) ning sõlmisid 16.06.2003 kokkuleppe (leping), mille kohaselt kostja kohustus maksma hagejale alates 2003 septembrist igakuiselt 25 000 krooni kuni kogu võlasumma 300 000 krooni lõpliku tasumiseni. Kokku lepiti ka selles, et juhul kui hageja jätab kas või ühe kuumakse tasumata, tõuseb võlgnevus 400 000 kroonini. Vaatamata hageja korduvatele nõudmistele ei ole kostja võlga tasuma asunud. Hageja leidis, et kostja on ühepoolselt lepingut rikkunud ning taotles kostjalt 400 000 krooni väljamõistmist ning hageja kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmist hagi tagamiseks. Kuigi poolte vahel sõlmitud kokkuleppe täitmine pidi toimuma osade kaupa, muutus selles märgitud võlasumma 300 000 krooni täies ulatuses sissenõutavaks pärast hagejapoolset lepingust taganemist. Hageja taganes lepingust, kuna kostja teatas, et lähemas tulevikus ta oma kohustust rahaliste raskuste tõttu ei täida. Kostja selline käitumine on oluliseks lepingurikkumiseks. Kostja väide, nagu ta oleks tagastanud kogu võlasumma, kinnitab seda, et ta ei kavatsenud oma lepingulisi kohustusi täita, s.t raha hagejale tagastada. Kokkuleppes märgitud võlasumma suurenemine 400 000 kroonini on leppetrahv, kuna vastab
2. Olaf Karin hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt vormistas kostja 16.06.2003 kokkuleppe ühes originaaleksemplaris, mis jäi pärast poolte poolt allkirjastamist hageja kätte. Kostja leppis hagejaga kokku, et kui ta on kogu võlgnevuse summa 300 000 krooni ära tasunud, siis tagastab hageja talle kokkuleppe originaali. 2003 septembris andis kostja hagejale üle kogu võlgnetava summa 300 000 krooni sularahas ning hageja andis kostjale kokkuleppe originaaleksemplari. Sellega lugesid pooled kostja võla hageja ees täielikult tasutuks ning
Kuna kokkuleppe kohaselt oleks kostja pidanud esimese osamakse summas 25 000 krooni maksma 2003 septembris, siis ei ole kostja maksmisega viivitanud ning seega hageja nõue 100 000 krooni tasumiseks ei ole põhjendatud. Lepingust taganemise avaldust ega laenulepingu ülesütlemist ei ole hageja kostjale esitanud. Lepingust taganemine hagis toodud tingimustel ei anna võimalust esitada leppetrahvi nõuet. Võlatunnistuse tekstist ei nähtu, et summa 100 000 krooni on leppetrahv. Kuna täiendavaid 2 rahalisi vahendeid hageja kostjale ei andnud, siis võlgnevuse summa suureneda ei saanud, mistõttu on 100 000 krooni väljamõistmine põhjendamatu. 3. 07.05.2004 esitas O. Karin kohtule vastuhagi H. Ivanovi vastu kohustuse (16.06.2003 poolte vahel sõlmitud kokkuleppest tuleneva võlgnevuse 300 000 krooni) nõuetekohase täitmise tunnustamiseks. 2003 septembris tasus hageja ennetähtaegselt võlgnetava rahasumma kostjale sularahas, millega oli kohustis nõuetekohaselt täidetud vastavalt
Kostja võttis täitmise vastu ning nõustus kohustise ennetähtaegse täitmisega. Kohustise nõuetekohane täitmine on tõendatud võladokumendi originaali tagastamisega.
lg 1 kohaselt on leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, võlatunnistus. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt peab kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kokkuleppena kirjalikult vormistatud võlatunnistus on koostatud kostja enda poolt ning selle on allkirjastanud mõlemad pooled. Antud juhul on tegemist nn deklaratiivse võlatunnistusega, mille eesmärgiks ei olnud luua uut kohustust, vaid üksnes kinnitada olemasolevaid varem tekkinud võlakohustusi. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-21-06 ja nr 3-2-1-87-07). Asjas esitatud tõendeid hinnates leidis kohus, et kostja poolt omakäeliselt koostatud võlakirjas on kajastatud poolte vahel varasematest võlasuhetest tulenevate kohustuste alusel kujunenud võlgnevuse (kokku summas 300 000 krooni) tunnistamine kostja poolt. Hageja on 29.07.2004 kohtus eelistungil selgitanud kostjal varasemalt võlakohustuste tekkimise aluseks olnud tehinguid (laenud), poolte omavahelisi ärisuhteid ja tehtud tehingute alusel tekkinud võlgnevusi. Kuigi hageja ei ole nimetanud ega tõendanud konkreetseid tehinguid ja nendest tulenevaid summasid, ei ole kostja pooltevahelist eelnevat regulaarset ärialast suhtlemist ning vastastikuseid kohustusi ja selles osas suuliselt peetud omavahelist arvestust otsesõnu vaidlustanud. Kostja on oma 18.03.2005 seletuses samuti kinnitanud pooltevaheliste võlasuhete olemasolu ning pikemaajalist võlgnevuse kujunemist. Pooltevahelistest varasematest ärisuhetest ja võlakohustustest teadsid ka hageja elukaaslane Agnes Rulli ja kostja abikaasa Heldi Karin. Kostja ei eita kokkuleppes märgitud võlgnevuse olemasolu hagile esitatud vastuväidetes ega ka vastuhagis.
lg 1 tulenevalt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Seega
lg-st 1 tulenevalt võisid poolte vastastikused varalised kohustused tuleneda ka suuliselt sõlmitud lepingutest. Kohus leidis, et hageja nõue võlatunnistusest tuleneva võlakohustuse täitmiseks kostja poolt on põhjendatud. Hageja on esitanud kohtule tema käes olnud kostja omakäeliselt koostatud kokkuleppe originaali ning on 06.02.2004 toimunud eelistungil juhtinud kohtu ja vastaspoole tähelepanu tema esitatud dokumendi pöördel nähtuvatele kirjutamisel kasutatud tindi läbiimbumise jälgedele, millised kostja esitatud võladokumendi pöördel puuduvad. Tuginedes
lg 3 palub kostja tunnistada kokkuleppes märgitud võlakohustuse - 300 000 krooni nõuetekohaselt täidetuks. Kuna tegelikult oli võlatunnistusega dokumendi originaal hageja valduses ning see on esitatud ka kohtule tõendamaks kostjal võlakohustuse olemasolu, siis kostja 4 poolt esitatud võladokumendi koopia ei tõenda tema poolt nõuetekohast võlasumma tagastamist septembris 2003. Samuti ei ole kostja esitanud muid tõendeid, mis kinnitaksid 300 000 krooni sularahas üleandmist hagejale. Kostja poolt kohtule esitatud tema poolt 28.04.2003 sõlmitud kinnistu müügilepingust ja asjaõiguslepingust ning ka tunnistaja A.E. ütlustest nähtub küll kostjal 2003 vastavate rahaliste vahendite olemasolu, kuid septembris 2003 kohtumisel hagejaga talle raha üleandmise kohta tõendid puuduvad. Ka tunnistaja A. E ei teadnud, millele kostja tema poolt tagastatud rahasumma kulutas, samuti ei olnud kostja talle hagejale võlgnetavast summast rääkinud. Kostja abikaasa H.K. ütlused kostja poolt võla tagasimaksmisest ning hageja poolt võladokumendi originaali tagastamisest ei ole kohtu hinnangul usaldusväärsed, kuna tunnistaja vastav teave pärineb üksnes kostjalt endalt. Seega, kostja O. Karini vastuväiteid 16.06.2003 vormistatud kokkuleppes tema poolt võetud võlakohustuse nõuetekohasest täitmisest ei ole tõendatud, mistõttu ei ole ka tema esitatud vastuhagi põhjendatud ja kuulub rahuldamata jätmisele. Kohtu hinnangul võib käsitleda kokkuleppes märgitud „võlgnevuse suurenemist 400 000 kroonini" kui poolte kokkulepet leppetrahvi maksmiseks võlgniku poolt võetud võlakohustuse nõuetekohase täitmise tagamiseks.
p 3 tulenevalt on leppetrahv kõrvalkohustus ning
lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kostja väited lepingu mitterikkumisest seoses kogu võlasumma ennetähtaegse tasumisega ei ole asjas tõendamist leidnud. Vastavalt kokkuleppele pidi kostja maksma esimese osamakse summas 25 000 krooni septembris 2003. Hageja on väitnud ja jäänud ka asjas sisulise läbivaatamise lõpetamisel selle juurde, et kostja teatas Rakveres kokkusaamisel septembris 2003 võla tasumise võimatusest. Sellist kostjapoolset teadet käsitles hageja võlgniku poolt tahtliku võlakohustuse olulise rikkumisena, mistõttu tal oli ka alus
Kohus nõustub hagejaga, et hageja esitatud asjaoludel oli kostja poolt tegemist olulise lepingurikkumisega, kuivõrd
lg 2 p 3 ja 4 tulenevalt on oluliseks lepingurikkumiseks kohustuse rikkumine tahtlikult, samuti, kui kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi. Hageja on kinnitanud, et ta teadis kostjal esinevatest teistest võlgnevustest ning otsustas seetõttu osamaksete tasumata jätmisel ka lepingust taganeda ja kogu võlasumma kostjalt sisse nõuda. Kostja on leidnud, et võlatunnistuses kajastatud laenusuhte puhul oleks kogu võlasumma sissenõutavaks saanud muutuda üksnes erakorralise ülesütlemise puhul, mida ei ole toimunud.
lg 1 p 1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud. Hageja tunnistas, et kirjalikult ta lepingust taganemist ega ülesütlemist ei vormistanud, kuid kostja oli oluliselt lepingut rikkunud, teatades kohtumisel septembris 2003, et tal puudub võla tasumiseks vajalik raha. 19.12.2008 kohtuistungil lisas hageja, et hagi esitamisel 13.11.2003 oli kostja viivituses olnud juba rohkem kui kahe osamaksega.
lg 3 kohaselt ei pea lepingust taganemise kavatsusest teisele poolele teatama, kui teine lepingupool on teatanud, et ta oma kohustust ei täida. Kostja poolt lepingu olulisel rikkumisel oli seega hagejal õigus kogu võlasumma koheseks sissenõudmiseks, kuna ka
lg 1 kohaselt võib kestvuslepingu puhul kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda. Sama paragrahvi lg 2 tulenevalt ei ole vaja kohustuse rikkumise lõpetamiseks ka tähtaega määrata, kui tegemist on
5 Kohus leidis, kostja on 16.06.2003 võlatunnistusega võetud lepingulisi kohustusi rikkunud, kuna asjas esitatud olemasolevate objektiivsete tõendite alusel ei ole kostja poolt septembris 2003 hagejale kokkuleppes märgitud võlasumma 300 000 krooni tagastamine ega ka ühegi osamakse tasumine tõendamist leidnud. Lepingulise võlakohustuse nõuetekohase täitmise tagamiseks on kostja võlatunnistuse andmisel kinnitanud, et ka ühe tagasimakse summa tasumata jätmisel suureneb võlgnevus 400 000 kroonini. Kuigi kokkuleppes on nimetatud võlgnevuse suurenemist, on dokumendi tekstist üheselt arusaadav, et summa suurenemises 100 000 krooni võrra on kokku lepitud kohustuse täitmise sunnivahendiks kostja poolt lepingu rikkumise vältimiseks, s.o tegemist on oma sisult leppetrahviga. Tulenevalt
lg 1 võib leppetrahv olla väljendatud ka ühekordse summana ning selle suuruse võivad pooled ise määrata.
kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kostja vabaneb leppetrahvi maksmise kohustusest, kui lepingu rikkumine oli vabandatav (
).
Samuti ei ole kostja taotlenud leppetrahvi vähendamist (
), seega kuulub kostja poolt kokkuleppes märgitud võlakohustuse nõuetekohase täitmise rikkumisel ka ettenähtud täiendav summa leppetrahvina tasumisele.
lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Tulenevalt
lg-st 2 ei mõjuta taganemine lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Lepingust tulenev leppetrahv, mis muutus sissenõutavaks enne lepingu lõppemist, on seega sissenõutav ka lepingust taganemisel või selle ülesütlemisel. Kohus leidis, et 16.06.2003 kostja poolt hagejale antud võlatunnistuse alusel esitatud nõue kuulub rahuldamisele hageja poolt kohtus 19.12.2008 nimetatud summas, s.t hageja on vähendanud kostja vastu esitatud nõuet (400 000 krooni) summas 8000 krooni, mistõttu rahuldamisele kuuluvaks summaks jääb vastavalt 392 000 krooni. Hageja tugineb 8000 krooni ulatuses kostja vastu nõudest loobumises nõude loovutamise lepingule. Vastavalt nõude loovutamise lepingu p 2 on hageja loovutanud sama lepingu p 1 toodud nõudest osa 8000 krooni. Lepingu p 1 kohaselt on aga hageja loovutanud p 2 märgitud osa 16.06.2003 hageja ja kostja vahel sõlmitud kokkuleppest tulenevast nõudest. Seega, kuna hageja on loovutanud (loobunud) osa kostja vastu esitatud nõudest, mille suurus 16.06.2003 kokkuleppe alusel on kokku 400 000 krooni, siis kuulub ka 8000 krooni mahaarvamisele koos leppetrahviga kajastatud nõude summast. Nimetatud summast toimunud loovutus on kooskõlas ka sama lepingu p 3 ja 3.1 sätetes tooduga (nõue 400 000 krooni, põhivõlg 300 000 krooni). ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kuna apellant tagastas laenusumma vastustajale juba 2003 septembris, ei ole ta ühtegi kuumakset tasumata jätnud ning seega enda kohustusi rikkunud ning vastustajal puudub alus nõuda apellandilt 400 000 krooni tasumist; 5) on vastustaja väited, millise kohaselt teatas apellant temaga kohtumisel 2003 septembris, et tal ei ole võimalik enda kohustusi täita, paljasõnalised ning tõendamata. Rahaliste vahendite olemasolu laenusumma tagastamiseks on käesoleva menetluse kestel kinnitanud nii A.E. kui ka Heldi Karin, samuti on kohtule esitatud 28.04.2003 kinnistu müügileping ning asjaõigusleping. Seega kinnitavad kohustuse täitmise võimalikkust apellandi poolt 2003 sügisel mitmed tõendid. Kohus on põhjendamatult pidanud vastustaja ebausaldusväärseid ning käesolevas asjas kogutud tõenditega vastuolus olevaid ütlusi usaldusväärsemaks ning leidnud, et apellant on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud – teatanud, et ta ei kavatse laenusummat tagastada. Kuivõrd kohtu eeltoodud seisukoht on põhjendamatu ning vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega, puudus vastustajal õigus lepingust taganeda. Lepingust taganemine toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Vastustaja ei ole apellanti teavitanud enda kavatsusest lepingust taganeda. Samuti on kohus põhjendamatult lugenud tõendatuks vastustaja väite, millise kohaselt esinesid apellandil võlgnevused kolmandate isikute ees. Tegemist on paljasõnalise väitega. Apellant ei ole enda kohustusi rikkunud, kuivõrd ta täitis enda kohustuse õigeaegselt ning täielikult. Vastustaja paljasõnalised väited olulise lepingu rikkumise kohta apellandi poolt ei ole käesoleval juhul tõendamist leidnud, mistõttu on kohus 7 vastustaja nõude 400 000 krooni ulatuses rahuldades toiminud põhjendamatult ning ebaseaduslikult; 6) kui kohus peaks leidma, et vastustaja leppetrahvi nõue on põhjendatud, palub apellant seda kooskõlas
Leppetrahv, milline moodustab enam kui kolmandiku koguvõlgnevusest, on ebamõistlikult suur ega oleks kooskõlas kõnealuse instituudi eesmärgiga. Samuti ei ole apellandil võimalik 100 000 krooni vastustajale tasuda tulenevalt tema enda majanduslikust olukorrast. Apellandile avaldati kõnealuse tingimuse võlatunnistuses sätestamisel survet.
lg-s 3 sätestatu ning kostja poolt esitatud kokkuleppe koopia ei tõenda kohustuse täitmist. Kostja poolt võlakohustuse nõuetekohast täitmist ei tõenda 28.04.2003 kinnistu müügileping ja asjaõigusleping ning ka selles osas on maakohus tõendeid õigesti hinnanud. Maakohus on õigesti hinnanud tunnistajate A. E ja H. K ütlusi, ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt antud hinnanguga ja ei korda seda. 13. Ebaõige on apellandi väide, et pooled ei saanud 16.06.2003 kokku leppida leppetrahvis.
lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Pooled on 16.06.2003 kokku leppinud, et kostja poolt kokkuleppes ettenähtud kohustuse rikkumise eest tasub ta võlast rohkem 100 000 krooni, s.o pooled on lepingus kokku leppinud leppetrahvi kohaldamises. Olenemata sellest, kas 16.06.2003 kokkulepe on deklaratiivne või konstitutiivne võlatunnistus, on tegemist iseseisva tehinguga, milles pooled võisid sõlmida leppetrahvi kokkuleppe. 14. Kostja vastuväite kohaselt hagiavalduse esitamise ajal puudus hagejal õigus lepingust taganeda ning ta ei ole esitanud ka kostjale taganemisavaldust. Laenuleping on kestvusleping. Vastavalt
lg-le 6 kui oluliselt rikutakse kestvuslepingut, võib kahjustatud lepingupool selle vastavalt käesoleva seaduse §-s 196 sätestatule üles öelda.
lg 1 järgi võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine ei ole vajalik käesoleva seaduse § 116 lõike 2 punktides 2-4 sätestatud juhtudel. Vastavalt
lg 1 p-le 1 võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud. Nähtuvalt asja materjalidest, esitas hageja hagi maakohtule 13.11.2003. Kui käsitleda hagi esitamist lepingu ülesütlemisena, siis sel ajal puudus hagejal õigus öelda laenuleping erakorraliselt üles (esimese osamakse tasumine pidi toimuma septembris 2003, kuupäeva ei olnud kindlaks määratud), sest kostja ei olnud viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud. Hageja on esitanud maakohtule 09.12.2003 täiendused hagiavaldusele (I kd tl 19-21). Kuna selles väljendus hageja tahe laenuleping lõpetada, siis on täiendused hagiavaldusele vaadeldavad lepingu ülesütlemisena (kostja oli viivituses enam kui kahe osa tagastamisega). Samas aga oleks pidanud hageja enne erakorralist ülesütlemist andma
lg 2 kohaselt kostjale mõistliku tähtaja kohustuse täitmiseks, kuid seda ei ole tehtud. Hageja ei ole tõendanud seda, et oleksid esinenud
lg 2 p-des 2-4 sätestatud alused ning, et tegemist oleks kostja poolt olulise lepingurikkumisega. Arvestades kostja kirjalikku vastust hagiavaldusele ja vastuhagi esitamist, on selge, et isegi siis, kui hageja oleks andnud kostjale mõistliku tähtaja kohustuse täitmiseks, ei oleks olnud täiendava tähtaja määramisel tulemust. Seetõttu ei ole mõistlik maakohtu otsuse 10 tühistamine ainuüksi sel põhjusel, et hageja ei järginud lepingu ülesütlemiseks seaduses sätestatud korda. Samuti on menetluse kestel muutunud kohustus sissenõutavaks, sest laenu tagasimakse algas septembrist 2003 igakuiste maksetena 25 000 krooni ning seega viimane makse oleks olnud augustis
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.