← Eesti

3-09-363/48

Obsah (8)§ 114§ 115§ 215§ 175§ 153§ 108§ 1§ 82

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise (eesistuja), Lilianne Aasma, Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. september 2010. a, Tallinn Haldusasja

) § 108 lg 1 p-le 6 ja § 114 lg-le 1. Käskkirja kohaselt avastas Afganistani Islamivabariigis sõjalisel operatsioonil viibiv ESTCOY jalaväekompanii kompaniiveebel G. K. operatsioonipiirkonnas asuvas sööklas 01.01.2009, et kapral P. M. käitub ebaadekvaatselt, ja järeldas, et ta on alkoholijoobes. Seletuses tunnistas P. M., et 01.01.2009 varahommikul pakkus tundmatu Briti kaitseväelane talle uue aasta puhul viina ja ta võttis pakutu vastu. Kaitseväe distsiplinaarseaduse (KDS) § 8 lg 1 ja distsiplinaarmäärustiku p 21 kohaselt on kaitseväelase distsiplinaarsüütegu seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide või teenistuskohustustega ettenähtud nõuete süüline täitmata jätmine või nende mittekohane täitmine. Kaitseväe juhataja 02.05.2006 käskkirja nr 114 p 1 kohaselt on kaitseväelasel keelatud ajutistes teenistuskohtades alkohoolsete jookide, narkootiliste ja psühhoaktiivsete ainete ilma teenistusliku vajadusteta hoidmine ja omamine ning arsti ettekirjutuseta tarbimine. Käskkirja p 2 kohaselt on alkohoolses joobes, narkootilistest või psühhoaktiivsetest ainetest tingitud joobes ning nende ainete tarvitamise tunnustega kaitseväelastel, kaitseliitlastel ja teenistujatel keelatud viibida ajutistes teenistuskohtades. P. M. on ajutises teenistuskohas rahvusvahelise sõjalise operatsiooni piirkonnas asuvas sõjaväebaasis alkoholi tarvitamise ja seal joobnuna viibimisega rikkunud süüliselt kaitseväe juhataja 02.05.2006 käskkirja nr 114 nõudeid ja sellega pannud toime distsiplinaarsüüteo.

§ 114

lg 1 kohaselt võib lepingut sõlmiv ülem, hinnates distsiplinaarsüüteo iseloomu ja raskust, lepingulisest teenistusest vabastada kaadrikaitseväelase, kes ei saa distsiplinaarsüüteo tõttu jätkata teenistuskohustuste täitmist senisel ametikohal. Kuna P. M. on alkoholi tarvitamisega rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil islamiriigis rikkunud elementaarset kaitseväekorda ja näidanud sellega võimetust alluda kaitseväedistsipliinile, ei saa ta jätkata teenistuskohustuste täitmist kaadrikaitseväelasena senisel ametikohal. Kaitseväelase vastutust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Et alkoholi pakkus Briti kaitseväelane aastavahetuse tähistamiseks, ei ole vastutuse kergendamise aluseks. Seoses P. M. töövõimetuslehel viibimisega 26.01.2009–20.03.2009 loeti 24.03.2009 käskkirjaga nr 149-P tema vabastamise päevaks 23.03.

  2. P. M. esitas 16.02.2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse Kaitseväe
  3. JvBr ülema 15.01.2009 käskkirja nr 16-P tühistamiseks, lepingulisest teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ja hüvitisena kolme kuu suuruse teenistustasu väljamõistmiseks. Põhjendused: 1) Kaitseväe juhataja 02.05.2006 käskkiri nr 114 on kaebajale tundmatu. Kaebajale ei saa süüks arvata reeglite rikkumist, mida ei ole talle „küllaldaselt vastuvaidlematult“ tutvustatud; 2) Kaebaja poolt alkoholi tarvitamine ei ole millegagi tõendatud. Kompaniiveeblil puudub meditsiiniline pädevus teha järeldusi alkoholijoobe olemasolu kohta ning alkoholitarvitamist ta isiklikult näinud ei ole. Operatsioonipiirkonnas oli meditsiiniline teenistus olemas ja joobe tuvastamine oli võimalik. Kohapeal antud seletuses tunnistas kaebaja, et oli joonud Briti kaitseväelase poolt pakutud glögi, aga tema teada oli see jook ilma alkoholita. Seetõttu on väidetava distsiplinaarsüüteo asjaolud tõendamata; 2

(11)3-09-363 3) Vaidlustatud käskkirjas on tuginetud KDS § 8 lg-le 1, ent samas on käskkirja põhjendatud hoopis KDS § 8 lg 2 kohaste süütegudega. Vääritu teo või üldtunnustatud kõlblusnormide rikkumisega oleks tegemist juhul, kui kaebaja oleks moslem, kuid eestimaalasele on alkoholi tarvitamine lubatud. Samuti ei ole tõendatud, et kaebaja oleks väidetava alkoholitarbimise toime pannud moslemite silme all. Seega ei saanud kaebaja Kaitseväge kuidagi diskrediteerida; 4) KDS § 9 lg 2 kohaselt võib süüteo eest määrata üksnes samas seaduses sätestatud distsiplinaarkaristuse. Lepingulisest teenistusest vabastamist kaadrikaitseväelase distsiplinaarkaristusena KDS § 32 lg 1 ette ei näe. KDS nõuab ebaselgete tehiolude puhul teenistusliku juurdluse läbiviimist, mida antud asjas tehtud ei ole; 5)

§ 114

lg 1 ei ole käesolevas asjas kohaldatav, kuna viidatud norm käsitleb KDS § 32 lg 1 p-des 7 või 8 kirjeldatud juhtumeid, mitte alkoholi tarvitamist. Mistahes karistuse määramine kaebajale ei saa teda kuidagi takistada teenistuses autojuht-miinikandjana jätkamast.

§ 115

lg 1 käsitleb analoogiliselt lepingulisest teenistusest vabastamist süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise järel või karistuse määramisel, mis välistab tegevteenistuses jätkamise; 6) Kaebaja pidi missioonil viibima

  1. a novembrikuust kuni
  2. a maikuuni. Kahe kuu teenistuse eest tasuti kaebajale 74 873 krooni, mis teeb kuu keskmiseks tasuks 37 436,50 krooni. Kaebaja ei soovi teenistusse ennistamist ja taotleb hüvitisena kolme kuu teenistustasu 112 309,50 krooni välja mõistmist (

§ 215lg 11).

Vastuseks Kaitseväe vastusele, esitas kaebaja 25.03.2009 kaebuse täienduse ja täpsustas nõuet. Kaebaja taotleb lugeda teenistussuhe lõppenuks poolte kokkuleppel ja mõista kaebaja kasuks välja 6 kuu hüvitis 221 992,80 krooni. Põhjendused: 1) Kaebajalt ei ole võetud seletuskirja ja asja tehiolud on jäetud välja selgitamata. Kaitseväe poolt lisatud P. M. selgitus ei ole dokument, kuna sellel puudub allkiri ja kuupäev. Kaebaja esialgset seletuskirja, milles ta tunnistas, et oli joonud Briti kaitseväelase poolt pakutud glögi, mis tema teada oli alkoholivaba, vastustaja poolt lisatud ei ole. Seega on rikutud avaliku teenistuse seaduse (ATS) §-i 87 ja töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) §-i 7. Meditsiinilist kontrolli läbi ei viidud, kuna algselt ei olnud kaebajat plaanis rangelt karistada. A. R. ettekandega ei saa arvestada, kuna seda ei ole arvestatud käskkirja tegemisel ja on hiljem lisatud ja eeldatavasti fabritseeritud. Kuna Kaitseväe juhataja 02.05.2006 käskkirja ei ole kaebajale tutvustatud ning 01.01.2009 ja 02.01.2009 ei olnud teenistust, siis ei saanud kaebaja rikkuda ATS) § 84 p-i 1; 2) Isegi, kui oletada, et kaebaja oli alkoholi tarvitanud ja alkoholijoobes, oli tema teenistusest vabastamine ebaseaduslik, sest ATS § 84 p-s 1 sätestatud distsiplinaarsüüteo (teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine) eest võib ATS § 118 lg 2 kohaselt teenistusest vabastada vaid ametniku, kellel on kehtiv distsiplinaarkaristus. Kaebajat ei olnud distsiplinaarkorras karistatud; 3) Kaebajale hüvitise arvestamisel tuleb tema teenistustasu hulka arvata lisatasud, milleks on välislähetustasu ja hüvitised. Kaebajale on tasutud kolme kuu eest järgmiselt: 8000+28123,40+37449+37424=110 996,40 krooni, mille järgi tuleb kuu keskmiseks väljamakstavaks tasuks 36 998,80 krooni. ATS § 135 lg 2 järgi tuleb ametniku ebaseaduslikult teenistusest vabastamisel, kui ametnik loobub ennistamisest, maksta talle hüvitusena kuue kuu ametipalk. Lähtudes võrdse kohtlemise põhimõttest, tuleb jätta kohaldamata

§ 215

, mille kohaselt, kui kaadrikaitseväelane ei soovi ennistamist, makstakse talle hüvitisena kolme kuu teenistustasu, ja võtta aluseks ATS § 135. Seega taotleb kaebaja 221 992,80 krooni suuruse hüvitise maksmist. 3

(11)3-09-363 Pärast 26.03.2009 toimunud esimest kohtuistungit esitas kaebaja 06.04.2009 kaebuse täiendused ja täpsustused: Kaebajal oli aastavahetuse sündmuste ajal traumeeritud käsi ja õlg, mistõttu kasutab ta tugevatoimelist valuvaigistit Tramadol
  1. 31.12.2008 õhtul tarvitas kaebaja 2 tabletti ja 01.01.2009 hommikul samuti 2 tabletti valuvaigistit. Briti kaitseväelane pakkus kaebajale glögi, mida ta ka tarvitas. Kaebaja ei ole kindel, et pakutud jook oli alkoholivaba. Koos tablettidega võis glögis sisalduv alkohol tekitada kaebajal seisundi, mida on seletustes kirjeldatud. Seega võis kaebajal olla tekkinud alkoholi tarvitamisele viitav seisund. Tunnistajate ja kaebaja ülekuulamiseks kohtus puudub vajadus. Kaebaja teenistuse lõpetamiseks puudus õiguslik alus ka sel juhul, kui kaebaja seisund viitas alkoholi tarvitamisele. ATS § 84 lg 1 ja § 118 kohaselt võib teenistuskohustuste rikkumise eest vabastada isiku, kellel on kehtiv distsiplinaarkaristus, kuid kaebajat ei olnud karistatud.
  2. Kaitsevägi vaidles 12.03.2009 kaebusele vastu ja muuhulgas lisas vastusele P. M. omakäelise selgituse, et ta võttis Briti sõduri poolt pakutud viina vastu (tlk 37). Vastuse väited: 1) Küsimustes, mida

ei reguleeri, tuleb lähtuda ATS-st kui üldnormist. ATS § 84 lg 1 kohaselt on distsiplinaarsüüteoks mh teenistuses joobnuna viibimine. P. M. oli 01.01.2009

§ 175

lg 1 ja kaitseväe juhataja 23.10.2008 käskkirja nr 765-P kohaselt välislähetuses rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil, viibis ajutises teenistuskohas ja oli teenistuses; 2) P. M. alkoholi tarvitamine 01.01.2009 on tuvastatud tema poolt kompaniiülemale antud omakäelise ettekandega. Lisaks on rühmavanem vbl A. R. ja kompaniiveebel v-vbl G. K., kes on kaebaja otsesed ülemad, teinud ettekanded kaebaja ilmse joobesoleku kohta. Etteheide, et joove tulnuks tuvastada meditsiiniliselt, ei põhine seadusel ega ühelgi kaitseväes kehtestatud regulatsioonil. Kuna kaitseväelase joobesoleku tuvastamiseks pole spetsiaalset protseduuri kehtestatud, on selle asjaolu tuvastamiseks aktsepteeritavad mistahes tõendid, sh asjaosalise tunnistus, pealtnägijate ütlused jne. Joobe meditsiiniline tuvastamine olnuks ilmselt võimalik, kuid selleks puudus vajadus – kaebaja joove oli ilmne ja ta ei eitanud seda vähimalgi määral. Ilmsete joobetunnustega Eesti kaitseväelase talutamine tema ülema poolt uusaasta hommikul sõjalise operatsiooni piirkonnas Briti kaitseväelaste mehitatavasse hospidali, mille alaline töökoormus lahingutes haavatasaanute elu päästmiseks on üldteada, mõjunuks pigem liitlasvägede meditsiiniteenistuse alavääristamise ja tema töö häirimisena, kui tõe tuvastamise tagamise abinõuna. Kaebaja joobes olekut võivad täiendavalt tunnistada teised ESTCOY-7 kaitseväelased, kes teda tol hommikul joobnuna nägid; 3) Eesti kaitseväelase poolt alkoholi tarvitamine ja alkoholijoobes viibimine paljude riikide kaitseväelastega kombineeritud sõjalisel operatsioonil Afganistanis diskrediteerib Eesti kaitseväge. Samas antud juhul P. M. Eesti kaitseväe diskrediteerimist süüks arvatud ei ole; 4) KDS §-s 32 toodud distsiplinaarkaristust oleks kohaldatud juhul, kui ülem oleks pidanud võimalikuks kaebaja teenistuse jätkumist kaitseväes. Teenistuskohustustest vabastamine distsiplinaarsüüteo tõttu on sätestatud

§ 114lg-s 1; 5) P.

M. alkoholijoobes olek ehk distsiplinaarsüütegu oli ilmne ja distsiplinaararesti kohaldamist ei kaalutud, mistõttu puudus vajadus KDS § 48 lg-s 1 sätestatud teenistusliku juurdluse läbiviimiseks. Materjalid distsiplinaarsüüteo kohta jõudsid teenistusliku juurdluse määramiseks pädeva isikuni, 1. JvBr ülemani 13.01.2009, s.o 12 päeva pärast vahejuhtumi toimumist. Seega 4

(11)3-09-363 isegi, kui P. M. seletuses oleks esitatud vastuväide tema joobesolekule, ei oleks vaidlustatavat asjaolu olnud võimalik tuvastada suurema tõsikindlusega, kui seda tehti; 6) Ühegi distsiplinaarkaristuse määramine ei takistagi isiku teenistuses jätkamist. Teenistuse jätkamise võimatus on tingitud toimepandud distsiplinaarsüüteost; 7)

§ 153

lg 1 järgi koosneb kaadrikaitseväelase teenistustasu ametipalgast koos seaduses sätestatud lisatasude, puhkusetasude ja puhkusetoetusega. P. M. teenistustasuks alates 02.08.2008 oli astmepalk 9400 krooni, millele lisandus auastmetasu 300 krooni, seega kokku 9700 krooni kuus. Välislähetustasu ei kuulu kaitseväelase teenistustasu hulka. Vastustaja esitas 09.04.2009 kaebaja kaebuse 06.04.2009 täiendusele vastuse: 1) Väide, et kaebaja tarvitas 31.12.2008 õhtul ja 01.01.2009 tugevatoimelist valuvaigistit, on paljasõnaline ja tõendamata. Mingil juhul ei saa need asjaolud olla sõjalise operatsiooni piirkonnas alkoholi tarvitamise ja sellest tuleneva joobesoleku õigustuseks ega vastutusest vabastamise aluseks. Kõikide kaitseväelaste tervislikku seisundit kontrollitakse regulaarselt kaitseväe arstliku komisjoni poolt, mis annab õiguse eeldada, et sõjalisele operatsioonile siirdudes oli kaitseväelane terve. Kaitseväe arstliku komisjoni 11.07.2008 otsusega nr 11297 leiti, et P. M. on terve. Eesti kontingendi arsti ltn I. O. ja

  1. JvBr meditsiinikeskuse ülema maj M. P. ettekannetest nähtub, et kaitseväe meedikud ei ole fikseerinud kaebaja õlatraumat ega kirjutanud talle välja mainitud tugevatoimelist ravimit Tramadol
  2. Isegi kui kaebaja sai missioonieelse väljaõppe käigus või sõjalisel operatsioonil viibides niivõrd tõsise trauma, et pidi hakkama tarvitama tugevatoimelisi valuvaigisteid, pidanuks ta sellest oma vahetule ülemusele ette kandma. Teatamata jätmine oleks omaette distsiplinaarsüütegu ja psühhotroopse aine missioonipiirkonda toomine väärtegu, mis seab ohtu allüksuse teenistusalase võimekuse ekstreemsetes tingimustes. Tugevatoimelise aine omavoliline piiriülene kaasatoomine ja selle kaitseväe arsti ettekirjutuseta süstemaatiline sissevõtmine vaheldumisi alkoholi tarvitamisega kinnitab pigem, et kaebaja vabastamine kaitseväeteenistusest oli ainumõeldav otsus; 2) Pärast sõjalise operatsiooni piirkonnast Eestisse saabumist pöördus kaebaja 26.01.2009
  3. JvBr meditsiinikeskuse poole väidetavate vaeguste tõttu alaseljas, mis kinnitust ei leidnud. Alles seejärel pöördus kaitseväelane meditsiinikeskusesse väidetavate vaegustega vasakus õlaliigeses, mida raviti salviga. Kui P. M. tervis oli tõepoolest nii tõsiselt kahjustatud, siis on arusaamatu, miks ta uusaasta ööl ei maganud, vaid sotsialiseerus Briti sõduriga, tarvitades selle pakutud glögi, mille osas möönis, et see võis alkoholi sisaldada. Kaebaja on kohtule esitatud pangakonto väljavõtte alusel vahetult enne haigestumist, s.o 26.01.2009 ja ka haiguse perioodil korduvalt külastanud lõbustusasutusi, mis annab tunnistust sellest, et alkoholi tarvitamisel ei ole tegelikult takistuseks tema tervislik ja sotsiaalne seisund ja konkreetne olukord; 3) Kaebaja kui lepingulises tegevteenistuses oleva kaitseväelase teenistusest vabastamine saab toimuda vaid

§ 108

lg 1 p 6 ja § 114 lg 1 alusel ja

§ 1lg 2 ja § 2 lg 1 tõttu ei ole ATS § 84 p 1 ja § 118 kohaldatavad.

5. Tallinna Halduskohus jättis 14.08.2009 otsusega P. M. kaebuse rahuldamata. Põhjendused: 1) Kuivõrd vaidlustatud käskkirjas ei väidetud, et P. M. pani toime vääritu teo ja diskrediteeris sellega Eesti kaitseväge, siis KDS § 8 lg 2 ja kaebuse esitaja sellekohased arutlused on asjassepuutumatud; 5

(11)3-09-363 2) Vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt on süütegu tõendatud kol-ltn S. R. ja v-vbl G. K. ettekannete ning P. M. seletusega. Kuivõrd S. R. ettekandele oli lisatud ka kaebaja vahetu ülema vbl A. R. ettekanne, siis järelikult lähtuti süüteo tõendatuks lugemisel ka viimatinimetatust; 3) Kaitseväe sisemäärustiku p 6 paneb kaitseväelasele kohustuse tunda teenistust reguleerivaid õigusakte ja juhendeid, sh kaitseväe määrustikke, teada ja täpselt täita oma ametikohustusi; alluda ülemate käskudele ja korraldustele ning neid täpselt täita, sõltumata oma ametikohast ja auastmest. Kaebaja on andnud vastavas žurnaalis allkirja käskkirjaga nr 114 tutvumise ja käskkirja täitmiseks võtmise kohta (tl 64). Visuaalselt on see kattuv kaebaja poolt käskkirjaga nr 16P tutvumisel antud allkirjaga (tl 31). Samuti möönis kaebaja kohtuistungil, et allkiri käskkirja nr 114 tutvustamise kohta žurnaali väljavõttes võib olla tema oma, kuna „enne missioonile minekut kirjutame igasugustele paberitele alla“ (tl 124). Tunnistajate ESTCOY-7 ülem kpt R. P., A. R. ja G. K. ütlustest ilmnes, et enne missioonile minekut oli kohustuslik kompanii infotund, kus kpt R. P. rääkis, et alkoholi ei tohi kaasa võtta, kuna sihtkoha riigis on keelatud seda tarvitada. Kaebaja on osalenud missioonil islamiriigis ka varem, ESTCOY-3 koosseisus. Seega ei saa kaebaja väita, et talle oli alkoholi tarvitamise keeld teadmata; 4) Teenistuslikku juurdlust ei olnud vaja läbi viia, kuna ei esinenud KDS § 48 lg-s 1 sätestatud aluseid. Kuivõrd KDS, kaitseväe distsiplinaarmäärustik ega ATS ei reguleeri, kuidas ja milliseid tõendeid tuleb distsiplinaarmenetluse raames ühe või teise süüteo tõendamiseks koguda, siis võib lähtuda TDVS § 7 lg-st 2, mille kohaselt on tööandjal õigus nõuda oma töötajalt, kes oli süüteo tunnistajaks, kirjalikku seletust ja tunnistaja on kohustatud andma niisuguse seletuse. Kaebaja süütegu leidis kinnitamist tema enda ja tunnistajate ettekannetega, mis omakorda on kinnitust leidnud seoses kohtuvaidlusega täiendavalt võetud v-vbl J. V. (tl 66) ja ja v-snt A. G. (tl 67) ettekannetega ja tunnistajate ütlustega kohtuistungil (tl 124-131). Ühestki õigusaktist ei tulene kohustust tuvastada isiku joobeseisund teenistuses üksnes meditsiinilise kontrolli või alkomeetri abil. Vabariigi Valitsuse 02.04.2001 määrus nr 120 „Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord“ ei kohaldu, kuna see on kehtestatud liiklusseaduse § 20 lg 6 alusel ja seega on määrusel teine reguleerimisala. Kaitseväe juhataja on 30.04.2009 käskkirjaga nr 185 kinnitanud „Joobeseisundi tunnuste kontrollimise ja tuvastamise juhendi Kaitseväes ja Kaitseliidus“. Ka viidatud juhendi p 8.5 jätab võimaluse tuvastada alkoholijoove tunnistajate ütlustega, kui muul viisil ei ole tuvastamine võimalik. Nähtuvalt ESTCOY-7 ülema selgitusest (tl 65) puudusid baasis joobe tuvastamise vahendid ka brittidel. Kontingendi arsti I. O. ettekandest (tl 80) ilmneb, et tema liikus samal hommikul varase lennuga ametiasjus teise baasi, ega kohtunud seetõttu 01.01.2009 hommikul P. M.. Kaebaja suhtes meditsiinilise kontrolli läbiviimist ei peetud vajalikuks, kuna joove oli muude tõendite põhjal ilmselge; 5) Kaebaja pidevalt muutuvatest selgitustest on usaldusväärsemad pealtnägijate ütlused. Kuigi kaebuse esitaja oma kõige esimese seletuse kohaselt tarvitas alkoholivaba glögi, mis pealtnägijate ütluste põhjal tema ebaadekvaatset seisundit arvestades ei saanud olla tõsi, siis korrigeeris kaebuse esitaja oma seletust. Tunnistaja R. P. ütles, et neljasilmavestluses kinnitas P. M. alkoholi tarvitamist koos Briti sõduriga (tl 125). Ka tunnistaja A. R. kinnitas kohtule, et kuulis, kui kaebaja ütles, et tarvitas koos teise riigi sõduriga alkoholi (tl 127). Kuna need tunnistajate ütlused langevad kokku P. M. poolt teistkordselt antud seletusega viina vastuvõtmisest ja on kooskõlas kaitseväelasele mittekohase käitumise ja väljanägemise kirjeldusega ettekannetes ja tunnistajate ütlustes, on usutav, et kaebaja tarvitas nimelt alkoholi (viina). Olukorras, kus kaebaja enda joobesolekut ei vaidlusta (möönab, et glögi, mida ta võttis, võis sisaldada alkoholi, oma ebaadekvaatset käitumist ja väidab, et ootas kergemat karistust – noomitust), sobivad joobesoleku tõendamiseks mh asjaosalise enda ja pealtnägijate ütlused; 6
(11)3-09-363 6) Tõsiseltvõetav ei ole kaebaja väide, et ta ei teadnud, kas väidetav glögi sisaldab alkoholi. Kaebaja ei saanud olla nii lihtsameelne või hooletu, et ei tundnud üldse huvi, mida ta joob; 7) Usutav ei ole väide, et kaebaja kasutas käe- ja õlatrauma tõttu tugevatoimelist valuvaigistit Tramadol 100. Esiteks tuli kaebaja sellekohase väitega välja alles mitu kuud pärast asetleidnud sündmusi ning teiseks oli ta sõjalisele operatsioonile siirdudes terve (tl 77). Isegi juhul, kui kaebaja tõepoolest meedikute teadmata sellist ravimit tarvitas ja sellega oma joovet süvendas, ei ole see käsitatav tema olukorda või vastutust kergendava asjaoluna. Arstimite ja alkoholi omavaheline mittesobivus peaks olema teada igale tavakodanikule, rääkimata mootorsõiduki juhtimise õigust omavast isikust. Ltn O. ettekandest ilmneb, et Tramadol 100 on eriarvestusse kuuluv nõrk psühhotroopne ravim, mida võib tarvitada vaid arsti ettekirjutusel ja mille üle piiri viimisel tuleb vormistada ekspordi- või impordilitsents Ravimiametis. Kaebaja väidete kohaselt ei ole seda ravimit talle määranud arst, vaid ta sai selle kaasa oma meditsiiniõest emalt. Puuduvad andmed, et kaebaja oleks kellelegi teinud ettekande oma väidetavast traumast ja sellest tulenevast vajadusest kasutada ravimeid. Käskkirja nr 114 kohaselt on keelatud mh narkootiliste ja psühhoaktiivsete ainete arsti ettekirjutuseta tarbimine ja nendest tingitud joobes viibimine. Kui eeldadagi, et kaebaja neid norme eirates süvendas teadlikult oma alkoholijoovet muu keelatud ainega, räägib seesugune käitumine tema kahjuks. Enda muutmine täielikult teenistusvõimetuks rangele distsipliinile allutatud sõjaväeliselt korraldatud valitsusasutuses ja viibides kriisipiirkonnas, kus igaühe elu sõltub teenistuskaaslastest, nende oskustest ja võimest ohuolukorras adekvaatselt tegutseda, on ilmselgelt lubamatu; 8) Kummaline ja alusetu on kaebaja väide, et 01.01.2009 ja 02.01.2009 ei olnud teenistust, mistõttu kaebaja ei saanud rikkuda ATS § 84 p 1 nõudeid; 9) Eeltoodud asjaoludel loeb kohus P. M. 01.01.2009 alkoholi tarvitamise ja joobnuna teenistuskohas viibimise, st tema poolt süüliselt distsiplinaarsüüteo toimepanemise, tõendatuks; 10) Erinevalt muudest avaliku teenistuse liikidest ei käsitata kaadrikaitseväelase lepingulisest teenistusest vabastamist seoses tema poolt toimepandud distsiplinaarsüüteoga distsiplinaarkaristusena. Kaitseväelase teenistusest vabastamine seoses distsiplinaarsüüteoga

§ 114

alusel ilma, et oleks kohaldatud mõnd KDS-s loetletud distsiplinaarkaristust, on just kaitseväe omapära.

§ 114

lg 1 puhul on tegemist spetsiifilise lepingulise suhte lõpetamise erandliku alusega, mistõttu on see sätestatud

-s teenistusest vabastamise muude aluste seas. Selle kohaldamiseks tuleb eelnevalt tuvastada süüteo toimepanemine ja see menetlus allub KDS regulatsioonile; 11) Otsustades kaitseväelane

§ 114

lg 1 alusel teenistusest vabastada, peab ülem hindama süüteo iseloomu ja raskust ning asjaolu, kas kaadrikaitseväelane saab süüteo tõttu jätkata teenistuskohustuste täitmist senisel ametikohal. Sätte mõte on anda kaitseväele võimalus vabaneda kaitseväelasest, kelle karistamisel ei ole mõtet, kuna karistuse eesmärki ei oleks ülema arvates võimalik saavutada. Käesoleval juhul on ülem otsustanud, et kaebaja ei ole sobiv jätkama lepingulises teenistuses, kuna elementaarse kaitseväekorra rikkumisega on ta näidanud võimetust alluda kaitseväedistsipliinile. Kõikjal kaitseväes tuleb järgida kaitseväekorda ja –distsipliini.

§ 82

lg 1 p-le 1 on tegevteenistuse leping Eesti Vabariigi nimel lepingulisse teenistusse võetava isikuga sõlmitav kirjalik kokkulepe, mille kohaselt lepingulisse teenistusse võetav isik kohustub teenima kaadrikaitseväelasena ja alluma samas seaduses, kaitseväe määrustikes ning muudes õigusaktides sätestatud tingimustele ja korrale. Kaitseväe sisemäärustiku p-st 4 tulenevalt kohustab kaitseväedistsipliin kõiki kaitseväelasi täpselt täitma õigusaktide ja käskude nõudeid; 7

(11)3-09-363 12) Kohus ei saa haldusorgani asemel hakata kaaluma otsuse otstarbekust. Kaitseväe
  1. JvBr ülema valitud meede on proportsionaalne P. M. süüteoga. Seda kinnitab ka kohtumenetluses kaebaja poolt ilmnenu – vassimine kaevatud käskkirja talle tutvustamata jätmise osas, oma teo lubamatuse ja süü mittemõistmine, väited Tramadol 100 kasutamisest – ja ESTCOY-7 ülema kpt R. P. kohtuistungil (tl 125) väljatoodu – Afganistani missioon ei ole kerge ja sõdurid puutuvad pidevalt kokku raske situatsiooniga; sõdurid magavad relvad ja laetud salved voodi juures ning kui keegi on joobes, on võimatu vastutada teiste sõdurite eest; vahet ei ole, kas isik oli tarvitanud alkoholi või narkootilisi aineid, teiste sõdurite eluga ei saa riskida. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  2. P. M. apellatsioonkaebuses taotletakse halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldatakse. Väited: 1) Vaidlustatud käskkiri anti põhjusel, et apellant diskrediteeris sõjaväge (KDS § 8 lg 2). Kohus leidis, et viidatud norm on asjassepuutumatu, ent loeb ometi käskkirja õigeks; 2) Kaitseväelased kirjutasid žurnaalis enne missioonile minekut alla, et on tutvunud paljude määrustikega, kuid asjaolu, et neile tutvustati käskkirja nr 114, ei ole üheselt tuvastatav. Märkus, et kaadrisõjaväelane peaks ka ise näitama initsiatiivi õigusaktidega tutvumiseks, ei ole põhjendatud, kuna ka Internetist ei ole viidatud käskkiri leitav; 3) Apellandi poolt alkoholi tarvitamine ei ole tõendatud ega fikseeritud. Arusaamatuks jääb, miks ei saa tugineda Vabariigi Valitsuse 02.04.2001 määrusega nr 120 kinnitatud korrale, kui ka kaitsevägi on võtnud kasutusele sisult samasuguse korra. Määruse nr 120 § 5 kohaselt peab ametiisik tuvastama joobe indikaatorvahendi või mõõteriistaga ja tuvastamise juures peab viibima vähemalt üks tunnistaja ning koostatakse protokoll. Kui joobeseisundi tuvastamine ei ole sellisel viisil võimalik ja isikut ei ole võimalik toimetada tervishoiuasutusse, tuvastab ametiisik joobeseisundi kahe tunnistaja juuresolekul väliste joobetunnuste põhjal. Kohus leidis, et meditsiinilise kontrolli võimalus oli teenistuskohas olemas, kuid samas nõustus, et joobe tuvastamiseks piisas juhuslike eriteadmisi mitteomavate isikute ebaselgetest tunnistustest. Apellant rõhutab, et temalt ei ole võetud seletuskirja väidetava joobe kohta ega läbi viidud teenistuslikku juurdlust. Olukorras, kus puuduvad seletuskiri ja meditsiinilist kontrolli ei ole läbi viidud, on tegemist kontrollimata andmetel karistuse määramisega, mis on KDS § 49 kohaselt keelatud. Kohus pidas apellandi poolt alkoholi tarvitamist „usutavaks“. Asjaolud, mis toovad kaasa õiguslikke tagajärgi, peavad olema vastuvaidlematult tõendatud, mitte rajanema vaid ütlustel; 4) Kui

§ 114

oleks ülimuslik säte KDS suhtes, nagu leiab kohus, saaks kaitsevägi teha „suvalisi distsiplinaarotsuseid väljaspool KDS üldse“; 5) Kohus on jätnud analüüsimata kaebaja väite, et kuna

-s vastav regulatsioon puudub, tuleb apellandi kui lepingulises tegevteenistuses olnud kaitseväelase teenistusest vabastamine lahendada ATS § 84 p 1 ja § 118 alusel. Isegi kui lugeda tõendatuks, et kaebaja oli tarvitanud alkoholi, oli kaebaja teenistusest vabastamine ebaseaduslik. Apellandil puudus kehtiv distsiplinaarkaristus ja seetõttu ei saanud teda teenistusest vabastada. 9. Kaitsevägi palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastuväited: 1) Kohus ei pidanud arutlema ega hindama, kas kaebaja end joobesse viies käitus Eesti kaitseväge diskrediteerivalt. Käskkirjas heideti kaebajale ette alkoholi tarvitamist ja sellest tingitud 8

(11)3-09-363 joobesolekut rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil Afganistanis 01.01.2009 hommikul. P. M. distsiplinaarsüüteo koosseis oli täidetud juba tema joobesoleku faktiga ajutises teenistuskohas. Joobesolekule pidi põhjuslikult vältimatult eelnema alkoholi tarbimine, mis on samuti kaitseväe juhataja käskkirjaga keelatud; 2) Tõsiseltvõetav ei ole apellandi väide alkoholi tarvitamise keelust mitteteadmisest. Mil viisil pidanuks vastav keeld kaebajale olema teatavaks tehtud, jätab ta märkimata; 3) Kaebaja on enda joobes olekusse sattumise kohta andnud erinevaid seletusi alates viina või glögi joomisest Ühendkuningriigi tundmatu kaitseväelasega kuni ema poolt talle kaasa pandud tugevatoimelise valuvaigisti tarbimiseni väidetava vigastuse tõttu. Kohtumenetluse jooksul ei ole kaebaja kordagi väitnud, et ta oleks olnud 01.01.2009 hommikul kaine, et kaaslased oleksid teda laimanud või et tema kirjutatud seletus alkoholi tarvitamise kohta olnuks võltsing. Kaebaja väidab pigem, et kohus ei peaks kogutud tõendeid uskuma ega nendega arvestama. Kaebaja eirab tõendite kogumis ja vastastikuses seoses hindamise põhimõtet ja omistab ette kindlaks määratud jõu indikaatorvahendile või arstlikule ekspertiisile. Allüksuse ülem seletas kohtuistungil, et tal ei olnud indikaatorvahendit ja ta püüdis seda hankida Ühendkuningriigi kaitseväelastelt, kuid tulutult. Kontingendi meedik oli tol hommikul välja sõitnud teise piirkonda, mistõttu ka teda polnud võimalik P. M. joobe fikseerimiseks kaasata. Kuna vahejuhtumi toimumise ajal ei olnud kaitseväelase joobe tuvastamiseks kehtestatud veel mingit korda, ei saa väita, et joobeseisundit tohtinuks tuvastada vaid mingi kindla tõendi või protseduuriga. P. M. anti võimalus esitada omapoolseid tõendeid selle kohta, et ta oli kaine. Kaitsevägi avaldas valmisolekut võimaldada kohtul üle kuulata iga kaitseväelane, keda kaebaja oleks pakkunud isikuna, kes nägid teda uusaastaööl ja – hommikul magama minemas kainena, ja isegi võtta tarvitusele abinõud selle Ühendkuningriigi kaitseväelase leidmiseks, kes P. M. viina või glögi pakkus. Kaebaja ei soovinud võimalike isikute kohta andmeid esitada; 4) Apellandi väited

§ 114

kohta tähendavad, et kaitseväelast poleks distsiplinaarsüüteo eest üldse võimalik kaitseväeteenistusest vabastada. Rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil on kaitseväelaste relvad koos laskemoonaga pidevalt nende käeulatuses, mistõttu võib joobes kaitseväelane oma ettearvamatu käitumisega kaasa tuua traagilisi tagajärgi. Sellise kaitseväelase teenistuseks vabastamiseks peab olema seaduslik võimalus.

§ 114

lg 1 kohaldamine eeldab materiaalõiguslikult distsiplinaarsüüteo olemasolu isiku käitumises ja menetlusõiguslikult seadusega sätestatud distsiplinaarmenetluse läbimist. Seetõttu ei saa nõustuda apellandiga, nagu saaks kaitseväeteenistusest vabastamine

§ 114

lg 1 alusel toimuda suvaliselt; 5) Kaitseväelase joobesolek ei ole seaduse järgi asjaolu, mis nõuab kohustusliku teenistusliku juurdluse läbiviimist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10.

§ 114

lg 1 sätestab, et hinnates distsiplinaarsüüteo iseloomu ja raskust, võib lepingut sõlmiv ülem lepingulisest teenistusest vabastada kaadrikaitseväelase, kes ei saa distsiplinaarsüüteo tõttu jätkata teenistuskohustuste täitmist senisel ametikohal. Seega eeldab selle sätte alusel kaadrikaitseväelase teenistusest vabastamine viimase poolt distsiplinaarsüüteo toimepanemist. 11. KDS § 8 lg 1 kohaselt on kaitseväelase distsiplinaarsüütegu seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide või teenistuskohustustega ettenähtud nõuete süüline täitmata jätmine või nende 9

(11)3-09-363 mittekohane täitmine. Distsiplinaarsüüteoks, mis tingis kaebuse esitaja lepingulisest teenistusest vabastamise

§ 114

lg 1 alusel, on vaidlustatud käskkirja kohaselt kaebuse esitaja poolt ajutises teenistuskohas rahvusvahelise sõjalise operatsiooni piirkonnas asuvas sõjaväebaasis alkoholi tarvitamine ja seal joobnuna viibimine, millega rikuti kaitseväe juhataja 02.05.2006 käskkirja nr 114 p-e 1 ja

  1. KDS § 8 lg 2 kohaselt on distsiplinaarsüüteoks samuti teenistuskohustuste täitmisel või väljaspool seda kaitseväelase poolt toimepandud vääritu tegu või üldtunnustatud kõlblusnormide eiramine, millega ta diskrediteerib Eesti kaitseväge. Vaidlustatud käskkirjas ei ole kaebuse esitajale süüks arvatud Eesti kaitseväe diskrediteerimist KDS § 8 lg 2 tähenduses. Seetõttu on arusaamatu apellandi etteheide, et kohus luges vaidlustatud käskkirja õigeks vaatamata sellele, et KDS § 8 lg 2 on asjassepuutumatu.
  2. Apellant leiab, et kuna kaitseväelase suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimist reguleerivas normistikus puudus eriregulatsioon joobeseisundi tuvastamiseks, tulnuks käesoleval juhul analoogia korras juhinduda Vabariigi Valitsuse 02.04.2001 määrusega nr 120 kinnitatud „Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korrast“. Viidatud korra § 5 lg 3 kohaselt tuvastab ametiisik joobeseisundi kahe tunnistaja juuresolekul väliste joobetunnuste põhjal juhul, kui joobeseisundi tuvastamine ei ole võimalik indikaatorvahendi või mõõteriistaga ja isikut ei ole võimalik toimetada tervishoiuasutusse. Ringkonnakohtu arvates ei ole apellandi viidatud Vabariigi Valitsuse määrus asjakohane. Õigusakti saab analoogia korras kohaldada asjakohase regulatsiooni puudumisel, st õiguslünga täitmiseks. Et seadusandja on liiklusseaduse § 20 lg-s 6 pidanud mootorsõiduki juhi joobeseisundi tuvastamiseks vajalikuks kehtestada erikorra, ei tähenda, et väljaspool selle sätte alusel antud määruse reguleerimisala puuduks Eesti õiguskorras regulatsioon isiku joobeseisundi tuvastamiseks.
  3. Seega ei laienenud kaebuse esitaja joobeseisundi tuvastamisele Vabariigi Valitsuse 02.04.2001 määrusest nr 120 tulenevad nõuded. Distsiplinaarsüüteo asjaolu, mille tuvastamiseks ei näe õigusakt ette kohustuslikku tõendi liiki või vormi, saab tõendada kõigi distsiplinaarmenetluses lubatud tõenditega. Et ATS § 12 lg 1 kohaselt reguleerib see seadus kaitseväeteenistust niivõrd, kuivõrd kaitseväeteenistuse seadusega ei sätestata teisiti, ATS § 87 kohaselt kohaldatakse ametniku distsiplinaarvastutusele ka TDVS §-i 7 ja

ega KDS ei reguleeri, kuidas ja milliseid tõendeid tuleb kaitseväelase distsiplinaarmenetluse raames ühe või teise süüteo tõendamiseks koguda, on halduskohus õigesti viidanud tol ajal kehtinud TDVS § 7 lg-le 2, millest tulenevalt võib distsiplinaarsüütegu tõendada ka süüteo tunnistajaks olnud isiku kirjaliku seletusega. 14. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et kaebuse esitaja poolt alkoholi tarvitamine ja joobeseisundis viibimine on tõendatud. Kohus on põhjendatult tuginenud nii juhtumi tunnistajaks olnud kaitseväelaste kirjalikele ettekannetele (G. K. ettekanne tl 39, A. R. ettekanne tl 40, J. V. ettekanne tl 66 ja A. G. ettekanne tl 67, kaebuse esitaja enda kirjalik seletus tl 37 (mille koostamist kaebuse esitaja ei eita) ja kohtus antud tunnistustele (A. R. ütlused tl 127-128, G. K. ütlused tl 129, J. V. ütlused tl 130 ja A. G. ütlused tl 131). Nimetatud isikute ütlustest nähtuvalt olid kaebuse esitajal joobeseisundi välised tunnused (täheldati vaaruvat kõnnakut, suust tulevat alkoholilõhna, tavapärasest valjemat kõnet, artikuleerimishäireid, telgist väljumist ebakohases riietuses). Milles väljendub nende isikute tunnistuste väidetav ebaselgus, apellant ei näita. Kaebuse esitaja seisundit pealt näinud isikute tunnistusi ei saa kahtluse alla seada ainult seetõttu, et neil isikuil puudusid meditsiinilised eriteadmised. Tugeva joobeseisundi puhul võivad selle välised tunnused olla äratuntavad ka selliste eriteadmisteta isikule. 10

(11)3-09-363 Olukorras, kus kaebuse esitaja viibimine joobeseisundis oli tõendatud juhtumi tunnistajateks olnud kaitseväelaste ettekannetega, millele kaebuse esitaja ei olnud esitanud vastuväiteid, ei saanud tegemist olla otsuse langetamisega kontrollimata andmete alusel. Tegemist ei olnud ka KDS § 48 lg 1 p-s 1 nimetatud olukorraga, kus ülem ei teadnud süüteo toimepanemise tehiolusid, mis tingiks sama sätte kohaselt teenistusliku juurdluse läbiviimise. Kaebaja vastupidine seisukoht rajaneb ebaõigel arusaamal, nagu poleks joobeseisundi tuvastamisel saanud tugineda meditsiiniliste eriteadmisteta pealtnägijate ütlustele.
  1. Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja käitumine oli vastuolus kaitseväe juhataja 02.05.2006 käskkirja nr 114 p-dega 1 ja
  2. Apellatsiooniastmes ei vaidlustata halduskohtu järeldust, et kaebaja on andnud allkirja käskkirjaga nr 114 tutvumise ja käskkirja täitmiseks võtmise kohta. Sellises olukorras on arusaamatu apellandi väide, et käskkirja „tutvustamine kaitseväelastele ei ole üheselt tuvastatav“ ja kaitseväelased kirjutasid enne missioonile minekut alla, et on tutvunud paljude määrustikega. Samuti ei väida apellant, et keeld antud sõjaväebaasis alkoholi tarvitada ja alkoholijoobes viibida ei olnud talle sisuliselt teada.
  3. Apellandi viidatud ATS § 118 lg 1 ei ole sama seaduse § 12 lg 1 kohaselt käesoleval juhul kohaldatav, sest kaadrikaitseväelaste distsiplinaarsüüteo eest lepingulisest teenistusest vabastamist reguleerib

ja KDS teisiti kui ametnike distsiplinaarsüüteo eest teenistusest vabastamist ATS. Kaadrikaitseväelase lepingulisest teenistusest vabastamist ei käsita KDS § 32 distsiplinaarkaristusena ja

§ 114

lg 1 ei sea distsiplinaarsüüteo korral teenistusest vabastamise eeltingimuseks kaadrikaitseväelasel kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu. Apellandi väide

§ 114

lg 1 alusel suvaliste distsiplinaarotsuste tegemisest väljaspool KDS-i on põhjendamatu.

§ 114

lg 1 kohaldamine eeldab kaitseväelase poolt distsiplinaarsüüteo toimepanemise tuvastamist, mille laienevad KDS-s sätestatud nõuded. 17. Seega esines apellandi teenistusest vabastamiseks

§ 114lg 1 kohaselt õiguslik alus.

Ringkonnakohus ei tuvastanud vastavasisulise otsuse langetamisel kaalutlusvigu. 15. Kuna apellandi teenistusest vabastamine oli õiguspärane ja apellandi nõue vastava käskkirja tühistamiseks jääb rahuldamata, ei ole tal

§ 215lg 11 alusel õigust nõuda hüvitist.

Seetõttu ei peatu ringkonnakohus vaidlusel

§ 215lg 11 kohaldamise üle.

  1. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
  2. Kuna ringkonnakohus ei tee otsust apellandi kasuks, jääb rahuldamata ka apellandi taotlus menetluskulude väljamõistmiseks, mis apellatsioonkaebusele lisatud kuludokumentide kohaselt on 9 000 krooni. Samas märgib ringkonnakohus, et viidatud dokumentidel näidatud kulu 5 000 krooni (esindamine 04.06.2009 kohtuistungil) väljamõistmiseks oleks apellant HKMS § 93 lg 1 kohaselt pidanud taotluse esitama enne kohtuvaidlusi esimese astme kohtule. Lauri Madise Lilianne Aasma Ruth Virkus 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.