Obsah (7)

§ 84§ 118§ 47§ 114§ 160§ 59§ 135

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Einar Vene, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht 6. aprill 2010, Tartu Haldusasja number 3-09-1224 Haldusasi M.M.

) § 114 lg 1 alusel tema enda algatusel alates 23.05.2009 ning 6 kuu ametipalga väljamõistmiseks. Kaebuse kohaselt on Tartu Vangla direktori 22.05.2009 käskkiri nr 3-1/311-P õigusvastane ning kaebaja teenistusest vabastamine on ebaseaduslik. Kaebajal puudus teenistusalane kohustus kriminaalhooldusametniku ja kriminaalhooldusaluse kohtumiste registreerimislehe täitmiseks. Registreerimisleht oli ametniku enda meelespea ning sellel tagantjärele märkmete tegemine ei ole rikkumine. Kuna kriminaalhooldusalusele Andrei Kutsebinile mõistetud karistused olid liidetud, siis oli kriminaalhooldustoimikute nr 79 645 ja nr 81 452 näol tegemist sisuliselt ühe toimikuga ning ühe ja sama kriminaalhoolduse teostamisega. Seega ei oma tähendust asjaolu, kummas kriminaalhoolduse toimikus mingid konkreetsed paberid asusid. Kaebajale ei saa ette heita, et ta üritas moonutada tõsiasju. Topeltdokumentide täitmiseks puudus vajadus. Vaidlustatud käskkirjast ei nähtu, mil viisil asus kaebaja moonutama tõsiasja, nagu kriminaalhooldusalune oleks alkoholi tarvitamise keelust üle astunud vaid ühel korral. Haldusaktis puudub täielikult selle faktiline alus, s. t viide M. M tegevusele, milline on haldusorgani hinnangul käsitatav vääritu teona. Viidatud on üksnes normatiivsele tunnusele, s. o sellele, et ta on moonutanud tõsiasju, näitamata nimetatud hinnangu põhjustanud teo faktilisi asjaolusid. Käskkirjast ei nähtu, millal M.M. väidetava faktilise teo toime pani. M.M. ei ole toime pannud väärituid tegusid ega rikkunud vanglateenistujate eetikakoodeksit. Vanglateenistujate eetikakoodeksi rikkumine iseenesest ei saa koheselt tähendada vääritut tegu

§ 84p 3 mõttes.

Teenistuskohustuste süüline mittenõuetekohane täitmine on käsitatav distsiplinaarsüüteona

§ 84p 1, mitte p 3 mõttes.

Teenistuskohustuste mittenõuetekohane täitmine

§ 84

p 1 mõttes ei saa olla väärituks teoks, eriti veel juhul, kui ühestki õigusaktist vastavat teenistuskohustust ei tulene. Arusaamatu on väide, et registreerimislehe eksliku täitmisega moonutas M.M. teadlikult ja tahtlikult tõsiasju. Kuivõrd ühegi tõendiga pole ümber lükatud M. M enese väiteid selle kohta, et ta lihtsalt unustas õiged kuupäevad s. t oli hooletu, ei saa väita, et ta oleks väidetava süüteo toime pannud kavatsetult. Antud juhul oli ametnik veendunud, et registreerimisleht, mille ta tagantjärgi oli koos hooldusalusega allkirjastanud, oli andmete osas õige. Seega ei olnud ametnikul tahtlust teadvalt moonutada tõsiasju, vaid ta soovis lihtsalt koostada registreerimislehe tagantjärgi, millele sattusid ekslikult väärad kuupäevad. Väära süü vormi arvestamine distsiplinaarkaristust määrates on oluline kaalutlusviga. Haldusaktis ei ole viiteid kaebaja poolt antud seletusele, seega ei ole distsiplinaarkaristuse määraja sellega sisuliselt arvestanud. Ametniku poolt nii teenistussuhetes kui ka väljaspool seda toimepandud õigus- ja kõlblusnormide rikkumine saab reeglina alati üldsuse poolt tauniva hinnangu osaliseks ja sellisena võib mõjutada selle ametniku ning ametiasutuse autoriteeti, kuid see ei ole piisavaks aluseks ametniku süüteo kvalifitseerimiseks

§ 84p 3 järgi.

Haldusaktis ei ole viidatud materiaalsele tagajärjele ehk sellele, kas ja kuidas M.M. oma tegudega enese s. t kriminaalhooldusametniku objektiivsuse reaalselt kahtluse alla seadis. Kuivõrd puuduvad faktilist tagajärge kirjeldavad asjaolud, ei ole võimalik teha järeldust, et ametniku objektiivsus on ka tegelikult kahtluse alla seatud. M.M. on kaalunud kriminaalhoolduse teostamise ajal erakorralise ettekande esitamise vajalikkust ning leidnud rikkumiste olemust ja katseaja senist kulgu arvestades, et erakorralise ettekande esitamine kriminaalhooldusseaduse (edaspidi KrHS) §-s 1 sätestatud eesmärgi saavutamiseks pole vajalik. Samuti puudus vajadus KrHS §-s 31 lg 2 sätestatud ettepaneku tegemiseks. Vaidlustatud käskkirjast ei nähtu, et vastustaja oleks karistust määrates arvestanud M. M eelneva käitumisega. Karistust määrates pidanuks ametiasutus arvestama asjaoludega, et M. M puudusid kehtivad distsiplinaarkaristused, ta on olnud kriminaalhooldajana 2 teenistuses juba üle 10 aasta ning edutatud seoses heade töötulemustega 2006 Valga talituse juhatajaks. Käskkirjas ei ole ära toodud kaalutlusi, miks oli käesoleval juhul vajalik M. M karistada kõige rangema distsiplinaarkaristusega. Distsiplinaarkaristuse määramisel ei ole piisavalt järgitud töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (edaspidi TDVS) § 8 lg-st 1 tulenevat kohustust arvestada karistuse valikul distsiplinaarsüüteo toimepanemise asjaolude, rikkumise raskuse ja töötaja eelneva käitumisega. Juba ainuüksi seetõttu tuleb pidada teenistusest vabastamist

§ 118lg 1 ja 2 alusel põhjendamatuks ning õigusvastaseks.

1. Tartu Vangla oli seisukohal, et ükski kaebaja väidetest ei ole vaidlustatud käskkirja muutmise või tühistamise aluseks. Iseenesest on õige, et õigusaktid ei sätesta kriminaalhooldusalusele kohustust kinnitada kohtumiste toimumist oma allkirjaga, ent seda praktiseerivad kõik kriminaalhooldusametnikud põhjusel, et hoida ära hilisemaid vaidlusi kriminaalhooldusalusega ning vajadusel tõendada registreerimislehega kohtule või järelevalveorganile kohtumiste toimumist ja sagedust. Seega on registreerimislehe näol tegemist ametliku ja tõenduslikku tähtsust omava dokumendiga, mille kanded peavad vastama tegelikkusele. M. M poolt registreerimislehe õigeaegset täitmata jätmist või sellele tegelikkusele mittevastavate kannete tegemist ei vabanda asjaolu, et registreerimiselehe täitmise korda ja nõudeid ei ole kusagil täpsemalt reguleeritud. M. M, olles teadlik registreerimislehe pidamise kohustusest, ei saanud tõsimeelselt uskuda, et sellele tehtavad kanded ei pea tõele vastama. M.M. kriminaalhooldusametnikuna ei saanud olla arvamusel, et A. Kutsebini alkoholitarvitamine kahel korral järjest, s. o 06.10.2008 ja 16.10.2008, ei ole selline asjaolu, millest tuleks kohut teavitada ja et ta võib jätta erakorralise ettekande esitamata. M.M. pidi A. Kutsebini käitumiskontrolli toimiku nr 79645 sulgema Tartu Maakohtu 19.05.2008 otsuse nr 1-07-15112 alusel ja avama sama otsuse alusel toimiku nr
2. Kuna toimik nr 79645 ei olnud lõpetatud, pidanuks M.M. jätkama selle korrektset täitmist. Tõele ei vasta väide, et suure töökoormuse tõttu teine toimik ununes, kuna M.M. on 06.02.2009 teinud kriminaalhooldusregistrisse päevikukande: „Hooldusalune on arvel kahe toimikuga. Kutsebin ei ole täitnud oma alkoholist loobumise kohustust...". Kui kaebaja kriminaalhooldustalituse juhina põhjendab dokumendile ebaõigete kannete tegemist ja sellesse tegevusse kriminaalhooldusaluse kaasamist ning kriminaalhooldusaluse õigusrikkumistest kohtu teavitamata jätmist asjaoluga, et registreerimislehtede pidamise kohustust ega nõudeid ei tulene ühestki seadusest ega muust õigusaktist ja seadusest ei tulenenud talle erakorralise ettekande esitamise kohustust, samuti leiab, et tal ei ole kohustust täita selliseid teenistusülesandeid, mida ei ole talle ette kirjutatud, annab see veelkord kinnitust sellest, et kaebaja ei olnud kursis elementaarsete riigiametniku eetikanõuetega ega ka kriminaalhooldusametniku otseste teenistusülesannetega ning et talle kohaldatud distsiplinaarkaristus oli ainuõige. Täpse rikkumise kuupäeva tuvastamata jätmine ei muuda käskkirja õigusvastaseks, kui on teada vähemalt ajavahemik, millal see rikkumine toimuda sai ja kui see ajavahemik mahub veel selle aja sisse, mille eest on võimalik distsiplinaarvõimu kohaldada. M.M. , saades Lõuna Politseiprefektuurilt teated A. Kutsebini õigusrikkumiste kohta, pidanuks esitama kohtule erakorralise ettekande hiljemalt 1 kuu jooksul rikkumisest teadasaamisest arvates ja tegema registreerimislehele kanded A. Kutsebini külastuste kohta siis, kui need tegelikult toimusid. M.M. allus tööalaselt Tartu Vangla direktorile, kes sai tema distsipliinirikkumise toimepanemisest teada 04.05.
3. Seega on distsiplinaarkaristus määratud tähtaegselt. Kaebajat ei ole teenistuse vältel edutatud, vaid ta viidi üle Tartu Maakohtu kriminaalhooldusosakonna Valga talitusejuhataja kohusetäitjaks alates 13.11.2006 tähtajaga 3 aastat

§ 47alusel ja puuduva ametniku ülesannete täitmiseks.

Iga teenistuskohustuse mittenõuetekohane täitmine iseenesest ei ole vääritu tegu, kuid nõustuda ei saa kaebajaga selles, et enese objektiivsuse kahtluse alla seadmine eeldab ka 3 kahjuliku tagajärje saabumist. Kui kahjulik tagajärg, maine tegelik ja oluline kahjustamine, on juba saabunud, siis ei saa enam rääkida objektiivsuse kahtluse alla seadmisest, sest tagajärje saabumise korral saab esitada juba faktiväite, et ametnik ei olnud objektiivne. Sõltumata M.M. e tegevuse/tegevusetuse tagajärgedest on ta kindlasti rikkunud ametnikule esitatavaid eetikareegleid, seadnud kahtluse alla enda objektiivsuse ja seeläbi diskrediteerinud kogu ametiasutust. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-27-01 märkinud, et ainuüksi põhjalikumate sisuliste motiivide puudumine ei too kaasa käskkirja tühistamist, samuti väljendanud otsuses nr 3-3-1-16-05 seisukohta, et haldusakti põhjendamise nõude üheks eesmärgiks on tagada akti kontrollitavus ning motiveeringu haldusaktis esitamise ebapiisavus ei too endaga vältimatu järelmina kaasa haldusakti tühistamist juhul, kui otsuse põhjendused on tuletatavad haldusaktile lisatud dokumentidest. HALDUSKOHTU LAHEND 4. Tartu Halduskohus rahuldas 4. novembri 2009 otsusega kaebuse, tühistas Tartu Vangla direktori 22.05.2009 käskkirja nr 3-1/311-P resolutsiooni p 1, luges M.M. e

§ 114

lg 1 alusel teenistusest vabastatuks tema enda algatusel alates 23.05.2009 ja mõistis Tartu Vanglalt M.M. e kasuks välja 6 kuu ametipalga 80 790 krooni ning menetluskulu 12 600 krooni, kokku 93 390 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole asjas kogutud tõenditega tõendatud käskkirjas kirjeldatud esimese vääritu teo tahtlik toimepanemine kaebaja poolt ja kaebaja kui kriminaalhooldusametniku diskrediteerimine selle teoga. Kaebajale süüks arvatud teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise kvalifitseerimisel ei ole tuginetud teo toimepanemise ajal kehtinud materiaalõigusele ja vastustaja on kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti, kuid see rikkumine ei ole viinud ebaõige otsuse tegemiseni. Teise vääritu teo puhul ei ole tõendatud kaebaja süü sellise vääritu teo toimepanemises, mis on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega. Käskkirja ja distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kohaselt karistati kaebajat vääritu teo toimepanemise eest, mis on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega. Kaebusele esitatud vastuse kohaselt aga seisneb kaebaja poolt toimepandud vääritu tegu ametniku ja asutuse diskrediteerimises. Ametiasutus ja kohus ei ole ja ei tohi olla tolerantsed ametnike suhtes, kes on ebaausad. Ametniku poolt aususkohustuse rikkumise korral peab aga ametniku distsiplinaarkorras karistamine ametiasutuse poolt toimuma õiguspäraselt. Vastasel juhul on karistamise otsus õigusvastane ja tuleb tühistada. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja poolt käitumiskontrolli toimikusse nr 79645/2008 lk 13 tehtud kanded 30.04.08 ja 11.05.08 kuupäevade kohta ei vastanud tõele. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes on vastustaja tuvastanud A. Kutsebinilt võetud seletuste alusel, et registreerimislehed on täidetud

1. a aprillis, mitte
2. a. Seetõttu nõustub halduskohus vastustajaga selles osas, et käskkirjas toodud asjaoludel saab tegemist olla vääritu teoga sellise süüteo toimepanemise mõttes, mis on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega (vanglateenistuja eetikakoodeksi p 1.
3. teisest lausest tulenev aususkohustus), kuid asjas kogutud tõenditega ei ole tõendamist leidnud, et kaebaja tegu diskrediteeris kaebajat kui kriminaalhooldusametnikku (vanglateenistuja eetikakoodeksi p 2.1.), nagu on tuvastatud vaidlusaluses käskkirjas. Sõltumata sellest, kas õigusaktid kohustasid kaebajat registreerimislehtede täitmiseks või mitte, ei tohi ametnik vähemalt tõenduslikku tähendust omava dokumendi täitmisel moonutada tõsiasju. Selleks, et tuvastada, kas ametnik on sellise vääritu teo toime pannud, tuleb tuvastada tema süü selle teo toimepanemises. Käesoleval juhul ei ole vastustaja poolt kogutud tõenditega tõendatud kaebaja poolt tõsiasjade moonutamine teadlikult ja tahtlikult ning ka sellise tegevusega ametniku diskrediteerimine, nagu on leitud käskkirjas. 4 Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et ametniku või ametiasutuse diskrediteerimine kui vääritu tegu on materiaalne teokoosseis, mis eeldab kahjuliku tagajärjena ametniku või ametiasutuse maine olulist ja tegelikku kahjustamist. Sellise teokoosseisu puhul on vastutuse tekkimiseks vajalik kausaalne seos ametniku õigus- või kõlblusnormide vastase süülise teo ning saabunud tagajärje vahel (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-70-03). Diskrediteerimisega eeltoodud sätte tähenduses on tegemist üksnes siis, kui selline tegu on oluliselt mõjutanud avalikkuse poolt asutusele või ametnikule antavat hinnangut. Vaidlustatud käskkirjas ei ole kirjeldatud, kuidas mõjutas kaebaja poolt väärinfo kandmine käitumiskontrolli toimikusse avalikkuse hinnangut kaebaja kui kriminaalhooldusametniku või tervikuna kriminaalhooldusasutuse suhtes. Sellise põhjusliku seose võimalikkus ei ole kohtule asja materjalide põhjal äratuntav, sest ka vastustaja ise tunnistab asja materjalides, et kriminaalhooldusalusel A. Kutsebinil puudus arusaam, millele ja kuhu ta alla kirjutab. Vastustaja poolt distsiplinaarmenetluses kogutud A. Kutsebini omakäelised seletused ei tõenda ametniku või ametiasutuse maine olulist ja tegelikku kahjustamist A. Kutsebini kui avalikkuse esindaja silmis. Järelikult ei ole käskkirjas kirjeldatud vääritu teo toimepanemine tõendatud selles osas, mis puudutab kaebaja poolt enda kui kriminaalhooldusametniku diskrediteerimist. Seega on käskkiri selles osas õigusvastane. Kuna tegemist on distsiplinaarkaristusega, tuleb selle teo eest määratud karistus tühistada (

§ 160lg 5).

Kehtiva õiguse pinnalt on selge, et A. Kutsebini suhtes käitumiskontrolli toimiku nr 81452/2008 avamise järgselt pidi kaebaja sulgema toimiku nr 79645/2008, mida kaebaja aga ei teinud. Kaebaja on oma tegevusetust selles osas põhjendanud vastavate regulatsioonide puudulikkusega ja teadmatusega. Vastustaja ei ole karistanud kaebajat selles osas teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise eest, vaid vääritu teo eest, millega diskrediteeriti kaebajat kui ametnikku. Vastustaja ei ole olnud järjepidev kaebaja süü astme osas. Kui vaidlusaluses käskkirjas leiab vastustaja, et kaebaja on vääritu teo toime pannud tahtlusega, siis kaebusele esitatud vastuses viidatakse raskele hooletusele. Süü vormi ebaõige arvestamine on oluline kaalutlusviga distsiplinaarkaristuse määramisel (Tallinna Ringkonnakohtu lahend haldusasjas nr 3-04-172). Halduskohus ei saa aga asuda vastustaja kui haldusorgani asemele ja otsustada, kas iseseisva süüteo koosseisu võis moodustuda ametniku poolt ka ainult sellise teo toimepanemine, mis on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega olukorras, kus kaebajat on karistatud vääritu teo eest millega diskrediteeriti kaebajat. Kaebaja poolt teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise (erakorralise ettekande tegemata jätmine) on vastustaja kvalifitseerinud süüteona vangla sisekorraeeskirja p 7.2.4 järgi. Õiguse üldpõhimõtetest tulenevalt kvalifitseeritakse distsiplinaarsüütegu süüteo toimepanemise ajal kehtiva materiaalõiguse järgi. Vastustaja ei ole vaidlusaluses käskkirjas näidanud süüteo toimepanemise aega, mis on vastuolus TDVS § 11 lg 2 p-ga

1. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest saab järeldada, et süütegu on toime pandud
2. a oktoobris - novembris. Viidates KrHS § 31 lg-le 1 pidi kaebaja erakorralise ettekande esitama ja alusetu on kaebaja väide, et selles osas oli tal ametnikuna kaalutlusõigus, kusjuures kaebaja ei ole ka ise viidanud ühelegi õigusnormile kaalutlusõiguse kohaldamise alusena. Karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 74 lg 4 ei ole kaebajale diskretsiooniõigust andvaks õigusnormiks. Lõuna Politseiprefektuur on saatnud elektrooniliselt 24.10.2008 ja 06.11.2008 Tartu Vangla Kriminaalhooldusosakonna Valga talitusele teated süüteo toimepannud alaealise kohta. Seega oli hiljemalt 06.11.2008 kaebajal tekkinud kohustus KarS § 74 lg-st 4 tuleneva ettekande tegemiseks kohtule, sest standardite lisa 9 kohaselt oli vastustaja asutusesisese eeskirjaga ettekande tegemiseks sätestatud 1-kuuline tähtaeg alates info saamisest. Standardid on aktiks, millest tulenevad ametnike teenistuskohustused. Vastustaja on kaebaja süüteo käskkirjas kvalifitseerinud aga Tartu Vangla direktori 17.12.2008 käskkirjaga nr 1-3/148 kinnitatud Tartu Vangla sisekorraeeskirja p 7.2.4 eiramisena. Seega ei kehtinud see õigusakt perioodil, mille jooksul toime pandud rikkumise 5 eest on kaebajat karistatud ja vastustaja on kohaldanud materiaalõigust ebakorrektselt. Samas on p 7.2.
3. puhul tegemist määratlemata õigusmõistega ehk blanketse dispositsiooniga õigusnormiga.

§ 59

lg 1 kohaselt oli kaebaja kohustatud ametnikuna täitma muuhulgas seadusi ja teisi õigusakte, mis sätestasid tema teenistuskohustused. Kaebaja teenistuskohustused selles küsimuses tulenesid KarS § 74 lg-st 4, KrHS § 31 lg-st 1 ja standardite lisast

1. Samas puudub alus sel motiivil vaidlusaluse käskkirja tühistamiseks, sest kaebajale süüks arvatud tegevusetus kestis ka veel sel perioodil, mil kehtis juba vastustaja poolt kohaldatud sisekorraeeskiri. Käitumiskontrolli toimiku nr 79645/2008 lk-l 24 asub väärteoprotokoll A. Kutsebini poolt
2. a jaanuaris alkoholi tarvitamise kohta, millest kohus järeldab, et vastustaja on õigesti kvalifitseerinud kaebaja tegevusetuse teenistuskohustuste jämeda rikkumisena. Teise vääritu teo, kriminaalhooldusaluse poolt alkoholi tarvitamise faktide moonutamise üritamine, toimepanemises

§ 84p 3 järgi ei ole kaebaja süü tõendatud.

Käskkiri ei vasta selles osas õigusselguse põhimõttele, kuna ei ole arusaadav, kas vastustaja käsitluse kohaselt moodustab distsiplinaarsüüteo lõpetatud tegu või selle katse. Käskkirjas kirjeldatud distsiplinaarsüüteo toimepanemine eeldab tahtlust. Vaidlusaluse käskkirjaga ei ole kaebajat karistatud teenistuskohustuste täitmata jätmise eest selles osas, et kaebaja menetles eraldi kahte käitumiskontrolli toimikut. Sellest saab järeldada vastustaja asutusesisese regulatsiooni puudulikkust. Selleks, et karistada ametnikku vääritu teo toimepanemise eest, mis on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega, peaks tõendamist leidma ametniku tahtlus tõsiasjade moonutamiseks. Kaebaja on oma tegevust selgitanud teadmatusega, kuidas käituda olukorras, kui peetakse kahte käitumiskontrolli toimikut. Selles asjas ei saanud olla üheaegselt menetluses kahte eraldi toimikut. Tulenevalt hilisemast kohtulahendist pidi kaebaja kriminaalhooldusasjad liitma ühte menetlusse. Taolisel juhul ei oleks saanud tekkida ka võimalust, et osa dokumente lisatakse ühte käitumiskontrolli toimikusse ja osa dokumente teise toimikusse. Käskkirjast ja distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest ei nähtu, milliste tõenditega on kaebaja süü tõendatud. Taolisteks tõenditeks ei ole kaebaja poolt vastustajale antud seletused. Millistele teistele tõenditele vastustaja käskkiri ja järeldused tuginevad, jääb arusaamatuks. Ka vastustaja ise ei ole veendunud, mille eest kaebajat karistati. Käskkirja ja distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kohaselt karistatakse kaebajat vääritu teo toimepanemise eest, mis on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega. Kaebusele esitatud vastuse kohaselt aga seisneb kaebaja poolt toimepandud vääritu tegu ametniku ja asutuse diskrediteerimises. Ametniku või ametiasutuse diskrediteerimine kui vääritu tegu on materiaalne teokoosseis, mis eeldab kahjuliku tagajärjena ametniku või ametiasutuse maine olulist ja tegelikku kahjustamist. Sellise teokoosseisu puhul on vastutuse tekkimiseks vajalik kausaalne seos ametniku õigus- või kõlblusnormide vastase süülise teo ning saabunud tagajärje vahel. Diskrediteerimisega eeltoodud sätte tähenduses on tegemist üksnes siis, kui selline tegu on oluliselt mõjutanud avalikkuse poolt asutusele või ametnikule antavat hinnangut. Ametniku või asutuse diskrediteerimise all peetakse silmas tema või ametiasutuse avalikkuse silmis halba valgusesse sattumist. Käskkirjas ei ole kirjeldatud, kuidas mõjutas kaebaja poolt info valikuline lisamine käitumiskontrolli toimikutesse avalikkuse hinnangut kaebajale või kriminaalhooldusasutusele. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-10-09 rõhutanud, et isikule mitme teo eest distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas ka ainult ühe süüteo alusetu omistamine võib mõjutada talle määratud distsiplinaarkaristuse raskust. Seetõttu on selline kaalutlusotsus õigusvastane ja käskkiri tuleb tühistada. Vastustaja on omistanud kaebajale osa süütegusid alusetult, mille tõttu tuleb HKMS § 26 lg 1 p-st 1 tuleneva volitusnormi alusel vaidlusalune käskkiri täies ulatuses tühistada. Tulenevalt

§ 160

lg-st 5 ei saa jätta mitme olulise kaalutlusveaga ja materiaalõigusega osaliselt vastuolus olevat karistuskäskkirja jõusse, sest tegemist on õigusvastase haldusaktiga. 6 Kaebaja kuupalk enne teenistusest vabastamist oli Kohtute Raamatupidamiskeskuse andmetel 13 455 krooni. Kuna kaebaja loobus teenistusse ennistamisest, tuleb vastustajalt välja mõista kaebaja 6 kuu ametipalk 80 790 krooni (

§ 135lg 2).

Seoses kaebuse rahuldamisega tuleb HKMS § 92 lg 1 alusel vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulu õigusabile 12 600 krooni. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Tartu Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu
2. novembri 2009 otsuse ning teha uue otsuse, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus vääralt tõlgendanud

§ 84p-i 3 ning vääralt hinnanud asjas kogutud tõendeid.

Halduskohus on vääralt tõendeid hinnanud, jõudes järeldusele, et Tartu Vangla on vääritu teona mõistnud ametnikku diskrediteerivat tegu. Vaidlustatud käskkirjast nähtub, et vääritu tegu oli ametnikule esitatud eetiliste nõuete mittetäitmine ehk tegu, mis on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega. Vaidlustatud käskkirjast nähtub, et tegu oli Vanglateenistuse eetikakoodeksi punktide 1.

1. ja 2.
2. nõuete rikkumisega. Halduskohus on jõudnud väärale järeldusele, et väärituks teoks oli kriminaalhooldusametniku diskrediteerimine. Sellist järeldust vaidlustatud käskkirjast ei tulene. See ei tulene ka vastustaja vastusest, kuivõrd vastustaja on oma vastuses märkinud, et sõltumata M.M. e tegevuse/tegevusetuse tagajärgedest, on ta kindlasti rikkunud ametnikule esitatavaid eetikareegleid, seadnud kahtluse alla enda objektiivsuse ja seeläbi diskrediteerinud kogu ametiasutust. Seega on vastustaja selgitanud, et M.M. e tegevuses oli väärituks teoks eetikareeglite rikkumine ja vääritu teo tagajärjeks ka ametiasutuse diskrediteerimine. Halduskohus on vääralt kõrvale jätnud aususkohustuse rikkumise, mille ta on tuvastanud, ning on vääralt leidnud, et vanglateenistuja objektiivsuse kahtluse alla seadmine on tema diskrediteerimine. Vastustaja ei ole seda väitnud. Vaidlusaluses käskkirjas ei räägita diskrediteerimisest. Antud asjas oli tegemist talituse juhatajaga, kellele alluvad kõik teised Valga talituse kriminaalhooldusametnikud, mistõttu sellise isiku aususkohustuse täitmisele ja eetikareeglite järgmisele tulenevad kõrgendatud nõudmised juba tema juhtivast positsioonist talituses. Kokkuvõtte kohaselt, milles toodud asjaolud on praeguseks tuvastatud ka kriminaalmenetluses, võltsis M.M. registreerimislehte ning kaasas sellisesse tegevusse kriminaalhooldusaluse A. Kutsebini, kes pidi tühjale blanketile kirjutama 12 allkirja erinevate pastapliiatsitega. Sellise teo toimepanemist pidas vastustaja silmas kriminaalhooldusametniku objektiivsuse kahtluse alla seadmisena. Kriminaalhooldusaluselt blanketselt allkirjade võtmine, mille ametnik siis ise sisustab kuupäevadega registreerimiskäikude kohta enda äranägemisel, seadis kahtluse alla tema objektiivsuse ehk erapooletuse. Milline oli M.M. e subjektiivne arvamus A. Kutsebini isikuomaduste või tema asjadest arusaamise võime kohta, siinkohal tähendust ei oma. Halduskohus on vääralt sisustanud Vanglateenistuja eetikakoodeksi punkti 2.
3. ning on vääralt võrdsustanud vanglateenistuja objektiivsuse kahtluse alla seadmise tema diskrediteerimisega. Diskrediteerimine on eeskätt kellegi halba valgusesse seadmine, objektiivsus aga tegelikult eksisteeriv erapooletus. Tartu Vangla ei nõustu halduskohtuga selles, et käesoleval juhul ei ole vastustaja kogutud tõenditega tõendatud kaebaja poolt tõsiasjade moonutamine teadlikult ja tahtlikult. Kokkuvõttes on tuvastatud A. Kutsebini seletustega, et registreerimislehed täideti
4. a aprillis, mitte
5. a. Kokkuvõttes on tuvastatud M.M. e seletustega, et ta märkis registreerimislehel kuupäevad tagantjärele ja põhjendab kuupäevade valesti märkimist sellega, et ei mäletanud enam kõiki asjaolusid. Seega täitis M.M. registreerimislehe tagantjärele täiesti teadlikult ja tahtlikult, kuna avastas, et see on toimikust puudu. Kuivõrd 7 oli teada teenistusliku järelevalve läbiviimine lähiajal, soovis kaebaja dokumentide võltsimisega toimiku korda teha. Nõustuda ei saa halduskohtu järeldusega selles osas, et vastustaja on vaidlustatud käskkirjas leidnud, et tegu pandi toime tahtlusega ning vastuses, et raske hooletusega. Vastustaja on olnud kogu aeg seisukohal, et registreerimislehele tagantjärgi tegelikkusele mittevastavate kuupäevade kandmisel tegutses kaebaja tahtlikult ning siin ei ole vastustaja ka vastuses asunud teistsugusele seisukohale. Vastustaja pidas oma vastuses antud seisukohaga silmas seda, et M.M. e seletuskirjas toodud väide, et tal üks toimik ununes, on ennastõigustav, ei vabanda teenistuskohustuste täitmata jätmist ega vabasta vastutusest, kuna ka unustamise korral tuleks hinnata tema süüd vähemalt raskeks hooletuseks. Vastustaja on kogu aeg olnud seisukohal, et registreerimislehe tagantjärele täitmine on toime pandud otsese tahtlusega. Seega on halduskohus vääralt leidnud, et registreerimislehe tagantjärgi täitmise osas on vastustaja ebajärjepidev süü vormi arvestamisel. Halduskohus on vääralt hinnanud asjas kogutud tõendeid, mistõttu on jõudnud väärale otsusele

§ 84p 1 sätestatud süüteo eest karistuse määramisel.

Vaidlustatud käskkirja kohaselt pani kaebaja toime jämeda teenistuskohustuste rikkumise sellega, et ei esitanud kohtule ettekannet selle kohta, et alaealine kriminaalhooldusalune on astunud üle keelust tarbida käitumiskontrolli ajal alkoholi. Arusaamatuks jääb kaebaja arusaam oma töökohustuste valikulise täitmise võimalustest, mis seab põhjendatult kahtluse alla, mida talituse juht siis oma alluvatelt nõuab, kas ülesannete täitmist või hinnangut asjaolule, kas ülesanne kuulub täitmisele või mitte. Nõustuda ei saa halduskohtu järeldusega, et kuivõrd vastustaja viitas vaidlustatud käskkirjas vangla sisekorraeeskirjadele, mis hakkasid kehtima 17.12.2008, aga oleks pidanud viitama varasemalt kehtinud sisekorraeeskirjale, siis oli tegemist sellise materiaalõigusnormi rikkumisega, mis ei võimalda jätta karistuskäskkirja jõusse. Samasisuline säte oli ka vangla sisekorraeeskirjades, mis kehtisid enne 17.12.2008. Tartu Vangla direktori poolt 23.01.2004 käskkirjaga nr 1-3/6 kinnitatud Tartu Vangla sisekorraeeskirja punkti 6.2.5. kohaselt oli teenistuskohustuste jämedaks rikkumiseks teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, milleks on teenistuja tegevus või tegevusetus, mille tagajärjel saabus või oleks võinud saabuda raske tagajärg. Halduskohus on vääralt hinnanud asjas kogutud tõendeid, mistõttu on jõudnud väärale otsusele

§ 84p 3 sätestatud süüteo suhtes.

Vaidlustatud käskkirjas on kolmas süütegu, mille eest karistus määrati, tõsiasjade moonutamine nagu oleks A. Kutsebin alkoholi tarvitamise keelust üle astunud vaid ühel korral. Selle süüteoga rikuti vanglateenistuja eetikakoodeksi punkti 1.

1. ehk keeldu valetada ja tõsiasju moonutada. Karistus on määratud vääritu teo eest, milleks oli ametnikule pandud eetikanormide rikkumine. Halduskohus on vääralt jõudnud järeldusele, et teise vääritu teo toimepanemises ei ole kaebaja süü tõendatud. Kohus on leidnud, et selleks, et karistada eetiliste nõuetega vastuolus oleva teo toimepanemise eest, peab tõendamist leidma tõsiasjade moonutamise tahtlus. Samuti on halduskohus vääralt hinnanud karistuse raskust. Kriminaalhooldusosakonna talituse juhataja karistamiseks distsiplinaarkorras teenistusest vabastamisega piisab ka ühest jämedast teenistuskohustuste rikkumisest, mis antud juhul on tõendamist leidnud ning kohaldatav karistus ei ole ülemäära raske. Vaidlustatud käskkiri vastab kõigile TDVS § 11 lg-s 2 sätestatud nõuetele ning ei ole ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Vaidlustatud käskkiri ei ole kaalutlusveaga ega vastuolus materiaalõigusega.
2. M.M. vaidles Tartu Vangla apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on halduskohtu otsus lõppjäreldustes õige, kuid nõustuda ei saa kõigi kohtu motiividega. 8 M.M. ele heideti ette 3 distsiplinaarsüüteo toimepanemist, millest 2 ei leidnud halduskohtu hinnangul tuvastamist. Kuivõrd otsuse lõppjäreldus rahuldas kaebajat, ei pidanud ta vajalikuks esitada omapoolset apellatsioonkaebust. Objektiivsuse kahtluse alla seadmise kui koosseisulise tagajärje tuvastamisel tuleb lähtuda asjaoludest, mis kinnitavad mingit välismaailmas reaalselt toimunud muudatust riigiametniku maines ja selle muudatuse põhjuslikkust distsiplinaarsüüteoga, mitte vaid õiguslikust hinnangust ametniku poolt kordasaadetud süüteo iseloomule. Kohus on teinud õige järelduse, et üheks väärituks teoks, mida M.M. ele ette heideti oli ka kriminaalhooldusametniku diskrediteerimine, milline tegu ei ole aga tuvastatud nõuetekohaselt. M.M. ei ole rikkunud eetikareegleid. Kriminaalhooldusosakondades kasutatavad allkirjalehed ja allkirjade võtmine kohtumisel ei ole ühegi õigusaktiga reguleeritud. Samuti ei ole allkirjalehe vormi ega sisu nõudeid kehtestatud üheski õigusaktis. Reguleeritud ei ole allkirjade võtmise aeg, s. t see, et allkirju peab võtma igal kohtumisel. M.M. el puudus teenistusalane kohustus ülalviidatud registreerimislehe täitmiseks. Puudub õiguslik regulatsioon selle kohta, kes ja millal registreerimislehti täidab ja kelle allkirjad peavad seal olema. Kriminaalhooldustoimikute nr 79 645 ja nr 81 452 näol oli tegemist sisuliselt ühe toimikuga, kuivõrd kohus oli nimetatud karistused 19.05.2008 otsusega liitnud. Sellest asjaolust tuleneb, et M.M. ei pidanudki täitma kriminaalhooldustoimikus nr 79 645 registreerimislehte, kuivõrd nimetatud toimiku näol oli tegemist oma olemuselt toimiku nr 81 452 ühe lisaga. Topeltdokumentide täitmiseks puudus vajadus. Kaebajal ei olnud tahtlust teadvalt moonutada tõsiasju, vaid ta soovis koostada registreerimislehe tagantjärgi, millele sattusid ekslikult väärad kuupäevad. Väära süü vormi arvestamine distsiplinaarkaristust määrates on juba iseenesest oluline kaalutlusviga, millele viitas õigesti ka halduskohus. Lisaks heidetakse M.M. ele ette, et ta ei esitanud KarS § 74 lg 4 järgi kohtule ettekannet selle kohta, et alaealine kriminaalhooldusalune on astunud üle keelust tarbida käitumiskontrolli ajal alkoholi, millest tulenevalt on kaebaja pannud toime jämeda rikkumise vangla sisekorraeeskirja punkt 7.2.4, mõttes, milline süütegu on kvalifitseeritav

§ 84p 1 järgi.

M.M. ei ole nimetatud rikkumist toime pannud ning jääb oma kõigi esialgses kaebuses esitatud seisukohtade juurde. Vaidlusalusest haldusaktist ei nähtu, mil viisil distsiplinaarkaristuse määraja hinnangul M.M. asus moonutama tõsiasju nagu kriminaalhooldusalune oleks alkoholi tarvitamise keelust üle astunud vaid ühel korral. Haldusaktis puudub täielikult selle faktiline alus. Printsiibis ei ole asjakohane ka ametiasutuse viide, et teo faktiline kirjeldus on esitatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes, kuivõrd TDS § 11 lg 2 p 3 on erinormiks HMS § 56 lg 1 suhtes, millest tulenevalt peab süüteo kirjeldus olema kantud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja ning seda ei saa esitada menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis (distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes), millele on haldusaktis viidatud. Arusaamatu on vastustaja seisukoht, et kriminaalhooldusosakonna talituse juhataja karistamiseks distsiplinaarkorras teenistusest vabastamisega piisab ka ühest jämedast teenistuskohustuste rikkumisest, mis antud juhul on tõendamist leidnud ning kohaldatav karistus ei ole ülemäära raske. Nimetatud seisukoht ei ole kooskõlas eelnevalt viidatud kohtupraktikaga. Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-57-07 kohaselt ei ole kaalutlusotsuse motiivide esitamine kohtumenetluse käigus piisav ega saa asendada haldusorgani seadusest tulenevat haldusakti motiveerimise kohustust. Põhjenduste hilisem esitamine ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti. Kuid ainuüksi kaalutlusotsustusele esitatud vastuväidetele vastamata jätmine ei muuda kaalutlusotsust ennast õigusvastaseks. Tartu Vangla ei ole käskkirjas ära toonud kaalutlusi, miks oli käesoleval juhul vajalik M.M. t karistada kõige rangema distsiplinaarkaristusega. Ometi pidanuks käskkirjas 9 motiveerima, miks vastustaja hinnangul oli distsiplinaarsüütegu niivõrd raske, et arvestades M.M. e eelnevat käitumist oli teenistusest vabastamine vältimatu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 4. novembri 2009 otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. 8. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et halduskohus on vaidlustatud otsuse tegemisel ebaõigesti hinnanud asjas olemasolevaid tõendeid ja tõlgendanud valesti

§ 84p-e 1 ja 3.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et käesoleval juhul tuli vaidlusalune käskkiri distsiplinaarkaristusena ametist vabastamise osas tühistada, sest isegi ühe süüteo alusetu omistamine kaebajale võis käesoleval juhul mõjutada talle määratud distsiplinaarkaristuse raskust, mistõttu oli käskkirjas langetatud kaalutlusotsus õigusvastane (vt. näiteks Riigikohtu lahend 30.04.2009 nr 3-3-1-10-09), arvestades seda, et kohtumenetluses ei leidnud tõendamist 3 käskkirjas kirjeldatud kaebaja tegu. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse toodud põhjendustega, et distsiplinaarmenetluse materjalidega ei ole tõendamist leidnud käskkirjas märgitud tegu, s. o see, et M.M. teadlikult ja tahtlikult, s. o otsese tahtlusega märkis A. Kutsebini kriminaalhooldustoimikus nr 79 645 olevale registreerimislehele 3 kuupäeva, millal A. Kutsebin käis ennast Valga talituses registreerimas, kuid mis nagu hiljem selgus, ei olnud võimalik, sest

1. a aprillis-mais oli A. Kutsebin veel vanglas ja 04.04.2009 toimunud väidetav registreerimas käimine ei ole tegelikult aset leidnud. Halduskohus on põhjendatult asunud seisukohale, et lähtudes M.M. e poolt 11.05.2009 antud seletusest võis pigem tegemist olla hooletusega, aga mitte otsese tahtlusega toime pandud teoga, nagu leiti vaidlusaluses käskkirjas ja nagu leiab vastustaja endiselt ka apellatsioonkaebuses. Kaebaja süüteona ei ole käskkirjas käsitletud seda, et kaebajal oli S. Kutsebini kohta endiselt olemas kaks eraldi käitumistoimikut ja neist ühte ta
2. a korralikult ei täitnud, vaid täitis kriminaalhooldustoimiku nr 79 645 registreerimislehte tagantjärele alles
3. a aprillis tulenevalt sellest, et
4. a mais pidi teenistusjärelevalve tulema käitumiskontrolli toimikute täitmist kontrollima. Käskkirja kohaselt on ühe vääritu teona mõistetud seda, et M.M. märkis A. Kutsebini kriminaalhooldustoimiku nr 79 645 registreerimislehele 3 kuupäeva, millal kriminaalhooldusalune väidetavalt käis ennast Valga talituses registreerimas, kuid kontrollimise käigus selgus, et nimetatud kuupäevadel kokkusaamisi kriminaalhooldusametnikuga ei saanud toimuda ega toimunud. Seetõttu ei ole asjakohased apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et M.M. täitis registreerimislehte tagantjärele täiesti teadlikult ja tahtlikult pärast seda kui ta avastas, et ühes toimikus on registreerimisleht täitmata, mistõttu oli tegemist otsese tahtlusega toimepandud süüteoga ja vaidlusalune käskkiri oleks tulnud jõusse jätta. Mis puudutab vääritu teona vanglateenistuja eetikakoodeksi p 2.1 rikkumist kaebaja poolt, siis ka selles osas on halduskohus iseenesest asunud õigele seisukohale, et käskkirjast ega ka distsiplinaarmenetluse materjalidest ei tulene, kuidas rikkus kaebaja registreerimislehele 3 ebaõige kuupäeva märkimisega ka eetikakoodeksi p 2.1, mille järgi vangide ja kriminaalhooldusalustega suheldakse ainult ametialase ülesande täitmise raamides ning vanglateenistuja hoidub igasugusest tegevusest, mis võib seada kahtluse alla tema objektiivsuse vangi või kriminaalhooldusalusega suhtlemisel. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub apellatsioonkaebuse p-st 2.1.11, et vastustaja arvates seisnes kaebaja sellekohane rikkumine hoopis selles, et M.M. võltsis registreerimislehte ning kaasas sellesse tegevusse ka A. Kutsebini, kes pidi tühjale registreerimislehe blanketile andma 12 allkirja. Samas on 10 apellatsioonkaebuse p-s 1.19 kirjas, et sellesama teo eest on M.M. saanud juba karistada kriminaalkorras. Seonduvalt eetikakoodeksi p 2.1 rikkumisega on halduskohus küll põhjendamatult viidanud sellele kohtupraktikas levinud seisukohale, mille kohaselt eeldab ametniku või ametiasutuse diskrediteerimine kahjuliku tagajärjena ametniku või ametiasutuse maine olulist ja tegelikku kahjustamist. See seisukoht puudutab üksnes

§-s 84 p 3 märgitud vääritu teo alaliiki, e. süülist tegu, mis diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, millist ei ole käesoleval juhul M.M. ele süüks arvatud. Selline ebaõige viide ei too aga veel kaasa otsuse muutmist ega tühistamist. 9. Põhjendatud ei ole ka vastustaja väide, et kui halduskohus pidas tõendatuks ühte M.M. e süütegu, s. o

§ 84p 1 rikkumist e.

teenistuskohustuste jämeda rikkumise toimepanemist, mis seisnes selles, et M.M. ei esitanud maakohtule erakorralist ettekannet kriminaalhooldusaluse korduva alkoholitarvitamise kohta, siis oleks tulnud vaidlusalune käskkiri jõusse jätta. Kuna distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine ei olnud määratud üksnes

§ 84

p 1 rikkumise eest, vaid ka

§ 84

p 3 rikkumiste eest, mille toimepanemine kaebaja poolt ei ole kohtumenetluses leidnud tõendamist, siis tühistas halduskohus põhjendatult karistuse määramise olenemata sellest, et pidas M.M. e poolt

§ 84p 1 rikkumist tõendatuks.

Ka Riigikohus on oma 13.06.2002 lahendis nr 3-3-1-35-02 märkinud, et: ”Distsiplinaarkaristuse määramine on karistuse määramise õigust omava isiku diskretsiooniline otsustus./…/Karistuse valiku puhul on tegemist selle määraja kaalutlusotsustusega. Kohtul puudub võimalus hinnata sellise otsustuse otstarbekust./…/ Isegi teenistusest vabastamise käskkirjas kirjeldatava süüteo kvalifitseerimine teenistuskohustuste jämeda rikkumisena ei pea endaga igal juhul kaasa tooma rangeima karistuse määramist, kuigi seadus seda võimaldab. Teenistusest vabastamine distsiplinaarsüüteo esmakordse toimepaneku korral peab olema karistuse määraja poolt piisavalt motiveeritud.“ Kuna distsiplinaarkaristuse määramine ja selle valik on eelkõige karistuse määraja kaalutlusotsus, siis puudus halduskohtul võimalus asuda haldusorgani asemel hindama seda, kas kaebajale tuleks määrata kõige rangem distsiplinaarkaristus ka siis, kui selgub, et pole tõendatud osade kaebajale süüks arvatud tegude toimepanemine. Arvestades seda, et vaidlusaluse teenistusest vabastamise käskkirja sisuks olid 2 vääritu teona kvalifitseeritud tegu ja 1 teenistuskohustuste jäme rikkumine, milledest vääritute tegude toimepanemine kaebaja poolt käskkirjas märgitud viisil ei ole kohtumenetluse käigus tõendamist leidnud, ei ole ringkonnakohtul käesoleval hetkel alust asuda sisukohale, et ka olulise osa süütegude äralangemisel (nende puudumisel) oleks M.M. ele määratud sama karistus – teenistusest vabastamine.

1. Halduskohus on samuti põhjendatult asunud seisukohale, et olemasolevate tõenditega ei ole tõendamist leidnud ka eetikakoodeksi p 1.3 rikkumine kaebaja poolt tahtlikult sellega, et ta lisas politsei poolt A. Kutsebini alkoholitarvitamise kohta
2. a koostatud õiendid eraldi toimikutesse ja tegi selle kohta alles 06.02.2009 kande kriminaalhooldusaluse registripäevikusse, luues nii tahtlikult toimikute kontrollimiseks ettekujutuse, et A. Kutsebin tarvitas alkoholi vaid ühel korral ja tegi seda vahetult enne 06.02.
3. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vaidlusalusest käskkirjast ega distsiplinaarmenetluse materjalidest iseenesest ei tulenenud, milles täpselt M.M. e selline vääritu tegu seisnes ja seda on vastustaja asunud selgitama hiljem halduskohtu istungil. Samuti nõustub ringkonnakohus ka sellega, et olemasolevate dokumentaalsete tõendite alusel ei ole võimalik tuvastada, et M.M. pani sellise rikkumise toime tahtlikult ning just sellisel eesmärgil, nagu väidab Tartu Vangla. Distsiplinaarasja materjalidest nähtuvalt ei ole selle süüteo kohta (nagu ka 04.04.2009 registreerimislehele märkimise kohta) 11.05.2009 M.M. elt seletusena midagi küsitud, 11 distsiplinaarmenetlus algatati käskkirja kohaselt üksnes asjaolu kohta, et M.M. kinnitas oma allkirjaga 30.04.2008 ja 11.05.2008 vastuvõtuaegu, kuigi sel ajal viibis A. Kutsebin vanglas. Alles distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes on välja toodud eetikakoodeksi p 1.3 väidetav rikkumine M.M. e poolt sellega, et ta üritas moonutada tõsiasju, et A. Kutsebin on alkoholi tarvitamise keelust üle astunud rohkem kui ühel korral. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtet on kaebajale tutvustatud 22.05.2009, s. o samal päeval, kui on välja antud vaidlusalune distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri ning asja materjalidest ei nähtu, et kaebajale oleks võimaldatud enne karistuse määramise käskkirja andmist omapoolse selgituse andmine distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes toodu kohta. Eriti vajalik olnuks see seetõttu, et mitmed kaebajale süüksarvatavad teod olid kirjeldatud alles distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes. Ringkonnakohus leiab, et osade kaebajale süüksarvatud tegude osas oli seega rikutud ka HMS §-st 40 tulenevat ärakuulamispõhimõtet ning see võis mõjutada ka asja otsustamist. Karistust määraval ametiisikul puudusid seetõttu osade kaebajale süüks arvatud tegude kohta kaebaja enda selgitused ning ei ole välistatud, et nende esitamine oleks võinud kaasa tuua kaebaja karistamata jätmise või tema leebema karistamise. Kuna ka muud apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused ei anna alust halduskohtu vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks, tuleb apellatsioonkaebus jätta tervikuna rahuldamata. Agu Timmi Einar Vene 12 Maili Lokk