Obsah (6)

§ 23§ 26§ 9§11§ 21§ 24

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Einar Vene, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht 21. juuni 2010, Tartu Haldusasja number 3-09-1536 Haldusasi Alek

) ning planeeringu kehtestamise otsus on piisavalt motiveeritud ja kaalutletud. Vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel ei rikutud planeerimis- ja haldusmenetluse norme.

1. Sotsiaalministeerium palus jätta kaebuse rahuldamata. Kuna antud ala detailplaneeringu esmakordse kehtestamise otsus tühistati halduskohtu poolt üksnes otsuse vormiliste vigade tõttu, puudus vajadus uut planeerimismenetlust teistkordselt algusest peale läbi viia. Vaidlustatud otsuse osas on maavanem läbi viinud järelevalvemenetluse, otsus on piisavalt motiveeritud. Võimalikke menetluslikke rikkumisi ei saa lugeda planeeringu kehtestamise otsuse tühistamiseks piisavat tähendust omavateks. HALDUSKOHTU LAHEND
2. Tartu Halduskohus rahuldas
3. detsembri 2009 otsusega kaebuse ja tühistas Narva-Jõesuu Linnavolikogu 29.04.2009 otsuse nr
4. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei tulene planeerimisseaduse sätetest, kui kaua planeerimismenetluse tulemused kehtivad ja kui kiiresti tuleb planeering kehtestada. Riigikohtu halduskolleegium on oma 09.06.2004 lahendis haldusasjas nr 3-3-1-28-04 leidnud, et planeerimismenetlust reguleerivate normide eesmärkidega pole kooskõlas, kui lähtutakse kaua aega tagasi toimunud planeerimismenetluse tulemustest. Kui eelmisest planeerimismenetlusest on möödunud pikk ajavahemik, tuleb planeeringu kehtestamiseks viia läbi uus menetlus. See seisukoht on kohaldatav ka käesoleva vaidluse puhul, sest menetluse aegumise seisukohalt pole oluline, kas planeeringut kehtestav otsus jäi vastu võtmata vajalike poolthäälte puudumise tõttu või on kohtu poolt mistahes põhjustel tühistatud. Riigikohtus käsitletud haldusasjas oli tegemist poole aasta pikkuse viivitusega. Käesoleva vaidluse puhul on see aeg veelgi pikem, sest detailplaneeringu avalik arutelu ja esmakordne kehtestamine toimusid vastavalt 27.06.2008 ja 30.07.
5. Kohtule pole väidetud ega tõendatud, et vahepeal möödunud aja jooksul ei saanud tekkida täiendavaid huvitatud isikuid, ilmneda uusi asjaolusid või toimuda mistahes muid asja lahendamisele mõjuda võivaid muutusi. Seetõttu on detailplaneeringu kehtestamine ilma uut planeerimismenetlust läbi viimata niisugune menetlusviga, mis võis viia ebaõige lahenduseni ja toob igal juhul kaasa vastava otsuse tühistamise.

§ 23

lg 3 p-des 3 ja 5 nimetatud nõusoleku andmine liigilt üldisema kehtestatud planeeringu muutmiseks ning planeeringu avalikul väljapanekul vastuväiteid esitanud isikute ärakuulamine ja oma seisukoha esitamine nõuavad vastava menetluse läbimist. 29.07.2008 on Ida-Viru maavanema ülesannete täitja küll andnud detailplaneeringule heakskiidu, kuid 2 puuduvad tõendid selle kohta, et ta on kohaliku omavalitsuse ja vastuväite esitanud isikud ära kuulanud.

§ 23

lg 6 kohaselt saab maavanem planeeringule heakskiidu anda alles pärast vastuväidete suhtes kokkuleppe saavutamist või nende kohta seisukoha andmist. A. Karzini korduvad kaebused kinnitavad, et vähemalt üks vastuväite esitajatest pole kohaliku omavalitsusega kokku leppinud. Maavanema seisukoht detailplaneeringu avalikul väljapanekul esitatud kirjaliku vastuväite kohta on vormistatud 21.08.2008, kui heakskiit oli juba antud. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Narva-Jõesuu Linnavolikogu esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu
2. detsembri 2009 otsuse ja jätta A. Karzini kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid ja oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud

§ 26lg-t 1.

A. Karzin esitas kaebuse populaarkaebusena ega ole kaebuses väitnud, et vaidlusalune detailplaneering rikuks tema õigusi või piiraks vabadusi. Populaarkaebuses tuleb avalike huvide riivet põhjendada ning kohus on kaebaja põhjendustega seotud. A. Karzin ei ole avalike huvide riivet kaebuses välja toonud, mistõttu on kaebus põhjendamatu. Vaidlustatud otsus on ilmselgelt avalikes huvides ja väidetavaid menetluslikke minetusi ei saa kvalifitseerida avalike huvide õigusvastase riivena. Käesolevas asjas ei ole kohaldatavad Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-28-04 väljendatud seisukohad, kuna haldusasjade tehiolud on oluliselt erinevad ning Riigikohus on oma hilisemas 10.11.2009 lahendis nr 3-3-1-84-08 populaarkaebuse esitamisega seonduvat täpsustanud ja sisuliselt oma tõlgendusega piiranud populaarkaebuse esitamise võimalust. Ebaõige on halduskohtu järeldus, et käesoleval juhul on vaidlusaluse detailplaneeringu menetluse ja vaidlustatud otsuse vahele jäänud ajavahemik

normide eesmärkide kohaselt liiga pikk. Kuna

ei sätesta tähtaega planeerimismenetluse läbinud detailplaneeringu kehtestamiseks, siis peaks halduskohus iga üksikjuhtumi puhul eraldi analüüsima detailplaneeringu planeerimismenetluse läbimise ja kehtestamise vahele tekkinud ajalise viivituse tekkimise põhjusi ja alles seejärel otsustama, kas nimetatud ajavahemik toob konkreetses olukorras kaasa planeeringu kehtestamise otsuse õigusvastasuse. Halduskohus ei ole sisuliselt analüüsinud vaidlusaluse detailplaneeringu olemust ega uurinud, kelle õigusi võiks vaidlustatud otsus rikkuda põhjusel, et enne vaidlusaluse detailplaneeringu kehtestamist ei ole läbi viidud uut planeerimismenetlust. Käesoleval juhul on vaidlusaluse detailplaneeringu menetlemisetapid läbitud ja vaidlusaluse detailplaneeringu kehtestamise esimene otsus tühistati halduskohtu poolt vaid selles ilmnenud formaalse puuduse tõttu, mis on aga vaidlustatud otsuses korrigeeritud. Esimese otsuse tühistamisega ei muutunud olematuks või õigusvastaseks vaidlusaluse detailplaneeringu osas varem (s.o enne planeeringu kehtestamise otsuse vastuvõtmist) läbitud menetlusetapid. Seega ei toonud detailplaneeringu kehtestamise esimese otsuse tühistamine kaasa läbitud detailplaneeringu menetluse sisutuks muutumist. Halduskohus jättis ebaõigesti kohaldamata haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 58 ja § 5 lõiked 1 ja

1. Isegi kui vaidlusaluse detailplaneeringu kehtestamisel oleks menetlustoimingute läbiviimisel tehtud vigu, siis ei ole HMS § 58 kohaselt vaidlustatud otsuse tühistamine õige põhjusel, et avalikes huvides oleva detailplaneeringu tühistamine eeldaks õigusvastaselt riivatud avalikke huve, mida aga haldusasjas tuvastatud ei ole. Halduskohus on rikkunud HKMS § 25 lõikeid 2 ja 3 ning TsMS § 436 ja § 442 lg-t 8, kuna on jätnud kohtuotsuse nõuetekohaselt põhjendamata, ei ole võtnud põhjendatud seisukohta NarvaJõesuu Linnavolikogu ja Sotsiaalministeeriumi väidete suhtes ja ei ole märkinud tõendeid, millele on rajatud kohtu järeldused ega seadusi, mida kohus on kohaldanud. Samuti on kohus hinnanud tõendeid ebaõigesti, kui on põhjendanud otsust vaid viitega Riigikohtu lahendile, toomata ära ühtegi kohaldamisele kuuluvat õigusnormi. Halduskohus rikkus HKMS § 17 lg-t 1, kui jättis hindamata Tartu Halduskohtu 25.03.2009 haldusasjas nr 3-08-138 tehtud otsuses tuvastatud asjaolu, mille kohaselt vaidlusaluse detailplaneeringu menetlus on läbi viidud õiguspäraselt. 3
2. A. Karzin palus oma vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Vastuse põhjenduste kohaselt on ekslikud ja tuleb esimese astme kohtus esitamata jätmise tõttu läbi vaatamata jätta apellatsioonkaebuses toodud väited, et A. Karzini kaebuse puhul on tegemist populaarkaebusega ning et planeerimismenetluse uus läbiviimine rikub õigusvastaselt avalikke huve. Samuti on uute asjaoludena esitatud väide HMS § 58 kohaldamata jätmise kohta ning viide, et halduskohus oleks pidanud arvestama Tartu Halduskohtu otsusega haldusasjas nr 3-08-
3. Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-28-04 on antud asjas kohaldatav. Antud asjas ei oma tähendust, et Tartu Halduskohtu otsuses haldusasjas nr 3-08-138 tunnistati detailplaneeringu menetlus osaliselt õiguspäraseks. Ilma uut planeerimismenetlust läbi viimata ei ole võimalik asja õige otsustamine, kuna on teadmata, kas on tekkinud uusi huvitatuid isikuid, kes ei osalenud algses planeerimismenetluses ning kas on muutunud teised asjaolud. Alusetud on väited, et halduskohus ei analüüsinud vaidlusaluse detailplaneeringu olemust ega uurinud, kelle õigusi võiks vaidlustatud otsus rikkuda põhjusel, et enne vaidlusaluse detailplaneeringu kehtestamist ei ole läbi viidud uut planeerimismenetlust. Halduskohus ei ole pädev detailplaneeringut menetlema, eeltoodud küsimusi saab lahendada planeerimismenetluse käigus. Ebaõige on apellatsioonkaebuse toodud väide, et kuna ükski teine isik peale A. Karzini detailplaneeringu esimese kehtestamise otsust ei vaidlustanud, puuduvad isikud, kelle huvisid võiks vaidlusaluse detailplaneeringu teistkordne kehtestamine ilma uut planeerimismenetlust läbimata rikkuda. Muude kaebuste puudumine ei tähenda, et detailplaneeringu kehtestamine ei riku teiste isikute huvisid. Huvide võimaliku rikkumise pidi Narva-Jõesuu Linnavolikogu välja selgitama nii esimese kui ka uue planeerimismenetluse käigus.
4. Sotsiaalministeerium leiab oma vastuses, et halduskohtu otsus tuleb tühistada. Vastuse põhjenduste kohaselt on ebaõige halduskohtu seisukoht, et käesolevas asjas on kohaldatavad Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-28-04 toodud seisukohad. Riigikohus nimetab selles lahendis uue planeerimismenetluse läbiviimise kohustuse tekkimise alusena olukorda, kus esialgne planeerimismenetlus lõpeb planeeringu kehtestamata jäämisega, käesolevas asjas lõppes esialgne planeerimismenetlus aga planeeringu kehtestamisega. Planeeringu kehtestamisele eelnenud planeerimismenetluse osas leidis Tartu Halduskohus haldusasjas nr 308-138 tehtud otsuses, et menetlus oli läbi viidud õiguspäraselt. Eelmise otsusega kehtestatud detailplaneering kehtis vähemalt kuni 24.04.2009, käesolevas asjas vaidlustatud otsus tehti 29.04.
5. Seega on planeeringu esialgse ning teistkordse kehtivuse vaheline ajavahemik 5 päeva. Teistkordselt kehtestati planeering sisu osas identsena esmakordselt kehtestatuga. Seetõttu tuleb käesoleva kaasuse faktilisi asjaolusid käsitleda põhimõtteliselt erinevana Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-28-04 kirjeldatust ja põhjendatud ei ole selles Riigikohtu lahendis toodud seisukoha kohaldamine käesolevas asjas. Olukorras, kus planeeringu kohtumenetluse korras tühistamise tingisid üksnes haldusakti formaalsed vead, ei saa planeerimisseaduse eesmärgiga ega haldusmenetluse efektiivsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega kooskõlas olevaks pidada kohustust viia igal juhul läbi uus planeerimismenetlus. Seda eriti olukorras, kus planeerimismenetluse eesmärki – õiguspärase planeeringu kehtestamist – on võimalik saavutada haldusakti teistkordselt välja andmise kaudu nii, et uue haldusakti andmisega ei kaasne varasemat õiguspärast planeerimismenetlust muutvaid toiminguid. Olukorras, kus detailplaneeringu kehtivus kannab olulist avaliku huvi funktsiooni, ei saa olla põhjendatud vaidlustatud kohtuotsuses viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-28-04 mehhaaniline kohaldamine. Seesugune käsitlus looks olukorra, kus avalik huvi võib jääda realiseerimata. Kuna halduskohus on kohtuotsuse põhjenduse rajanud üksnes Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-28-04, mis ei ole käesoleva kaasuse tehioludest lähtuvalt kohaldatav, ning kuna halduskohus esitab Riigikohtu lahendile täiendavalt otsuse põhjendusena vaid üldviite 4 planeerimisseadusele, konkretiseerimata missugune seaduse säte või põhimõte on kohtuotsuse aluseks, siis on halduskohus asja otsustamisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Halduskohus on rikkunud HKMS § 17 lg-t 1, kui on jätnud varasema planeerimismenetluse osas jõustunud kohtulahendis tuvastatud asjaolud täielikult hindamata. Halduskohus on rikkunud HKMS § 25 lõikeid 2 ja 3 ning TsMS § 436 lg-t 1 ja 442 lg-t 3, kui on jätnud hindamata asjas esitatud tõendid ega ole põhjendanud Narva-Jõesuu Linnavolikogu ja kolmanda isiku väidete arvestamata jätmist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Tartu Halduskohtu
7. detsembri 2009 otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab Aleksandr Karzini kaebuse Narva-Jõesuu Linnavolikogu 29.04.2009 otsuse nr 203 tühistamiseks rahuldamata.
8. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et Aleksandr Karzini poolt Tartu Halduskohtule 16.07.2009 esitatud kaebus Narva-Jõesuu Linnavolikogu 29.04.2009 otsuse nr 203 tühistamiseks oli selle sisust tulenevalt esitatud selgelt populaarkaebusena. Seetõttu piirdub sellise kaebuse läbivaatamisel kohtulik kontroll hindamisega, kas haldusakt on seaduse või muu õigusaktiga vastuolus (vt näiteks RKHK 10.11.2009 lahend asjas nr 3-3-1-84-08). Samuti on populaarkaebuse puhul kohtul volitused kaalutlusõiguse kasutamist kontrollida ning akti motiveeritust hinnata vaid avaliku huvi aspektist lähtudes ja ning kohus ei saa hinnata ega tuletada kaebusest võimalikke erahuvisid, mida vastustaja oleks vaidlustatud otsuses pidanud kaaluma. Kaebuse populaarkaebusena määratlemist põhjendab ringkonnakohus järgnevalt. Esitatud kaebuses on kaebaja leidnud, et linnavolikogu 29.04.2009 otsuse nr 203 tegemisel rikuti oluliselt

ja HMS-i norme. Kaebuse p-s 2 on kaebaja samuti selgelt viidanud RKHK 09.06.2004 otsuse nr 3-3-1-28-04 p-le 14, mille kohaselt võib

§ 26

lg 1 alusel planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks halduskohtusse pöörduda igaüks, kes leiab, et see otsus on õigusvastane, ning olenemata sellest, kas see otsus tema õigusi rikub või tema vabadusi piirab. Sellise isiku poolt esitatud kaebuse puhul ei pea halduskohus kaebuse rahuldamise või mitterahuldamise otsustamisel kontrollima seda, kas vaidlustatud akt tema õigusi rikub või vabadusi piirab. Eeltoodu viitab ringkonnakohtu arvates otseselt sellele, et kaebaja soovis esitada populaarkaebuse. Samuti ei ole esitatud kaebuses esile toodud ühtegi väidet selle kohta, et vaidlusalune detailplaneering rikuks kaebaja subjektiivseid õigusi või piiraks tema vabadusi. Kõik 29.04.2009 otsuse nr 203 vaidlustamise motiivid on kaebuse sisu kohaselt seotud sellega, et detailplaneeringu kehtestamise otsus on õigusvastane tulenevalt detailplaneeringu menetlemisel toimunud väidetavatest rikkumistest. Samuti ei olnud kaebaj jt. iskute poolt 26.06.2008 esitatud vastuväide seotud selle esitajate võimalike subjektiivsete õiguste rikkumisega sest vastuväite kohaselt heideti Hirve tänava ja lähiala detailplaneeringu lahendusele ette üksnes seda, et detailplaneeringuga kavatsetakse muuta planeeritava maa-ala maakasutuse sihtotstarve väikeelamumaast sotsiaalmaaks, kuigi kehtiva üldplaneeringu kohaselt oli selle maa-ala sihtotstarbeks väikeelamumaa. Vastuväide seisnes seega üksnes selles, et vastuväite esitajate arvates olnuks detailplaneering vastuolus üldplaneeringuga. Eeltoodust tulenevalt ei ole alust asuda ka seisukohale, et kaebaja oleks kaebuse esitanud kahel erineval alusel, s. o nii subjektiivsete õiguste rikkumise alusel kui ka populaarkaebusena. Asjaolu, et kaebaja esitas populaarkaebuse, kuid ei ole selles otseselt avalike huvide riivet välja toonud, vaid on viidanud üksnes otsuse õigusvastasusele tulenevalt

ja HMS-i sätete rikkumisest, ei anna ringkonnakohtu arvates aga iseenesest alust kaebus rahuldamata 5 jätta. Selline seisukoht ei tulene ringkonnakohtu hinnangul ka vastustaja poolt viidatud RKHK lahendist nr 3-3-1-84-

1. Populaarkaebuse esitamisel saab kohus kaebuses esitatud nõuete ulatuses kontrollida akti kooskõla seadustega ja käesoleval juhul eelkõige seda, kas täideti planeerimismenetlusele kehtestatud nõudeid.
2. Ringkonnakohus leiab, et lisaks populaarkaebuse läbivaatamise spetsiifika järgimata jätmisele on halduskohus alusetult laiendanud RKHK 09.06.2004 lahendi nr 3-3-1-28-04 seisukohti ka käesolevale kaebusele. Viidatud Riigikohtu lahendi aluseks olnud faktiline olukord ei ole analoogne käesoleva olukorraga. Riigikohtu viidatud lahendis leiti, et uus planeerimismenetlus tuleb läbi viia, kuna detailplaneeringut
3. a volikogu istungil poolthäälte puudumise tõttu ei kehtestatud ja sama detailplaneering kehtestati linnavolikogu otsusega alles pool aastat hiljem,
4. jaanuaril
5. Käesoleval juhul kehtestati vaidlusalune Hirve tänava ja selle lähiala detailplaneering vahetult pärast planeerimismenetluse läbiviimist. 25.04.2009 jõustus halduskohtu lahend detailplaneeringu kehtestamise otsuse tühistamise kohta. Hirve tänava ja lähiala detailplaneering kehtestati uuesti 29.04.2009, viies detailplaneeringu kehtestamise otsusesse sisse ka ettepaneku üldplaneeringu muutmiseks ilma muid muudatusi või parandusi tegemata. Antud juhul tuli detailplaneering uuesti kehtestada üksnes seetõttu, et halduskohus pidas detailplaneeringu otsuses üldplaneeringu muutmiseks ettepaneku tegemata jätmist diskretsiooniveaks. Detailplaneeringu algse kehtestamise otsuse kehtetuks muutumise ning detailplaneeringu uuesti kehtestamise otsuse vahe oli üksnes 4 päeva. Eeltoodu tõttu ei nõustu ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et planeerimismenetluse aegumise seisukohast pole oluline, kas planeeringu kehtestamise otsus jäi vastu võtmata volikogus poolthäälte puudumise tõttu või on see otsus vahepeal kohtu poolt tühistatud.
6. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, nagu oleks käesoleval juhul rikutud nii

§ 23

lg 3 p 3 kui ka p 5, sest detailplaneering ei ole läbinud maavanema järelevalvet nõusoleku andmiseks liigilt üldisema planeeringu muutmiseks ning kuna maavanem ei ole lahendanud ka kaebaja poolt esitatud ja planeerimismenetluses arvestamata jäetud vastuväiteid. Narva-Jõesuu Linnavalitsus on detailplaneeringu esitanud maavanemale järelevalve teostamiseks 02.07.2008 kirjaga nr 7.1.2/76, milles on otse viidatud, et detailplaneering esitatakse järelevalve teostamiseks

§ 23lg 1 p 2 ja lg 3 p 3 alusel, s.

o tulenevalt sellest, et detailplaneeringuga soovitakse muuta kehtivat üldplaneeringut. Nimetatud kirjale on Ida-Viru Maavanem vastanud 29.07.2008 (tl 41) ja andnud nõusoleku Hirve tänava ja lähiala detailplaneerigu planeeringulahendusele sellisena, nagu see järelevalve teostamiseks esitati, s. o detailplaneeringuna, mis muudab kehtivat üldplaneeringut. Sellele, et maavanem andis nõusoleku detailplaneeringuga kehtiva üldplaneeringu muutmiseks, kuigi varasem üldplaneeringu kehtestamise otsus ei sisaldanud otsest ettepanekut üldplaneeringu muutmiseks, on viidatud muuhulgas ka Tartu Halduskohtu 25.03.2009 lahendis haldusasjas nr 3-08-1838. Samuti ei nähtu A. Karzini poolt esitatud kaebusest (p 5), et kaebaja oleks linnavolikogu 29.04.2009 otsust nr 203 vaidlustanud ka selle vastuolu tõttu

§-ga 23 lg 3 p 3. Kaebaja on viidanud üksnes sellele, et rikuti

§ 23

lg 3 p 5 ja lg-6, kuna maavanema juures ei toimunud vastuväiteid esitanud isikute ja kohaliku omavalitsuse esindajate ärakuulamist ning samuti anti planeeringule heakskiit enne (29.07.2008), kui maavanem andis omapoolse seisukoha esitatud vastuväite suhtes - 21.08.2008 (tl 46-47). Kohtuasja juurde võetud detailplaneeringu materjalide alusel on kaebaja selline väide iseenesest õige, s. o planeeringu materjalidest ei nähtu, et 26.06.2008 esitatud vastuväite osas oleks maavanema juures toimunud vastuväite esitajate ärakuulamine, samuti on maavanem andnud detailplaneeringule heakskiidu enne vastuväite suhtes seisukoha andmist. 6 Samas, lähtudes populaarkaebuse läbivaatamise erisustest, ei saa selline rikkumine ringkonnakohtu arvates tuua kaasa 29.04.2009 detailplaneeringu kehtestamise otsuse nr 203 tühistamist, sest HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei saa

§ 23

lg 3 p 5 ja lg 6 rikkumist käsitleda sellise menetlusnõuete rikkumisena, mis oleks võinud mõjutada asja otsustamist. Nagu varem juba märgitud, oli 26.06.2008 esitatud vastuväide oma sisult üksnes õiguslik ja selles ei esitatud ühtegi vastuväidet planeeringulahenduse enda suhtes lähtuvalt vastuväidete esitajate võimalikest subjektiivsete nõuete rikkumisest. Nimetatud vastuväitele on kohalik omavalitsus vastanud kirjalikult 01.07.2008 (tl 40) ning leidnud, et esitatud vastuväide ei ole põhjendatud, kuna

§ 9

p 7 järgi võib ka detailplaneering põhjendatud vajaduse korral sisaldada üldplaneeringu muutmise ettepanekut. Ida-Viru maavanem vastas sellele vastuväitele 21.08.2008, märkides selles, et toetab linnavolikogu otsust ning jääb seisukohale, et detailplaneeringus sisalduv ettepanek muuta üldplaneeringut on kooskõlas seadusega. Detailplaneeringu kehtestamise otsustas Narva-Jõesuu linnavolikogu käesoleval juhul 24.04.2009 otsusega nr 203. Seega eelneb maavanema järelevalvemenetlus ajaliselt detailplaneeringu kehtestamise otsusele. Kuna 26.06.2008 vastuväide oli üksnes õiguslik ja ei olnud kooskõlas

§-ga 9 p 7, siis leiab ringkonnakohus, et sellise vastuväite suhtes maavanema juures ärakuulamise teostamata jätmine ning maavanema poolt detailplaneeringule heakskiidu andmine enne vastuväite suhtes seisukoha andmist selle esitajatele, ei ole sellised menetluslikud rikkumised, mis annaksid alust asuda seisukohale, et rikkumiste puudumisel, s. o

§ 23

lg 3 p 5 ja lg 6 nõuete täpsel täitmisel oleks maavanem jätnud Hirve tänava ja selle lähiala detailplaneeringule omapoolse heakskiidu andmata.

1. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebuses esitatud seisukohaga, et tulenevalt RKHK 19.05.2008 lahendi 3-3-1-61-07 p-st 24 tähendab detailplaneeringu kehtestamise otsuse tühistamine alati seda, et maavanema järelevalvemenetlus tuleb uuesti läbida. Kaebaja on kaebuses väitnud, et kuna maavanem oli heakskiidu andnud detailplaneeringule, mis kehtestati Narva-Jõesuu linnavolikogu 30.07.2008.a otsusega nr 171 ja mis tühistati Tartu Halduskohtu 25.03.2009 otsusega, kaotab Riigikohtu seisukoha järgi planeeringu kehtestamise otsuse tühistamisel maavanema nõusolek tähenduse kohaliku omavalitsuse jaoks ning seega ei oleks Hirve tänava ja lähiala detailplaneeringut saanud uuesti kehtestada enne, kui on läbitud uus järelevalvemenetlus maavanema juures. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa RKHK lahendi nr 3-3-1-61-07 p-st 24 teha järeldust, et detailplaneeringu kehtestamise otsuse tühistamine tähendab alati seda, et maavanema järelevalvemenetlus tuleb uuesti läbida ja enne selle läbimist detailplaneeringut uuesti kehtestada ei saa. Viidatud Riigikohtu lahend on tehtud olukorras, kus menetletavas kohtuasjas oli tekkinud vastuolu maavanema ja ringkonnakohtu seisukoha vahel, kus viimane leidis erinevalt maavanemast, et kehtestatud detailplaneering on vastuolus üldplaneeringuga. Käesoleval juhul sellist vastuolu ei esine ja seetõttu ei saa ringkonnakohtu hinnangul kohaldada RKHK lahendi nr 3-3-1-61-07 p-st 24 tulenevat seisukohta otse ka käesolevale olukorrale. Detailplaneeringu esialgse tühistamise põhjus oli üksnes vormiline puudus. Sisulist planeeringulahendust ei muudetud ning seega puudus vajadus maavanemalt detailplaneeringu kehtestamiseks uue nõusoleku saamiseks.
2. Käesoleval juhul on vastustaja nõustunud kaebuses esitatud väidetega, et planeerimismenetluse läbiviimisel ei täidetud

§-de 11 lg 1 ja 21 lg 3 nõudeid.

§11

lg 1 kohaselt kohalik omavalitsus informeerib avalikkust kavatsetavatest üldplaneeringutest ja detailplaneeringutest vastavas ajalehes vähemalt üks kord aastas. 7

§ 21

lg 3 järgi, kui esitati kirjalikke vastuväiteid, avaldab kohalik omavalitsus info avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu tulemuste kohta vastavas ajalehes 2 nädala jooksul avaliku arutelu toimumise päevast arvates. Ringkonnakohus leiab, et ka nimetatud rikkumised ei anna alust konkreetset detailplaneeringu kehtestamise otsust tühistada, sest ka need rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist HMS § 58 mõttes. Kaebaja on kaebuses viidanud veel ka sellele, et vastustaja ei ole informeerinud avalikkust detailplaneeringu algatamise eesmärkidest, kuid see väide on ümber lükatud detailplaneeringu materjalidega, millest nähtub, et üldsuse teavitamisel detailplaneeringu algatamisest on teatavaks tehtud ka selle eesmärk (tl 30, 32, 34). 15. Põhjendatud ei ole ka kaebuses esitatud väide, et vaidlustatud otsuse tegemisel on rikutud

§ 24

lg 5, kuna sellega on alguses kehtestatud detailplaneering (vaidlustatud otsuse p 2) ja seejärel kantud muudatused üldplaneeringusse (vaidlustatud otsuse p 3). 29.04.2009 kehtinud

§ 24

lõike 5 kohaselt, kui kehtestatav detailplaneering sisaldab kehtestatud üldplaneeringu muutmise ettepanekut ja maavanem on järelevalve käigus muudatustega nõustunud, kannab kohalik omavalitsus vastavad muudatused üldplaneeringusse ning kehtestab detailplaneeringu. Nimetatud sõnastust muudeti 01.07.2009 jõustunud

muudatusega ja sellest tulenevalt sätestab kehtiv

§ 24

lõige 5 kohaliku omavalitsuse kohustuse kanda muudatused üldplaneeringusse pärast detailplaneeringu kehtestamist.

muutmise seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt oli muudatus tingitud vajadusest üheselt arusaadavuse eesmärgil täpsustada senise regulatsiooni sõnastust: „§ 24 lõikes 5 muudatusega täpsustatakse lõike senist sõnastust ja ühese arusaadavuse tagamiseks sätestatakse sõnaselgelt, et üldplaneeringut muutvast detailplaneeringust lähtuv muudatus kantakse üldplaneeringusse pärast vastava detailplaneeringu kehtestamist kohaliku omavalitsuse poolt.” Kuna

§ 24

lg 5 varasem redaktsioon ei sätestanud täpselt, kumba toimingut siiski tuleb sellisest sõnastusest tulenevalt varem teha ja sama sätte muudatusega seda täpsustati ning leiti, et senist sõnastust tuli siiski tõlgendada nii, et üldplaneeringut muutvast detailplaneeringust lähtuv muudatus kantakse üldplaneeringusse pärast vastava detailplaneeringu kehtestamist kohaliku omavalitsuse poolt, siis ei ole alust asuda seisukohale, et 29.04.2009 detailplaneeringu kehtestamise otsusega oleks

§ 24

lg 5 rikutud sellega, et nimetatud otsuses on detailplaneeringu kehtestamine märgitud otsuse p-s 2 ja muudatuste kandmine üldplaneeringusse p-s

2. Põhjendatud ei ole ka kaebaja väide, et detailplaneeringu kehtestamine on õigusvastane seepärast, et enne seda ei otsustatud vaidlusaluse detailplaneeringu suhtes, kas tuleb läbi viia keskkonnamõju hindamine tulenevalt KMHS § 33 lg 2 p-st 1 (vajaduse korral tuleb hinnata keskkonnamõju ka siis, kui detailplaneeringu elluviimisega tehakse muudatusi üldplaneeringusse) ja § 6 lg 2 p-st 10 (kui kavandatav tegevus ei kuulu KMHS § 6 lõikes 1 nimetatute hulka, peab otsustaja andma eelhinnangu selle kohta, kas infrastruktuuri ehitamisel on oluline keskkonnamõju või ei). Vastustaja on keskkonnamõju hindamise osas selgitanud, et detailplaneeringu kehtestamisel ei algatatud planeeringu keskkonnamõju hindamist, kuna Hirve tänava ja lähiala planeeringuga kavandatud toimingud ei muutnud oluliselt planeeritava krundi kasutamise eesmarki ja kavandatud ehitus ei mõju keskkonnale. Ka Tartu Halduskohus leidis oma 25.03.2009 otsuses, et kehtestatud detailplaneeringu puhul puudus põhjus keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamiseks. Samuti on kaebuses nimetatud KMHS § 6 lõike 2 punkti 10 kohase infrastruktuuri ehitamise või kasutamise tegevuste täpsem loetelu, mille puhul on vajalik kaaluda keskkonnamõju hindamise vajalikkust, esitatud KMHS § 6 lõike 4 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määruses. 8 Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruse nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb kaaluda keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust, täpsustatud loetelu” § 13 järgi kuuluvad nimetatud valdkonda ulatuslikud infrastruktuuriprojektid (elamurajoonide, vanglate, trammiteede, raudteeliinide rajamine jms). Vaidlustatud otsusega kehtestatud detailplaneeringut ei saa käsitleda sellise ulatusliku infrastruktuuri projektina, mistõttu ei ole antud juhul olnud ka alust KMHS § 33 ja 6 kohaldamiseks.
3. Nagu juba märgitud, oli kaebus esitatud populaarkaebusena, mitte kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise alusel. Haldusaktis kaalutluste ja vastavate põhjenduste esitamine on oluline eelkõige selleks, et akt oleks kontrollitav ja puudutatud isik saaks aru, miks on antud sellise sisuga, s. o tema võimalikke õigusi ja vabadusi mõjutav akt. Populaarkaebuste puhul seega iseenesest puudub eeldus akti motivatsiooni piisavuse hindamiseks eelnimetatud alustel, mistõttu puudub linnavolikogu vaidlustatud otsuse tühistamiseks põhjus sellel alusel, et kaebaja arvates ei ole haldusakt piisavalt motiveeritud. Samas vastab Narva-Jõesuu Linnavolikogu 29.04.2009 otsus nr 203 ringkonnakohtu hinnangul HMS § 56 nõuetele, s. o linnavolikogu otsus on motiveeritud selliselt, et on tagatud haldusakti kontrollitavus, kuna sellest nähtuvad nii haldusakti faktiline ja õiguslik alus kui ka kaalutlused, millest haldusorgan on akti andmisel lähtunud. Kuna ringkonnakohus ei tuvastanud vaidlusaluse planeeringu menetlemisel ühtegi sellist menetlusnormi rikkumist mis annaks aluse detailplaneeringu kehtestamise otsuse tühistamiseks avalikes huvides, siis tuleb apellatsioonkaebus rahuldada, halduskohtu vaidlustatud otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta esitatud kaebus rahuldamata.
4. HKMS § 93 lg 4 järgi juhul, kui kõrgema astme kohus muudab alamalseisva kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 92 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Narva-Jõesuu Linnavolikogu ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega nende väljamõistmise taotlust esimese astme kohtus. Apellatsioonimenetluses on vastustaja menetluskuludeks olnud riigilõiv 250 krooni ja õigusabikulud summas 43 056 krooni. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 250 krooni tuleb HKMS § 92 lg 1 alusel kaebajalt vastustaja kasuks välja mõista. Apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulud jätab ringkonnakohus vastustaja enda kanda tulenevalt RKHK 27.01.2010 lahendist haldusasjas nr 3-3-1-79-09, milles leiti, et: „Menetluskulude väljamõistmiseks on esitanud taotluse ka Harku Vallavolikogu, kes taotleb osutatud õigusabiga seonduvate menetluskulude 15 546,50 krooni väljamõistmist kassaatorilt. Kolleegium leiab, et nimetatud taotlus ei kuulu rahuldamisele. Planeeringute menetlemine kujutab endast kohalike omavalitsusüksuste üht põhitegevust. Sellistes valdkondades kohtuvaidluse käigus tekkinud advokaaditeenuste kulude väljamõistmine ei ole põhjendatud. Kolleegium tugineb siinjuures oma varasemale kohtupraktikale (Riigikohtu halduskolleegiumi
5. juuni
6. a otsus asjas nr 3-3-1-24-07;
7. novembri
8. a otsus asjas nr 3-3-1-52-07;
9. jaanuari
10. a otsus asjas nr 3-3-1-62-08;
11. aprilli
12. a otsus asjas nr 3-3-1-16-09) ega pea vajalikuks seda muuta.“ Kaebaja poolt asja menetlemise käigus kantud kulud (riigilõiv ja õigusabikulud) jäävad HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Kolmas isik ei ole esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks ega ka menetluskulude nimekirja. Einar Vene Agu Timmi 9 Maili Lokk