TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-1021 Otsuse kuupäev 24.09.2010 Kohtunik Mare Priks Kohtuasi Mati Jänese esindaja Feliks Luiksaare kaebus Laheda Vallavolikogu 28.01.2010 otsuse nr. 1-1.2/03 „Ehitiste peremehetuks tunnistamine“ peale haldusakti tühistamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev 06.09.2010, avalik kohtuistung Kohtuistungil osalejad Kaebaja Mati Jänes, tema esindaja Feliks Luiksaar; Laheda Vallavolikogu esindaja v.adv. Karina Lõhmus-Ein Resolutsioon Rahuldada Mati Jänese esindaja Feliks Luiksaare kaebus haldusasjas 3-10-
- Tühistada Laheda Vallavolikogu 28.01.2010 otsus nr. 1-1.2/03 „Ehitiste peremehetuks tunnistamine“. Mõista välja Laheda Vallavolikogult Mati Jänese kasuks 6050.krooni Mati Jänese poolt tasutud menetluskulud. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest – apellatsioonikaebuse eitamise viimane tähtaeg on 25.10.
- Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolude kirjeldus Mati Jänese esindaja Feliks Luiksaar on Tartu Halduskohtu poole pöördunud ning esitanud kaebuse, milles vaidlustab Laheda Vallavolikogu 28.01.2010 otsust nr. 1-1.2/03 „Ehitiste peremehetuks tunnistamine“. Kaevatava otsuse kohaselt on Laheda Vallavolikogu otsustanud tunnistada peremehetuks ehitiseks Laheda vallas Tilsi külas asuvad biopuhasti ja kanalisatsioonitrassid. Vallavolikogu on asunud seisukohale, et biopuhasti ja kanalisatsioonitrassid on peremehetud , kuna omanik on lõpetanud ehitise üle valduse, ta on loobunud tegelikust võimust asja üle. Biopuhasti ja kanalisatsioonitrasse ei ole Mati Jänes hooldanud 13 aastat, neid ei ole vallatud ega käsutatud. 12.01.2010 toimunud vallavalitsuse istungil on M. Jänes väitnud, et ta on ehitised hüljanud. Otsuse kohaselt on M.Jänes esitanud vallale dokumentaalsed tõendid omandi tõestamiseks, milleks on lihtkirjalikus vormis esitatud ostu-müügi lepingud, mis on sõlmitud Mati Jänese ja ühistu VEK0 vahel 08.05.1996.a. Vastustaja on märkinud otsuses, et ostu-müügi lepingud peavad olema tõestatud notariaalselt vastavalt Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg
- Kaebaja esindaja on esitanud kaebuse ning taotleb tühistada Laheda Vallavallikogu otsuse nr. 1-1.2/03 28.01.2010 selle õigusvastasuse tõttu. Kaebuses ollakse seisukohal, et kaevatava otsusega on rikutud kaebaja põhiõigusi omandile (Põhiseaduse § 32) . Kaebaja on viidanud tsiviilasja 2-256-1997 kohtulahenditele , millega on tuvastatud ehitiste kuulumine kaebuse esitajale , mistõttu puudub vaidlus selle üle, et kaebaja on otsuses nimetatud ehitiste seaduslik omanik. Kaebaja kinnitab, et ei ole vallavalitsuse 12.01.2010 ega ka muul ajal kinnitanud, et ta on vaidlusalused objektid maha jätnud, kaebaja sooviks on olnud olla vaidlusaluste objektide omanik ning kaebaja on nõus need hilisemalt võõrandama vallale. Kaebaja on rõhutanud, et ei ole kunagi vaidlusaluseid rajatisi maha jätnud ja ei ole loobunud kunagi tegelikust võimust asja üle. Kohtu küsimusele, millal kaebaja tegi viimaseid hooldustöid vaidlusalustele objektidele, vastas kaebaja, et
- aastal tegeles kanalisatsiooniummistuste likvideerimisega ning on ka hilisemalt püüdnud elanike abiga mõningaid töid teostada Kaebaja on leidnud, et temale kuuluvate rajatiste meelevaldne peremehetuks tunnistamine on vastuolus õigusaktidega. Antud juhul ei ole kohaldatavad Asjaõigusseaduse Rakendamise seaduse § 13 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse määruse nr. 211 08.08.1996 sätted. Kaebaja on seisukohal, et kaevatav otsus ei ole motiveeritud nõuetekohaselt. Otsuses ei ole selgelt ja üheselt näidatud, millist Asjaõigusseaduse normi on otsuses rakendatud ning puuduvad põhjendused. Kaebaja ei ole saanud omapoolset arvamust esitada Laheda Vallavolikogule, kuna vallavolikogu ei ole teda istungile kutsunud, ning kaebaja ei ole saanud esitada ka vastuväiteid, mistõttu on rikutud kaebaja suhtes ärakuulamise põhimõtet. Kaebuse esitaja taotleb kaevatava haldusakti tühistamist ning menetluskulude väljamõistmist. Vastustaja taotleb jätta kaebuse rahuldamata. Biopuhasti ja kanalisatsioonitrassid kuulusid Ühistule VEKO, kes nimetatud rajatisi ka haldas.
- mail 1996.a sõlmisid Ühistu VEKO ja kaebuse esitaja lihtkirjalikud lepingud, millega Ühistu VEKO võõrandas biopuhasti ja kanalisatsioonitrassid Mati Jänesele. Biopuhasti ja kanalisatsioonitrasside haldamist jätkas Ühistu VEKO. Kohtuistungil vastustaja esindaja asus seisukohale, et kanalisatsioonitrasse ei ole ostu-müügi lepingus ära märgitud, seega pole need ka tehingu objektiks ning ostu-müügi lepingud oleks pidanud olema sõlmitud notariaalses vormis. Oma kirjalikus vastuses on vastustaja märkinud, et pärast
- detsembrit 1996.a ei ole Mati Jänes ega Ühistu VEKO kanalisatsioonitrasse ja biopuhastit vallanud ega hallanud. Arvestades seda, et nimetatud kanalisatsioonitrassid on vajalikud Tilsi küla reovee ärajuhtimiseks, on trasside ummistuste ja lekete likvideerimisega tegelenud Laheda vald, Tilsi lastekodu, korteriühistud ja eramajade omanikud. Laheda vald on nimetatud tegevusega seoses kandnud alates 2004.a kulutusi summas 84 664,30 krooni. Tänaseks on kanalisatsioonitrassid amortiseerunud ning nende sihtotstarbeline kasutamine on peagi võimatu. Tekkinud olukord kahjustab oluliselt Tilsi külas elavate ja asuvate isikute huve ning õigusi. Vastustajal ei ole võimalik rajada kanalisatsioonitrasse ja biopuhastit uude kohta, mistõttu omab nende kanalisatsioonitrasside ja biopuhasti ekspluatatsioonis hoidmine olulist avalikku tähtsust. AÕS RakS § 13 lg 2 tulenevalt on peremehetu ehitise hõivamise õigus ja kohustus kohalikul omavalitsusel ja riigil Vabariigi Valitsuse määratud korras. Seega ei ole maha jäetud asjade hõivamine üksnes kohaliku omavalitsuse õigus, vaid ka kohustus. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud otsus on formaalselt õiguspärane ning vastab HMS § 55 ja 56 nõuetele. Samuti on otsuses põhjendatud, miks vastustaja leiab, et kaebuse esitaja kui biopuhasti ja kanalisatsioonitrasside väidetav omanik on loobunud tegelikust võimust nimetatud asjade üle. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väidetega ärakuulamisõiguse rikkumise kohta. Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja esitas 2009.a oktoobris Laheda Vallavalitsusele vastuväited biopuhasti ja kanalisatsioonitrasside peremehetute ehitistena hõivamise kohta. Samuti ei ole vaidlust selles, et kaebuse esitaja osales
- jaanuari 2009.a Laheda Vallavalitsuse istungil. Nimetatud istungil oli kaebuse esitajal võimalik esitada oma seisukohad biopuhasti ja kanalisatsioonitrasside kuuluvuse ja valdamise kohta ning soovitud dokumendid. Seega oli kaebuse esitajal võimalik esitada oma seisukohti biopuhasti ja kanalisatsioonitrasside peremehetuks tunnistamise osas nii suuliselt kui kirjalikult. Vastustaja taotleb jätta kaebuse rahuldamata ning esitas kohtuistungil menetluskulude nimekirja Kohtu seisukohad: Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ning lähtudes asja materjalidest leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele ja seda alljärgnevatel asjaoludel: Laheda vallas Tilsi külas asuvad biopuhasti ja kanalisatsioonitrassid. Nimetatud biopuhasti ja kanalisatsioonitrassid on vajalikud Tilsi küla reovee ärajuhtimiseks ja puhastamiseks. Seetõttu on nende ehitiste olemasolu ja sihtotstarbelise kasutamise võimalikkus vajalik avalikes huvides. AÕS RakS § 13 lg 2 tulenevalt on peremehetu ehitise hõivamise õigus ja kohustus kohalikul omavalitsusel ja riigil Vabariigi Valitsuse määratud korras. Peremehetu ehitise hõivamise kord on kinnitatud Vabariigi Valitsuse
- augusti 1996.a. määrusega nr. 211, mis reguleerib hoone ja rajatise kui peremehetu ehitise hõivamist asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg 2 alusel. Peremehetute ehitiste hõivamine on riigi ja kohaliku omavalitsuse kohustus, mis kujutab endast avalikku ülesannet. Kuna kohaliku omavalitsuse üksusel lasub Põhiseaduse § 14 tulenevalt põhiõiguste ja vabaduste kaitse kohustus ning omand kujutab endast põhiseaduslikult (§ 32 lg 1) avaliku õigusega kaitstud hüve, peab kohalik omavalitsus ehitise hõivamisel lähtuma uurimisprintsiibist ja näitama üles hoolikust, et ehitist kontrollimatult peremehetuks ei tunnistata. Peremehetu ehitise hõivamise kord näeb ette hõivamise kavatsusest teatamise kohustuse, vastuväidete esitamise võimaluse, ilma volikogu otsuseta ei ole lubatud ehitist hõivata. Laheda Vallavolikogu otsusega nr. 26/21.08.2009 on otsustatud peremehetu varana arvele võtta Laheda vallas Tilsi külas asuvad biopuhasti ja vee- ja kanalisatsioonitrassid, ehitiste viimaseks omanikuks on märgitud teadaolevalt Mati Jänes. Antud asjas on Laheda Vallavolikogu otsusega 28.01.2010 nr. 1-1.2/03 p. 1 tunnistatud peremehetuks ehitiseks Laheda vallas Tilsi külas asuvad biopuhasti ja kanalisatsioonitrassid, volikogu seisukohalt on kaebaja loobunud tegelikust võimust asja üle ning märgitud on, et biopuhastit ja kanalisatsioonitrasse ei ole M.Jänes 13 aastat hooldanud, neid ei ole vallatud ega käsutatud. Kaebaja on märkinud, et on omandanud kaevatava otsusega peremehetuks tunnistatud ehitised kahe 08.05.1996.a. sõlmitud ostu-müügilepinguga ning samuti on Põlva Maakohtu jõustunud kohtuotsuses tunnistatud , et kaevatavad ehitised kuuluvad Mati Jänesele ning kohtu poolt on ka põhjendatud miks ostu-müügilepingud ei ole sõlmitud notariaalselt. Kaebaja on seisukohal, et peremehetuks tunnistatud ehitiste omanik on kaebaja ning ta ei ole kunagi maha jätnud nimetatud ehitisi ega loobunud tegelikust võimust asja üle. Tulenevalt Ehitusseaduse §2 lg 1 kohaselt jagunevad ehitised hooneteks ja rajatisteks, seega võib antud asjas käsitleda vaidlusalust objekti rajatisena. Asja materjalide kohaselt on sõlmitud kaks ostu-müügilepingut 08.05.1996 , millega on ühistu „VEKO“ müünud M.Jänesele Vardja ja Tilsi veevõrgud ning biopuhasti. Asja materjalide juures on jõustunud Põlva Maakohtu kohtuotsus 26.01.1998 tsiviilasi nr. 2-256-1997, millest nähtuvalt on Ühistu „VEKO“ ja M.Jänese vahel sõlmitud 20.11.1995 ostu-müügileping, millega on müüdud Tilsi küla, Himma küla ja Vardja puurkaevud M.Jänesele. Ühistu „VEKO“ on moodustatud põllumajandusreformi käigus Tilsi Põllumajandusühistu kommunaalvarade baasil elanike teenindamiseks ja ühistule VEKO anti varad üle tervikvaradena. Kohtuotsusest nähtuvalt on Laheda Vallavalitsus vaidlustanud eelnimetatud lepinguid ning leidnud, et lepingud pidanuks olema notariaalselt tõestatud. Jõustunud Põlva maakohtu kohtuotsuses on kohus leidnud, et varade üleandmise aktis on fikseeritud, et omandiõigus läks ühistule „VEKO“ üle akti allakirjutamisel, siis on tekkinud ka viimasel vara käsutamise õigus ja vara käsutamisõigust ei saa piirata ning omanikul oli õigus oma vara müüa Mati Jänesele. Kohus on samas lahendis asunud ka seisukohale, et Mati Jänese ja ühistu „VEKO „ vahel sõlmitud ostumüügilepingud ei pidanud olema notariaalselt tõestatud. Seega ei vaja käesolevas kohtuasjas eelnimetatud küsimus uut kohtu poolt antavat analüüsi ning seega on tõendatud, et kaebajale kuulub Himma küla puurkaev, Himma küla ja Vardja küla vesivarustus ja Tilsi biopuhasti. Määruse nr. 211/08.08.1996 p. 4 kohaselt on omanik lõpetanud ehitise valduse kui ta on loobunud tegelikust võimust asja üle. Antud juhul ei ole kaebaja loobunud ehitiste (rajatiste) valdusest, kuigi vallavolikogu on oma kaevatavas otsuses seda märkinud, jättes uurimata rajatiste eeldatava omaniku tegeliku tahte. Kuigi on otsuses märgitud, et 12.01.2010 toimunud vallavalitsuse istungil on M.Jänes väitnud, et ta on ehitised hüljanud, eitab M.Jänes seda kohtuistungil. Kohus peab võimalikuks asjaolu, et mitmeid aastaid ei ole vee- ja kanalisatsioonitrasside korrashoiu eest kaebaja hoolt kandnud, ka kaebaja ise märkis, et tegeles kanalisatsioonitrassi ummistuste likvideerimisega
- aastal, kuid see ei oleks andnud õigust tunnistada vallal vaidlusalused ehitised peremehetuks varaks, kuigi võib möönda, et kaebaja ei ole tegelenud pikka aega vaidlusaluste objektide korrashoiuga. Kaebuse esitaja on esitanud kohtule kaks ühistu „VEKO“ pöördumist valla poole, kus kaebaja ühistu „VEKO“ juhatajana on teavitanud Laheda valda, et ühistu on majandusraskustes ning taotleb lõpetada ühistu VEKO halduses olevatesse piiritlusaktiga määratletud trassidesse ning biorajatistesse heitvee juhtimine (tl. 25,26), millega on kaebaja püüdnud tõendada, et nii vee- kui kanalisatsiooniteenuse osutamine oli raskendatud, kuna trassid on amortiseerunud. Tulenevalt AÕS § 96 lg 3 saab ehitis olla peremehetu vaid viimase omaniku faktilisest tegevusest ja tahteavaldusest tulenevalt, mitte aga omavalitsusüksuse otsuse tõttu. Seega, otsustades vastavalt Määruse nr. 211/08.08.1996 p.-le 10, kas asi on peremehetu või mitte, on võimalik tuvastada üksnes ehitise tegelik peremehetus. Kui ehitis tegelikult ei ole peremehetu , ei muutu see peremehetuks ka volikogu otsusest tulenevalt (Riigikohtu lahend 3-3-1-39-01 p.3) Antud juhul ei ole omanik asja valdust lõpetanud omandist loobumisega. Kohtuistungil tõi uue asjaoluna välja vastustaja esindaja, et kanalisatsioonitrasside müük ei kajastu üldse ostu-müügilepingutes, mistõttu ei ole see kaebajale kuulunud. Samas ei ole kanalisatsioonitrasside olemasolu käsitletud ka jõustunud Põlva Maakohtu kohtuotsuses. Kohus asub seisukohale, et kuigi ostu-müügilepingutes ei ole ära märgitud , et võõrandatakse kanalisatsioonitrasse, on usutav, et kanalisatsioonitrassid on üle läinud faktiliselt koos veevärgi ja biopuhastiga. Samas on Mati Jänes kohtuistungil väitnud, et tegeles kanalisatsioonitasside ummistuste likvideerimisega
- aastal ning ühistu „VEKO“ teates 06.12.1996 nähtub, et ühistu „VEKO“ on osutanud vee- ja kanalisatsiooniteenust, millest nähtuvalt saab lugeda , et ka kanalisatsioonitrassid olid ostu-müügiobjektiks koos veevärgi ja biopuhastiga. Asjaolu, et kuigi kanalisatsioonitrasse otseselt ei olnud märgitud ostu-müügilepingus, asub kohus seisukohale, et nimetatu võis ka ekslikult lepingust välja jääda, sest veevarustus- ja kanalisatsioonisüsteeme on käsitletud ühtse tervikuna. Asja materjalidest ei nähtu, et l995 ja l996.a. aasta lepingu pooltel või teistel isikutel peale Laheda Vallavolikogu oleks kahtlusi käesolevas asjas vaidlustatavate rajatiste omandiõiguse üle. Kui mõni teine isik ei ole esitanud hagi vaidlusaluste rajatiste omandiõiguse tunnustamiseks , siis sellises olukorras pole alust arvata , et vaidlusalused rajatised (kanalisatsioonitrassid) polnud ostu-müügilepingu objektiks. Eeltoodu alusel rahuldab kohus kaebuse ja tühistab Laheda Vallavolikogu otsuse 28.01.2010 nr. 1-1.2/03, kuna kaevatav haldusakt ei ole eeltoodud põhjenduste kohaselt õiguspärane ja rikub kaebaja subjektiivseid õigusi ning Põhiseaduse § 32 sätestatud omandiga seonduvate õiguste kaitset. Mis puudutab menetlusnormide rikkumist, siis kohus ei tuvastanud volikogu poolt kaebaja suhtes menetlusnormide rikkumist. Otsus vormilisest küljest vastab HMS § 55 ja § 56 nõuetele. Mis puudutab ärakuulamispõhimõtte rikkumist, siis on vastustajal õigus, et volikogu on vastuvõtnud otsuse, kuid asja ettevalmistavas käigus - see on vallavalitsuse töö käigus - on tehtud toiminguid, kus on kaebaja osalenud nii istungitel kui ka saanud kirjalikke avaldusi esitada, mis on olnud otsuse tegemise aluseks, seega ei ole õige kaebajapoolne väide, et teda ei ole kaasatud menetlusse ning tema suhtes on rikutud ärakuulamisõiguse põhimõtet. Kaebuse esitaja märgib kaebuses, et „vallavolikogu ei saanud vastu võtta ka kaevatava otsuse punkti 2, millega on volikogu poolt antud vallavalitsusele juhis „korraldada nimetatud ehitiste registreerimine Eesti Riiklikus Ehitusregistris“, sest sellist registrit kaebuse esitajale teadaolevalt ei ole käesoleval ajal olemas ja ei olnud olemas ka kaevatava otsuse vastuvõtmise ajal.“ Kohus nõustub siinkohal vastustajaga, et käesoleval juhul on ilmselgelt tegemist täheveaga, mis ei raskenda otsusest arusaamist. Menetluskuludest. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul tuleb menetluskulud, mida kaebaja on kandnud, välja mõista vastustajalt. Tulenevalt HKMS § 93 lg1 kohaselt mõistab kohus välja menetluskulud kuludokumentide alusel. Mati Jänese esindaja on esitanud menetluskulude nimekirja riigilõivu 450.- krooni (riigilõiv kaebuselt ja riigilõiv esialgse õiguskaitse taotluselt, mille kohus rahuldas) väljamõistmiseks ja õigusabikulude 5600.krooni väljamõistmiseks, kokku 6050.- krooni. Kohus asub seisukohale, et menetluskulude väljamõistmist taotletakse mõistlikus suuruses ning 6050.- krooni kuulub Mati Jänese kasuks Laheda Vallavolikogult väljamõistmisele. Kohtunik Mare Priks