) § 44 lg 2 alusel eelnevalt maha temalt kinnipidamisele kuuluvaid nõudeid ja hagisummasid. T. Priimägi esitas kaebuses ka taotluse
Kaebuse põhjenduste kohaselt rikub
lg-s 2 sätestatud kord põhiseaduse (PS) §-s 12 sätestatud võrdsuspõhimõtet ning kaebaja õigust ja kohustust oma lapsele elatise maksmiseks, sest selles ei kohaldata TMS § 132 lg-s 2 ette nähtud mittearestitavat summat iga ülalpeetava kohta. Sellega koheldakse kaebajat ja kaebaja last ebavõrdselt võrreldes vabaduses viibivate isikute ja nende lastega, sest kaebaja vanglasisesele arvele laekuvatest summadest arvestatakse enne lapsele elatise maksmise võimaldamist maha muud seadusest tulenevad nõuded. Kaebuse kohaselt on T. Priimäel kaebuses esitatud taotluse osas läbitud vaidemenetlus, sest Justiitsministeerium tagastas tema samasisulise nõudega vaide
T. Priimäel on olnud võimalus maksta elatist oma isikuarve vabadest vahenditest alates Tartu Vanglasse paigutamisest kuni käesoleva ajani, kuid ta ei ole seda võimalust kasutanud. Seega on kaheldav, kas T. Priimägi maksaks vabatahtlikult elatist ka juhul, kui talle võimaldataks elatist maksta temale soovitud moel. Tartu Vangla ei ole rikkunud kaebaja subjektiivseid õigusi ega piiranud kaebaja õigusi maksta elatisraha oma lapsele. Puudub alus
Nimetatud säte ei sea takistusi kaebajale oma soovi korral elatisraha maksmiseks vanglasiseseks kasutamiseks jäetud vabade rahade arvelt ega diskrimineeri kaebajat. Asjaolu, et kaebajal kui kinnipeetaval on kohustusi lapse ees täita raskem kui vabaduses viibival isikul, on iseenesest õige, kuid see ei anna alust
Kinnipidamiskohast vabanedes saab kaebaja täita oma kohustusi lapse ees võrdselt teiste vabaduses viibivate vanematega. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 3. T. Priimägi esitas apellatsioonkaebuse ja hiljem apellatsioonkaebuse täiendused, milles palub halduskohtu otsuse tühistada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on halduskohtu otsus motiveerimata ning halduskohus on lähtunud üksnes vastustaja seisukohtadest. Ebaõige on halduskohtu otsuses väljendatud seisukoht, mille kohaselt ka vabaduses viibivad isikud peavad oma vahendite kasutamisel tegema valikuid. Kaebajale ei ole võimaldatud võrdsel viisil vabaduses viibivate isikutega valikute tegemine, sest tema vanglasisesele arvele laekuvatelt summadelt jäetakse
lg 2 kohaselt 50 protsenti rahaliste nõuete täitmiseks, 20 protsenti hoiustatakse vabanemistoetusena ja ülejäänud summad jäetakse kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks vangla sisekorraeeskirjas sätestatud korras. Seega koheldakse kaebajat põhjendamatult ebavõrdselt võrreldes vabaduses viibivate isikutega, kes saavad oma arvele laekuvaid vahendeid kasutada piiranguteta.
lg 2 on vastuolus ÜRO lapse õiguste konventsiooniga, samuti PS §-dega 11, 12, 14, 15 ja 27.
lg 2 piirab õigustamatult kaebaja õigust oma vahendite vabale kasutamisele ja selle kaudu ka tema õigust vabale eneseteostusele, rikkudes kaebaja inimväärikust. Enne
lg-s 2 sätestatud mahaarvamisi peab kaebajale TMS §-st 132 lähtudes jätma arvele 1450 krooni iga ülalpeetava kohta. Kuna kaebajal on üks laps, siis rikub
lg 2 kaebaja lapse õigust saada oma vanemalt elatist võrdselt teiste lastega, kelle vanem viibib vabaduses. Kaebaja on pandud olukorda, kus ta ei saa võrdselt vabaduses viibivate isikutega lapsele vabatahtlikult elatist maksta. Lapsele elatise maksmiseks võrdväärselt vabaduses viibivate isikutega peaks temalt elatis olema välja mõistetud kohtu kaudu, millisel juhul toimuks lapsele elatise maksmine eelisjärjekorras. See aga tooks 2 kaebajale kaasa lisakulud kohtutäituri tasu näol ja oleks ebamõistlik. Kui lapsele saab elatist eelisjärjekorras maksta kohtutäituri kaudu, peaks seda saama teha ka vabatahtlikult, mis seaks kaebaja lapsele elatise maksmisel võrdsesse olukorda vabaduses viibivate isikutega. Elatise maksmise kohustus ei tohiks olla kinnipeetavale koormavam kui vabaduses viibivale isikule. 4. Tartu Vangla vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastuse põhjenduste kohaselt on halduskohtu otsuses õigesti kohaldatud nii materiaal- kui menetlusõiguse norme ning tõendeid õigesti hinnatud.
lg 2 on põhiseadusega kooskõlas ega riku ega piira kinnipeetava õigust lapse ülalpidamiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks. PS § 26 annab õigustuse kaebaja ja tema perekonnaliikmete perekonnaelu riivele, kui isik on paigutatud vanglasse kuriteo toimepanemise eest.
lg 2 puudutab ainult kinnipeetavale vanglasse laekuvaid rahasid ja selle eesmärk on tagada mõistlikus ulatuses teiste inimeste õiguste kaitse. Kinnipeetaval on jätkuvalt vabadus otsustada, kuidas kasutada enda vabakasutuseks jäetud raha. Kinnipeetaval ei ole takistusi krediidiasutuses arve avamiseks volitatud isiku vahendusel ja seega on T. Priimäele tagatud kõik võimalused korraldada oma rahaliste kohustuste täitmine ilma, et raha peaks laekuma tema nimele vanglasse. Krediidiasutuses on võimalik korraldada lapse ülalpidamiskohustuse täitmine püsimaksekorraldusena. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5. Ringkonnakohus leiab, et T. Priimäe apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust järgmistel põhjustel. 6.
lg 2 sätestab, et kinnipeetava isikuarvel olevatest summadest jäetakse 50 protsenti rahaliste nõuete täitmiseks, 20 protsenti hoiustatakse vabanemistoetusena ja ülejäänud summad jäetakse kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks vangla sisekorraeeskirjas sätestatud korras. Kui kinnipeetava vastu ei ole rahalisi nõudeid või neid on vähem kui 50 protsendi ulatuses, hoiustatakse ka need summad vabanemistoetusena. T. Priimäe kaebus on suunatud sisuliselt sellele, et tema isikuarvele laekuvale rahale ei kohaldataks
Nõuet põhjendab ta lapsele elatise maksmise sooviga. Summade osas, mille vabastamist
Priimägi olnud ebajärjekindel. Esitatud kaebuses soovis ta, et enne
lg-s 2 sätestatud mahaarvamisi suurendataks tema vabaks kasutamiseks jäävat rahajääki veel 30% võrra ning mahaarvamised tehtaks alles sellest rahasummast ülejäävalt osalt, st toimitaks sarnaselt TMS § 132 lg-s 2 sätestatuga (tl 2-2p). Kaebuse täiendusest, mis esitati 12. oktoobril 2009, on võimalik järeldada, et igakuiselt tohiks mahaarvamisi teha tema arvele laekunud rahast alles pärast seda, kui summa ületab perekonnaseaduses § 61 lg-s 4 sätestatud summa, st pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära (tl 63). Apellatsioonimenetluses esitatud lisaselgituses leidis kaebaja, et TMS § 132 lg-st 2 tulenevalt tohiks mahaarvamisi tema arvelt teha alles siis, kui sellele laekuvad summad ületavad ühte kolmandikku kuupalga alammäärast ja mis kaebaja algse arvutuse järgi olnuks 1087,5 krooni (tl 116) ning mille ta hiljem täpsustas 1450 krooniks (tl 123). Hiljem on kaebaja olnud läbivalt seisukohal, et talle peaks vanglas vabaks kasutamiseks jääma kuus 1450 krooni ja alles seda ületavast summast on võimalik teha
Kuna TMS § 132 lg-le 2 on T. Priimägi viidanud ka halduskohtule algselt esitatud kaebuses, ei pea ringkonnakohus seda nõude aluse muutmiseks apellatsioonimenetluses. 3 7. T. Priimäe seisukoht, et tema suhtes tuleb kohaldada TMS § 132 lg-t 2, ei põhine seadusel. TMS § 132 ei kuulu kinnipeetavate suhtes kohaldamisele. Kinnipeetavate suhtes on nõuete täitmisega seonduv regulatsioon sätestatud ammendavalt TMS §-s 31 ja
§-s 44. Neist sätetest ilmneb ringkonnakohtu arvates piisavalt üheselt, et seadusandja eesmärk ongi olnud see, et kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks jääva raha minimaalsuurust konkreetse summana ei sätestata. Regulatsioon on selgesõnaline ning sellest ei tulene, et kinnipeetava suhtes kuuluks kohaldamisele veel TMS §-s 132 sätestatud arestimisele mittekuuluva sissetuleku piirmäär. Seega on
erisäte TMS § 132 suhtes ning viimatinimetatud paragrahvi regulatsioon kohaldamisele ei kuulu. Sealhulgas ei kuulu kohaldamisele TMS § 132 lg 2, mis sätestab, et kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus. Seega on kaebaja poolt sellele regulatsioonile tuginemine alusetu 8. Puudub vajadus TMS § 132 lg 2 kohaldamiseks T. Priimäe suhtes ka analoogia korras, kuna ringkonnakohtu arvates ei ole
lg 2 regulatsioonis lünka, mis vajaks käesoleva haldusasja lahendamisel täitmist analoogia korras. T. Priimägi väidab, et tema soovib lapsele elatist maksta samasuguses määras, nagu saavad teha seda vabaduses viibivad isikud. T. Priimäe sissetulekud vanglas on koosnenud ema ja vanaema poolt tehtud perioodilistest maksetest (tl 121). T. Priimäel on võimalik paluda need maksed sooritada mitte talle, vaid otse lapsele või tema emale. Sellisel juhul saaks T. Priimägi teostada enda soovitud ülalpidamiskohustust ilma, et sellest rahast tehtaks
Samuti on vastustaja põhjendatult märkinud, et T. Priimäel on võimalik avada vanglaväline arve ning lasta makseid teha sellele arvele ning sealt omakorda teha edasimakseid oma lapsele (tl 121). T. Priimäe vastuväide, et selliselt ei saaks toimida eluaegsed kinnipeetavad, ei ole käesolevas vaidluses asjassepuutuv, kuna T. Priimägi ei ole väitnud, et tema oleks eluaegselt kinnipeetav. Halduskohus saab haldusasja raames kontrollida üksnes seda, kas rikutakse kaebaja õigusi. Samal põhjusel ei puutu asjasse väited, et töötasu puhul ei oleks T. Priimäel võimalik sellelt
T. Priimäe seisukohtadest nähtuvalt ta vanglas ei tööta (tl 132) ning seega ei tehta mahaarvamisi ka tema töötasult. Kuna T. Priimäel ei ole kohustust maksta sugulastelt saadavaid summasid elatisena läbi enda isikukonto, vaid on võimalik korraldada nende maksmine otse lapsele või tema emale, ei saa kohus asuda seisukohale, et
Priimäe õigusi.
lg-s 2 sätestatud mahaarvamistest üksnes põhjusel, et seda enda jaoks ära kasutada. 11. Eeltoodud põhjustel ei ole alust tunnistada
lg-t 2 ka põhiseadusevastaseks ega algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust.
Priimäe õigusi, kuna tal on võimalik seni laekuvatest summadest korraldada lapsele elatise maksmine ka
Samuti on põhiseaduslikkuse kontrolli algatamisest keeldumise aluseks asjaolu, et T. Priimägi ei ole lapsele elatist maksnud ning seega ei ole
Seega ei saa väita, et
Priimäe põhiõigusi ning järelikult ei ole
lg 2 põhiseaduspärasuse kontrollil asjassepuutuv säte (vrdl Riigikohtu üldkogu
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.