Obsah (4)

§ 19§ 6§ 11§ 46

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Maili Lokk ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht 22. aprill 2010, Tartu Haldusasja number 3-08-2548 Haldusasi

§ 19lg 6).

1. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebus kuulub tühistamisnõude osas rahuldamisele, sest vaidlustatud haldusaktide põhjendused on selliste puudustega, mis muudavad nende sisulise õiguspärasuse kontrollimise halduskohtumenetluses võimatuks. Kohtul ei ole õigust haldusasja lahendamisel asuda haldusakti haldusorgani asemel põhjendama (Riigikohtu halduskolleegiumi
2. novembri
3. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-49-08, p 11). Kohus võib jätta tühistamiskaebuse vaatamata haldusakti põhjendamisvigadele rahuldamata, kui kohus on veendunud haldusakti sisulises õiguspärasuses (HMS § 58, RVastS § 3 lg 3 p 1). Käesoleval juhul on käskkirjas kirjeldatud asjaolud ja struktuuritoetuste õiguslik regulatsioon jäänud sedavõrd seostamatuks, et käskkirja sisulises õiguspärasuses ei ole võimalik veenduda. III
4. Vaidlustatud haldusaktis, vastustaja poolt kohtumenetluses ja halduskohtu poolt otsuses nimetatud asjaolude kohta peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.
5. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et juriidiline isik ei saa olla kodumajutuse pakkuja. Majandus- ja kommunikatsiooniministri
6. oktoobri
7. a määruse nr 128 „Nõuded majutusettevõttele“ § 54 sätestab, et kodumajutus on hommikusööki pakkuv füüsilise isiku valduses olevas talus, majas või korteris paiknev majutusettevõte. See säte kehtestab nõude, et majutusettevõte peab olema füüsilise isiku valduses. Füüsiline isik võib jääda majutusettevõtte valdajaks ka siis, kui ta annab juriidilisele isikule õiguse osutada seal majutusteenust. Viidatud säte ei keela olukorda, kus talus, majas või korteris elab füüsiline isik samal ajal mil juriidiline isik osutab seal kodumajutusteenust. Kodumajutusettevõte ei pea ühegi õigusnormi kohaselt olema struktuuritoetuse taotleja omandis. Määruse nr 126 § 5 lg 1 kohaselt võib investeeringuobjekt kuuluda taotleja omandisse või olla antud talle õiguslikul alusel kasutamiseks vähemalt viieks aastaks arvates PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest.
8. Isegi kui käesoleval juhul ei ole tegu kodumajutusega, ei pruugi see iseenesest tähendada, et tegemist ei ole majutusettevõttega. Määruse nr 128 § 2 lg 3 sätestab, et kui majutusettevõte vastab selles määruses majutusettevõttele kehtestatud üldnõuetele, kuid ei vasta ühelegi majutusettevõtte liigi kirjeldusele ega vastavat liiki majutusettevõttele esitatud nõuetele, võib ettevõtja kasutada muud majutusettevõtte liiki iseloomustavat määratlust või jätta liigi määratlemata. Kui vastustaja pidas käesoleval juhul määrava tähtsusega küsimuseks seda, kas investeeringuobjekt vastab majutusettevõttele esitatavatele nõuetele, oleks ta pidanud kontrollima ka hoone vastavust majutusettevõtetele kehtestatud üldnõuetele, mitte üksnes kodumajutusele esitatavatele nõuetele. 5
9. Käskkirjades on viidatud asjaolule, et koos struktuuritoetuse taotlusega esitatud äriprojektis plaanis kaebaja ehitada puhkemaja, mitte kodumajutuse. Kinnituskirja (tl 5) kohaselt oli investeeringuobjektiks muuhulgas aiamaja rekonstrueerimine puhkemajaks. Seega pidi projekti elluviimise tulemusena aiamajast saama puhkemaja. Vastavalt määruse nr 128 § 2 lg-le 2, §-le 47 ja §-le 54 on puhkemaja ja kodumajutus erinevad majutusettevõtete põhiliigid. Samuti on majandus- ja kommunikatsiooniministri
10. novembri
11. a määruse nr 10 „Ehitiste kasutamise otstarvete loetelu“ lisa 1 kohaselt puhkemaja ja aiamaja erinevad ehitiste kasutusotstarbed (vastavalt koodid 12122 ja 11103), kusjuures puhkemaja liigitub mitteelamuks ja aiamaja elamuks. Perioodi 2004–2006 struktuuritoetuse seaduse §-s 202 lg 2 p 1 kohaselt võib taotluse rahuldamise otsust muuta, kui projekti tegevuste muutmise tõttu muutub oluliselt projekti sisu või tulemus. Käskkirjades ja kohtumenetluses ei ole esitatud põhjendusi, miks tuleb puhkemaja asemel kodumajutuses majutusteenuse osutamist pidada projekti sisu või tulemuse oluliseks muutuseks ning miks see tingib vajaduse jätta toetus täies ulatuses välja maksmata. Tähelepanu ei ole pööratud ka sellele, et juba ehitustööde aluseks olnud ja vastustajale esitatud ehitusprojektis on selgitatud, et aiamajas on plaanis hakata pakkuma just kodumajutust (PRIA taotlustoimik lk 119).
12. Käskkirjades on asutud seisukohale, et investeeringuobjekti rekonstrueerimine toimus ilma ehitusloata. Käskkirjadest ega vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud selgitustest ei nähtu, millest tuleneb investeeringuobjekti ehitusloa puudumise õiguslik tähendus struktuuritoetuste andmisel. Ehitusloa puudumine ei välista, et ehitis on materiaalses mõttes õiguspärane, st vastab ehitistele, sh majutusettevõttele esitatavatele nõuetele, mida tuleb kontrollida ehitusloa väljaandmisel EhS § 24 lg 1 p 2 kohaselt (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi
13. novembri
14. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-64-02, p 14–15). Samas on ettekirjutuse väide, et kõnealusel hoonel puudus ehitusluba, ennatlik. Vaidlust ei ole selle üle, et Harku Vallavalitsus andis
15. septembril 2004 ehitusloa nr 1126 aiamaja püstitamiseks. EhS § 25 lg 2 sätestab küll, et ehitusluba kaotab kehtivuse, kui ehitamist ei ole alustatud kahe aasta jooksul ehitusloa väljastamise päevast arvates. EhS § 25 lg 3 kohaselt loetakse ehitamise alustamise päevaks esimest ehitusprojektile vastavate tööde tegemise päeva. Seega ei tähenda EhS § 29 lg 2 p-s 2 sätestatud teate esitamata jätmine iseenesest, et ehitamist ei ole alustatud. Käskkirjades ei ole lükatud ümber kaebaja
16. veebruari
17. a kirjas esitatud väidet, et ehitustöödega alustati suvel 2005 (PRIA taotlustoimik lk 13, 87).
18. Käskkirjades on tuginetud asjaolule, et majutushoonel puudub kasutusluba. Lisaks sellele, et käskkirjades ei ole selgitatud selle asjaolu õiguslikku tähendust, tuleb märkida, et vaidlusalusel hoonel on kasutusluba (tl 54). Tõsi, selle loa kohaselt on hoone kasutusotstarbeks aiamaja, kuid sellest asjaolust ei saa teha järeldust, et hoonel puudub kasutusluba. Käskkirjades ja kohtumenetluses ei ole selgitatud, miks majutusteenust, sh kodumajutusteenust või täpsustamata liiki majutusteenust ei või osutada aiamajas, kui see vastab kodumajutusettevõttele esitatavatele nõuetele või majutusettevõtte üldnõuetele. Tuleb meenutada, et „Ehitiste kasutamise otstarvete loetelu“ lisa 1 kohaselt on suvila ja aiamaja (kood 11103) üheks elamu liigiks (kood 11000). Tulenevalt määruse nr 128 §-st 54 võib kodumajutusettevõte tegutseda elamus. 6 Isegi kui õigusaktid nõuaks, et majutusettevõttena kasutataval hoonel peab olema muu kasutusotstarve kui aiamaja, tulnuks enne toetuse tagasinõudmist ja väljamaksmisest keeldumist kaaluda, kas kasutusloa muutmise või uue kasutusloa andmise teel on võimalik kõnealune puudus kõrvaldada. Mingit õiguslikku tähendust ei ole sellel, „kelle nimele kasutusluba väljastati“. Kasutusluba antakse ehitisele, mitte selle omanikule (EhS § 32 lg 1). Kasutusloa õiguslik tähendus ei sõltu sellest, kes on ehitise omanik.
19. Käskkirjade viide sellele, et ehitustöid teostanud ettevõtjal puudus seadusjärgne õigus pakkuda ehitusteenust, ei ole asjakohane. Ehitusteenuse osutamise õiguse puudumine võib tähendada, et ehitamine toimus õigusvastaselt, kuid ei välista iseenesest, et ehitis vastab olemasoleval kujul ehitistele esitatavatele materiaalõiguslikele nõuetele (vrd käesoleva otsuse p 19). Sama kehtib käskkirjade aluseks olnud ekspertiisiaktis (tl 50) viidatud ehitamise dokumenteerimise kohustuse rikkumise kohta.
20. Lisaks käskkirjades toodud põhjendustele on vastustaja kohtumenetluses viidanud ka tuleohutus- ja veekasutuse normide rikkumisele. Kuna käskkirjades puuduvad kaalutlused selle kohta, kas nimetatud puudused on kõrvaldatavad, ei peatu ringkonnakohus nendel väidetel. Rõhutada tuleb üksnes, et vastustaja poolt ringkonnakohtule esitatud vastuse (tl 101) kohaselt on reovee kogumine ja puhastamine võimalik Keskkonnaametis seadustada. Samuti pidanuks PRIA veekasutuse nõuete rikkumise tõttu struktuuritoetuse tagasinõudmise ja välja maksmata jätmise otsustamisel arvestama, et heitvee kohtkäitlus oli ette nähtud juba toetuse taotlemisel esitatud ehitusprojektis (PRIA taotlustoimiku lk 122).
21. Käskkirjades on vastustaja ekspertiisiakti alusel (tl 48–55) ilma kaebaja vastuväiteid (tl 44, PRIA taotlustoimiku lk 20) analüüsimata tuvastanud, et teostatud tööde maht ei vasta dokumentides näidatule. Haldusorgan peab tõendit, sh ekspertiisiakti analüüsima sisuliselt, ning vastama haldusaktis menetlusosalise vastuväidetele. Selgusetuks jääb ka see, millest tulenevalt ei ole abikõlbulik „väga halvasti“ või heale ehitustavale mittevastava töö eest makstud tasu (vt tl 55, jrk nr 14, 23, 24). IV
22. Halduskohus on asja lahendamisel jätnud tähelepanuta kaebuses esitatud hüvitamisnõude.
23. Kohtuotsuse sissejuhatavas osas (kohtuasja kirjelduses – tl 84) ei ole hüvitamisnõuet mainitud. Halduskohus ei ole selgitanud, kas tegemist on kohustamisnõudega toetuse väljamaksmiseks või kahju hüvitamise nõudega. Viimasel juhul oleks kaebajalt tulnud nõuda täiendava riigilõivu tasumist (RLS § 56 lg 11). Samas ei ole välistatud, et kaebaja on väljamaksmata struktuuritoetuse (325 680 kr) osas oma nõude rahasumma saamiseks sõnastanud ekslikult. Kaebusest ja kohtumenetluse käigus tehtud avaldustest nähtub, et kaebaja eesmärgiks on saavutada määratud struktuuritoetuse väljamaksmine. Kohane õiguskaitsevahend selleks on kohustamisnõude (

§ 6

lg 2 p 2, mitte hüvitamisnõude (

§ 6lg 3 p 2) esitamine.

Vajadusel peab kohus kaebajale selgitama võimalust kaebust muuta (

§ 11lg 1 p 3).

26. Kaebuse tegeliku nõude väljaselgitamata jätmine ning kaebajale tema õiguste kaitseks vajalike selgituste andmata jätmine kujutab endast olulist menetlusnormi rikkumist. Eeltoodust tulenevalt saadab ringkonnakohus asja hüvitusnõude osas halduskohtule uueks läbivaatamiseks (

§ 46lg 1 p 3).

7 Kui kaebaja jääb osaliselt või täielikult hüvitamisnõude juurde, peab kohus laskma kaebajal selgitada, millist haldusakti või toimingut peab kaebaja nõude aluseks, st millise haldusakti või toiminguga kaebaja arvates kahju tekitati. V

1. Ringkonnakohus peab vajalikuks, et menetluskulu jaotataks käesolevas asjas tervikuna pärast selle osalist uut lahendamist.
2. Ringkonnakohtus oli kaebaja menetluskuluks riigilõiv 250 kr ning õigusabikulu 11 880 kr, kokku 12 050 kr.
3. Apellatsioonkaebusele on lisatud A. Vinkeli
4. aprilli 2009 elektronkiri kaebajale (tl 95). Sellest ei nähtu teavet käesolevas asjas olulistes asjaolude kohta. Ringkonnakohus tagastab selle elektronkirja kaebajale (TsMS § 238 lg 1 p 1). Agu Timmi Maili Lokk 8 Ivo Pilving