KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht 23. september 2010, Tartu Haldusasja number 3-09-1128 Haldusasi Enn Soomi kaebus AS Ühisteenused 14. aprilli 2009. a viisvistasu otsuse nr TA-062343 ja Tartu Linnavalitsuse linnamajanduse osakonna 8. mai 2009. a korralduse nr 390 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 15. septembri 2009. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Enn Soomi apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 8. september 2010 Menetlusosalised Kaebaja Enn Soom Vastustajad AS Ühisteenused, esindaja Siim Avi, ja Tartu Linnavalitsus, esindaja Sille Arak RESOLUTSIOON 1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15. septembri 2009. a otsus muutmata. 2. Apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jätta kaebaja kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o kuni 25. oktoobrini 2010. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. AS Ühisteenused 14. aprilli 2009. a viivistasu otsusega nr TA-062343 määrati Enn Soomile parkimistasu maksmata jätmise tõttu viivistasu summas 480 kr. Viivistasu otsuse kohaselt parkis sõiduauto Opel (XXX XXX) 14. aprillil 2009 kell 16.06–16.21 TÜ raamatukogu parklas parkimistasu maksmata. E. Soom esitas Tartu Linnavalitsusele viivistasu otsuse peale vaide. Tartu Linnavalitsuse linnamajanduse osakond jättis 8. mai 2009. a korraldusega nr 390 vaide rahuldamata. 3-09-1128 2. E. Soom esitas 25. mail 2009 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus AS Ühisteenused 14. aprilli 2009. a viivistasu otsuse ja Tartu Linnavalitsuse linnamajanduse osakonna 8. mai 2009. a korralduse tühistada. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole Tartu Linnavalitsus kaebajale selgitanud, millised parkimisalased õigused on liikumispuudega inimest sõidutaval ja talutaval juhil. Kaebaja abistas viivistasu otsuse tegemise ajal raske liikumispuudega inimest, mistõttu viivistasu määramine ei vasta liiklusseaduse (LS) mõttele ega heale tavale. Viivistasu määramine piirab kaebaja õigust puudega inimest teenindades vajalikult parkida. Kaebajat ei kutsutud tema esitatud vaide lahendamisele, mistõttu ei olnud tal võimalik esitada täiendavaid selgitusi ega tutvuda parkimiskontrolöri seletustega. 3. Tartu Halduskohtu 15. septembri 2009. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on põhjendamatu kaebaja väide, et talle ei ole selgitatud parkimiskaardi olemust. Kaebajal on olnud võimalus nimetatut lugeda liiklusseadusest või temale väljastatud parkimiskaardi tagaküljelt. Tasuta parkimine avalikes tasulistes parklates on liiklusseaduse kontekstis mõeldud puudega isikule endale, mitte teda teenindavale sõidukijuhile ning kaebajale tasuta parkimise õigus ei laiene. Vaidemenetluse käigus ei ole rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. E. Soomi apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada. Apellatsioonkaebuse põhjendused:
- a)Halduskohus jättis ebaõigesti rahuldamata kaebaja taotluse menetluse edasilükkamiseks tõendite kogumise eesmärgil ning ei lasknud kaebajal kohtuistungil vastustajale küsimusi esitada.
- b)Halduskohtu otsuses on asjakohatult viidatud liiklusseaduse §-le 55, mis käsitleb eriõigusi peatumist või parkimist keelavate märkide mõjupiirkonnas. Kohtuvaidluse sisuks on aga osutusmärk nr 578.
- c)Halduskohus on liiklusseadust tõlgendanud põhjendamatult kitsalt, lähtudes ainult LS § 53 lg-s 2 olevast sõnast „juht“. Arvestada oleks tulnud LS § 50–54 tervikuna ning arvesse võtta, et kaebaja teenindas liikumispuudega inimest, kes ei olnud võimeline ise autot juhtima ning keda tuli saata ja talutada. 5. Tartu Linnavalitsus ja AS Ühisteenused vaidlevad vastuses apellatsioonkaebusele vastu. Vastuse põhjenduste kohaselt ei ole halduskohus menetlusnorme rikkunud ega materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. Avalikes tasulistes parklates on tasuta parkimise õigus LS § 53 lg 2 kohaselt ainult liikumispuudega juhil endal. Kuna kaebaja ei ole liikumispuudega juht, ei tekkinud tal antud juhul tasuta parkimise õigust. Kuna viivistasu otsuse näol ei ole tegemist karistusõigusliku trahviga, ei tule viivistasu määramisel arvestada isiku vastutust kergendavaid asjaolusid ega seda, kas parkimiskorda rikuti tahtlikult. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse seisukohtadega ega pea vajalikus neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 7. Kaebaja leiab, et halduskohus oleks pidanud 2. septembril 2009 toimunud kohtuistungi edasi lükkama, sest esines vajadus koguda tõendeid ja kasutada esindaja abi. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 5 lg 1 ja tsiviilkohtume- 2 3-09-1128 netluse seadustiku (TsMS) § 329 lg 1 kohaselt peavad menetlusosalised esitama oma avaldused, taotlused ja tõendid võimalikult vara. Kohtuistungi edasilükkamine oleks käesoleval juhul põhjustanud menetluse viibimise. Kaebaja ei ole selgitanud, mis takistas tal tõendeid koguda ja endale esindajat leida varem. Seega oleks istungi edasilükkamine olnud vastuolus TsMS § 331 lg-ga 1. Liiatigi ei ole kaebaja ka apellatsiooniastmes esitanud uusi tõendeid ega ole kasutanud esindaja abi. Ringkonnakohtu istungil esitas kaebaja üksnes Sotsiaalministeeriumi kirja, mis ei sisalda andmeid faktiliste asjaolude kohta, vaid üksnes ministeeriumi arvamust seaduse tõlgendamise küsimuses. Seadust tõlgendab üksnes kohus sõltumata teiste riigiastutuste seisukohtadest (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 146). Sotsiaalministeerium ei ole käesolevas asjas menetlusosaline. Seega ei pidanud halduskohus selgitama asja lahendamiseks välja Sotsiaalministeeriumi seisukohta. 8. Kaebaja heidab halduskohtule ette, et halduskohtu istungil ei olnud tal võimalik vastustajale küsimusi esitada. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, kuidas see väidetav menetlusnormi rikkumine on viinud asja ebaõigele lahendamisele, st millised olulised vastustajale teadaolevad asjaolud on jäänud välja selgitamata. Seetõttu ei peatu ringkonnakohus antud väitel lähemalt. 9. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et LS § 55 ei ole käesoleval juhul asjakohane ning et asjakohane on osutusmärk nr 578. Just LS § 55 lg-d 1, 3 ja 4 reguleerivad liikumispuudega inimest teenindava sõiduki juhi õigusi parkimiskaardi kasutamisel. Nende õiguste seas ei ole nimetatud õigust parkida tasuta avalikes tasulistes parkimiskohtades. Säärane õigus on antud LS § 53 lg-s 2, kuid üksnes liikumispuudega juhile, mitte liikumispuudega inimest teenindava sõiduki juhile. Osutusmärk nr 578a tähistab tasulist parkimiskohta ega reguleeri, kes võib seal tasuta parkida. 10. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et LS § 53 lg 2 tuleks tõlgendada laiendavalt, mitte lähtuda üksnes sõnast „juht“. Kohus peab lähtuma kehtivast seadusest (PS § 3 lg 1, § 146). Meelevaldselt ei või kohus seadust ega selles kasutatud termineid tähelepanuta jätta. Laiendavaks tõlgendamiseks võiks olla alust siis, kui üldtunnustatud tõlgendamismeetodid annaks alust kahelda selles, kas seadusandja tegelikult soovis anda tasuta parkimise õiguse vaid liikumispuudega juhile. Kaebaja väited selliseks kahtluseks alust ei anna. LS §-de 53 ja 55 sõnastus eristab selgelt mõisteid „liikumispuudega juht“ ning „liikumispuudega inimest teenindava sõiduki juht“. LS § 53 lg 2 kitsam tõlgendus ei vii põhiseadusevastase tulemuseni. Asjaolust, et Riigikogu poolt vastu võetud liiklusseaduse uues redaktsioonis on tasuta parkimise õigust laiendatud, ei kinnita, et seadusandja oleks ise tõlgendanud kehtiva LS § 53 lg-t 2 laiendavalt. Ringkonnakohtu istungil esitatud Sotsiaalministeeriumi elektronkiri ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. See seisukoht lähtub vääralt püstitatud eeldusest, nagu oleks kaebaja liikumispuudega juht. Sellise olukorraga käesoleval juhul tegemist ei ole. 11. Vastavalt HKMS § 92 lg-le 1 kannab apellatsiooniastme menetluskulud kaebaja. Kaebaja menetluskuluks ringkonnakohtus on riigilõiv 250 kr. Einar Vene Agu Timmi 3 Ivo Pilving