KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. september 2010, Tallinn Haldusasja nu

) § 34 lg 1 ning Euroopa Komisjoni 15.11.2005 määruse nr 2073/2005 (määrus nr 2073/2005) art 4 lõigete 1 ja 2 alusel ettekirjutuse korraldada hiljemalt 30.09.2009 hakkliha mikrobioloogiline uurimine ettevõttes vastavalt õigusaktide nõuetele (ettekirjutus nr 1). Nimetatud ettekirjutuse täitmata jätmise korral rakendab järelevalveasutus sunniraha kuni 4000 krooni. Lisaks leiti kontrollaktis, et kuivõrd 27.03.2009 inspekteerimise aktis ettevõtte enesekontrollikohustuse kohta esitatud ettekirjutused on jäetud täitmata, tuleb FIE-l Oleg Shermolajev tulenevalt määruse nr 852/2004 art 5 lg 1.1-d 22a, b, c, d, e, f, g;

§ 34

lõikest 1 ja määruse nr 2073/2005 art 3 lõikest 1, art 4 lõigetest 1 ja 2 ning artiklist 5 hiljemalt 15.10.2009 koostada ettevõtte enesekontrollikohustus vastavalt õigusaktide nõuetele (ettekirjutus nr 2). FIE Oleg Shermolajev esitas 17.09.2009 Veterinaar- ja Toiduameti Harjumaa Veterinaarkeskuse 02.09.2009 kontrollakti nr 2901/2009 peale vaide. Veterinaar- ja Toiduameti 23.10.2009 vaideotsusega nr 317 jäeti FIE Oleg Shermolajev vaie rahuldamata.

FIE Oleg Shermolajev esitas 20.11.2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse Veterinaar- ja Toiduameti 02.09.2009 kontrollakti nr 2901/2009 ettekirjutuste tühistamiseks. Määruse nr 852/2004 art 4 lg 3 kehtestab toidukäitleja poolt kasutusele võetavad erimeetmed, millest praegusel juhul omavad tähtsust punktid a ja e. Toidukäitlejad peavad hindama toidu vastavust mikrobioloogilistele kriteeriumidele ning vajadusel võtma kasutusele erimeetmetena proovivõtmise ja analüüsimise. Seega pole tegemist imperatiivse üldstandardiga. Kaebaja senine tegevus ja enesekontrolli korraldus on toimunud kooskõlas määruse nr 852/2004 artikliga 4 ja määruse nr 2073/2005 artikliga
Kaebaja on täitnud

§-s 34 sätestatud enesekontrollikohustust ja teinud aastas korra nõuetekohasuse uurimiseks analüüsi, mis on kaebaja käitlemismahtude juures mõistlik. Määruse nr 852/2004 art 4 lg 2 kohustab toidukäitlejaid, kes tegelevad toidu tootmise, töötlemise või turustamise mis tahes etapiga, järgima määruses nr 853/2004 sätestatud hügieeni erinõudeid. Sama määruse art 1 lg 3 punktist c tulenevalt ei kohaldata neid erinõudeid kaebaja suhtes, kuna väikestes kogustes töödeldud värske liha tooted turustatakse otse lõpptarbijale. Määrus nr 2073/2005 ei sätesta kontrolli minimaalset taset, määravaks on toidukäitlemisettevõtte omadused ja suurus. Jaekaubandusettevõtete värske liha lõpptoodangu koguste regulatsioon kehtestati põllumajandusministri määrusega nr 75 „Jaekaubandusettevõttes loomse toidu töötlemise ja selle turustamise hügieeninõuded“, mille § 3 lg 1 p 1 alusel kaebaja käitlemismahtude suurus lõpptoodanguna ei ületa nädalas 1000 kg ning seega on kaebaja lõpptoodangu käitlemismahuks väikesed suurused. Kaebaja lihakäitlemisettevõte on vastustaja poolt tunnustatud

§ 8

alusel ning tunnustamise otsuses kinnitatakse käitlemisettevõtte vastavust määrusele nr 852/2004. Vaidlustatud ettekirjutused on vastuolus põhiseaduse (PS) §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. Määruse nr 2073/2005 järgi peavad käitlejad iseseisvalt otsustama, milline on analüüside mõistlik hulk, et tagada üldiste hügieeninõuete ja ettevõtte enesekontrolliplaani täitmine. Erandi üldreeglist teeb määruse nr 2073/2005 art 4 lg 2, mis sätestab, et proovide võtmise sageduse määravad toidukäitlejad, välja arvatud juhul, kui I lisa nõuetega on nähtud ette proovide võtmise erisagedus vastavalt määruses nr 853/2004 sätestatud erinõuetele. Vastustaja on kõnealuste normide kohaldamisel jätnud tähelepanuta art 4 lg 2 viimase lause. Analüüside läbiviimise sagedus peab tuginema riskile, võttes muuhulgas arvesse, kas toiduainet enne tarbimist veel töödeldakse. 2

(9)3-09-3024 Mikrobioloogiliste analüüside tegemata jätmise osas on vastustaja rakendanud määruse nr 2073/2005 alusel rangemaid tagajärgi, arvestamata toidukäitleja omadusi ja suurust, mis on vastuolus PS §-ga 11 ja §-ga 14. Viiest osaproovist koosneva analüüsi läbiviimine kaks korda aastas on kaebaja jaoks liiga koormav ja materiaalselt kulukas. Vaidlustatud kontrollakt on diskretsioonivigadega. Määrustest nr 852/2004 ja 2073/2005 ei tulene toidukäitleja minimaalset kontrollikohustust vastavuse tuvastamiseks toiduainete mikrobioloogilistele kriteeriumidele. Õigusaktid lubavad käitlejal teostada kontrolli, mis vastab tema omadustele ja suurusele. Vaidlustatud aktist ei selgu, mis kaalutlustel vastavad ettekirjutused koostati. Vastustaja on ettekirjutuse koostamisel rikkunud järelevalvemenetluse üldist korda.

§ 50

lõike 1 kohaselt võib vastustaja teha ettekirjutuse, kui järelevalvemenetluse tulemusel on tuvastatud õigusrikkumine või sellele viitab põhjendatud kahtlus. Väidetavat õigusrikkumist pole aga toimunud ja õigusrikkumisele ei viita põhjendatud kahtlus.

Veterinaar- ja Toiduamet palus jätta FIE Oleg Shermolajev kaebuse rahuldamata. Kaebaja pole põhjendanud ettekirjutuse nr 2 õigusvastasust. Määruse nr 2073/2005 art 1 alusel kohaldatakse määrust nr 2073/2005 nii neile ettevõtetele, millele kohaldatakse määrust nr 852/2004, kui ka neile käitlejatele, kelle suhtes kohaldatakse erinõuetena määrust nr 853/
Kaebaja suhtes pole määrust nr 853/2004 kohaldatud, mistõttu on kaebaja viited sellele määrusele asjakohatud. Ettekirjutuse nr 1 aluseks on määruse nr 852/2004 art 4 lg 3 punktid a ja e ning määruse nr 2073/2005 art 4 lõiked 1 ja
Määruse nr 2073/2005 art 3 kohaselt tuleb proove võtta kõigil käitlemise etappidel sh jaekaubandusega tegeleval etapil. Seega laienevad määruses nr 2073/2005 toodud kohustused ka kaebajale. Määruse nr 2073/2005 lisa I ei sea proovide võtmise erinõudeid, sealhulgas proovide võtmise sagedust ja proovide arvu, sõltuvusse toidu käitlemise kogustest, nagu väidab kaebaja, vaid sellest, millist toitu käideldakse. Seega ei olene kõnealuste erinõuete kohaldamine käideldava toidu kogusest ega käitlemisest jae- või hulgikaubanduses, vaid toidu liigist. Kaebaja toidukäitlemisettevõte Keskturul on vastustaja poolt tunnustatud ettevõttena, mille käitlemisvaldkonnaks on muuhulgas toidu valmistamine eesmärgiga turustada toit otse tarbijale ning tegevusalaks muuhulgas värske liha töötlemine ning toidugrupiks lihavalmistised ja hakkliha. Hakkliha käitlemine kuulub erisageduse alla tulenevalt määruse nr 2073/2005 lisa I p-dest 1.5, 1.6 ja 2.1.
Ekslik on kaebaja seisukoht, et ettekirjutus nr 1 on vastuolus PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. Arvestades kaebaja poolt käideldavaid koguseid, on tema suhtes Veterinaar- ja Toiduameti peadirektori 22.12.2008 käskkirjaga nr 204 rakendatud leebemaid meetmeid, kui määruse nr 2073/2005 lisas I ette nähtud, nõudes proovide võtmist 2 korda aastas, mitte aga üks kord nädalas, nagu on sätestatud I lisa
peatükis. Ettekirjutused on diskretsioonivigadeta ja õiguspärased, vajalikud, kohased ja proportsionaalsed. Järelevalveametnik on tuvastanud kaebaja õigusrikkumise, sest samasisuline ettekirjutus on kaebajale juba tehtud 27.03.2009 kontollaktis nr 2838/
Kuna kaebaja seda ettekirjutust ei vaidlustanud, oli ta kohustatud ettekirjutust täitma. Järelevalveametnik on 2.09.2009 kontrollaktis tuvastanud, et kaebaja polnud selleks ajaks täitnud 27.03.2009 tehtud ettekirjutust, mis on juba iseenesest õigusrikkumine. Lisaks on õigusrikkumiseks fakt, et kaebaja polnud koostanud ettevõtte enesekontrollikohustust vastavalt õigusaktide nõuetele, mida juba oli ka 27.03.2009 ettekirjutuses nõutud. 3

(9)3-09-3024

Tallinna Halduskohtu 27.04.2010 otsusega jäeti FIE Oleg Shermolajev kaebus rahuldamata. Kohus põhjendas otsust järgmiselt. Määrus nr 852/2004 sätestab hügieeni üldnõuded ja määrus nr 853/2004 erinõuded. Kaebaja toidukäitlemisettevõtte üheks käitlemisvaldkonnaks on toidu valmistamine eesmärgiga turustada see otse tarbijale ja üheks tegevusalaks värske liha töötlemine ning toidugrupiks lihavalmistised ja hakkliha. Kuna määrust 853/2004 ei kohaldata jaemüügiga tegelevatele ettevõtetele, mis on seotud loomset päritolu toodete otsemüügi või tarnimisega lõpptarbijale, siis ei saa seda kohaldada ka kaebaja suhtes ning kaebaja viited nimetatud määrusele on asjakohatud. Ekslik on kaebaja arvamus, et kuna tema käitlemismahtude suurus lõpptoodanguna ei ületa nädalas 1000 kg, siis piisab, kui ta teeb aastas ühe korra nõuetekohasuse uurimiseks analüüsi. Vastustaja pole kaebaja suhtes rakendanud õigusaktides ettenähtust rangemaid tagajärgi ega rikkunud sellega hea halduse tava, nagu väidab kaebaja. Määruse nr 2073/2005 lisa I ei sea proovide võtmise sagedust ja proovide arvu sõltuvusse toidu käitlemise kogustest ega sellest, kas seda tehakse jae- või hulgikaubanduses, vaid toidu liigist. Määruse nr 2073/2005 art 3 kohaselt tuleb proove võtta kõigil käitlemise etappidel. Hakkliha käitlemine kuulub erisageduse alla vastavalt määruse nr 2073/2005 lisa I p-dele 1.5, 1.6 ja 2.1.
Nimetatud määruse art 5 p 3 lubab prooviühikute arvu vähendada üksnes siis, kui toidukäitleja tõendab pikka ajavahemikku käsitlevate dokumentide abil, et ta on juurutanud tõhusa ohuanalüüsi ja kriitiliste kontrollpunktide põhimõtetel rajaneva korra. Seda saab käitleja tõendada ainult pika ajavahemiku jooksul iga nädal proove võttes. Alles siis, kui see on tõendatud, võib vastustaja vastavalt määruse nr 2073/2005 lisa I
ptk-le ja käskkirjale nr 204 vähendada käitleja proovivõtusagedust minimaalselt kahe korrani aastas või ühe korrani kvartalis. Kaebajale pole vastustaja proovivõtusagedust vähendanud ning isegi kui oleks, on kaebaja koostatud värske liha käitlemise müügikoha enesekontrollisüsteemi plaani märgitud sagedus üks kord aastas kaks korda väiksem õigusaktidega lubatud minimaalsest sagedusest. Vastustaja pole ettekirjutuste koostamisel rikkunud järelevalvemenetluse korda ning on enne ettekirjutuste tegemist tuvastanud õigusrikkumised, mille kõrvaldamiseks ettekirjutused on tehtud. Toidu suhtes esitatud nõuete rikkumine, toidu käitlemise ning toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud materjalide ja esemete kohta esitatud nõuete rikkumine, samuti käitleja enesekontrolli nõuete rikkumine on väärteod, mille eest

§-des 532 – 534 on karistusena ette nähtud rahatrahv. Esimesed ettekirjutused kaebajale enesekontrolli nõuete rikkumise kõrvaldamiseks tegi vastustaja juba 27.03.2009, kuid kaebaja jättis ettekirjutused täitmata. Ettekirjutustega kohustas vastustaja kaebajat likvideerima puudused hiljemalt

ja 27.04.
Kuna ettekirjutust kaebaja ei vaidlustanud, oli ta kohustatud seda täitma. Kaebaja seda aga ei teinud, mistõttu vastustaja poolt kaevatud kontrollaktis tehtud korduvad ettekirjutused on põhjendatud. Õige ei ole kaebaja väide, et vaidlustatud kontrollaktist ei selgu, mis kaalutlustel ettekirjutused koostati. Aktis on toodud ära puudused ja tehtud ettekirjutused viia tegevus kooskõlla õigusaktide nõuetega, millele järgneb selgitus, mida kaebaja konkreetselt tegema peab. Lisaks on vastustaja vaideotsuses pikalt ja põhjalikult selgitanud, miks kaebaja peab toimima nii, nagu ettekirjutustes nõutud. Ettekirjutused pole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega, kuivõrd lihatoodete käitlemisel

-ga ja EÜ määrustega kehtestatud nõuetest kinnipidamise nõudmine vastustaja poolt on kindlasti sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu, vältimaks erineva ulatuse 4

(9)3-09-3024 ja raskusastmega negatiivseid tagajärgi, mis võivad nõuetest mittekinnipidamisel ühiskonda tabada. See oluline avalik huvi kaalub üles kaebaja huvi teostada oma majandustegevust võimalikult väikeste kulutustega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

FIE Oleg Shermolajev apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Samuti palutakse vastustajalt välja mõista menetluskulud. Apellant põhjendab apellatsioonkaebust järgmiselt. Kontrollakt ei sisaldanud endas korduvaid ettekirjutusi. Kontrollaktiga nr 2838/2009 tehti kaebajale ettekirjutus likvideerida hiljemalt
ja 27.04.2009 aktiga tuvastatud puudused ning viia enesekontrollisüsteemi sisse nõutavad parandused ja täiendused. Kaebaja täitis hindamisaktis nr 2838/2009 toodud ettekirjutuse tähtaegselt. Aprillis 2009 toimunud suulisel konsultatsioonil järelevalveinspektor Indrek Moppeli juures esitati parandustega enesekontrolliplaan, kuid inspektor nõudis põhjendamatult enesekontrolliplaani täielikku ümbertegemist. Samuti tehti kontrollaktis nr 2838/2009 ettekirjutus saata laboratooriumisse nõuetekohane analüüs hakkliha mikrobioloogiliseks uuringuks. Ettekirjutuse aluseks oli määruse 2073/2005 art 3 p 1, art 4 p-d 1 ja 2 ning art
Eelnimetatud ettekirjutus oli arusaamatu ning ettekirjutuses ei ole faktilise alusena välja toodud kaks korda aastas viiest osaproovist koosneva hakkliha mikrobioloogilise analüüsi võtmise kohustus, nagu seda tehti kontrollakti 2901/2009 ettekirjutustes. Kaebaja ei vaidlustanud kontrollakti nr 2838/2009, sest arvas heauskselt, et oli 27.03.2009 koostatud ettekirjutuse tähtaegselt täitnud. Kaebajale ei esitatud vastustaja 22.12.2008 käskkirja nr 204, mis väidetavalt andis õigusliku aluse koostada ettekirjutus ning nõuda proovide võtmist kaks korda aastas. Tegemist ei ole õigustloova aktiga, millega saaks kaebajale seada täiendavaid lisakohustusi. Pole arusaadav, millise riskihindamise tulemusena käskkiri välja anti, samuti pole selle kehtestamisel kohaldatud metoodika avalikustatud ega kontrollitav. Käskkirjaga kehtestatud mikrobioloogiliste analüüside võtmise kord kahjustab kaebuse esitaja kui ettevõtja õigusi. Halduskohus rikkus oluliselt halduskohtumenetluse norme, sest ei kontrollinud kaebaja poolt esitatud väiteid tema õiguste rikkumise kohta ega andnud hinnangut 27.03.2009 ja 02.09.2009 ettekirjutuste ning käskkirja nr 204 õiguspärasusele. Kaebaja suhtes ei täidetud selgitamis- ning põhjendamiskohustust. Seega kaebaja ei teadnud, kust pärineb vastustaja nõue hakkliha mikrobioloogilise uurimise sageduse kohta. Kaebaja lähtus teadmisest, et määruse 2073/2005 järgi peavad käitlejad iseseisvalt otsustama, milline on analüüside mõistlik hulk. Nõustuda ei saa halduskohtuga, et ettekirjutused ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Otsuses märgitu, et vastustaja poolt kehtestatud nõuded on kindlasti sobivad, vajalikud ja mõõdukad vältimaks erineva ulatuse ja raskusastmega negatiivseid tagajärgi, on oletuslik, sest haiguspuhanguid ja mürgistusi Keskturul valmistatud lihatoodete tarbimise tõttu pole toimunud. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuses „Hügieenieeskirjad ja käsitöönduslikud toidukäitlejad“ (2006/C 65/25) on muuhulgas märgitud, et olemasolevate hügieenialaste eesmärkide saavutamiseks sobivate vahendite valimine peaks kuuluma ettevõtete pädevusse. Käskkirja nr 204 kehtestamisega seatakse väikesed toidukäitlejad ebasoodsamasse olukorda keskmiste ja suurettevõtetega võrreldes. 5

(9)3-09-3024 Kaebaja müügikohas on pikka ajavahemikku käsitlevate dokumentide abil tõestatud, et ta on juurutanud tõhusa ohuanalüüsi ja kriitiliste kontrollpunktide põhimõtetel rajaneva korra. Vastustaja ei ole kaalunud, et määruse 2073/2005 art 3 p 1 alusel võivad toiduettevõtted teha uuringute korraldamisel koostööd ning art 3 p 2 alusel võib hakkliha ja lihavalmistisi väikestes kogustes tootvad ettevõtted vabastada perioodilisest proovivõtmisest. Keskturul asuvad värske liha müügikohad, külmkambrite kompleks, lihalõikusruum ja raieruum on kasutusel 30-35 toidukäitleja poolt. Kõik nad on teostanud ja teostavad müüdava toidu mikrobioloogilisi analüüse vastavalt ettevõtete enesekontrolliplaanides ettenähtud laboriuuringu plaanidele. Iga aasta teevad uuringuid ka järelevalveasutused. Kaebajal ei ole mitte kunagi järelevalveasutuse poolt tegevusluba peatatud või tunnustamise otsust kehtetuks tunnistatud. See peaks olema piisav tõendusmaterjal, et Keskturul müüdav lihatoode vastab kehtestatud nõuetele.

Veterinaar- ja Toiduamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata, leides järgmist. Üheselt on tõendatud, et kaebuse esemeks olevas haldusaktis sisaldunud ettekirjutused olid korduvad ettekirjutused. Kontrollaktis nr 2901/2009 on seda selgesõnaliselt kajastatud. Kontrollaktist nr 2838/2009 nähtub, et ettekirjutused enesekontrollisüsteemi täiendamiseks ja parandamiseks ja analüüsi saatmine toodete mikrobioloogiliseks kontrollimiseks tehti kaebajale juba 27.03.
Kaebaja ei täitnud kontrollaktis nr 2838/2009 sisalduvat ettekirjutust enesekontrollisüsteemi osas tähtaegselt. Enesekontrolliplaani nõuetekohasusega seonduvate väidete esitamisel on kaebaja tuginenud aprillis 2009 toimunud suulisel konsultatsioonil järelevalveinspektor Indrek Moppeli juures esitatud parandustega enesekontrolli plaanile. Apellant koostas värske liha käitlemise müügikoha enesekontrolliplaani 26.05.
Väited seoses vastustaja peadirektori 22.12.2008 käskkirja nr 204 kehtestamise seaduslikkusega ning ebaproportsionaalsusega on põhjendamatud. Käskkiri on asjakohane üksnes osas, mis puudutab tingimusi proovivõtu sageduse vähendamiseks. Kaebaja on jätnud tähelepanuta, et määruse 2073/2005 lisa 1 p 3.2 kohaselt on nõutav proovide võtmine üks kord nädalas ning määruse art 5 lg 3 sätestab, et I lisas sätestatud proovivõtukavade prooviühikute arvu võib vähendada, kui toidukäitleja tõendab pikka ajavahemikku käsitlevate dokumentide abil, et on juurutanud tõhusa ohuanalüüsi ja kriitiliste kontrollpunktide põhimõtetel põhineva korra. Käskkirjaga nr 204 on sätestatud proovide võtmine minimaalselt kaks korda aastas ehk oluliselt väiksema sagedusega kui määruses 2073/2005 nõutud. Seega ei saa üldse tekkida küsimust käskkirja proportsionaalsusest. Viited määruse 2073/2005 art 5 lg-le 3 on asjakohatud. Kaebaja suhtes on rakendatud oluliselt vähendatud proovivõtusagedust ning kaebaja ei ole tõendanud, et tema suhtes art 5 lg 3 üldse kohaldub, st et ta on pikka ajavahemikku käsitlevate dokumentide abil tõendanud, et ta on juurutanud tõhusa ohuanalüüsi ja kriitiliste kontrollpunktide põhimõtetel põhineva korra. Ka määruse 2073/2005 lisa 1 p 3.2 rakendamine eeldab, et on olemas riskianalüüsi põhjendatud tulemused, mis kinnitavad perioodilisest proovivõtmisest täieliku vabastamise põhjendatust ning pädev järelevalveasutus otsustab riskianalüüsi põhjal vabastust rakendada. Õige ei ole apellatsioonkaebuses väidetu, et vastustaja pole kaalunud määruse 2073/2005 art 3 lg 2 rakendamise võimalusi. Määruse art-s 3 ja määruse lisas II viidatud uuringute tegemine käitlejate koostöös on kogu aeg võimalik olnud. Samal ajal ei tähenda art-s 3 viidatud uuringute tegemine (koostöös teiste käitlejatega või eraldi), et 6

(9)3-09-3024 käitleja ei pea täitma määruse art-tes 4 ja 5 sätestatud kontrollide läbiviimise ja proovide võtmise nõudeid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Kontrollaktiga nr 2901/2009 on kaebuse esitajale tehtud kaks ettekirjutust: korraldada hakkliha mikrobioloogiline uurimine ettevõttes vastavalt õigusaktide nõuetele: saata laboratooriumisse viiest osaproovist koosnev nõuetekohane analüüs (I) ning koostada ettevõtte enesekontrollikohustus vastavalt õigusaktide nõuetele (II). Ringkonnakohus kontrollibki halduskohtu otsust eeltoodud järjekorras. Lõpuks vastab ringkonnakohus muudele apellatsioonkaebuses tõstatatud küsimustele ning lahendab menetlusosaliste taotlused (III). I
Ettekirjutusega kohustati kaebajat saatma laboratooriumisse viiest osaproovist koosnev nõuetekohane analüüs. Sellele eelnevalt oli vastustaja teinud 27.03.2009 kontrollakti nr 2838/2009, milles sisaldus ettekirjutus saata laboratooriumisse nõuetekohane analüüs hakkliha mikrobioloogiliseks uurimiseks. Nii kontrollaktis nr 2901/2009 kui ka nr 2838/2009 on ettekirjutuse tegemise alusena märgitud määruse 852/2004 art 4 lg 3 punktid a ja e,

§ 34lg 1 ning määruse 2073/2005 art 4 p-d 1 ja 2.

Eeltoodust nähtub, et ettekirjutused on tehtud samal alusel ning kontrollaktis 2904/2009 sisalduva ettekirjutuse näol on tegemist korduva ettekirjutusega. Määruse 852/2004 art 4 lg 3 p-de a ja e kohaselt võtavad toidukäitlejad vastavalt vajadusele järgmisi hügieeni erimeetmeid: vastavus toiduainete mikrobioloogilistele kriteeriumidele, proovivõtmine ja analüüs. Vastavalt määruse 2073/2005 art 4 p-de 1 ja 2 põhimõtetele korraldavad toidukäitlejad vajadusel I lisas sätestatud mikrobioloogiliste kriteeriumide alusel kontrolle (p 1) ning proovide võtmise sageduse määravad toidukäitlejad, välja arvatud kui I lisaga on nähtud ette proovide võtmise erisagedus (p 2). Vaidlust ei ole, et kaebaja käitleb toiduliiki (hakkliha), mille puhul sätestab määruse 2073/2005 I lisa, et proovi moodustavate prooviühikute arv on

Vastustaja on õigesti märkinud, et asjakohastest õigusaktidest ei nähtu, et prooviühikute arv sõltuks töödeldava toiduliigi kogusest. Määruse nr 2073/2005 art 5 p 2 võimaldab prooviühikute arvu vähendada, kui toidukäitleja tõendab pikka ajavahemikku käsitlevate dokumentide abil, et ta on juurutanud tõhusa ohuanalüüsi ja kriitiliste kontrollpunktide põhimõtetel põhineva korra. Kuigi kaebaja on oma kaebuses ja apellatsioonkaebuses muuhulgas ka sellele normile tuginenud, ei ole kaebaja selgitanud, millised on need pikka ajavahemikku käsitlevad dokumendid, millele tuginedes ta prooviühikute arvu vähendamist taotleb. Arvestades, et kaebaja ei ole reageerinud vastustaja korduvatele nõudmistele võtta analüüsid nõuetekohaselt, so määruse 2073/2005 I lisas märgitud viisil, ei ole kaebaja tuginemine eelnimetatud määruse art 5 p 2 erandile tõsiseltvõetav. Erandi kohaldamiseks ei piisa sellest, et teadaolevalt ei ole kaebaja poolt müüdavast hakklihast ükski lõpptarbija saanud tervisehäireid.
Kaebaja vastuväited 5 osaproovi laborisse saatmisele on seotud taolise proovivõtmise liigse koormavuse ning kulukusega. Nimetatud vastuväited on jäänud paljasõnaliseks. Kohtule ei ole esitatud konkreetseid andmeid, kui suur on vastustaja poolt nõutava analüüsi maksumus ning millise osa moodustab see kulutus kaebaja käibest, arvestades, et analüüs tuleb läbi viia kaks korda aastas.
Arvestades, et tegemist on nõuetekohase ning korduva ettekirjutusega, on ettekirjutusele lisatud sunnirahahoiatus (4000 krooni) põhjendatud ja proportsionaalne. 7

(9)3-09-3024 II 11. Teise ettekirjutusega kohustati kaebajat koostama ettevõtte enesekontrollikohustus vastavalt õigusaktide nõuetele (parandada hakkliha mikrobioloogilist uurimist puudutavad kirjed, määrata päevas valmistatavad lihavalmististe ja hakkliha kogused). Kontrollakti 2901/2009 kohaselt oli tegemist korduva ettekirjutusega. Ettekirjutuse aluseks olid määruse 852/2004 art 5 lg 1 ja lg 2 p-d a, b, c, d, e, f, g,

§ 34lg 1 ning määrus 2073/2005 art 3 p 1, art 4 p-d 1 ja 2, art 5.

Nimetatud kontrollaktile eelnenud kontrollaktis 2838/2009 sisaldus ettekirjutus viia enesekontrollisüsteemi sisse nõutavad parandused ja täiendused. Ettekirjutuse aluseks oli määruse 852/2004 art 5 lg 1 ja lg 2 p-d a, b, c, d, e, f ja g,

§34lg 1, määrus 2073/2005 art 3 p 1, art 4 p-d 1 ja 2, art 5.

Mõlemas kontrollaktis on ettekirjutustel seega samasugused õiguslikud alused ning mõlemad ettekirjutused on suunatud kaebaja poolt koostatud enesekontrollisüsteemi plaani nõuetega kooskõlla viimisele. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on läbivalt jätnud täitmata vastustaja ettekirjutused seoses hakkliha mikrobioloogilise uurimisega. Ka käesoleval juhul taandub küsimus sellele, kas kaebaja enesekontrollisüsteemi plaan vastab määruse 2073/2005 nõuetele ning kas põhjendatud on vastustaja nõue, et analüüse tuleb teha kaks korda aastas.

Määruse 2073/2005 I lisa p 3.2 kohaselt peavad hakkliha, lihavalmistisi või lihamassi tootvate ettevõtete toidukäitlejad võtma mikrobioloogilise analüüsi proove vähemalt üks kord nädalas. Sama punkti kohaselt võib riskianalüüsi põhjendatud tulemuste alusel pädeva otsuse kohaselt vabastada hakkliha ja lihavalmistisi väikestes kogustes tootvad ettevõtted perioodilisest proovivõtmisest. Nimetatud sätte alusel ongi Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor 22.12.2008 andnud käskkirja nr 204, millega on kinnitanud ettevõtetele tootmismahuga kuni 100 kg nädalas minimaalseks proovivõtu sageduseks kaks korda aastas. Kaebaja leiab, et proovivõtu sagedus kaks korda aastas on ebaproportsionaalne. Sarnaselt käesoleva otsuse punktis 9 märgitule leiab ringkonnakohus, et kaebaja väited proovisageduse liigse kulukuse ning koormavuse suhtes on paljasõnalised. Kaebaja ei ole selgitanud, miks olukorras, kus ta ei ole käesoleva ajani rakendanud kehtivates õigusaktides nõutavat proovivõtmise korda, peaks vastustaja tegema kaebajale erandi juba käskkirjaga nr 204 sätestatud erandist. Määruse 2073/2005 art 3 p 2 näeb küll ette, et toiduettevõtted võivad teha uuringute korraldamisel koostööd, kuid nimetatud norm ei vabasta kaebajat antud juhul ettekirjutuste täitmisest. Art 3 p 2 avab võimaluse koostööks II lisa kohaselt tehtavate uuringute läbiviimiseks. Pealegi peab ka igasugune koostöö olema reglementeeritud. Kaebaja on vaid kirjeldanud, kuidas samu ruume ja seadmeid kasutavad 30-35 erinevat toidukäitlejat, kuid kaebusest ei selgu, kas ja kuidas on eelnimetatud käitlejad teinud koostööd. Käskkirjaga nr 204 on proovivõtmise sagedus kindlaks määratud riskianalüüsi tulemusena. Riskianalüüsi läbiviimisel ning lõpptulemuste tegemisel on Veterinaar- ja Toiduametil laiaulatuslik hindamisruum, mille kohtulik kontroll on väga piiratud. Seega on halduskohus põhjendatult leidnud, et olukorras, kus käskkirjaga nr 204 on proovivõtmise sagedust olulisel määral vähendatud, ei ole alust pidada käskkirja nr 204 ilmselgelt ebaproportsionaalseks. III
Käesoleva kaebuse esemeks on üksnes 02.09.2009 kontrollakt nr 2901/
Nimetatud haldusakti õiguspärasust on halduskohus nõuetekohaselt kontrollinud. Halduskohus ei pidanud hinnangut andma kohtuvaidluse esemeks mitteolevatele haldusaktidele ja toimingutele. 8