Obsah (12)

§ 428§ 423§ 1§ 368§ 656§ 4§ 199§ 333§ 414§ 657§ 654§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-06-12801 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 16.06.2010, Tallinn Kohtukoosseis Iko Nõmm, Ele Liiv, Mare Merimaa Tsiviilasi

§ 428

lg 2 alusel menetluse järgmistes nõuetes: tuvastada, et hageja viis Linnavarade Ametile dokumendid vaidlusaluse korteri õige aadressiga 1993.a juunis-juulis; tuvastada, et 28.01.1999 pettis kostja I Ü. R.ilt välja dokumendid, mille alusel hageja oli tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks; tuvastada, et hageja omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse tühistamine halduskohtu poolt toimus võltsitud arhiividokumentide ja kuritegeliku petuskeemi läbi. 10. Kostja palus lõpetada

§ 428

lg 1 p 2 alusel menetluse hageja nõudes tunnustada kostjate vahel 21.11.1995 sõlmitud ostu-müügilepingu tühisust. Kostja palus

§ 423

lg 2 p 2 alusel jätta läbi vaatamata nõue, milles palutakse tuvastada, et Tallinna linn erastas XXXXXXXX XX-XX asuva korteri kostjale I enne, kui hageja avaldus ÕVVTK Tallinna linnakomisjonis lahendatud oli. 11. Kostja II vaidles samuti hagile vastu. Haldusasjas nr 3-3-255/2004 tuvastati, et hageja isa ei olnud elamu õigusvastase võõrandamise ajal enam korteriühingu liige ja ei kasutanud korterit osamaksu alusel. Samuti tuvastati, et arhiivimaterjale ei ole võltsitud. Tsiviilasjas nr 2/3/331262/99 tuvastati, et kostjate vahel 21.11.1995 sõlmitud ostu-müügileping ei riku hageja õigusi. Kostja II leiab, et käesoleva asja menetlus tuleb lõpetada

§ 428lg 1 p 2 alusel.

Tallinna Maa-ametile ettekirjutuse tegemine ei kuulu maakohtu pädevusse. Maakohtu otsuse põhjendused

1. Harju Maakohus jättis 01.07.2009 otsusega rahuldamata hagi järgmistes nõuetes: tuvastada, et 1940.a toimunud õigusvastase võõrandamise hetkel oli hageja isa A. S. Korteriühingu „Peavari“ liige; tuvastada, et 1940.a toimunud õigusvastase võõrandamise hetkel oli Tallinnas XXXXXXXX XX-XX (endise aadressiga XXXXXXXX XX-XX) asuv korter A. S. kasutuses; tuvastada, et Tallinnas XXXXXXXX XX-XX asuv korter on kostja I ebaseaduslikus omandis; kustutada kinnistusraamatust kanne, mille kohaselt on Tallinnas XXXXXXXX XX-XX asuva korteri omanik kostja I; tuvastada asjaolu, et A. S. osamaks on üleantud H. T. 07.03.
2. Kohus lõpetas menetluse 21.11.1995 sõlmitud ostu-müügilepingu tühisuse tunnustamise nõude osas. Kohus jättis hagi järgmistes nõuetes läbi vaatamata: teha Tallinna Maa-ametile ettekirjutus, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon oma 14.04.2003 otsuse nr 12562 tühistaks ning hageja 07.04.2003 avalduse uuesti läbi vaataks; avalikustada pettuskeem, mille abil tühistati hageja omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsus; tuvastada asjaolu, et kostja I ja tema on alates 1999.a varjanud kohtu eest kohtuvaidluse õiglaseks lahendamiseks olulise tähtsusega dokumente; tuvastada, et hageja varatagastamise toimikust kõrvaldati omandireformi seaduse alusel tagastamisele kuuluva korteri omamist tõendavad dokumendid; tuvastada, et kostja I kasutas hageja omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse tühistamise saavutamiseks halduskohtus vale tunnistajat; tuvastada, et valetunnistuse usutavuse 4 tõstmiseks lavastati Ü. R. halduskohtu istungil ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile võltsitud arhiividokumendi esitajaks; tuvastada asjaolu, et hageja omandirefomi õigustatud subjektiks tunnistamise ÕVVTK Tallinn linnakomisjoni otsuse tühistamine toimus võltsitud arhiividokumentide ja kuritegeliku petuskeemi läbi; tuvastada, et kostja I pettis Ü. R.ilt 28.01.1999 välja dokumendid hageja nimele ja kasutas neid dokumente hiljem kohtus petuskeemi läbiviimiseks; tuvastada, et Ü. R. on hageja esindajana kostjale I üle andnud koopia Korteriühingu „Peavari“ kviitungist nr 75; 3.10 tuvastada asjaolu, et dokumendid, mille alusel väidetav vara üleandmine toimus, on võltsitud ja seaduse järgset vara üleandmist ei toimunud; tuvastada, et Tallinnas XXXXXXXX XX-XX asuv korter erastati kostjale I ennem, kui hageja avaldus ÕVVTK Tallinna linnakomisjonis lahendatud oli; tuvastada asjaolu, et hageja parandas 23.12.1991 Tallinna Linnavarade Ametile esitatud avalduses korteri ebaõige aadressi 1993.a juunis-juulis; tuvastada asjaolu, et 28.01.1999 toimusid Ü. R.i ja kostja I vahel korteri edasise kuuluvuse üle läbirääkimised; tuvastada asjaolu, et Korteriühingu „Peavari“ juhatuse protokoll nr 15 on kirjutatud juhatuse koosolekul, millest võttis osa kaks juhatuse liiget; tuvastada asjaolu, et Korteriühingu „Peavari“ juhatuse protokolli nr 19 punkt 4 on teadlikult kirjutatud fiktiivsena; tuvastada asjaolu, et Korteriühingu „Peavari“ kontoriraamatutes puuduvad sissekanded, mis tõendaksid, et A. S. on 26.07.1940 korteriühingu liikme õigused- ja kohustused ja osamaksu nõuetekohaselt üle andnud H. T.. Menetluskulud jäid hageja kanda.
3. Endiste korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse § 3 lg 1 sätestab, et kui korteriühingult õigusvastaselt võõrandatud elamus asuv korter oli korteriühingu liikme omandis või osamaksu alusel tema kasutuses, loetakse korter koos sellele vastava muu osaga elamust omandireformi objektiks. Vaidlust ei ole selles, et XXXXXXXX XX (endine aadress XXXXXXXX XX) asuv hoone oli Korteriühingu „Peavari“ omandis. Seega sai eelnimetatud majas asuv korter olla korteriühingu liikme kasutuses osamaksu alusel.
4. 30.11.1940 ENSV Teatajast nr 57 selgub, et Korteriühingu ”Peavari” elamu natsionaliseeriti 27.11.
5. Seega on ebaõige hageja väide, et elamu natsionaliseeriti 01.11.
7. Korteriühingu ”Peavari” 26.07.1940 juhatuse koosoleku protokolli nr 15 kohaselt otsustas juhatus, sissetulnud sooviavalduse kohaselt, võtta vastu korteriühingu ”Peavari” liikmeks H. T. ja lubada A. S.l üle anda oma liikmeõigused- ja kohustused H. T. alates 26.07.
8. Korteriühingu ”Peavari” osamaksude raamatust selgub, et 26.07.1940 on tehtud sissekanne, millest nähtub, et juhatuse otsusel on osused ülekantud A. S. arvelt H. T. arvele. Korteriühingu ”Peavari” žurnaaliraamatust (kirje nr 581) selgub, et H. T. on tasunud ühingu liikmeks astumise maksu ja 1940.a eelarve järgi augusti-septembri osuse. Ka kviitungi nr 53 kontsu kohaselt on H. T. tasunud ühingu liikmeks astumise maksu ning 1940.a kulueelarve järgi augusti ja septembri kuu osused. Žurnaaliraamatu kirjete nr 627 ja 628 kohaselt on H. T. tasunud 1940.a eelarve järgi oktoobrikuu osuse ning sooja vee eest. Tallinna Linnavalitsuse korteritoimkonna 19.10.1940 loa kohaselt on XXXXXXXX XX-XX elavale H. T. lubatud lisapinda 10 m
9. Korteriühingu ”Peavari” 09.11.1940 juhatuse koosoleku protokollist nr 19 selgub, et juhatus on otsustanud, võttes arvesse A. S. teadaannet 27.07.1940, lugeda A. S. ühingu liikmeõigused- ja kohustused korterile nr XX üle läinuks H. T.. A. S. loeti ühingu liikmest lahkunuks ja H. T. ühingu liikmeks astunuks alates 26.07.
10. Korteriühingu ”Peavari” 05.08.1942 kirja kohaselt Eesti Kinnisvara Seltsi Tallinna Osakonnale oli 01.11.1940 korteriühingu liikmeks H. T..
11. Kohus leidis, et ülalmärgitud tõenditega on tõendatud, et A. S. andis oma liikmeõigused ja kohustused 26.07.1940 üle H. T.. Korteriühingu ”Peavari” põhikirja § 14 sätestab, et liikmevahekorra lõpetamine ühingu ja lahkuva liikme vahel ning tema liikmeõiguste- ja kohustuste üleandmine uuele liikmele toimub juhatuse koosolekul. Üleandmise kohta tehakse 5 märkus osatähtedele ja ühingu raamatuisse. Käesoleval juhul on liikmeõiguste- ja kohustuste ülandmine toimunud põhikirja § 14 vastavalt, s.o juhatuse otsusega. Korteriühingu juhatuse otsusest selgub, et A. S. on esitanud liikmest lahkumiseks ka avalduse. Seega ei olnud A. S. Korteriühingu ”Peavari” hoone natsionaliseerimise hetkel korteriühingu liige ega ka osamaksu omanik.
12. Kohus leidis, et hageja väited nagu oleks vaidlusalused juhatuse protokollid kirjutatud peale elamu natsionaliseerimist, on alusetud. Kohus märkis, et liikmeõiguste ja -kohustuste üleandmine enne elamu natsionaliseerimist kajastub peale juhatuse protokollide ka teistes ülalkirjeldatud ühingu dokumentides. Need kinnitavad just asjaolu, et juhatuse otsused võeti vastu nendes märgitud ajal. Võltsituse alusetust kinnitab kohtu hinnangul ka Tallinna Linnavalitsuse korteritoimkonna 19.10.1940 luba, mille kohaselt elas XXXXXXXX XX-XX asuvas korteris H. T.. Seega on peale korteriühingu enda ka Tallinna Linnavalitsuse ametiasutus kinnitanud, et 1940.a oktoobris elas vaidlusaluses korteris juba H. T..
13. Asja materjalides on küll 26.11.1940 kviitung nr 75 ja selle konts, mille kohaselt on A. S. tasunud 1940.a kulu eelarve järgi novembri kuu osuse ja sooja vee eest kuni 20.08.1940 kokku 86,60 krooni. Sama kontsu kohaselt on summad tagasi makstud 30.11.
14. Kohus leidis, et see ei lükka ümber teisi tõendeid, millest nähtuvalt ei olnud A. S. elamu natsionaliseerimise ajal enam korteriühingu liige. Ka asja materjalides olevatest kolmandate isikute kirjadest ei saa teha järeldust, et A. S. oli elamu natsionaliseerimise ajal korteriühingu liige. Ka asjaolust, et osamaksude raamatus on H. T. aadressiks märgitud Tallinn XXXXXX X, ei saa teha järeldust, et korteriühingu dokumendid liikmeõiguste ja -kohustuste üleandise kohta koostati pärast 1941.a sügist.
15. Kuna kohtus ei leidnud tuvastamist, et A. S. oli Korteriühingule ”Peavari” kuuluva elamu natsionaliseerimise ajal korteriühingu liige ning kasutas vaidlusalust korterit, siis tuleb nõuded 1, 2 ja 5 jätta rahuldamata. Samuti tuleb jätta rahuldamata nõuded 3 ja 4, kuna puudub alus asuda seisukohale, et vaidlusalune korter on J. B. ebaseaduslikus omandis ning, et kinnistusraamatu kanne on ebaõige.
16. Hageja on muuhulgas palunud tuvastada, et kostjate vahel 21.11.1995 sõlmitud ostumüügileping on tühine.

§ 428

lg 1 p 2 sätestab, et kohus lõpetab menetluse otsust tegemata, kui samade poolte vahel vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend. Asja materjalides on Tallinna Linnakohtu 18.12.2002 otsus, millega jäeti rahuldamata hageja hagi kostjate vastu 21.11.1995 sõlmitud lepingu tühisuse tunnustamiseks. Otsus on jõustunud. Eelmärgitud otsusest nähtuvalt on hageja nimetatud asjas esitanud samade kostjate vastu samadel asjaoludel sama nõude nagu käesolevas asjas. Seega kuulub selle nõude osas menetlus lõpetamisele. 21.

§ 423

lg 1 p 13 sätestab, et kohus jätab hagi läbi vaatamata, kui kohus ei ole pädev asja lahendama. Vastavalt

§ 1

vaadatakse tsiviilkohtumenetluses läbi tsiviilasi, kui seaduses ei ole sätestatud teisti. Tsiviilasi on eraõigussuhtest tulenev kohtuasi. Kohus leidis, et nõuded 7-13 ei ole eraõigussuhtest tulenevad nõuded. Seega tuleb hagi nendes nõuetes jätta läbi vaatamata. Samuti ei kuulu kohtu pädevusse nõuded 14-22.

§ 368

lg 1 sätestab, et hageja võib esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Seega saab tuvastushagi esitada eelkõige õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks. Kohtu hinnangul saab faktilise asjaolu tuvastamiseks hagi esitada üksnes seaduses sätestatud juhul. Kohus leidis, et nõuded 14-22 ei saa olla tsiviilasjas hagi esemeks. Seega tuleb ka nendes nõuetes jätta hagi läbi vaatamata.

1. 11.09.2008 on Ü. R. hageja nimel esitanud nõude, milles palub tunnistada tühiseks Korteriühingu „Peavari“ osamaksude raamatus kanne 26.07.1940 A. S. osamaksu ülekandmise 6 kohta H. T.. 22.01.2008 määrusega keelas kohus hageja esindajal Ü. R.il teha käesoleva tsiviilasja menetluses avaldusi. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus selle nõude tähelepanuta. Apellatsioonkaebus
2. Hageja palub tühistada Harju Maakohtu 01.07.2009 otsus ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
3. Kaevatavas otsuses on jäetud kohaldamata TsÜS § 88, § 87 ja §
4. Samuti on oluliselt rikutud menetlusnorme, sealhulgas hageja õigusliku ärakuulamise põhimõtet (

§ 656lg 1 p 1).

Hagejal ei ole menetluse kestel olnud võimalust olla ärakuulatud ja tema esindaja Ü. R.nile kehtestati keeld avaldusi ja taotlusi esitada ning hageja on ka kohtu põhiistungil jäänud õiguseta olla ära kuulatud. 25. Kohus ei ole ühelgi istungil kogu menetluse vältel püüdnud kohaldada

§ 4lg-s 3 ja 4 sätestatut.

Samuti nähtub protokollidest, et pooltele on jäänud selgitamata nii menetlusosaliste kui ka poolte õigused

§ 199, § 200, § 206 järgi.

Materjalide kohaselt kuni kaitsja Andres Hallmägi liitumiseni 23.03.2007 oli hageja esindaja siiski Ü. R.n, kes on kõrges vanuses isik ning kes ei oma juriidilisi eriteadmisi.

§ 333

lg 4 kohaselt sama §-i lõigetes 2 ja 3 sätestatut ei kohaldata, kui kohus on rikkunud tsiviilkohtumenetluse olulist põhimõtet. 26. Kirjalikku kokkulepet korteri nr XX osaku üleandmise kohta ei ole kunagi olemas olnud ning K/Ü Peavari arhiivis puudub A. S. kirjalik tahteavaldus ühistu liikmete hulgast lahkumise kohta. Kohtu materjalide juures on küll arhiivist välja nõutud fond 1347 nimistu 6 säilik 10, mis on K/Ü „Peavari" Lauajuhend 11.01.1939-20.04.1942, kuid kohtuotsuses puudub viide selle kohta, et kohus oleks antud „Lauajuhendit" tõendina kasutanud. „Lauajuhendis" on võimalik täpsemalt tuvastada avalduste esitamise ja nende lahendamise kord. Samuti on kohus 01.07.2009 otsuses käsitlenud tõendina korteriühingu „Peavari" žurnaaliraamatut, millist hageja arvates tõendite hulgas ei ole olemas. Küll on aga tõendina esitatud KÜ „Peavari" žurnaal pearaamat, millist kohus tõendina ei ole käsitlenud. Kohus on otsust tehes arvestanud vaid kostja I esindaja arvamusega, mille kohaselt liikmelisuse ülemineku tõendamiseks piisab juhatuse koosoleku protokollist. Kohus on seega aktsepteerinud kostja I arvamust ja liikmelisuse ülemineku tõendamiseks lugenud piisavaks I koosoleku protokolli. Samas on jäänud tähelepanuta, et H. T. liikmest lahkumise ja liikmeks astumise avaldused puuduvad, kuigi 70 aastat on möödas. Kuna tegemist on vaid kostja I poolsete oletustega, et nad siiski olemas olid, siis on hagejal alust arvata, et hagi aluseks olevad asjaolud ei olnud kohtul 01.07.2009 otsuse tegemiseks

§ 414

piisavalt välja selgitatud ning kohus ei oleks tohtinud asja sisuliselt lahendada poole osavõtuta. Kohus on lahendanud H. K. ja W. L. kirjade materjalide juurde võtmise viimsel istungil 15.06.2009, kuid kohtuotsuses ei ole kirju tõendina käsitletud. Seega on antud tõend jäänud kohtu poolt hindamata.

1. Kohus on konstateerinud, et A. S. loeti ühingu liikmest lahkunuks ja H. T. ühingu liikmeks astunuks alates 26.07.
2. Tähelepanuta on jäänud asjaolu, et 09.11.1940 protokoll nr 19 on ainuke dokument, kus mainitakse mingit A. S. teadaannet, kuid veel märkimisväärsem on asjaolu, et selle teadaande teksti olemas ei ole. Korteriühistu kirjavahetuse registreerimise raamatus mingit märget A. S. ega H. T. avalduse laekumise kohta ei ole. Küll on aga kohus hinnanud usaldusväärseks tõendiks 05.08.1942 kirja Eesti Kinnisvara Seltsi Tallinna Osakonnale, mille kohaselt 01.11.1940 oli korteriühingu liikmeks H. T., mis hageja arvates saab olla vaid konstateering. Juhatusel puudus seaduses nõutav eelmise ja uue liikme kirjalik kokkulepe ja põhikirjas nõutav eelmise liikme kirjalik avaldus ühistu liikmete hulgast lahkumise kohta ja oma osamaksu üleandmise kohta. Vastavalt sissekannetele liikmemaksude raamatus on A. S. poolt tasutud rahaline osamaks lihtsalt üle kantud H. T., kusjuures puudub igasugune märge selle kohta, et osamaksu selliseks üleandmiseks oleks olnud A. S. nõusolek või siis kirjalik kokkulepe endise ja uue liikme vahel. Seega 09.11.1940 protokolli nr 19 kanne on vastuolus nii 7 seaduse kui ka põhikirja nõuetega.
3. Kohus on

§ 414

mõttes asja sisuliselt lahendanud poole osavõtuta ning lugenud, et hagi aluseks olevad asjaolud on kohtu arvates sellise otsuse tegemiseks piisavalt välja selgitatud. Nii on kohus tõendina käsitlenud 26.07.1940 juhatuse protokolli nr 15 (tl 130), mille järgi alates 26.07.1940 on A. S. liikmeõigused ja kohustused lubatud üle anda H. T.. Kohus ei pidanud vajalikuks välja nõuda originaaldokumenti, s.o 26.07.1940 juhatuse protokolli nr

1. Kohus käsitles hagejat ära kuulamata ainult selle koopiat ning andes sellele hinnangu tuvastas, et H. T. on tasunud ühingu liikmeks astumise maksu ja 1940.a eelarve järgi augusti-septembri osuse. Tasumist tõendab kanne 581 (tl 140).
2. Hageja veendumuse kohaselt on aga protokoll nr 15 vormistatud 26.07.1940 fiktiivselt tagantjärele, mitte aga väidetaval protokolli koostamise ajal. Kui 26.07.1940 protokolliga nr 15 läksid liikme õigused ja kohustused juba H. T. üle, siis ei olnud enam mingit vajadust sama küsimust käsitleda uuesti 09.11.1940 ja teha tema liikmelisuse kohta sissekannet. Kande kohaselt „lugeda“ H. T. liikmeks alates 26.07.1940 on hageja arvates õigustühine. Originaaldokumendil protokollis nr 15 on näha pärast nime A. sõna „ja kol.V.", mis on sinna juurde kirjutatud pärast dokumendi esialgset allkirjastamist ning mis dokumendi koopial ei ole kahjuks nähtav. Võrreldes V. omakäelist dokumenti, s.o. 21.05.1940 Lisa 1 ja protokolli nr 15, saab ka visuaalselt öelda, et protokoll nr 15 ei ole V. poolt kirjutatud järelikult protokolli ei kirjutatud koosoleku ajal, vaid pärast seda ja tõenäoliselt 1941.a, kui V. sinna juurde märgiti. Visuaalsel võrdlemisel saab protokolli nr 15 koostaja olla kas laekahoidja A., võrdluseks tema poolt allkirjastatud 11.01.1939 protokoll nr 1 - Lisa nr 2 või esimees J. P., kelle poolt on allkirjastatud 12.07.1939 protokoll nr 4 - Lisa nr
3. Hageja arvamust toetab ka asjaolu, et osamaksude raamatu osa nr 22 sisaldab kannet, mille kohaselt on lisavastutusraha 500 krooni H. T. nimele arvestatud juba 03.04.1940, mil ta K/Ü „Peavari" liige veel ei olnud. Kuna protokolli nr 19 tekst ei vastanud põhikirja nõuetele, kuivõrd liikme õiguste ja kohustuste üleandmist tagasiulatuvalt pole ette nähtud, siis tekkiski vajadus võltsida protokolli nr
5. Protokolli võltsimine aga tõendab tehingu näilikku olemust, s.o. fiktiivsust. Vaidlusaluse tegemise aja puudus Eestis tsiviilkoodeks ning tsiviilõiguslike õigussuhete alusena kohaldati Balti Eraseaduse (BES) vastavaid sätteid. BES § 678 kohaselt arvatakse mitte seaduslikuks iga omandust, mis vägivallaga on omaks võetud, ehk salaja ilma selle inimese teadmata, kelle poolt vasturääkimist selles asjas oodata oleks. BES § 681 sätestab, et omandist võrsuvatel õigustel on aineks omanduse alleshoidmine ja kaitsmine ja omanduse õiguse jälle maksvaks seadmine, kui see kaotatud on. BES § 682 kohaselt iga omandus, kui niisugune seisab igasuguse seaduse kaitse all. BES § 684 kohaselt omanduse rikkumiseks arvatakse ka, kui omanikul oma omandit tarvitada ei lasta.
6. Ülaltoodud asjaoludest ja nende kõrvutamisest seaduse sätetega tuleneb, et K/Ü „Peavari" liikme A. S. omandiõigus korterile nr XX võõrandati ilma tema teadmata. BES sõnastuses „salaja," mistõttu selline omandamine H. T. poolt ei saanud olla seaduslik. Seega oli võõrandamistehing tühine ega võinud kaasa tuua õiguslikke tagajärgi. Järelikult võis XXXXXXXX XX-XX asuv vara selle õigusvastase natsionaliseerimise ajal olla üksnes A. S. seaduslikus omandis ning kaebajal kui tema pärijal on õigus nõuda selle vara tagastamist.
7. Õigusvastase natsionaliseerimise ajaks oli tegelikult 01.11.1940, mitte 27.11.1940 nagu kohus tuvastas, tuginedes ENSV Teatajale nr 57, mille kohaselt K/Ü Peavari elamu natsionaliseeriti 27.11.
8. 27.11.1940 Rahvakomissaride nõukogu määrus ei olnud õigustloov akt vaid õigustloova akti - ÜNP Seadluse 01.11.1940 - täitmiseks välja antud mittenormatiivse iseloomuga täitev-korraldava haldusorgani määrus. Kui isegi oletada, et 09.11.1940 protokolli nr 19 koostamise ajaks oli A. S. tõepoolest saatnud juhatusele mingi teate oma osamaksu võõrandamise soovi kohta, siis selleks ajaks oli natsionaliseerimine juba toimunud, järelikult õigusvastase võõrandamise ajal - 01.11.1940 -kuulus vara 8 A. S.le. Vastus apellatsioonkaebustele
9. Kostja palub jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsus
10. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt

§ 657lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

35. Hageja on otsust vaidlustades apellatsioonkaebuses valdavalt korranud esimese astme kohtus esitatud seisukohti, mis tuginevad endiselt ekslikule ja kohtule esitatud tõenditega vastuolus olevale eeldusele, et A. S. oli Korteriühingu ”Peavari” hoone natsionaliseerimise hetkel korteriühingu liige ja osamaksu omanik. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et asjas kogutud tõenditega on leidnud üheselt tuvastamist asjaolu, et A. S. andis oma liikme õigused ja -kohustused 26.07.1940 üle H. T. ning liikmeõiguste- ja kohustuste ülandmine on toimunud põhikirja § 14 vastavalt. Maakohus on otsuses käsitlenud kõiki hageja seisukohti ja selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks ei saa hageja nõudeid rahuldada. Kuna esimese astme kohus on hageja kõigile seisukohtadele piisava selgusega vastanud ja ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega täies ulatuses, ei pea kolleegium

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.

Kaebuse väited, mis seonduvad juhatuse protokollide võltsitusega kordavad samuti hageja poolt esimese astme kohtus esitatud seisukohti. Kuna maakohus on ka nimetatud väidetele piisava selgusega vastanud, ei pea kolleegium ka selles osas vajalikuks maakohtu põhjendusi taas esitada.

1. Erinevalt hagejast on kolleegium seisukohal, et maakohus on jõudnud tõendeid uurides paikapidavatele järeldustele ning kohaldanud õigesti asjakohast materiaalõigust. Kohtu hinnang hagis esiletoodud asjaoludele ja nende kinnitamiseks esitatud tõenditele on olnud igakülgne, täielik ja objektiivne. Kolleegiumil ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut, kohaldada materiaalõigust teisti ega kujundada nõude aluseks olevate asjaolude suhtes maakohtu järeldustega võrreldes erinevat seisukohta. Kostja mittenõustumine maakohtu seisukohtadega, ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks.
2. Apellatsioonkaebuses viidatud menetlusnormide rikkumist hagejale esindaja tagamise või hageja ärakuulamise õiguse kindlustamise osas ringkonnakohus esimese astme kohtu töös ei tuvastanud. Hagejale on määratud riigi kulul esindajad kolmel korral ning hageja on saanud takistusteta esitada kõiki asjassepuutuvaid seisukohti ja taotlusi kogu maakohtu menetluse jooksul.
3. Eeltoodu põhjal tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohtuotsuse muutmata jätmise tõttu ei ole põhjust muuta ka esimese astme kohtu menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

Iko Nõmm Ele Liiv Mare Merimaa 9