KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Maili Lokk, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht 18. juuni 2010, Tartu Haldusasja number 3-09-834 Haldusasi Keskk

). Protesti esitaja tegi vastustajale ettepaneku leida lahendus korralduse

-ga kooskõlla viimiseks. Vastustaja leidis, et korraldus on kaalutletud ja motiveeritud haldusakt, mille vastuvõtmise käigus on vallavalitsus arvestanud kaalutlusõiguse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega ning oluliste asjaoludega. Samuti on kaalutletud erinevate ehitiste asukohtadega kaasnevaid mõjusid Otepää looduspargi kaitse eesmärkidele. Keskkonnaministeerium vastas protesti esitaja järelpäringule, et Valgamaa keskkonnateenistuse kooskõlastuse mitteandmine XXX kinnistu projekteerimistingimuste väljastamisele oli põhjendatud.

1. Puka Vallavalitsus protesti õigeks ei pidanud ja vaidles sellele vastu. Vastuväidete kohaselt on ekslik protesti esitaja väide, justkui ei oleks vastustaja tohtinud kasutada kaalutlusõigust. Kuna protesti esitaja ei ole vaidlustanud kaalutlusõiguse asjakohasust ja põhjendatust ning on aktsepteerinud ekspertiisiakti, siis võib sellest järeldada, et ta on olnud projekteerimistingimuste väljastamise sisulise poolega nõus. Isegi kui kehtiv õigus nõuaks projekteerimistingimuste väljastamisel kaitseala valitseja nõusolekut, siis lähtudes haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §-st 58 ei saaks pelgalt formaalsed rikkumised olla haldusakti kehtetuks tunnistamise aluseks. Sisuliselt õiguspärast haldusakti ei saa kehtetuks tunnistada üksnes põhjusel, et selle andmisel rikuti vormi- või menetlusnõudeid.
2. Kolmandad isikud A.R. ja H.K. palusid jätta protesti rahuldamata.
3. isikute kinnistul on vana XXX talu koht ning nad hindavad kõrgelt looduse kaitsmist ja tahavad hoida seal looduskeskkonda.
4. isikud ei ole kinnisvaraarendajad, vaid soovivad oma kinnistut pooleks jagada, et saaks kaasomandi ära jagada. HALDUSKOHTU LAHEND
5. Tartu Halduskohus rahuldas
6. märtsi 2010 otsusega Keskkonnainspektsiooni protesti ja tühistas Puka Vallavalitsuse 14.10.2008 korralduse nr
7. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt nõustub halduskohus protesti esitajaga, et kuna XXX kinnistu asub Otepää looduspargi piiranguvööndis, mille kohta on kaitstavate loodusobjektide seaduse (praeguse looduskaitseseaduse) alusel Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määrusega nr 63 kinnitatud „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitamine“ (edaspidi kaitse-eeskiri), siis sellest tulenevalt peavad kõik tegevused nimetatud piirkonnas lisaks üldiselt kehtivatele õigusaktidele olema kooskõlas ka

-i ja kaitse-eeskirjaga.

§ 14

lg 1 sätestab tegevused, mida kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas ja kaitstava looduse üksikobjekti kaitsevööndis ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta teha ei või.

§ 14

lg 1 p 7 kohaselt ei või ilma kaitseala valitseja nõusolekuta anda projekteerimistingimusi. Asja materjalidest nähtuvalt on Otepää looduspargi valitsejaks Keskkonnaamet (endine Valgamaa keskkonnateenistus). Protestitud korralduses leiti, et Valgamaa keskkonnateenistuse nõusoleku andmine või andmata jätmine on menetlustoiming ning selle üle otsustamine on jäetud kohaliku omavalitsuse otsustada. Kaalutlusõiguse kasutamise kohustus ja selle ulatuse määrab seadus. HMS § 4 lg 1 sätestab, et kaalutlusõigus on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel.

§ 14

lg 1 ei anna diskretsiooni kasutamise õigust, sest ütleb üheselt, et projekteerimistingimusi ei või väljastada, kui kaitseala valitseja nõusolek puudub. Antud juhul puudus protestitud korraldusel Keskkonnaameti nõusolek, mistõttu nimetatud korraldus ei ole õiguspärane ega kooskõlas kehtiva õigusega. Arvestades eeltoodut tuleb Keskkonnainspektsiooni protest rahuldada ja protestitud korraldus tühistada, kuna Puka Vallavalitsus ületas 14.10.2008 korralduse nr 165 välja andmisel oma volituse piire. 2 ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 5. Puka Vallavalitsus esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu 12. märtsi 2010 otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta protest rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus kohaldanud vääralt materiaalõigusnorme ja hinnanud valesti asjaolusid ning tõendeid.

§ 14

lg 2 sätestab kohalikule omavalitsusele erisättena projekteerimistingimuste väljastamise kooskõlastamise kohustuse. Projekteerimistingimuste kooskõlastamata jätmine on oma sisult haldusesisene menetlustoiming, sest lõplikult otsustab projekteerimistingimuste väljastamise küsimuse ehitusseaduse (edaspidi EhS) § 19 lg 1 p 2 alusel kohalik omavalitsus. Riigikohus on leidnud otsuses nr 3-3-1-61-07, et detailplaneeringu koostamise menetluses maavanema poolt antavat heakskiitu tuleb pidada haldusesiseseks menetlustoiminguks. HMS § 16 lg 1 kohane kooskõlastus ei tekita haldusorganile kohustust akti andmiseks. Vastupidine seisukoht tähendaks seda, et kohalik omavalitsus ei või realiseerida talle HMS §-ga 6 pandud kohustust rakendada haldusmenetluses uurimispõhimõtet ning ühtlasi korraldada kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (edaspidi KOKS) § 6 lg-st 1 tulenevat ruumilise planeerimise õigust. Keskkonnateenistus on käsitlenud sarnaselt vastustajaga

§ 14

lg 1 üldsättena ning

§ 14lg 2 erisättena.

Halduskohus jättis andmata hinnangu

§ 14lg 1 ja lg 2 vastuolu kohta.

Keskkonnateenistuse poolt projekteerimistingimuste kooskõlastamata jätmine ei ole kohalikule omavalitsusele siduva iseloomuga, sest keskkonnateenistus on projekteerimistingimuste väljastamise menetluses menetlusosaliseks HMS § 11 lg 1 p 4 mõistes. Kohalikul omavalitsusel on õigus ning ühtlasi kohustus kontrollida projekteerimistingimuste väljastamise menetluses projekteerimistingimuste kooskõlastamata jätmise õiguspärasust. Kui kohalik omavalitsus võiks tugineda üksnes keskkonnateenistuse poolt esitatud motiividele ja lõppjäreldusele, siis puuduks tal võimalus kaaluda, kas projekteerimistingimuste kooskõlastamata jätmisel on omandiõiguse riive proportsionaalne, kas on järgitud võrdse kohtlemise põhimõtet jm. Lisaks peaks Puka Vallavalitsus vastutama lõpliku otsustajana kinnistu omanikule tekitatud võimalike kahjude eest. Ka kaebaja väitis halduskohtu istungil, et kaebaja peab vastutama isikutele tekitatud võimalike kahjude eest. Järelikult kui tõlgendada

§ 14

lg 1 p-i 7 selliselt, et kohalikul omavalitsusel pole projekteerimistingimuste väljastamise menetluses kaalutlusõigust, siis on see säte vastuolus põhiseaduses sätestatud proportsionaalsuse ja kohaliku omavalitsuse autonoomia printsiibiga. Põhiseadusega oleks kooskõlas selline tõlgendus, kus vastustajal oli kohustus küsida keskkonnateenistuselt kooskõlastust, kuid lõpliku otsustajana pidi vastustaja ise jõudma selgusele (rakendama diskretsiooniõigust), kas projekteerimistingimuste kooskõlastamise menetluses on keskkonnateenistus jõudnud seadusega kooskõlas oleva järelduseni või mitte. Vaidlus on poolte vahel üksnes ehitise asukohas. Projekteerimistingimuste väljastamisel tugines kaebaja asukoha valikul Anneli Palo poolt koostatud ekspertarvamusele. Loogiline on, et ca 44 ha suuruse kinnistu puhul on võimalik leida üks mõistlik asukoht suvila püstitamiseks. Seda enam, et eksperdi väidete kohaselt on piirkonnas mitmed talud hävinenud ja elanikkond ning asustuspilt tunduvalt hõrenenud. Keskkonnateenistus on käitunud menetluses vastuolus hea halduse tavaga, sest 17.10.2007 toimunud nõupidamise protokollist nähtub, et keskkonnakorralduse spetsialist Maikel Daniel on soovitanud 3. isikutel võtta eksperthinnang. Samas ei ole vaatamata ekspertarvamusele keskkonnateenistus andnud kooskõlastust projekteerimistingimuste väljastamiseks, kuigi selles laidetakse maha keskkonnateenistuse poolt pakutud elamu asukoht. Keskkonnateenistus ei andnud isegi mingit hinnangut koostatud ekspertarvamusele. Selline haldusorgani käitumine ei ole kooskõlas hea halduse tavaga. Keskkonnateenistuse poolt projekteerimistingimuste kooskõlastamata jätmise puhul on tegemist kaalutlusveaga. On ilmselge, et seadusandja mõte pole olnud välistada täielikult põhiseaduse §-st 32 tuleneva ehitusõiguse realiseerimine kaitseala vööndis. Õigusaktid ei välista piiranguvööndis igasuguse ehitustegevuse keelamist. Kui ehitis sulandub hästi looduskeskkonda ning 3 ehitamine ja ehitiste kasutamine ei too kaasa looduslike väärtuste hävimist, peavad ehitamise keelamiseks olema kaalukad põhjused. Seega oleks keskkonnateenistus pidanud projekteerimistingimuste kooskõlastamise menetluses kaaluma muuhulgas seda, kuidas oleks võimalik parimal viisil kinnistu omaniku huve üldiste looduskaitse huvidega tasakaalustada. Kinnistu omaniku subjektiivsete õiguste rikkumise ja avalike huvide vaheline kaalutlus keskkonnateenistuse toimingus puudub, kuigi

§ 14lg 3 annab keskkonnateenistusele tingimuste esitamise õiguse.

Projekteerimistingimuste kooskõlastamise menetluses oleks tingimuste esitamisega saanud keskkonnateenistus tagada nii kinnistu omaniku kui ka looduskaitse huvid. Jättes aga tingimused täielikult sätestamata, rikkus keskkonnateenistus sellega haldusmenetluse olulisi põhimõtteid, sh hea halduse tava põhimõtet, mille kohaselt lasub haldusorganil kohustus osutada menetlusosalisele kaasabi tekkinud probleemi lahendamisel. Isegi siis, kui projekteerimistingimuste väljastamine ei oleks olnud ilma keskkonnateenistuse kooskõlastuseta võimalik, ei muuda ainuüksi selline rikkumine projekteerimistingimuste väljastamise haldusakti õigusvastaseks. Protest on esitatud üksnes põhjusel, et ilma keskkonnateenistuse nõusolekuta ei oleks vastustaja tohtinud väljastada projekteerimistingimusi. Menetlusökonoomia printsiibist tulenevalt ei ole võimalik tühistada haldusakti pelgalt formaalse rikkumise pärast. Isegi siis, kui keskkonnateenistuse kooskõlastus oleks vastustaja jaoks olnud kohustusliku iseloomuga, ei saa nõustuda halduskohtu seisukohaga, et kuna vastustaja ületas haldusakti väljaandmisel oma volituse piire, siis tuleb haldusakt tühistada. Kohus oleks pidanud sel juhul kontrollima ka seda, kas vastustaja lõppjäreldus on kooskõlas objektiivse õigusega või mitte 6. Keskkonnainspektsioon vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on

§ 14

lg 1 p-st 7 ja kaitse-eeskirja p 11 alapunktist 5 tulenevalt kaitsealadel planeerimismenetluse läbiviimisel siduva tähendusega selles menetluses osalevate keskkonnaorganite seisukoht (nõusolek). Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-15-08 leidnud, et kui kaitseala valitseja on seadnud nõusoleku andmisel

§ 14

lg 3 alusel täiendavaid tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit, siis selline nõusolek planeeringulahenduste aspektist piirab kohaliku omavalitsuse valikudiskretsiooni. Nimetatud Riigikohtu seisukohtadest lähtuvalt on asjakohatud apellandi viited Riigikohtu lahenditele asjades nr 3-3-1-61-07 ja nr 3-3-1-38-

1. Ebaõige on vastustaja väide, et keskkonnateenistus ei ole andnud kooskõlastust projekteerimistingimuste väljastamiseks, kuigi on soovitanud
2. isikutel tellida eksperthinnangu. Vastustaja ei ole senise menetluse käigus tõendanud, et valminud eksperthinnang oleks kaitseala valitsejale kooskõlastamiseks esitatud. Seega on Puka Vallavalitsus jätnud haldusmenetluse läbiviimisel olulised toimingud tegemata ja kaitseala valitseja nõusoleku küsimata. Nõustuda ei saa seisukohaga, et projekteerimistingimuste väljastamine kaitsealal ilma kaitseala valitseja nõusolekuta on pelgalt vorminõuete rikkumine.
3. isikute tellitud ekspertiisiaktiga pakkus ekspert Anneli Palo välja 5 võimalikku asukoha varianti. Projekteerimistingimused väljastati õueala rajamiseks ekspertarvamuses näidatud asukohta 5, kuigi ekspert on hinnanud, et asukohad 3 ja 4 kahjustaksid kõige vähem looduslikku keskkonda. Kohalikule omavalitsusele saab seadusliku pädevuse alusel siduva iseloomuga otsuse ehitise asukoha määramiseks anda ainult kaitseala valitseja. Kui kaitseala valitseja ei ole nõusolekut andnud, siis ei ole võimalik väita, et see ei mõjuta asja otsustamist. Keskkonnainspektsioon ei väitnud halduskohtu istungil, et vastu võetud haldusakt ei pruugi sisult olla õigusvastane, vaid selgitas, et projekteerimistingimuste väljastamise tagajärjel võib keskkond saada oluliselt kahjustada, kuigi möönab, et ei saa seda väita konkreetsete projekteerimistingimuste puhul, sest selliste järelduste jaoks Keskkonnainspektsioonil pädevus puudub. Lähtudes 4 asjaolust, et projekteerimistingimuste väljastamisega avaldatakse mõju keskkonnale, ei ole põhjendatud vastustaja väide nagu oleks kaitseala valitseja nõusoleku puudumise puhul tegemist vormiveaga HMS § 58 mõttes. Käesolev planeerimisvaidlus ei välju kohaliku omavalitsuse üksuse igapäevase põhitegevuse raamidest. Advokaadi abi kasutamine Puka Vallavalitsuse poolt ei ole põhjendatud ja esindajatasus seisnevate menetluskulude väljamõistmine on samuti põhjendamata.
4. Kolmandad isikud A. R ja H. K on Puka Vallavalitsuse esitatud apellatsioonkaebusega nõus.
5. isiku arvamuse kohaselt jäi halduskohtu otsus arusaamatuks ja ei käsitlenud probleemi sisuliselt.
6. isikud soovivad lõpetada omavahelise kaasomandi vaidlusalusel kinnistul ja taotletud ehitusluba võimaldab seda teha. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu
8. märtsi 2010 otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks selle tühistamisele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ja ei pea HKMS § 47 lg 1 ning TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid põhjendusi korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.

§ 14

lg 1 p 7 kohaselt kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas ja kaitstava looduse üksikobjekti kaitsevööndis ei või ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta anda projekteerimistingimusi.

§ 14

lg 2 sätestab, et kaitstava loodusobjekti valitseja ei kooskõlasta käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevust ja muud tegevust, mis vajab kaitse-eeskirja kohaselt kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit. Asjas puudub vaidlus selle üle, et XXX kinnistu paikneb Otepää looduspargi piiranguvööndis ning kõik tegevused seal peavad olema kooskõlas

-i sätetega. Ringkonnakohus nõustub sealjuures halduskohtuga, et antud juhul ei ole vastustajal võimalik kasutada diskretsiooniõigust, kuna tegemist on olukorraga, kus tal puudub õigus anda projekteerimistingimusi ilma loodusobjekti valitseja nõusolekuta ja seega on tegemist õigusvastase haldusaktiga. Ringkonnakohus viitab ka Riigikohtu halduskolleegiumi 25.09.2008 lahendi haldusasjas nr 3-3-1-15-08 p 18 alapunktile 5, mille kohaselt „nõusoleku andmine planeeringu kehtestamiseks on kaitseala valitsejal ulatuslik kaalutlusruum. Looduskaitseseaduse ning konkreetse kaitse-eeskirjaga raamitud kaalutlusruumi andmine kaitseala valitsejale ei ole iseenesest õigusvastane. Keskkonnaorganitele kaalutlusruumi andmine majandusliku tegevuse iseloomu ja ulatuse üle otsustamisele ei ole iseenesest vastuolus ka nõuetega, mis kehtivad Natura 2000 eelvalikualade hulka arvatud kaitsealadel. Samas tuleb kaalutlusõigust kasutada kaitseala eesmärke silmas pidades. Majandustegevus nagu ka muu inimtegevus kaitsealal ei tohi kaasa tuua nende alade keskkonnaomaduste muutmise kaudu kaitstavate liikide või elupaikade olulist kahjustamist.“ Seega on ka Riigikohus lugenud eelkõige oluliseks kaitstava loodusobjekti valitseja arvamust ning pidanud seda prioriteetseks. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta apellatsioonkaebuses esitatud seisukohad, mis on vastuväideteks Keskkonnainspektsiooni poolt väljatoodud seisukohtadele, miks ta keeldub kooskõlastust andmast. Need oleksid olnud asjakohased siis, kui vastustaja oleks vaidlustanud haldusakti, millega Keskkonnainspektsioon keeldus kooskõlastust andmast. 5 Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud tema enda kanda. Einar Vene Maili Lokk 6 vastustaja Agu Timmi poolt