KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Einar Vene, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht 27. aprill 2010, Tartu Haldusasja number 3-09-1649 Haldusasi AS

) sätted.

§ 134

lg 7 kohaselt on püügipäev kalendripäev, mille sees kalalaev viibib veealal, millel kalapüüki reguleeritakse, sõltumata asjaolust, kas kala tegelikult püütakse. Kuna põllumajandusminister on pidanud vajalikuks Määruses 89 § 6 lg-s 3 tugineda kalapüügiseadusele ja määrus oma eesmärgilt seondub kalapüügiga, siis on kaebajal alust arvata, et põllumajandusminister päeva nimetamisel pidas silmas püügipäeva, milline tuleneb määruse eesmärgist, haakub õiguse üldpõhimõtetega ja milles on arvestatud olulisi asjaolusid. Vastustaja ei ole haldusaktides mõistet kala püük Määruse 89 § 6 lg 3 tõlgendamisel võrdsustanud püügikorda seatud püügivahendiga viibimisena veekogul, vaid pidanud primaarseks saagi saamist. Väärate tõlgenduste tõttu on kaebaja taotlused toetusteks rahuldamata jäänud. Haldusorgan on käsitlenud Põllumajandusministeeriumi kirjas nr 17-2/188 sisalduvat seisukohta mõlemas haldusaktis tõendina selles, et arvesse tuleb võtta üksnes neid püügipäevi, mil kala tegelikult püüti ja kus kalapüügiks saab lugeda olukorda, kui on tõendatud kala hõivamine või minimaalselt püügivahendite kasutus. Haldusaktis käsitletakse otsustuse alusena mõisteid, millised ei haaku kehtivate õigusnormidega, vaid kolmanda isiku seisukohtadega – minimaalne püügivahendite kasutus. Puuduvad kehtivad õigusnormid minimaalse püügivahendite kasutuse kohta, selle kindlakstegemiseks, fikseerimiseks jms. Haldusorgan on rikkunud HMS § 38 lg-t 2. Põllumajandusministeeriumi kiri nr 17-2/188, mis tõlgendab

§ 134

lg-t 7 ja § 3 lg-t 3, ei ole haldusmenetluse sätete kohaselt tõend, millele haldusorgan saab rajada järeldused ja teha otsustuse. 2 Haldusaktid ei ole motiveeritud, kuna haldusaktides ei ole märgitud nende andmise faktiline ja õiguslik alus kaebaja suhtes viisil, mis võimaldab isikul, kellele haldusakt adresseeritud, mõista, millistel õiguslikel alustel on õigusakt välja antud, millistest faktilistest asjaoludest lähtudes haldusaktid tehti. Õigusvastased on haldusaktid seetõttu, et nad ei ole kooskõlas õigusnormidega ja neid ei põhjendatud õigusnormidega, vaid Põllumajandusministeeriumi seisukohtadega. 3. PRIA ei olnud kaebusega nõus ja vaidles sellele vastu. Vastavalt Määruse 89 §-le 6 lg 3 peab olema taotluses nimetatud kalalaevaga

alusel ja korras antud kalapüügiloa alusel merel kala püütud taotlusele vahetult eelnenud 12-kuulisel perioodil vähemalt 75 päeva või 80 protsenti

-i alusel püügivõimalusena eraldatud püügipäevadest. Kalalaevad Anu ja Ann ei olnud nimetatud nõuet täitnud ja seetõttu jäeti kaebaja taotlused rahuldamata. Põllumajandusministeeriumi poolt PRIA-le esitatud andmete kohaselt oli kalalaev Anu nõutud ajavahemikus tegelenud kalapüügiga 47 päeva ning kalalaev Ann oli kalapüügiga tegelenud 43 päeva. Seega ei olnud püügipäevade arvestuses kohustuslike püügipäevade nõue täidetud. Nimetatud püügipäevade puhul on tegemist päevadega, millal reaalselt kala püüti, see tähendab, et laeval oli toodang või olid kajastatud püügioperatsioonid või tunnid. Määruse 89 § 6 lg-st 3 ei nähtu, et kala püüdmisel peaks lähtuma

-s sätestatud püügipäevade mõistest. Ka Määruse 89 kehtestamise alusena ei ole märgitud

-i. Kui antud toetuse menetlemise raames tuleb lähtuda mõnede mõistete või asjaolude osas

-st, siis on see Määruses 89 ka konkreetselt viidatud (nt § 6 lg 3 kohaselt peab kalalaeval olema

alusel ja korras antud kalapüügiluba). Kuna Määruse 89 puhul on tegemist põllumajandusministri määrusega, mis ei ole kehtestatud

-i alusel, siis on ministeerium õigustatud andma sisu ja tõlgenduse määruses kehtestatud mõistetele. Antud kontekstis oli viide

-le ainult selles mõttes, et selle seaduse alusel püügivõimalusena eraldatud püügipäevadest 80 %-l pidi taotleja olema kala püüdnud Määruse 89 mõistes. Kaebaja väited vaidlustatud haldusaktides õiguslike aluste puudumise kohta on alusetud. Arusaamatud on kaebaja väited, et PRIA pole rakendanud kaalutlusõigust. Kuna antud toetuse menetlemine on täielikult reguleeritud Määrusega 89, siis selle õigusakti väliselt kaalutlusõiguse rakendamine ei ole võimalik. Põllumajandusministri 02.04.2009 kirjast nr 6.1-7/2065-1 võib üheselt välja lugeda, et otsuse tegemisel tuleb lähtuda päevade arvust, millal reaalselt kala püüti ning Määruse 89 puhul ei rakendata püügipäevade arvutamisel

-i põhimõtteid. HALDUSKOHTU LAHEND

1. Tartu Halduskohus jättis
2. novembri 2009 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on AS Caroline PRIA-le esitatud avaldustes märkinud nii kalalaeva Anu kui ka Ann osas kalapüügipäevade arvuks
3. Poolte kinnitusel ei pidanud toetuse taotleja avalduse esitamisel märgitud andmete tõendamiseks ise tõendeid lisama. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 31.03.2003 määrusega nr 104 kinnitatud „Kalapüügiga seonduvate andmete esitamise korrale“ peavad kutselised kalapüüdjad esitama Põllumajandusministeeriumile andmed kalapüügi, veetaimede kogumise ja lossimise kohta, kala esmakokkuostjad teabe kala ja veetaimede ostu kohta, laeva kapten andmed merel kala vastuvõtmise, töötlemise, transportimise või lossimise kohta, samuti tuleb esitada andmed enne esmamüüki toimunud kala üleandmise, ladustamise või transportimise kohta. Sama määruse § 4 lg 1 kohaselt esitatakse andmed Põllumajandusministeeriumile püügipäevikulehtedel, lossimisdeklaratsioonil, üleandmisdeklaratsioonil või esmakokkuostukviitungil. Seega omab Põllumajandusministeerium kõige täpsemaid andmeid merel kalapüügi päevade arvu ja püütud kalakoguste osas. Põllumajandusministeerium on koostanud nimekirja 3 kalalaevade kohta, millised vastavad nõuetele ja nimekirja, millised ei vasta nõuetele. Nimekirjades on iga kalalaeva puhul välja toodud ka päevade arv, millal kala püüti. Lisaks on põllumajandusministeerium 02.04.2009 saadetud kirjas selgitanud PRIA-le põhimõtteid, mille alusel arvesse minevad kala püüdmise päevad kindlaks tehti. PRIA lähtus taotluste mitterahuldamisel Põllumajandusministeeriumist saadud andmetest, mille kohaselt kalalaev Anu on nõutud 75-st päevast püüdnud Määruse 89 § 6 lg 3 nõuetele vastavalt kala 47-l päeval ja kalalaev Ann 43-l päeval. Kala püüdmise päevade hulka on loetud ka päevad, kui kala ei saadud, kuid teostati püügioperatsioone ja selles osas poolte vahel vaidlust ei ole. Seega on andmed püügioperatsioonide tegemise ja traaltundide arvu kohta saadud kalapüüdjate endi poolt täidetud kalapüügipäevikulehtede alusel. Vastustaja selgituse kohaselt on mõnepäevaline erinevus käskkirjades märgitud püügipäevade arvu ja Põllumajandusministeeriumi andmete vahel seetõttu, et ministeeriumi tabelites on antud andmed ajavahemiku 01.12.2007- 31.12.2008 kohta, kuid käskkirjades on andmed arvestatud taotluse esitamisele vahetult eelnenud 12-kuulise perioodi kohta. Toetuse saamise aluseks oleva tingimuse – kalalaeva nõuetele vastavuse kindlaks tegemisel, ei saa lähtuda

-s antud püügipäeva mõistest. Kohaldamisele kuuluv Määrus 89 ise ega ka selle § 6 lg 3 ei sätesta, et määruse rakendamisel või kala püüdmise päeva kindlaks tegemisel tuleb lähtuda

-st. Kui toetuse menetlemise raames tuleb lähtuda mingis osas

-st, siis on see Määruses 89 ka välja toodud. Põllumajandusminister on Määruse 89 §-s 6 konkretiseerinud kalalaevale, mille utiliseerimiseks või sihtotstarbe muutmiseks toetust taotletakse, esitatavad nõuded. Kuna põllumajandusministrile on antud seadusega õigus koostada ja välja anda toetuse andmise täpsustatud tingimusi ja korra nõudeid, siis saab põllumajandusminister anda ka selgitusi ning juhiseid tema enda poolt välja antud määruse tõlgendamiseks ning kohaldamiseks. Määrus 89 on kehtestatud kalandusturu korraldamise seaduse (edaspidi KTKS), mitte

alusel ning on käsitatav kui kalandusturu korraldamise abinõu, mitte kalapüüki kui tegevust korraldav abinõu. PRIA, kasutades Põllumajandusministeeriumis kogutud kalapüügi andmeid ning arvestades põllumajandusministri selgitustega Määruse 89 § 6 lg 3 tõlgendamise osas, ei ole toiminud õigusvastaselt. Põllumajandusministeerium ei ole hinnanud taotlejate toetuskõlblikkust, vaid on esitanud PRIA poolt nõutud andmed. PRIA ei ole kaebaja taotluste rahuldamata jätmisel arvestanud kala püügipäevade kindlaks tegemisel ainult Põllumajandusministeeriumist saadud andmeid, vaid ka Keskkonnainspektsiooni andmeid. Käskkirjades on märgitud, et Keskkonnainspektsiooni on teavitatud kalalaevade sadamasse tulekust 72-l päeval ning on viidatud Keskkonnainspektsiooni 09.04.2009 kirjale nr J-6-6/417-2. Kaebaja ei ole vaidlustanud ega tõendanud, et Keskkonnainspektsiooni andmed oleksid olnud ebaõiged. Vastavalt Keskkonnainspektsioonist saadud andmetele käisid kalalaevad Ann ja Anu merel taotlusele eelnenud 12 kuu jooksul vähem päevi kui Määruse 89 nõuetes on sätestatud. Kui kalalaevadega käidi merel ainult 72-l päeval, siis ei ole ka oluline, kas neid päevi lugeda kalapüügipäevadeks

alusel või Määruse 89 alusel. Keskkonnainspektsioonist saadud andmete kohaselt ei saanud kalalaevad Ann ja Anu omada ka

-i alusel 75 püügipäeva mis tähendab, et need kalalaevad ei vastanud toetuse saamiseks esitatud nõuetele. Vaidlustatud käskkirjades on ära toodud nende väljaandmise õiguslik ja faktiline alus, käskkirjad on arusaadavad ja piisavalt motiveeritud. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. AS Caroline esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu
2. novembri 2009 otsuse ning teha uue otsuse, millega rahuldada kaebus. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid ja oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. 4 Halduskohus on ebaõigesti asunud PRIA-ga samale seisukohale Määruse 89 § 6 lg 3 kohaldamisel, mis on viinud ebaõige kohtulahendini. Kuna Määruse 89 § 6 lg-s 3 on nõudena ette nähtud

-i alusel ja korras antud kalapüügiloa alusel merel kala püüdmine taotluse esitamisele vahetult eelnenud 12-kuulisel perioodil vähemalt 75 päeva ning Eesti õigusruumis on püügipäeva mõiste avatud

§ 134lg-s 7, siis tuleb sellest lähtuda ka Määruse 89 § 6 lg 3 kohaldamisel.

Halduskohus on põhjendamatult nõustunud PRIA seisukohaga, et toetuse saamise aluseks oleva tingimuse – kalalaeva nõuetele vastavuse kindlakstegemisel ei saa lähtuda

-s antud kalapüügipäeva mõistest. Halduskohus, asudes seisukohale, et

-s sätestatud püügipäeva mõiste ei kuulu kohaldamisele, ei ole põhjendanud, miks on Määruse 89 §-s 6 otsesõnu tehtud viide

-le ning kuidas teisiti saab mõista nimetatud sättes toodud osundust

-le kui nii, et sellest tuleb lähtuda muuhulgas ka samas sättes toodud 75 miinimumpäeva nõude juures. Halduskohus on pidanud põhjendamatult õigeks seisukohta, et kalapüügiks loetakse olukorda, kus on tõendatud kala hõivamine või minimaalselt püügivahendi kasutus ning püügipäevadena arvestatakse üksnes neid püügipäevi, mil kala tegelikult püüti. Halduskohus ei ole arvestanud, et tänapäevase kalapüügitehnika juures tuleb arvestada püügipäevana iga päeva, mil minnakse merele püügi eesmärgil, kuid kalaotsimisseadmete andmete alusel kalaparvede puudumisel ei lasta traalpüüniseid vette.

aga just sellist asjaolu silmas pidades ei eristagi päevi, millal reaalselt kala püüti või kala ei püütud, ning ei eristata päevi millal saadi saaki või ei saadud. Kõik päevad, mil mindi merele püügi eesmärgiga, loetakse püügipäevadeks

-i § 134 lg 7 tähenduses.

§ 3

lg 3 kohaselt püügikorda seatud püügivahendiga viibimine veekogul või selle kaldal võrdsustakse kalapüügiga. Traalpüünised lastakse vette, kui kalaotsimisseadmetega on kindlaks määratud kalaparve olemasolu. Kui kalapüügil olles kalaotsimisseadmete abil kalaparve olemasolu ei tuvastata, traalpüüniseid vette ei lasta. Samuti on ebaõige halduskohtu seisukoht, et kuna KTKS § 194 lg 1 annab põllumajandusministrile õiguse kehtestada Euroopa Kalandusfondi toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja korra meetmete või tegevuste kaupa, annab see säte põllumajandusministrile volituse kehtestada ka Määrus 89. Põllumajandusminister saab anda määruse üksnes seaduse alusel ja korras. Määruse seletuskirjast tuleneb üheselt mõistetavalt toetuse taotlejale ja kalalaevale esitatavate nõuete osas nõue juhinduda

-st. Seletuskirjas on rõhutatud, et toetust võib taotleda äriühing või äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes on kalalaeva omanik või rentnik, kes valdab kalalaeva liisingulepingu alusel ning kellele on kalapüügiseaduse alusel ja korras antud kalalaeva kalapüügiluba püügiks merel. Vaatamata asjaolule, et Määrus 89 on kehtestatud KTKS § 194 lg 1 alusel ning kooskõlas nõukogu määruse (EÜ) nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta art 17 lg 6 alusel heaks kiidetud „Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakenduskavaga“, tuleb Määruse 89 § 6 kohaldamisel arvestada möödapääsmatult

-s sätestatud püügipäeva mõistega. Halduskohus ei ole arvestanud, et ka

on suunatud kala- ja veetaimevarude jätkusuutliku kasutamise tagamisele lähtuvalt kohuseteadliku kalanduse põhimõtetest, ehk teisisõnu kantud samadest eesmärkidest kui ka nõukogu määrus (EÜ) nr 1198/2006, millega kooskõlas on kehtestatud Määrus 89. Halduskohus on põhjendamatult leidnud, et põllumajandusminister saab anda selgitusi ja juhiseid tema enda poolt välja antud määruse tõlgendamiseks ning kohaldamiseks. Kuigi PRIA Määruse 89 § 6 lg-t 3 kohaldades võis küsida ministeeriumist selgitusi ja juhiseid, siis õiguse õige kohaldamine oli PRIA kui haldusorgani kohustus, olenemata ministeeriumist saadud selgitustest. Põllumajandusministeeriumi 02.04.2009 kirjas nr 6.1-7/2065-1 on väär see, et

tunneb tinglikult kahte sorti püügipäevasid: neid, kus kala ka tegelikult püüti ning neid päevi, kus kala ei püütud.

-st ei tulene sellist kahepidist tõlgendusvõimalust. 5 Halduskohus on jätnud arvestamata, et Põllumajandusministeeriumi kirja lisana on esitatud ka toetuse taotluse esitanud ettevõtete kalalaevade üldandmed taotlusele eelnenud 12 kuu kohta, millest nähtub üheselt, et kalalaevad Ann ja Anu on merel püügipäevi teinud rohkem kui 75 päeva. Kalalaev Ann tegi kokku 80 päeva ning kalalaev Anu 87 päeva. Toetusekõlbulikkuse üle langetab otsuse PRIA Põllumajandusministeeriumilt saadud andmete alusel, mistõttu tähendust ei saa omada ministeeriumi poolt tehtud valik toetuskõlbulikkusest. Halduskohus on jätnud arvesse võtmata, et PRIA oleks pidanud otsuse tegemisel lähtuma üksnes Põllumajandusministeeriumilt saadud üldandmetest. Sellega on halduskohus rikkunud tõendite uurimise põhimõtteid. Põllumajandusministeeriumi andmetest omab tähendust see, kui palju on kajastatud püügipäevi ning selle järgi on kaebaja poolt 75 püügipäeva nõue täidetud mõlema kalalaeva puhul. Väär on halduskohtu otsuses esitatud seisukoht, et kalapüügipäevade hulka on loetud ka päevad, kui kala ei saadud, kuid teostati püügioperatsioone ning, et viimase osas ei ole vaidlust. Kohtuistungi protokollist nähtub, et kaebaja esindajad on istungil selgitanud üksnes seda, et käskkirjas toodud andmed võivad olla õiged selles osas, et 47-l päeval saadi saak, kuid 33-l päeval ei saadud, ehkki kala püüti kõigil päevadel. Lisaks on istungil selgitatud, et kalalaevade Anu ja Ann osas on Põllumajandusministeerium püügipäevadena arvestanud ka päevi, mil püügioperatsioone tehti, olenemata sellest, kas kala saadi. Seega on halduskohus Põllumajandusministeeriumi andmetele omistanud ebaõige tähenduse ning seega tõendit vääralt hinnanud. Püügiandmete juures on jäetud arvestamata ka see, et Komisjoni määruse (EMÜ) nr 2807/83 IV lisa punkti 2.4.2 kohaselt tuleb püügipäevikusse kanda püütud kala kogus, kui see on suurem kui 50 kg eluskaalus. Seega püügipäeval alla 50 kg püütud eluskaalus kala ei pea kajastama püügipäevikus, kuid püügipäevana läheb nimetatud päev kindlasti kirja. Nii halduskohus kui ka PRIA on jätnud arvestamata, et ka püügioperatsioonide märkimine püügipäeviku veerus 12 ei ole Komisjoni määruse (EMÜ) nr 2807/83 alusel kohustuslik ehk Põllumajandusministeeriumi esitatud tabelis kajastatud sissekanded püügipäevikutest traalimistundide kohta on vabatahtlikud. Halduskohus on tuginenud Keskkonnainspektsiooni 09.04.2009 kirjale nr J-6-6/417-2, mida kohtutoimikus ei ole ning mida ei ole kaebajale ka kordagi tutvustatud. Toetuse taotlemise kontekstis sai PRIA lähtuda üksnes Põllumajandusministeeriumi andmekogus sisalduvatest andmetest, muude andmete kasutamise põhjendamise kohustus on PRIA-l. Seepärast leidis halduskohus põhjendamatult, et kaebaja ei ole vaidlustanud ega tõendanud seda, et Keskkonnainspektsiooni andmed oleks olnud ebaõiged. PRIA oleks pidanud kõrvaldama ka vastuolu erinevate andmete vahel. Kohtutoimikus on PRIA poolt kohtule saadetud e-kirjavahetus Keskkonnainspektsiooni ja Põllumajandusministeeriumi teenistujate vahel, mida kaebajale edastatud ei ole. Arvestades, et e-kirjavahetuses ei ole kajastatud andmeid kaebaja püügipäevade kohta õigesti ning selles on esitatud ebakohaseid ja valesid hinnanguid, oleks halduskohus pidanud nimetatud e-kirjavahetuse PRIA-le tagastama. 6. PRIA vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on kaebaja tõlgendus Määruse 89 § 6 lg 3 osas väär. Määruse 89 § 6 lg 3 puhul on üheselt arusaadav ning õigusakti tekstist väljaloetav, et antud sättes olev viide

-le käib selle kohta, et toetustaotluses olev kalapüügilaev peab

-i alusel ja korras välja antud kalapüügiloa alusel olema püüdnud nõutud arvu päevi või 80 protsenti

-i alusel püügivõimalusena eraldatud püügipäevadest. Arusaamatu on kaebaja väide, et Määruse 89 § 6 lg 3 sätestab püügipäeva mõiste

-i mõttes. Määruse seletuskirjas viidatakse otseselt põhimõttele, et taotlejal peab olema

-i alusel välja antud püügiluba. Määruse seletuskirjas ei ole märgitud, et püügipäevade mõiste tuleneks

-st. Määrus 89 on kehtestatud KTKS alusel. 6 Kaebaja väited, et nii

kui ka nõukogu määrus (EÜ) nr 1198/2006, millega kooskõlas on kehtestatud Määrus 89, on suunatud kala- ja veetaimevarude jätkusuutliku kasutamise tagamisele, on asjakohatud. Kala- ja veetaimevarude jätkusuutlikkuse tagamine on tõesti nii

-i kui ka Määruse 89 üheks eesmärgiks, kuid antud õigusaktid reguleerivad siiski täiesti erinevaid valdkondi ning on erinevad ka sisult, kuigi mõlemad aitavad saavutada seatud eesmärke, mis on teatud osas ühtivad. Ei ole olemas ühtegi õiguspõhimõtet, mis keelaksid ühe eesmägi saavutamiseks vastu võetud erineva valdkonna õigusakte sisustada erinevate mõistetega. Määruse 89 mõtteks on eelkõige kalapüügikoormuse vähendamine laevade püügilt eemaldamise kaudu ning määruses on fikseeritud teatud piirmäär püügipäevade osas, millest alates toetust määratakse. Nimetatud määra kehtestamine on igati asjakohane, sest kalapüügilaevad, mis püüavad üle kehtestatud piirmäära, on kalavarude säilimise seisukohalt keskkonnale kindlasti ohtlikumad kui laevad, kes ei suuda sellisel hulgal kala püüda. Mingisugust eksitavat seisukohta Põllumajandusministri 02.04.2009 kirjas nr 6.1-7/2065-1ei esine. Samuti on arusaamatud väited, et PRIA ei oleks tohtinud taotluse menetlemisel arvestada Põllumajandusministeeriumi selgitustega Määruse 89 tõlgendamise osas. Kuna antud juhul oli tegemist põllumajandusministri määrusega, siis ei oleks keegi paremini osanud selgitada Määruse 89 sisu ja mõtet kui selle koostaja ja vastuvõtja. Vabariigi Valitsuse 31.03.2003 määruse nr 104 „Kalapüügiga seonduvate andmete esitamise kord" lisa 5 sätestab kalalaeva kalapüügipäeviku vormi, kus on ka väljad püügioperatsioonide ja traaltundide kohta andmete esitamiseks. Määrus nr 104 ei sätesta, et nende väljade täitmine on vabatahtlik. Nimetatud andmete esitamine oli kohustuslik ka enne Euroopa Liiduga liitumist. Kuna kala otsimine ehk laevaga merel ringisõitmine on kaebaja väite kohaselt kalastusaeg, siis oli tal kohustus nimetatud tegevus fikseerida ka kalapüügipäevikus, mis esitati Põllumajandusministeeriumile, kes peab vastavasisulist arvestust. Kalapüügipäevikus aga vastav tegevus ei kajastu. Kaebaja väited, et halduskohus on vääralt hinnanud tõendeid ei ole millegagi põhjendatud. Püügioperatsioonide märkimine püügipäevikus on kohustuslik ning väited, et püügipäevad on ka sellised päevad, kus kaebaja väidetavalt tegeles kala otsimisega, kuid pole seda fikseerinud isegi kalapüügipäevikus, on asjakohatud. Nimetatud tegevus oleks täiesti kontrollimatu kui seda kuskil ei fikseerita. Euroopa Liidu poolt makstavate toetuste määramise aluseks ei saa olla kontrollimatu tegevus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et AS Caroline apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab AS Caroline kaebuse. 8. Vaidlus käib käesolevas asjas sisuliselt selle üle, kuidas tõlgendada Määruse 89 § 6 lg-s 3 sätestatud kalapüügi mõistet. Nimetatud norm sätestab toetuse andmise eelduse, et: „Taotluses nimetatud kalalaevaga on «Kalapüügiseaduse» alusel ja korras antud kalapüügiloa alusel merel kala püütud taotluse esitamisele vahetult eelnenud 12-kuulisel perioodil vähemalt 75 päeva või 80 protsenti «Kalapüügiseaduse» alusel püügivõimalusena eraldatud püügipäevadest.“ Ringkonnakohus nõustub kaebaja seisukohaga, et kuna Määrus 89 ise ei sisalda mõiste „kalapüük“ legaaldefinitsiooni, siis tuleb Määruses 89 toodud kalapüügi mõiste defineerimisel lähtuda kalapüügiseaduses sätestatud definitsioonist.

§ 3

lg 1 kohaselt on kalapüük käesoleva seaduse tähenduses tegevus, mille eesmärgiks on kala ja jõesilmu, jõevähi ning teiste veeselgrootute (edaspidi kala) hõivamine nende kinnipüüdmise või surmamise teel. 7 9. Kalapüügiseaduses avatud kalapüügi mõiste kohaldamine on põhjendatud kõigepealt seetõttu, et Määruse 89 § 6 lg 3 sätestab selgelt, et silmas peetakse kalapüügiseaduse alusel ja korras toimuvat kalapüüki. Mõistlik ja eesmärgipärane on eeldada, et kui kalapüügiluba on välja antud kalapüügiseaduse alusel, siis tuleb selle loa alusel toimuva püügina mõista samuti kalapüüki kalapüügiseaduse tähenduses. Seda hoolimata sellest, et

§ 3

lg 1 sõnastuse kohaselt määratleb see säte kalapüügi mõiste üksnes kalapüügiseaduse tähenduses.

§ 3lg 1 ei keela samast mõistest lähtumist ka teiste õiguse üldaktide kohaldamisel.

Lisaks on kaebaja põhjendatult viidanud asjaolule, et Määruse 89 seletuskirjas ning seda määrust muutnud määruse seletuskirjas on märgitud, et määruse eelnõus on kasutatud olemasolevate ja juba reguleeritavate valdkondade termineid ning Määruse 89 puhul ei ole kasutusele võetud uusi mõisteid.

1. Arvestada tuleb ka seda, et teadaolevalt on kehtivas õiguskorras ainsaks regulatsiooniks, kus määratletakse kalapüügi mõistet, just kalapüügiseadus. Seetõttu on põhjendatud lähtuda just kalapüügiseaduses sätestatud kalapüügi mõistest ning mitte määratleda kalapüügile iseseisvat sisu üksnes Määruse 89 rakendamise juhtudeks. Ringkonnakohus ei näe mõistlikke põhjusi, miks on käesoleval juhul vajalik anda ühe õiguskorra raames ühele ja samale mõistele erinev sisu sõltuvalt sellest, millist õigusakti kohaldatakse. Asjaolule, et ka Määruse 89 andmisel pole seal peetud vajalikuks kalapüügi mõistele kalapüügiseadusest erinevat sisu anda, viitab ka see, et määruses on jäetud kalapüügi mõiste avamata, kuigi samal ajal on viidatud kalapüügiseaduse alusel antud püügiloale ning püügipäevadele (§ 6 lg 3). Ühes õiguse üldaktis määratlemata jäetud mõiste defineerimist läbi teise õigusakti on aktsepteerinud ka Riigikohtu halduskolleegium (vt. näiteks
2. mai
3. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-31-02, p 12).
4. Lisaks leiab ringkonnakohus, et sarnaselt

§ 3

lg-s 1 sätestatud kalapüügi mõistele tuleks kalapüügi mõistet määratleda Määruse 89 kohaldamisel ka juhul, kui kalapüügiseadusest ei lähtutaks. AS Caroline on kirjeldanud kalalaevade Anu ja Ann poolt teostatud traalpüüki järgmiselt: kõigepealt otsitakse kala üles elektrooniliste kalaotsimisseadmetega ning traalpüünised lastakse vette alles piisavalt tiheda kalaparve korral. Väikeste kalakoguste püüdmise jaoks traalpüüniseid vette ei lasta (vt. näiteks kaebuse lk. 5). Vastustaja ei ole seda seisukohta ümber lükanud ega esitanud ka veenvaid põhjendusi, miks tuleks seda seisukohta pidada ebausutavaks. Ringkonnakohus selles seisukohas kahtlemiseks alust ei näe. Sellist käitumist kala traalipüügil ei ole alust pidada ebaotstarbekaks. Samuti ei ole see vastuolus ka üldteadaolevate asjaoludega kalalaevadega kalapüügist. Vaidlust ei ole selles, et kalalaevad Anu ja Ann on viibinud püügipiirkonnas nn ka nullpäevadel (tl. 14-15 ja 42). Vaidlust ei ole ka selles, et püügipiirkonnas viibitud päevad ja vastustaja poolt püügipäevadeks loetud päevad kokku ületavad Määruse nr 89 § 6 lg-s 3 sätestatud 75-päevase püügipäevade arvu – kokku moodustavad need päevad 87 päeva (80 päeva, kui lugeda toetusaastat

1. detsembrini 2008, vt. esimese astme kohtu ja ringkonnakohtu istungi protokoll). Ringkonnakohus ei näe põhjust, miks pidanuks kaksiktraalid Anu ja Ann raiskama kütust püügipiirkonda sõitmiseks ja jätma kasutamata võimaluse seal kalapüügiks. Seetõttu kõlab usutavalt kaebaja eelpooltoodud väide, et püügipiirkonnas otsiti piisavalt tihedat kalaparve ning selle mitteleidmisel traale vette ei lastud. Samuti ei olnud kalalaevade Anu ja Ann poolt püütud kalasaak, arvestades 8 Põllumajandusministeeriumi poolt aktsepteeritud püügipäevade arvu (49 ja 47 päeva), teistest kalalaevadest kehvem (tl. 42-44) ning ületas mõnel juhul ka sellise laeva saagi, kellel oli aktsepteeritud püügipäevi rohkem. See kinnitab veelkord, et kalalaevade Anu ja Ann püügimetoodikat ei ole alust pidada ebaotstarbekaks ega AS Caroline käitumist toetusõiguse teesklemiseks. Seetõttu ei oma fakt, et laevadel Anu ja Ann oli nn nullpäevi kuni 43,7 % merel käidud päevadest, eraldiseisvat tähendust. Sellest tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et päevadeks, mil kalalaevad Anu ja Ann kala püüdsid, tuleb lugeda kõik Põllumajandusministeeriumi poolt tuvastatud päevad, mil Anu ja Ann püügipiirkonnas viibisid (st 80 või 87 päeva sõltuvalt toetusaasta arvestamisest) ning sõltumata sellest, kas traalide vettelaskmine toimus või mitte. Arvestades kalalaevade Anu ja Ann poolt viljeletud püügimetoodikat, tuleb ka püügipiirkonnas kala otsimine lugeda kalapüügiga tegelemiseks. Sellise püügiviisi korral (traalipüük) kuulub kalapüügi kui tegevuse hulka ka püütava kala otsimine. Asjaolu, et vaidlustatud käskkirjades on PRIA viidanud ka Keskkonnainspektsioonilt saadud andmetele laevade sadamasse tuleku päevade kohta, mille arvuks on 72, ei saa samuti olla aluseks kaebuse rahuldamata jätmisele, sest PRIA esindaja selgituste kohaselt (vt. ringkonnakohtu istungi protokoll) on käskkirjade andmisel siiski arvestatud üksnes Põllumajandusministeeriumi andmetega. Üksnes Põllumajandusministeerium fikseerib püügipäevikute alusel kalapüügiga seotud andmeid Vabariigi Valitsuse 31.03.2003 määrusega nr 104 kehtestatud kalapüügiga seotud andmete esitamise korra järgi.
2. Seega saab asjas kohaldada kalapüügiseadust ning AS Caroline poolt kirjeldatud kala otsimine tuleb lugeda kalapüügiks

§ 3lg 1 mõttes.

Ka

134 lg 7 kohaselt loetakse püügipäevaks kalendripäev, mille sees kalalaev viibib veealal, millel kalapüüki reguleeritakse, sõltumata asjaolust, kas kala tegelikult püütakse. Lisaks tuleks ringkonnakohtu hinnangul lugeda kala otsimine ja püügipiirkonnas viibimine kalapüügiks ka ilma kalapüügiseaduse kohaldamiseta.

1. Kuna ringkonnakohus on seisukohal, et püügipiirkonnas viibimine tuleb käesoleval juhul lugeda kalapüügiks ning püügipiirkonnas viibimine on tõendatud, siis ei oma ringkonnakohtu arvates edasiselt tähtsust küsimus, kas AS-l Caroline oli kohustus fikseerida kala otsimine ehk püügipiirkonnas viibimine täiendavalt püügipäevikus. Tänu asjaolule, et püügipiirkonnas viibimine on tuvastatud, on see ka piisavalt kontrollitav ning selle asjaolu üle täiendavat vaidlust ei käi. Püügipiirkonnas viibimise ja kala otsimise fakti täiendav märkimine püügipäevikusse ei muuda seda rohkem kontrollitavaks.
2. Vastustaja on väitnud, et kalapüügipäevadeks loeti ka need päevad, kui püügipäeviku järgi kala ei saadud, kuid oli fikseeritud püügioperatsioonid. Ringkonnakohus märgib, et menetluses ei ole esitatud asjaolusid, mis takistanuks AS-l Caroline püügipiirkonnas viibides kanda püügipäevikusse ka püügioperatsioone, mida tegelikult ei teostatud ja saavutada toetusõiguslikkus sellisel viisil. Ringkonnakohtu istungil kinnitasid AS Caroline volitatud esindaja ja nõustaja, et traalide vettelaskmine ei jäta endast maha kontrollitavat jälge. Seetõttu ei ole ringkonnakohtu arvates alust kahtlustada AS-i Caroline selles, et kalalaevad Anu ja Ann teesklesid kalapüüdmist toetuse saamiseks.
3. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et AS Caroline kaebus PRIA peadirektori
4. aprilli
5. a käskkirjade nr 1-3.18/48 ja 1-3.18/49 tühistamiseks ning taotluste uueks läbivaatamiseks kohustamiseks tuleb rahuldada. Kuna AS Caroline apellatsioonkaebus rahuldatakse, ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda apellatsioonkaebuse ülejäänud väiteid. Ringkonnakohtu istungil ei esitatud vastustaja poolt asjaolusid, mis takistaks kohustamiskaebuse rahuldamist. 9
6. AS Caroline esitas ringkonnakohtus taotluse asjas kantud menetluskulude väljamõistmiseks, mis koosnevad kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivust kokku 1000 krooni, esimese astme kohtus kantud õigusabikuludest summas 4800 krooni ja apellatsioonimenetluses kantud õigusabikuludest summas 41 230 krooni. HKMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. HKMS § 92 lg 10 võimaldab jätta menetluskulud välja mõistmata, kui nende väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Ringkonnakohtu arvates ei saa apellatsioonimenetluses sellises summas menetluskulusid – 41 230 krooni – pidada põhjendatud kuludeks. Haldusasi ei ole ebatavaliselt keeruline, samuti ei ole ebatavaliselt mahukad ka asja materjalid. Lisaks on teostatud töö nimekirja kantud ka „Osalemine Tartu Ringkonnakohtu istungil ning sõit edasitagasi“. Sellele kulunud ajaks on märgitud 3 tundi ja 30 minutit ning tunnihinnaks 1900 krooni nagu ülejäänud õigusabiteenuse puhulgi. Ringkonnakohtu arvates ei saa sõitu kohtuistungile ning sealt tagasi pidada õigusabiteenuse osutamiseks ning selle eest makstud tasu ei kuulu vastaspoolelt väljamõistmisele. Kõike eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et PRIA-lt on põhjendatud AS Caroline kasuks apellatsioonimenetluses kantud õigusabikuludena välja mõista 30 000 krooni. Vastustajalt väljamõistmisele kuulub ka riigilõiv summas 500 krooni (kummaski kohtuastmes 250 krooni). Ülejäänud osas (500 krooni) tuleb kaebaja poolt esimese astme kohtus ja ringkonnakohtus tasutud riigilõiv AS-le Caroline tagastada HKMS § 84 lg 4 p 1 alusel, sest kaebaja on tasunud riigilõivu ettenähtust rohkem. Toimiku materjalidest nähtuvalt (tl. 20-21) on AS Caroline tasunud kaebuse esitamisel rahandusministeeriumi arvele riigilõivu 500 krooni (2 korda 250 krooni), märkides maksekorralduse selgituses, et riigilõiv tasutakse eraldi mõlema samas kaebuses vaidlustatud PRIA haldusakti kohta. Ka apellatsioonkaebuse esitamisel on AS Caroline tasunud 28.12.2009 riigilõivu 500 krooni. HKMS § 84 lg 1 järgi tasutakse kaebuse esitamisel halduskohtusse, samuti apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu vastavalt seadusele. Kaebuses mitme nõude, sealhulgas alternatiivsete nõuete esitamisel tasutakse riigilõivu lähtudes nõudest, mille esitamisel on ette nähtud suurim riigilõiv. Seega tulnuks kaebajal juhul, kui ta vaidlustas ühe nõudega kahte omavahel seotud ja sama haldusorgani poolt välja antud haldusakti, tasuda riigilõivuseaduses ettenähtud riigilõiv üksnes kaebuses esitatavalt nõudelt (antud juhul oli esitatud tühistamiskaebus), s. o 250 krooni esimese astme kohtus kaebuse esitamisel ja 250 krooni apellatsioonkaebuse esitamisel, mitte aga selle järgi, mitut haldusakti kaebuses sama nõudega vaidlustatakse. Eeltoodust tulenevalt ei saa enamtasutud riigilõivu kaebaja kasuks välja mõista vastustajalt, vaid see tuleb kaebajale Kohtute Raamatupidamiskeskuse kaudu tagastada. PRIA-lt ei saa kaebaja kasuks välja mõista ka neid kulusid, mille kaebaja on väidetavalt kulutanud esimese astme kohtus kasutatud õigusabile, s. o 4800 krooni. Nimelt on Riigikohtu halduskolleegiumi 09.03.2009 otsuses nr 3-3-1-94-08 märgitud, et: „Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt mõistetakse teiselt poolelt välja üksnes reaalselt kantud menetluskulud. Kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1-47-08 märkis kohus (p 28): "Õige on MTA kassatsioonkaebuse väide, et menetluskulude väljamõistmiseks ei piisa sellest, kui advokaat kinnitab õigusabikulude kandmist. Menetluskulude kandmine peab olema tõendatud kuludokumentidega, kust nähtub, et menetluskulud on menetlusosalise poolt reaalselt kantud. Advokaadi kinnitus arvete tasumise kohta ei ole piisav tõend. Sellele seisukohale on Riigikohtu halduskolleegium asunud korduvalt /…./ ning ei näe põhjust oma seisukohta muuta." Kolleegium on endiselt samal seisukohal. Seega ei saa välja mõista apellatsiooniastme õigusabikulusid, mille kohta on esitatud üksnes esindaja arve - see ei tõenda, et kulud oleks reaalselt kantud. Riigikohtule esitas /…/ FIE Monica Meristo esitatud 10 arve, mille kohaselt on kassaator tasunud sularahas õigusabi eest kassatsioonkaebuse koostamisel 1000 krooni. Kolleegium on seisukohal, et sularahaarve ei tõenda summa tasumist. Kulude tasumist oleks saanud ja pidanud tõendama kassa sissetuleku orderiga või pangakonto väljavõttega. Seega jätab kohus tõendite puudumise tõttu vastustajalt välja mõistmata /…/ apellatsiooni- ning kassatsioonimenetluses väidetavalt kantud kulud.““ Ka käesolevas asjas on esimese astme kohtule esitatud õigusabi osutanud FIE poolt sularaha arve-kviitung, mille kohaselt kuulub AS Caroline poolt tasumisele 4800 krooni ja sularaha arve-kviitungil on märgitud, et see summa on sularahas tasutud. Kuna Riigikohus on leidnud, et sularahas tasumise puhul tõendab sularahaarvel näidatud summa tasumist üksnes kassa sissetuleku order, mida ei ole esimese astme kohtule esitatud, siis ei saa sularahaarvel näidatud 4800 krooni lugeda kaebaja poolt reaalselt kantud menetluskuluks. Eeltoodust tulenevalt kuulub PRIA-lt kaebaja kasuks väljamõistmisele riigilõiv 500 krooni ja apellatsioonimenetluses kantud õigusabikuludest 30 000 krooni, kokku seega 30 500 krooni. Agu Timmi Einar Vene 11 Maili Lokk