3-09-2704/6

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-09-2704 Otsuse kuupäev

1. veebruar 2010 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Livio Karro kaebus Tartu Vangla direktori
2. augusti
3. a käskkirja nr 1-3/96 tühistamise nõudes Kirjalik menetlus Asja läbivaatamise kuupäev Menetlusosalised Resolutsioon Edasikaebamise kord Kaebuse esitaja Livio Karro; Vastustaja Tartu Vangla
4. Jätta kaebus rahuldamata.
5. Poolte menetluskulud jätta nende endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so kuni 12.03.
6. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik 1.Tartu Vangla direktori 21.08.
7. a käskkirjaga nr 1-3/96 kehtestati Tartu Vanglas viibivatele kinni peetavatele isikutele keelatud asjade ja esemete loetelu. Käskkiri hakkas kehtima alates 01.09.
8. a.
9. 28.08.
10. a esitas Livio Karro käskkirja peale Justiitsministeeriumile vaide ning taotles käskkirja tühistamist. 19.10.
11. a Justiitsministeeriumi vaideotsusega nr 117/11489 jäeti Livio Karro vaie rahuldamata. Vaideotsuses leiti, et Tartu Vangla direktori 21.08.
12. a käskkiri nr 1-3/96 on õiguspärane ja vaide rahuldamiseks puudub alus. 3.Livio Karro esitas 18.11.
13. a Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla direktori 21.08.
14. a käskkirja nr 1-3/96 tühistamiseks. Kaebuse põhjendused ja taotlused
15. Kaebaja leiab, et käskkiri tuleb tühistada täies ulatuses tagasiulatuvalt põhjusel, et see piirab tema õigust kirjavahetusele ja on vastuoluline. 1 Kaebaja märgib, et Tartu Vangla direktori käskkiri nr 1-3/96 ei täienda VangS § 15 lg 4 sätestatud keelatud asjade loetelu, küll aga piirab kaebaja kirjavahetusõigust. Vangla direktoril ei ole kaebaja arvates õigust oma käskkirjaga piirata kaebaja kirjavahetusõigust. Kaebaja arvates on vaidlustatud käskkiri vastuoluline, kuna esemeid, mida kaebajal lubati kirjaga omandada, ei saa käskkirja kohaselt omada. Mitte kõik, kuid mitmed käskkirjas loetletud esemed on juba keelatud VangS §-ga
16. Samas ei ole käskkirja lülitatud mitmed esemed, mis VsKE § 641 järgi on keelatud. Kaebaja märgib, et vastavalt VangS § 28 lg-le 1 on kinnipeetaval õigus kirjavahetusele, mis toimub VsKE kohaselt. Vastavalt VangS § 28 lg-le 1 võetakse kirjast ära esemed, mille omamine on vanglas keelatud. Kinnipeetavale vanglas keelatud esemete ja ainete loetelu on toodud VsKE §-s
17. Vaidlustatud käskkirjas loetletud toidu- ja maitseained, tubaka- ja kosmeetikatooted sellesse loetellu ei kuulu. Iseenesest pole toidu- ja maitseained, tubaka- ja kosmeetikatooted keelatud ka vaidlustatud käskkirjaga. Neid on võimalik võtta vanglasse kaasa, osta vangla kauplusest või saada vangla teenistujate kaudu. Keelatud on need siis, kui neid saadetakse kirjaga. Sisuliselt on Tartu Vangla direktor asunud normeerima seda, milliseid esemeid on kaebajale lubatud kirjaga saata, samuti on Tartu Vangla direktor kehtestanud käskkirjaga alused kinnipeetavale kirjaga saadetud esemete äravõtmiseks, milleks Tartu Vangla direktoril kaebaja arvates õigused puuduvad. Vastustaja seisukohad
18. Tartu Vangla on seisukohal, et Livio Karro kaebus on põhjendamatu ning vaidleb sellele vastu. Tartu Vangla nõustub kõigi Justiitsministeeriumi vaideotsuses esitatud vaide rahuldamata jätmise põhjendustega ning jääb oma 15.09.
19. a vaide edastamise kirjas nr 6-21/22578 antud selgituste juurde, ega pea vajalikuks neid korrata. Vastustajale jääb arusaamatuks, mil viisil vaidlustatud käskkiri täies ulatuses kaebaja õigust kirjavahetusele piirab. Kaebajal on olemas kõik õigused saata ja saada kirju ning Tartu Vangla seda piiranud ei ole. Vaidlustatud käskkirja p 1.27 kohaselt on kinnipeetavale Tartu Vanglas keelatud toidu- ja maitseained, taimsed tooted, vedelad ja pulbrilised ained ning tubakasaadused, kui need ei ole vanglateenistuse poolt väljastatud, vanglasse karistust kandma saabumisel kaasa võetud või vanglas asuvast kauplusest ostetud. Põhjus, miks teatud esemed ja asjad on keelatud nende saamise viisist olenedes, on tingitud sellest, et nende asjade ja esemete läbiotsimine on oluliselt raskendatud või isegi võimatu, läbiotsmiseks mõeldud aeg piiratud, kuna kirja kätteandmise aeg on seadusega konkreetselt ära määratud. Seoses kaebajas arusaamatust tekitanud vastuoluga toiduainete lubatavuse kohta märgib vastustaja, et käskkirja p-s 1.27 antakse alternatiivsed lubatud võimalused toidu- ja maitseainete, taimsete toodete, vedelate ja pulbriliste ainete ning tubakatoodete saamiseks ning nendeks on vanglas kauplusest ostmine, vanglasse karistust kandma saabumisel kaasa võtmine ning vanglateenistuse vahendusel saamine, mis tähendab, et vanglateenistus ise annab (nt toitlustamine vanglas). 2 Vastustaja juhib tähelepanu postiseaduse § 25 lg-s 1 sätestatule, kus loetletakse asjad ja ained, mille saatmisest võib postiteenuse osutaja keelduda. Muuhulgas võib postiteenuse osutamisest keelduda, kui saadetis sisaldab kiiresti riknevaid toiduaineid, kergesti süttivaid aineid, mürgiseid aineid, sündsusetuid ja kõlblusvastaseid trükiseid ja esemeid jne. Viidatud paragrahvi lõike 2 kohaselt võib postiteenuse osutaja täpsustada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud loetelu oma tüüptingimustes vastavalt ülemaailmsele postikonventsioonile. Seega ei ole ka postiseaduse kohaselt absoluutset õigust saata kõike asju ja esemeid, mis küll suuruselt kvalifitseeruks kirisaadetise alla aga on just oma olemusest tingitult saatmiseks keelatud. Määratletud esemete ja ainete postiteenuse raames saatmise keelamine on tingitud eelkõige ohutuse ja julgeoleku tagamisest, seda siis nii postiteenuse kasutajate, postiteenuse osutajate, kui ka kolmandate isikute kaitseks. Iseenesest ei ole vanglas selles midagi tavatut, et kinni peetavatele isikutele on keelatud muidu vanglas lubatud asjad just nende saamisviisist tulenevalt. Näiteks on Tartu Vangla Kodukorra p 7.1.6 kohaselt kinni peetaval isikul keelatud võõrandada, või teiste kasutusse anda oma isiklikuks tarbimiseks olevaid asju, samuti teistelt omandada, laenata või võtta ajutiseks kasutamiseks teistele isiklikuks tarbimiseks lubatud või peremehetuid asju. Seega võetakse ka siis kinni peetavalt isikult ära vanglas lubatud asi või ese, kui see ei kuulu talle. Kaebaja väidab, et käskkirja vastuolulisust tekitab ka see, et mitmed käskkirjas loetletud esemed on juba keelatud vangla sisekorraeeskirja (edaspidi VsKE) §-s 641, samas puuduvad jälle käskkirjas mitmed esemed, mis VsKE § 641 on. Kuidas see fakt iseenesest kaebaja õigusi rikub või vabadusi piirab, kaebaja ei täpsusta. Vastustaja arvates ei muuda käskkirja vastuoluliseks see, et selles on korratud VsKE § 641 märgitud esemeid või käskkirjas ei ole kõike vangla sisekorraeeskirjaga keelatut, kuna käskkiri ei luba seda, mis on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud ning vastupidi. Kohtu põhjendused ja otsus
20. HKMS §-de 7 lõike 1 ja 26 lõike 1 koosmõjust tuleneb, et isik saab halduskohtus edukalt vaidlustada ainult neid haldusakte, mis rikuvad tema subjektiivseid õigusi või piiravad tema vabadusi. Kaebaja on oma õiguste puutumust vaidlusaluse käskkirja osas põhjendanud ainult käskkirja punkti 1.27 osas. Kuna kaebaja ei ole selgitanud halduskohtule esitatud kaebuses ja selle täienduses, kuidas on terve käskkirja väidetav vastuolulisus puutumuses kaebaja subjektiivsete õigustega või kuidas on käskkirjaga tervikuna riivatud tema vabadusi, puudub halduskohtul vajadus ja õigus kaebaja nendel väidetel täiendavalt peatumiseks. Halduskohus peab siiski vajalikuks kontrollida, kas kaebaja subjektiivseid õigusi on rikutud käskkirja punktiga 1.27, vaatamata sellele, et kaebaja on vaidemenetluse algatanud juba enne käskkirja jõustumist 01.09.2009.a. Kaebaja vaie on registreeritud vanglas aga juba 28.08.2009.a (tl 23). Kuna kinnipeetavate kaebuste osas on seadusega kehtestatud kohustuslik kohtueelne vaidemenetlus, on halduskohus pädev hindama ainult neid asjaolusid, mille kaebaja on välja toonud täitevvõimule esitatud vaides. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et käskkiri vastab tühise haldusakti tunnustele, nagu kaebaja väidab alusetult vaides. Samuti ei ole kaebaja tõendanud, et käskkirja oleks tagasiulatuvalt rakendatud enne 01.09.2009.a kaebajale saadetud kirjadele. Vaidlusaluse käskkirja kohaselt (tl 26-27) on vastustaja käskkirja andnud VangS § 15 lõikest 4 tuleneva volitusnormi alusel. Vaidlust ei ole selles, et otsustus, kas üksik asi vastab mõnele selle paragrahvi lõikes 2 nimetatud keelatud asja tunnusele, kujutab endast diskretsiooniotsustust HMS § 4 mõttes, millest tulenevalt lasub vastustajal kooskõlas HMS 3 § 56 lõikega 3 kohustus kaalutlusvigadeta põhjendada, millised konkreetsed asjaolud tingivad asja keelamise kinnipeetavale. Sellesisulise otsuse kohtulikul kontrollimisel on määrava tähtsusega käskkirja põhjendused. Nende alusel tuleb kohtul hinnata, kas vastustaja järgis otsuse tegemisel kaalutlusreegleid (HMS § 4 lg 2). Kui otsus on motiveeritud ja kaalutlusreegleid on järgitud, ei ole kohtul volitust sekkuda kaalutlusotsuse sisusse, iseäranis ei või kohus asuda ise kaalutlusotsust tegema. HMS § 58 ja RVastS § 3 lõike 3 kohaselt ei kuulu haldusakt tühistamisele üksnes põhjenduste puudumise tõttu, kui kohus on täielikult veendunud, et põhjendamata jätmine ei ole mõjutanud asja otsustamist. See eeldab, et kohtul on muul viisil võimalik kontrollida, millised olid haldusorgani tegelikud kaalutlused otsuse tegemisel. Vastustaja on käskkirja punkti 1.27 andmise kaalutlused esitanud vaidemenetluses. Kohus on veendunud, et punkti 1.27 põhjendamata jätmine ei ole mõjutanud asja otsustamist kaebaja kahjuks, mille tõttu jätab kohus kaebuse HKMS § 26 lõike 1 punktist 6 tuleneva volitusnormi alusel rahuldamata.
21. HKMS § 92 lõike 1 alusel peaks kaebaja kandma enda ja vastustaja poolt kantud menetluskulud, kuna aga vastustaja vastavat taotlust ei esitanud jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Roby Koik kohtunik 4