3-09-2151/24

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. november 2009, Jõhvi 3-09-2151 H. L kaebus Viru Vangla 08.05.2009 käskkirja nr. 6-3/1131-D tühistamiseks ja toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks
2. november 2009 H. L ning Viru Vangla esindaja Eve Kangro Resolutsioon 1.Rahuldada H. L kaebus osaliselt.
3. Tühistada Viru Vangla 08.05.2009 käskkiri nr. 63/1131-D.
4. Mõista Viru Vanglalt H. L kasuks välja 125 (ükssada kakskümmend viis) krooni. 4.Muus osas jätta kaebus rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 08.05.2009 Viru Vanglas koostatud käskkirjaga nr. 6-3/1131-D (tl. 36-37) karistati H. L vangistusseaduse § 67 p 1, vangla sisekorraeeskirja § 51 lg 1 ja Viru Vangla kodukorra p 22.1.4 sätestatud nõuete rikkumise eest ühe pikaajalise kokkusaamise keeluga. 03.05.2009 esitas H. L vaide taandamise taotluse rahuldamata jätmise ja 13.05.2009 käskkirja peale (tl. 50-55), 17.06.2009 edastati need Justiitsministeeriumile (tl.48-49) ning 01.09.2009 koostatud vaideotsusega (tl. 38-39) jäeti vaided rahuldamata. 30.09.2009 esitas H. L Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl. 1-6) ja palus, et kohus tühistaks tema suhtes tehtud käskkirja ning tunnistaks menetleja taandamata jätmise ja vaiete edastamisega venitamise õigusvastaseks. Käskkirja osas leidis kaebaja mitmetele õigusaktidele ja Riigikohtu seisukohtadele tuginedes, et tema tegevuses puudub distsiplinaarsüüteo koosseis, menetlust pole läbi viidud erapooletult, tõendeid on meelevaldselt moonutatud, menetlusnorme rikutud ja õigusakte ebaõigesti tõlgendatud. Seejuures ta väitis, et kodukorra punkt 22.1.4 reguleerib vanglasiseste taotluste esitamist, tema aga üksnes tõlkis teise kinnipeetava telefonisõnumit. Samuti eitas ta vanglaametniku ettekandele ja videosalvestisele viidates teise kinnipeetava telefonikaardi batch koodi kasutamist. Toimingute osas leidis kaebaja, et menetlust läbi viinud ametnik polnud 1 1 tema kohta esitatud kaebuste tõttu erapooletu ning vangla on ületanud haldusmenetluse seaduse § 80 lg 1 kehtestatud vaide edastamise tähtaega. Oma huvi väitis ta olevat preventiivse. Kaebusele 16.11.2009 lisatud täienduses (tl. ) väitis H. L muuhulgas veel, et rikuti tema kaitseõigust, sest vangla sisekorraeeskirja § 51 muudatustest teavitati teda alles 08.05.2009, õiguserikkumise ajal Viru Vangla kodukorras punkt 22.1.4 üldse puudus ning tema poolt kohtuametlikule edastatut ei registreeritudki teabenõudena. Viru Vangla kirjalikus vastuses (tl. 45-47) paluti kaebus tühistamisnõude osas rahuldamata jätta ja tuvastamisnõuete osas halduskohtumenetluse seadustiku § 11 lg 3 alusel tagastada. Seejuures peeti käskkirja igati õiguspäraseks, selgitati oma seisukohti kaebaja rikkumise ja talle määratud karistuse suhtes ning väideti, et vanglal puudub alus kahelda menetleja erapooletuses. Vaiete edastamise osas võeti omaks, et nende suure hulga tõttu ei jõuta alati tähtaegu järgida, kuid eitati kaebaja vaiete tahtliku kinni hoidmist ja leiti, et toimunu ei saanud vaideotsust mõjutada ja talle kahjulikke tagajärgi kaasa tuua. Kohtuistungil jäi H. L kõigi kirjalike väidete ja nõuete juurde, palus hüvitada riigilõivude tasumisega kantud kokku 650 krooni suuruse kohtukulu ja palus algatada vangla sisekorraeeskirja § 51 lg 1 suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Täiendavalt väitis ta, et helistamist puudutavat vangla sisekorraeeskirja muudatust pole talle tutvustatud ning lisas, et tema eesmärgiks on nii vaidlustatud käskkirja tühistamine kui selle õigusvastasuse tuvastamine selleks, et tulevikus ei saaks teda sama sätte alusel uuesti karistada. Ka Viru Vangla esindaja Eve Kangro jäi kirjalikult esitatu juurde ega esitanud olulisi täiendusi. KOHTU PÕHJENDUSED Vaidluse põhjustanud käskkirja (tl. 36-37) kohaselt on H. L distsiplinaarkorras karistatud vangistusseaduse § 67 p 1 ja vangla sisekorraeeskirja § 51 lg 1 ja Viru Vangla kodukorra punkt 22.1.4 sätestatud nõuete rikkumise eest ning märgitud talle süüks pandud rikkumise sisuks asjaolu, et ta esitas 30.03.2009 Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajale telefoni teel Andrei Iljuhhini eest teabenõude kasutades sellele isikule väljastatud telefonikaardi batch koodi. Vangistusseaduse nimetatud säte kohustab täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Vangla sisekorraeeskirja § 51 lg 1 alates 01.01.2009 kehtiv sõnastus näeb ette, et kinnipeetav võib kasutada helistamiseks talle ettenähtud telefoni ning vangla poolt talle väljastatud telefonikaarti. Kuni Viru Vangla direktori 25.03.2009 käskkirjaga nr. 1.1-./61 kinnitatud kodukorra uue redaktsiooni jõustumiseni Viru Vangla kodukorras punkt 22.1.4 üldse puudus. Nüüd reguleerib see kinnipeetavate taotlusi vanglasiseste olmeprobleemide lahendamisel. Menetluse ajendanud ettekande (tl. 60) ja distsiplinaarmenetluse protokolli (tl. 58) väidetel sisestas kinnipeetav Andrei Iljuhhin oma batch koodi ise telefoniaparaati ja andis selle alles siis H. L üle. Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumaja konsultant-istungisekretär Ave Kasvandiku seletuse (tl. 63) kohaselt toimus kõne Andrei Iljuhhini nimel ega nähtu, et H. L oleks lahendanud sellega tema endaga seonduvaid probleeme. Seetõttu ei ole alust käsitleda toimunut tema telefonikõnena vaatamata asjaolule, et ta oli selle tegelikuks teostajaks. Samuti ei ole kohtumenetluses osaleva kinnipeetava suhtlemist kohtuametnikuga kuidagi võimalik pidada vanglasisese olmeprobleemi lahendamiseks. Ükski vangistusalane õigusakt ei reguleeri, kuidas see suhtlemine toimuma peab, kinnipeetaval on endal õigus otsustada, millisel viisil ta seda teeb ning vajadusel kasutada ka teist isikut vahendajana. Seega puudus Viru Vanglal õiguslik alus pidada H. L käitumist vaidlusaluses käskkirjas nimetatud õigusnormide rikkumiseks ning teda distsiplinaarkorras karistada. Halduskohtumenetluse seadustiku § 25 lg 9 ja 10 kehtestatust tulenevalt saab halduskohus põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatada vaid niisuguse õigustloova akti suhtes, mille mingi konkreetne säte puutub otseselt asja lahendamisse. Vaidlusaluse käskkirjaga on H. L küll määratud karistus vangla sisekorraeeskirja § 51 lg 1 rikkumise eest, kuid süüdistus seisnes teisele isikule antud batch koodi kasutamises, mitte vastaja arvel või mistahes muul viisil helistamises. 2 2 Kuna eespool juba käsitletud järelduste kohaselt polnud alust vaidluse põhjuseks olevat kõnet pidada H. L kõneks, ei saa tõusetuda selle sätte põhiseaduslikkusele vastavuse küsimust ning puudub vastava järelevalvemenetluse algatamise vajadus. Halduskohtumenetluse § 26 lg 1 p 1 võimaldab tühistada vaid õigusvastase haldusakti. Seetõttu pole tühistamisnõude juurde vaja esitada taotlust haldusakti õigusvastaseks tunnistamiseks ning kui see ka on esitatud, ei pea kohus seda eraldi käsitlema. Lisaks distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamise nõudele on H. L esitanud ka tuvastamisnõude distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametniku taandamata jätmise suhtes ning tugineb preventiivsele huvile ja väitele, et menetlust läbi viinud inspektor-kontaktisik Kadi Luuri polnud tema peale esitatud mitmete kaebuste tõttu erapooletu. Vangistusseadus ei reguleeri distsiplinaarmenetlust läbi viiva ametniku taandamise küsimust, kuid seaduse § 1’ lg 1 võimaldab haldusmenetluse seaduse kohaldamist. Haldusmenetlusest osavõtja taandamise alused on loetletud selle seaduse § 10 lg 1 neljas punktis. Kahtlus isiku erapooletuses on küll üks selles loetelus sisalduvatest taandamise võimalikest alustest ja preventiivne eesmärk sobiv halduskohtumenetluse seadustiku § 7 lg 1 ja § 26 lg 1 p 3 nimetatud huvi põhjendus, kuid käesoleval juhul ei anna need küllaldast alust kaebuse vastava nõude rahuldamiseks. Preventiivne eesmärk ei saa tugineda üksnes õigusvastaselt toiminud haldusorgani korrale kutsumise soovile, vaid peab reaalselt kaasa aitama kaebaja õiguste edasise rikkumise vältimisele. Käesoleval juhul kaitseb neid kõige tõhusamalt tühistamisnõude rahuldamine. Tulevikus võib-olla ehk esitatavate taotluste lahendamist taanduse rahuldamata jätmise õigusvastasuse tuvastamine ei abista, sest iga juhtum vajab konkreetsetel asjaoludel tuginevat otsust ja kaebaja ei saa eeldada, et peale ühe talle positiivse kohtuotsuse saamist lahendatakse kõik sarnased taotlused edaspidi alati tema kasuks. Veel on H. L esitanud tuvastamisnõude oma vaiete edastamisega seotud tegevusetuse peale ning tugineb ka siin preventiivsele huvile. Kinnipeetavate poolt esitatud vaide menetlemise kord on reguleeritud vangistusseaduse § 1’ ning haldusmenetluse seaduse vaidemenetlust käsitlevas osas. Nõue edastada vaie seitsme päeva jooksul saamisest sisaldub haldusmenetluse seaduse § 80 lg
5. Viru Vangla on 03.05.2009 ja 13.05.2009 esitatud vaided (tl. 50-56) koos oma seisukoha ja lisadega edastanud Justiitsministeeriumile alles 17.06.2009 (tl. 48-49) ja möönab ka ise, et on ületanud vastavaks toiminguks kehtestatud tähtaega (tl. 47). Seejuures aga eitatakse kaebaja vaide tahtlikku kinnihoidmist ning põhjendatakse toimunut vaiete arvukusest tuleneva suure töökoormusega. Kohtul ei ole põhjust kahelda vaiete suure arvu kohta esitatud väite tõepärasuses ja kuna seetõttu venib ilmselgelt kõigi kinnipeetavate vaiete edastamine, ei saa kaebaja vastava nõude rahuldamine kuidagi aidata kaasa tema isiklike subjektiivsete õiguste kaitsele, sest tal puudub õiguslik alus eeldada, et nõude rahuldamise tõttu hakatakse edaspidi tema vaideid eelisjärjekorras menetlema. Eeltoodust tulenevalt on H. L kaebus Viru Vangla 08.05.2009 käskkirja nr. 6-3/1131-D tühistamise nõude osas põhjendatud ja kuulub halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 1 alusel rahuldamisele. Mõlemad tuvastamisnõuded jäävad sama seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata. Kaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb Viru Vanglal hüvitada H. L tema poolt kaebuse esitamisel tasutud 250 krooni suurusest riigilõivust (tl. 7) halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 3 alusel 125 krooni. Esialgse õiguskaitse kohta 09.10.2009 tehtud kohtumääruse (tl. 22) on H. L 27.10.2009 esitatud määruskaebusega (tl. 74-76) vaidlustanud. Kuna selle taotluse lahendamine on alles pooleli, ei saa halduskohus taotluse ja määruskaebuse esitamisel tasutud kokku 400 krooni suuruse riigilõivu (tl. 10 ja 77) küsimust veel lahendada. Vangla esindaja menetluskulude hüvitamise taotlust ei esitanud (tl. 122), seega jäävad vastustaja võimalikud kulud halduskohtumenetluse seadustiku § 93 lg 1 kohaselt kogu ulatuses tema enda kanda. Raili Randlane Kohtunik 3 3