3-09-1576/16

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. oktoober 2009, Jõhvi 3-09-1576 H. L kaebus Viru Vangla 01.04.2009 käskkirja nr. 6-3/760-D tühistamiseks ja toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks
2. oktoober 2009 H. L ning Viru Vangla esindaja Jaanika Kõrgmaa Resolutsioon 1.Rahuldada H. L kaebus osaliselt.
3. Tühistada Viru Vangla 01.04.2009 käskkiri nr. 63/760-D.
4. Mõista Viru Vanglalt H. L kasuks välja 125 (ükssada kakskümmend viis) krooni. 4.Muus osas jätta kaebus rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 01.04.2009 Viru Vanglas koostatud käskkirjaga nr. 6-3/760-D (tl. 35-36) karistati H. L vangistusseaduse § 67 p 1 ja Viru Vangla kodukorra p 8.2.7 sätestatud nõuete rikkumise eest noomitusega. 07.04.2009 esitas H. L käskkirja peale vaide (tl. 33), 14.05.2009 edastas Viru Vangla selle Justiitsministeeriumile (tl. 32) ning 15.06.2009 koostatud vaideotsusega (tl. 30-31) jäeti vaie rahuldamata. 21.07.2009 esitas H. L Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl. 1-6) ja palus, et halduskohus tühistaks tema suhtes tehtud käskkirja ning tunnistaks vaide edastamisega venitamise õigusvastaseks. Kaebuses ja sellele esitatud täienduses (tl. 51-53) viitas ta mitmetele õigusaktidele ja Riigikohtu seisukohtadele ning väitis, et vaidlustatud käskkirjal puudub korrektne ja täpne õiguslik alus, menetlust ei ole läbi viidud täielikult, igakülgselt ja objektiivselt, kõiki asjaolusid pole kaalutud ning haldusmenetluse seaduse § 80 lg 1 kehtestatud vaide edastamise tähtaega on ületatud. Seejuures kaebaja leidis, et tema süüdistamine on alusetu, sest ta pole ajakirja 1 1 „Playboy“ kellelegi üle andnud ning selgitas, et ei mäleta vaidlusaluse ajakirja saatust, kuid kuna tarbetuks muutunud ajakirjandusest vabanemist pole reguleeritud, on tal endal vaba voli selle üle otsustamiseks. Oma huvi põhjendas ta sooviga tuvastada õigusvastased toimingud ja esitada nõue nendega tekitatud kahju hüvitamiseks. Viru Vangla kirjalikus vastuses (tl. 28-29) paluti kaebust mitte rahuldada, selgitati oma seisukohti kaebaja distsipliinirikkumise ja talle määratud karistuse suhtes ning võeti omaks, et vaiete suure hulga tõttu ei jõuta neid alati tähtaegselt menetleda. Seejuures väideti, et tegemist polnud kaebaja vaide tahtliku kinni hoidmisega, mis saanuks talle kahjulikke tagajärgi kaasa tuua, mistõttu puudub tuvastamisnõude puhul vajalik huvi põhjendus. Kohtuistungil jäi H. L kõigi kirjalike väidete ja nõuete juurde, esitas taotluse Viru vangla kodukorra punkt 8.2.7 põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks, palus hüvitada riigilõivu tasumisega kantud kohtukulu ning selgitas, et vangla on jätnud käskkirjas selgitamata, milles seisneb tema süü teises vangistusseaduse § 67 p 1 sätestatud nõude – allumatuse rikkumises. Vaide edastamisega seotud mittevaralise kahju väitis ta seisnevat solvumises ja hingelises üleelamises ning lisas, et tal on ka preventiivne eesmärk, sest soovib vältida samasugust käitumist edaspidi. Ka Viru Vangla esindaja Jaanika Kõrgmaa jäi kirjalikult esitatu juurde ning selgitas, et karistamine on toimunud kodukorra rikkumise, mitte korralduse täitmata jätmise eest. Vaidlusaluse sätte õigusliku aluse väitis ta tulenevat vangistusseaduse § 4’ lg 2 ning lisas, et töömahu suurenemise tõttu on vangla täiendava juristi tööle võtnud. KOHTU PÕHJENDUSED Vaidluse põhjustanud käskkirja (tl. 15-16) kohaselt on H. L distsiplinaarkorras karistatud vangistusseaduse § 67 p 1 ja Viru Vangla kodukorra punkt 8.2.7 sätestatud nõuete rikkumise eest ning märgitud talle süüks pandud rikkumise sisuks asjaolu, et ta andis isikliku ajakirja teistele kinnipeetavatele kasutamiseks. Nimetatud sätted kohustavad täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele ning keelavad kehtestatud korda rikkudes võõrandada või teiste kasutusse anda isiklikuks tarbimiseks olevaid esemeid, tooteid või asju. Käskkirjast selgub ainult see, et H. L andis talle kuuluva ajakirja teistele kinnipeetavatele kasutamiseks, kuid ei ole märgitud, millist ja kelle poolt kehtestatud korda ta seejuures rikkus. Vangistusseadus ja selle alusel justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr. 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskiri“ sisaldavad kinnipeetavatele lubatud asjade suhtes vaid õiguse neid 30 kilogrammi suuruses koguses enda juures või laos hoida ega reguleeri midagi tellitud ajakirjadega seonduvalt. Ka Viru Vangla kodukorra punktis 12.16 on kehtestatud vaid õigus oma isiklike vahendite arvelt ajakirjandust tellida, kuid pole määratletud reegleid, kuidas tellituga edasi toimida. Seda, et neid pole kehtestatud kinnitab oma kohtule esitatud vastuses ka Viru Vangla (tl. 29). Kui seaduseandja või muu selleks pädev isik ei ole kehtestanud ajakirjade või mistahes muude asjade või esemetega toimimise suhtes üldse mingit korda, siis ei ole seda võimalik ka rikkuda ning kinnipeetavat ei saa Viru Vangla kodukorra punkt 8.2.7 alusel karistada selle eest, et ta andis talle kuuluva isiklikuks tarbimiseks mõeldud ajakirja teistele kasutamiseks või tegi selle neile muul viisil kättesaadavaks. Põhiseaduse § 32 kehtestatud õigus omandi puutumatusele ja kaitstusele ei ole absoluutne. Kinnipeetava õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada ei kuulu üldse selle sätte kaitsealasse ja seega puudub vajadus algatada Viru Vangla kodukorra punkt 8.2.7 suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Lisaks haldusakti tühistamise nõudele on H. L esitanud ka tuvastamisnõude oma vaide edastamisega seotud tegevusetuse suhtes. Kinnipeetavate poolt esitatud vaide menetlemise kord on reguleeritud vangistusseaduse § 1’ ning haldusmenetluse seaduse vaidemenetlust käsitlevas osas. Nõue edastada vaie seitsme päeva jooksul saamisest sisaldub haldusmenetluse seaduse § 80 lg
5. Viru Vangla on 06.04.2009 vastu võetud vaide (tl. 33) edastanud Justiitsministeeriumile koos oma seisukoha ja lisamaterjalidega 14.05.2009 (tl. 32) ja möönab ka ise, et on ületanud vastavaks 2 2 toiminguks kehtestatud tähtaega (tl. 28). Halduskohtumenetluse seadustiku § 7 lg 1 kehtestatu võimaldab haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamise nõuet esitada ainult juhul, kui selleks on põhjendatud huvi ning sama seadustiku § 26 lg 1 p 3 kohaldamiseks peab see huvi leidma kohtumenetluses tuvastamist. H. L väidab, et soovib esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõuet ja lisaks on tal ka preventiivne huvi. Mõlemad need põhjendused sobivad iseenesest küll tuvastamisnõude aluseks, kuid käesoleval juhul pole kumbki kaebuse vastava nõude rahuldamiseks küllaldane. 15.06.2009 koostatud vaideotsusega (tl. 30-31) jättis Justiitsministeerium H. L vaide rahuldamata ja pole tõenäoline, et selle edastamise tähtaja rikkumise tõttu toimunud ligi kuu aja pikkune täiendav ootamine võis üldse tekitada mingit sellist mittevaralist kahju, mille rahalist hüvitamist saab kohtu vahendusel nõuda. Viru Vangla ise eitab vaide tahtlikku kinnihoidmist ja põhjendab toimunut kinnipeetavate vaiete arvukusest tuleneva suure töökoormusega (tl. 28-29). Kuna haldusmenetluse seaduse § 80 lg 1 kehtestatu kohaselt saab edastada ainult nõuetele vastava vaide, on haldusorganil kahtlemata vaja aega, et esitatu läbi vaadata ja selle edasise menetlemise suhtes selgusele jõuda. Vaide läbivaatamist ja mitmete asjaolude selgitamist enne selle edastamist eeldas ka H. L vaide esitamise ajal kehtinud vangistusseaduse § 1’ lg
6. Kaebuse preventiivset eesmärki põhjendab H. L ise sooviga, et vangla ei rikuks enam tähtaegu. See eesmärk aga ei saa tugineda üksnes õigusvastaselt toiminud haldusorgani korrale kutsumise soovile, vaid peab reaalselt kaasa aitama kaebaja õiguste edasise rikkumise vältimisele. Kohtul ei ole põhjust kahelda vaiete suure arvu kohta esitatud väite tõepärasuses ja kuna seetõttu venib ilmselgelt kõigi kinnipeetavate vaiete edastamine, ei saa kaebaja vastava nõude rahuldamine kuidagi aidata kaasa tema isiklike subjektiivsete õiguste kaitsele, sest tal puudub õiguslik alus eeldada, et nõude rahuldamise tõttu hakatakse edaspidi tema vaideid eelisjärjekorras menetlema. Siinkohal on oluline ka see, et Viru Vangla on juba võtnud tarvitusele meetmed olukorra parandamiseks ning palganud täiendava tööjõu (tl. 62). Eeltoodust tulenevalt on H. L kaebus Viru Vangla 01.04.2009 käskkirja nr. 6-3/60-D tühistamise nõude osas põhjendatud ja tuleb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 1 alusel rahuldada. Tuvastamisnõue jääb sama seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata. Kaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb Viru Vanglal hüvitada H. L tema poolt tasutud 250 krooni suurusest riigilõivust (tl. 7) halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 3 alusel 125 krooni. Vangla esindaja menetluskulude hüvitamise taotlust ei esitanud (tl. 63), seega jäävad vastustaja võimalikud kulud halduskohtumenetluse seadustiku § 93 lg 1 kohaselt kogu ulatuses tema enda kanda. Raili Randlane Kohtunik 3 3