lg 3 kohaldamine taotluse rahuldamisest keeldumise alusena ei ole õiguspärane, kuna säte on põhiseadusega (PS) vastuolus.
lg 3 on vastuolus PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega, kuna nimetatud sättes sisalduv minimaalse püügiaktiivsuse abinõu ei soodusta normi eesmärgi saavutamist ning piirab ebaproportsionaalselt ettevõtlusvabadust. Kalapüük on ettevõtluse vorm, millega kaebaja tegeleb ning mis hõlmab tegevuse alustamist ja lõpetamist ning kalapüügitegevuse piirangud võivad olla põhjendatud keskkonnakaitseliste aspektidega. Arusaamatuks jääb, millega on põhjendatav eelneva 12 kuu püügiaktiivsuse nõue
Utiliseeritavale laevale toetuskõlbulikkuse kriteeriumina minimaalse püügiaktiivsuse tingimuse kehtestamine ei ole proportsionaalne, kuna selle abinõuga ei saavutata Määruse nr 89 eesmärki.
Õige pole kohaldada 4S1 ja 4S3 segmendi laevadele võrdseid tingimusi minimaalse püügiaktiivsuse kriteeriumi osas. 4S1 ja 4S3 laevad ei ole võrdsed. Kalapüügilaev 4S3 (kaugpüügilaev) võtab rohkem ressursse ja minek püügipaikadesse võtab rohkem aega kui tegevus segmendi 4S1 kuuluvate laevadega Läänemerel. Seega ei saa nende suhtes rakendada võrdset regulatsiooni. Eelneval perioodil (2004-2006) ei võimaldatud 4S3 segmendi laevadele taotleda kalapüügi alalise lõpetamise toetusi, mistõttu ei ole 4S3 segmendi laevad juba ainuüksi seetõttu võrdses situatsioonis 4S1 laevadega. Kalalaev MERIKE ei kvalifitseeru käesoleval perioodil just seetõttu, et toetuse maksmine 4S3 laevade osas lükati 2004-2006 perioodil järgmisse perioodi. Seega ei ole võrdses situatsioonis 4S1 laevad, kellele võimaldati juba eelmisel perioodil kalapüügi alalise lõpetamise toetusi ning 4S3 laevad, kellele ei võimaldatud eelmisel perioodil nimetatud toetust.
Õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumine seisneb selles, et haldusorgan (põllumajandusministeerium) tekitas oma varasema tegevusega kaebajal õiguspärase ootuse, et perioodil 2007-2013 avatakse meetme 1.1 toetused ka laevadele, mis oleksid kvalifitseerunud eelmisel perioodil, s. o 2004-2006, kuid nüüd minimaalse püügiaktiivsuse nõuet ei täida. 3. PRIA leidis, et kaebuse rahuldamiseks ei ole alust. PRIA on oma haldusakti vastu võtnud kehtiva
ja KTKS alusel ning PRIA-l puudub alus kahelda selles, et nimetatud õigusaktid on PS-ga kooskõlas. Uuem tehnika on 2 efektiivsem, seega on uuemad laevad ohtlikumad kalavarudele ning
eesmärk on muuhulgas ka kalavarude kaitse. 4. Halduskohus nõudis Põllumajandusministeeriumilt lähtudes HKMS § 16 lg-st 6 seisukohta kaebuses toodud väidete osas
Põllumajandusministeerium leidis, et
lg 3 ei riku kaebaja suhtes õiguspärase ootuse põhimõtet, õiguskindluse põhimõtet, võrdse kohtlemise põhimõtet ega riiva kaebaja ettevõtlusvabadust ning on proportsionaalne
eesmärgi suhtes. HALDUSKOHTU LAHEND
nõuded kalalaeva suhtes. Kalalaeva toetuse andmise tingimustele mittevastavuse tagajärjeks on see, et isik ei saa riigi kaudu Euroopa Kalandusfondi toetust kalalaeva püügilt kõrvaldamiseks. Määrus 89 ei pane ettevõttele ega ettevõtjale mingeid lisakohustusi ega kehtesta piiranguid, vaid seab toetuse andmise ja kasutamise tingimused ning korra. Määrus 89 ei kohusta ettevõtjat kalapüügi alalise lõpetamise toetust taotlema. Toetust saab üksnes juhul, kui täidetud on kõik nõuded toetuse taotlejale, s. h kalalaevale, mille utiliseerimiseks toetust taotletakse. Seega ei ole
lg 3 takistuseks kaebaja ettevõtluse arengule ega kahjusta ettevõtte huve meetme 1.1. eesmärkide saavutamisel, mistõttu on tegemist proportsionaalse abinõuga.
lg 3 ei tugine kehtetuks tunnistatud nõukogu määrusel (EÜ) nr 2792/1999, ning Euroopa Liidu institutsioonid peavad toetuse abil kalalaevade püügilt kõrvaldamise puhul püügiaktiivsuse nõuet jätkuvalt oluliseks. Riik toetab ettevõtlust vastavalt vajadusele ja seadusega sätestatud normidele ning võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt tuleb käsitleda ühetaoliselt kõiki isikuid ühtedes ja samades oludes ning samadel eeldustel. Ühetaoline kohtlemine peab olema tagatud ühesuguste asjaolude korral. Võrdsuse põhimõtte rikkumisega on tegemist siis, kui ühesuguseid asjaolusid käsitletakse ilma nähtavate mõistlike põhjusteta erinevalt. Antud juhul ei saa olla tegemist võrdsuspõhiõiguste rikkumisega, kuna tähtsust ei oma see, millisesse segmenti kuuluva kalalaevaga kala püütakse, ettevõtjal on ettevõtlusvabadus ning ettevõtja vabaks valikuks on leida abinõud ettevõtte majandusolukorra tõhusamaks muutmiseks. Seega asjaolu, et segmenti 4S3 kuuluv laev vajab suuremaid kulutusi võrreldes segmenti 4S1 kuuluvate laevadega, ei ole põhjenduseks väitele, et tegemist on võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega. Rikkumiseks ei saa lugeda ka asjaolu, et ettevõtja rahaliste vahendite nappuse tõttu ei ole kehtestatud riigi poolt ettevõtjale soodsamaid tingimusi. Õiguskindluse põhimõte kaitseb isiku õiguspärast ootust ja usaldust, et isikult ei võeta ära riigi poolt antud õigust, mida isik on asunud realiseerima. Seega peab olema igaühel võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena. Samas ei tähenda õiguspärase ootuse põhimõte seda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Õiguspärase ootuse tekitamiseks peab olema riigi poolt antud haldusakt, mida isikul oleks olnud võimalik realiseerida. Antud juhul on paljasõnaline kaebaja väide, et tal tekkis eelmise taotlusperioodi käigus põllumajandusministriga suheldes põhjendatud õiguspärane ootus, et aastate 2007-2013 3 taotlusperioodil lähtutakse arusaamast, et kaugpüügilaevade ja nende eripära ning valdkonna ettevõtluse mastaapsusega arvestatakse ja seda just laevadele toetuse saamiseks esitatavaid nõudeid kehtestades. Haldusakti või toimingut, mis oleks tekitanud isikus põhjendatud ootuse, et meetme 1.1 raames toetuse saamiseks minimaalse püügiaktiivsuse nõuet ei kehtestata, ei ole kunagi kehtestatud. Selline lubadus ei sisaldu ka mitte üheski põllumajandusministeeriumi kirjas, millele kaebaja on viidanud.
lg 3 ei riku õiguspärase ootuse põhimõtet, sest haldusorgan ei ole andnud isikutele põhjendatud lootust, et meetme 1.1 raames minimaalse püügiaktiivsuse nõuet ei kehtestata. Kuna
lg 3 ei ole vastuolus PS §-dega 11, 12 ja 31, siis puudub alus PRIA vaidlustatud käskkirja tühistamiseks. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ning rikkunud oluliselt protsessiõiguse norme, samuti hinnanud tõendeid ebaõigesti. Halduskohus on asunud ekslikult seisukohale, et
lg 3 ei kehtesta ebaproportsionaalseid piiranguid toetuse saamisel.
kohaselt ei ole toetust võimalik taotleda igale kalalaevale, vaid kalalaevadele, mis on kooskõlas §-s 6 kehtestatud nõuetega. Seega sätestab
lg 3 piirangu ettevõtlustoetuse andmisel, sest tegemist on piiranguga, mis vähendab õiguste teostamise täit võimalikku mahtu. Lisaks on ekslik halduskohtu järeldus, et
lg 3 ei ole takistuseks ettevõtluse arengule ega kahjusta ettevõtte huve.
lg 3 on vastuolus PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega, kuna viidatud sättes sisalduv minimaalse püügiaktiivsuse nõue ei soodusta normi eesmärgi saavutamist, vaid takistab seda.
lg 3 piirab samuti ebaproportsionaalselt PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust. Kalapüük on ettevõtluse üks vorme. Õigus tegeleda ettevõtlusega ehk ettevõtlusvabadus on kaitstud PS §-ga
eesmärgi saavutamist.
lg-s 3 nimetatud abinõu ei ole sobiv, kuna see ei soodusta mingil määral
eesmärgi saavutamist. Arusaamatuks jääb, millega on põhjendatav eelneva 12 kuu püügiaktiivsuse nõue. Tegemist on ettevõtlusvabaduse ebasoodsa mõjutamisega ja põhjendamatute ning ebasobivate lisatingimuste seadmisega kalapüügi kui ettevõtluse ühe vormi alalise lõpetamise eest makstavate toetuste väljamaksmisele.
Määruses 89 nimetatud eesmärki on võimalik saavutada ka ilma § 6 lg-s 3 nimetatud koormava abinõuta. Kehtestatud regulatsiooniga ei ole täidetud põhiõiguste riive materiaalse õiguspärasuse eeldused, mistõttu on
4 Euroopa Liidu tasandil ei peeta kõnealuse meetme rakendamiseks püügiaktiivsuse nõude kehtestamist enam oluliseks. Vastasel juhul oleks vastavasisuline säte nõukogu määruses nr 1198/2006 otseselt ka kirjas. Halduskohus on jõudnud ebaõigele seisukohale, et
Ekslik on halduskohtu seisukoht, mille kohaselt ei oma tähtsust asjaolu, millisesse segmenti kuuluva kalalaevaga kala püütakse. Põhjendatud ei ole kohaldada 4S1 ja 4S3 segmendi laevadele võrdseid tingimusi minimaalse püügiaktiivsuse kriteeriumi osas. 4S1 ja 4S3 laevad ei ole võrdsed ning seetõttu ei saa neid kohelda võrdsetena. Kuna mastaapsuselt on tegemist täiesti erinevate omaduste ja vajadustega objektidega, siis on ühtse regulatsiooni (so eelneva 12-kuulise perioodi minimaalse püügiaktiivsuse nõude) kehtestamine põhjendamatu. Üldise majandusliku madalseisu ajal on kallite 4S3 laevade opereerimiseks vahendite leidmine kordades keerulisem, kui odavamate 4S1 laevade käitamiseks. Kuna 4S1 laevadel võimaldati kalapüügi lõpetamise toetust taotleda eelneval perioodil (2004-2006), 4S3 laevadel aga mitte, ei ole mingil juhul põhjendatud käsitleda neid laevu uue perioodi (2007-2013) püügiaktiivsusnõuete kehtestamisel võrdselt, arvestamata sellega, et seeläbi saavad oluliselt kahjustada need 4S3 segmendi laevad, mis oleks kvalifitseerunud eelneval perioodil. Võrdses situatsioonis ei ole 4S1 laevad, millele võimaldati juba eelmisel perioodil kalapüügi alalise lõpetamise toetusi ning 4S3 laevad, millele ei võimaldatud eelmisel perioodil nimetatud toetusi ning mis muutusid utiliseerimiskõlbulikuks juba eelneval perioodil. Halduskohus on ebaõigesti hinnanud kaebaja poolt esitatud tõendeid. Kaebaja poolt esitatud tõenditest nähtub üheselt, et Põllumajandusministeeriumi kirjavahetuses kaebajale tehtud konkreetses avalduses lubatakse arvesse võtta Eesti Kalapüüdjate Liidu ettepanekuid ning teostatud uuringuid. Seega ei ole kirjavahetuse näol tegemist ainuüksi mõttevahetusega, vaid Põllumajandusministeeriumi ametlike seisukohtadega, mille alusel tekib isikul õiguspärane ootus. Õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumine väljendub selles, et haldusorgan tekitas oma varasema tegevusega kaebajale õiguspärase ootuse, et perioodil 2007-2013 avatakse meetme 1.1 toetused piiranguteta laevadele, mis oleksid kvalifitseerunud eelmisel perioodil (2004-2006). 7. PRIA vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole kaebaja apellatsioonkaebuses esitanud ühtegi uut seisukohta, mida ta poleks esitanud juba esimese astme kohtus. PRIA põhimääruse kohaselt on PRIA Põllumajandusministeeriumi valitsusalas olevaks valitsusasutuseks. Tegemist on rakendusasutusega, kes ise õigusakte välja ei tööta, vaid rakendab neid ning PRIA-1 on raske võtta seisukohta
või mõne selle sätte PS-le vastavuse või mittevastavuse kohta. Arusaamatu on kaebaja väide, et käesoleval juhul on rikutud tema suhtes õiguspärase ootuse põhimõtet. Erinevate isikute ja organisatsioonide ettepanekud ei saa olla ministeeriumile kohustuslikult siduvad õigusaktide tekstide väljatöötamisel. Ministeerium võib neid ettepanekuid arvestada, kuid kindlasti ei ole ministeeriumil vastavat kohustust. Käesoleval juhul kehtestatakse Määrusega 89 teatud nõuded ettevõtlustoetuse saamiseks. Iga määrusega on vastava valdkonna ministril õigus ja ka kohustus kehtestada teatud nõuded ning eriti kehtib see selliste õigusaktide puhul, millega riik maksab rahalisi hüvitisi eraõiguslikele isikutele või organisatsioonidele. Igal toetuseliigil on eesmärk, mida tahetakse saavutada ning selle saavutamiseks on riigil õigus kehtestada ka teatud nõudmisi, mis tagaksid regulatsiooni eesmärgi saavutamise võimalikkuse. 5 Arusaamatu on apellatsioonkaebuses toodud väide ettevõtlusvabaduse piiramise kohta. Kui kaebaja oleks vastanud kehtestatud nõuetele, oleks tema toetustaotlus rahuldatud ja talle toetus määratud. Keegi ei ole takistanud kaebajal täita kehtestatud nõudeid. Esimese astme kohus ei ole ebaõigesti hinnanud tõendeid, sest esitatud tõendid ei kinnita väidet, et minister oleks lubanud kaebajale, et vastav määrus koostatakse tema soovide kohaselt. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 30. detsembri 2009 otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu peamiste seisukohtadega ega pea vajalikuks neid täies mahus korrata. 9. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuses esile toodud väited, mille kohaselt on halduskohus vaidlustatud otsuse tegemisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnorme, rikkunud oluliselt menetlusnorme ja hinnanud ebaõigesti tõendeid, mis on kaasa toonud oma sisult ebaõige otsuse tegemise. Asja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja 2008. a detsembris PRIA-le taotluse 37. a vana kalalaeva MERIKE utiliseerimiseks toetuse saamiseks
alusel, mis sätestas toetuse andmise tingimused ja korra meetme 1.1 „Riigiabi kalapüügi alaliseks lõpetamiseks“ järgi Euroopa Kalandusfondi toetuse saamiseks. Kalalaev MERIKE ei olnud
Kaebaja taotles halduskohtult PRIA käskkirja tühistamist põhjusel, et see ei vasta haldusaktile esitatavatele nõuetele, kuna
lg 3 on vastuolus PS §-dega 11, 12 ja 31, samuti on rikutud kaebaja õiguspärast ootust. Halduskohus leidis vaidlustatud otsuses, et kaebuse rahuldamiseks ei ole alust, kuna
lg 3 ei riiva kaebaja ettevõtlusvabadust, on proportsionaalne abinõu Määruse nr 89 eesmärgi saavutamiseks ja sellega ei ole kaebaja suhtes rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet, samuti ei ole Põllumajandusministeeriumi tegevusega rikutud õiguspärase ootuse põhimõtet. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vastavate põhjendustega, sest ettevõtlusvabadus kui põhivabadus on põhiseaduse mõttes eelkõige õiguslik vabadus, s. o vabadus langetada ettevõtlusega seotud otsuseid ilma õiguslike takistusteta ning selle õiguse vastas seisab riigi kohustus mitte teha põhjendamatuid takistusi ettevõtluseks. Ettevõtlusvabadus ei kohusta riiki andma ettevõtjale vahendeid, kuid vabaduse realiseerimine eeldab toetamiskohustust. Riik peab tagama õigusliku keskkonna vaba turu toimimiseks (vt. näiteks Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura, Tallinn 2008, lk 321). Isikul on ettevõtlusvabadus olemas seega siis, kui puuduvad õiguslikud takistused, st õiguslikud keelud ja käsud, mis tema otsustamisvõimalust ettevõtluse valdkonnas piiravad. Ettevõtlusvabadus on eelkõige käsitletav tõrjeõigusena, mis kaitseb isikuid riigipoolse sekkumise eest ning millele vastab riigi kohustus hoiduda sekkumast isiku poolt ettevõtlusvabaduse kasutamisse. See seisukoht tuleneb ka Riigikohtu praktikast, mille kohaselt on ettevõtlus tegevus, mille eesmärgiks üldjuhul on tulu saamine kauba tootmise, müümise, teenuste osutamise, vara realiseerimisega jne, ning ettevõtlusvabaduse kaitsealas on seega tegevus, mis toimub tulu saamise eesmärgil. Ettevõtlusvabadust riivab iga selline 6 abinõu, mis takistab, kahjustab või kõrvaldab mõne ettevõtlusega seotud tegevuse ja ettevõtlusvabaduse kaitseala on riivatud ka siis, kui seda vabadust mõjutatakse avaliku võimu poolt ebasoodsalt (vt. näiteks RKPJK otsused 3-4-1-6-00 p 11 ja 3-4-1-1-02 p 12). Teatud olukordades toimib ettevõtlusvabadus ka kui sooritusõigus, mille puhul on riigipoolne sekkumine nõutav (isiku õigus nõuda ja saada riigilt kaitset teiste põhiõiguste kandjate eest), kuid ettevõtlusvabadus ei väljendu ringkonnakohtu arvates õiguses nõuda riigilt tingimusteta soodustust või toetust oma ettevõtluse arendamise tarbeks. PS §-st 31 ei tulene isikule subjektiivset õigust saada riigilt oma ettevõtluse tarbeks rahalist toetust või muud soodustust, mistõttu ei laiene toetuste andmisele PS § 31 kaitse. Õigus nõuda toetuse andmist tuleneb vaid selle toetuse andmist reguleerivatest õigusaktidest nendes õigusaktides kindlaks määratud tingimustel. Käesoleval juhul oleks võimalik rääkida ettevõtlusvabaduse kaitseala riivest siis, kui
lg 3 takistaks, kahjustaks või kõrvaldaks mõne ettevõtlusega seotud tegevuse või mõjutaks ebasoodsalt ettevõtlusvabadust. Arvestades seda, et põhiseadus ei garanteeri isikule riigi toetust oma ettevõtlusega tegelemiseks, ei saa toetuse saamise tingimusi käsitada sellise abinõuna, mis takistaks, kahjustaks või kõrvaldaks kaebaja suhtes mõne ettevõtlusega seotud tegevuse, antud juhul kaebaja õiguse ja võimaluse tegeleda kalapüügiga. Määrus nr 89 ei kohusta samuti kedagi kalapüügi alalise lõpetamise toetust taotlema, vaid see on isiku enda vabatahtlik otsustus. Samuti ei kehtesta Määrus nr 89 üldise iseloomuga ja kõikide kalapüügiga tegelevate isikute suhtes kehtivat kohustust anda riigile raha või muid hüvesid. Euroopa Kalandusfondi toetuse andmise tingimustele mittevastavuse tagajärg on üksnes see, et isik ei saa riigi käest täiendavaid rahalisi vahendeid oma ettevõtluse tarbeks. Seetõttu ei ole ka alust väita, et antud juhul avalduks ettevõtlusvabaduse ebasoodne mõjutus analoogselt Riigikohtu lahendis nr 3-4-1-1-02 ilmnenud asjaoludega, kus arutati küsimusi, mis seondusid käibemaksu mahaarvamise lubatavusega juhul, kui kauba maksustatav väärtus ühe tehingu kohta ületab 50 000 krooni ja selle eest tasutakse sularahas ning milles leiti, et suuremate tehingute puhul sularahas tasumise korral käibemaksu mahaarvamise õiguse äravõtmine on ettevõtlusvabadusse sekkumine, sest toimub ebasoodne mõjutus. Kuna ettevõtluse mõistest tulenevalt ei ole riigipoolse toetuse saamise õigus ja võimalus käsitletav ettevõtlusena ning riigipoolse toetuse andmise eesmärgiks ei ole ettevõtjale tulu saamise võimaldamine, siis ei ole põhjendatud kaebaja väited, et Määruse nr 89 § 6 lg-s 3 kehtestatud nõuded kalalaevale, mille täitmisel on taotlejal õigus kalalaeva utiliseerimiseks toetust saada, riivavad kaebaja ettevõtlusvabadust.
andmise eesmärk pole samuti olnud kalapüügiga tegelevatele ettevõtjatele ettevõtluse arendamiseks toetuse jagamine, vaid toetust antakse läbi eesmärgi, milleks on veekeskkonna ja kalavarude kaitse, mistõttu ei saa
mõte ja eesmärk avalikest vahenditest antava toetuse abil kõrvaldada alaliselt püügilt kalalaevu, et tagada tasakaal kalalaevastiku püügivõimsuse ja kalavaru vahel (toetuse abil kõrvaldatud laeva püügivõimsuse asendamine on keelatud). Samas ei ole Määruse nr 89 mõte ega eesmärk toetada valimatult iga kalalaeva püügilt kõrvaldamist, vaid üksnes nende kalalaevade püügilt kõrvaldamist, millega ka tegelikult piisaval määral kala püütakse e. mis avaldavad olulist mõju kalavarudele. Sellise mõju mõõtmise kriteeriumiks ongi Määruse nr 89 §-s 6 lg 3 sätestatud ja päevades mõõdetud kalalaeva tegelik püügiaktiivsus toetuse saamise taotluse esitamisele vahetult eelnenud 12-kuulisel perioodil. Kalalaev, millega viidatud perioodil ei püütud piisaval arvul päevi tegelikult kala, ei ole meetme 1.1 tingimuste kohaselt kalavaru oluliselt mõjutavaks laevaks, mille puhul oleks põhjendatud selle püügilt kõrvaldamine avalike vahendite abil. Kuna eeltoodust tulenevalt ei ole Määruse nr 89 eesmärgiks üksnes iga vähemalt 10 aastat vana kalalaeva püügilt kõrvaldamine püügivõimsuse vähendamiseks, vaid ka selle tagamine, et kalalaeva püügilt kõrvaldamine kaitseb vee-elusressursse, s. o mõjub positiivselt olemasolevatele kalavarudele, ei ole põhjendatud kaebaja väide, et Määruse nr 89 § 6 lg 3 ei ole proportsionaalne abinõu, s. o sobiv määruse eesmärgi saavutamiseks. Samuti ei ole alust kaebaja väitel, et Määruse nr 89 § 6 lg 3 ei ole vajalik piirang toetuse saamiseks, kuna see tugineb kehtetuks tunnistatud nõukogu määrusele (EÜ) nr 2792/1999 ja kehtiv nõukogu määrus nr 1198/2006 sellist nõuet enam ei sätesta. Määrus nr 89 ei ole välja antud nõukogu määruse (EÜ) nr 2792/1999 alusel ja nagu juba eelnevalt märgitud, on see välja antud nõukogu määruse (EÜ) nr 1198/2006, „Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakenduskava”, nõukogu määruse (EÜ) nr 2371/2002 ning Euroopa Komisjoni juhiste alusel. Nimetatud aktid näevad kalalaeva püügilt kõrvaldamise ühe eesmärgina ette ka olemasolevate kalavarude kaitset, s. o tasakaalu saavutamist püügivõimsuse ja kalavarude suuruse vahel, mistõttu peavad Euroopa Liidu institutsioonid toetuse abil kalalaevade püügilt kõrvaldamise puhul ka püügiaktiivsuse nõuet jätkuvalt oluliseks. 8 Kuna Määruse nr 89 § 6 lõige 3 ei takista ega kahjusta mingil viisil meetme 1.1 eesmärkide saavutamist ning tegemist on selle eesmärgi saavutamiseks sobiva ja vajaliku piiranguga, ei ole õige kaebaja väide, et tegemist on ebaproportsionaalse abinõuga.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.