Obsah (5)

§ 22§ 31§ 29§ 40§ 20

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht 12. veebruar 2010, Tartu 3-09-1464 Haldusasja number Haldusasi

) § 22 lõike 12 alusel. Võru maavanem pöördus 3-09-1464

1. aprilli
2. a kirjaga nr 3.2-4/810-1 Maa-ameti poole riigi huvi väljaselgitamiseks. Maaamet teatas
3. aprilli
4. a kirjaga nr 6.3-2/3814 Võru maavanemale, et alustab nende maaüksuste riigi omandisse jätmise menetlust, kuna E. Alliksaare poolt taotletud maa-alasid ei saa käsitleda ribadena, sellised maatükid ei ole iseseisva kasutusvõimaluseta ega kuulu seetõttu reformimisele läbi kinnisasjaga liitmise.
5. Võru maavanema
6. mai
7. a korraldusega nr 1.1-4/323 keelduti loa andmisest kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamiseks Urvaste vallas Visela külas Mäe Jänese kinnistuga piirnevate maade (ligikaudsete pindaladega vastavalt 10,20 ha ja 15,70 ha) osas, kuna Maa-amet Keskkonnaministeeriumi volitatud esindajana algatab maaüksuse riigi omandisse jätmise menetluse.
8. E. Alliksaar esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Võru maavanema
9. mai
10. a korralduse nr 1.1-4/323 tühistamiseks ja kaebaja taotluse uuesti läbi vaatamiseks kohustamiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt on mõlemad erastatavad maatükid kaebaja kasutuses. Erastatav maatükk on olnud Mäe Jänese talumaade koosseisus aastast
11. See osa maad jäeti õigusjärgse omaniku pärijale tagastamata ning määrati tagastamata maa osas kompensatsioon. Kaebaja eesmärk on taastada Mäe Jänese ajaloolised talu piirid ja kinnistu terviklikkus. Taotletavatele maatükkidele puudub juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt ning nendel puudub iseseisev kasutusvõimalus, juurdepääs maatükkidele on ainult taotleja omanduses olevalt kinnisasjalt. Vaidlustatud korraldusest ei nähtu, et oleks kaalutud erinevaid huvisid, korraldus on põhjendamata. Võru maavanem on viidanud vaidlustatud korralduses Maa-ameti
12. aprilli
13. a kirjale, kuid jätnud täielikult tähelepanuta kaebaja poolt Urvaste Vallavalitsusele saadetud taotluses välja toodud seisukohad, mis on vastuolus hea halduse põhimõttega.
14. Tartu Halduskohtu
15. septembri
16. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole kaebaja kaebuses osundanud ja tõendanud omandiõiguse teket Mäe Jänese kinnistu suhtes, millega piirnevaid maid ta

§ 22lõike 1 2 alusel erastada soovis.

Maavanema andmetel on kaebaja nimetatud kinnistu omandanud ostu-müügi lepingu teel omandireformi õigustatud subjektilt. Kaebaja subjektiivsed õigused ei ole käesolevas vaidluses puutumuses maareformi käigus õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigusega. Kaebaja subjektiivsete õiguste riive ei saa tuleneda ka asjaolust, et kaebaja on ajutise maakasutusõiguse alusel vaidlusaluseid maatükke kasutanud, kuna avalik õigus ei seo

§ 22lõikes 12 sätestatud erastamisõigust ajutise maakasutusega.

See säte kaitseb kaebaja huve ainult juhul, kui Mäe Jänese kinnistuga piirnevatel maadel ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja. Maa-amet on leidnud, et kaebaja poolt taotletud maa-alasid ei saa käsitleda ribadena ja sellised maatükid ei ole iseseisva kasutusvõimaluseta, kuna Vabariigi Valitsuse

1. veebruari
2. a määrusega nr 50 kehtestatud „Maareformi seaduse“ § 22 lõikes 12 sätestatud maa erastamise korra (Kord) § 1 lg 2 kohaselt käsitletakse kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana riba-, siilu- või kiilukujulist või muu kujuga iseseisva kasutusvõimaluseta maatükki. Üldteada oleva asjaoluna võib käsitleda asjaolu, et 15 ja 10 ha suurusi maa-alasid on võimalik kasutada iseseisvalt.

§ 22

lg-st 12 ei tulene kaebajale subjektiivset avalikku õigust vaidlusaluste maatükkide erastamiseks kaebajale kuuluva kinnisasjaga liitmise teel. Vaidlusaluse korralduse puhul ei ole tegemist kaalutlusveaga õigusvastase haldusaktiga. Vastustaja ei ole eiranud hea halduse tava, kuna tal puudus õiguslik alus kaebaja huvide eelistamiseks avalikule huvile. Kehtiva õiguse kohaselt on riik õigustatud algatama vaidlusaluste maaüksuste riigi omandisse jätmise menetluse nagu on selgitatud ja motiveeritud vaidlusaluses korralduses. 2 3-09-1464 ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 5. E. Alliksaare apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1. a)Kuna Võru maavanem on erastamiseks loa andmisest keeldumisel juhindunud Maa-ameti 27. aprilli 2009. a kirjast nr 6.3-2/3814, on Maa-amet sisuliselt asunud lahendama erastamisavaldust, kuigi sellise küsimuse lahendamine ei kuulu Maa-ameti pädevusse.
2. b)Vaidlustatud korralduse andmisel ei ole rakendatud uurimispõhimõtet ega arvestatud erastamisavalduse esitanud isiku põhjendustega. Ebaõige on halduskohtu järeldus, et maa pindala on ainus mõõdupuu maaüksuse iseseisva kasutamisvõimaluse üle otsustamisel. Taotletavatele maaüksustele puudub juurdepääsutee ja sinna juurdepääsutee rajamine saaks toimuda ainult üle E. Alliksaare kinnistu. Maa-amet ja Võru Maavalitsus ei ole maaüksustega kohapeal tutvunud ega teostanud muid toiminguid haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6 tähenduses. Samuti pole pöördutud selgituste saamiseks E. Alliksaare ega Urvaste Vallavalitsuse maakorraldaja poole ning Maa-amet, Võru maavanem ja halduskohus on otsuse teinud üksnes kaardimaterjali põhjal, mis on vastuolus kaalutlusõiguse teostamise põhimõttega.
3. c)„Iseseisva kasutusõigusega maa“ mõiste sisustamisel tuleb lähtuda Riigikohtu 19. detsembri 2003. a otsusest haldusasjas nr 3-3-1-78-03 ja 12. novembri 2007. a otsusest haldusasjas nr 3-3-1-57-07. Taotletavate maaüksuste Maa-ameti poolt riigi omandisse arvamisel tekib olukord, kus riik toimib Riigikohtu seisukohtadele vastupidiselt.
4. d)Avaliku huvi realiseerimine ei tohi toimuda erahuvide eiramise teel. Kui maad taotletakse riigi omandisse

§ 31

lg 1 p 8 alusel (maareservina), on selle maa omandamisel eesõigus füüsilisel isikul, kes taotleb maa ostueesõigusega erastamist. E. Alliksaare taotlus maade erastamiseks kinnisasjaga liitmise teel oli esitatud ajaliselt enne, kui Maa-amet algatas maa riigi omandisse jätmise menetluse. Seetõttu ei saa Võru maavanem erastamisest keeldumisel tugineda riigi omandisse jätmise menetlusele. Maa riigi omandisse jätmise menetlust saab läbi viia üksnes siis, kui riigi omandisse taotletavale maale ei ole esitatud füüsilise isiku poolt avaldust selle maa erastamiseks. Järelikult puudus Maa-ametil õiguslik alus maaüksuste riigi omandisse jätmise menetluse algatamiseks seni, kuni oli lahendamata maa erastamise taotlus. Seetõttu on ebaõige halduskohtu seisukoht, et vastustaja ei ole eiranud hea halduse tava ning et vastustajal puudus õiguslik alus kaebaja huvide eelistamiseks avalikule huvile. Samuti ei olnud riik kehtiva õiguse kohaselt õigustatud algatama vaidlusaluste maaüksuste riigi omandisse jätmise menetlust. 6. Võru maavanema vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjustel:

1. a)Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, et Maa-amet asus sisuliselt lahendama erastamisavaldust, kui teatas maavanemale, et taotletavad maatükid jäetakse riigi omandisse. Maavanem oli Korra § 5 lg 1 kohaselt enne erastamiseks loa andmist kohustatud muuhulgas kontrollima kas valitsusasutused on huvitatud väljaselgitatud maatüki riigi omandisse jätmisest. Maa-amet täitis antud juhtumil talle riigi poolt pandud ülesannet – välja selgitada riigi omandisse jäetav maa. Sellest tulenevalt on õige halduskohtu järeldus, et maavanemal puudus õiguslik alus kaebaja huvide eelistamiseks avalikule huvile.
2. b)Ebaõige ja alusetu on apellatsioonkaebuse väide, et maavanem ei ole vaidlustatud korralduse andmisel piisava hoolsusega rakendanud uurimispõhimõtet, kuna Maa-ameti ega maavalitsuse esindajad ei ole maaüksustega kohapeal tutvunud ega küsinud selgitusi kaebajalt ega Urvaste vallavalitsuse maakorraldajalt, vaid teinud otsustused üksnes kaardimaterjali põhjal. Maavanema kui kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamise korraldaja toimingud ja 3 3-09-1464 toimingute sisu loa andmisel või sellest keeldumisel on kindlaks määratud Korra §-s 5, mida maavanem on järginud. Tuginedes eeltoodule ja HMS §-le 54 on maavanema korraldus Mäe Jänese kinnistuga piirneva kahe vaba maatüki kinnisasjaga liitmiseks loa mitteandmise kohta õiguspärane, kuna on tehtud hetkel kehtiva õiguse alusel, proportsionaalne, kaalutletud diskretsiooni piirides ning vormikohane.
3. c)Asjakohatud on apellatsioonkaebuse viited Riigikohtu lahenditele haldusasjades nr 3-3-1-78-03 ja 3-3-1-57-07, kuna kõnesoleva maa erastamise viisi (kinnisasjaga liitmine) puhul ei käsitleta mitte iseseisva kasutusõiguseta maad, vaid iseseisva kasutusvõimaluseta maad. Iseseisva kasutusvõimaluseta maa, mille erastamist on õigus taotleda piirneva eraomandis oleva kinnisasja omanikul, mõiste on selgelt ja arusaadavalt väljendatud Korra § 1 lg-tes 1 ja 2, mistõttu ei ole mingit põhjust pöörduda antud mõiste sisustamiseks õigusvastaselt võõrandatud vara (maa) tagastamist käsitlevate Riigikohtu lahendite poole.
4. d)Meelevaldne ja asjasse puutumatu on apellatsioonkaebuse seisukoht, et kõnesoleva juhtumi korral realiseeritakse avalikku huvi kaebaja erahuvide arvel ning avalik huvi on ebaproportsionaalne ja seotud riigieelarve täitmisega.
5. e)Väär on apellatsioonkaebuses väljendatud arusaam, et taotlus maade erastamiseks kinnisasjaga liitmise teel on võrdsustatav maa ostueesõigusega erastamise avaldusega ja tuleks lahendada nendel alustel. Liitmise teel maa erastamine on eraldi reguleeritud

§ 22lõikes 12 ja selle sätte alusel kehtestatud Korras.

Sellest lähtuvalt ei ole õige seisukoht, et Maa-amet ei ole õigustatud algatama sellise maa (olenemata maa kasutamisvõimalusest) riigi omandisse jätmise menetlust, mille erastamiseks on eraisik avalduse esitanud. Kuna antud juhul on õigustatud subjektile maa osalise tagastamise tagajärjel tekkinud vabad maatükid, millest saab moodustada iseseisvad kinnisasjad, on riik

§ 29alusel õigustatud otsustama nende riigi omandisse jätmise üle.

1. Ringkonnakohus kaasas
2. detsembri
3. a määrusega asja menetlusse arvamuse andmiseks Maa-ameti. Maa-ameti seisukohas palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, sest erastamiseks taotletaval maal ei paikne E. Alliksaarele kuuluvat ehitist ning seega ei ole tegemist maa ostueesõigusega erastamisega ja E. Alliksaarel puudub seadusest tulenev õigus nõuda, et talle erastataks riigi omandis olev maa ostueesõigusega maareformi seaduse alusel. Lisaks puudub E. Alliksaarel maa erastamise õigus

§ 22

lg 12 alusel ka seepärast, et tema taotlus maa erastamiseks oli esitatud

§ 40

lg-s 1 sätestatud tähtaega rikkudes ja Urvaste Vallavalitsus oleks pidanud taotluse läbi vaatamata jätma ning tagastama. Kuna taotletav maa ei vasta Korra § 1 lg-s 2 sätestatud tunnustele ning Maa-amet keskkonnaministeeriumi volitatud asutusena oli esitanud erastamiseks taotletud maade osas riigi omandisse jätmise taotluse, ei saa Võru maavanema

1. mai
2. a korraldus nr 1.1-4/323 rikkuda E. Alliksaare subjektiivseid õigusi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et E. Alliksaare apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohus on õigesti ja põhjendatult jätnud E. Alliksaare kaebuse rahuldamata. Tulenevalt HKMS § 47 lg-st 1 ja TsMS § 654 lg-st 6 ei pea ringkonnakohus vajalikuks halduskohtu põhjendusi korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
4. Asjassepuutuv ei ole apellatsioonkaebuse väide, et Maa-amet on sisuliselt asunud lahendama erastamisavaldust ja ületanud enda pädevust. Vaidluse esemeks käesolevas haldusasjas on Võru maavanema
5. mai
6. a korraldus ning kohtul tuleb kontrollida selle haldusakti õiguspärasust. Küsimus, kas Maa-amet ületas oma pädevust, ei mõjuta Võru maavanema korralduse õiguspärasust. 4 3-09-1464
7. Samamoodi ei ole käesoleva vaidluse esemeks see, kas Maa-amet algatas ajaliselt õigel ajal maa riigi omandisse jätmise menetluse. Samas märgib ringkonnakohus, et Võru maavanem oli õigustatud tuginema maa riigi omandisse jätmise algatamise faktile ka hoolimata sellest, et E. Alliksaar oli esitanud selle maa suhtes erastamise avalduse. Eksitav on E. Alliksaare viide

§ 20

lg-le 1 ning sellest tehtav järeldus, et kuna maad soovitakse jätta riigi omandisse

§ 31

lg 1 p 8 alusel riigi maareservina, siis oli eesõigus maa erastamist taotleval isikul ehk temal.

§ 20

lg 1 sätestab: „Erastamisele kuulub maa, mida käesoleva seaduse alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. Kui maad taotletakse riigi omandisse käesoleva seaduse § 31

1. lõike punkti 8 alusel või munitsipaalomandisse käesoleva seaduse § 28
2. lõike alusel, on selle maa omandamisel eesõigus füüsilisel isikul, kes taotleb maa ostueesõigusega erastamist käesoleva seaduse §-s 221 sätestatud ulatuses.“ Seega on

§ 20

lg-st 1 tulenevalt eesõigus üksnes sellisel isikul, kes soovib maad erastada

§-s 221 sätestatud ulatuses. E. Alliksaar soovis maa erastamist

§ 22

lg 12 sätestatud alusel ja ulatuses ning seega ei kuulu tema suhtes kohaldamisele eelnevalt tsiteeritud

§ 20lg-s 1 sätestatud eesõigus maa riigi omandisse jätmise ees.

Asjaolu, et E. Alliksaar oli esitanud erastamise avalduse ajaliselt enne seda, kui algatati maa riigi omandisse jätmise avaldus, ei muuda erastamisest keeldumist õigusvastaseks.

§ 20

lg-st 1 ega ka ühestki teisest sättest ei tulene võimalust, et erastamisest saab keelduda üksnes siis, kui maa riigi omandisse jätmise menetlus on algatatud enne erastamistaotluse esitamist. Selline tõlgendus jätaks riigi ilma oma funktsioonide täitmiseks olulistest maatükkidest üksnes seetõttu, et keegi on jõudnud erastamisavalduse esitada enne selle maa riigi omandisse jätmise menetluse algatamist. Niisugune tulemus oleks ebamõistlik. Samuti puuduks sellise tõlgenduse korral igasugune mõte Korra § 5 lg-s 1 sätestatud regulatsioonil, mis näeb ette, et enne erastamiseks loa andmist kontrollib maavanem, kas kinnisasjaga liitmiseks taotletava maa kohta on esitatud maa riigi omandisse jätmise taotlus või kas valitsusasutused on huvitatud väljaselgitatud maatüki riigi omandisse jätmisest. 11. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et 10 ja 15 ha suurused maatükid on iseseisvalt kasutatavad ning ei vasta seetõttu

§ 22

lg-s 12 sätestatud tunnustele ega kuulu selle sätte alusel erastamisele.

§ 22

lg 12 sätestab, et kui eraomandis oleva kinnisasjaga piirneval maal ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja, on piirnevate kinnisasjade omanikel õigus taotleda selle maa erastamist liitmiseks oma kinnisasjaga. On ilmselge, et nii suurte maatükkide iseseisev kasutamine on võimalik. 12. Avalikult kasutatava juurdepääsutee puudumine ei muuda kinnisasja iseseisvat kasutamist võimatuks. Apellandi tõlgendus tähendaks, et

§ 22

lg 12 alusel saaks erastada muuhulgas kõik sellised maatükid, millele puudub juurdepääs avalikult teelt. Selline tõlgendus poleks ilmselgelt mõistlik. Kinnistutele juurdepääsu tagamiseks on erinevaid võimalusi. Muuhulgas on võimalik kasutada asjaõigusseaduse §-s 156 sätestatud kinnistuomaniku nõudeõigust juurdepääsuks oma kinnistule üle võõra kinnisasja.

1. Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu põhjendustega, et kinnisasja iseseisva kasutamise võimatus on täpsustatud Korra § 1 lg-s 2, mille kohaselt käsitletakse kinnisasjaga 5 3-09-1464 liitmiseks sobiva maana riba-, siilu- või kiilukujulist või muu kujuga iseseisva kasutusvõimaluseta maatükki. Vaidlusaluste maatükkide puhul ei ole ilmselgelt tegemist sellise maaga.
2. Vaidlusaluste maatükkide iseseisvalt kasutamise võimalikkust kinnitab ka asjaolu, et riik on algatanud selle maa riigi omandisse jätmise menetluse.
3. Nõustuda ei saa apellandi seisukohaga, et haldusorganid ja halduskohus ei ole järginud uurimisprintsiipi ning haldusorganid ei ole teostanud kaalutlusõigust. Kui lahendamist vajava probleemi asjaolud on piisavalt selged ning puudub vajadus täiendavate andmete kogumiseks, ei nõua uurimispõhimõtte järgimine seda, et täiendavaid andmeid tuleks koguda sellest hoolimata. Uurimispõhimõte eeldab haldusorgani ja halduskohtu initsiatiivi tõendite kogumiseks ja asjaolude väljaselgitamiseks eeskätt siis, kui juhtumi asjaolud on ebaselged. Käesoleval juhul ei näe ringkonnakohus, et asjas tähtsust omavad asjaolud oleksid ebaselged. Ka E. Alliksaar ei ole selgelt osundanud, millised seni teadmata asjaolud oleks tulnud täiendavalt välja selgitada ja kuidas oleksid need tinginud vaidlusaluses küsimuses teistsuguse otsustuse. Samal põhjusel pole võimalik vastustajale ette heita kaalutlusõiguse teostamata jätmist. Tuvastatud olid erastamisest keeldumise alused – taotletavate maatükkide iseseisva kasutamise võimalikkus ning selle maa riigi omandisse jätmise menetluse algatamise fakt. Ringkonnakohus ei näe selliseid asjas tähtsust omavaid asjaolusid, mis oleksid jäänud välja selgitamata ning oleksid võinud eeltoodud asjaolusid arvestades viia teistsuguse lahenduseni.
4. Apellandi poolt viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi lahendid ei tingi käesolevas haldusasjas Võru maavanema otsuse tühistamist. Neis haldusasjades ei olnud tegemist

§ 22lg 12 alusel antud haldusaktidest tõusetunud vaidlustega.

Samuti ei tulene neist lahenditest absoluutset keeldu selliste kinnisasjade moodustamiseks, millel moodustamise hetkel iseseisev juurdepääs avalikult teelt puudub. Nagu ülalpool põhjendatud, on käesoleval juhul vaidlusalused maatükid iseseisvalt kasutatavad ka siis, kui sinna juurdepääsuks tuleks kasutada teisi kinnistuid. 17. Eeltoodust tulenevalt jääb E. Alliksaare apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsus muutmata. Apellandi menetluskulu jääb HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Maili Lokk Agu Timmi 6 Einar Vene