← Eesti

3-09-1639/22

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. jaanuar 2010, Tartu Haldusasja number 3-09-1639 Haldusasi Artur Randmäe kaebus Tartu Vangla vastu moraalse kahju summas 5 000 krooni hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu
  2. novembri 2009 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Artur Randmäe apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja - Artur Randmäe Vastustaja - Tartu Vangla
  3. Rahuldada apellatsioonkaebus. 2.Tühistada Tartu Halduskohtu
  4. novembri
  5. a otsus.
  6. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus osaliselt ja mõista Tartu Vanglalt Artur Randmäe kasuks välja hüvitis summas 300 (kolmsada) krooni. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata. RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse ärakirja kättesaamisest. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
  7. Tartu Vangla direktori 23.02.2009 käskkirjaga nr 1-4/235 karistati kinnipeetav Artur Randmäed vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 67 lg 1 ja Tartu Vangla kodukorra p 7.2.6 nõuete rikkumise eest kartserisse paigutamisega 5 ööpäevaks. A. Randmäe viibis kartseris ajavahemikul 26.02.2009-03.03.
  8. Käskkirja kohaselt seisnes A. Randmäe rikkumine selles, et ta omandas teiselt kinnipeetavalt veekeedukannu ja hoidis talle mittekuuluvat eset oma asjade juures, milline tegevus on vanglas keelatud. Justiitsministeeriumi 06.05.2009 vaideotsusega nr 11-7/2793 A. Randmäe vaie rahuldati ja Tartu Vangla direktori 23.02.2009 käskkiri nr 1-4/235 tunnistati kehtetuks põhjusel, et Tartu Vangla ületas distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega. 27.05.2009 esitas A. Randmäe Tartu Vanglale taotluse moraalse kahju hüvitamiseks 5 000 krooni ulatuses selle eest, et ta paigutati Tartu Vangla direktori 23.02.2009 käskkirja alusel alusetult kartserisse, milline tegevus põhjustas talle hingelist valu ja millega kaasnesid täiendavad ebamugavused ning piirangud võrreldes tavalises kambris viibimisega. 22.07.2009 jättis Tartu Vangla A. Randmäe kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, jäädes seisukohale, et A. Randmäe kartserisse paigutamine oli igal juhul õiguspärane ning vangla ei ole A. Randmäele põhjustanud süüliselt ja õigusvastaselt varalist ega mittevaralist kahju.
  9. 22.07.2009 esitas A. Randmäe Tartu Halduskohtule kaebuse paludes Tartu Vanglalt välja mõista talle tekitatud moraalne (mittevaraline) kahju summas 5 000 krooni. Kaebaja väidab, et distsiplinaarkaristus oli talle määratud ebaõiglaselt, mis põhjustas talle hingelist valu. Õigusvastaselt kartseris viibimise ajal piirati tema vaba aja veetmise võimalusi, ei võimaldatud lugeda ajalehti ega raamatuid, piirati pesemisvõimalusi, puudus privaatsus tualeti kasutamisel, kartseris põlesid ööpäevaringselt tuled ning kaebaja ei saanud nende 5 päeva vältel telerit vaadata ega raadiot kuulata.
  10. Tartu Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastuväidete kohaselt ei ole kaebajale tekitatud sellist kahju, mida tuleb riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) korras ilmtingimata rahaliselt kompenseerida ning puudub ka vangla süü kaebajale kahju tekitamises. A. Randmäe ei avaldanud Tartu Vanglale kahjuhüvitise taotluse esitamisel, et kartserisse paigutamine või kartseritingimused oleksid põhjustanud talle kannatusi või mistahes kahjuliku tagajärje. Vaideotsusega vangla direktori käskkirja kehtetuks tunnistamine on piisav heastamisvahend. HALDUSKOHTU LAHEND
  11. Tartu Halduskohus jättis
  12. novembri 2009 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on vaidlus selles, kas kinnipeetava õigusliku aluseta kartserisse paigutamine saab juba iseenesest rikkuda tema põhiõigusi ja inimväärikust. Distsiplinaarkaristuse õigusvastane kohaldamine iseenesest ei too tingimata kaasa inimväärikuse kahjustamist. Määrav tähendus on kohaldatud karistuse liigil ja karistuse kohaldamise tingimusel. Riigikohus on pidanud kartserisse paigutamist intensiivselt põhiõigusi riivavaks ning kinnipeetava seisundit märgatavalt halvendavaks karistuseks. Selle karistuse olemust ja tagajärgi silmas pidades on Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituses Rec

(2006)2 Euroopa Vanglareeglistiku kohta (punkt 60.5) sätestatud, et kartserisse paigutamist tuleb karistusena kohaldada üksnes erandlikel juhtudel. Käesoleval juhul oli kartseri kohaldamine küll õigusvastane, kuid puuduvad tõendid selle kohta, et see oleks olnud A. Randmäe inimväärikust kahjustav ja tema olukorda halvendav. Asjaolud, et kartseris piirati kaebaja vaba aega, ei võimaldatud lugeda ajalehti ega raamatuid, piirati pesemisvõimalusi, puudus tualeti kasutamise privaatsus, tuled põlesid ööpäevaringselt, ei saanud telerit vaadata ega raadiot kuulata, võisid piirata küll A. Randmäe elukvaliteeti ja põhjustada talle hingelist valu, kuid selle raskus ei õigusta mittevaralise kahju hüvitamist. Asja materjalidest ei nähtu, et kartseris oleks olnud selliseid puudusi, mille tõttu kartser ei vastanud Vangla sisekorraeeskirja § 7 lg 4 tingimustele, samuti VangS § 45 nõuetele. Tuvastatud ei ole, et kaebajat oleks kartseris inimväärikusele mittevastavalt koheldud, seega kaebaja väärikuse kahjustamine ei ole tõendatud ja mittevaralise kahju tekkimine ei ole olnud võimalik. Kuna A. Randmäe ei ole tõendanud talle kartserisse paigutamise tõttu valu ja kannatuste tekkimist, samuti ei leidnud kohtus tuvastamist, et tema kartserisse paigutamine või kartseritingimused oleksid põhjustanud kaebaja inimväärikuse alandamist, puuduvad 2 RVastS §-s 9 sätestatud alused mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõude rahuldamiseks. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  1. A. Randmäe esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu
  2. novembri 2009 otsuse ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt rikkus Tartu Vangla seadust. Kaebajat ei oleks tohtinud
  3. a veebruaris enam kartserisse panna, kuna distsiplinaarrikkumisest oli möödunud rohkem kui 6 kuud. Kaebaja esitas vanglale kahju hüvitamise nõude, kuna hingeline valu läheb tervise kahjustamise alla ja juba õigusvastase kartserisse paigutamisega rikuti tema inimväärikust ning halvendati olukorda.
  4. Tartu Vangla vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt lasub halduskohtul kohustus kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust. Halduskohus saab kaebust menetleda vaid osas, milles on kaebaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Kuna kaebaja ei põhistanud oma kahju hüvitamise taotlust terviserikke ega nõuetele mittevastavate kartseritingimustega, siis ei pidanud halduskohus andma hinnangut kartseritingimustele ega kontrollima nende vastavust inimväärse kohtlemise nõuetele. Riigikohus on 22.03.2006 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-2-06 rõhutanud, et distsiplinaarkaristuse õigusvastane kohaldamine iseendast ei too tingimata kaasa inimväärikuse kahjustamist. Määrav tähendus on kohaldatud karistuse liigil ja karistuse kohaldamise tingimustel. See tähendab, et pelgalt õigusvastaselt kartserisse paigutamise fakt iseenesest ei too veel automaatselt kaasa rahalise hüvitise maksmist. Kuna A. Randmäe ei avaldanud kahjuhüvitise taotluse esitamisel vanglale, et kartserisse paigutamine või kartseritingimused iseenesest oleks põhjustanud talle kannatusi või mistahes muu kahjuliku tagajärje, on käskkirja kehtetuks tunnistamine piisav heastamisvahend. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus rahuldab halduskohtule esitatud kaebuse osaliselt, mõistes vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitise 300 kr. Ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata.
  6. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kaebaja oleks käesolevas asjas pidanud tõendama mittevaralise kahjuna eraldi valu ja kannatuste tekkimist. Riigikohtu üldkogu
  7. veebruari
  8. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-15-07, p 27 ja Riigikohtu halduskolleegiumi
  9. märtsi
  10. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-2-06, p 12 kohaselt eeldatakse alusetu vabaduse võtmise korral mittevaralise kahju tekkimist ja see kehtib ka kinnipeetava õigusvastasel paigutamisel kartserisse. Viimatinimetatud lahendis on Riigikohtu halduskolleegium samuti leidnud, et kartseri kohaldamine sellekohase õigusliku aluseta on õigusvastane ning selle meetme erakordselt piiravast iseloomust tulenevalt ka inimväärikust kahjustav. Õigusliku aluseta kartserisse paigutamine on väärikust alandav ning tegemist on rikkumisega, mille raskus õigustab mittevaralise kahju hüvitamist.
  11. märtsi
  12. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-14-06 leidis Riigikohtu halduskolleegium, et kinnipeetava alusetult kartseris hoidmine kujutab endast RVastS § 9 lg-s 1 silmas peetud väärikuse alandamist ning mõistis välja sellega tekitatud mittevaralise kahju. Seega tuleneb Riigikohtu halduskolleegiumi praktikast, et õigusliku aluseta kartserisse paigutamine on isiku õigusi niivõrd intensiivselt rikkuv meede, et sellega kaasneb üldjuhul isikule mittevaralise kahju tekkimine, mille eest omakorda on õigustatud rahalise hüvitise 3 väljamõistmine. Riigikohtu eelviidatud praktikast on seega järeldatav mittevaralise kahju hüvitamise nõudeõigus juba ainuüksi õigusvastase kartserisse paigutamise fakti eest. Ringkonnakohus ei näe ka käesolevas asjas aluseid sellest seisukohast erinevale järeldusele jõudmiseks.
  13. Lisaks kaasnevad kartseris hoidmisega täiendavad ebamugavused ning isiku olukord halveneb, millele on kaebuses ja eelnenud kohtumenetluse käigus viidanud ka A. Randmäe. Kartserisse paigutamine tähendab teistsuguseid olme- ja elutingimusi kui tavapärase kinnipidamisasutuses viibimise korral. Erinev on juba kartseri sisustus võrreldes tavapärase kambriga (vrdl Justiitsministri
  14. novembri
  15. a määrusega nr 72 kinnitatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 7 lg 1 ja lg 4), millest tingituna on kartseris viibimine märgatavalt ebamugavam. Samuti ei ole Tartu Vangla ümber lükanud ka seda kaebaja väidet, et kartseris kinnipidamisega kaasnes VangS §-des 30-31 sätestatud ajalehtede ja ajakirjade lugemise ning televiisori ja raadio kasutamise võimalusest ilmajäämine. Ringkonnakohus peab ka seda märkimisväärseks piiranguks. Seega ei ole alust väita, et A. Randmäele ei kaasnenud õigusvastase kartserikaristuse määramisega mittevaralist kahju.
  16. Kinnipeetava kartserisse paigutamise puhul tuleb arvestada, et kinnipeetava vabadus on ka ilma kartserikaristuseta piiratud. Kannatuste ja tekkinud piirangute hindamiseks tuleb võrrelda kartseri tingimusi nende tingimustega, milles kinnipeetav viibib tavapäraselt. Senises kohtupraktikas on üldjuhul peetud õiglaseks ca 100 kr suurust hüvitist ühe alusetult kartseris veedetud ööpäeva eest (vaata näiteks Riigikohtu halduskolleegiumi
  17. märtsi
  18. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-06). Käesoleval juhul viibis kaebaja alusetult kartseris 5 ööpäeva. Selle kohaselt kujuneks hüvitise suuruseks 500 kr.
  19. Samas leiab aga ringkonnakohus, et kaebajale väljamõistetavat hüvitist tuleb vähendada, sest distsiplinaarmenetluses ja ka vaidemenetluses leidis A. Randmäe õigusvastane käitumine tõendamist. Tuvastatud on, et A. Randmäe poolt
  20. a algul kambrisse taotletud veekeedukann Bomann ei kuulunud varasemalt temale ja ta ei olnud seda omandanud õiguspäraselt vangla sisekorraeeskirja §-s 57 p 1 sätestatud korras. Distsiplinaarmenetluse protokolli ja sellele lisatud materjalide kohaselt ei olnud veekeedukannu Bomann A. Randmäel kaasas Tartu Vanglasse saabumisel ning ta ei ole seda kannu soetanud ka vangla vahendusel poest. Vaidlusalune veekeedukann on kantud kinnipeetava asjade ühtsesse nimekirja 04.12.2007 seoses sellega, et A. Randmäe paigutati vanglasiseselt ühest sektorist teise ja Tartu Vangla on kinnitanud (tl 7), et see veekeedukann kanti kinnipeetava asjade ühtsesse nimekirja ekslikult, kontrollimata, kas see tegelikult ka A. Randmäele kuulus. Kuna distsiplinaarmenetluse käigus ei leidnud kinnitust A. Randmäe väited, et veekeedukann Bomann oli tal olemas juba
  21. a alates ja kaasas ka Tartu Vanglasse saabumisel, siis leidis Tartu Vangla iseenesest põhjendatult, et A. Randmäe on selle Tartu Vanglas omandanud seadusevastaselt ja seda ka seadusevastaselt oma asjade juures hoidnud. Vaideotsusest nähtuvalt ei tunnistatud kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja vaidemenetluses kehtetuks põhjusel, et A. Randmäe ei ole distsipliinirikkumist toime pannud, vaid seetõttu, et distsipliinirikkumise toimepanemise päevaks oleks tulnud lugeda mitte 28.01.2009, kui Tartu Vangla avastas, et veekeedukann Bomann ei ole tegelikult kaebajale kuulunud, vaid 04.12.2007, kui see juba kaebaja valduses oli ja ekslikult ka kinnipeetava asjade ühtsesse nimekirja kanti, mistõttu oli 23.02.2009 möödunud VangS §-st 64 lg 4 tulenev 6-kuuline distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg. Vaideotsuses on ka eraldi ära märgitud, et Tartu Vangla on distsiplinaarmenetluse käigus õigesti tuvastanud, et veekeedukann, mida vaide esitaja kambrisse taotles, ei kuulunud talle, kuid karistuse määramisel on ületatud distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega. Seega oli A. Randmäe distsiplinaarsüütegu tuvastatud ning karistuse määramise käskkiri tunnistati kehtetuks 4 üksnes seetõttu, et selle andmisel ületati seadusest tulenevat distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega. Ringkonnakohus leiab eeltoodust tulenevalt, et distsiplinaarsüüteo toimepanemisega on isik ise osalenud endale kahju põhjustamises (RVastS § 13 lg 1 p 4, võlaõigusseaduse § 139 lg 1), mistõttu tuleb hüvitisesummat vähendada. Ringkonnakohus peab vajalikuks vähendada väljamõistetava hüvitise suurust ja mõista A. Randmäele hüvitisena välja mitte 500 krooni, vaid 300 krooni. Nagu juba märgitud, tuleb arvestada ka seda, et kaebaja paigutamine kartserisse oli reaktsioon tema õigusrikkumisele. Ehkki distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on vaidemenetluses kehtetuks tunnistatud, ei tähenda see seda, et kaebaja õigusvastast ja tõendamist leidnud tegu ei tuleks talle hüvitise väljamõistmisel arvesse võtta. Einar Vene Agu Timmi 5 Maili Lokk

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.