Obsah (4)

§ 22§ 20§ 9§ 221

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Maili Lokk ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht 25. märts 2010, Tartu Haldusasja number 3-09-1130 Haldusasi Ma

) § 233 lg 2 tähenduses. M. Moora väide, et ta kavatseb kunagi tulevikus hakata tegelema loomakasvatusega, ei muuda antud hetkel laut-küüni sihtotstarbelises kasutuses olevaks. M. Moora ei ole taotlenud põllumajanduslikuks tegevuseks Tabivere Vallavalitsuselt ajutist maakasutust. Tabivere Vallavalitsus ei ole teinud M. Moorale takistusi varem tema kasutuses olnud ~ 0,7 ha suuruse maatüki kasutamiseks, kuid nimetatud maatükk on aastaid seisnud harimata. M. Moora ei ole esitanud kohtule tõendeid, mis vallavalitsuse väited ümber lükkaksid. Maad on võimalik kaebajale erastada Äksi kalakasvatusmaja maatüki nr 1 krundist väiksemas ulatuses põhjusel, et vallavalitsusel tuleb lahendada ka teiste isikute poolt samale maale esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldused. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. M. Moora apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1. a)Ebaõiged on halduskohtu seisukohad, mille kohaselt on Tabivere Vallavalitsus määranud ehitiste teenindamiseks vajaliku maa piisavas ja põhjendatud suuruses ning et M. Moora ei ole esitanud asjakohaseid põhjendusi, miks korterelamu teenindamiseks määratud maa ei ole 2 3-09-1130 piisav. Halduskohus on jätnud tähelepanuta kaebuses esitatud seisukohad, mille kohaselt tuleks ehitiste juurde teenindusmaa määramisel käsitleda elamut ja kõrvalhooneid ühtse hoonetekompleksina ning sellest tulenevalt määrata nende juurde teenindusmaa ulatuses, mis võimaldaks hooneid sihtotstarbeliselt kasutada ja hooldada. Samuti peab hoonetekompleksi kuuluvate ehitiste teenindusmaana määratletud maa võimaldama ehitiste omanikel hajaasustusega aladel tavapärase elukorralduse jätkumist, sh ka enda tarbeks aiasaaduste kasvatamist. Vaidlustatud korraldusega on ehitiste juurde teenindusmaa määratud selliselt, et puudub praktiliselt põllumaa ning ehitiste omanike jaoks on muutunud võimatuks enda tarbeks vajaliku koguse põllu- ja aiasaaduste kasvatamine ja sellega ka tavapärase elukorralduse jätkumine.
2. b)Halduskohus ei ole võtnud seisukohta ega esitanud põhjendust, miks naabrite huvid maa erastamisel on eelistatud M. Moora ja R.K. huvidele.
3. c)M. Moora ja R.K. hoonetele määratud teenindusmaa suurus kokku on ligikaudu 2869 m², mis on oluliselt väiksem hoonetele 1959. a määratud maakasutusest.

§ 22

¹ lg-st 6 tulenevalt määratakse ehitise teenindamiseks vajalik maa juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või kui krundi suuruse muutmine on planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt otstarbekas. Kuna Jõgeva Rajooni TSN Täitevkomitee

1. detsembri
2. a otsusega nr 38 Äksi kalakasvatusmaja hoonetele eraldatud maakasutust ei ole käesoleva ajani tühistatud ega muudetud, puudub otsene vajadus hoonete teenindamiseks vajaliku maa määramiseks. M. Moora ja R.K. hoonete juurde tuleb erastada maa vähemalt Jõgeva Rajooni TSN Täitevkomitee otsusega nr 38 hoonete juurde eraldatud krundi ulatuses s.o kokku 0,348 ha. d) Asjaolu, et M. Moora ei kasuta käesoleval ajal maad kogu maaeralduse ulatuses ning et naabruses elav T. P on sellele istutanud kuuseheki, ei muuda Jõgeva Rajooni TSN Täitevkomitee otsusega nr 38 määratud krundi suurust. Planeeringu ja maakorralduse nõuetest ei tulene samuti vajadust krundi suurust muuta. e)

§-st 20 ja § 22 lg-st 1 tulenevalt on M. Mooral õigus ostueesõigusega erastada oma hoonete ümbruses maad endisest Kalamaja nr A9 kinnistust vastavalt 16. septembril 1996 esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldusele kuni 2 ha. Põhjendatud ei ole pärast M. Moora ja R.K. hoonete juurde erastatava maa piiride kindlaksmääramist vabaks jäävad Kalamaja nr A9 kinnistu maad erastada M. Moora naabritele, kuna nende ehitis, mille juurde nad maad erastada soovivad, paikneb Kalamaja nr A9 maadest eemal ja moodustatav kinnistu oleks ebaotstarbekalt liigendatud. Samuti ei tegele M. Moora naabrid maaharimisega ning neil puudub igasugune kavatsus põllumajandusega tegelema hakata. M. Moora ja R.K. omandis olevad ehitised paiknevad seevastu endise Kalamaja nr A9 maadel, ajalooliselt on selle kinnistu maad olnud Äksi kalamaja elanike kasutuses ning hoonete juurde on vabadest maadest võimalik moodustada üks selgete piiridega kinnistu, samuti on M. Mooral olemas plaan võtta erastamise järel põllumaa aktiivselt kasutusse. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud M. Moorale ja R. K kuuluva elamu juurde maa ostueesõigusega erastamine kuni 2 ha ulatuses. 5. Tabivere Vallavalitsuse vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjustel:

1. a)Ebaõige on apellatsioonkaebuses toodud seisukoht, et elamut ja kõrvalhooneid tuleks käsitleda hoonetekompleksina. Kõik kolm hoonet on erinevates omandisuhetes ja sedavõrd erinevate omandisuhete korral ei ole võimalik hoonete juurde teenindusmaa määramisel käsitleda nimetatud hooneid hoonetekompleksina. Samal põhjusel tuleb nende juurde määrata ka eraldi teenindusmaad.
2. b)Kuna laut-küün ei ole juba 1985. a-st sihtotstarbelises kasutuses, ei ole põhjendatud hoone juurde põllumaa erastamine. M. Moora ei ole kunagi taotlenud Tabivere Vallavalitsuselt 3 3-09-1130 ajutist maakasutust. Samuti on elamu juures aastaid kasutamata endine põllumaa. M. Moora on küll esitanud äriplaani selle kohta, et maa saamisel alustab ta loomakasvatustegevusega, kuid ta käitumine ei ole andnud vähimatki alust arvata, et ta planeeritavat ka ellu viia kavatseks. Juba 15 aastat tagasi on M. Moora loomapidamise lõpetanud ilma, et seda oleksid tinginud vastustajast tulenevad asjaolud. M. Mooral on olnud võimalik tõsise loomakasvatussoovi korral loomi pidada ka ilma selleks suurema teenindusmaa määramiseta – nt rendimaad kasutades vmt.
3. c)Ebaõige on apellatsioonkaebuses toodud väide, et vallavalitsus ei saa M. Moorale suuremat maad määrata, kuna kogu vaba maa on planeeritud perekond P hoone juurde erastada. Vastustaja on küll avaldanud, et ülejääv maa erastatakse P, kuid see on vaid olukorra konstateering, kuna puuduvad teised isikud, kellel selle maa osas saaks huvi olla. Vastustaja ei ole kunagi olnud seisukohal, et M. Moorale tuleb just P huvi tõttu võimalikult vähe maad eraldada. Kuivõrd M. Moora ei ole esitanud kohtumenetluse käigus argumenti, et P huvid peaksid olema või on eelistatumad võrreldes M. Moora huvidega, ei ole ka kohtul olnud vajadust sellekohast seisukohta võtta ega esitada põhjendust, miks nimetatud isikute huvid maa erastamisel on eelistatud M. Moora huvidele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. M. Moora apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg-st 1 ja ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 654 lg-st 6 ei korda ringkonnakohus halduskohtu põhjendusi. 7. M. Moora apellatsioonkaebuses leitakse, et maa tuleks erastada M. Moora ja ja R.K. omandis olevate hoonete juurde teenindusmaana ning käsitada sealjuures hooneid ühtse hoonete kompleksina. Samas ei ole M. Moora viidanud õiguslikule alusele, mis võimaldaks käesoleval juhul hoonete käsitamist ühtse hoonete kompleksina ning mis võimaldaks sellisel juhul maa erastamist tavapärasest ehitise teenindamiseks vajalikust maast suuremas ulatuses. Ringkonnakohus sellist õiguslikku alust ei näe. Seega ei ole võimalik väita, et vallavalitsus oleks käitunud õigusvastaselt, kuna puudub õiguslik alus, mis oleks võimaldanud või kohustanud vallavalitsust teistsuguseks käitumiseks. 8. Erastamise ulatuse määrab käesoleval juhul ära vaidlusaluste hoonete omandivorm. Vaidlust ei ole selles, et M. Moora omandis on üks korter kahekorterilisest elamust, mõtteline osa laut-küünist ja majandushoonest. Seega omab M. Moora elamus eluruumi vallasasjana ning kohaldamisele kuulub

§ 20

lg 3, mis sätestab, et kui elamus vallasasjana omatava eluruumi või mitteeluruumi juurde ei ole iseseisva kinnistu moodustamine maakorralduse nõuetest või ehitustehnilistest tingimustest tulenevalt võimalik või otstarbekas, on eluruumi või mitteeluruumi omanikul õigus saada maa omanikuks eluruumide erastamise seaduses sätestatud alustel ja korras. Eluruumide erastamise seaduse §-dest 211-212 tulenevalt kuulub sellisel juhul erastamisele ehitise teenindamiseks vajalik maa. Vabariigi Valitsuse

1. juuni
2. a määrusega nr 144 kinnitatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra“ (edaspidi Korra) p 4 alap 2 sätestab, et ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks määratakse ehitisealune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ning füüsilise säilimise. Ka teiste M. Moora kaasomandis või omandis olnud ehitiste juurde kuulus maa erastamisele selle ehitise teenindamiseks vajalikus ulatuses (

§ 9lg 1 p 3).

4 3-09-1130 M. Moora ei ole vastu vaielnud sellele, et vaidlustatud korraldusega määratud teenindamiseks vajalik maa on ehitiste teenindamiseks iseenesest piisav. Ka ringkonnakohtu istungil kinnitas apellandi esindaja, et praegu määratud maa on ehitiste teenindamiseks piisav. Seega on vastustaja järginud M. Moorale ja R.K. kuuluvate ehitiste teenindamiseks vajaliku maa kindlaksmääramisel kehtivate õigusaktide regulatsiooni ning vaidlustatud haldusakt on õiguspärane. M. Moora soov erastada maad suuremas ulatuses, kui seda võimaldavad käesolevas olukorras õigusaktid, võib olla küll arusaadav, kuid kuna kehtiv õigus sellist erastamise võimalust ette ei näe, siis ei ole M. Moora soovidest väiksemas ulatuses erastamine õigusvastane ega riku ka seega M. Moora õigusi.

1. Seisukoht, et teenindusmaa hulka tuleb arvata ka maa, mis võimaldaks isikul aiasaaduste kasvatamist, põllumaa kasutamist või maitsetaimede kasvatamist, ei ole kooskõlas kehtiva õigusega. Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korrast ei tulene nõuet, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka tuleks arvata ka selline maa. Pigem vastupidi, Korra p 4 alap 3 sätestab, et tootmiseks vajalikku maad ei määrata ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka. Lisaks on vallavalitsuse esindaja ringkonnakohtu istungil märkinud, et pikki aastaid on vaidlusalune maa olnud söötis ja kasutusest väljas. See väide seab kahtluse alla apellandi väite, et aiasaaduste kasvatamine on vajalik apellandile tavapärase elukorralduse jätkamiseks.
2. Samuti on vastustaja märkinud, et apellandil olnuks võimalus maa erastamiseks

§ 221

lg 22 alusel kui põllumajandusliku tootmisega tegelev isik talle kuuluva sihtotstarbelises kasutuses oleva loomakasvatushoone juurde. Kuna apellant talle kuulunud põllumajandusliku otstarbega hooneid sihtotstarbeliselt ei kasutanud, ei olnud see võimalik.

1. Asjakohaseks ei saa pidada apellandi väidet, et halduskohus oleks pidanud võtma seisukoha, miks naabrite huvid maa erastamisel on eelistatud M. Moora huvidele. Eelnevalt leidis ringkonnakohus, et teenindusmaa määramine sellistes piirides M. Moora ja R.K. hoonete juurde oli õiguspärane. Teenindusmaa määramise õiguspärasus ei sõltu käesoleval juhul sellest, kui suures ulatuses saavad maad erastada naabrid ja seega ei saa rääkida ka naabrite huvide eelistamisest.
2. Maakasutusest, mis oli määratud hoonete juurde
3. aastal, ei saanud vallavalitsus lähtuda, kuna sellal oli maakasutus määratud hoonete kompleksi juurde, kuid praeguseks on igal hoonel kas erinev omandivorm või erinevad omanikud – elamu korterid vallasasjadena kuuluvad M. Moorale ja R. K, laut-küün on nende kaasomandis mõtteliste osadena ja majandushoone on M. Moora ainuomandis (vt vaidlustatud korraldust, tl 8). Seetõttu nõustub ringkonnakohus vastustajaga, et vajalik oli hoonetele eraldi teenindusmaa määramine. Õigusaktidest ei tulene nõuet, et kunagi ühe hoonekompleksi moodustanud hoonetele määratud teenindusmaa peaks hõlmama kokku sama suure maa-ala, nagu oli kunagise ühtse hoonekompleksi maakasutus. Arvestades seda, et ringkonnakohtu istungil kinnitas vastustaja esindaja, et määratud teenindusmaa on suurem kui apellandi poolt reaalselt kasutuses olev maa, ning et M. Moora peab määratud teenindusmaad ehitiste teenindamiseks piisavaks, ei ole alust pidada kunagise maakasutuse piiridest mittelähtumist õigusvastaseks.
4. Kuna M. Moora ja R.K. omandis olevate ehitiste juurde kuulus erastamisele maa

§ 20

lg 3 alusel ehitiste teenindamiseks vajaliku maana, siis on alusetu apellandi väide, et erastada tulnuks 2 ha. Asjaolu, et M. Moora oli kunagi esitatud avalduses soovinud 2 ha 5 3-09-1130 erastamist, ei tähenda, et avaldus kuuluks rahuldamisele. Nagu ülal märgitud, puudub õiguslik alus M. Moora ja R.K. hoonete juurde maa erastamiseks muul alusel kui teenindusmaana ning kusagilt ei tulene nõuet, et teenindusmaa peaks olema kokku 2 ha suurune. Teenindusmaa määramisel tuleb arvestada Korra nõudeid ning neid on käesoleval juhul arvestatud. 14. Eeltoodust tulenevalt jääb M. Moora apellatsioonkaebus rahuldamata. HKMS § 92 lg-st 1 tulenevalt jääb rahuldamata M. Moora taotlus menetluskulude väljamõistmiseks. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist soovinud. Agu Timmi Maili Lokk 6 Einar Vene