← Eesti

3-09-3076/28

Obsah (7)§ 53§ 54§ 46§ 26§ 99§ 93§ 92

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 30. september 2010, Tallinn H

§ 53lg 1).

Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle läbivaatamist Riigikohtu istungil, võib Riigikohus lahendada kassatsioonkaebuse kirjalikus menetluses (

§ 54lg 2, § 61 lg 1).

3-09-3076 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tallinna Vangla direktor algatas 31.08.2009 käskkirjaga nr 594-p distsiplinaarmenetluse Harju Kriminaalhooldusosakonna käitumiskontrolli II talituse kriminaalhooldusametniku O. M. tegevuse suhtes. Käskkirja aluseks oli Tallinna Vangla direktori asetäitja Erik Rüütli 26.08.2009 ettekanne seoses kriminaalhooldusaluse D. M. vahistamise (kahtlustatuna 18.08.2009 toimepandud tapmises – Harju Maakohtu 19.08.2009 määrus kriminaalasjas nr 109-12881 /09230113505/) ning tema kriminaalhoolduse (D. M. allutati kriminaalhooldusele Harju Maakohtu 14.11.2008 otsusega nr 1-08-9801) ajal tehtud kriminaalhooldusaluse päeviku kannete kontrolliga.
  2. Tallinna Vangla direktor määras 24.11.2009 käskkirjaga nr 818-p O. M. avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 84 p 1 ja § 86 ning vangistusseaduse (VangS) § 149 lg 1, § 150 p 2 ja § 1501 alusel distsiplinaarkaristusena ametipalga vähendamise 25% kolmeks kuuks. Karistust rakendatakse alates 01.12.2009 kuni 01.03.2010, määrates O. M. palgaks 7650 krooni kuus. Käskkirja kohaselt seisnes O. M. teenistuskohustuste rikkumine järgmises: 1) kriminaalhooldusaluse D. M. lubamine elukohast lahkuda ja minna laevale tööle ajavahemikuks 05.01.2009–01.06.2009 enne hoolduskava koostamist ja kinnitamist ning pelgalt kriminaalhooldusaluse suuliste väidete alusel; 2) karistusregistrisse päringu tegemata jätmine, mille tagajärjel jäi D. M. kohtu poolt määratud kohustuse rikkumine – väärteo toimepanek alkoholiseaduse § 70 rikkumisega – fikseerimata ning koostamata erakorraline ettekanne; 3) erakorralise ettekande koostamata jätmine, kui O. M. sai 06.07.2009 teada, et D. M. läks Klaipedasse (Leedu) tööle ilma kriminaalhooldaja eelneva loata ning ametnik ei saanud hooldusalusega kontakti. Kõigi episoodide osas kvalifitseeris vangla direktor O. M. distsiplinaarsüüteo ATS § 84 p 1 järgi teenistuskohustuste süülise (hooletusest) mittenõuetekohase täitmise või täitmata jätmisena. Distsiplinaarkaristus on määratud tuvastatud rikkumiste eest kogumis.
  3. O. M. esitas 22.12.2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla direktori 24.11.2009 käskkirja nr 818-p tühistamiseks ja vähem väljamakstud töötasu väljamaksmiseks kohustamiseks. Kaebajale määrati distsiplinaarkaristus ebaseaduslikult, sest ta ei ole distsiplinaarsüütegusid toime pannud. Käskkirjas on kaebajale heidetud ette teenistuskohustuste süülist mittetäitmist kolmes erinevas episoodis. Kui kasvõi üks väidetavatest rikkumistest ei leia tuvastamist, tuleb käskkiri tervikuna tühistada (vt Riigikohtu 30.04.2009 otsus nr 3-3-1-10-09). I episood: O. M. lubas põhjendatult kriminaalhooldusalusel 31.12.2009 lahkuda elukohast kauemaks kui 15 päevaks. Vastava loa andmine on kriminaalhooldusametniku kaalutlusotsus (KarS § 75 lg 1 p 4) ning ükski õigusakt ega haldusesisene eeskiri ei reguleeri millistest kaalutlustest ja asjaoludest tuleb loa andmisel lähtuda. Puudub ka sellekohane väljakujunenud halduspraktika. Kaalutlusvigade etteheitmisel peab ametiasutus ära näitama, millistele kaalutlustele oleks ametnik pidanud tuginema ning kas ta rikkus mingit kehtestatud nõuet või väljakujunenud halduspraktikat. Käskkirjas sellised põhjendused puuduvad. Kaebaja ei langetanud nimetatud otsust meelevaldselt, vaid kaaludes põhjalikult erinevaid andmeid. Hooldusalune esitas 16.12.2009 meresõidutunnistuse palvega lubada ta alates 05.01.2009– 30.05.2009 merele tööle. Nimetatud dokumendi alusel sai ametnik eeldada, et hooldusalune läheb merele tööle ning tema väited pole paljasõnalised. Otsuse langetamiseks vestles ametnik ka D. M. endise kriminaalhooldaja E. L., kes iseloomustas hooldusalust positiivselt kui isikut, kes suhtub kriminaalhooldusesse tõsiselt ja vastutustundlikult. Samuti oli hooldusalune varem merel tööl käinud ning suhelnud ametnikuga ka seal olles pidevalt. Ühtlasi oli ta varasema kriminaalhoolduse käigus esitanud kõik asjakohased tööd puudutavad dokumendid. See 2

(19)3-09-3076 nähtus ka varasemast käitumiskontrollipäevikust, millega kaebaja tutvus. Kriminaalhooldusalune lubas töölepingu esitada esimesel võimalusel, kuivõrd selle pidi ta saama alles laevas. Ametnikul ei olnud põhjust hooldusaluse lubaduses kahelda. Kuna töötamine on isiku taasühiskonnastamise eesmärke silmas pidades oluline, oli tööle lubamine põhjendatud. Seejuures suhtles hooldusalune merel olles regulaarselt ametnikuga e-maili ja telefoni teel, kuigi tal ei õnnestunud laeval faksi puudumise tõttu töölepingut faksida. Dokumendid tööl olemise kohta (töölepingu, väljavõtte meresõidutunnistusest) esitas hooldusalune 24.03.2009 esmakohtumisel pärast merelt naasmist. Ühestki kehtestatud regulatsioonist ei tulene, et ametnik oleks pidanud lisaks meresõidutunnistusele vältimatult nõudma ka töölepingu esitamist enne hooldusaluse tööle lubamist. II episood: Kriminaalhooldusosakonnas puudub praktika selle kohta, kui tihti ja millal peab ametnik tegema järelepärimisi karistusregistrisse saamaks teavet võimalike uute väär- või kuritegude toimepanemisest. Käskkirjast nähtuvalt kontrollis O. M. kriminaalhooldusaluse seadusekuulekust 09.12.2008 karistusregistri ja 20.03.2009 kohtute infosüsteemi vahendusel. Käskkirjas puuduvad põhjendused, miks nimetatud intervall oli ebapiisav. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 11 lg 1 p 2 kohaselt pidanuks ametiasutus käskkirjas ära näitama konkreetse aja või ajavahemiku, mille jooksul oli O. M. tegevusetu. Mõeldamatu on, et ametnik peaks vastavaid päringuid tegema kõigi hooldusaluste kohta nt igapäevaselt. Kuna käskkirjast ei nähtu, kui pika aja vältel oli O. M. tegevusetu, ei ole see kohtulikult kontrollitav. Ka kriminaalhooldusosakonna 29.10.2009 üldkoosolekul ei osanud vangla direktor ega tema asetäitja üheselt vastata, kui tihedalt tuleb teha järelepärimisi karistusregistrisse. Seega puudub ametiasutuses selles küsimuses ühene seisukoht ja O. M. ei saa tegevusetust süüks panna. Justiitsministri 04.03.2003 käskkirjaga nr 76 kinnitatud „Eesti Vabariigi kriminaalhoolduse standardid“ lisa 9 kohaselt oli vastustaja asutusesisese eeskirjaga erakorralise ettekande tegemiseks sätestatud ühekuulise tähtaja alates info saamisest. Väärteootsus jõustus 13.05.2009 ja kanti seejärel karistusregistrisse. O. M. teenistussuhe peatus seoses korralise puhkusega 06.07.
  1. Seega saanuks O. M. erakorralise ettekande ühe kuu jooksul esitamise kohustust rikkuda üksnes juhul, kui ta saanuks väärteootsusest teada enne 06.06.
  2. Ajavahemikul 13.05.2009–06.06.2009 karistusregistrisse järelepärimise tegemata jätmist ei saa käsitada distsiplinaarsüüteona olukorras, kus ühesed käitumisjuhised puuduvad. III episood: O. M. oli esitanud Tallinna Vanglale lahkumisavalduse 25.06.2009 ning viibis korralisel puhkusel 06.07.2009–31.07.
  3. Kaebaja loobus 23.07.2009 lahkumisavaldusest ning tal võimaldati teenistuses jätkata. O. M. puhkuse ajal 17.07.2009 määrati D. M. uueks kriminaalhooldajaks A. L.. Kuna kaebaja teenistussuhe oli 06.07.2009 puhkuse tõttu peatunud, ei olnud tal mitte ainult kohustust, vaid puudus ka õigus esitada erakorraline ettekanne. Ametnik pidas heast haldustavast tulenevalt vajalikuks juhtida 10.07.2009 e-kirja saamisel hooldusaluse tähelepanu sellele, et enne Klaipedasse minekut peaks ta siiski tulema kriminaalhooldaja vastuvõtule ning esitama vastavasisulise taotluse, eriti kuna hooldusalune väitis, et lahkub Klaipedasse 11.07.2009 või 12.07.
  4. Kriminaalhooldusstandardite lisa 9 kohaselt oli erakorralise ettekande tegemiseks sätestatud ühekuuline tähtaeg. Isegi juhul, kui O. M. teenistussuhe poleks olnud peatunud, puuduks ametiasutusel võimalus heita temale ette erakorralise ettekande esitamata jätmist enne ühe kuu möödumist hooldusaluse e-kirja saamisest. Erakorralist ettekannet ei koostata lisaks pelgalt ühe e-kirja alusel, vaid ametnik peab eelnevalt välja selgitama ka väidetava rikkumise asjaolud ning andma hooldusalusele võimaluse anda seletusi. Hooldusalusele määrati 17.07.2009 teine kriminaalhooldaja, kes pidanuks seadusliku aluse olemasolul erakorralise ettekande ise esitama. 20.07.2009 on koostatud aga üksnes erakorraline ettekanne seoses 26.03.2009 väärteoga. Lisaks ei olnud enne kriminaalhooldaja vahetumist 17.07.2009 D. M. pannud toime kontrollnõuete rikkumist, 3
(19)3-09-3076 sest KarS § 75 lg 1 p 4 kohaselt on hooldusalusel õigus 15 päevaks oma senisest elukohast lahkuda muu hulgas tööotsimise eesmärgil. Käskkirjast ei selgu, millise rikkumise kohta pidanuks kriminaalhooldaja erakorralise ettekande koostama. Käskkirjas ei nähtu, millised olid need toimingud taasühiskonnastamise eesmärgil, mille tegemata jätmist vangla kaebajale ette heidab. Ametnik viis korrektselt läbi riskihindamise, koostatud oli hoolduskava, mille täitmist kontrolliti. Ühtlasi osales hooldusalune sotsiaalprogrammis ja otsis ka ise aktiivselt töötamise võimalusi. Ametiasutus ei ole ära näidanud, millised reaalsed võimalused kriminaalhooldusosakonnas olid loodud, mida ametnik kriminaalhooldust planeerides kasutamata jättis. O. M. ei saa omistada kriminaalhooldusaluse poolt toime pandud uut kuritegu. Halduskohtule esitatud täiendavates seisukohtades märkis kaebaja lisaks, et asjaolu, et meresõidutunnistus on üksnes isikut tõendav dokument, ei tähenda, et O. M. ei võinud selle olemasolu kaalutlusotsuse tegemisel arvestada, sest teadaolevalt väljastatakse nimetatud tunnistus üksnes meremehele. Asjaolu, et tööpäevikus ei sisaldunud infot, et hooldusalune oleks 16.12.2008 esitanud infot merele töölemineku osas, ei tähenda, et seda poleks aset leidnud. Tööpäeviku täitmise põhjalikkust ei ole reguleeritud, see on ametniku jaoks üksnes abivahend. O. M. ei pidanud 31.12.2008 kaaluma teisi tööhõive võimalusi, sest hooldusalune oli leidnud enesele erialase töö ja majanduskriisi tõttu oleks alternatiivse töö leidmine olnud raskendatud või suisa võimatu. Kuna hooldusalune tuli teise kriminaalhooldaja juurde registreerimisele 20.07.2008 ehk enne 15 päeva möödumist pärast O. M. 10.07.2009 e-kirja saatmist, ei rikkunud hooldusalune käitumiskontrolli nõudeid (selle hoidis ära just kaebaja, selgitades hooldusalusele kohustust võtta ühendust kriminaalhooldusametnikuga). Ka uus kriminaalhooldaja A. L. ei esitanud D. M. kohta erakorralist ettekannet sündmuse osas, mida O. M. käskkirjas ette heidetakse. Uue kriminaalhooldaja 20.07.2009 erakorraline ettekanne on esitatud üksnes seoses 26.03.2009 väärteoga. Kaebaja võis ka usaldada tööjaotust ning uskuda, et uus kriminaalhooldaja esitab pärast kõigi asjaolude tuvastamist ja põhjaliku analüüsi vajalikud ettekanded ühekuulist tähtaega järgides. O. M. puhkus ei olnud katkestatud. 4. Tallinna Vangla vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. I episood: Kuna kriminaalhooldusalune ei esitanud enne tööle asumist O. M. töölepingut, vaid esitas selle alles 24.03.2009 pärast töölt naasmist, ei tuginenud kriminaalhooldaja otsuse langetamisel faktidele, seega ei lähtunud otsustamisel avalikest ja üldarusaadavatest kriteeriumitest (avaliku teenistuse eetikakoodeksi p 12). Käitumiskontrolli toimikust ilmneb, et 16.12.2008 esmakohtumisel on koopia tehtud meresõidutunnistuse pildi ja üldandmetega lehest, mistõttu võib järeldada, et koopia meresõidutunnistusest tehti kui esitatud isikut tõendavast dokumendist. Käitumiskontrolli tööpäeviku kanne esmakohtumise kohta ei sisalda märget, et hooldusalune kavatseb Eestist viieks kuuks lahkuda, mis on kindlasti oluline informatsioon. Seevastu 31.12.2008 tehtud kandest ilmneb, et hooldusalune sõidab 05.01.09 viieks kuuks merele tööle, saadab sealt faksiga dokumendid. Hooldusaluse avaldus elukohast lahkumiseks kauemaks kui 15 päevaks kannab samuti 31.12.2008 kuupäeva. Puuduvad tõendid, et D. M. teatas juba 16.12.2008 oma merelemineku soovist, vaid tõendite põhjal esitas hooldusalune sellesisulise taotluse 31.12.2008 ning kaebaja rahuldas selle samal päeval. Harju Maakohtu 14.11.2008 otsuse kohaselt kriminaalasjas nr 1-08-9801 on D. M. määratud KarS § 75 lg 2 p-de 2 ja 8 alusel kohustused mitte tarvitada alkoholi ja narkootikume ning 4
(19)3-09-3076 osaleda kriminaalhooldaja määratud sotsiaalabiprogrammis. Tööpäeviku 31.12.2008 kandest ei ilmne, et kriminaalhooldaja oleks kaalunud teisi tööhõive võimalusi, mille elluviimisel saanuks teostada järelevalvet kohtu poolt määratud kohustuste täitmise üle (s.o täita vähemalt kriminaalhooldusstandardite p-s 4.6 minimaalsena ette nähtud nõuet – tulla kriminaalhooldaja juurde registreerima üks kord kuus). Samuti ei nähtu, et kriminaalhooldaja oleks hooldusalusega kokku leppinud, mil moel ja millise sagedusega toimub suhtlemine hooldusalusega tema merel tööl oleku ajal (märgitud oli üksnes järgmise kohtumise orienteeruv aeg 01.06.2009). Võib järeldada, et O. M. ei plaaninudki teostada järelevalvet ega teha sisulist kriminaalhooldustööd D. M. merel oleku ajal. Asjaolu, et hooldusalusel oli võimalik Eestis tööd leida, näitab kasvõi D. M. hõivatus tööga ehitusobjektil mais
  1. Lisaks nähtub tööpäeviku kannetest, et kriminaalhooldusaluse hoolduskava koostati ja kinnitati alles pärast D. M. 31.12.2008 taotluse rahuldamist ja tema Eestist lahkumist. Seega lubas kaebaja hooldusalusel Eestist viieks kuuks lahkuda olukorras, kus puudus hoolduskava ja katseajal tehtava töö plaan ning hooldusaluse kriminogeenseid riske ei olnud hinnatud. Ka ei osalenud hooldusalune hoolduskava koostamisel (kriminaalhooldusseaduse § 27 lg 2) ja sai hoolduskavaga tutvuda alles 24.03.
  2. II episood: Kriminaalhooldusstandardite lisas 6 on ühe vajaliku toiminguna ära toodud õigusrikkumiste kohta päringute tegemine ning järelevalve kvaliteedi kontrollimise ühe parameetrina päringute tegemine õigusrikkumiste kohta iga kuue kuu järel. D. M. kohtuotsus jõudis kriminaalhooldusosakonda ja suunati hoolduskava ja riskihindamise koostamiseks O. M. 05.12.
  3. Päringu karistusregistrisse on kaebaja teinud 09.12.
  4. Lubatud maksimaalne kuuekuuline ajavahemik lõppes 06.06.
  5. Selle aja jooksul O. M. uut päringut karistusregistrisse ei teinud (kuni puhkusele minekuni 06.07.2009). Kaebaja väidetav 20.03.2009 päring kohtuinfosüsteemi (KIS) ei asenda päringut karistusregistrisse. O. M. oli teadlik kohustusest kontrollida karistusregistrit iga kuue kuu järel. Karistusregistrist 09.12.2008 päringu alusel saadud andmetest nähtuvalt on D. M. kohta karistusregistrisse alates
  6. aastast tehtud 12 kannet erinevate otsuste kohta (sh joobes juhtimise kui ka avalikus kohas joobnuna viibimise või sellises kohas alkoholi tarvitamise eest). D. M. vahistati 03.05.2008 ning vabanes 02.12.
  7. Seejuures on
  8. a esimese nelja kuu jooksul tema kohta karistusregistrisse tehtud viis kannet väärtegude eest karistamise kohta. Arvestades hooldusaluse poolt vabaduses viibimise ajal väärtegude toimepanemise sagedust
  9. aastal, oleks O. M. pidanud mõistma vajadust teha päringuid karistusregistrisse ka sagedamini kui üks kord iga kuue kuu järel. III episood: O. M. on tööpäevikusse 10.07.2009 teinud sissekande, mille kohaselt saatis D. M. 06.07.2009 e-kirja, et ei leia Tallinnas tööd ning läks Klaipedasse laeva remondile, 11.12.07.2009 sõidavad ära reisile. Ametnik olevat rõhutanud, et tuleb esitada allkirjastatud avaldus. Tööpäeviku 10.07.2009 järgnevast kandest ilmneb, et ametnik helistas hooldusalusele, kuid viimane telefonile ei vastanud. Seepeale saatis O. M. hooldusalusele tekstisõnumi, et merele mineku kohta tuleb kirjutada avaldus ja tema uueks kriminaalhooldusametnikuks saab A. L. (lisatud kontaktid). Seega hoolimata puhkusel viibimisest täitis O. M. siiski vähemalt konkreetse hooldusalusega seotud töökohustusi. Ajavahemikul 06.07.2009–10.07.2009 oli O. M. silmitsi olukorraga, et tema kriminaalhooldusalune ei vaevu enam taotlema väljapoole Eestit tööle asumiseks kriminaalhooldaja luba, vaid lahkub seda vajalikuks pidamata ja minekust ametnikku üksnes tagantjärele teavitades. Ka ei vastanud D. M. ametniku 06.07.2009 e-kirjale ega 10.07.2009 telefonikõnele. Sellest pidi kaebajale olema selge, et tegemist on otsese kriminaalhooldusnõuete (KarS § 75 lg 1 p-d 4 ja 5) rikkumisega, mille kohta oleks ta pidanud esitama kohtule viivitamata erakorralise ettekande. Juhtumi erakorralisust adus ka O. M. ise, katkestades 10.07.2009 sisuliselt puhkuse ja asudes täitma töökohustusi. Sellise 5
(19)3-09-3076 käitumiskontrolli nõude rikkumise puhul, kus isik on Eestist teadmata ajaks lahkunud selleks luba taotlemata ning saamata, mis tähendab, et lisaks kriminaalhooldusnõuete rikkumisele ei ole võimalik kriminaalhooldustööd läbi viia, ei saa jäigalt järgida kriminaalhooldusstandardite lisas 9 sätestatud menetlusnõudeid (kriminaalhooldusaluselt seletuste võtmine jne) ega oodata rikkumise kohta erakorralise ettekande koostamisega ühte kuud, vaid ettekanne tuli esitada esimesel võimalusel. Rikkumise tõendamiseks piisanuks D. M. e-kirja väljatrükist ja tööpäeviku kannetest, millest nähtub kriminaalhooldaja teadetele reageerimata jätmine. Käskkirja andmisel on arvesse võetud kõiki kolme episoodi ning põhjendatult määratud O. M. distsiplinaarkaristus selle eest, et ta jättis teenistuskohustusi täites järgimata vajaliku hoole, st ei lähtunud otsuse tegemisel faktidest, ei teostanud järelevalvet ning ei esitanud erakorralist ettekannet. Kriminaalhooldaja tegevus piirdus formaalsete toimingutega ja kaebaja jättis põhjalikult planeerimata kriminaalhooldusaluse eesmärgipärase taasühiskonnastamise. Kergendava asjaoluna on arvestatud O. M. varasemate distsiplinaarkaristuste puudumist. 5. Tallinna Halduskohus jättis 05.05.2010 otsusega O. M. kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Puudub vaidlus, et Tallinna Vangla direktor oli pädev kõnealust käskkirja andma ja kaebajale distsiplinaarkaristust määrama. Vastustaja on käskkirja andes tuginenud asjakohastele õigusnormidele. Distsiplinaarkaristus on määratud tähtaegselt. Käskkiri vastab ATS § 132 lg-s 2, TDVS § 11 lg-s 2 toodud ja haldusaktidele üldiselt ettenähtud vormi- ja sisunõuetele. Kaebaja õigusi distsiplinaarmenetluses ei ole rikutud. Kuivõrd käskkirja andmise aluseks oli distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes tuvastatu, millega kaebaja on saanud allkirja vastu tutvuda, siis saab lugeda kokkuvõttes esitatud põhjendused ka käskkirja põhjendusteks ning Tallinna Vangla ei pidanud käskkirja enam sama põhjalikult motiveerima. Kui õigusaktidest tulenevad nõuded üht või teist toimingut teatud sündmusest arvates teatud ajavahemiku jooksul või järel teha ja ametnik seda ei tee, siis on ta süüteo toime pannud nimetatud ajavahemikul. Seega on käskkirjas piisavalt fikseeritud ka distsiplinaarsüüteo toimepanemise aeg. Kohtul puudub igasugune kahtlus, et käskkiri on olnud O. M. täielikult arusaadav, sest ta on saanud seda motiveeritult kohtus vaidlustada, samuti on käskkiri kohtulikult kontrollitav. Kohus on asjas kogutud tõendite ja esitatud selgituste põhjal veendunud, et kaebaja on pannud toime need süüteod, mida talle käskkirjas ette heidetakse. O. M. oli kohustus tunda ja järgida oma teenistust reguleerivaid õigusakte ja neist tulenevaid nõudeid. Tallinna Vangla on kõik kolm episoodi kvalifitseerinud ATS § 84 p 1 järgi kui teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. Tallinna Vangla on põhjalikult tõendeid analüüsides ja neile osundades põhjendanud kaebaja poolt distsiplinaarsüütegude toimepanemist. Kohus nõustub põhimõtteliselt vastustaja sellekohaste argumentidega ega pea vajalikuks neid üle korrata. Kohus ei jaga kaebaja seisukohta, et tööpäevik on ennekõike ametniku abivahendiks töö planeerimisel ning ei ole sätestatud, kui põhjalikult tuleb seda täita. Kriminaalhooldusstandardite p 4.1 kohaselt on klienditööpäevik dokument, millesse kriminaalhooldusametnik teeb märkmeid kriminaalhooldusalusega tehtava töö kohta. Kriminaalhooldusstandardite lisadest ilmneb, et ühe või teise ametikohustuse täitmise kvaliteedi kontrolli teostatakse just klienditööpäevikusse tehtud kannete põhjal. Seega ei ole kõnealune dokument mitte abivahend kriminaalhooldusametniku töö hõlbustamiseks, vaid dokument, mis peab kajastama selles töös olulisi, hilisemat sisulist kontrolli võimaldavaid asjaolusid. Mis on asjas oluline, seda peab aga kriminaalhooldusametnik suutma ise eristada, tulenevalt nimetatud töö kohta käivatest nõuetest. TDVS § 8 kohaselt ei tohi distsiplinaarkaristus olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Distsiplinaarkaristuse valikul 6
(19)3-09-3076 arvesse võetud asjaolud on esitatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes. Menetleja on teinud ettepaneku määrata O. M. karistuseks teenistusest vabastamine, kuid vangla direktor ei pidanud käskkirja kohaselt süüteo raskust ja selle toimepanemise asjaolusid, samuti kergendavaid (varasema distsiplinaarkaristuse puudumine) ja raskendavaid asjaolusid (pole tuvastatud) arvestades siiski vajalikuks kõige rangemat karistust kohaldada. Ka ametipalka ei ole vähendatud maksimaalmääras. Kohaldatud distsiplinaarkaristust ei saa pidada ebaproportsionaalseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. O. M. palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Halduskohus ei ole analüüsinud kaebaja väiteid, vaid üksnes nentinud, et kõik vastustaja seisukohad on õiged ja kohus nõustub nendega. Sellega on kohus oluliselt rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Kaebaja jääb kõigi oma halduskohtus esitatud väidete juurde. Kuna O. M. on ette heidetud tegevusetust, siis tuleb esmajärjekorras anda hinnang sellele, kas kehtivast õigusest tulenevalt pidi kaebaja tegema toimingud, mille tegemata jätmist talle käskkirjas ette heidetakse. Kaebaja ei ole distsiplinaarsüütegusid toime pannud. I episood: Kriminaalhooldaja lubas hooldusalusel 31.12.2008 elukohast pikemaks ajaks lahkuda põhjendatult. Tegemist on ametniku kaalutlusotsusega ning kaalutlusreegleid ei ole rikutud. Puudub õiguslik regulatsioon ja väljakujunenud halduspraktika, millistest asjaoludest tuleb vastava loa andmisel lähtuda. Apellant esitab selle tõendamiseks ringkonnakohtule täiendavalt Justiitsministeeriumi vanglate osakonna ametniku E. S. 25.03.2010 e-kirja kriminaalhooldusametnikele, millest nähtub (p 6), et kriminaalhooldusaluse välismaal töötamise kohta reglement praegu puudub ning lubamine on ametniku otsustuspädevuses. Tõendit polnud võimalik varem esitada, sest see ei olnud kaebaja valduses, saades O. M. teatavaks alles pärast halduskohtu otsust kolleegi vahendusel. Lisaks on Tallinna Vangla kriminaalhooldusosakonna talituse juhataja M. P. 04.05.2010 saatnud kriminaalhooldusametnikele e-kirja, milles teatas, et välja on töötatud lõplikud juhised hooldusaluste välismaale lubamiseks. Ka viimatinimetatud juhised jätavad ametnikule kaalutlusruumi. D. M. 05.01.2009–30.05.2009 merele lubamisel võttis O. M. arvesse kõiki kriminaalhooldusalust puudutavaid andmeid (meresõidutunnistus antakse üksnes meremehele ning hooldusalune oli ka varem merel töötanud ja seal kontrollinõudeid täitnud; endise kriminaalhooldaja iseloomustus oli positiivne; töötamine on taasühiskonnastamiseks oluline). Merel olles suhtles hooldusalune ametnikuga regulaarselt, pärast naasmist esitas 24.03.2009 viivitamata töötamist kinnitavad dokumendid (tööleping, väljavõte meresõidutunnistusest). Töölepingu tingimusteta varasema esitamise nõuet õigusaktidest ei tulene. II episood: Tegevusetuse etteheitmise korral tuleb ära näidata õigusaktidest tuleneva tegutsemiskohustuse olemasolu. Käskkirjas ei ole viidatud karistusregistrisse päringute tegemiseks kehtestatud intervallile ja sellist konkreetset intervalli pole ka kehtestatud. O. M. kontrollis hooldusaluse seadusekuulekust 09.12.2008 karistusregistrist ja 20.03.2009 kohtute infosüsteemist. Puuduvad põhjendused, miks see oli ebapiisav. Käskkirjast ei nähtu süüteo toimepanemise aeg, millega on rikutud TDVS § 11 lg 1 p 2 ja akt ei ole kontrollitav. Erakorralise ettekande tegemiseks oli aega üks kuu alates info saamisest. Väärteootsus jõustus 13.05.
  2. O. M. teenistussuhe peatus alates 06.07.2009 tema korralise puhkuse ajaks. Seega võis ametnik kohustust rikkuda üksnes juhul, kui ta sai väärteootsusest teada enne 06.06.
  3. Karistusregistrisse 13.05.2009–06.06.2009 järelepärimise tegemata jätmist ei saa käsitada distsiplinaarsüüteona olukorras, kus puudusid selged nõuded selliste päringute tegemise sageduse ja asjaolude kohta. 7
(19)3-09-3076 III episood: O. M. viibis 06.07.2009–31.07.2009 puhkusel. D. M. uueks kriminaalhooldajaks määrati 17.07.2009 A. L.. Teenistussuhte peatumise ajal puudus apellandil nii kohustus kui ka õigus erakorralise ettekande esitamiseks. Ametnik juhtis siiski hooldusaluse tähelepanu tema kohustusele saada lahkumiseks kriminaalhooldaja nõusolek. Kuna erakorraline ettekanne tuleb esitada ühe kuu jooksul, siis isegi teenistussuhte mittepeatumise korral ei oleks saanud O. M. heita ette erakorralise ettekande koostamist enne 07.08.2009 ja hooldusaluselt selgituste saamist. Kuna D. M. määrati 17.07.2009 teine kriminaalhooldaja, pidanuks viimane vajaduse korral esitama ise ka erakorralise ettekande. Seejuures ei olnud hooldusalune enne 17.07.2009 veel viibinud elukohast eemal kauem kui 15 päeva ehk puudus temapoolne rikkumine. Seejuures ilmus hooldusalune teise kriminaalhooldaja juurde registreerimisele juba 20.07.2009 ning A. L. esitas samal päeval tema kohta erakorralise ettekande üksnes seoses 26.03.2009 väärteoga. O. M. teostas heast haldustavast tulenevalt kõik edasilükkamatult vajalikud toimingud, et vältida hooldusaluse poolt käitumiskontrolli nõuete vääritimõistmist. O. M. puhkus ei olnud katkestatud sõltumata tema poolt mõningate teenistuskohustuste vabatahtlikust täitmisest. O. M. ei ole piirdunud üksnes formaalsete toimingutega. Käskkirjast ei nähtu, milliste taasühiskonnastamise eesmärgil tehtavate toimingute tegemata jätmist talle ette heidetakse. Ametnik viis läbi riskihindamise, koostas hoolduskava ja kontrollis selle täitmist. Hooldusalune osales sotsiaalprogrammis ja otsis aktiivselt võimalusi töötada. Hooldusaluse poolt toimepandud uue kuriteo ja kriminaalhooldaja tegevusetuse vahel puudub põhjuslik seos. O. M. ei saa omistada kriminaalhooldusaluse poolt toime pandud uut kuritegu.
  1. Tallinna Vangla vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. Halduskohtu otsus on piisavalt põhjendatud, kuigi apellant ei pruugi kohtu põhjendustega nõustuda. Vaidlustatud käskkirja formaalset õiguspärasust (sh motiveerimisnõude täitmist) on põhjalikult analüüsitud ja jõutud järeldusele, et käskkiri on õiguspärane. Kriminaalhooldusstandarditest tuleneb karistusregistrisse päringute tegemise maksimaalselt kuuekuuline intervall ning kriminaalhooldaja ja hooldusalune peavad kohtuma vähemalt üks kord kuus, pikemat ajavahemikku tuleb põhjendada. I episood: D. M. 31.12.2008 merele lubamisega seonduv rikkumine seisnes kokkuvõtlikult samal kuupäeval esitatud taotluse rahuldamises enne hoolduskava koostamist ja kinnitamist ning pelgalt hooldusaluse suuliste väidete põhjal. Tõendid ei kinnita väidet, et hooldusalune teatas merelemineku soovist juba 16.12.2008 esmakohtumisel, vaid alles 31.12.
  2. Tööpäeviku 31.12.2008 kandest ei ilmne, et oleks kaalutud alternatiivseid tööhõive võimalusi, mis võimaldanuks järelevalve teostamist kohtu poolt määratud kohustuste täitmise üle, samuti ei nähtu, et hooldusalusega oleks kokku lepitud, mil viisil ja millise sagedusega toimub suhtlemine tema merel oleku ajal. Seega O. M. ei plaaninudki sel ajal teostada järelevalvet ega teha sisulist kriminaalhooldustööd. Lisaks koostati ja kinnitati hoolduskava alles pärast hooldusaluse viieks kuuks merele lubamist, mil puudus veel katseajal tehtava töö plaan ja polnud hinnatud hooldusaluse kriminogeenseid riske. Vastustaja möönab, et käskkirjas viidatud sündmuste ajal puudus eraldi reglement kriminaalhooldusaluse välismaal töötamise kohta. M. P. 04.05.2010 e-kirja kohaselt on tegemist ühtlustatud praktikaga, kuid samas O. M. oma tegevuses ei arvestanud mitte ühegi loetletud juhisega hooldusaluse välismaale tööle lubamise kohta. Asjaolust, et
  3. a mais oli olukord senisest selgem, ei saa järeldada, et
  4. a detsembris ei pidanud ametnik mõistuspäraseid ja kontrollitavaid kaalutlusi loa andmisel üldse arvestama. See tulenes nii 8
(19)3-09-3076 kriminaalhooldusseadusest (KrHS) kui ka kriminaalhoolduse standarditest. Tallinna Vangla ei ole apellandi esitatud e-kirjade kohtuasja materjalide juurde võtmise vastu, ehkki need ei puuduta otseselt vaidlusaluseid sündmusi. II episood: Karistusregistrisse vähemalt iga kuue kuu järel päringu tegemise kohustus tuleneb kriminaalhooldusstandardite lisast 6 ja apellant oli sellest teadlik. O. M. tegi päringu 09.12.2008, järgmine päring tuli teha hiljemalt 06.06.2009 (s.o kuus kuud pärast 05.12.2008, mil D. M. kohtuotsus jõudsid kriminaalhooldusosakonda ning suunati kaebajale), mida ta aga ei järginud. Päring kohtuinfosüsteemi ei asenda päringut karistusregistrisse. Kuna D. M.
  1. aastal vabaduses viibimise ajal (esimesed neli kuud) oli teda viiel korral karistatud väärtegude eest, siis pidi O. M. nägema ka vajadust teha päringuid karistusregistrisse sagedamini kui minimaalselt nõutava kuuekuulise ajavahemiku järel. III episood: KarS § 75 lg 1 p-de 4 ja 5 kohaselt on süüdimõistetu käitumiskontrolli ajal kohustatud muu hulgas saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui 15 päevaks ning elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks. Hoolimata puhkusel viibimisest täitis O. M. siiski vähemalt konkreetse hooldusalusega seotud töökohustusi. Kaebaja pidi 06.07.2009–10.07.2009 mõistma, et hooldusalune ei pea enam vajalikuks väljapoole Eestit tööle asumiseks taotleda kriminaalhooldaja luba, vaid teavitab teda sellest üksnes tagantjärele. Kuna tegemist oli otsese kriminaalhooldusnõuete rikkumisega, tulnuks esimesel võimalusel koostada kohtule erakorraline ettekanne, ootamata ära hooldusaluse Eestisse naasmist ja tema selgitusi (seda vaatamata kriminaalhoolduse standardite lisas 9 märgitule, sest ametnikul puudus igasugune teave, kus hooldusalune täpsemalt asub ning kaua ta Eestist eemal viibib). ATS ei reguleeri puhkuse katkestamist ametniku algatusel, kuid ATS § 13 ja § 44 lg 3 kaudu on kohaldatavad töölepingu seaduse (TLS) sätted (§ 69 lg 6). Teenistussuhte peatumise korral vabaneb ametnik ajutiselt teenistusülesannete täitmisest, kuid sellest ei tulene keeldu neid ülesandeid täita (vt ka KrHS § 10 lg-d 1 ja 2). ATS-st ei tulene nõuet puhkuse katkestamine käskkirjaga vormistada, see on vajalik üksnes juhul, kui ametnik soovib puhkuse ajal tööülesannete täitmise eest puhkuse pikendamist vastavas ulatuses. Kui hooldusalune võtab ametnikuga kontakti tema puhkuse ajal, valib kriminaalhooldaja, kas suunab tööülesande edasi asendajale või teeb ise vajalikud toimingud. Ka puhkuse ajal töötatud tunde arvestatakse ettetehtud tundidena, mille võrra on kriminaalhooldajal hiljem rohkem vaba aega. Kõigi kolme episoodi osas on O. M. hooletusest toime pandud distsiplinaarsüüteod ATS § 84 p 1 tähenduses tõendatud. Apellant ei täitnud teenistuskohustusi nõuetekohase hoolsusega. Distsiplinaarkaristuse määramisel on arvesse võetud ja kaalutud kõiki asjakohaseid põhjendusi ja asjaolusid (sh kergendavaid). Käskkiri on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Tallinna Vangla ei ole hooldusaluse poolt uue kuriteo toimepanemise korral vältimatult algatanud distsiplinaarmenetlust tema kriminaalhooldaja suhtes. Hooldusaluse poolt kuriteo toimepanemise kahtlusest ajendatult on Tallinna Vanglas kriminaalhooldustöö materjale
  2. aastal kontrollitud 13 juhtumi puhul ning distsiplinaarmenetlus viidi neist läbi üksnes kolmel juhul. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Ringkonnakohus kontrollib vaidlustatud kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust vastavalt distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas väljatoodud rikkumiste episoodidele järgmiselt: O. M. poolt 31.12.2008 D. M. ajavahemikuks 05.01.2009–01.06.2009 laevale tööle lubamine (I); karistusregistrisse päringu tegemata jätmine ning D. M. poolt toime 9
(19)3-09-3076 pandud väärteo kohta 13.05.2009 jõustunud otsuse alusel kohtule erakorralise ettekande koostamata jätmine (II); pärast D. M. 06.07.2009 e-kirja saamist ja tema nõusolekuta Leetu lahkumist kohtule erakorralise ettekande koostamata jätmine (III). Viimasena analüüsib ringkonnakohus muid apellatsioonkaebuses ja vastuses esitatud väiteid ning lahendab menetlusosaliste taotlused (IV). I Hooldusaluse merele lubamine
  1. Vaidlustatud käskkirjas (tl 29-30) on O. M. ette heidetud, et ta andis hooldusalusele D. M. ilma eelnevalt töölepingut nägemata pelgalt suusõnaliste väidete alusel loa minna ajavahemikuks 05.01.2009–01.06.2009 laevale tööle 31.12.2008 samal päeval saadud taotluse (tl 55 pöördel) alusel ega lähtunud otsustamisel seega faktidest ja asjakohastest kaalutlustest. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest (kinnitatud 22.10.2009, tl 31-33), millele on vaidlustatud käskkirja andmise alusena viidatud ja mis on O. M. 26.10.2009 allkirja vastu teatavaks tehtud, nähtub lisaks, et enne mereleminekuks loa andmist oli ametnik kohtunud hooldusalusega vaid ühe korra (16.12.2008) ning sisuliselt ei teadnud, millal hooldusalune üldse Eestisse naaseb. Kokkuvõttes on omakorda viidatud Tallinna Vangla direktori asetäitja E. Rüütli 26.08.2009 ettekandele (tl 34 pöördel), milles sisaldub lisaks etteheide, et madrusena laevale tööle minekuks anti luba enne käitumiskontrolli ühe kuu möödumist. Kohtumenetluse käigus on vastustaja viimatinimetatud etteheidet täpsustanud, märkides, et loa andmist ei saanud pidada piisavalt kaalutletuks muu hulgas sellel põhjusel, et selleks ajaks polnud veel koostatud ja kinnitatud hoolduskava (vt nt vastust O. M. kaebusele, tl 26). Ringkonnakohus märgib, et vaidlustatud käskkirjast ega distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest ei saa üheselt järeldada, et Tallinna Vangla on distsiplinaarkaristuse määramise ajal pidanud oluliseks ka hoolduskava puudumist. Kuna aga samas võib rikkumise kvalifikatsioonist välja lugeda etteheidet selle kohta, et kriminaalhooldaja andis loa juba enne, kui tal oli reaalselt võimalik koos hooldusalusega hinnata tema kriminogeenseid riske, mille alusel hoolduskava koostatakse (KrHS § 27 lg-d 1 ja 2), analüüsib ringkonnakohus ka seda vastustaja seisukohta.
  2. Justiitsministri 04.03.2003 käskkirjaga nr 76 kinnitatud „Eesti Vabariigi kriminaalhoolduse standardid“ lisa 5 „Katseaja plaanimine“ kohaselt koostatakse esimene hoolduskava esimesest kohtumisest alates 6 nädala jooksul ning ametnik peaks enne hoolduskava valmimist hooldusalusega kohtuma vähemalt kaks korda. Hoolduskava eesmärk on koostada plaan, mis tagab kohtu määratud kontrollnõuete ja kohustuste täitmise, kliendi sotsiaalse toimetuleku soodustamise ning korduvkuritegude ennetamise. D. M. hoolduskava nr 57702 (tl 56) kinnitas Tallinna Vangla Harju kriminaalhooldusosakonna talituse juhataja 10.02.
  3. Asjas ei ole esitatud väiteid selle kohta, et hoolduskava poleks olnud nõuetekohane. Vastupidist kinnitab ka selle heakskiitmine talituse juhataja poolt. Vaidlust ei ole ka selles, et O. M. oli enne D. M. katseaja plaani koostamist ja tema merele lubamist kohtunud hooldusalusega kahel korral (16.12.2008 ja 31.12.2008). D. M. käitumiskontrolli tööpäeviku (tl 41-45) kannetest nähtub, et kriminaalhooldaja on 16.12.2008 hooldusalusega vestelnud muu hulgas riskihindamisest ja hoolduskavast ning 31.12.2008 on läbi viidud „RH“, mis ilmselt tähistab riskihindamist (seda kinnitab ka O. M. 15.09.2009 seletuskiri – tl 35-37). Kuigi nii avaldusest endast (tl 55 pöördel) kui ka tööpäeviku kannetest nähtub tõepoolest, et hooldusalune on enda viieks kuuks merele tööle minekust kriminaalhooldajalt luba küsinud alles 31.12.2008 (kuupäeva 16.12.2008 alla on kanne tegelikult tehtud 31.12.2008 – tl 43 pöördel), ning kriminaalhooldusametniku arvamuse lahtrisse on avaldusel märgitud üksnes 10
(19)3-09-3076 „Nõus“, ei ole hoolduskava koostamise aluseid (riskihindamine ja vähemalt kaks kohtumist) arvestades siiski põhjust asuda seisukohale, et kriminaalhooldaja andis hooldusalusele loa ilmselgelt kaalutlemata ja D. M. taasühiskonnastamise eesmärkide saavutamiseks vajalikest meetmetest mingitki reaalset ettekujutust omamata. Seda enam, et üksnes nimetatud kahe kohtumise alusel hoolduskava ka tegelikkuses koostati ja kinnitati.
  1. O. M. on esitanud apellatsioonkaebuses taotluse võtta uute tõenditena kohtuasja materjalide juurde kaks e-kirja: 1) Justiitsministeeriumi vanglate osakonna õiguse ja arenduse talituse nõuniku E. S. 25.03.2010 e-kiri (tl 113-115), mis käsitleb Justiitsministeeriumis 09.02.2010 toimunud nõupidamisel kokkulepitut ja mille p-s 6 on märgitud järgmist: „Kriminaalhooldusaluse välismaal töötamine – reglement puudub, praegu on ametniku otsustuspädevuses.“; 2) Tallinna Vangla Harju kriminaalhooldusosakonna vanglast vabanenute II talituse juhataja M. P. 04.05.2010 e-kiri (tl 116), mis sisaldab hooldusaluste välismaale (sh tööle) lubamise juhendit, ja mille kohaselt on tegemist talituste juhatajate poolt ühtlustatud praktikaga, mis annab siiski ainult üldised suunised ning vastutus ja otsustusõigus on 100% ametnikul endal. Tallinna Vangla arvates ei oma apellandi esitatud täiendavad tõendid asja lahendamisel tähtsust, kuid vastustaja ei vaidle ka nende juurdevõtmisele vastu. Kuivõrd tegemist ei ole mahukate dokumentidega, võtab ringkonnakohus apellandi esitatud ekirjad kohtuasja materjalide juurde, vaatamata sellele, et Tallinna Vangla ei ole iseenesest vastu vaielnud O. M. väitele, et käskkirjas märgitud distsiplinaarsüüteo toimepanemise ajal (31.12.2008) eraldi kirjapandud juhised hooldusaluste välismaale lubamise kohta puudusid, mistõttu sisulist vaidlust nimetatud asjaolu üle ei ole.
  2. Menetlusosalised on ühel meelel, et hooldusaluse elukohast kauemaks kui 15 päevaks lahkumise või elu-, töö- või õppimiskoha vahetamise avalduse rahuldamise või rahuldamata jätmise otsustab kriminaalhooldusametnik kaalutlusõiguse alusel (KarS § 75 lg 1 p-d 4 ja 5). Küll on asjas vaidlus selle üle, millistest asjaoludest kriminaalhooldaja selle juures lähtuma peab ning kas O. M. võttis käesoleval juhul arvesse kõik asjakohased kaalutlused. Sisuliselt on Tallinna Vangla heitnud kaebajale ette, et tema 31.12.2008 otsus lubada D. M. viieks kuuks merele, oli kaalutlusvigadega. Ringkonnakohus märgib, et kaalutlusotsuse õiguspärasus eeldab, et otsuse tegemisel on diskretsiooni piiridesse jäädes kaalutud erinevaid lahendusvariante, võttes seejuures arvesse nii normi eesmärki kui ka kõiki tähtsust omavaid olulisi asjaolusid ning jättes tähelepanuta asjassepuutumatud asjaolud. Käesoleval juhul ei ole väidetud, et kriminaalhooldaja ei oleks loa andmisel kaalutlusõigust üldse kasutanud, kuigi kriminaalhooldaja poolt loa andmisel arvessevõetud kaalutlusi dokumentidest ei nähtu.
  3. Isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 33 lg 1 kohaselt on meresõidutunnistus välismaalasele Eesti Vabariigi poolt antav reisidokument. ITDS § 33 lg 2 näeb ette, et Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsiooni „Meremeeste riiklike isikut tõendavate dokumentide kohta“ (konventsioon nr 108) nõuetele vastav meresõidutunnistus antakse Eestis elamisluba või elamisõigust omavale välismaalasest meremehele tema taotluse alusel. Konventsiooni nr 108 art 2 lg 2 kohaselt võib konventsiooni iga liikmesriik meremehe isikut tõendava dokumendi väljastada igale meremehele, kes on esitanud taotluse sellise dokumendi saamiseks ning kes teenib selle liikmesriigi territooriumil registreeritud laeval või on registreeritud selle riigi territooriumil asuvas tööbüroos. Konventsiooni nr 108 alusel meremehe isikut tõendava dokumendi sisseseadmise peamine eesmärk on seotud konventsiooni artiklites 5 ja 6 sätestatud meremeeste õiguste tagamisega 11
(19)3-09-3076 (vastavalt õigus pöörduda tagasi dokumendi väljastanud riigi territooriumile ning õigus laeva sadamas viibimise ajaks ajutiselt minna maale kõigis konventsiooni liikmesriikides või viibida liikmesriigi territooriumil laevale jõudmiseks või kodumaale tagasipöördumiseks). D. M. esitas 16.12.2008 esmasel kohtumisel kriminaalhooldajaga isikut tõendava dokumendina meresõidutunnistuse, mille isikuandmetega leheküljest tegi ametnik koopia (tl 52). Arvestades konventsioonis nr 108 sätestatut (eelkõige art 2 lg 2) ja asjaolu, et ITDS § 34 kohaselt antakse meresõidutunnistus kehtivusajaga kuni viis aastat (käesoleval juhul kehtis D. M. esitatud meresõidutunnistus 18.07.2005–18.07.2010), siis on ilmne, et meresõidutunnistuse olemasolu iseenesest ei tõenda isiku laeval töötamist, vaid see peab nähtuma tunnistusse tehtud sissekannetest peale- ja mahamunsterdamise kohta. D. M. poolt pärast merelt naasmist esitatud dokumentide kohaselt sõlmiti temaga 06.01.2009 teenistusleping töötamiseks M/L K. madrusena (tl 58) ning mahamunsterdamine toimus 17.03.2009 (tl 57). Sama nähtub meresõidutunnistuse lk 15 sissekannetest (tl 59). Meresõidutunnistuse lk 14 sissekannete kohaselt on D. M. ajavahemikul 09.01.2007– 05.06.2007 teeninud madrusena kalatraaleril M/L H. (tl 59).
  1. O. M. poolt klienditööpäevikusse 31.12.2008 tehtud kandest nähtub, et hooldusalune on lubanud merel töötamist kajastavad dokumendid saata laevalt faksiga ja järgmine kohtumine toimub orienteeruvalt 01.06.
  2. Kuigi D. M. esitas dokumendid alles 24.03.2009 pärast merelt naasmist, ilmneb tööpäevikust, et hooldusalune on kriminaalhooldajale merel viibides helistanud ja/või e-kirju saatnud 26.01.2009, 29.01.2009 ja 16.02.2009 ning tagasitulekust teatas telefoni teel 18.03.
  3. Olukorras, kus hooldusalune esitas kriminaalhooldajale 16.12.2008 meresõidutunnistuse, mille sissekannetest nähtus tema varasem mereteenistus, ei saa kriminaalhooldajale ette heita, et ta on soodustanud hooldusaluse töötamist ja nõustunud ta merele lubama vaatamata dokumentatsiooni puudulikkusele. Kinnitust on leidnud asjaolu, et teenistuslepingu sai hooldusalune alles pärast laevale minekut, mistõttu polnud seda objektiivselt võimalik varem esitada. Vaidlust ei saa olla selles, et töötamine (eriti erialasel tööl) on üks olulistest faktoritest, mis soodustab kriminaalhooldusaluse sotsiaalset kohanemist ja aitab seega kaasa kriminaalhoolduse eesmärgi saavutamisele (KrHS § 1). Vastustaja on küll märkinud, et O. M. ei kaalunud alternatiivseid tööhõive võimalusi, mis võimaldanuks teha ka sisulist kriminaalhooldustööd, kuid viide selliste alternatiivide tegelikule olemasolule on siiski üksnes oletuslik. Vastupidist ei kinnita ka D. M. lühiajaline töötamine ehitusobjektil mais 2009, sest 06.07.2009 kriminaalhooldajale saadetud e-kirjas olevat ta märkinud, et ei leia Tallinnas tööd (klienditööpäeviku 10.07.2009 kanne – tl 41 pöördel). Hooldusalune on ka merel viibides vähemalt korra kuus ametnikuga kontaktis olnud, mistõttu võib pidada tõenäoliseks, et kriminaalhooldaja rõhutas talle kontaktide hoidmise vajalikkust, asendamaks kriminaalhoolduse standardite p-s 4.6 ettenähtud üldjuhul igakuiseid kohtumisi. Seejuures tuleb silmas pidada ka merel viibimisest tulenevaid objektiivseid takistusi suhtluskanalite valikul (nt faksiaparaadi puudumine) ja piiranguid nende kasutamisel. Asjakohatuks ei saa pidada ka O. M. tutvumist D. M. eelmise käitumiskontrolli päevikuga, millest olevat nähtunud pidev suhtlemine kriminaalhooldajaga ka merel olles (vt O. M. 15.09.2009 seletuskiri – tl 35). Samuti võis kriminaalhooldaja põhjendatult arvesse võtta varasemalt käitumiskontrolli läbiviinud ametniku positiivset iseloomustust. Nagu ringkonnakohus juba eespool viitas, ei saanud hooldusaluse merele lubamist iseenesest takistada ka hoolduskava puudumine, sest kava kinnitati veebruaris 2009 nimelt 16.12.2008 ja 31.12.2008 kogutud andmete ja läbiviidud riskihindamise põhjal ning hoolduskava nõuetele mittevastavust kaebajale ette heidetud ei ole. 12
(19)3-09-3076
  1. Ringkonnakohus on seisukohal, et asja materjalidest lähtudes puudub alus väita, et O. M. ei oleks hooldusalusele merele minekuks loa andmisel lähtunud avalikest ja üldarusaadavatest kriteeriumitest ning oleks seega rikkunud avaliku teenistuse eetikakoodeksi p
  2. Otsustamise ajal teada olnud faktidest lähtudes pidas O. M. hooldusaluse väiteid usaldusväärseteks ja nende paikapidavus leidis ka kinnitust. Eespool väljatoodut arvestades ei nõustu ringkonnakohus nimetatud episoodi osas vastustaja ja halduskohtuga, et O. M. pani oma tegevusega toime ATS § 84 p-s 1 sätestatud distsiplinaarsüüteo, mis seisnes teenistuskohustuste süülises (hooletusest) mittenõuetekohases täitmises (kaalutlusvead hooldusaluse välismaale tööle lubamise otsustamisel). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole O. M. käesoleval juhul ette heidetud distsiplinaarsüüteo toimepanemine tõendamist leidnud. II Karistusregistrisse päringute tegemata jätmine
  3. Kriminaalhoolduse standardite lisa 6 „Järelevalve korraldamine“ kohaselt tuleb kriminaalhooldusametnikul kogu katseaja vältel järelevalve eesmärkide täitmiseks (saada infot katseajatingimuste rikkumiste kohta) teha muu hulgas päringuid õigusrikkumiste kohta. Järelevalve kvaliteetne korraldamine eeldab lisa 6 järgi muu hulgas seda, et päringuid õigusrikkumiste kohta on tehtud pärast kohtulahendi kriminaalhooldusosakonda saabumist ja enne korralise ettekande koostamist iga kuue kuu järel ning igale rikkumisele on reageeritud. D. M. kohtuotsus (Harju Maakohtu 14.11.2008 otsus nr 1-08-9801) saabus Tallinna Vangla Harju kriminaalhooldusosakonda 05.12.2008 (tl 47-49) ja määrati samal päeval täitmiseks O. M.. D. M. käitumiskontrolli toimikust nr 88093 / 2008 (tl 45 pöördel – tl 64), käitumiskontrolli tööpäevikust ja karistusregistri väljavõttest endast nähtub, et esmane päring karistusregistrisse on tehtud 09.12.2008 (tl 50).
  4. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga selles, et kriminaalhoolduse standardites on õigusrikkumiste kohta päringute esitamise all silmas peetud esmajoones karistusregistrist andmete küsimist. Karistusregistri seaduse (KarRS) § 2 kohaselt on karistusregister riigi põhiregister, kuhu kantakse andmed karistatud isiku ja tema karistuse kohta ning registri üks eesmärke on nimelt usaldusväärse teabe andmine isiku karistusandmete kohta seadusega või seaduse alusel antud õigusaktidega riigiasutustele pandud ülesannete täitmiseks. Sellisteks ülesanneteks on ka KrHS § 26 lg-s 1 sätestatud kriminaalhooldaja ülesanne kriminaalhoolduse teostamise käigus valvata kohtuotsuses märgitud kohustuste täitmise järele (KarRS § 17 lg 1 p 14). Lisaks on karistusregistrisse kantud karistusandmetel KarRS § 31 lg-st 1 tulenevalt õiguslik tähendus. Eelneva tõttu ei oma O. M. võimalik päring kohtute infosüsteemi (mille tegemist võib muu hulgas tööpäeviku 19.03.2009 sissekannet arvestades pidada usutavaks – ametnikul tekkis kahtlus hooldusaluse poolt võimaliku uue rikkumise toimepanemise osas ja küsis selle kohta selgitusi ka politseist) asja lahendamisel tähtsust, sest kuigi ka selline andmete kogumine võib olla iseenesest vajalik ja asjakohane, ei saa see asendada karistusregistrisse tehtavat päringut.
  5. KrHS § 30 lg 2 näeb ette, et korraline ettekanne koostatakse vähemalt iga kuue kuu järel. Kriminaalhoolduse standardite lisa 8 kohaselt tuleb katseajal korralisi ettekandeid koostada 7 tööpäeva jooksul iga kuue kuu möödumise järel. Kriminaalhooldust on teostatud kvaliteetselt, kui ametnik on nõuetekohase korralise ettekande koostanud kuue kuu möödumisest alates 5 tööpäeva jooksul ning juhataja kinnitatud korraline ettekanne on edastatud kohtule kuue kuu möödumisest alates 7 tööpäeva jooksul. 13
(19)3-09-3076 Kuigi kriminaalhoolduse standardite lisast 6 ei saa otseselt teha järeldust, et karistusregistrisse päringute tegemiseks sätestatud kuuekuuliste intervallide arvestamine on seotud ainuüksi kohtulahendi kriminaalhooldusosakonda saabumisega ega sõltu võimalikest vahepealsetest päringutest, sest viidatud sätte peamine eesmärk näib olevat tagada, et päringute vaheline aeg ei oleks ühelgi juhul pikem kui kuus kuud, ilmneb sellisest käsitlusest lähtumine samas standardite lisast
  1. Seda põhjusel, et korralise ettekande koostamisel tuleb ilmselgelt võtta aluseks võimalikult ajakohased andmed hooldusaluse õigusrikkumiste kohta. Seega tuli O. M. käesoleval juhul päring karistusregistrisse teha hiljemalt kuue kuu möödumisel pärast D. M. kohtuotsuse Harju kriminaalhooldusosakonda saabumist ehk mitte hiljem kui 06.06.
  2. Vaidlust ei ole selle üle, et O. M. on D. M. karistusandmete kohta päringu teinud üksnes 09.12.2008 ning järgmise päringu karistusregistrisse tegi 17.07.2009 juba D. M. uus kriminaalhooldaja A. L.. Kaebaja on küll väitnud, et ei olnud päringute tegemiseks ettenähtud ajavahemikest teadlik, kuid kuna need olid sätestatud juba
  3. aastal kinnitatud kriminaalhoolduse standardites, millega O. M. kui kogenud kriminaalhooldusametnik pidi kursis olema ja distsiplinaarmenetluse käigus esitatud seletuse kohaselt ka oli kursis (nt 24.09.2009 vastus Jüri Kutõrevile – tl 38).
  4. Karistusregistrist 17.07.2009 saadud andmete kohaselt oli D. M. 26.03.2009 pannud toime alkoholiseaduse §-s 70 sätestatud väärteo (alkohoolse joogi tarbimine avalikus kohas või avalikku kohta joobnud olekus ilmumine) ning vastav karistusotsus jõustus 13.05.
  5. Kuivõrd Harju Maakohus kehtestas 14.11.2008 otsusega nr 1-08-9801 (tl 47 pöördel – tl 49) D. M. suhtes KarS § 75 lg 2 p 2 alusel ühe kontrollnõudena keelu mitte tarvitada alkoholi ja narkootikume ning selle kohustuse rikkumine oli väärteootsusega üheselt tuvastatud, siis tulnuks rikkumise kohta esitada kohtule KarS § 74 lg 4 ja KrHS § 31 lg 1 alusel erakorraline ettekanne. Vaidlust ei ole selles, et juhul, kui O. M. oleks ajavahemikul 14.05.2009– 06.06.2009 karistusregistrisse päringu teinud, oleks D. M. poolt käitumiskontrolli nõuete rikkumine temale teatavaks saanud. Kriminaalhoolduse standardite lisa 9 kohaselt esitatakse erakorraline ettekanne kohtule rikkumise kohta info saamisest alates ühe kuu jooksul (s.o käesoleval juhul pidanuks seda päringute tegemiseks ettenähtud intervalli arvestades tegema hiljemalt 06.07.2009). Kaebajal oleks olnud piisavalt aega erakorralise ettekande esitamiseks ka tema korralist puhkust arvestades (puhkus algas 06.07.2009).
  6. Eespool väljatoodut arvestades nõustub ringkonnakohus nimetatud episoodi osas vastustaja ja halduskohtuga, et O. M. pani oma tegevusetusega toime ATS § 84 p-s 1 sätestatud distsiplinaarsüüteo, jättes süüliselt (hooletusest) täitmata oma teenistuskohustused (karistusregistrisse päringu tegemine ja sellest tulenevalt kohtule erakorralise ettekande esitamata jätmine). Sisuliselt on kaebaja ka oma 15.09.2009 seletuskirjas (tl 35-37) nimetatud rikkumist tunnistanud, mööndes, et võinuks päringuid karistusregistrisse teha tihedamini. III Hooldusaluse nõusolekuta välismaale lahkumisele reageerimata jätmine
  7. Vaidlustatud käskkirjas on klienditööpäevikusse kaebaja poolt 10.07.2009 tehtud kannetest põhjendatult järeldatud, et D. M. oma 06.07.2009 e-kirjaga üksnes informeeris kriminaalhooldajat sellest, et kuna Tallinnas tööd ei leidnud, läks ta Klaipedasse laeva remondile ning 11.-12.07.2009 lahkub laev merele. Tallinna Vangla on märkinud, et olukorras, kus hooldusalune ei vaevu elukohast pikemaks ajaks lahkumiseks enam kriminaalhooldaja luba küsima, pidi O. M. esitama KrHS §-st 31 tulenevalt viivitamata erakorralise ettekande käitumiskontrolli nõuete rikkumise kohta. 14
(19)3-09-3076 Tööpäeviku kannetest nähtub, et O. M. nõudis D. M. 06.07.2009 e-kirjas, et hooldusalune peab tingimata kirjutama kriminaalhooldusametnikule avalduse, kui ta soovib pikemaks ajaks laevale tööle minna ning kordas seda nõuet 10.07.2009 saadetud tekstisõnumis, teatades talle ühtlasi uue kriminaalhooldaja kontaktandmed. D. M. ilmus uue kriminaalhooldaja A. L. juurde registreerimisele 20.07.2009, kus esitas ka vormikohase taotluse 21.07.2009– 31.08.2009 merele minekuks, milleks kriminaalhooldaja ka loa andis (tl 60). Samuti on A. L. 22.07.2009 esitanud erakorralise ettekande nr 20003 (tl 61 pöördel ja tl 62) üksnes selle kohta, et hooldusalune on rikkunud temale kohtuotsusega pandud kohustust mitte tarvitada alkoholi (s.o seoses 26.03.2009 väärteo toimepanemisega).
  1. Ringkonnakohus märgib, et iseenesest tuleb vastustajaga nõustuda, et kriminaalhooldusaluse poolt käitumiskontrolli nõuete rikkumisele tuleb alati reageerida. Kriminaalhoolduse standardite p 4.9 kohaselt tuleb hooldusaluselt iga rikkumise kohta võtta kirjalik seletus, kui see on võimalik, ning sõltuvalt rikkumise laadist tehakse see kohtule teatavaks korralises või erakorralises ettekandes. Standardite lisa 9 „Erakorraline rikkumisest teatamine“ näeb ette, et erakorraline ettekanne esitatakse kohtule rikkumise kohta info saamisest alates ühe kuu jooksul. Seejuures eeldavad standardid iga rikkumise kohta kriminaalhooldusaluselt kirjaliku seletuse võtmist 10 päeva jooksul rikkumise kohta info saamisest arvates ning ettekande põhinemist kontrollitud andmetel. Muu hulgas tuleb ettekandes teha põhjendatud ettepanek kriminaalhoolduse edasise plaanimise kohta. Seega peab kriminaalhooldusametnik igal üksikjuhtumil normi eesmärgist ja sündmuse asjaoludest lähtudes hindama, kas kriminaalhooldusalune on ka tegelikult ja sisuliselt rikkunud temale seadusest tulenevaid kontrollnõudeid või kohtulahendiga pandud kohustusi või on tegemist pelgalt formaalse eksimusega, ning kas seega tuleneb kriminaalhooldajale seadusest kohustus esitada kohtule KrHS § 31 lg 1 ja KarS § 74 lg 4 alusel erakorraline ettekanne või mitte. Kontrollnõuete tegeliku rikkumise korral ei või kriminaalhooldaja jätta ettekannet siiski tegemata, sest katseaja tingimuste ja nende muutmise või karistuse täitmisele pööramise üle otsustamine on KarS §-dest 74 ja 75 tulenevalt üksnes kohtu pädevuses.
  2. Käesoleval juhul O. M. küll ilmselt järeldas D. M. 06.07.2010 e-kirjast, et hooldusalune on kontrollnõudeid rikkunud või kavatseb neid rikkuda, lahkudes pikemaks ajaks välismaale tööle ilma selleks kriminaalhooldaja luba küsimata, kuid puudusid sellised erakorralised asjaolud, mis eeldanuks kriminaalhooldaja poolt selle kohta viivitamata erakorralise ettekande koostamist. Seda põhjusel, et arvestades hooldusaluse varasemat merel töötamist ning kontrollnõuete (registreerimiskohustus) ja kohtuotsusega pandud kohustuse (osalemine sotsiaalprogrammis – tl 59 pöördel) senist sisulist täitmist (kuna kriminaalhooldaja ei olnud teinud päringut karistusregistrisse, siis 26.03.2009 toimepandud rikkumisest ei saanud ta sellel ajal olla teadlik), ei olnuks tal nähtavat põhjust vastava taotluse esitamise korral keelduda loa andmisest (seda enam, et hooldusalune on 12.06.2009 ametnikku teavitanud raskustest töö leidmisel). Asjaolule, et loa saamiseks taotluse esitamine on tingimata vajalik, juhtis kriminaalhooldaja hooldusaluse tähelepanu seejuures korduvalt. Sündmuse erakorralisust ei saa järeldada ka asjaolust, et O. M. ei õnnestunud 10.07.2010 (reede) D. M. telefoni teel kätte saada, sest tööpäevikust nähtuvalt on seda ette tulnud ka varem (nt 19.03.2009), kuid hooldusalune on alati mõne päeva jooksul ametnikuga ühendust võtnud ja registreerimisele ilmunud. Lisaks on põhjendatud arvestada asjaoluga, et enne 15 päeva möödumist D. M. välismaale lahkumisest ei olnud ta sisuliselt veel KarS § 75 lg 1 p-s 4 sätestatud kontrollnõuet rikkunud (vaatamata sellele, et taolise rikkumise aset leidmist tulevikus võis tema e-kirja põhjal eeldada). Samuti tuleb märkida, et kui D. M. oleks ka tegelikult juba 11.07.2009 või 12.07.2009 laevaga merele läinud, nagu ta oma 06.07.2009 ekirjas arvas, ei oleks isegi rikkumise kohta viivitamata ja hooldusaluse selgitusi ära ootamata 15
(19)3-09-3076 erakorralise ettekande koostamine objektiivselt võimaldanud sellele kohaselt reageerida, näiteks karmistada katseaja tingimusi või pöörata karistus koheselt täitmisele, mistõttu oli mõistlik püüda hooldusaluselt saada rikkumise kohta täiendavaid selgitusi.
  1. Vaidlus on olnud ka selle üle, kas O. M. oli üldse õigus ja kohustus erakorraline ettekanne esitada, kuivõrd ta viibis ajavahemikul 06.07.2009–31.07.2009 korralisel puhkusel ning tema teenistussuhe oli seetõttu peatunud. Vastustaja on viidanud TLS § 69 lg-le 6 ja leidnud, et käesoleval juhul O. M. sisuliselt katkestas oma puhkuse tööülesannete täitmiseks. ATS § 108 p 2 kohaselt teenistussuhe puhkuse ajaks peatub. Ametniku teenistussuhte peatumine tähendab ametniku ajutist vabanemist teenistusülesannete täitmisest ja ametiasutuse ajutist vabanemist kohustusest kindlustada ametnikule töö (ATS § 107 lg 1). Vastustaja viited KrHS §-le 10 ei ole asjakohased, sest need ei käsitle kriminaalhooldusametniku puhkust, vaid tema tööaega. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga selles, et TLS § 69 lg 6 on kohaldatav ka avalikus teenistuses (ATS § 13, § 45 lg 1). Samas on vastustaja väited O. M. puhkuse katkestamise kohta paljasõnalised ja kohtule ei ole esitatud mingeid tõendeid selle kohta, et ametniku poolt tehtut oleks arvestatud tema ettetehtud tundidena ning talle oleks hiljem antud selle võrra rohkem vaba aega. Samuti puuduvad andmed, et ametnik oleks ise soovinud puhkust katkestada või nõustunud selle katkestamisega. Üksikute tööülesannete täitmisest puhkuse ajal ei saa järeldada puhkuse katkestamist. Samuti on ekslik Tallinna Vangla väide, et ATS-st ei tulene nõuet puhkuse katkestamine käskkirjaga vormistada. ATS § 111 lg 1 kohaselt vormistatakse teenistussuhte peatumine käskkirjaga või korraldusega, välja arvatud teenistussuhte peatumise korral ajutise töövõimetuse ajaks. Õige on vastustaja seisukoht, et juhul, kui hooldusalune võtab kriminaalhooldajaga ühendust tema puhkuse ajal, peab kriminaalhooldaja otsustama, kas suunata tööülesanne edasi asendajale (kui asendav ametnik on määratud), teavitada pöördumisest vahetut ülemust või teha vajalikud toimingud ise. Kiireloomulist sekkumist mittevajavate küsimuste puhul ei saa täielikult välistada ka võimalust jätta need lahendamiseks pärast puhkuse lõppemist või teadaoleva muu sündmuse saabumist (nagu käesoleval juhul kriminaalhooldaja vahetumine, mis pidi toimuma nädal hiljem).
  2. Kokkuvõtlikult on ringkonnakohus seisukohal, et antud episoodi osas ei saa nõustuda vastustaja ja halduskohtuga, et O. M. on oma tegevusetusega pannud toime ATS § 84 p-s 1 sätestatud distsiplinaarsüüteo, mis seisnes teenistuskohustuste süülises (hooletusest) täitmata jätmises (erakorralise ettekande koostamata jätmine hooldusaluse poolt kontrollnõuete rikkumise kohta). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole O. M. käesoleval juhul ette heidetud distsiplinaarsüüteo toimepanemine tõendamist leidnud. IV Muud väited ja menetlusosaliste taotlused
  3. ATS § 84 p 1 kohaselt on ametniku distsiplinaarsüüteoks teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. VangS § 150 p 2 kohaselt võib distsiplinaarsüüteo toime pannud vanglaametnikule distsiplinaarkaristusena määrata muu hulgas ametipalga vähendamise 10 kuni 50 protsenti kuni kolmeks kuuks. Tallinna Vangla direktori 24.11.2009 käskkirjaga nr 818-p on O. M. distsiplinaarkaristusena määratud ametipalga vähendamine 25% kolmeks kuuks (01.12.2009–01.03.2010). Käskkirjas 16
(19)3-09-3076 on selle andmise õiguslikuks aluseks märgitud ATS § 84 p 1 ja § 86 ning VangS § 149 lg 1, § 150 p 2 ja §
  1. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja formaalse õiguspärasuse üle menetlusosalised sisuliselt ei vaidle. Samuti pole kaebaja väitnud, et distsiplinaarkaristuse määramisel oleks rikutud menetlusnorme. Halduskohtu otsuses on vaidlustatud käskkirja formaalset õiguspärasust põhjalikult analüüsitud ja leitud see olevat formaalselt õiguspärane. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu sellekohaste seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata. Vangla direktori käskkiri on antud pädeva haldusorgani poolt ning vastab vorminõuetele (välja on toodud faktiline ja õiguslik alus ning haldusorgani põhjendused), samuti ei ole käskkirja andmisel rikutud menetlusnorme (distsiplinaarkaristus on määratud tähtaegselt, ametnikule anti enne karistuse määramist võimalus esitada rikkumiste kohta oma selgitused). Kaebaja väited käskkirja ebapiisavast põhjendatusest seonduvad ringkonnakohtu hinnangul esmajoones sisulise vaidlusega selle üle, kas O. M. süüks arvatud rikkumised esinesid või mitte. Nimetatud küsimused on ringkonnakohus eespool juba lahendanud.
  2. Teenistuskohustuste rikkumine saab olla üksnes konkreetse iseloomuga tegu (nii tegevus kui ka tegevusetus), mistõttu ei ole võimalik teenistuskohustuste rikkumisena vaadelda ametniku üldist hooletut suhtumist, vaid selline hooletus peab väljenduma konkreetsetes tegudes. Käesoleval juhul on nimetatud teod käskkirjas ka välja toodud. Seejuures ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust selle üle, et distsiplinaarkaristus on määratud rikkumiste kogumi eest. Kõik kolm episoodi on kvalifitseeritud ATS § 84 p 1 järgi ja ühegi rikkumise puhul eraldi ega ka nende rikkumise kogumi osas tervikuna ei ole käskkirjas rõhutatud, et tegemist oleks teenistuskohustuste jämeda rikkumisega. Kõigi rikkumiste osas on käskkirjas süü vormina välja toodud hooletus. Nõustuda tuleb kaebajaga, et olukorras, kus distsiplinaarkaristus on määratud rikkumiste kogumi eest, võis juba ühe süüteo kaebajale alusetu omistamine mõjutada temale määratud distsiplinaarkaristuse raskust ning tehtud kaalutlusotsus on seetõttu igal juhul õigusvastane ja tuleb tühistada, sõltumata muude käskkirjas etteheidetud süütegude tõendatusest (vt Riigikohtu 30.04.2009 otsus nr 3-3-1-10-09, p 9). Seda põhjusel, et distsiplinaarkaristuse määramise õigus on ATS § 86 kohaselt üldjuhul isikul või ametiasutusel, kellel on antud ametniku ametisse nimetamise õigus. Käesolevas vaidluses asjakohased erisätted näevad ette VangS § 1501 ja KrHS §
  3. Ühelgi juhul ei ole aga ametnikule distsiplinaarkaristuse määramise õigust halduskohtul. Halduskohus üksnes kontrollib isiku kaebuse alusel, kas distsiplinaarkaristus on määratud õiguspäraselt. Sellest tulenevalt ei saa halduskohus ka asuda pädeva haldusorgani eest ise kaalutlusõigust teostama ning otsustada, kas konkreetsel juhul määratud distsiplinaarkaristust tuleks samas ulatuses kohaldada ka olukorras, kus ühe või mitme kogumisse kuuluva rikkumise ametniku poolt toimepanemine ei ole tõendamist leidnud. Kuna ringkonnakohus asus eespool seisukohale, et käesoleval juhul distsiplinaarkaristuse määramise aluseks olnud kolmest rikkumisest kahe toimepanemine O. M. poolt ei ole tõendamist leidnud ning karistus oli seejuures määratud rikkumiste kogumi eest, siis on Tallinna Vangla direktori vaidlusalune käskkiri õigusvastane.
  4. Eelneva põhjal ja

§ 46lg 1 p 2 alusel rahuldab ringkonnakohus O.

M. apellatsioonkaebuse. Tallinna Halduskohtu 05.05.2010 otsus tuleb tühistada ja teha asjas uus otsus, millega O. M. kaebus rahuldada ning tühistada Tallinna Vangla direktori 24.11.2009 käskkiri kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise kohta. Tallinna Vanglale tuleb teha ettekirjutus vaidlustatud käskkirja tagasitäitmise kohta, mis seisneb O. M. perioodil 17

(19)3-09-3076 01.12.2009–01.03.2010 saamata jäänud töötasu väljamaksmises. Kuivõrd kohtutoimiku materjalides puuduvad täpsed andmed selle kohta, kui palju on O. M. viidatud perioodil töötasu vähem saanud ning ringkonnakohus võib üksnes eeldada, et nimetatud summa suuruseks on 7560 krooni (s.o 7560 x 100 / 75 – 7560 = 2520 krooni x 3 kuud) ilma töötasult tehtavate kinnipidamisteta (kohtutoimikus sisalduva Kohtute Raamatupidamiskeskuse 16.02.2010 palgatõendi nr 1-3/585 kohaselt on O. M. arvestatud töötasust perioodil november 2009 – jaanuar 2010 kinni peetud tulumaks, töötuskindlustusmakse ja ametiühingutasu – tl 64 pöördel), tuleb konkreetne summa kindlaks määrata Tallinna Vanglal endal (

§ 26lg 3) ja O.

M. välja maksta.

§ 99

lg 1 p 1 kohaselt tuleb otsus saamata jäänud palgaosa väljamõistmise osas täita viivitamata (s.o ilma ringkonnakohtu otsuse jõustumist ära ootamata), sest vastustaja poolt kindlaksmääratav summa jääb palga vähendamise ulatust ja perioodi arvestades igal juhul väiksemaks kui O. M. kahe kuu töötasu. 29.

§ 93

lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alamalseisva kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna ringkonnakohus rahuldab O. M. apellatsioonkaebuse ja teeb asjas ise uue otsuse, millega rahuldab O. M. kaebuse, peab menetluskulud kandma Tallinna Vangla.

§ 93

lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (nt Riigikohtu 09.03.2009 otsus nr 3-3-1-94-08, p 21).

§ 93lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Riigi- ja Omavalitsusasutuste Töötajate Ametiühingute Liit (ROTAL) on O. M. eest käesolevas asjas esimese astme kohtus kandnud õigusabikulusid 1500 krooni (OÜ Anti Aasmaa Advokaadibüroo 01.04.2010 arve nr 05-A ja 05.04.2010 maksekorraldus arve tasumise kohta – tl 90-91). Apellatsioonimenetluses on ROTAL samuti tasunud O. M. eest õigusabikulusid 1500 krooni (OÜ Anti Aasmaa Advokaadibüroo 26.05.2010 arve nr 13-A ja 09.06.2010 maksekorraldus arve tasumise kohta). Sõltumata sellest, et kaebaja pole õigusabiteenuse eest tasunud isiklikult, tuleb nimetatud summad tema kasuks välja mõista, sest menetluskulusid käsitlevad dokumendid vastavad nõuetele, on esitatud õigeaegselt ning tõendatud on kolmanda isiku (ROTAL) poolt O. M. eest õigusabikulude kandmine seoses käesolevas haldusasjas kaebaja esindamisega (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 17.04.2003 otsus nr 3-3-1-28-03, p 9; 24.05.2010 otsus nr 3-31-23-10, p 18). Ringkonnakohus on seisukohal, et nimetatud menetluskulud tuleb kaebaja kasuks välja mõista sõltumata asjaolust, et ka käesoleval juhul ei ole tõendatud, et kaebajal oleks kohustus õigusabi eest tasutud summa ROTAL-le hiljem hüvitada. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kaebaja ja kolmanda isiku vahelise õigussuhte üksikasjad siiski mõjutada kohtuasja kaotanud poole seadusest tulenevat kohustust kanda vastaspoole menetluskulud (

§ 92lg 1).

Sellist piirangut

§-de 92 ja 93 kehtivast redaktsioonist ei tulene (erinevalt kuni 31.08.2006 kehtinud

§ 93

lg-st 1 – vt selle kohta Tallinna Ringkonnakohtu 20.04.2006 otsus nr 3-03-79, p 23). Vastupidine tõlgendus piiraks kohtusse pöördumise õigust ilma mõistliku põhjuseta. Halduskohus on menetluskulude väljamõistmisel igal juhul seotud

§ 93

lg-ga 5, mistõttu menetlusvälise isiku poolt menetlusosalise eest menetluskulude kandmine ei saa kahjustada vastaspoole õigusi. Ka Riigikohtu tsiviilkolleegium on 20.06.2006 otsuses nr 3-2-1-64-06 (p 18) rõhutanud, et õigusabikulu maksmine poole eest menetlusvälise isiku poolt ei välista poole kasuks õigusabikulu 18

(19)3-09-3076 väljamõistmist teiselt poolelt. Käesolevas asjas kantud õigusabikulud on vaieldamatult mõistliku suurusega ja nende kandmine põhjendatud.
  1. O. M. eest on küll halduskohtule kaebuse esitamisel E. L. poolt 17.12.2009 tasutud lisaks riigilõiv 250 krooni (tl 11), kuid riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 1 kohaselt ei võeta riigilõivu muu hulgas töötasu või palga nõudmise kaebuse läbivaatamise eest, mistõttu on ta riigilõivu tasumisest vabastatud. Apellatsioonkaebuse esitamisel O. M. riigilõivu tasunud ei ole. Asjaolule, et riigilõiv on tasutud ekslikult, juhtis halduskohus tähelepanu juba 14.01.2010 määruses kaebuse menetlusse võtmise kohta, viidates samas, et kaebajal / riigilõivu tasujal on õigus taotleda antud asjas tasutud riigilõivu tagastamist RLS §-s 12 jj sätestatud korras. Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et O. M. kaebuse esitamisel E.L. poolt tasutud riigilõivu tagastab vastavasisulise taotluse alusel Tallinna Halduskohus ning RLS § 12 lg-st 1 tulenevalt lõpeb nõudeõigus riigilõivu tagastamiseks 01.01.
  2. Nõuded taotlusele on sätestatud rahandusministri 29.12.2006 määruse nr 68 „Riigilõivu sularahas vastuvõtmise, tasumise kontrollimise ja tagastamise kord“ §-s
  3. Taotluse riigilõivu tagastamiseks saab esitada siiski üksnes O. M., mitte tema eest riigilõivu tasunud menetlusväline isik (vt Riigikohtu 23.09.2010 määrus nr 3-3-1-41-10, p 9). Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 19
(19)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.