Obsah (7)

§ 128§ 130§ 1050§ 1045§ 1043§ 127§ 134

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Egon Konsand, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 25. jaanuar 2010 Tartu Tsiviilasja number 2-03-110 Tsiv

) § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi lg 4 järgi isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju 3 tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Sama paragrahvi lg 6 esimesest lausest tulenevalt kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Vastavalt

§ 128lg 1 hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline.

Sama paragrahvi lg 5 sätestab, et mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Tulenevalt

§ 130

lg-st 2 isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Ülalnimetatud sätete alusel vastutuse tekkimise eelduseks on vajalik järgmise nelja elemendi samaaegne olemasolu: 1) seadusega kaitstud õigushüvede rikkumise tulemusena peab olema kannatanul tekkinud kahju; 2) kahju tekkimise põhjuseks peab olema kahjutekitaja käitumine ehk kahju tekkimine peab olema kausaalses seoses isiku õigusvastase teoga; 3) kahju peab olema tekitatud õigusvastaselt; 4) kahju peab olema tekitatud süüliselt, seega kas tahtlikult või hooletuse tõttu. Delikti üldkoosseisul põhineva vastutuse eeldustena tuleb kõigepealt kindlaks teha kahju põhjustamine kostja poolt ning kostja teo õigusvastasus ning alles seejärel eeldatakse

§ 1050

lg 1 kohaselt kostja süüd (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 12).

§ 1045

lg 1 p-de 2 ja 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahju tekitamisega ja seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Kahjude hüvitamise kohustus väljaspool lepingulisi suhteid tekib siis, kui rikutakse mingit üldist kehtivat hoolsusnormi, st et tehakse midagi, mis ei ole lubatud, või jäetakse tegemata midagi sellist, milleks ollakse kohustatud. Deliktilise vastutuse tekkimise ainsaks aluseks on kohustuslike õigusnormide rikkumine. Vaidlust ei ole selles, et kostja lülitas hageja korteris elektri välja. Hageja on esitanud hagis nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks, seega peab hageja muuhulgas tõendama, et temal esineb õiguslikus mõttes mittevaraline kahju. Vastavalt

§ 1043

teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Hageja on hagiavalduses märkinud, et tema mittevaraline kahju seisneb selles, et kostja on rikkunud hageja tavalist elulaadi korteri kasutamisel, tekitades talle täiendavaid kulutusi kui ka hingelisi kannatusi. Elekter oli külmal ajal välja lülitatud. Hagejal ei olnud võimalik iga päev jälgida isiklikke hügieeninorme tema jaoks tavalises olukorras, mis tekitas ebamugavust tema isiklikus elus, tekitades hingelist valu. Hageja majapidamise tavaliseks viisiks oli söögi valmistamine elektripliidil. Pärast elektrienergia väljalülitamist muutus sooja toidu valmistamine võimatuks, mis tekitas hagejale hingepiina. Elektrienergia äravõtmisega oli hagejalt võetud ära võimalus kasutada telerit. Ka kirjanduse lugemine oli piiratud, mis tekitas hingelisi läbielamisi. Oma eluruumi valgustamiseks oli hageja sunnitud kasutama küünlavalgust. Vastavalt

§ 1045

punktile 5 kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Korteriomandi elamiskõlblikkuse hädavajalikuks osaks on kaasajal ka selle varustatus elektrienergiaga, kuna see on vajalik vee soojendamiseks, söögi valmistamiseks või olmetehnika kasutamiseks. Kohus loeb need asjaolud üldtuntuks TsMS § 231 lg 1 mõttes. Jättes korteriomandi valdaja eelpoolnimetatud teenusest ilma, on korteriühistu piiranud korteriomandi valdaja õigust oma omandit sihipäraselt kasutada, s.o riivanud korteriomaniku omandiõigust. 4 Riigikohus on lugenud mittevaraliseks kahjuks ka isiku heaolu langust, mis on tingitud piirangutest isiku tegevuses ning elukorralduses (otsus nr 3-2-1-1-01). Mittevaralise kahjuna õiguslikus tähenduses ei ole arvestatav igasugune terviserike või ebameeldiv elukogemus. Kohus peab igal konkreetsel juhul otsustama, kas üldse esineb sellist kahju, mida oleks vaja rahaliselt kompenseerida (otsus nr 3-2-1-11-04). Kohus leidis, et hageja on veenvalt põhjendanud, et seoses nelja järjestikuse aasta vältel tema korteris elektrienergia väljalülitamisega oli ta sunnitud muutma oma elukorraldust, loobuma oma harrastustest, tema heaolu on langenud. Kohus on veendunud, et see tekitas hagejale mittevaralist kahju. Mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramisel objektiivsed kriteeriumid puuduvad. Mitmetes lahendites märkis Riigikohtu tsiviilkolleegium (nr 3-2-1-105-01, nr 3-2-1-1-01, nr 3-2-1-39-03, nr 3-2-1-152-03, nr 3-2-1-34-05, nr 3-2-1-51-05), et mittevaralise kahju hüvitise suuruse määrab kohus kindlaks oma siseveendumuse kohaselt ning kõiki asjaolusid arvestades ja lähtudes mõistlikkuse põhimõttest (

§ 127lg 6, Ts

MS § 233 lg 1). Kohus hindab mittevaralise kahju tekkimist kõigi esitatud asjaolude alusel ka ilma, et hageja rikkumise aluseks olevaid asjaolusid ise kahju aluseks olevate asjaoludena nimetab. Hüvitise suuruse otsustamisel ei tohi kohus ületada nõude piire ning peab arvestama kõiki rikkumisega seonduvaid asjaolusid, rikkuja süü astet, tema käitumist ja suhtumist kannatanusse, rikkumise laadi ja raskust, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimisel ja teisi asjaolusid, millega arvestamata jätmine võib kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise.

§ 130

lõige 2 kohustab kahjustatud isikule maksma mittevaralise kahju hüvitusena mõistlikku rahasummat. Kohus hindas kahju tekitamise asjaolusid (elektrienergia väljalülitamine, hageja omandiõiguse rikkumine), kahju ulatust iseloomu (hageja korteriomandis elektrienergia puudumine 4 aasta jooksul) ja kostja suhtumist kannatanusse (ei ole tundnud huvi hageja seisundi ja kahju kohtuvälise hüvitamise vastu, vaatamata prokuratuuri kirjale ei lülitanud viivitamatult sisse elektrienergiat), süü astet (hooletus) ning ka seda, millise hüve kahjustamise eest hüvitist nõutakse (inimese omandiõigus). Korteriühistu on mittetulundusühing, mis ei saa teenida kasu. Kohus leidis, et KÜ XXX varalist olukorda arvestades on võimalik G. Stepanova hagi mittevaralise kahju nõudes rahuldada summas 5000 krooni. Hageja heaolu langemine, vajadus muuta oma elukorraldust, loobuda oma harrastustest, hügieeniliste protseduuride ja söögi valmistamise võimatus seoses elektrienergia väljalülitamisega on kahju tekitamine, mis tuleb hüvitada kostjalt välja mõistetava summaga 5000 krooni. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

1. KÜ XXX esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Viru Maakohtu
2. augusti 2009 otsuse ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagiavaldus täies ulatuses rahuldamata ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on otsus vastuolus TsMS § 442 lg-ga 8; 2) jättis kohus hindamata apellandi poolt esitatud tõendid selle kohta, et sel ajal, kui korter nr 206 oli elektrivarustusest välja lülitatud, omas vastustaja veel kahte korteriomandit (XXX majas korter nr 53 ja Rahu 8-79 Narvas), samuti suvilat, kus ta ööpäevaringselt elas; 5 3) on vastustaja poolt toodud hagi põhjendused (vastustajal ei olnud võimalik iga päev jälgida isikliku hügieeninorme, sooja toidu valmistamine oli võimatu, ei saanud kasutada telerit, lugeda kirjandust, pidi kasutama küünlavalgust) vastuolus kostja poolt esitatud tõenditega; 4) ei ole vastustajale mittevaralist kahju tekitatud, kuna vastustaja ei esitanud tõendeid, et ta elas Narvas XXX. Kohus ei selgitanud enne otsuse tegemist välja, kus vastustaja tegelikult elas. Kui vastustaja ei elanud Narvas XXX, siis tema omandiõigust ei rikutud; 5) ei analüüsinud kohus tõendeid, mis viitavad sellele, et vastustaja omandiõigust ei rikutud; 6) ei rikkunud apellant vastustaja omandiõigust, samuti ei tekitatud kahju vastustaja tervisele. Vastustaja ei esitanud ühtki tõendit selle kohta, et talle tekitati ka tervisekahju.

§ 128

sätestab, et mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi; 7) kuna vastustaja tasus korteri aadressil XXX Narva ja elektri eest korralikult, ei rikutud seega tema õigust saada elementaarseid teenuseid, mis olid seotud elektrienergiaga; 8) ei analüüsinud kohus hüvitise suurust.

1. G. Stepanova vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning mõista apellandilt välja vastustaja poolt kantud menetluskulud summas 850 krooni. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) ei vasta apellatsioonkaebus TsMS §-le 633, sest puudub TsMS § 633 lg 3 p-de 1 ja 2 kohane viide materiaalõigusnormi rikkumisele kohtu poolt. Seega nõustub apellant kohtu kohaldatud normidega vaidluse lahendamisel. Apellandi viide kohtu poolt TsMS § 442 lõike 8 rikkumisele on paljasõnaline. Apellant ei vaidlusta oma kaebuses faktilisi asjaolusid (TsMS § 652 lg 1 p 1) ega too uusi faktilisi asjaolusid (TsMS § 652 lg 1 p 2). TsMS § 637 lõike 2 kohaselt kohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse ka siis, kui asja läbivaatamist takistab apellatsioonkaebusele seaduses sätestatud vormi ja sisu nõuete rikkumine. Seega on apellatsioonkaebus põhjendamata ja seda ei saa võtta menetlusse; 2) ei eitanud apellant kohtuistungil fakti, et ta lülitas hagejal elektrienergia välja pika aja vältel ja tegi takistusi selle kasutamiseks. Ta ei eita seda ka apellatsioonkaebuses. Elektrienergia väljalülitamist hageja korteris õigustab kostja KÜ liikmete üldkoosoleku otsusega, kuid Viru Ringkonnaprokuratuuri 04.06.2008 määrusega kriminaalasjas nr 03733000021 (tl 8) on tuvastatud, et üldkoosoleku 05.05.1998 protokoll, mis väidetavalt sisaldas otsust elektrienergia väljalülitamiseks, ei vasta tegelikkusele, kuna hääletamist selles küsimuses ei toimunud ning sellist otsust vastu ei võetud; 3) on kohtu viidetega materiaalõiguse normidele ja Riigikohtu lahenditele kindlaks tehtud, et apellandi tegudega on hagejale tekitatud mittevaraline kahju. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Viru Maakohtu
3. augusti 2009 otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab G. Stepanova hagi KÜ XXX vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata.
4. Nähtuvalt maakohtule esitatud hagiavaldusest tugineb hageja talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes asjaolule, et kostja rikkus nende vahel 08.09.1997 sõlmitud erastatud eluruumi ja selle juurde kuuluva mõttelise osa teenindamise lepingut (I kd tl 18), kuna vastavalt lepingu punktile 3.8 kohustus korteriühistu tagama korteriomanikule elektrivarustuse, kuid 25.10.2002 katkestati korteriühistu taotlusel hageja korteri nr 206 elektrienergiaga varustamine. 6 Asja materjalide kohaselt oli hageja ja kostja vahel 08.09.1997 sõlmitud leping, mille punkti 3.8 järgi kostja kohustus muuhulgas kindlustama hageja eluruum elektrienergiaga. Oma kohustuse täitmiseks sõlmis korteriühistu omakorda lepingu elektrienergia ostuks-müügiks AS-ga Narva Elektrivõrk (I kd tl 105-107).
5. Õige on apellandi väide, et maakohus on asja lahendamisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ning seetõttu tuleb maakohtu vaidlustatud otsus tühistada. Kuna hageja enda väitel tekitati talle kahju lepingu rikkumisega, siis on maakohus ebaõigesti kohaldanud kahju õigusvastast tekitamist reguleerivaid sätteid (

§ 1043; 1045 lg 1 p-d 2, 5, 7; 1050 lg 1).

Seoses sellega, et väidetav mittevaraline kahju on tekkinud seoses lepingulise suhtega, ei ole asjakohased ka maakohtu vaidlustatud otsuses esitatud viited Riigikohtu lahenditele. Lepingu rikkumisest tuleneva mittevaralise kahju nõude lahendamisel kuulub kohaldamisele

§ 134

lg 1, mille kohaselt lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest võib mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralist kahju. Seega on hageja poolt esitatud faktilistest asjaoludest tulenevalt on tema nõude materiaalõiguslik alus

§ 134lg 1.

9.

§ 127

lg 2 kohaselt kahju ei kuulu hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Nimetatud sättest ning

§ 134

lg-st 1 tulenevalt hageja ja kostja vahel 08.09.1997 sõlmitud erastatud eluruumi ja selle juurde kuuluva mõttelise osa teenindamise lepingu rikkumise korral ei hõlma kahju ärahoidmise eesmärk mittevaralise kahju nõude esitamise võimalust. Võimalik võiks olla vaid varalise kahju nõue, kuid seda ei ole hageja esitanud. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et lepinguliste kohustuste rikkumise korral mittevaralise kahju hüvitamise nõuet üldreeglina esitada ei saa. Hageja ei ole tõendanud, et lepinguline kohustus oli suunatud just mittevaralise huvi järgimisele ning, et vaidlusalune leping oleks kohustanud korteriühistut kaitsma hagejat mittevaralise kahju eest. Seetõttu ei saanud mittevaraline kahju olla kostjale ettenähtav.

1. Kuna antud juhul ei ole seadusest tulenevalt võimalik mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamine, siis ringkonnakohus ei vasta nendele hageja väidetele, mis olid esitatud seoses sellega, et kostja rikkus tema tavalist elulaadi korteri kasutamisel, tekitas täiendavaid kulutusi ja hingelisi kannatusi. Samuti ei hinda ringkonnakohus kostja vastuväiteid, mis olid esitatud seoses sellega, et hagejal oli mitu eluruumi ning ta ei elanud reaalselt eluruumis XXX, ja et hagejale ei ole tekitatud füüsilist ega hingelist valu ja kannatusi.
2. Vastavalt 01.01.2006 jõustunud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Antud menetlus algas 06.03.
3. TsMS § 60 lg 1 kohaselt (kehtis kuni 01.01.2006) mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kuna hagi jääb rahuldamata ja apellatsioonkaebus rahuldatakse, siis tuleb vastavalt sellele jagada ka menetluskulud. Maakohtus hageja poolt kantud menetluskulud jäävad tema enda kanda, kostja ei ole maakohtus menetluskulude kohta kuludokumente esitanud. Apellatsiooniastmes on kostja tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 1000 krooni ning kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse, siis tuleb see summa välja mõista hagejalt kostja kasuks. Hageja poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jäävad tema enda kanda. 7 Üllar Roostoja Egon Konsand 8 Viivi Tomson