KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 1. juuni 2010, Tallinn Haldusasja number

) § 7 lg 1 kohaselt kultuuriühinguks. Kultuuriühingu või kultuuriorganisatsiooni määratlust vähemusrahvuste kultuurautonoomia seadus ei anna. Seda määratlust pole antud ka teistes õigusaktides. Tegemist on abstraktse mõistega, mis on tavakeeles arusaadav. Kultuurina laiemas tähenduses saab mõista teatud ühiste tunnustega isikute (nt rahvusgrupi) kõikvõimalikke kombeid ja tavasid. Reeglina kasutatakse mõistet kultuur aga veidi kitsamas tähenduses, mis hõlmab loometegevusi, sporti ja keele hoidmist.

mõistab kultuuriühingu määraltemisel sõna kultuur kitsamas 3

(8)3-09-464 tähenduses. Kultuuriühingu tähenduse saab sisustada

§ 5

lõike 1 kaudu, kus sätestatakse vähemusrahvuse kultuuriomavalitsuse põhieesmärgid. Kuna rahvusnimekirja koostamine on eeldus vähemusrahvuse kultuuriomavalitsuse moodustamiseks (vähemusrahvuse kultuuriautonoomia on vastavalt

§ 2

lõikele 1 vähemusrahvusse kuuluvate isikute õigus moodustada kultuuriomavalitsusi neile põhiseadusega antud kultuurialaste õiguste teostamiseks), on õige hinnata seda, kas tegemist on kultuuriühinguga, just kultuuriomavalitsuse põhieesmärkide kaudu. Nendeks eesmärkideks on

§ 5

kohaselt: emakeelse õppe korraldamine ja järelevalve selleks ettenähtud varade kasutamise üle; vähemusrahvuse kultuuriasutuste moodustamine ja nende tegevuse korraldamine, samuti rahvuslike kultuuriürituste korraldamine; vähemusrahvuse kultuuri ja hariduse edendamiseks fondide, stipendiumide ja preemiate asutamine ning määramine. Ühingut oleks võimalik taotluse esitamiseks õigustatud kultuuriühinguks pidada juhul, kui ta kas tegeleb emakeelse õppe edendamisega, hangib vahendeid rahvuskultuuri uurimiseks, muul moel edendamiseks, kultuuriürituste korraldamiseks, ja/või organiseerib kultuuriüritusi. Seda kõike ei pea tingimata tegema korraga, kuid oluline on, et taotlejal oleks olemas reaalne varasem kultuurialane tegevus, mitte ainult plaanid ja kavatsused tulevikuks. Ühingu põhikiri ei ole tõend, mille alusel otsustada, kas ühingul on kultuuriline tegevus või mitte. Määravaks on ühingu reaalne tegevus, mille osas tuleks esitada ka konkreetseid tõendeid; 6) kaebaja ei ole haldusmenetluses tõendanud oma kultuurialast tegevust vaatamata talle sellekohase ettepaneku tegemisele. Kohtuistungil selgitasid kaebaja esindajad, et tegemist ongi alles algatusega, mille eesmärgiks oli saada vene kultuuriühinguid ühendavaks katusorganisatsiooniks; 7) põhjendatud on käskkirjas esitatud põhjendus, et rahvusnimekirja koostamise õiguse andmine kaebajale tekitaks pingeid vene kultuuriseltside vahele, kuna ükski kultuuriselts ei avaldanud avaldatud kuulutuste peale soovi kaebajaga koostööd teha ning suhtusid kaebaja algatusse umbusuga ja avaldasid sellele vastuseisu. Asja materjalidest on näha, et tegutsevad vene kultuuriseltsid ei pooldanud kaebaja poolt rahvusnimekirja koostamist ning sellisel juhul ei tagaks koostatav rahvusnimekiri oma ülesannet ega oleks representatiivne; 8) kohus ei analüüsinud käskkirja ülejäänud põhjendusi, sh poliitilisi eesmärke jms, kuna eeldus rahvusnimekirja koostamiseks puudub ainuüksi põhjendusel, et taotleja näol ei olnud tegemist kultuuriühinguga; 9)

ja Vabariigi Valitsuse kehtestatud korra järgi saab anda volituse rahvusnimekirja koostamiseks vaid ühele kultuuriühingule, mistõttu tulenevad kõrgendatud nõudmised kaebaja lugemiseks kultuuriühinguks. Selliseid vene ühinguid, kelle kultuurialane tegevus on teada ja pikkade traditsioonidega, on Eestis väga palju. Vastustaja möönis, et kui teisi vene kultuuriseltse Eestis ei tegutseks, siis suure tõenäosusega oleks kaebaja saanud volituse rahvusnimekirja koostamiseks. Käskkirjast on aru saada, et kultuuriminister ei soovinud anda kultuuriliselt teatud mõttes monopoolset seisundit tundmatule ühingule, kes ei tõendanud oma reaalset kultuurialast tegevust, et mitte võtta sellega võimalust anda tulevikus volitust vene rahvusnimekirja moodustamiseks mõnele reaalselt tegutsevale kultuuriühingule. Tuleb nõustuda vastustajaga selles, et

ei vasta kaasaegse ühiskonna oludele ja vajab vähemusrahvuste kaitsmise eesmärgi saavutamiseks teistsuguseid mehhanisme kui seda on kehtiv rahvusnimekirja koostamise ja pidamise süsteem. Samas tuleb hetkel lähtuda kehtivast seadusest ja arvestada asjaolu, et

ei sätesta võimalust võtta ühelt ühingult hiljem õigus rahvusnimekirja koostamiseks ja pidamiseks. Seetõttu oleks otsus anda ühele ühingule rahvusnimekirja pidamise õigus pöördumatu ja vajab eriti hoolikat kaalumist, kas see ühing väärib nimekirja koostamise ja pidamise õigust. Kultuuriminister ei ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna vene rahvusega sarnast vähemusgruppi Eesti Vabariigis ei ole ja seetõttu ei saa neid võrrelda rahvusnimekirjade koostamise õiguse saanud rootslaste ja ingerisoomlastega; 4

(8)3-09-464 10) kultuuriminister ei ole käskkirjas eiranud ka proportsionaalsuse põhimõtet. Käskkiri on piisavalt põhjendatud ja seega kooskõlas HMS §-de 54 ja 56 nõuetega. Käskkirjast on aru saada selle aluseks olnud faktilised asjaolud, menetluse käik, otsuse resolutsioon ja selle põhjendused. Kohus nõustub kaebajaga, et vaidlustatud haldusakt on oma ülesehituselt ebaselge ja raskesti jälgitav ning haldusakti loetavuse hõlbustamiseks tuleks liigendada ning võõrkeelsetele materjalidele tuleks lisada ka eestikeelne tõlge; 11) kaebajal on võimalus rahvusnimekirja koostamise taotlus uuesti esitada, mistõttu käskkiri ei tekitanud temale pöördumatuid kahjulikke tagajärgi. Kaebajal oleks eelkõige võimalus arendada esmalt vene kultuuri alast tegevust ja esitada seejärel taotlus rahvusnimekirja koostamiseks. Kaebaja pole toonud välja asjaolusid, millised kahjulikud tagajärjed tekivad talle sellest, et rahvusnimekirja koostamist just praegu ei võimaldatud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. MTÜ Vene Kultuuriautonoomia apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 30.06.2009 otsus tühistada ning teha uus otsus, millega kultuuriministri 26.02.2009 käskkiri nr 69 tühistada ja teha kultuuriministrile ettekirjutus anda kaebajale volitused vähemusrahvuse rahvusnimekirja koostamiseks, või alternatiivselt saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, ning kohtukulud jätta poolte kanda. Apellatsioonkaebust põhjendati lisaks kaebuse väidetele järgmiste väidetega: 1) ministri nõuandev komisjon koosnes poliitikutest ning kõik komisjonile laekunud kirjad olid saadetud komisjoni liikmete poolt juhitavate ühingute poolt. Kaebaja esindajaid ei ole ühelgi korral kutsutud komisjoni istungitele, komisjoni tegevusest sai kaebaja teada kohtumenetluse ajal. Kaebaja esitas kultuuriministrile kõik seadusega nõutud dokumendid ja tõendid, ent minister nõudis täiendavaid andmeid, mis ei tulene seadusest. Vaidlustatud käskkirja põhjenduseks ei saa olla ekspert Raivo Vetiku arvamus ja 23.02.2009 Kultuuriühendus Kirill ja Meffodi kiri kultuuriministrile; 2) kultuuriminister nõuab ebaõigesti kaebajalt kogu Eesti venelaste esindamist. See nõue võib olla üksnes registreeritud kultuuriomavalitsusel. Seadusega on ette nähtud otsese kultuuriomavalitsuse valimise kord, mis tagab esindusõiguse ainult kultuuriautonoomia nõukogule. Kaebaja esindab ühingu liikmeid ning ei esinda ja ei peagi esindama kõiki Eesti venelasi selleks, et esitada taotlus rahvusnimekirja koostamise volituse saamiseks; 3) kaebaja ei pea täiendavalt tõendama oma kultuuriühinguks olekut ja volituste saamise õigust, kuna see tuleneb põhiseaduse §-dest 49 ja 50,

§ 2

lõikest 2, § 7 lõikest 1, kaebaja põhikirjast, kus ühingu eesmärkideks on vene vähemusrahvuse kultuuriautonoomia moodustamine vastavalt vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadusele ning vene ajalooliste hariduse, keele- ja kultuuritraditsioonide säilitamine. Ministri väite, et kaebaja ei ole kultuuriühing, seadusevastasust tunnistas ka õiguskantsler leides, et

-st ega Vabariigi Valitsuse kinnitatud korrast ei tulene, millistele nõuetele peab vähemusrahvuse kultuuriühing vastama. See, et kaebaja on vene vähemusrahvuse kultuuriühing, on tõendatud ka ajakirjanduse artiklitega ja televisiooni uudistega; 5) kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas teiste ühingute osalemine või mitteosalemine rahvusnimekirja koostamises võib mõjutada selleks volituste saamist ning millistest seaduse sätetest kultuuriminister lähtus. Keeldumise aluseks ei saa olla põhjendus, et seaduses ettenähtud kuu aja jooksul ükski teine mittetulundusühing peale kaebaja ei avaldanud soovi koostöö tegemiseks, kuna see ei tulene seadusest ja ei sõltu kaebajast. Kaebaja põhjendatud huvi vähemusrahvuse rahvusnimekirja koostamiseks volituste saamiseks ei saa siduda teiste isikute tegevusega; 6) väide, et kaebaja juhatuse liige on poliitik, tõendab, et ministri ja komisjoni tegevus oli politiseeritud ja suunatud, et takistada venelaste kultuuriautonoomia moodustamist; 7) kohus laiendab kohtuotsuses oluliselt kultuuriministri kaalutlusõiguse volituste piiri. Kultuuriministri kaalutlusõigus piirneb taotlejatelt kui kultuuriühingutelt taotluste vastuvõtmisega ja volituste andmisega ühele kultuuriühingule. Olukorras, kus on esitatud 5

(8)3-09-464 üks taotlus, ei ole seaduses antud volitust keelduda taotlenud ühingule volituse andmisest rahvusnimekirja moodustamiseks; 8) halduskohus on asunud ise vaidlustatud käskkirja põhjendama. See on vastuolus Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-49-08 sedastatuga, et kohus ei saa üldjuhul asuda ise haldusakti resolutsiooni põhjendama õiguslike ja faktiliste alustega, mida haldusorgan oma haldusaktis ei ole selle andmisel märkinud, seda eriti juhtumitel, kus haldusakt antakse kaalutlusõiguse alusel. 7. Kultuuriminister palub kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele jätta MTÜ Vene Kultuuriautonoomia apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtukulud poolte endi kanda, põhjendades taotlusi järgmiselt: 1) kaebaja on valikuliselt välja toonud prof Vetiku arvamuse, ent ei selgita, milles seisneb prof Vetiku ettepanekute ja järelduste vastuolu põhiseadusega; 2) kaebuse esitaja toob järjekindlalt esile seisukoha, et kultuuriministri poolt nõuandva komisjoni moodustamine ei olnud vajalik, kuna vähemusrahvuse rahvusnimekirja koostamiseks oli esitatud üks taotlus.

alusel välja antud kord näeb sõnaselgelt ette nõuandva komisjoni moodustamise, mistõttu tuleb kaebuse esitaja väited komisjoni moodustamise vajalikkuse küsitavuse osas ning tema pädevuse ületamise osas jätta tähelepanuta; 3) kaebuse esitaja väidab õigesti oma kaebuses, et MTÜ Vene Kultuuriautonoomia ei peagi esindama kõiki Eesti venelasi selleks, et esitada taotlus rahvusnimekirja koostamiseks. Küll aga võiks ta esindada teatud hulka vene kultuuriseltse ja koostööst temaga peaks olema huvitatud teised vene vähemusrahvuse kultuuriseltsid. Tegemist peaks olema vene vähemusrahvuse kultuuriseltsiga, mitte mistahes kodanikeühendusega, mis ühendab vene rahvusest isikuid.

§ 7

lg 2 kohaselt moodustavad vähemusrahvuste rahvusnimekirju rahvuslikud kultuuriühingud või nende liidud. Kuulutuse avaldamine ajalehtedes ei tähenda, et kultuuriminister oleks aktsepteerinud kaebajat kui vene vähemusrahvuse rahvuslikku kultuuriühingut. See oli üks haldusakti andmisele eelnev menetlustoiming, selgitamaks välja olulisi asjaolusid akti andmiseks. Määravaks on siiski ühingu sisuline ja reaalne tegevus, mitte põhikiri; 4) ebaõige on kaebaja seisukoht, et kohus on laiendanud kultuuriministri kaalutlusõiguse piire. Meelevaldne on väide, et kultuuriministri kaalutlusõigus piirneb taotlejatelt taotluse vastuvõtmisega ja volituse andmisega ühele kultuuriühingule ning valikuvõimalus oleks vaid mitme taotluse korral. Nimetatud tõlgendus ei ole kooskõlas vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seaduse mõttega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8.

§ 7

lg 2 kohaselt koostavad vähemusrahvuste rahvusnimekirju rahvuslikud kultuuriühingud või nende liidud.

-s ega vähemusrahvuste rahvusnimekirjade pidamise ja kasutamise korras pole sätestatud muid tingimusi, mille alusel on lubatud keelduda vähemusrahvuste nimekirja koostamiseks volituse andmisest. Üksnes asjaolust, et määrusega on ette nähtud komisjoni soovituse andmine ministrile, kas volitus anda või mitte, ei saa järeldada, et kultuuriministrile oleks antud kaalutlusõigus volituse andmise otsustamisel. Sellise kaalutlusõiguse andmine on võimalik HMS § 4 lg 1 kohaselt seadusega, ent seda pole tehtud. Eelnevast ei saa teha järeldust, et kultuuriminister peab igal juhul volituse rahvusnimekirja koostamiseks selle taotlejale andma. Ringkonnakohus selgitas 19.05.2008 otsuse punktis 9 haldusasjas nr 3-07-2246, et

-st ja selle alusel Vabariigi Valitsuse 01.10.1996 määrusega nr 238 kehtestatud regulatsioonist saab teha järelduse, et volituse andmine rahvusnimekirja koostamiseks eeldab ministril teabe olemasolu selle kohta, et tegemist on reaalselt tegutseva rahvusliku kultuuriorganisatsiooniga. Volituse andmine eeldab, et menetluses selgitatakse välja taotluse esitanud isiku liikmeskond ja toetajaskond ning senine ja edaspidine tegevus. See 6

(8)3-09-464 selgitus on kohane ka käesoleva asja lahendamisel. Lisaks on võimalik volituse andmisest keelduda juhul, kui rahvusnimekiri on juba koostatud või koostamisel. Sellise olukorraga käesoleval juhul tegemist ei ole. 9. Kultuuriministri kaalutlusõigust ja alust apellandi taotluse rahuldamata jätmiseks rahvusnimekirja koostamiseks volituse andmisel ei saa tuletada

eesmärgist üldiselt. Seadusandja peab sätestama mitte üksnes soovitud eesmärgi, vaid ka selle saavutamiseks lubatud abinõud. Olukorras, kus seaduses või selle alusel antud määruses puuduvad alused volituse andmisest keeldumiseks, ei ole võimalik täidesaatval riigivõimul viidata seadusliku aluse nõude eiramisel seaduse ebaõnnestunud sõnastusele või mittevastavusele kaasaegse ühiskonna vajadustele.

Seetõttu leiab ringkonnakohus, et halduskohus on ekslikult asunud seisukohale, et vastustaja võis vaidlustatud käskkirja andmist põhjendada ka muude asjaoludega peale nende, mis selgitavad apellandi mittevastavust kultuuriühingu mõistele. Käskkirjas toodud põhjendused nt teiste kultuuriühingute arvamusega, taotleja poolt rahvusgrupi vähese esindamisega, apellandi juhtimisega poliitiku poolt või ühingu usaldusväärsusega ei ole asjakohased. Need asjaolud ei saa ringkonnakohtu arvates kuidagi selgitada seda, kas apellant on kultuuriühing. Asjakohased võiksid olla põhjendused, millest nähtuks, et apellandi liikmeskond ei koosne vene rahvusest isikutest või ühingu tegevus on orienteeritud muude huvide realiseerimisele kui vene kultuuri kaitsmine ja edendamine.
Sellised vead haldusakti andmisel ei too kaasa HMS § 58 kohaselt käskkirja tühistamist, sest need ei saanud mõjutada asja otsustamist. Olukorras, kus vastustaja leidis käskkirja andmisel, et apellandi puhul ei ole tegemist kultuuriühinguga

§ 7lg 2 mõttes, oli vaidlustatud käskkiri õiguspärane, kui see väide on õige.

Käskkirja tühistamiseks pole alust ka seetõttu, et selle põhjendustes tsiteeriti D. Smithi arvamust inglise keeles ilma eestikeelse tõlketa. Esiteks ei puuduta see vormiviga käskkirja asjakohaseid põhjendusi, vaid vene kultuuriautonoomia loomise vajalikkust ning teiseks ei too selline vormiviga HKMS § 58 kohaselt kaasa käskkirja tühistamist. Apellant pole näidanud, kuidas sai inglisekeelse tsitaadi lisamine käskkirja mõjutada selle sisu. 12. Halduskohus asus õigesti seisukohale, et vaidlustatud käskkirjas on põhjendatult leitud, et apellant ei ole kultuuriühing

§ 7lg 2 tähenduses.

Apellant pole halduskohtu seda seisukohta ümber lükanud. Halduskohus märkis õigesti, et ühingu põhikirjast üksi ei piisa, et teha järeldust, et tegemist on vähemusrahvuse kultuuriühinguga.

§ 7lg 2 tähenduses peab rahvusnimekirja koostaja olema tegutsev kultuuriühing.

Tegelikku osalemist kultuuri edendamisel põhikiri ei tõenda. Apellant heidab seejuures halduskohtule ette, et halduskohus asus ise haldusakti motiveerima, põhjendades, miks ta leidis, et apellant ei ole vähemusrahvuse kultuuriühing. Ringkonnakohtu arvates ei ole vaidlustatud haldusakt antud kaalutlusõiguse alusel ning minister pidi üksnes sisustama õigusmõistet, mida saab teha ka kohus sellise haldusakti õiguspärasuse kontrollimisel. 13. Apellant tõendab oma tegutsemist kultuuriühinguna asjaoluga, et apellant korraldab igal aastal venelaste kokkutuleku. Ringkonnakohtu arvates ei saa sellest asjaolust teha järeldust, et ühing oleks reaalselt tegutsev ning kokkutulekute korraldamisega oleks vene kultuuri edendatud või

§ 5lõikes 1 sätestatud eesmärkide saavutamise poole püüeldud.

Kultuuriühinguna tegutsemist ei tõenda ringkonnakohtu arvates piisavalt ka asjaolu, et apellant on nimetatud MTÜ Rahvusvähemuste Koolitus- ja Infokeskus peetaval veebilehel www.rvke.ee etniliste vähemuste kultuuriseltside nimekirjas. 7

(8)3-09-464 14. Kultuuriminister avaldas apellandi taotluse läbivaatamise käigus

§ 7lg 2 alusel kehtestatud korra p 2 kohase teate ajakirjanduses.

Sellise menetlustoimingu tegemine ei eelda, et kultuuriminister on taotluse volituse andmiseks sisuliselt läbi vaadanud ja asunud seisukohale, et taotluse esitaja vastab

§ 7lg 2 nõuetele.

15. Eeltoodud põhjustel leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus on lõppjäreldustes õige. Silvia Truman Ruth Virkus Oliver Kask 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.

3-09-464/32