) alusel perioodil 06.12.2004-14.12.2004.a (8 päeva) arestimajas vahi all viibitud aja eest ning lisas Tallinna Linnakohtu 08.09.2003.aasta kohtuotsused (väärteoasi 4-1357/2003, 4-1648/2003, 41673/2003) ning Tallinna Linnakohtu 20.10.2003.aasta kohtuotsused (väärteoasi 4-1960/03, 4-1716/03, 4-1733/03). Pöördumises taotles ta ennistada tähtaeg kompensatsiooni saamise avalduse esitamiseks. Rahandusministeerium tagastas 29.10.2009.a kirjaga nr 4-4/14237 A. Sinetski poolt esitatud kohtuotsused ja palus A. Sinetski’l esitada hüvitise taotlemise õiguse tekkimise aluseks olev otsus või määrus, kuna A. Sinetski poolt esitatud eelnimetatud kohtuotsused ei olnud aluseks hüvitise taotlemisel. 17.11.2009.a esitas A. Sinetski Rahandusministeeriumile avalduse, millele lisas Tallinna Linnakohtu 14.12.2004.a määruse. Esitatud kohtumäärus ei olnud
lg 1 kohaselt samuti aluseks hüvitise taotlemisel, kuna nimetatud määrusega kaebajat õigeks ei mõistetud. Rahandusministeerium esitas oma 20.11.2009.a kirjaga nr 4-4/14237 järelpärimise Harju Maakohtule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud päevade arvu kindlaksmääramiseks. Harju Maakohus edastas 26.01.2010.a Rahandusministeeriumile koopiad kaebajale saadetud kirjadest, millede kohaselt jäeti ennistamata hüvitise taotluse esitamise tähtaeg kuna selleks puudusid mõjuvad põhjused. 29.01.2010.a saatis Rahandusministeerium A. Sinetskile kirja, milles teatas, et tema avaldus hüvitise saamiseks jäetakse läbi vaatamata. Eelnevalt, 08.01.2010.a saabus Tartu Halduskohtusse A. Sinetski kaebus riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks Tallinna arestimajas perioodil 06.12.2004 – 14.12.2004.a ebaseaduslikult aresti kandmise aja eest. Kaebus registreeriti haldusasjana 3-10-
. Selle seaduse § 2 lg 1 näeb ette, et hüvitise taotlemise õigus tekib isikul kas õigeksmõistva kohtuotsuse, süüdimõistva kohtuotsuse tühistamise või 3 muutmise otsuse või menetluse lõpetamise määruse jõustumise või ametiisiku poolt vabastamise otsuse tegemise päevast.
lg 2 sätestab, et hüvitise saamiseks tuleb Rahandusministeeriumile esitada kirjalik avaldus kuue kuu jooksul hüvitise taotlemise õiguse tekkimise päevast. Avaldusele lisatakse hüvitise taotlemise õiguse tekkimise aluseks oleva otsuse või määruse ärakiri. Kaebaja esitas 27.10.2009.a Rahandusministeeriumile avalduse hüvitise saamiseks, millele oli lisatud kuus Tallinna Linnakohtu 2003. aasta otsust väärteoasjades nr 4-1357/2003, 4-1648/2003, 4-1673/2003, 4-1960/03, 4-1716/03, 4-1733/03 ja Põhja Politseiprefektuuri 19.10.2009.a kiri, mille kohaselt kaebaja viibis vahi all 06.12.2004.a kuni 14.12.2004.a. Nimetatud kohtuotsustega on kaebaja tunnistatud väärteoasjades süüdi ja teda on karistatud ning seega ei saa need määrused olla aluseks hüvitise maksmisele. Samuti ei ole hüvitise maksmise aluseks Põhja Politseiprefektuuri kiri. Sellisele seisukohale on asunud ka Riigikohtu üldkogu oma 01.02.2008.a otsuses nr 3-3-1-1507 (punkt 16) – „Tallinna Ringkonnakohtu 20.jaanuari 2005.a kirja ei saa pidada selliseks menetlusdokumendiks, millega võiks lugeda Ü. Kaldale kahju hüvitamine või selle hüvitamata jätmine nõuetekohaselt fikseerituks”. Kuna hüvitise taotlemise õiguse tekkimise aluseks oleva otsuse või määruse ärakirja kaebaja Rahandusministeeriumile ei esitanud, tegi Rahandusministeerium 29.10.2009.a kirjaga nr 44/14237 kaebajale ettepaneku eelpool nimetatud dokumentide esitamiseks. 17.11.2009.a esitas kaebaja avalduse, millele oli lisatud Tallinna Linnakohtu 14.12.2004.a määrus. Tallinna Linnakohus leidis, et tuleb peatada vaidlustatud 29.11.2004.a kohtumääruse toime sundtoomisest aresti kandmisele, kuna ei ole võimalik võtta ühest seisukohta A. Sinetski avalduses lugeda mõistetud arestid kantuks ja täitmisele pööramine aegunuks või ei. Kohus vabastas kaebaja arestimajast. Esitatud kohtumäärus ei ole
lg 1 kohaselt samuti aluseks hüvitise taotlemisel, kuna nimetatud määrusega kaebajat õigeks ei mõistetud. Kuna kaebaja poolt esitatud dokumentide põhjal ei olnud võimalik üheselt kindlaks teha, kas tal on õigus hüvitisele või mitte, siis tegi Rahandusministeerium 20.11.2009.a järelepärimise Harju Maakohtule, milles palus esitada
lg 2 ette nähtud määruse, kus oleks ära näidatud kas kaebajal on õigus hüvitisele ja kui on, siis mitme päeva eest. Harju Maakohus määrust ei teinud, vaid edastas 26.01.2010.a Rahandusministeeriumile koopiad kaebajale saadetud kirjadest. Nimetatud kirjade kohaselt jäeti ennistamata hüvitise taotluse esitamise tähtaeg kuna selleks puudusid mõjuvad põhjused. Lähtudes eeltoodust saatis Rahandusministeerium 29.01.2010.a kaebajale kirja, milles teatas, et tema avaldus jäetakse läbi vaatamata. Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise menetlus on üles ehitatud selliselt, et isiku õiguse üle taotleda talle alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist otsustab kriminaalmenetluses sisuliselt kohus, prokurör või uurija. Rahandusministeerium on vaid hüvitise väljamaksja, kellel puudub õigus otsustada taotluse sisulise põhjendatuse üle. Vastavalt riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadusele on Rahandusministeeriumi ülesandeks taotluse vormiline kontroll (kas esitatud on kõik vajalikud dokumendid, kas esitatud dokumentide põhjal on üheselt kindlaks tehtav väljamaksmisele kuuluva hüvitise suurus, kas taotlus on esitatud tähtaegselt). Tulenevalt vabariigi valitsuse seaduses sätestatust puudub Rahandusministeeriumil õigus teostada kontrolli taotluse esitamisele eelnenud 4 kriminaalmenetluse üle. Vastustaja viitab Riigikohtu üldkogu 01.02.2008.a otsuse nr 3-3-1-15-07 punktile 35, kus Riigikohtu üldkogu on asunud alljärgnevale seisukohale: „ministeerium täidab kahju hüvitamisel piiratud rolli, kontrollides üksnes hüvitise saamiseks esitatud dokumentide õigsust (
Otsustamisel peab ministeerium lähtuma kohtu (või muu ametiisiku) poolt kahju hüvitamise aluseks olevas otsuses (või määruses) tuvastatud asjaoludest. Hüvitise taotlemise õigus tekib isikul õigeksmõistva kohtuotsuse, süüdimõistva kohtuotsuse tühistamise või muutmise otsuse või menetluse lõpetamise määruse jõustumise või ametiisiku poolt isiku vabastamise otsuse tegemise päevast (
lg 1).” Vastustaja peab seega kontrollima, kas õigeksmõistev kohtuotsus on jõustunud, kas otsuses on märgitud päevade arv, mil avaldaja viibis alusetult vahi all, või on märgitud kahju hüvitamist välistav asjaolu. Üldkogu on asunud seisukohale (otsuse p 38), et ainus sobiv menetlusdokument päevade arvu kindlaksmääramisel on määrus (juhul kui õigeksmõistvas kohtuotsuses ei ole päevade arvu märgitud) KrMS §-s 145 sätestatud tähenduses. Lähtudes ülaltoodust palub vastustaja jätta Aleksandr Sinetski kaebus rahuldamata, kuna hüvitise taotlemise õiguse tekkimise aluseks olevat otsust või määrust ei ole kaebuse esitaja kohtule esitanud. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Kaebaja pöördus esmalt 26.10.2009.a (kiri registreeritud 27.10.2009.a nr 14237, t.l 29-30) Rahandusministeeriumi poole taotlusega välja maksta temale perioodil 06.12.2004.a kuni 14.12.2004.a 8 päeva ebaseadusliku vabaduse võtmisega seoses rahaline kompensatsioon ja ennistada hüvitise saamise avalduse esitamise tähtaeg seoses sellega, et teda vabastamisel ei teavitatud õigusest saada kompensatsiooni. 16.11.2009.a esitas A. Sinetski Rahandusministeeriumile uuesti taotluse tähtaja ennistamise kohta Rahandusministeeriumilt kompensatsiooni saamiseks, märkides, et 14.12.2004.a vabastas kohus teda määrusega edaspidisest aresti kandmisest, kuid keegi ei ole talle seletanud, et tal on õigus 6 kuu jooksul esitada avaldus Rahandusministeeriumile kompensatsiooni saamiseks. Ta teatas, et kui Rahandusministeerium ei rahulda tema taotlust, pöördub ta halduskohtusse (t.l 42). Rahandusministeerium jättis oma 29.01.2010.a kirjadega A. Sinetski avaldused kahju hüvitamiseks ülalnimetatud perioodi eest läbi vaatamata (t.l 19-20). 05.02.2010.a saabus Tartu Halduskohtusse A. Sinetski kaebus Rahandusministeeriumi tegevusetuse peale tema tähtaja ennistamise taotluse menetlemisel (otsuse mittetegemine). 26.05.2010.a otsusega haldusasjas 3-10-539 jäeti A. Sinetski kaebus Rahandusministeeriumi toimingu (tegevusetus) – taotluses ennistada hüvitise saamise avalduse esitamise tähtaeg seoses riigi poolt tekitatud kahju hüvitamise nõudes otsuse mittetegemine – õigusvastasuse tuvastamise nõudes rahuldamata. Kohtuotsus on jõustunud 25.06.2010.a (t.l 58-61). 26.05.2010.a kohtuotsuses leidis kohus, et kuna kaebaja ei ole tõestanud, kas tal on õigus hüvitist saada, siis pole Rahandusministeeriumil võimalik võtta ka seisukohta, kas kaebaja taotlus on esitatud tähtaegselt või tähtaega rikkudes ja seega ei ole arutatud tähtaja ennistamise küsimust. Kohus leidis, et A. Sinetski ei ole
lg 3 kohaselt esitanud Rahandusministeeriumile kohtu, uurija või prokuröri otsust/määrust, kus on kindlaks määratud päevade arv (
5 Samuti leidis kohus, et isegi kui oletada, et nimetatud dokument oleks olnud aluseks hüvitise väljamaksmiseks, ei oleks Rahandusministeerium saanud ikkagi avalduse esitamise tähtaega ennistada, kuna ettenähtud tähtajast oli möödunud rohkem kui aasta. Samuti leidis kohus, et A. Sinetski vabastati arestimajast 14.12.2004.a ja ta pöördus Rahandusministeeriumi poole alles 27.10.2009.a, siis sellist venitamist avalduse esitamisel ei saa lugeda mõistlikuks isegi siis, kui lugeda mõjuvaks põhjuseks asjaolu, et riigiorgan või ametiisik ei ole talle selgitanud tema õigust pöörduda Rahandusministeeriumi poole. A. Sinetski pöördus 08.01.2010.a halduskohtu poole kaebusega välja mõista rahaline kompensatsioon seoses ebaseaduslikult 8 päeva aresti all viibimisega (ebaseaduslik vabaduse võtmine) ja ennistada kompensatsiooniavalduse esitamise tähtaeg. Oma nõudmist põhjendas kaebaja sellega, et riik ei ole teda õigeaegselt teavitanud võimalusest kahju nõuda seoses ebaseaduslikult vabaduse võtmisega ja ta leiab, et talle on tekitatud kahju ning Rahandusministeerium vastutab selle eest. Kohus on tuvastanud, et selle kaebuse raames on hüvitise väljamaksjaks Rahandusministeerium, kes kontrollib hüvitise saamiseks esitatud dokumentide õigsust ja jälgib, et taotlus oleks esitatud vastavalt
sätetele. Kaebaja ei olnud rahul Rahandusministeeriumi otsusega ja pöördus kohtusse
lg 6 järgi.
lg 6 sätestab küll võimaluse esitada halduskohtule kaebus hüvitise väljamõistmiseks seaduses sätestatud tingimustel juhul, kui avaldus hüvitise saamiseks on jäetud Rahandusministeeriumi poolt rahuldamata või läbi vaatamata, kuid
ei näe ette võimalust, et kaebuse alusel mõistaks kohus hüvitise välja
sätete järgi Rahandusministeeriumi asemel. Kaebaja ei taotle Rahandusministeeriumi kohustamist kaebaja taotlus rahuldada ja välja maksta talle hüvitis 8 päeva eest. Kaebaja taotleb, et halduskohus mõistaks temale välja rahalise kompensatsiooni ja kannaks selle tema ema arvele (t.l 1 pöördel). HKMS § 25 lg 4 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Seega käesolevas asjas saab kohus ainult hinnata Rahandusministeeriumi toiminguid seoses kaebaja 27.10.2009.a avalduse läbi vaatamata jätmisega (29.01.2010.a otsus) ja sellest tulenevalt võimalust kohustava otsuse tegemiseks. Kohus leiab, et halduskohus ei saa ennistada
alusel makstava hüvitise taotlemiseks esitatava avalduse esitamise tähtaega. Kohus leiab, et Rahandusministeeriumi 29.01.2010.a otsus kaebaja avalduse läbi vaatamata jätmise kohta on õiguspärane, sest kaebaja esitas Rahandusministeeriumile avalduse
§-s 4 lg 2 sätestatud tähtaja möödudes ja haldusorganil puudus tulenevalt HMS §-st 34 lg 1 ja 3 õigus ja võimalus avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks. Seega leiab kohus, et Rahandusministeeriumi 29.01.2010.a otsus oli õiguspärane ja kohtul ei ole alust ja õigust kaebuse rahuldamiseks. Kaebaja ei ole taotlenud riigilt Põhja Politseiprefektuuri või muu riigiorgani väidetava seadusevastase tegevuse või tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist seoses tema Tallinna arestimajas viibimisega perioodil 06.12.2004.a kuni 14.12.2004.a, mistõttu puudub halduskohtul käesoleva menetluse raames alus sellise väidetava kahju väljamõistmiseks. Kui isik pöördus kohtusse
lg 6 järgi, siis ei saa kohus ise Rahandusministeeriumi asemel nõutavat hüvitist välja mõista
sätete alusel, vaid kaebus kahju hüvitamiseks tuleb esitada riigivastutuse seaduses (RVastS) märgitud kahju hüvitamise aluseid silmas pidades ning RVastS järgi tuleb ka määratleda, milline on see õigusvastane tegevus (tegevusetus), millega kahju tekitati ja kes on avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Kohus ei saa omal algatusel RVastS-ga seotud küsimust 6 lahendama hakata, kui seda nõuet ei ole esitatud. Kaebajal on võimalus esitada uuesti kaebus järgides RVastS ja HKMS sätestatud kaebuse esitamise nõudeid ning tähtaegu (HKMS § 9 lg 4, RVastS § 17 lg 3). Ülaltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6, jätab kohus kaebuse rahuldamata. Tamara Hristoforova kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.