← Eesti

3-09-3023/21

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 30. september 2010, Tallinn H

eaduse § 34 lg 1 ning määruse nr 2073/2005 art 4 p-d 1 ja 2) ning hoiatati, et ettekirjutuse täitmata jätmise korral rakendatakse sunniraha kuni 4000 krooni; b) täitmata on eelmises inspekteerimise aktis tehtud ettekirjutused enesekontrollikohustuse kohta, mille tõttu tehti käitlejale korduv ettekirjutus hiljemalt 31.10.2009 koostada ettevõtte enesekontrollikohustus vastavalt õigusaktide nõuetele (parandada hakkliha mikrobioloogilist uurimist puudutavad kirjed, määrata päevas valmistatavad lihavalmististe ja hakkliha kogused – määruse nr 852/2004 art 5 lg 1 ja lg 2 p-d a, b, c, d, e, f, g,

eaduse § 34 lg 1 ning määruse nr 2073/2005 art 3 p 1, art 4 p-d 1 ja 2, art 5).

  1. FIE Igor Beljajev esitas kontrollaktis nr 2908/2009 tehtud ettekirjutuste tühistamiseks vaide, mille Veterinaar- ja Toiduamet (VTA) jättis 23.10.2009 vaideotsusega nr 318 rahuldamata. Hakklihast 5 osaproovi võtmise ja analüüsimise kohustus ning sagedus tuleneb määruse nr 2073/2005 I lisast. VTA peadirektori 22.12.2008 käskkirjaga nr 204 on määratud, et jaekaubandusettevõtted, kus valmistatakse hakkliha ja/või lihavalmistisi, peavad proove võtma minimaalselt kaks korda aastas, kui tootmismahud nädalas ei ületa 100 kg, ning vähemalt üks kord kvartalis, kui tootmismahud nädalas ületavad 100 kg. Põhjendamatu on vaide esitaja seisukoht, et tema ettevõtte võimsusele vastav enesekontrolliplaanis märgitud laboriuuringute sagedus üks kord aastas on piisav, tõendamaks omavalmistatud toodete toiduohutust.
  2. FIE Igor Beljajev esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palub VTA 15.09.2009 kontrollaktis nr 2908/2009 tehtud ettekirjutused tühistada. Määruse nr 852/2004 art 4 lg 3 punktid a ja e ei sätesta imperatiivset üldstandardit, kaebaja senine tegevus on olnud kooskõlas nii nimetatud normide kui ka määruse nr 2073/2005 art-ga
  3. Kaebaja on täitnud

eaduse (

) §-s 34 sätestatud enesekontrollikohustust ja teinud aastas korra nõuetekohasuse uurimiseks analüüsi, mis on kaebaja väikeseid käitlemismahte arvestades mõistlik. Määrus nr 2073/2005 ei sätesta kontrolli minimaalset taset. Kaebaja lihakäitlemisettevõte on VTA poolt tunnustatud. 2

(10)3-09-3023 Ettekirjutused on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Määruse nr 2073/2005 järgi otsustavad käitlejad iseseisvalt, milline on analüüside mõistlik hulk, et tagada üldiste hügieeninõuete ja ettevõtte enesekontrolliplaani täitmine. Erandiks on määruse nr 2073/2005 art 4 lg 2, kuid selle viimase lause kohaselt rakendatakse määruse I lisa nõudeid määruse nr 853/2004 erinõudeid arvestades. Vastustaja on jätnud põhjendamatult kohaldamata kaebaja kui väikeste käitlemismahtudega käitleja jaoks ette nähtud soodsama õigusnormi. Viiest osaproovist koosneva analüüsi läbiviimine kaks korda aastas on kaebaja jaoks ülemäära koormav ja kulukas. Kontrollakt on diskretsioonivigadega ja sellest ei selgu ettekirjutuste aluseks võetud kaalutlused. Määrustest nr 852/2004 ja nr 2073/2005 ei tulene toidukäitleja minimaalset kontrollikohustust. Ettekirjutuse koostamisel on rikutud järelevalvemenetluse üldist korda (

§ 50

lg 1), sest väidetavat õigusrikkumist pole toimunud ja puudub ka sellekohane põhjendatud kahtlus. Kaebaja tegevus on olnud õigusaktidega kooskõlas, mida tõendavad VTA poolt väljastatud ja kehtivad tunnustamise otsused.

  1. Veterinaar- ja Toiduamet palus kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja ei ole enesekontrollikohustust käsitleva ettekirjutuse õigusvastasust põhjendanud. Määrus nr 852/2004 sätestab hügieeni üldnõuded ja määrus nr 853/2004 erinõuded. Määrust nr 2073/2005 kohaldatakse nii määruse nr 852/2004 kui ka määruse nr 853/2004 alla käivate käitlejate suhtes. Kaebaja suhtes ei ole määrust nr 853/2004 kohaldatud. Mikrobioloogilisi uuringuid käsitleva ettekirjutuse aluseks olid määruse nr 852/2004 art 4 p-d 3a ja 3e ning määruse nr 2073/2005 art 4 lg-d 1 ja
  2. Määruse nr 2073/2005 I lisa ei sea proovide võtmise erinõudeid (sh sagedus ja osaproovide arv) sõltuvusse toidu käitlemise kogustest, vaid käideldava toidu liigist. Hakkliha käitlemine kuulub erisageduse alla tulenevalt määruse nr 2073/2005 I lisa p-dest 1.5, 1.
  3. ja 2.1.6 (viie osaproovi võtmise nõue) ning I lisa p-st 3.2 (mikrobioloogilise analüüsi proovide võtmise sagedus vähemalt üks kord nädalas). Arvestades kaebaja poolt käideldavaid koguseid, on tema suhtes käskkirja nr 204 alusel rakendatud leebemaid meetmeid, nõudes proovide võtmist üksnes kaks korda aastas. Määruse nr 2073/2005 I lisa alusel võetud proovide hindamist on võimalik nõuetekohaselt teostada vaid viie osaproovi korral. Ettekirjutused on diskretsioonivigadeta ja proportsionaalsed. Kaebaja ei ole vaidlustanud 22.04.2009 kontrollaktis nr 2855/2009 tehtud ettekirjutust täita enesekontrollikohustust vastavalt õigusaktide nõuetele, mistõttu oli ta kohustatud sellest juhinduma, kuid seisuga 15.09.2009 olid ettekirjutused endiselt täitmata. Kaebaja enesekontrolliplaanis polnud määratud päevas valmistatavaid lihavalmististe ja hakkliha koguseid, mis on eelduseks, et pädev asutus saaks kohaldada käitlemisettevõttele määruse nr 2073/2005 nõuetest lihtsustatumaid meetmeid proovivõtusagedusele. VTA järelevalveametnikel on õigus ja kohustus kontrollida käitlemisettevõtte tegevuse vastavust

-le ning määrustes nr 852/2004 ja nr 2073/2005 sätestatud nõuetele. 6. Tallinna Halduskohus jättis 27.04.2010 otsusega kaebuse rahuldamata. Toidu käitlemine peab toimuma vastavalt

-s ja teistes õigusaktides sätestatud nõuetele. Toiduhügieeninõuded on sätestatud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrustes nr 852/2004 ja nr 853/2004. Samuti tuleb täita otsekohalduva määruse nr 2073/2005 nõudeid, mis kehtestab teatavate mikroorganismide mikrobioloogilised kriteeriumid ja rakenduseeskirjad. Kaebaja viited määrusele nr 853/2004 on asjakohatud, sest tema suhtes nimetatud määrus kohaldamisele ei kuulu ning VTA ei ole seda ka teinud. Vastustaja pole kaebaja suhtes rakendanud õigusaktides ettenähtust rangemaid tagajärgi. Määruse nr 2073/2005 I lisa kohaselt sõltub proovide võtmise sagedus ja arv üksnes toidu 3

(10)3-09-3023 liigist, mitte käideldavatest kogustest või nende turustamise viisidest. Hakkliha käitlemine kuulub erisageduse alla vastavalt määruse nr 2073/2005 I lisa p-dele 1.5, 1.6, 2.1.6 ja 3.2. Pädev asutus (VTA) võib vastavalt määruse nr 2073/2005 I lisa 3. peatükile ja käskkirjale nr 204 vähendada käitleja proovivõtusagedust minimaalselt kahe korrani aastas (nädala tootmismaht alla 100
  1. kg)või ühe korrani kvartalis (nädala tootmismaht üle 100
  2. kg)üksnes siis, kui toidukäitleja on pika ajavahemiku jooksul igal nädalal proovide võtmist kinnitavate dokumentide abil tõendanud, et ta on juurutanud tõhusa ohuanalüüsi ja kriitiliste kontrollpunktide põhimõtetel rajaneva korra. VTA ei ole kaebaja suhtes proovivõtusagedust vähendanud ning isegi sellisel juhul on kaebaja müügikoha enesekontrollisüsteemi plaani märgitud sagedus üks kord aastas kaks korda väiksem õigusaktidega lubatud minimaalsest sagedusest. Riiklikku järelevalvet kõigis käitlemisvaldkondades teostab VTA ning õigusrikkumise avastamise või põhjendatud kahtluse korral teeb järelevalveametnik ettekirjutuse (

§ 50lg 1).

Vaidlustatud ettekirjutuste koostamisel ei ole rikutud järelevalvemenetluse korda ning õigusrikkumised on tuvastatud. Vastustaja tegi kaebajale esimesed ettekirjutused enesekontrolli nõuete rikkumise kõrvaldamiseks juba 22.04.2009, kohustades avastatud puudused likvideerima hiljemalt 18.05.2009. Kaebaja ettekirjutusi ei vaidlustanud ning oli seega kohustatud neid täitma, kuid jättis täitmata. Seetõttu oli korduvate ettekirjutuste tegemine põhjendatud. Vaidlustatud kontrollaktis on välja toodud tuvastatud puudused ja koos asjakohaste konkreetsete selgitustega tehtud ettekirjutused viia tegevus kooskõlla õigusaktide nõuetega. Ettekirjutuses on viidatud ka selle andmise õiguslikele alustele. Kaebaja peab toidukäitlejana olema kõikide viidatud õigusaktidega kursis ja see asjaolu nähtub ka tema enesekontrolliplaanist. Vaideotsuses on VTA ettekirjutustes esitatud nõudeid täiendavalt põhjalikult selgitanud. Ettekirjutused ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Erineva ulatuse ja raskusastmega negatiivsete tagajärgede (mürgistused, haiguspuhangud jms) ärahoidmiseks peab vastustaja kindlasti nõudma lihatoodete käitlemisel

ja Euroopa Ühenduse määrustega kehtestatud nõuetest kinnipidamist. See oluline avalik huvi kaalub üles kaebaja huvi teostada oma majandustegevust võimalikult väikeste kulutustega. Kohtu hinnangul oli vastustaja poolt määratud sunniraha suurus saavutatavat eesmärki silmas pidades optimaalne. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

  1. FIE Igor Beljajev palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellant tegutseb toidukäitlejana Keskturul asuvas müügikohas alates
  2. aastast ning tema tegevusalaks on muu hulgas hakkliha valmistamine otse tarbijale müümise eesmärgil. Käesoleval ajal müüb apellant igapäevaselt keskmiselt 7-10 kg hakkliha. Apellant ei nõustu, et tegemist oli korduva ettekirjutusega ning ettevõttele esitatud enesekontrollikohustuse ettekirjutused on jäetud täitmata. Halduskohtu otsuses märgitud ettekirjutuste faktiliste asjaolude loetelu ei vasta vormistatud ettekirjutuste faktilistele asjaoludele. Hindamisaktis nr 2855/2009 tehtud ettekirjutused on apellant tähtaegselt täitnud ja esitas järelevalveinspektorile parandatud enesekontrolliplaani mais
  3. Järelevalveinspektor nõudis endiselt nimetatud plaani täielikku ümbertegemist vastavalt VTA juhenditele. Enesekontrolliplaani koostamiseks puuduvad õigusaktidega kehtestatud vorminõuded. Apellandi värske liha käitlemise müügikoha enesekontrolliplaan koostati 28.08.2008, kasutades abimaterjalina Eesti Kaupmeeste Liidu poolt välja töötatud 4

(10)3-09-3023 juhendmaterjali. Apellant arvas heauskselt, et enesekontrolliplaanis sisalduvad kõik nõutavad andmed ja 22.04.2009 ettekirjutus on täidetud. Hindamisaktis nr 2855/2009 puuduvad õiguslikud alused hakkliha mikrobioloogilise analüüsi tegemiseks viiest osaproovist koosneva proovi neli korda aastas võtmise kohustuse kohta. Need toodi esmakordselt välja alles kontrollaktis nr 2908/
  1. Seega ei olnud tegemist korduva ettekirjutusega. Apellandile ei esitatud ettekirjutuste täitmiskohustuse ajal VTA peadirektori 28.12.2008 käskkirja nr
  2. Apellant ei teadnud, milline on hakkliha mikrobioloogilise uurimise nõutav sagedus ning kust vastavad nõuded tulenevad. Määrus nr 2073/2005 ei täpsusta, milline on kontrolli minimaalne tase, välja arvatud art 4 lg-s 2 sätestatud erandi korral määruse I lisas. Määruse nr 2073/2005 art 4 lg 2 viimase lause kohaselt rakendatakse I lisa nõudeid üksnes määruses nr 853/2004 sätestatud erinõudeid arvestades. Vastustaja on jätnud nimetatud piirangu tähelepanuta ega ole põhjendanud määruse nr 2073/2005 I lisa kohaldamist. VTA peadirektori käskkiri nr 204, millega apellant sai esmakordselt tutvuda kohtumenetluses, ei ole õigustloov akt ja sellega ei saa jaekaubandusettevõtetele panna lisakohustusi. Halduskohus ei ole käskkirja nr 204 õiguspärasust hinnanud, rikkudes sellega kohtumenetluse norme. Apellant ei esitanud vaiet hindamisakti nr 2855/2009 peale, sest arvas heauskselt, et on 22.04.2009 tehtud ettekirjutused järelevalveametnikule enesekontrolliplaani kohta selgituste andmisega täitnud. Kuna järelevalveasutus ei teavitanud toidukäitlejat kontrollimise ajal käskkirjast nr 204, ei mõistnud apellant haldusakti koostamise faktilisi ja õiguslikke aluseid. Käskkirjaga nr 204 kehtestatud mikrobioloogiliste analüüside võtmise korraldus (neli korda aastas ja viis osaproovi) kahjustab füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevat isikut ülemääraselt (laboratoorsete analüüside kulud oleksid aastas ca 24 000 krooni). Halduskohtu otsuses märgitu, et vastustaja poolt kehtestatud nõuded on kindlasti sobivad, vajalikud ja mõõdukad võimalike negatiivsete tagajärgede vältimiseks, on üksnes oletuslik. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuses „Hügieenieeskirjad ja käsitöönduslikud toidukäitlejad“ (2006/C 65/25) on märgitud (p-d 3.12, 3.14, 4.3, 4.8, 5.2), et toiduainetööstuse mitmekesisuse säilitamiseks on oluline rakendada väikeste toidukäitlejate suhtes toiduhügieeninõudeid paindlikult, sest mitmed nõutavad enesekontrollivahendid võivad üksnes suurendada kulusid ilma ohutusstandardit tegelikkuses parandamata. Olemasolevate hügieenialaste eesmärkide saavutamiseks sobivate vahendite valimine peaks kuuluma ettevõtete pädevusse. Käskkiri nr 204 rikub proportsionaalsuse põhimõtet, asetades mikrotoidukäitlejad ebasoodsamatesse tingimustesse võrreldes keskmiste või suurettevõtetega. Apellant on juurutanud tõhusa ohuanalüüsi ja kriitiliste kontrollpunktide põhimõtetel rajaneva korra. Vastustaja ei ole arvestanud asjaolu, et toiduettevõtted (Keskturul 30-35 lihakäitlemisettevõtet) võivad teha uuringute korraldamisel koostööd ja pädev asutus võib hakkliha ja lihavalmistisi väikestes kogustes tootvad ettevõtted vabastada perioodilisest proovivõtmisest. Halduskohus eksib, leides, et VTA saab vähendada toidukäitleja proovivõtusagedust üksnes pärast tema proovide iganädalast analüüsimist pika ajavahemiku jooksul. Keskturul asuvaid värske liha käitlemise ettevalmistusruume ja käitlemispindu kasutavad igapäevaselt ühiselt 30-35 lihakäitlemisettevõtet, kes teostavad ka müüdava toidu mikrobioloogilisi analüüse vastavalt ettevõtete enesekontrolliplaanile. Apellandi ettevõttes võetud proovidest tehtud analüüsid on alati vastanud nõuetele (sh Harjumaa Veterinaarkeskuse 05.11.2009 järelevalveproovid). Arvesse tuleb võtta sedagi, et ühekordselt valmistatavad hakkliha partiid on väikesed ja väga lühikese realiseerimise tähtajaga (6 tundi).
  3. Veterinaar- ja Toiduamet vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. Apellatsioonkaebusest ei 5
(10)3-09-3023 selgu, millist materiaalõiguse normi on halduskohus ebaõigesti kohaldanud või millist kohtumenetluse normi on kohus oluliselt rikkunud või milles seisnes tõendite ebaõige hindamine. Asjaolu, et tegemist oli korduvate ettekirjutustega, nähtub üheselt kontrollaktist nr 2908/2009 ja see ilmneb ka ettekirjutuste sisust. Apellant ei ole aktis nr 2855/2009 sisalduvat ettekirjutust enesekontrollisüsteemi osas tähtaegselt täitnud, vaid kogu aeg tuginenud puudulikule 28.08.2008 enesekontrolliplaanile, mille täiendamine või muutmine pärast 22.04.2009 ei ole tõendatud. VTA peadirektori 22.12.2008 käskkiri nr 204 on asjakohane üksnes osas, mis puudutab tingimusi proovivõtu sageduse vähendamiseks. Apellant jätab tähelepanuta, et määruse nr 2073/2005 I lisa p 3.2 kohaselt on nõutav proovide võtmine sagedusega üks kord nädalas ning käskkirjaga nr 204 on sätestatud proovide võtmine sellest oluliselt väiksema sagedusega (minimaalselt kaks korda aastas). Kuna käskkiri soodustab apellandi olukorda üldnõudega võrreldes märkimisväärselt, ei saa üldse tekkida küsimust selle ebaproportsionaalsusest. Apellandi viited määruse nr 2073/2005 art 5 lg-le 3 on asjakohatud ega oleks see tema suhtes rakendatav, sest FIE Igor Beljajev ei ole pikka ajavahemikku käsitlevate dokumentide abil tõendanud, et ta on juurutanud tõhusa ohuanalüüsi ja kriitiliste kontrollpunktide põhimõtetel põhineva korra. Perioodilisest proovivõtmisest vabastamise võimaluse rakendamine eeldab, et on olemas riskianalüüsi põhjendatud tulemused, mis kinnitavad perioodilisest proovivõtmisest täieliku vabastamise põhjendatust ja pädev järelevalveasutus otsustab riskianalüüsi põhjal vabastust rakendada. Paljasõnaline ja ebaõige on apellandi väide, et VTA kehtestatud nõuetega kaasnevad käitlejatele üksnes ebamõistlikult suured kulutused, aga hügieenitingimused sellest ei parane. Alusetu ja asjakohatu on apellandi väide, et VTA pole kaalunud võimalusi määruse nr 2073/2005 art 3 lg 2 (uuringute korraldamine toidukäitlejate koostöös) rakendamiseks Keskturul. Nimetatud võimalus on toidukäitlejatel alati olemas olnud. See ei tähenda siiski, et käitleja ei peaks täitma määruse nr 2073/2005 art-tes 4 ja 5 sätestatud kontrollide läbiviimise ja proovide võtmise nõudeid. Halduskohus on otsuses põhjendatult leidnud, et vaidlustatud ettekirjutused on õiguspärased muu hulgas põhjendamiskohustuse täitmise osas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Kontrollaktis nr 2908/2009 on kaebajale tehtud kaks ettekirjutust: korraldada hiljemalt 30.09.2009 hakkliha mikrobioloogiline uurimine ettevõttes vastavalt õigusaktide nõuetele, saates laboratooriumisse viiest osaproovist koosneva nõuetekohase analüüsi (I) ning koostada hiljemalt 31.10.2009 ettevõtte enesekontrollikohustus vastavalt õigusaktide nõuetele (II). Ringkonnakohus kontrollib halduskohtu otsust nimetatud järjekorras, analüüsides seejärel apellatsioonkaebuse ülejäänud väiteid ja lahendades menetlusosaliste taotlused (III). I 10. Menetlusosaliste esitatud dokumentides on FIE Igor Beljajev ettevõttes tavapäraselt käideldava hakkliha koguseid hinnatud ebajärjekindlalt, mistõttu on ka viited hakkliha mikrobioloogiliste uuringute korraldamise vähimale lubatavale sagedusele vastuolulised (kaks või neli korda aastas). VTA peadirektori 22.12.2008 käskkiri nr 204 (tl 92) näeb ette, et minimaalne proovivõtu sagedus hakkliha valmistavas jaekaubandusettevõttes on kuni 100 kg nädalase tootmismahu korral kaks korda aastas ja üle 100 kg nädalase tootmismahu korral üks kord kvartalis. 6
(10)3-09-3023 Harjumaa Veterinaarkeskuse 22.04.2009 hindamisaktist nr 2855/2009 (tl 93-96) nähtuvalt käitleb FIE Igor Beljajev 25-30 kg hakkliha päevas (s.o 175-210 kg nädalas). Nimetatud aktis väljatoodud puuduste ja ettekirjutuste osas on märgitud (tl 95 pöördel), et kuna käitleja valmistab hakkliha nädalas üle 100 kg, on mikrobioloogiliste uuringute nõutav sagedus neli korda aastas. Harjumaa Veterinaarkeskuse 15.09.2009 kontrollaktis nr 2908/2009 (tl 20-21) on nõutavat sagedust välja toomata märgitud üksnes, et
  1. aasta II kvartalis on jäetud hakkliha mikrobioloogiline analüüs tegemata. FIE Igor Beljajev on apellatsioonkaebuses märkinud, et turustab igapäevaselt 7-10 kg hakkliha, millest lähtudes on tema ettevõttes käideldav nädalane hakklihakogus 49-70 kg ehk tema suhtes kohalduks nõue korraldada hakkliha mikrobioloogilised uuringud minimaalselt kaks korda aastas. Ringkonnakohus märgib, et kuna kontrollaktis nr 2908/2009 on lähtutud varasemas hindamisaktis nr 2855/2009 tuvastatud asjaoludest (sh iganädalaselt käideldava hakkliha kogused, mis on kontrollaktis tuvastatu kohaselt jäetud ettevõtte enesekontrolliplaanis märkimata ja see on ka olnud üheks aluseks teise ettekirjutuse tegemisel), tuleb kontrollaktis tehtud ettekirjutust mõista selliselt, et kaebajalt on nõutud hakkliha mikrobioloogiliste uuringute korraldamist vähemalt neli korda aastas. Seda kinnitab kontrollaktis tehtud viide, et tegemist on korduvate ettekirjutustega ja seejuures osutatud 22.04.2009 inspekteerimise akti p-dele 69 ja
  2. Seega lähtub ringkonnakohus eeldusest, et kaebajale tuleneb ettekirjutustest kohustus korraldada hakkliha nõuetekohane mikrobioloogiline uurimine neli korda aastas.
  3. Ettekirjutusega kohustati kaebajat saatma hiljemalt 30.09.2009 laboratooriumisse viiest osaproovist koosnev nõuetekohane analüüs. Ettekirjutuse tegemise õiguslikuks aluseks oli märgitud määruse nr 852/2004 art 4 p-d 3a ja 3e,

§ 34lg 1 ning määruse nr 2073/2005 art 4 p-d 1 ja 2.

Ettekirjutuses viidati ka Harjumaa Veterinaarkeskuse 22.04.2009 hindamisakti nr 2855/2009 p-dele 69 ja 70, mille kohta oli tähtajaga 18.05.2009 kaebajale tehtud ettekirjutus korraldada hakkliha mikrobioloogiline uurimine vastavalt määruse nõuetele (neli korda aastas). Nimetatud ettekirjutuse õigusliku alusena oli märgitud määruse nr 2073/2005 art 3 p 1, art 4 p-d 1 ja 2 ning art

  1. Kuigi väljatoodud õiguslikud alused on mõnevõrra erinevad, tuleb esmaseks pidada viidet määruse nr 2073/2005 art 4 p-dele 1 ja 2, mis sätestavad viitega määruse I lisale muu hulgas hakkliha mikrobioloogiliste uuringute läbiviimise nõutava sageduse. Seega on kontrollakti nr 2908/2009 puhul sisuliselt tegemist korduva ettekirjutusega. Määruse 852/2004 art 4 lg 3 p-de a ja e kohaselt peavad toidukäitlejad tagama vastavuse toiduainete mikrobioloogilistele kriteeriumidele ning korraldama proovivõtmisi ja analüüse. Vastavalt määruse 2073/2005 art 4 p-dele 1 ja 2 korraldavad toidukäitlejad vajadusel I lisas sätestatud mikrobioloogiliste kriteeriumide alusel kontrolle (p 1) ning proovide võtmise sageduse määravad toidukäitlejad, välja arvatud juhul, kui I lisaga on nähtud ette proovide võtmise erisagedus (p 2). Vaidlust ei ole selles, et kaebaja käitleb hakkliha, mille puhul määruse 2073/2005 I lisa sätestab, et proovi moodustavate prooviühikute arv on
  2. Vastustaja on õigesti märkinud, et asjakohastest õigusaktidest ei nähtu, et prooviühikute arv sõltuks töödeldava toiduliigi kogusest. Määruse nr 2073/2005 art 5 p 3 võimaldab prooviühikute arvu vähendada, kui toidukäitleja tõendab pikka ajavahemikku käsitlevate dokumentide abil, et ta on juurutanud tõhusa ohuanalüüsi ja kriitiliste kontrollpunktide põhimõtetel põhineva korra. Kaebaja ei ole selgitanud, millised on need pikka ajavahemikku käsitlevad dokumendid, millele tuginedes ta prooviühikute arvu vähendamist taotleb. Arvestades, et kaebaja ei ole reageerinud vastustaja korduvatele nõudmistele võtta analüüsid nõuetekohaselt, s.o määruse nr 2073/2005 I lisas märgitud viisil, ei ole kaebaja tuginemine eelnimetatud erandile tõsiseltvõetav. Erandi kohaldamiseks ei piisa sellest, et teadaolevalt ei ole kaebaja poolt müüdavast hakklihast ükski lõpptarbija saanud tervisehäireid. 7

(10)3-09-3023 Ekslik on apellandi viide, et määruse nr 2073/2005 art 4 lg 2 viimase lause kohaselt rakendatakse I lisa nõudeid üksnes määruses nr 853/2004 sätestatud erinõudeid arvestades. Määruse nr 2073/2005 nimetatud sättes ei ole määrusele nr 853/2004 viidatud. Apellandi poolt kirjeldatud viide määrusele nr 853/2004 sisaldub hoopis määruse nr 852/2004 art 4 lg-s 2, millele ei ole ettekirjutuste tegemisel tuginetud. Kaebaja suhtes ei ole kohaldatud määruse nr 853/2004 nõudeid, mis nimetatud määruse art 1 lg 3 p-st c tulenevalt temale ei laiene.
  1. Kaebaja vastuväited viie osaproovi laborisse saatmisele on seotud taolise proovivõtmise liigse koormavuse ning kulukusega. Apellatsioonkaebuses on väidetud, et neli korda aastas nõutavate laboratoorsete analüüside korraldamine tekitaks ettevõttele aastas lisakulusid ca 24 000 krooni. Kaebaja ei ole siiski kogu kohtumenetluse jooksul esitanud mingeid konkreetseid andmeid ega tõendeid, mis tema väiteid kinnitaksid. Kohtutoimikus puudub ka teave selle kohta, kui suure osa moodustaksid vastustaja poolt nõutavate analüüside tegemise kulud kaebaja kogukuludest. Sellises olukorras ei ole ringkonnakohtul alust pidada uuringute tegemist kaebaja jaoks ülemäära koormavaks, arvestades eriti asjaoluga, et erinevalt määruse nr 2073/2005 I lisas sätestatud nädalasest intervallist on VTA kohustanud kaebajat korraldama proovide analüüse üksnes sagedusega üks kord kvartalis.
  2. Arvestades, et tegemist on nõuetekohase ning korduva ettekirjutusega ning adressaat oli rikkunud temal lasuvat olulist kohustust, võib ettekirjutusele lisatud hoiatust selle täitmata jätmise korral 4000 krooni sunniraha rakendamise kohta pidada põhjendatuks ja proportsionaalseks.

§ 50

lg 4 kohaselt on sunniraha ülemmäär 10 000 krooni, mistõttu pole alust väita, et järelevalveametnik ei ole hoiatuse tegemisel kaalunud, milline sunniraha määr on kaebaja puhul võimalikest leebeim, tagades samas tõhusalt temale ettekirjutusega pandud kohustuse täitmise (st asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 3 lg-t 3 on järgitud). II 14. Teise ettekirjutusega kohustati kaebajat hiljemalt 31.10.2009 koostama ettevõtte enesekontrollikohustus vastavalt õigusaktide nõuetele (parandada hakkliha mikrobioloogilist uurimist puudutavad kirjed, määrata päevas valmistatavad lihavalmististe ja hakkliha kogused). Kontrollakti nr 2908/2009 kohaselt oli tegemist korduva ettekirjutusega. Ettekirjutuse aluseks olid määruse nr 852/2004 art 5 lg 1 ja lg 2 p-d a, b, c, d, e, f, g,

§ 34lg 1 ning määruse nr 2073/2005 art 3 p 1, art 4 p-d 1 ja 2, art 5.

Nimetatud kontrollaktile eelnenud 22.04.2009 hindamisaktis nr 2855/2009 sisaldus muu hulgas ettekirjutus täiendada ja parandada enesekontrollisüsteemi ning esitada see järelevalveasutusele läbivaatamiseks (punktide 50-51 ja 53-55 osas: puuduvad päevas valmistatavad lihavalmististe ja hakkliha kogused; punktide 69 ja 70 osas: enesekontrolliplaanis kajastatud hakkliha mikrobioloogiliste uuringute kava vajab muutmist, sagedus peab olema neli korda aastas). Ettekirjutuse aluseks oli määruse nr 852/2004 art 5 lg 2 p-d a, b, c, d, e, f, g;

§ 34

lg 1; määruse nr 2073/2005 art 3 lg 1, art 4 lg-d 1 ja 2, art 5 ning täitmise tähtaeg 18.05.2009. Kuna mõlemas aktis sisalduvad ettekirjutused on tehtud samadel õiguslikel alustel ning ka faktilised asjaolud ei olnud muutunud, on 15.09.2009 kontrollakti puhul tegemist korduva ettekirjutusega. Kaebaja ei ole esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et ta oleks pärast 22.04.2009 ettekirjutuse tegemist olemasolevat enesekontrolliplaani täiendanud või parandanud. Ka vastustaja on märkinud, et FIE Igor Beljajev ei ole järelevalveasutusele esitanud muudetud enesekontrolliplaani, vaid kogu aeg tuginenud üksnes 28.08.2008 koostatud enesekontrolliplaanile, mis ei vasta õigusaktide nõuetele. Olukorras, kus järelevalveasutus on teinud isikule ettekirjutuse, milles juhitakse tähelepanu enesekontrolliplaanis sisalduvatele 8

(10)3-09-3023 puudustele ning nõutakse nende kõrvaldamist, ei saa ettevõtja heauskselt arvata, et tema senises enesekontrolliplaanis sisalduvad kõik nõutavad andmed. Puudub igasugune teave selle kohta, mida apellant on Harjumaa Veterinaarkeskuse 22.04.2009 ettekirjutuse täitmiseks ette võtnud. Ettekirjutuse täitmiseks ei saa pidada järelevalveametnikule enesekontrolliplaani kohta täiendavate selgituste andmist ilma plaani mingeid parandusi sisse viimata. FIE Igor Beljajev ei ole 22.04.2009 hindamisakti nr 2855/2009 ka vaidlustanud. Sisuline vaidlus on siiski ka käesolevas asjas vaidlustatud kontrollakti nr 2908/2009 puhul selles, kas kaebaja enesekontrollisüsteemi plaan vastab õigusaktidest tulenevatele nõuetele ning kas põhjendatud on vastustaja nõue, et analüüse tuleb teha neli korda aastas.
  1. Määruse 2073/2005 I lisa p 3.2 kohaselt peavad hakkliha, lihavalmistisi või lihamassi tootvate ettevõtete toidukäitlejad võtma mikrobioloogilise analüüsi proove vähemalt üks kord nädalas. Sama punkti kohaselt võib riskianalüüsi põhjendatud tulemuste alusel pädeva otsuse kohaselt vabastada hakkliha ja lihavalmistisi väikestes kogustes tootvad ettevõtted perioodilisest proovivõtmisest. Nimetatud sätte alusel on Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor 22.12.2008 andnud käskkirja nr 204, millega kinnitas hakkliha ja/või lihavalmistisi valmistavatele jaekaubandusettevõtetele tootmismahuga kuni 100 kg nädalas minimaalseks proovivõtu sageduseks kaks korda aastas ning tootmismahuga üle 100 kg nädalas minimaalseks proovivõtu sageduseks üks kord kvartalis. Kaebaja leiab, et käskkirjast nr 204 tulenev minimaalne proovivõtu sagedus (kaebaja puhul neli korda aastas) on ebaproportsionaalne. Sarnaselt eespool punktis 12 märgitule leiab ringkonnakohus, et kaebaja väited proovivõtu sageduse ülemäärase koormavuse kohta on paljasõnalised. Määruse nr 2073/2005 art 3 p 2 näeb küll ette, et toiduettevõtted võivad teha uuringute korraldamisel koostööd, kuid nimetatud norm ei vabasta kaebajat vaidlusaluse ettekirjutuse täitmisest ega muuda ettekirjutust iseenesest ebaproportsionaalseks või õigusvastaseks. Kaebaja on üksnes kirjeldanud, et Keskturul kasutavad samu ruume ja seadmeid 30-35 erinevat toidukäitlejat korraga, kuid puuduvad andmed selle kohta, kas ja kuidas on nimetatud toidukäitlejad teinud koostööd muu hulgas laboratoorsete uuringute korraldamisel. Käskkirjaga nr 204 on proovivõtmise minimaalne sagedus kindlaks määratud riskianalüüsi tulemusena. Riskianalüüsi läbiviimisel ning selle tulemuste põhjal üldisest reeglist erandi tegemisel on Veterinaar- ja Toiduametil laiaulatuslik hindamisruum, mille kohtulik kontroll on väga piiratud. Ekslik on apellandi arusaam, et käskkirjaga on temale kehtestatud lisakohustusi, sest tegelikkuses tuleneks määruse nr 2073/2005 I lisast kaebajale hoopis kohustus korraldada hakkliha mikrobioloogilisi uuringuid iganädalaselt, mis oleks tema suhtes vaieldamatult märksa koormavam. Seetõttu on halduskohus põhjendatult leidnud, et olukorras, kus käskkirjaga nr 204 on proovivõtmise sagedust olulisel määral vähendatud, ei ole alust pidada käskkirja nr 204 ilmselgelt ebaproportsionaalseks. III
  2. Käesoleva vaidluse esemeks on üksnes 15.09.2009 kontrollakt nr 2908/
  3. Nimetatud haldusakti õiguspärasust on halduskohus nõuetekohaselt kontrollinud. Halduskohus ei pidanud hinnangut andma kohtuvaidluse esemeks mitteolevatele haldusaktidele ja toimingutele. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus tähelepanuta apellandi vastuväited 22.04.2009 hindamisaktile nr 2855/2009, mida ei ole käesolevas asjas vaidlustatud. 9
(10)3-09-3023
  1. Asjaolu, mil määral on vastustaja täitnud oma selgitamis- ja põhjendamiskohustust, ei mõjuta antud juhul ettekirjutuste õiguspärasust. Ettekirjutused on suunatud konkreetsete õigusnormide täitmisele ning pole tehtud kaalutlusõiguse alusel. Seega ei sõltu nende kehtivus menetlus- või vormivigade esinemisest. Samas märgib ringkonnakohus, et olukorras, kus kaebajale on samasisulisi ettekirjutusi tehtud korduvalt, ei ole usutav, et ettekirjutuste tegemise alus on talle arusaamatu. Hiljemalt pärast esmaste ettekirjutuste tegemist pidi kaebaja mõistma vajadust senisest põhjalikumalt tutvuda asjakohaste õigusaktidega, et tema tegevuses avastatud rikkumised kõrvaldada ja edaspidi vältida nende esinemist. Pealegi peab ettevõtlusega tegeleda sooviv isik olema ise piisavalt hoolas selleks, et selgitada välja vastavat ettevõtlusala puudutav regulatsioon.
  2. Eelneva põhjal ja HKMS § 46 lg 1 p 1 alusel jääb FIE Igor Beljajevi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27.04.2010 otsus muutmata.
  3. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad FIE Igor Beljajevi menetluskulud (riigilõiv esimeses ja teises kohtuastmes kummaski 250 krooni – tl 10, tl 149) HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Veterinaar- ja Toiduamet menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole, mistõttu jäävad ka vastustaja menetluskulud HKMS § 93 lg 1 kohaselt tema enda kanda. Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.