← Eesti

3-09-1409/39

OSAOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Maili Lokk ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht 30. märts 2010, Tartu Haldusasja number 3-09-1409 Haldusasi Tiio

eadusest tulenevad kinnisomandi kitsendused. 2) Vallavalitsusel korraldada muudatuste sisseviimine Ahja jõe ürgoru üldplaneeringu kaardile ja seletuskirja, parandades üldplaneeringu kaardil ilmsed ebatäpsused Kaarlioru kinnistul kanuu tingmärgi kujutise ja Kaarlioru ja Tammioru kinnistute sihtotstarbe osas ning viia üldplaneeringu kaardil Veski kinnistul olev muinsuskaitsevöönd kooskõlla Tallinna Halduskohtu

  1. aprilli
  2. a otsusega.
  3. T.-M. McCurty ja L.-K. Torro ning L. Treimann esitasid Tartu Halduskohtule VastseKuuste Vallavolikogu
  4. mai
  5. a otsuse nr 7 peale kaebused. T.-M. McCurty ja L.-K. Torro paluvad kaebuses vallavolikogu otsuse tühistamist osas, mis puudutab neile kuuluva Veski kinnistu asjaõigusseadusest (AÕS),

eadusest (

), looduskaitseseadusest (LKS) ja muinsuskaitseseadusest (MuKS) tulenevaid kinnisomandi kitsendusi. Kaebuse põhjenduste kohaselt on üldplaneeringu kaardile kallasraja märkimine ümber veski ebaseaduslik, olles vastuolus

eaduses ja asjaõigusseaduses sätestatuga. Otsuse lisadena esitatud planeeringukaardil on objektide märgistust, asukohta ja proportsioone muudetud. Teede ja hoonete tähistus kaardil on ebatäpne, Veski kinnistule sissesõiduteed märkiv tähis on kujutatud ebaõigesti. Samuti paiknevad kaardil Veski kinnistu hooned ebaõigesti ning kaardil on ebaõigesti tähistatud krundisisesed teed. Vastse-Kuuste Vallavolikogu on põhjendamatult määratlenud avalikult teelt hooneteni kulgeva juurdepääsutee teeks teeseaduse mõttes ja jätnud tee sellisel kujul tähistamise põhjendamata. Vastse-Kuuste Vallavolikogu on käsitlenud ebaõigesti maakatastri rolli teede asukoha määramisel. Maakatastris ja üldplaneeringul ei ühti tee paiknemise asukoht. Naaberkinnistu tee on planeeringu kohaselt juhitud üle seaduslikuks rajatiseks oleva kaevu asukoha. Üldplaneeringu seletuskirja p-s 4.5.2. on avalike teedena muuhulgas käsitletud Veski kinnistu hooneteni viivaid teid, jäetud aga märkimata, et tegemist on erateedega ja nendel liikumiseks, s.o ühtlasi õuealal liikumiseks, on vaja omaniku luba. Samas punktis on kinnistu omanikke õigusvastaselt kohustatud tagama, et nende kinnistutel asuvad teed ja rajad oleksid avatud ja avalikult kasutatavad päikesetõusust päikeseloojanguni võimaldamaks juurdepääsu kaitstavale loodusobjektile (kaitsealale). Juurdepääsu õiguse sellisel kujul rakendamine rikub kinnistu 2 3-09-1409 omanike subjektiivseid, põhiseadusest tulenevaid õigusi eraelu ja kodu puutumatusele. Jääb arusaamatuks, miks peab tagama tee kallasrajalt otse veskini, kui veskile juurdepääs toimib kokkuleppel objekti omanikuga. Asjaõigusseadus ei sätesta tagatist liikuda takistamatult piki kallasrada, vaid õiguse seal viibimiseks. Vastupidise tõlgenduse korral tuleb vastavad õigusaktid jätta kohaldamata seoses vastuoluga põhiseadusega. Planeeringu kaardil on veski ümbrus tähistatud õuealana, samas nõutakse veskile siiski takistamatut juurdepääsu, milline nõue ei tugine seadusele. Veski kinnistul on tuletõrje veevõtukoht määratud soisele kaldale, millele tuletõrjeautol ei ole reaalselt võimalik ligi pääseda. Vastuolud üldplaneeringu seletuskirjas tekitavad põhjendatud kahtluse seletuskirjas toodud andmete ja nende põhjal antud selgituste ning järelduste usaldusväärsuses. Vaatamata selgelt sõnastatud eesmärkidele ei anna seletuskiri tervikuna avaliku ja erahuvi ning loodus- ja inimkeskkonna vahelise tasakaalu leidmisele vastust, ülevaade puudub ka keskkonna strateegiline hindamise aruandes, milles viidatakse vaid avalikele huvidele. Kohalikud elanikud ja nende elukeskkond on jäetud põhjendamatult tähelepanuta. L. Treimann palub oma kaebuses tühistada vallavolikogu otsus osas, mis puudutab talle kuuluvate Kaarlioru ja Tammioru kinnistute asjaõigus-, vee- looduskaitse- ja muinsuskaitseseadusest tulenevaid kinnisomandi kitsendusi. Kaebuse põhjenduste kohaselt on üldplaneeringu kaardil krundisisesed teed tähistatud ebaõigesti. Maatüki üldplaanilt nähtub, et Kaarlioru kinnistul ei ole teid. Planeeringu kaardil on lisaks viidud kallasraja tähis kohati kaugemale, kui seadusega ette nähtud 4 meetrit. Eksitav on Kaarlioru kinnistu kohal paiknev kanuumärk, tekitades eksitava arusaama, et kanuude randumiskoht asub kaebajale kuuluval kinnistul. Tammioru kinnistul on lisaks kollasele sihtotstarvet tähistavale värvile toodud helerohelisega välja eraldi ala. Tartu Halduskohtu 2. juuli 2009. a määrusega liideti T.-M. McCurty ja L.-K. Torro ning L. Treimanni kaebused ühte menetlusse. 3. Tartu Halduskohtu 27. oktoobri 2009. a otsusega kaebused rahuldati ja tühistati VastseKuuste Vallavolikogu 28. mai 2009. a otsuse nr 7 resolutsiooni p 1 teine lause, p 2.1. Kaarlioru kinnistu kanuu tingmärgi kujutise osas ja p 2.2 ning maakasutuskaart Veski kinnistul tuletõrje veevõtukoha kujutise osas. Kohtuotsuse põhjendused:

  1. a)Vaidlustatud otsus rikub kaebajate subjektiivseid õigusi, on vastuolus haldusakti andmise ajal kehtinud õigusega ja on kaalutlusvigadega. Otsuse resolutsiooni p 1 teine lause on vastuolus otsuse resolutsiooni p-ga 2.2.
  2. b)Tallinna Halduskohtu 13.aprilli 2009. a otsusega haldusasjas nr 3-08-1480 tühistati kultuuriministri 13. juuli 2006. a käskkiri nr 218 Kiidjärve vesiveskile kaitsevööndi kehtestamise osas. Seega on loogiline, et täitevvõim peab kohtuotsusest tulenevalt otsustama Kiidjärve vesiveskile kaitsevööndi kehtestamise küsimuse. Kuna Vastse-Kuuste Vallavolikogu on vaidlusaluse otsuse andmisel tuginenud ainult planeerimisseaduse (PlanS) § 24 lg-le 3, mis reguleerib planeeringu kehtestamist, ei saa vallavolikogu poolt esitatud õiguslikul alusel kehtestada taolist planeeringut, mille alale jääb mälestis, millele on tarvis alles kehtestada kaitsevöönd. Vaidlustatud otsuses ei ole vallavolikogu üldse esitanud kaalutlusi seonduvalt Tallinna Halduskohtu 13. aprilli 2009. a otsusega haldusasjas nr 3-08-1480. Otsus on selles osas motiveerimata ja õigusvastane. Otsuse motiveerimine oleks muuhulgas vastustajal endal aidanud välistada otsuse resolutsiooni p 2.2. ja p 1 teise lause vastuolu, kuna volikogu on ühelt poolt otsustanud, et üldplaneeringu seletuskirjas ja 3 3-09-1409 kaardil tuleb muuhulgas kajastada muinsuskaitseseadusest tulenevad kinnisomandi kitsendused, aga samas delegeerinud otsuse täitmise selles osas vallavalitsusele ja jätnud kehtiva planeeringu muutmise suhtes lõpliku otsustuse langetamata. Otsusest ei nähtu kaalutlusi, miks tuli küsimus lahendada sellises järjekorras. Vastustaja on eiranud menetlusnõudeid ja on sellega rikkunud kaebajate subjektiivseid õigusi, kuna menetlusnõuete eiramine on võinud mõjutada otsustamist.
  3. c)Vaidlustatud otsusest ei ole arusaadav, mis osas kehtib esialgne planeering ja millised muudatused on planeeringusse otsusega sisse viidud. Ei ole loogiline ja õiguspärane, et kallasraja ja veskile juurdepääsu tagamise küsimuses ei arvestata vesiveski kaitsevööndiga. Vald on deklareerinud kohustust kajastada planeeringus seadustest tulenevad kinnisomandi kitsendused, aga ühe olulisema kitsenduse sisuliselt kehtivast planeeringust ilma seda põhjendamata välja jätnud. Valla tegevust ei saa selles osas lugeda kooskõlas olevaks hea halduse tavaga.
  4. d)Kallasraja ümberjuhtimisega on Vastse-Kuuste Vallavolikogu asunud teostama diskretsiooni küsimuses, millist ei ole kehtiva õigusega tema pädevusse antud. Pädevust ületades antud haldusakt on õigusvastane. Vastustaja ei ole vaidlusaluse otsuse motiveeriva osa alapunkti b teises lõigus osundanud ühelegi õigusaktile, mis annaks vallale üldplaneeringu kehtestamise või muutmise menetluses otsustuspädevuse kallasraja ümberjuhtimise osas ning et vallal on otsustuspädevus kallasraja märkimiseks sellisel kujul ka üldplaneeringu kaardile. Kuna vald ei ole vastavat otsustust põhjendanud, on tegemist õigusvastase haldusaktiga. Kallasraja ümberjuhtimise osas on vald erinevaid kinnistu omanikke kohelnud erinevalt. Kalda, Praakli, Partsi ja Ala-Zea kinnistutel on suletud kallasraja probleem lahendatud kinnistu omanikke oluliselt vähem koormaval viisil. Vastustaja on põhjendamatult koormanud kaebajaid raskemalt võrreldes 2008. a-l kehtestatud üldplaneeringuga.
  5. e)Et Veski kinnistul ei asu teed teeseaduse tähenduses, on Veski kinnistu omanikke tee osas koheldud ebavõrdselt koormavamalt võrreldes Kalda, Praakli, Partsi ja Ala-Zea kinnistute omanikega. Vastse-Kuuste Vallavolikogu ei ole kummutanud kaebajate väidet, et üldplaneeringu kaardil on tee tähistatud erinevalt võrreldes maakatastri kaartidega. Vesiveskile juurdepääsu tagamine tuleb lahendada arvestades kehtestatavat muinsuskaitsevööndit ning arvestades kaebajate poolt esitatud põhjendatud argumente.
  6. f)Vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-s 2.1. on vald otsustanud parandada üldplaneeringu kaardil ilmsed ebatäpsused Kaarlioru kinnistul asuva kanuu tingmärgi kujutise osas, kuid ei ole selles osas enda poolt tuvastatud ilmset ebatäpsust parandanud. Vallavolikogu ei ole põhjendanud, miks ei või kanuu tingmärki kaardile kanda mõnes teises asendis, nii, et ta mahuks selle kinnistu kohale, kus kanuude

kamiskoht tegelikult asub. Vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 2 lubab vallavalitsusel muuta ka üldplaneeringu seletuskirja, kuid 2009. a seletuskirja p 4.5.3 ja lk 36 Kiidjärve alajaotist kanuu tingmärgi osas muudetud ei ole.

  1. g)Üldplaneeringute kehtestamine on volikogu pädevuses. Volikogu kehtestab oma otsusega seega kõik planeeringut puudutavad dokumendid. Vastustaja ei ole põhistanud, millisel õiguslikul alusel saab volikogu otsustamise sisuliselt delegeerida vallavalitsusele, kes on kaebaja ja volikogu tahet tõlgendanud ning jätnud volikogu poolt ilmseks ebatäpsuseks tunnistatud asjaolu üldarusaadavalt parandamata.
  2. h)Et tuletõrje veevõtukoht rajatakse avalikus kasutuses oleva tee maale, on tuletõrje veevõtukoha märgistuse asumine Veski kinnistul õigusvastane. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. Vastse-Kuuste Vallavolikogu apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja jätta kaebused rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 4 3-09-1409
  3. a)Kohus on otsuses omistanud planeeringulahenduse osaks olevale maakasutuskaardile iseseisva õigusliku tähenduse ja ekslikult leidnud, et kaardile on kantud kaebajate õigusi rikkuvaid kitsendusi. Planeeringu maakasutuskaarti tuleb käsitleda lahutamatult koos planeeringu seletuskirjaga ja maakasutuskaardil ei saa olla iseseisvat õiguslikku tähendust. Kaart ei sisaldada valet ja planeeringu seletuskirjaga vastuolulist informatsiooni. Kuivõrd üldplaneeringu kaart ei sisalda iseseisvalt ja ka koosmõjus seletuskirjaga ühtegi kitsendust, mille talumise kohustust ei tuleneks seadusest, siis on halduskohus teinud tulenevalt üldplaneeringu kaardist ja sellele kantud informatsioonist kaebajate õiguste riive suhtes valed järeldused.
  4. b)Alusetud on etteheited, et üldplaneeringu kaart on vale. Maakasutuskaardi aluseks on Eesti aluskaart, millise on väljastanud Maa-Amet ja milline on kooskõlas faktilise olukorra, s.h maakatastri andmetega. Ilma täiendavate mõõdistustöödeta ei ole aluskaardi muutmine lubatud. Olemasolev maakasutuskaart on koostatud mõõtkavas, milline ei võimalda kanda kaardile suure täpsusastmega informatsiooni. Halduskohtu poolt planeeringukaardile ja sellele kantud tingmärkidele tehtud etteheited jäävad joonise mõõtkavast ja mõõtmisest tingitud ebatäpsuse piiridesse. Asjaolu, et mõni kaardile märgitud tingmärk tulenevalt tingmärgi suurusest ja kaardi mõõtkavast ei asetse täpselt sellises asukohas, kus kaebajad seda sooviksid näha või see ideaalis võiks olla, ei muuda planeeringut automaatselt valeks ega kaebajate õigusi rikkuvaks.
  5. c)Ebaõige on halduskohtu arvamus, et kolmandatel isikutel oleks kaardile kantud tingmärkidest tulenevalt õigus nõuda kaebajatelt tingmärgiga väljendatud kitsenduse talumist. Kaart ei loo iseseisvat õigust ja seda ei saa vaadata lahusolevana planeeringu seletuskirjast ja planeeringu kehtestamise otsusest. Samuti ei saa planeeringust juhinduda sooviv isik ignoreerida faktilist looduslikku olukorda, näiteks siseneda kinnisele territooriumile või püüda kanuud vette lasta asukohas, kus selleks tegelik võimalus puudub. Maakasutuskaardile kantud teede, kallasraja, tuletõrje veevõtu koha ning kanuu vette laskmise koha tingmärgid on kajastatud kaardil õigesti ning neid tuleb vaadelda koos seletuskirjaga ja arvestada looduses esinevat faktilist olukorda. Seega ei riku üldplaneeringu kaart kaebajate õigusi ning halduskohtu vastupidised järeldused ja viited PlanS § 2 lg 1 kohaldamisele on valed.
  6. d)Halduskohus on väljunud kaebuse raamidest ja lahendanud küsimust, mis ei ole olnud vaidluse esemeks, rikkudes HKMS § 19 lg-s 7 toodud kohustust vaadata asi läbi kaebuses toodud ulatuses. Halduskohus on vääralt leidnud, et planeeringukaardil Kiidjärve vesiveski muinsuskaitseseadusest tuleneva kaitsevööndi kajastamata jätmine rikub kaebajate õigusi ning sellest tulenevalt on vallavolikogu vaidlusalune otsus õigusvastane. Kaebajad ei ole oma kaebustes kordagi leidnud, et vaidlustatud haldusakti resolutsiooni p 1 teine lause, milles on viidatud muinsuskaitseseadusest tulenevatele kitsendustele, rikuks nende õigusi või piiraks vabadusi. Kaebajad ei ole vaidlustanud ka asjaolu, et üldplaneeringu kaardil ei ole vesiveski kaitsevööndit üldsegi eraldiseisvana märgitud.
  7. e)Vallavolikogu vaidlusaluses otsuses sedastatu, et üldplaneeringu seletuskirjas ja kaardil tuleb kajastada muinsuskaitseseadusest tulenevad kitsendused, on õiguspärane. Seletuskirjas on muinsuskaitseseadusest tulenevale kitsendusele viidatud p-s 4.5.2, kus on antud viide MuKS § 26 lg-le 2, mis käsitleb kinnisasjal paikneva mälestiseni juurdepääsu tagamise kohustust. Lähtudes MuKS § 25 lg-st 1, on seadusest tuleneva kaitsevööndi laiuseks 50 meetrit, millist võib seaduses sätestatud korras muuta. Seadusest tulenevas ulatuses kaitsevööndi planeeringukaardile kandmata jätmine ei muuda planeeringut valeks ega riku kellegi õigusi. Kinnismälestisega seotud kitsendused saavad tuleneda muinsuskaitseseadusest, mitte planeeringust. Järelikult ei saa muinsuskaitseseadusest tuleneva kaitsevööndi puudumine tuua kaasa Vastse-Kuuste Vallavolikogu otsuse resolutsiooni p 1 teise lause tühistamist. Samade poolte vahel toimunud varasemas halduskohtuvaidluses, millega vaidlustati Ahja jõe ürgoru üldplaneeringu kehtestamine, oli kaebajate üheks etteheiteks 5 3-09-1409 Kiidjärve vesiveski muinsuskaitsevööndi kaardile kantus. Vastse-Kuuste Vallavolikogu otsustas vaidluse lõpetamise eesmärgil esialgselt üldplaneeringu kaardile kantud kaitsevööndi, millise suurus tulenes kultuuriministri 13. juuli 2006.a. käskkirjast nr 218 ja milline Tallinna Halduskohtu 13. aprilli 2009. a otsusega haldusasjas nr 3-08-1480 tühistati, ära jätta. Kaitsevööndi planeeringukaardilt ärajätmine ei ole vastuolus vaidlustatud haldusakti resolutsiooni p-ga 2.2. Kui varasemal üldplaneeringu kaardil oli kaitsevöönd vastavuses kultuuriministri käskkirjaga, siis pärast Tallinna Halduskohtu eelnimetatud otsuse jõustumist oli alus see kaitsevöönd kui tühine kaardilt kustutada. Järelikult on uus kaart, kus kultuuriministri käskkirjaga kehtestatud kaitsevööndit märgitud ei ole, selle kohtuotsusega kooskõlas.
  8. f)Halduskohus on ekslikult leidnud, et mälestise juurde tuleb täitevvõimul kaitsevöönd kehtestada ja kuni selle kehtestamiseni ei saa planeeringut kehtestada. Seadus sellist kohustust ei sätesta, liiatigi ei ole sellist kohustust pandud planeeringut menetlevale kohalikule omavalitsusele. Selles osas on kohus kohaldanud vääralt PlanS § 24 lg-t 3. Vastse-Kuuste Vallavalitsus ei pidanud ootama jääma kaebajate ja Muinsuskaitseameti vahel peetava kirjavahetuse tulemust. Juhul kui Muinsuskaitseamet koostöös kinnistu omanikega otsustab kehtestada kinnismälestise kaitsevööndi seadusest erinevas suuruses, siis kehtib see kehtestatud vööndi suurus sõltumata sellest, kas see on planeeringu kaardile kantud või mitte. 5. T.-M. McCurty ja L.-K. Torro vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjustel:
  9. a)Vastse-Kuuste Vallavolikogu 28. mai 2009. a otsus nr 7 ei kõrvaldanud kaebajate õiguste riivet. Üldplaneeringu kaardilt nähtuvalt on kinnistu omanikele endiselt kehtestatud piirangud, mis ei ole kooskõlas seadusega. Vald ei ole endiselt seaduspäraselt lahendanud möödapääsu vesiveskist, märkides selle asemel ekslikult ja sealjuures seaduse mõttega vastuollu minnes ning oma pädevust ületades kallasraja kulgema ümber vesiveski. Samuti on üldplaneeringu seletuskirja kohaselt Veski kinnistul paiknevad teed määratud avalikult kasutatavaks, kuigi nimetatud kinnistul asuvatele hoonetele tekitatud juurdepääse ei saa lugeda teedeks ja radadeks, mille osas kohaldub LKS § 15 lg 1.
  10. b)PlanS § 2 lg 1 kohaselt koosneb planeering tekstist ja joonistest, mis täiendavad teineteist ja moodustavad ühtse terviku. Seega on nii planeeringu tekstiosal kui maakasutuskaardil õiguslik tähendus ja nad toovad maakasutajale kaasa õiguslikke tagajärgi. Planeeringu tekstile lisatud kaardil ei ole pelgalt illustratiivne, vaid ka sisuline tähendus, kaart ei tohi sisaldada ebaõiget informatsiooni. Planeeringu kaart on antud juhul ilmselgelt ebatäpne.
  11. c)Kõnealuseid tingmärke oli antud juhul võimalik paigutada nii, et oleks üheselt arusaadav, millisel kinnistul või maa-alal antud tegevus lubatud on, vajadusel tingmärgi suurust vähendades. Tingmärgid oleks olnud võimalik paigutada viisil, mil need ei oleks mingil viisil häirinud teiste kaardil toodud tähistuste loetavust ja nendest arusaamist. Tingmärgi asetamist kahe kinnistu piirile, hoopis teise kinnistu kohale või võrreldes looduses olevaga selgelt erinevale kohale, ei saa lugeda aktsepteeritavaks ebatäpsuseks.
  12. d)Ebaõige on vallavolikogu käsitlus, mille kohaselt kaardil kujutatud tingmärkide paiknemine ei põhjusta kinnistu omanike õiguste rikkumist. Planeeringu seletuskirjas puudub vähimgi viide sellele, millise kinnistuga nimetatud tingmärk seondub. Seega tuleb lähtuda planeeringukaardist, mis annab selles osas täpsema informatsiooni. Kaart peab olema järelikult täpne ega tohi selle kasutajas põhjustada ekslikku arusaama sellest tulenevatest õigustest. Antud juhul ei moodusta seletuskiri ja kaart aga ühtset arusaadavat tervikut ning seletuskirja tekstist ei nähtu kaardi loetavuse toetamiseks ühtki täpsustust, mistõttu ei ole välistatud olukord, kus kinnistu omanike õigusi rikutakse, sest tingmärgid ei ole kajastatud kooskõlas looduses esineva faktilise olukorraga. 6 3-09-1409
  13. e)Halduskohus ei väljunud asja läbivaatamisel kaebuse raamidest. Küsimus kaitsevööndi ulatusest on kõne all olnud 7. oktoobri 2009. a kohtuistungil, kuivõrd kallasradade ja teede küsimust ei ole võimalik tagada teadmata, millisena kehtestatakse vesiveski kaitsevöönd.
  14. f)Kiidjärve vesiveski kaitsevööndi kajastamata jätmine planeeringukaardil rikub oluliselt kinnistu omanike õigusi, võimaldades ühelt poolt enda teadmata kaitsevööndis viibijatel rikkuda kinnistu omanike õigusi ega taga kinnistu omanikele kaitset juhuks, kui kaitsevööndit otsustatakse tulevikus mingil põhjusel muuta. Veski kinnistu omanikud ei tea endiselt, milline on kaitsevööndi ulatus, kuivõrd vald ei ole pidanud vajalikuks seda planeeringukaardil ära tuua, samas on vald kinnistu omanikke kohustanud lubama kallasraja kasutamist veski vahetus läheduses, s.o kaitsevööndis, mis võib olla vastuolus kaitsevööndi seadmise eesmärgiga. Varasemas kohtuvaidluses samade poolte vahel ei vaidlustatud mitte kaitsevööndi kaardile kantust, vaid selle suurust.
  15. g)Planeeringu muutmisel ei ole vallavalitsusel otsest kohustust volikogule igakordselt ette valmistada materjalid planeeringu muutmiseks, vaid volikogu võib vastava muudatuse ka ise otsustada. Selline otsustus peab olema aga põhjendatud. Vallavolikogu on oma seisukohta vallavalitsuse kaasamata jätmise kohta põhjendades piirdunud üksnes märkega, et selleks puudus vajadus. Seega on vald toonud põhjusena vaid subjektiivse hinnangu, nimetamata ühtki objektiivset põhjust, miks vallavalitsuse toimingud ei olnud antud juhul vajalikud. Volikogu otsus ise kõnealust planeeringu muudatust menetleda on mõjutanud otsuse kvaliteeti.
  16. h)Kallasraja ümberjuhtimise lahendusega on Vastse-Kuuste Vallavolikogu ületanud temale antud pädevust. Vald ei ole osundanud ühelegi õigusnormile, mis annaks talle otsustuspädevuse määrata, et kallasraja ümberjuhtimine toimub just Kiidjärve vesiveski ümber ja et kallasraja tähistust kasutades tuleb kallasrada märkida ka üldplaneeringu kaardile. Möödapääs on juhitud üle maa-ala, mille puhul on tegemist kinnistu õuealaga ja võõraste inimeste viibimine õuealal rikub oluliselt kinnistu valdajate privaatsust. Halduskohus on piisavalt põhjendanud oma seisukohta, mille kohaselt valla lahendus ei ole antud kujul õiguspärane.
  17. i)Lähtuvalt võrdõiguslikkuse printsiibist oleks vald pidanud looduslike olude tõttu tunnistama Veski kinnistu kinniseks territooriumiks ja suunama kallasraja õuealalt mööda kas naaberkinnistu hoonestamata nõlvaku kaudu või avalikku teed mööda, mis oleks olnud mõistlik ja kallasrajal liikujale mitte ülemäära koormav lahendus. Halduskohus on õigesti leidnud, et Veski kinnistul ei asu teid teeseaduse tähenduses, mistõttu on Veski kinnistu omanikke koheldud ebavõrdselt võrreldes Kalda, Praakli, Partsi ja Ala-Zea kinnistute omanikega. Õige ei ole maakatastri andmete osa ületähtsustamine teede asukoha määramisel. Eratee omanikul on õigus eratee igal ajal likvideerida. Ebaõige on apellatsioonkaebuses väidetu, et Veski I ja II katastriüksustel on tegemist ajalooliste teedega. Veski katastriüksus on olnud ajalooliselt ettevõtte territoorium, kus juurdepääs ettevõttele on tagatud omaniku loal ja korras.
  18. j)Üldplaneeringu seletuskirjas ei ole piisavalt selgitatud kinnistu omaniku õigust piirata LKS § 15 lg-st 1 tulenevat kolmandate isikute õigust liikuda õuealal. Viidates LKS § 15 lg-le 1 tuleb silmas pidada ka MuKS § 26 lg-st 3 nähtuvat kinnisasja omaniku õigust kehtestada kinnistu õuealal asuvale mälestisele juurdepääsuks ettenähtud aeg ja kord.
  19. k)Seaduslik on halduskohtu otsus tuletõrje tingmärgi asukohta puudutava volikogu otsuse tühistamise osas. Tingmärki on võimalik teha väiksemaks ja see kõrvaldaks võimaluse kinnistu omaniku õiguste kahjustamiseks. Kuigi kaardil on teatud aktsepteeritav üldistatuse aste, peab kaart olema siiski võimaluse piires täpne ja korrektne. Antud tingmärgi puhul ei ole tegemist tähistusega, mille paiknemist ei saaks muuta ilma, et see viiks tasakaalust välja ülejäänud tähistused. Samas puudutab selle paiknemine osaliselt Veski kinnistu territooriumil Veski kinnistu huve. Kõnealuse veevõtukoha õige tähistamine omab tähtsust kogu 7 3-09-1409 üldplaneeringu kehtivuse seisukohalt, kuivõrd lisaks õigele tähistusele peab veevõtukoht olema reaalselt ligipääsetav ja efektiivseimal viisil kasutatav. 6. L. Treimanni vastuses leitakse, et Vastse-Kuuste Vallavolikogul ei olnud tulenevalt vallavolikogu 26. novembri 2009. a protokollist nr 3 apellatsioonkaebuse esitamise õigust ja palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse põhjendused:
  20. a)Õige on halduskohtu seisukoht, et vaidlustatud otsuse teine lause on vastuoluline ja maaomaniku õigusi rikkuv, sest Tammioru ja Kaarlioru kinnistutel ei ole muinsuskaitseobjekti. Õige on halduskohtu seisukoht, et kui isikute subjektiivseid õigusi piiravad tingimused või tähistused tulenevad üldplaneeringu kaardilt või on seatud ainult kaartidel, on nad üldplaneeringu resolutiivosa osaks.
  21. b)Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, et Kaarlioru ja Tammikoru kinnistutel asuvad pikaajalise traditsiooniga ajaloolised teed. Kinnistud asuvad endisel ettevõtte territooriumil, kus liiklemine on olnud ettevõtte omaniku loal ja korras.
  22. c)Ebaõige on apellatsioonkaebuses toodud viide Tammiorule kui hoonestamata maa-alale. Tammioru kinnistul paiknevad küttepuude hoiukoht, laste kiiged, roniredelid, lõkkekohad, palliplats, puurkaev, vahekaevud joogiveetorudega, kanalisatsioonitrassid, heitvee kogumiskaevud ja sissesõidutee ning osaliselt aiamaa ja kasvuhoone.
  23. d)Õige on halduskohtu seisukoht, et Tammioru ja Kaarlioru kinnistutele ei ole kaardile ja seletuskirja tarvis märkida jalgrada, kuna seda faktiliselt ei eksisteeri. Vallavolikogu ei ole kummutanud kaebajate väidet, et üldplaneeringu kaardil on tee tähistatud erinevalt võrreldes maakatastri kaartidega. Üldplaneeringus on rada kantud kaevu asukohta.
  24. e)Halduskohus leidis õigesti, et Ahja jõe ürgoru maastikukaitsealal on võimalik liikuda piki avalikuks kasutuseks olevat Turismi teed ja ei ole põhjendatud Tammioru ja Kaarlioru kinnistute omanike erinev kohtlemine kallasraja ümberjuhtimise osas võrreldes Kalda, Praakli, Partsi ja Ala-Zea kinnistute omanikega. Kallasraja kajastamine üldplaneeringu kaardil ei ole vajalik ning kaldaehitisest kallasraja ümbersuunamiseks ja kinniste territooriumite tähistamiseks on õigusvastaselt kasutatud samu tingmärke. Ebaõige on apellatsioonkaebuse seisukoht, et Veski ja Kaarlioru kinnistutel peab kallasrada paiknema kas jõe ääres või olema suunatud ümber sama kinnistu. Ümber Kaarlioru kinnistu ei ole võimalik kallasrada juhtida, sest Kaarlioru kinnistu on väike, teedeta ja jõeosa moodustab kinnistust 930 m2.
  25. f)Õige on halduskohtu seisukoht, et kallasraja ümberjuhtimisega on vallavolikogu asunud teostama diskretsiooni küsimuses, millist ei ole kehtiva õigusega tema pädevusse antud. Pädevust ületades antud haldusakt on õigusvastane.
  26. g)Ebaõige on apellatsioonkaebuses esitatud väide, et tulenevalt Tallinna Halduskohtu 13. aprilli 2009. a otsuse haldusasjas nr 3-08-1480 jõustumisest, tuli kaitsevöönd kui tühine kaardilt kustutada ning et eelmises kohtuvaidluses oli kehtestatud planeeringule etteheiteks kaitsevööndi kaardile kantus. Eelmises kohtuvaidluses vaidlustati kaitsevööndi ulatus, mitte kaardile kantus.
  27. h)Õige on halduskohtu seisukoht, et haldusmenetlus vaidlustatud otsuse tegemisel ei olnud loogiline ning vaidlustatud otsuses puuduvad Tallinna Halduskohtu 13. aprilli 2009. a otsusest haldusasjas nr 3-08-1480 lähtuvad kaalutlused. Vaidlustatud otsus on selles osas motiveerimata ja õigusvastane.
  28. i)Halduskohus on õigesti leidnud, et kanuu tingmärgi kajastamine kaardil märgitud asukohas on ebaõige ning Vastse-Kuuste Vallavolikogu ei ole seega parandanud enda poolt tuvastatud ilmset ebatäpsust kaardil ega ole muutnud ka vastavat osa üldplaneeringu seletuskirjas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8 3-09-1409 7. Ringkonnakohus põhjendab kõigepealt asja arutamise uuendamise ning osaotsuse tegemise vajadust (osa I). Seejärel lahendab kohus kallasraja (osa II) ning kanuu tingmärgi (osa III) üldplaneeringu kaardile märkimise õiguspärasuse küsimuse. Seejärel võtab kohus seisukoha looduskaitseseaduse alusel teede avalikuks kasutamiseks määramise osas (osa IV), muinsuskaitsevööndi kehtestamata jätmise tagajärgede osas (osa V) ning muinsuskaitseseadusest tuleneva läbipääsu tagamise kohustuse osas (osa VI). Viimasena formuleerib ringkonnakohus oma lõppseisukoha ning jaotab menetluskulud (osa VII). I 8. Rinkonnakohtu arvates on vajalik HKMS § 241 p 1 alusel uuendada asja arutamine T.-M. McCurty ja L.-K. Torro kaebuse selle osa suhtes, milles vaidlustati tuletõrje veevõtukoha tähistamist üldplaneeringu kaardil. Ringkonnakohus leiab, et selles osas ei ole juhtumi asjaolud ja kaebuse lubatavus asja õigeks lahendamiseks veel piisavalt selged järgnevatel põhjustel. Halduskohus on otsusega tühistanud muuhulgas maakasutuskaardi tuletõrje veevõtukoha kujutise osas. Samas on kaebajad esitanud kaebuses üksnes nõude tühistada Vastse-Kuuste Vallavolikogu 28. mai 2009. a otsus nr 7 osas, mis puudutab neile kuuluva Veski kinnistu asjaõigusseadusest,

eadusest, looduskaitseseadusest ja muinsuskaitseseadusest tulenevaid kinnisomandi kitsendusi. Ehkki kaebuse tekstis on vaidlustatud ka veevõtukoha tingmärgiga seonduvat (kaebuse p 3.7.) ja seetõttu võib kaebus olla tõlgendatav tõepoolest ka maakasutuskaardil tuletõrje veevõtukoha tingmärgi tühistamise taotlusena, on oluline arvestada seda, et veevõtukoha tingmärk oli kantud juba algsele,

  1. augusti
  2. a otsusega nr 15 kehtestatud Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala üldplaneeringu kaardile. Käesolevas asjas vaidlustatud vallavolikogu
  3. mai
  4. a otsusega nr 7 tuletõrje veevõtukoha tingmärgiga seonduvat ei reguleeritud. Seega on tingmärk kehtestatud juba
  5. augustil
  6. HKMS § 9 lg-st 1 tulenevalt on tühistamiskaebuse esitamise tähtajaks 30 päeva haldusakti teatavakstegemisest. Vaidlust ei saa olla selles, et kaebajad pidid olema
  7. augustil 2008 kehtestatud üldplaneeringust teadlikud juba varem, kuna nad on selle varem halduskohtumenetluse korras vaidlustanud. Seetõttu on oluline kontrollida tuletõrje veevõtukoha tingmärgi suhtes esitatud tühistamiskaebuse tähtaegsust. Asja materjalidest ei nähtu, et halduskohus oleks kontrollinud, kas veevõtukoha tingmärgiga seonduvalt on kaebus esitatud tähtaegselt. Kuna kaebuse tähtaegsus on oluline kaebuse lubatavuse eeldus ning mittelubatava kaebuse menetlemine on seega oluline kohtumenetluse normi rikkumine, siis leiab ringkonnakohus, et apellatsioonimenetluses on ringkonnakohtul õigus tulenevalt uurimispõhimõttest ning HKMS § 45 lg 2 p-st 2 koostoimes HKMS § 9 lg-ga 1 ja § 12 lg-ga 3 kontrollida seda, kas kaebus on esitatud tähtaegselt. Samasugusele järeldusele orienteerivad ka Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohad
  8. mai
  9. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-18-07 (p-d 18-23) ja
  10. aprilli
  11. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-19-09 (p 12). Tuletõrje veevõtukoha tähistuse vaidlustamise võimalikkusele on vastu vaielnud ka vastustaja kaebusele esitatud vastuses (tl 73, I kd).
  12. Tulenevalt eeltoodust uuendab kohus asja arutamise ning küsib kaebajate T.-M. McCurty ja L.-K. Torro seisukohta tuletõrje veevõtu tingmärgi tühistamise taotluse tähtaegsuse osas ning annab neile ühtlasi võimaluse taotleda tühistamiskaebuse esitamise tähtaja ennistamist HKMS § 12 lg 3 alusel. Kaebajatel on võimalik seisukoht esitada kuni
  13. aprillini
  14. Pärast seda annab kohus võimaluse esitada kaebaja seisukohtade osas oma arvamus vastustajal ning 9 3-09-1409 lahendab seejärel kaebuse tähtaegsuse küsimuse ning sellest sõltuvalt kas lõpetab asja menetluse või lahendab asja otsusega.
  15. Ülejäänud kaebuste nõuete osas teeb ringkonnakohus TsMS § 450 lg 1 alusel osaotsuse, kuna nende nõuete lahendamine on võimalik eraldatuna ülalkäsitletud nõudest ning see võimaldab kaebused nende põhiosas kiiremini läbi vaadata. II
  16. Seonduvalt kallasrajaga võtab ringkonnakohus kõigepealt seisukoha, kas vallavolikogu võis reguleerida kallasraja kulgemist üldplaneeringuga. Asjaõigusseaduse § 161 lg 1 sätestab, et veekogu kaldaomanik peab jätma veekogu äärde kaldariba kallasrajana kasutamiseks. Sama paragrahvi teine lõige sätestab, et kallasrada võib igaüks kasutada veekogu ääres liikumiseks ja viibimiseks, kalastamiseks ning

õidukite randumiseks ning et asjaõigusseaduse paragrahvis 142 sätestatud kitsendused kallasraja suhtes ei kehti. Lisaks on kallasraja regulatsiooni täpsustatud

eaduses.

§ 10

1-3 sätestavad kallasraja arvutamise viisi, selle laiuse ning kallasraja kasutaja kohustused.

§ 10

lg 4 p 3 sätestab, et avalikult kasutataval veekogul puudub kallasrada enne asjaõigusseaduse jõustumist õiguspäraselt kallasrajale püstitatud ehitisel.

§ 10

lg 5 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud juhtudel peab kallasraja sulgeja kinnise territooriumi tähistama ja võimaldama kinnisest territooriumist möödapääsu. Seega on kallasraja talumise kohustus ja selle piirid reguleeritud üheselt mõistetavalt asjaõigusseaduse ja

eadusega. Järelikult ei kehtestatud üldplaneeringuga kaebajatele täiendavalt mingisuguseid piiranguid, vaid konstateeriti lihtsalt kehtivatest seadustest tulenevaid kohustusi kallasraja talumiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa seetõttu pidada üldplaneeringut kallasraja osas kaebajate õigusi rikkuvaks haldusaktiks. Haldusakt saab isiku õigusi riivata ja riive õigusvastasuse korral tema õigusi rikkuda üksnes siis, kui haldusorgan kasutab seaduse või muu õigustloova aktiga haldusorganile antud volitust ja kehtestab haldusakti adressaadile seadusest tulenevates piirides täiendavaid kohustusi, mida isik ilma haldusakti andmiseta vahetult seaduse alusel järgima ei peaks. Käesoleval juhul seda kallasraja osas üldplaneeringuga tehtud ei ole. Kallasraja võimaldamise ja talumise kohustus tuleneb kaebajatele vahetult asjaõigusseaduse ja

eaduse regulatsiooni alusel ning kaebajatel oleks kallasraja võimaldamise ja talumise kohustus ka ilma vaidlusaluse üldplaneeringuta. Vaidlustatud üldplaneeringus üksnes kirjeldati kallasraja paiknemist tulenevalt kehtivatest õigusaktidest. Kaebajate suhtes ei oma see täiendavat regulatiivset jõudu võrreldes asjaõigusseaduse ja

eaduse regulatsiooniga. 12. Mis puudutab seda, et vaidlusaluse üldplaneeringuga nähakse ette kallasraja kulgemine ümber T.-M. McCurty ja L.-K. Torro omandis oleva Kiidjärve vesiveski (vt lisa 5 eraldi köidetud lisade köites), siis tuleneb ringkonnakohtu hinnangul kallasraja selline kulgemine samuti vahetult

§ 10

lg-st 5 ja on sellega kooskõlas ning seetõttu ei saa seda pidada kaebajatele iseseisvalt täiendavaid piiranguid kehtestavaks ja nende õigusi rikkuvaks.

§ 10

lg 4 p-i 3 ja § 10 lg 5 regulatsiooni (tsiteeritud ülal) mõistab ringkonnakohus sarnaselt vastustajaga – et kallasrada ei ole ehitise veekogupoolsel küljel ning sellisel juhul peab ehitise omanik võimaldama ümberpääsu ehitisest (käesoleval juhul vesiveskist). Mõningane sõnastuslik ebakõla

§ 10

lg 5 ja § 10 lg 4 p-s 3 kasutatud mõistete vahel (ehitis ja territoorium) on tingitud ringkonnakohtu hinnangul asjaolust, et

§ 10

lg 4 sätestab lisaks ehitisele ka teisi ruumilisi piirkondi, kus kallasrada puudub ning sõna „territoorium“ on nende 10 3-09-1409 lähim ühine üldmõiste. Viidatud regulatsioonist on ilmne, et kallasrada tõkestava ehitise puhul tuleb kallasrada ümber juhtida lühimat võimalikku teed pidi, sest

§ 10

lg 4 p 3 järgi puudub kallasrada üksnes ehitisel, mitte ehitist ümbritseval territooriumil või veelgi enam, kinnisasjal, millel ehitis asub. Teistsugusel tõlgendusel kaotaks kallasraja regulatsioon oma mõtte. Käesoleval juhul ei ole kallasraja ümberjuhtimine ümber vesiveski hoone ka takistatud või kaebajatele ebamõistlikult koormav. Internetis kättesaadav Eesti kaart (http://kaart.otsing.delfi.ee/) annab Kiidjärve vesiveski ja lähima teise hoone vahelise kauguse mõõtmistulemuseks ca 15-16 meetrit. Sellele vahemaale ei vaielnud ringkonnakohtu istungil vastu ka teised menetlusosalised. Orienteeruvalt selline vahemaa nähtub ka haldusasja toimikus olevatelt paikvaatluse fotodelt (vt I kd, tl 85-86, fotod 8, 10, 11). Selline kallasraja ümberjuhtimine ümber vesiveski hoone ei ole ringkonnakohtu arvates, arvestades vesiveski hoone ja teiste hoonete vahelist kaugust, millegagi takistatud. T.-M. McCurty ja L.-K. Torro väide, et vesiveski tuulutamiseks on vaja hoone uksi lahti hoida, võib kallasraja kulgemisel ümber vesiveski tähendada tõepoolest täiendavate ebamugavuste kaasatoomist, kuid see ei saa olla aluseks seadusest tuleneva kallasraja olemasolu nõudest loobumiseks. Hoone tuulutamine ilma sinna sissepääsemise võimaluseta on võimalik tagada muude vahenditega (võreuks, tuulutamine kellegi järelevalve all vms). Ringkonnakohus märgib, et

§ 10

lg 4 p-s 5 sätestatud möödapääsule ei ole kehtestatud nõuet, et see peaks olema sama lai kui kallasrada (antud juhul 4 meetrit, vt

§ 10lg 2 p 2), mistõttu piisab lihtsalt veskist möödapääsu võimaldavast maa-alast.

Ilmselgelt kallasraja kasutaja jaoks ülemääraselt koormav ning kallasraja olemust moonutav oleks T.-M. McCurty poolt ringkonnakohtu istungil esitatud seisukoht, et kallasrada peaks kulgema ümber kinnistu piiride – katastriüksus, millel vesiveski paikneb, on Maa-Ameti andmeil (kättesaadav Internetis aadressil http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis) pindalaga 4,01 ha ning piki jõeäärt kulgedes silmatorkavalt pikliku kujuga (vt lisa 7 eraldi köidetud lisade hulgas). 13. Ringkonnakohus nendib, et MuKS § 26 lg 3 sätestab, et mälestiseks olevasse ehitisse või selle õue pääseb omaniku või valdaja lubatud ajal ja korras. Samas ei välista see regulatsioon seda, et teisest seadusest tulenevalt – käesoleval juhul

§ 10lg 4 p-st 3 ja lg-st 5 – tuleb võimaldada sellise ehitise õue läbimist.

Lisaks on

§ 10lg 4 p 3 ja lg 5 kehtestatud ajaliselt hiljem kui Mu

KS § 26 lg

  2. L. Treimanni kinnistu osas märgib ringkonnakohus, et tema omandis oleva ehitise näol ei ole tegemist ehitisega, millel kallasrada puuduks. L. Treimann on ise kinnitanud, et kallasrada on olemas ning normaalse

eisu korral on liikumine 4 meetri laiusel kaldaribal võimalik (tl 207, kd I). Seega on kallasrada märgitud L. Treimanni kinnistule asjaõigusseaduse ja

eaduse vastavat regulatsiooni silmas pidades. Asjaolu, et L. Treimannile ei meeldi kallasraja kulgemine tema kinnistul ning seda ehitisele suhteliselt lähedalt, võib olla küll arusaadav, kuid seadusest tulenevat alust erandi tegemiseks kallasraja kulgemisele ei ole. Samas juhib ringkonnakohus tähelepanu sellele, et kallasraja talumise ja võimaldamise kohustuse veekoguäärse kinnisasja omanikule nägi ette juba asjaõigusseaduse algredaktsioon, mis jõustus

  1. detsembril
  2. L. Treimanni seletustest on järeldatav, et ta omandas Kaarlioru kinnistul asuva hoone, mille juurde ta hiljem kinnistu erastas (vt ringkonnakohtu istungi protokoll) millalgi aastal 1997 (vt tl 206, kd I). Seega pidi 11 3-09-1409 L. Treimann hoonet ja kinnistut omandades teadma kallasraja võimaldamise ja talumise kohustusest ning pidi sellega arvestama.
  3. Seonduvalt kaebajate poolt väljatoodud väitega, et mõnel teisel kinnistul on Ahja jõe ürgoru üldplaneeringus märgitud kallasraja kulgemine ka ümber mitmete hoonete ja õueala, märgib ringkonnakohus, et käesolevas haldusasjas on vaidluse all üksnes Veski, Kaarlioru ja Tammioru kinnistutel kallasraja kulgemine. Küsimust, mis põhjustel toimus kallasraja ümberjuhtimine teiste kinnistute puhul suuremas ulatuses, ei saa ringkonnakohus käesolevas asjas kontrollida. Samuti märgib ringkonnakohus, et tulenevalt Riigikohtu halduskolleegiumi
  4. detsembri
  5. a otsusest haldusasjas nr 3-3-1-53-04 ei saa võrdse kohtlemise põhimõttele tuginedes nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist (otsuse p 13). Lisaks osundab ringkonnakohus, et nähtuvalt poolte seletustest, vaidlustatud
  6. mai
  7. a otsuse põhjendustest (tl 29, kd I) ja algsest detailplaneeringu kaardist (vt eraldi lisade köites lisa 4) oli algse üldplaneeringuga kallasraja märgistus kantud samuti Veski ja Tammioru kinnistutel asuvatele teedele, kuid see lahendus kaebajatele ei meeldinud ja nad vaidlustasid selle. Tulemusena otsustas vallavolikogu märkida kallasraja asjaõigusseadusest ja

eadusest tuleneval viisil.

  1. Nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga, et vaidlustatud otsus on õigusvastane, kuna kallasraja ümberjuhtimisega on vastustaja ületanud oma pädevust ja rikkunud haldusorgani motiveerimiskohustust. Eespool nentis ringkonnakohus, et kallasraja selline kulgemine tulenes otseselt seadusest. Asjaolu, et üldplaneeringu kaardile kantakse illustreerivana seadusest tulenev kallasraja kulgemise asukoht, ei tähenda, et planeeringu kehtestamisel oleks vastustaja ületanud oma pädevust.
  2. Kallasraja võimaldamise ja talumise kohustust sätestavat regulatsiooni ei saa pidada ka põhiseadusevastaseks. Omandiõigus ei ole absoluutne õigus. Põhiseaduse 32 lg 2 on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida võib seadusega kitsendada. Kallasraja võimaldamise ja talumise kohustusel on legitiimne eesmärk – tagada piiratud ressursile (veekogudele) ligipääs ja veekogu kallast mööda liikumise võimalus ka teistele isikutele, mitte ainult veekogude äärsete kinnisasjade omanikele. Ringkonnakohus märgib, et kallasraja nõudest loobumine raskendaks oluliselt ka

§ 6

lg-s 2 ja § 7 lg-s 1 sätestatud igaühe õigust veekogude avalikuks kasutuseks ning takistaks märgatavalt ka lihtsalt looduses liikumist. Sellist kitsendust ei ole alust pidada ka ebaproportsionaalseks.

§ 10

lg 2 p 2 järgi on kallasraja laiuseks käesoleval juhul 4 meetrit.

§ 10

lg 3 sätestab kallasraja kasutajale kohustuse mitte kahjustada kaldaomaniku vara. Ringkonnakohus möönab, et kui elamuhooned asuvad kallasraja läheduses ja kallasrada kasutatakse intensiivselt, siis võib sellega kaasneda teataval määral privaatsuse vähenemine, kuid see pole aluseks kallasraja regulatsiooni põhiseadusevastaseks pidamiseks. Oma eluhoonetest lähedalt möödumist peab taluma suur hulk inimesi (näiteks linnas tänavaäärsete elamute omanikud) ning pole alust arvata, et kallasraja kasutamine tooks kaasa intensiivsema privaatsuse vähenemise. Kallasraja talumise kohustus on seadusest tulenev nõue ning veekoguäärse kinnisasja omanik ei saa nõuda, et tema privaatsus peab olema sama suur, kui igal teisel hajaasustuses asuval suurel kinnistul elaval isikul, kelle elamuhooned ei piirne veekoguga. Need isikud ei ole võrreldavas olukorras. Lisaks on privaatsuse vähenemist võimalik kompenseerida näiteks aia vms piirde rajamisega kallasraja ja muu kinnistu vahele. 12 3-09-1409

  1. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et vaidlusaluse üldplaneeringuga seadusest tuleneva kallasraja äranäitamine ei riku kaebajate õigusi ning kaebus tuleb seetõttu jätta selles osas rahuldamata. III
  2. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa L. Treimanni õigusi rikkuda üldplaneeringu kaardile kanuumatkajate randumiskoha tingmärgi märkimine. Ehkki väidetavalt ulatub kanuud kujutav tingmärk L. Treimanni kinnistule, ei ole vaidlust selles, et tegelikkuses kanuu randumiskoht L. Treimanni kinnistul ei asu. Seda kinnitas L. Treimann ka ringkonnakohtu istungil. Samas leidis L. Treimann, et kanuu tingmärk on rajatis ja eeldab platvormi ning hiljem võidakse selle juurde maad munitsipaliseerida.
  3. Ringkonnakohus on seisukohal, et L. Treimanni poolt kardetud munitsipaliseerimise ohtu kehtiv õiguskord ei võimalda. Seega ei saa kanuu tingmärgi väidetav osaline ulatumine tema kinnistule rikkuda tema õigusi, kuna mingeid õiguslikke tagajärgi sellest temale ei tulene. Vaidlust ei ole selles, et tegelikult kanuude randumisplats tema kinnistul ei asu. Üksnes asjaolu, et kanuu tingmärk ulatub kaardil osaliselt kaebaja kinnistule, ei saa tema õigusi rikkuda. Tegemist on üksnes kaardi täpsuse veaga, kuid seda ei saa pidada eksitavaks – ei saa väita, et üksnes tingmärgi põhjal saaks keegi pidada kanuude randumiskohaks L. Treimanni kinnistut. Tingmärgiga tähistatud koha kasutamisel tegelikkuses lähtutakse siiski faktilisest olukorrast kohapeal. Vaidlust ei ole selles, et L. Treimanni kinnistu kõrval asub RMK kinnistu ning et tegelikkuses on kanuude randumiskoht seal. IV
  4. Kaebajad on vaidlustanud ka vallavolikogu
  5. mai
  6. a otsusega nr 7 muudetud üldplaneeringu seletuskirja osas (lisa 3 eraldi köites, lk 25), millega nähakse ette, et LKS § 15 lg-st 1 tulenevalt peavad maastikukaitsealal asuvate kinnistute, sh Tammioru, Kaarlioru ja Veski (st kaebajate omandis olevate kinnistute) valdajad tagama, et nende kinnistutel asuvad teed ja rajad oleksid avalikult kasutatavad päikesetõusust päikeseloojanguni.
  7. LKS § 15 lg 1 sätestab, et kaitseala sihtkaitse- ja piiranguvööndis või hoiualal olevad või kaitstava looduse üksikobjekti juurde viivad teed ja rajad on päikesetõusust päikeseloojanguni avalikuks kasutamiseks ning nende olemasolu korral peab kinnisasja valdaja tagama nimetatud ajal inimeste juurdepääsu kaitstavale loodusobjektile. See regulatsioon on kohaldatav ka vaidlusalustele Tammioru, Kaarlioru ja Veski kinnistutele (vt LKS § 4 lg 1 p 1, lg 2 p 3, samuti Vabariigi Valitsuse
  8. juuli
  9. a määrusega nr 247 kehtestatud „Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala kaitse-eeskirja“ § 9 lg 2 ja § 13 lg 2). Samas ei saa ringkonnakohtu arvates tähelepanuta jätta LKS § 15 lg-t 2, mis sätestab, et õuemaal, kus asub kaitstav looduse üksikobjekt, võivad teised isikud viibida kinnisasja valdaja nõusolekul. Ehkki menetlusosalised ei ole väitnud, et vaidlusalustel kinnistutel asuks kaitstavat looduse üksikobjekti LKS § 4 lg 6 mõttes, leiab ringkonnakohus siiski, et LKS § 15 lg-s 2 sätestatud õuemaal viibimise piirangut tuleb kohaldada ka kaitseala sihtkaitse- ja piiranguvööndis asuvale õuemaale olenemata sellest, kas sellel asub kaitstav looduse üksikobjekt või mitte. Vastupidise tõlgenduse korral tekiks olukord, kus kaitseala sihtkaitseja piiranguvööndis asuval õuemaal võiksid isikud viibida kinnisasja valdaja nõusolekuta, ent õuemaal kaitstava looduse üksikobjekti asumise korral oleks õuemaal viibimiseks kinnisasja 13 3-09-1409 valdaja nõusolek vajalik. Ringkonnakohtu arvates ei oleks viimane tõlgendus mõistlik, sest annaks eelduslikult avalikkusele vähem huvipakkuval maa-ala (õuemaal, mis on vaid kaitseala sihtkaitse- ja piiranguvöönd ning millel pole kaitstavat loodusobjekti) teedel kolmandatele isikutele viibimiseks suuremad õigused (kinnisasja valdaja nõusolekut pole vaja) kui avalikkusele tõenäoliselt suuremat huvi pakkuval maa ala (kaitstava looduse üksikobjektiga õuemaa) teedel viibimiseks – seal oleks kinnisasja nõusolek õuemaal viibimiseks vajalik.
  10. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et vaidlustatud
  11. mai
  12. a otsus nr 7 on õigusvastane osas, milles kehtestati kaebajate kinnistute osas kohustus tagada, et kinnistutel asuvad teed ja rajad oleksid avalikult kasutatavad päikesetõusust päikeseloojanguni. Selline kohustus on laiem ja kaebajate õigusi koormavam kui LKS § 15 lg-st 1 ja 2 nende koostoimes tuleneb. Praegu valitud lahenduse puhul oleks vallavolikogul tulnud kehtestada ka LKS § 15 lg-st 2 tulenev reservatsioon õuealal liikumise tingimuste osas. Kehtestatud lahendust saab pidada peale õigusvastasuse ka kaebajate õigusi rikkuvaks, kuna seab kaebajatele looduskaitseseadusest tulenevatest piirangutest karmimad piirangud. Seetõttu tuleb kaebus rahuldada ja tühistada Vastse-Kuuste Vallavolikogu
  13. mai
  14. a otsus nr 7 resolutsiooni p 1 teine lause osas, millega otsustati üldplaneeringu seletuskirjas ja kaardil kajastada looduskaitseseadusest tulenevad kinnisomandi kitsendused. LKS § 15 lg-st 1 ja 2 tulenevalt saab pidada õiguspäraseks nõuet, et vaidlusalustel kinnistutel oleksid võimaldatud teede ja radade avalik kasutamine, kuid ulatuses, milles teed ja rajad läbivad õuemaad, on nende läbimiseks vajalik kinnisasja valdaja nõusolek. Sel põhjusel leiab ringkonnakohus, et halduskohus on kaebuse selles osas lõppkokkuvõttes õigesti rahuldanud.
  15. Väide, et mõnel juhul ei ole üldplaneeringu kaardil kujutatud tee või raja asukoha tähistus ühtiv maakatastri andmetega, võib olla osaliselt õige (vrdl eraldi köidetud lisade kaustas lisasid 5 ja 7), kuid seda ei saa ringkonnakohtu hinnangul pidada kaebajate õigusi rikkuvaks. On paratamatu, et kaardil kujutatu ei pruugi alati peegeldada tegelikku olukorda täieliku täpsusega. Veelgi enam on sellist täpsust liig nõuda üldplaneeringu kaardilt. On ilmselge, et teed või jalgrada kasutades kasutab isik seda jalgrada või teed, mis tegelikkuses eksisteerib ning ei lähtu mõnevõrra eksitavast üldplaneeringu kaardist. Lisaks ei ole väidetud vead teede ja muude objektide märkimisel ringkonnakohtu hinnangul ka suured ega kaardist juhinduvat isikut märkimisväärselt eksitavad. Seetõttu ei kuulu kaebus rahuldamisele teede asukohta puudutavas osas.
  16. Ringkonnakohus märgib, et LKS § 15 lg 1-2 on eriregulatsiooniks teeseaduse regulatsiooni suhtes ning seetõttu tuleb võimalikuks pidada kaitstaval loodusobjektil liikumist looduskaitseseaduses sätestatud korras ka ilma, et oleks täidetud teeseadusest tulenevad eratee kasutamise tingimused. V
  17. Järgmisena käsitleb ringkonnakohus muinsuskaitsevööndi kehtestamisega seonduvat. Halduskohus on kaebuse rahuldamist põhjendanud muuhulgas sellega, et Tallinna Halduskohtu
  18. aprilli
  19. a otsusega haldusasjas nr 3-08-1480 tühistati kultuuriministri
  20. juuli
  21. a käskkiri Kiidjärve vesiveskile kaitsevööndi kehtestamise osas. 14 3-09-1409 MuKS § 25 lg 1 kohaselt on kinnismälestise kaitseks kehtestatava kaitsevööndi ulatuseks seadusest tulenevalt 50 meetrine maa-ala mälestise väliskontuurist arvates. Sama säte annab võimaluse ka kaitsevööndi ulatust muuta. Kultuuriministri
  22. juuli
  23. a käskkirjaga nr 218 määrati Kiidjärve vesiveski kaitsevööndi ulatuseks suurem maa-ala kui 50 meetrit vesiveskist arvates. T.-M. McCurty ja L. Torro kaebuse alusel tühistas Tallinna Halduskohus
  24. aprilli
  25. a otsusega selle käskkirja vesiveski kaitsevööndi osas.
  26. Seega taastus vesiveski kaitsevööndi osas seadusest tulenev kaitsevööndi ulatus 50 meetrit. Ringkonnakohus ei näe põhjust, kuidas sai seadusjärgse muinsuskaitsevööndi ulatuse taastumine takistada vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist ja sellega üldplaneeringu muutmist. MuKS § 25 lg 2 sätestab muinsuskaitsevööndi piirangud – muinsuskaitseameti loata on kinnismälestise kaitsevööndis keelatud maaharimine, ehitiste püstitamine, teede, kraavide ja trasside rajamine ning muud mulla- ja ehitustööd, puude ja põõsaste istutamine, mahavõtmine ja juurimine. Vaidlustatud üldplaneeringu muutmise otsusega selliseid tegevusi tingivaid kohustusi ei sätestatud. Uute teede rajamiseks kedagi ei kohustatud, vaid reguleeriti olemasolevate teede kasutust. Ringkonnakohus ei leia, et olemasolevate teede sihipärane kasutamine saaks minna vastuollu MuKS § 25 lg-s 2 sätestatud piirangutega. Halduskohus ei ole selles osas oma seisukohti põhjendanud, vaid on lihtsalt nentinud, et ei ole loogiline ja õiguspärane, et kallasraja ja veskile juurdepääsu tagamise küsimuses ei arvestata vesiveski kaitsevööndiga. Samas ei ole kohus selgitanud, kuidas mõjutab asjaolu, et praegu kehtib vesiveskile seadusest tulenev 50-meetrine kaitsevöönd ja et kultuuriminister ei ole uut kaitsevööndit kehtestanud, kallasraja asukohta ja olemasolevate juurdepääsuteede kasutamist.
  27. Halduskohus on ette heitnud Vastse-Kuuste Vallavolikogule ka Tallinna Halduskohtu
  28. aprilli
  29. a otsuse täitmata jätmist, kuid ei ole samas põhjendanud, mida pidi VastseKuuste Vallavolikogu täiendavalt halduskohtu otsuse täitmiseks ette võtma. Tühistatud haldusakt oli välja antud kultuuriministri poolt ning vallavolikogul puudub pädevus kultuuriministri pädevusse kuuluvaid ülesandeid haldusaktiga uuesti reguleerida. Nagu ülal märgitud, ei takistanud seadusjärgse muinsuskaitsevööndi taastumine ringkonnakohtu hinnangul sellel alal üldplaneeringu muutmist. Küsimus, kas kultuuriminister oleks pidanud Tallinna Halduskohtu otsuse täitmiseks midagi ette võtma, ei ole käesoleva vaidluse ese ja kohus ei tohtinud selles osas seisukohta võtta.
  30. Tartu Halduskohus tühistas käesolevas asjas muuhulgas ka vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-i 2.2., millega otsustati viia üldplaneeringu kaardil Veski kinnistul olev muinsuskaitsevöönd kooskõlla Tallinna Halduskohtu
  31. aprilli
  32. a otsusega. Vastustaja väidab apellatsioonkaebuses, et kohtuotsuse täitmine seisnes selles, et varem üldplaneeringus kultuuriministri käskkirja järgi kajastatud muinsuskaitsevöönd eemaldati kaardilt ning jäeti märkimata ka seadusjärgne muinsuskaitsevöönd (50 m). Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et selline käitumine ei saanud kuidagi rikkuda kaebajate õigusi. Kaitsevöönd kehtib seadusjärgses ulatuses sõltumata sellest, kas seda on üldplaneeringu kaardil kajastatud. Kaebajad ega halduskohus ei ole viidanud normile, mis kohustaks üldplaneeringu kaardil muinsuskaitsevööndi ulatust tähistama. Asjaolu, et see oli seal kajastatud seal varem, ei tähenda, et see tuleb seal jätkuvalt tähistada.
  33. Samadel põhjustel ei näe ringkonnakohus halduskohtu poolt väidetud vastuolu vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 1 teise lause ja p 2.
  34. vahel. Seadusest tulenev muinsuskaitsevöönd ei välista üldplaneeringu kehtestamist. Muinsuskaitseseadusest tulenevad muud vajalikud kitsendused on planeeringus kajastatud (juurdepääsutee kinnismälestiseni, vt allpool). 15 3-09-1409
  35. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et halduskohus tühistas põhjendamatult vaidlustatud vallavolikogu otsuse resolutsiooni p-i 2.
  36. VI
  37. Muinsuskaitseseadusest tuleneva piiranguna on vaidlustatud otsuse alusel täiendatud üldplaneeringu seletuskirja ka kohustusega Veski kinnistu omanikule tagada igaühele vaba läbipääs Kiidjärve vesiveskini päikesetõusust loojanguni. MuKS § 26 lg 2 sätestab, et eraõiguslik isik, kelle kinnisasjal mälestis asub või kelle kinnisasja tavakohane juurdepääsutee mälestiseni viib, peab tagama igaühe vaba läbipääsu mälestiseni päikesetõusust loojanguni. T.-M. McCurty ja L.-K. Torro on vaidlustanud vallavolikogu otsuse ka sellest aspektist lähtudes.
  38. Ringkonnakohus märgib sellega seoses esmalt, et iseenesest on MuKS § 26 lg 2 kohaldamise eeldused täidetud – kinnismälestis asub Veski kinnistul ning seega on kinnistuomanikul kohustus tagada läbipääs mälestiseni. Kuna selline nõue tuleneb kehtivast õigusest (MuKS § 26 lg 2), ei saa pidada sellest regulatsioonist tuleneva läbipääsu võimaldamise kohustuse äramärkimist planeeringu seletuskirjas õigusvastaseks (vt eraldi köidetud lisa 3, l 25). Samas osundab ringkonnakohus, et kuna vesiveskini ja ümber selle kulgeb seadusest tulenevalt kallasrada, on seega iseenesest juurdepääs vesiveskini tagatud. MuKS § 26 lg 2 ei nõua kinnisasja omanikult tavakohase juurdepääsutee avatuna hoidmist, vaid üksnes vaba läbipääsu tagamist mälestiseni. Samuti saab eelduslikult pidada piisavaks juurdepääsuvõimaluseks seda, kui juurdepääs on võimaldatud jalgsi liikujatele. Ringkonnakohtu hinnangul ei välista MuKS § 26 lg 2 seda, et juurdepääs kinnismälestiseni kulgeb mööda kallasrada, kui selle läbimine ei ole ebamõistlikult raske või koormav võrreldes kinnismälestise tavapärase juurdepääsuteega, ning tavapärase juurdepääsu sulgemiseks esinevad kaalukad põhjused. Käesoleval juhul on kaebajad väitnud, et juurdepääsutee läbib nende kasutuses olevat õueala ning kulgeb nende hoonete vahelt. Ringkonnakohus möönab, et kinnistuomanike õueala kasutamine kinnismälestisele juurdepääsuks võib olla elanikele koormav. Seepärast leiab ringkonnakohus, et kui vesiveskini juurdepääs on võimalik mööda kallasrada ning selle kasutamine ei ole takistatud, ohtlik, ebamõistlikult koormav vms, on kinnistuomanik oma kohustuse kinnismälestisele juurdepääsu võimaldamiseks täitnud ning ei ole põhjendatud nõuda temalt õueala tingimusteta avamist läbipääsuks.
  39. Kuna vaidlustatud otsuse alusel on planeeringu seletuskirjas märgitud üksnes kohustus tagada vaba läbipääs Kiidjärve vesiveskini (vt eraldi köidetud lisa 3, l 25) ning ei nõuta läbipääsu tagamist mööda kaebajate õueala läbivat teed, siis nagu ülal märgitud, ei ole see nõue õigusvastane ning järelikult ka mitte kaebajate õigusi rikkuv. Seetõttu jääb kaebus rahuldamata ka osas, mis puudutab muinsuskaitseseadusest tulenevate kinnisomandi kitsenduste kajastamist planeeringus. Halduskohus on põhjendamatult ka selles osas kaebuse rahuldanud.
  40. Ringkonnakohus märgib ka, et halduskohtu poolt Ahja jõe ürgoru maastikukaitsealal liikumiseks piisavaks teeks peetud nn Turismi tee erateena avalikuks kasutuseks andmine ei tähenda, et loobuda tuleks seadustest tulenevatest nõuetest, mis kohustavad kinnisasja omanikku võimaldama kallasraja kasutamist; kinnismälestisele juurdepääsu mööda kinnisasja, millel kinnismälestis asub; ning kaitsealal asuvate teede ja radade vaba kasutamist väljaspool 16 3-09-1409 õueala. Turismi tee (läbib Kopli kinnistut) asub vesiveskist teisel pool jõge ning tähendab teisele jõekaldale, vesiveskiga enam-vähem kohakuti jõudmiseks märkimisväärse ringi tegemist (vt http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis). VII
  41. Ülaltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kaebus (va tuletõrje tingmärgiga seonduv) on põhjendatud üksnes osas, milles vaidlustati looduskaitseseadusest tulenevate kinnisomandi kitsenduste kehtestamine üldplaneeringus, ning seda üksnes õuealal kulgevate teede ja radadega seonduvalt. Ülejäänud osas on kaebus põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus tuleb selles osas tühistada ning jõusse jätta üksnes halduskohtu otsuse see osa, millega tühistati vaidlustatud haldusakt looduskaitseseadusest tulenevate kinnismandi kitsenduste osas. Sealjuures asendab ringkonnakohus halduskohtu otsuse motiivid selles osas enda otsuse motiividega.
  42. Kuna halduskohtu otsus osaliselt tühistatakse, tuleb ümber jagada ka menetluskulud. Halduskohtu otsusega mõisteti Vastse-Kuuste vallalt L. Treimanni kasuks välja 250 krooni menetluskulu ja T.-M. McCurty ja L.-K. Torro kasuks 40 000 krooni menetluskulu. Kuna tegemist on osaotsusega, tuleb arvestada, et tuletõrje veevõtukohaga seonduva osas ei ole kaebuse lõplik tulemus veel selge ning vastavalt ei saa ringkonnakohus jaotada menetluskulusid selle nõudega seonduvalt. Ringkonnakohus hindab tuletõrje veevõtukohaga seonduva vaidluse osakaalu kogu T.-M. McCurty ja L.-K. Torro poolt tõstatud vaidluses, arvestades nõuete arvu, nende omavahelist osakaalu ning võimalikku mõju kaebajate õigustele, ca kümnele protsendile. Selles osas jätab ringkonnakohus menetluskulude osas seisukoha võtmata ning lahendab need ülejäänud kaebuse osas tehtava lahendiga. Arvestades ülejäänud osas kõigi kaebajate poolt menetluses esitatud nõuete arvu, nende olulisust üksteisega võrreldes ning kaebuse rahuldamise ulatust, leiab ringkonnakohus, et kaebus rahuldatakse ca veerandi ulatuses. Seega kuulub rahuldatud osaga proportsionaalselt vastustajalt L. Treimanni kasuks halduskohtus kantud menetluskuludena väljamõistmisele 62,5 krooni ning T.-M. McCurty ja L.-K. Torro kasuks menetluskuludena väljamõistmisele 9000 krooni ((40000 – 4000)/4 = 9000).
  43. Ringkonnakohtu istungil esitasid T.-M. McCurty ja L.-K. Torro taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude 33 750 krooni väljamõistmiseks. Arvestades eeltoodut, kuulub sellest käesolevas asjas vastustajalt väljamõistmisele 7593,75 krooni ((33750-3375)/4=7593,75). Agu Timmi Maili Lokk 17 Einar Vene

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.