KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Viru Maakohus Natalja Losevtsova Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi 02. märts 2009, Narva 2-05-15148 V K hagi T B vastu ühisvara

) § 18 lg 2 teise lause kohaselt määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga, kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist. Poolte abielusuhted lõppesid 2001 .aasta septembrikuus. Mainitud asjaolu on kinnitanud ka kostja oma 13.07.2005.a. Narva Linnakohtule hageja vastu esitatud hagiavalduses ühisvara jagamise nõudes ning samale seisukohale on jõudnud ka Narva Linnakohus ülaltoodud 03.07.2002.aasta otsuses. 3 Lähtuvalt eeltoodust on hageja seisukohal, et poolte ühisvara koosseis tuleb kindlaks määrata 2001 .aasta septembrikuu seisuga, s.t. abielusuhete lõppemise aja seisuga. 2001.aasta septembrikuu seisuga kuulus poolte ühisvara hulka muuhulgas korter asukohaga XXX, Narva linn. Mainitud korter omandati abielu ajal 09.04,1998.a. Käesolevaks ajaks on hagejale teada, et kostja on korteri võõrandanud 19.11.2003.a. korteri müügilepingu ja võla ülekandmise lepingu alusel J L 67 000 krooni eest (mainitud leping lisatud käesolevale hagiavaldusele). Kostja võõrandas poolte ühisvara hulka kuuluva korteri hageja nõusolekuta ja teadmata. Siinkohal pöörab hageja kohtu tähelepanu asjaolule, et mainitud lepingu tõestanud notarile Sergei Nikonov'ile esitas kostja abielulahutuse tunnistuse I-LA nr 389863, välja antud 18.03.1986.a. ENSV Narva linna RSN TK PSO poolt (v.t. lepingu punkti 8.3. alapunkti 2.). Ühtlasi kinnitas kostja lepingu preambulas, et lepinguobjekt on omandatud pärast abielu lahutamist ega moodusta ühisvara ning lepingu punktis 1.2,1. avaldas ja kinnitas kostja, et kolmandate isikute õigused ja nõuded, mis tuleneksid seadusest või lepingust lepinguobjektile puuduvad. Käesolevas asjas on tõendatud, et hageja ja kostja vaheline abielu lahutati 03.07.2002.aastal Narva Linnakohtu otsusega, mitte 18.03.1986.aastal perekonnaseisuosakonna poolt. Seega esitas kostja notarile teadvalt valeandmeid (arvatavasti esitas kostja notarile oma eelmise abielu lahutustunnistuse), sest korter oli omandatud kostja ja hageja abielu ajal ning kuulus seega poolte ühisvara hulka.

§ 17

lg 1 kohaselt on abikaasadel võrdne õigus ühisvara vallata, kasutada ja käsutada. Vastavalt

§ 17lg 2 valdavad, kasutavad ja käsutavad abikaasad ühisvara kokkuleppel.

Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt ei või abikaasade ühisomandis olevat registrisse kandmisele kuuluvat vallasasja võõrandada ilma teise abikaasa kirjaliku nõusolekuta, sõltumata sellest, kumma abikaasa nimel on vallasasi registrisse kantud. Kostja on vaidlusaluse korteri võõrandanud viimatimainitud seadusesätteid rikkudes, jättes hageja ilma võimalusest ja Õigusest oma vara vallata, kasutada ja käsutada. Riigikohus on 08.03.2007.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-12-07 (v.t. p 10) asunud seisukohale, et ühisvara väärtust ei tule kindlaks määrata abielusuhete lõppemise aja seisuga.

§ 18

lg 2 tuleneb, et abielusuhete lõppemise aia seisuga määratakse küll kindlaks ühisvara koosseis, s.o. millised esemed kuuluvad abikaasade ühisvarasse ja millised mitte, see aga ei tähenda, et sama hetke seisuga määratakse alati kindlaks ka ühisvara hulka kuuluvate esemete väärtus. Eseme väärtuse regulatsioon tuleneb TsÜS §-st 65, mille järgi loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus ning eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Viidatud sättest ei tulene siiski, millise ajahetke seisuga tuleb ühisvarasse kuulva eseme väärtus kindlaks määrata. Ülalmainitud riigikohtu lahendis on riigikohus jõudnud seisukohale, et ühisvara jagamisel korteriomandi kohtuotsusega jätmine ühele abikaasadest riivab intensiivselt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 lg 1 sätestatud omandi puutumatuse põhimõtet, kuna üks abikaasadest kaotab omandiõiguse ühisvarasse kuulunud asjale. Seetõttu tuleb riigkohtu arvates omandist ilma jäänud abikaasale tema soovil tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määrataks kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aia seisuga. Hageja on seisukohal, et selleks, et tagada hagejale õiglane hüvitis omandi (korter asukohaga XXX, Narva linn) kaotamise eest, tuleb analoogiat kohaldades järgida sama põhimõtet, s.t. põhimõtet, et omandi väärtus määratakse kohtu poolt kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise seisuga. Antud juhul tuleb asuda seisukohale, et hageja kaotas omandi ühisvara jagamise seisuga ning korteri väärtus tuleb kindlaks määrata ühisvara jagamise seisuga. 4 Hageja on seisukohal, et käesoleval ajal on XXX, Narva linn asuva ühetoalise korteri hind u. 300 000 krooni. II. Vastavalt

§ 19

lg-le 1 loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks, olenemata sellest, et üks abikaasa ei saanud sissetulekut seoses lapse kasvatamisega või muudel mõjuvatel põhjustel. Kohus võib

§ 19

lg 2 p 3 järgi abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel.

§ 15

lg 1 sätestab, et abikaasa lahusvara on tema poolt abielu kestel kinke teel omandatud vara. Hageja on käesolevas tsiviilasjas eelnevalt kohtule esitanud 11.05.1999.a. Jõhvi notari Tatjana Boitsova poolt tõestatud kinkelepingu, hageja ema R D EVP arve väljavõtte ning 11.05.1999.a. Jõhvi notari Tatjana Boitsova poolt tõestatud vahetuslepingu. Käesolevale vastuhagile lisab hageja ühtlasi 07.01.1998.a. Jõhvi notari Tatjana Boitsova poolt tõestatud ostu-müügilepingu. 07.01.1998.a. ostu-müügilepingu alusel omandas hageja korteri asukohaga Võidu 3-51, Narva linn AS-ilt Narva Elamuvaldus. Mainitud lepingu punktis 2 on sätestatud, et lepinguobjekt müüdi 10200 EVP eest. 10200 EVP-d kandis AS Narva Elamuvalduse arvele nr 15007195 oma EVP arvelt üle hoopis hageja ema R D (v.t. R D EVP arve väljavõte). 11.05.1999.a. kinkelepingu alusel kinkis hageja ema R D hagejale korteri asukohaga XXX. Narva linn. 11.05.1999.a. vahetuslepingu alusel vahetas hageja temale omandiõiguse alusel kuuluvad korterid asukohaga XXX, Narva linn ja XXX, Narva linn, N S kuuluva korteri asukohaga XXX, Narva linn, vastu. Hageja on seisukohal, et korter asukohaga XXX, Narva linn omandati täies ulatuses hageja lahusvara arvel ning seega ühisvara suurenes hageja lahusvara arvel. Antud asjaoluga tuleb arvestada ühisvara jagamisel. Hageja leiab, et XXX, Narva linn asuva korteri kui poolte ühisvara jagamisel tuleb

§ 19

lg 2 p 3 alusel kalduda hageja kasuks kõrvale osade võrdsuse põhimõttest põhjendusel, et korter on omandatud täies ulatuses hageja lahusvara arvel. V K on kohtule esitanud FIE Niina Kostina poolt 24.09.2007.a. vormistatud hindamisakti, mille kohaselt määrati korteriomandi asukohaga XXX, Narva linn, turuhinnaks 913 060 krooni. Tutvunud mainitud hindamisaktiga esitab hageja omapoolsed seisukohad akti osas. Hageja leiab, et mainitud akt ei kajasta tegelikku korteri olukorda ega olulisi andmeid, on ebaselge ning tuleb jätta tähelepanuta. Aktis on küll märgitud: "objekti turuhind määratakse arvestades kõiki tegureid, mis mõjutavad selle hinda", kuid aktis ei ole neid hinda mõjutavaid tegureid kirjeldatud ega mainitud. Aktist ei selgu, millist metoodikat kasutades ning milliseid asjaolusid ja hinda mõjutavaid tegureid arvesse võttes on jõutud järelduseni, et korteriomandi turuhind on 913 060 krooni. Lisaks eeltoodule leiab hageja, et mainitud hind on ilmselgelt ülepakutud. Ühtlasi peab hageja vajalikuks märkida, et aktis kasutatud matemaatilise tehte: 64,3 x 1420 vastuseks ei ole 913

1. Mistõttu on hageja arvamusel, et akti järeldused on nii poolte kui kohtu jaoks eksitavad ja ekslikud. Seega jääb aktist täiesti ebaselgeks milline on korteriomandi turuväärtus. IIL Abielu kestel on lisaks soetatud alljärgnev vallasvara: 5
2. mööblisektsioon, väärtusega 800 krooni;
3. diivanilaud, väärtusega 700 krooni;
4. televiisorilaud, väärtusega 500 krooni;
5. televiisor JVC, väärtusega 2000 krooni;
6. videomagnetofon JVC, väärtusega 1500 krooni;
7. tolmuimeja, väärtusega 1000 krooni;
8. mikser, väärtusega 700 krooni;
9. mikrolaineahi, väärtusega 1000 krooni;
10. lühter, väärtusega 500 krooni;
11. laualamp 2 tk, väärtusega 500 krooni;
12. pesumasin Zanussi, väärtusega 3000 krooni, kokku vara väärtusega 12 200 krooni. Hageja leiab, et ülaltoodud vallasvara väärtuses 12 200 krooni tuleks poolte vahel asjadena ära jagada võrdsetes osades. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes Tsiviilkohtumenetluse seaduse § 180, § 373, Perekonnaseaduse § 14, § 15 lg 1 § 17 lg 1, 2, 4, § 18 lg 2, § 19 lg 2 p 3? lg 4 palub vastuhagiavalduse hageja kalduda korteriomandi asukohaga XXX, Narva linn jagamisel hageja kasuks kõrvale osade võrdsuse põhimõttest põhjendusel, et korter on täies ulatuses omandatud hageja lahusvara arvel ning jätta korteriomand asukohaga XXX, Narva linn T B. Välja mõista V K T B kasuks enamsaadud ühisvara, s.o. korteriomandi asukohaga XXX, Narva linn, eest rahaline hüvitus summas 150 000 (ükssada viiskümmend tuhat) krooni. Abielu kestel soetatud vallasvara väärtusega 12 200 krooni jagada poolte vahel ära asjadena võrdsetes osades. Kohtukulud jätta V K kanda. Vastuhagi kostja vastus 03.11.2008 kohtule esitatud vastuhagi kostja V K vastuse kohaselt TsMS § 373 lg 1 sätestab, et kostjal on õigus esitada kuni kohtuvaidluseni maakohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni hageja vastu oma protsessuaalne nõue ühiseks läbivaatamiseks põhihagiga (vastuhagi). Antud juhul vastuhagi ei ole suunatud põhihagi tasaarvestamisele, kuna kostja põhihagit ei tunnista, vastuhagi rahuldamine ei välista täielikult või osaliselt põhihagi rahuldamist. Põhi- ja vastuhagil ei ole omavahelist seost, mis tõendaks seda, et nende ühine menetlemine on ainuõige ja kiireim asja lahendusviis. Kooskõlas TsMS § 373 lg 3 vastuhagi avaldusele kohaldatakse hagiavalduse kohta sätestatut. Vastuhagi suhtes ei kehti nõuded, mida esitatakse hagiavaldusele. Märgin, et vastuhagi kuulub menetlusse võtmisele kui eraldi esitatud hagi. Vastuhagi nõudeid ei saa kostja tunnistada. Vaatamata sellele, et XXX korter oli soetatud abielusuhete ajal, ei kuulu see jagamisele, kuna korter oli omandatud tema lahusvara arvelt. Üürilepingu alusel kasutas XXX korterit tema isa A K, ta oli sellesse korterisse sissekirjutatud. Isa nõusolekul erastati korter V K nimele ning temaga oli sõlmitud korteri XXX (Narvas) suhtes lö.aprillil 1998.aastal notariaalne erastamise ostu-müügileping. Seejärel, kui omandas korteri, sõlmiti AS-ga Narva Elamuvaldus lö.aprillil 1998.a. teenuste osutamise lepingu. Selles korteris kuni surmani (23.01.2001.a.) elas tema isa A K. Pärast isa surma müüs 19.11.2003 .a. korteri ostumüügilepingu alusel maha. Kostjal T B ei ole mingit seost XXX(Narva) korteriga. Põhjendatult viitasin ostu-müügi lepingus (punkt 1.2.1) sellele, et lähtuvalt seadustest või lepingust, puuduvad kolmandatel isikutel õigused ja nõuded lepingu objektile. Ta ei viinud kedagi eksitusse vaidlusaluse korteri suhtes, sest korter oli omandatud minu lahusvara arvelt. 6 Lähtudes tsiviilseadustiku § 242 lg 1 on müüja kohustatud ostu-müügilepingu alusel andma vara üle ostja omandisse, ostja on kohustatud vara vastu võtma ja maksma selle eest kindlaksmääratud summa. Ta omandasin korteri isa nõusolekul erastamise ostu-müügilepingu alusel, kes seda korterit kuni surmani kasutas ning kes maksis selle korteri eest 8100 krooni erastamisväärtpaberitega (EVP). Riigikohus oma otsusega (tsiviilasi nr 3-2-1-38-07) järeldas, et „kui asi, mis kuulub abikaasade ühisvara hulka, on soetatud ühe abikaasa poolt tema lahusvara arvelt ning seda ei ole paremaks tehtud abielu ajal ühisvara arvelt, siis selle vara jagamisel kannab maksumuse muutumise riski see abikaasa, kelle lahusvara arvelt see vara oli soetatud....". Kuni korteri XXX (Narva) realiseerimiseni seda korterit ei uuendatud, parandatud ega remonditud ühisvara arvelt. Vaatamata sellele, et vaieldava korteri hind on käesoleval ajal oluliselt tõusnud, siis maksumuse suurenemise riski kannan ta, kuna korter on täielikult soetatud tema lahusvara arvelt. Põhjendamatult on osutatud ka vaieldava korteri maksumusele -300 000 krooni, kuid samas on viidatud õieti, et omandi maksumus määratakse kindlaks omandi kaotuse momendi seisuga (Riigikohtu tsiviilkohtukolleegiumi 12.04.2006.a. otsus nr 3-2-1-15-06 ja 25.09.2006.a. otsus nr 3-2-1-65-06). Vaieldav korter oli võõrandatud 19.11.2003.a. ning selle maksumus võõrandamise ajal moodustas 67000 krooni. Vastuhagis on viidatud samuti sellele, et XXX (Narvas) korter on soetatud kostja lahusvara arvelt. Nimetatud kinnitus täielikult ei ole kooskõlas 11.mai 1999.a. vahetuslepingus sätestatuga. Seda enam, et vahetuslepingu sõlmimise ajal (11,05.1999.a.) T B ja V K koostasid testamendi, mille kohaselt, ühe abikaasa surma korral läheb tema korteriomandi osa üle testamendijärgsele pärijale, T B tütrele - V B. Nimetatud asjaolu kinnitab, et kostja tunnistab minu osa korteriomandis. XXX (Narvas) korteri maksumuse vaidlustamine on alusetu. Kostjal oli küllaldaselt aega abinõude rakendamiseks, et määrata kindlaks vaieldava korteri väärtus. Kohtukulud antud asjas (vastuhagi) nõuda sisse hagejalt. Vastuhagi hageja seisukoht vastuhagi kostja vastuse suhtes Vastuhagis hageja leiab, et Maakohus on õigesti võtnud T B vastuhagi ühisvara jagamiseks menetlusse vastuhagina. TsMS §373 lg.l p.3 sätestab vastuhagi esitamise õiguse, kui vastuhagi ja põhihagi ühine läbivaatamine võimaldab asja kiiremat ja õiget läbivaatamist. Kuna maakohtu menetluses on V K hagi T B vastu ühisvara jagamiseks, siis kahtlemata võimaldab T B vastuhagi (samuti ühisvara jagamiseks) asja kiiremat ja õiget läbivaatamist. Vastavalt PerekS §14 lg.l on abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara. Sellest tulenevalt ei oma mingisugust tähendust asjaolu, et V K isa kasutas XXX asuvat korterit üürilepingu alusel. Korter erastati abielusuhete ajal. Ühisvara jagamisel ei oma samuti mingit tähtsust asjaolu, kas keegi pooltest oli korterisse sisse kirjutatud või mitte. Sissekirjutus ei tekita omandit. Seega hagejal (vastuhagis) on arusaamatu kostja (vastuhagis) seisukoht, et korter oli omandatud tema lahusvara arvelt. Ainuüksi üürniku perekonnaliikme, s.o. V K sissekirjutus ei tekita lahusvara. 7 Samuti ei ole asja lahendamisel mingit tähtsust asjaolul, kes abikaasadest sõlmis teenuste osutamise lepingu. Hageja (vastuhagis) ei nõustu kostja (vastuhagis) seisukohaga, et kuna korteri erastas tema isa 8100 krooni EVP eest, oli korter omandatud tema lahusvara arvelt. Ühe abikaasa vanema rahalised vahendid, millega osteti korter, ei ole selle abikaasa lahusvara ning ainuüksi korteri eest tasumise fakt ei muuda seda korterit lahusvaraks. Seega on kostja (vastuhagis) viide Riigikohtu lahendile nr.3-2-1-38-07 asjakohatu. Kostja ei ole esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et korter oleks erastatud tema isiklikku omandusse. Hageja (vastuhagis) rõhutab veelkord PerekS §14 lg. 1, mille kohaselt abikaasade ühisvara moodustab abielu kestel omandatud vara Eelpooltoodust tulenevalt ei ole tähtsust ka asjaolul, ka seda korterit on uuendatud, parandatud ja remonditud või mitte. Hagejal (vastuhagis) on arusaamatu kostja (vastuhagis) seisukoht XXX Narvas asuva korteri suhtes seoses vahetuslepinguga. Vahetuslepingu p.5.
13. kohaselt on abikaasad, s.o. V K, vahetuslepingu sõlmimisega nõus ning vahetuse esemeks olev korter XXX ei kuulunud abikaasade ühisomandusse. Hagejal (vastuhagis) on teadmata tema ja V K poolt vahetuslepingu sõlmimise ajal 11,05.1999 testamendi koostamine, mille kohaselt ühe abikaasa surma korral läheb tema osa üle testamendijärgsele pärijale, T B tütrele. Juhul, kui V K sellise testamendi esitab, siis saab hageja (vastuhagis) esitada ka vastavad omapoolsed seisukohad. Kohtu seisukoht Kohus, ära kuulanud poolte seletused, uurinud toimikus olevaid tõendeid, hinnanud kõiki tõendusi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, leiab, et hagi ning vastuhagi tuleb rahuldada osaliselt. Kohus tuvastas, et abielu oli poolte vahel sõlmitud 1996 ja lahutatud 03.07.
14. Abielusuhted olid lõppenud septembris 2001.

§ 14lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Pr

S § 15 lg 1 kohaselt abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandatud pärast abielusuhete lõppemist. Vastavalt PrS § 18

§ 19

lg 2 p-de 1,2,3,4 kohaselt võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest arvestades lapse või teise abikaasa tähelepanu väärivat huvi, kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel; kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel. TsMS § 91 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus leiab, et ei ole alust kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest. Perekonnaseaduse § 19 lg 2 ettenähtud asjaolusid kohus ei tuvastanud. PrS § 19 lg 3 järgi abikaasade ühisvara jagamisel määratakse kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena. PrS § 19 lg 4 kohaselt kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hagis ja kostja kirjalikus vastuses nimetatud ühisvara hulka, mis tuleb kohtulikult jagada kuuluvad: mööblisektsioon, pehmemööbli garnituur (diivan, kaks tugitoolid, pufik), diivanilaud, televiisorilaud, televiisor JVC, videomagnetofon JVC, tolmuimeja, mikser, mikrolaineahi, lühter, laualamp 2 tk., piano, pesumasin Zanussi. Kohtuistungil pooled keeldusid jagada ülalnimetatud asjad kohtu kaudu. Hageja ei vaidle vastu kostja soovile jätta kostjale omandisse korter aadressil XXX väärtusega 913060 krooni. Kohus leiab, et tuleb anda üle korteriomand XXX ainuomandisse T B. Igal poolel on osa ühisvaras ((913060+67000):2 ) 490030 krooni. Kuna kohus on jaganud vara eeltoodust lähtuvalt niimoodi, et kostjale jääb kinnisvara väärtuses 913060 krooni krooni ja hagejale vallasvara rahasumma 67000 krooni. Seega kostja poolt enamsaanud vara arvel, mõistab kohus kostjalt ühisvara rahalise hüvitusena välja 423030 krooni (913060-490030=423030). MENETLUSKULUD Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMS ja TMS RakS) § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. 9 Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Sama paragrahvi lg 2 järgi käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka siis, kui pool, kelle kahjuks on otsus tehtud, oli vabastatud kohtukulude tasumisest riigituludesse. Vastavalt TsMS § 61 lg 1 p 1 poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Koos hagiavaldusega esitas hageja V K taotluse riigilõivu tasumise vabastamisest 21.07.2005 Narva Linnakohtu määrusega rahuldati V K taotlus osaliselt, vabastati osaliselt riigilõivu tasumisest ühisvara jagamises hagiavalduse esitamisel, määrates tasumisele riigilõivu 500 krooni suuruses, (lk 22) 09.08.2005 maksekorraldusega tasus V K riigilõivu summas 500 krooni. 19.12.2007.a. esitas T B vastuhagiavaldus ühisvara jagamise nõudes ja menetlusabi taotlus. 17.03.2008 Viru Maakohtu määrusega rahuldati menetlusabi taotlus ja vabastati T B täielikult riigilõivu tasumisest. TsMS § 60 lg 3 kohaselt kui pool ei ole esitanud enne kohtuvaidlusi kohtule kohtukulude nimekirja ja kuludokumente, ei ole tal õigust kulude hüvitamist nõuda. Pooled ei esitanud kohtule kohtukulude nimekirja ja kuludedokumente. Kuna kohus rahuldas hagi ning vastuhagi osaliselt, siis kannavad kohtukulud pooled ise. Kohus teeb otsuse eeltoodust tulenevalt ja juhindudes TsMS §-dest 438, 441-442, 452 ,630 lg 1, 632. Natalja Losevtsova Kohtunik Taru Ringkonnakohtu 31.05.2010 kohtuotsusega otsustati: I. Tühistada Viru Maakohtu 2. märtsi 2009. a otsus osas, millega maakohus määras kindlaks poolte ühisvaraks oleva korteri XXX väärtuse 913 060 krooni, tunnistas poolte osad nimetatud korteriomandi osas võrdseteks ning mõistis T. B välja hüvitise V. K kasuks enamsaadud ühisvara arvelt summas 423 030 krooni. II. Teha nimetatud osas uus otsus, millega jagada poolte ühisvaraks olev korteriomand XXX väärtusega 252 000 krooni, jättes selle T B ainuomandisse ning mõistes temalt välja hüvitise V K kasuks antud vara arvelt 63 000 krooni. III. Muus osas jätta Viru Maakohtu 2. märtsi 2009. a otsus muutmata. IV. Lugeda õigeks kohtuotsuse resolutsioon tervikuna järgmises sõnastuses: 1. Rahuldada V K hagi ja T B vastuhagi poolte ühisvara jagamiseks osaliselt. 2. Jagada poolte ühisvaraks olev korteriomand XXX (kinnistusregistriosa nr 2685509) väärtusega 252 000 krooni järgmiselt: jätta kõnesolev korteriomand T B ainuomandisse ning mõista temalt välja

§ 19

lg 4 kohane hüvitis V K kasuks antud vara arvelt 63 000 (kuuskümmend kolm tuhat) krooni. 3. Välja mõista V K T B kasuks

§ 19

lg 4 kohane hüvitis XXX korteriomandi müügist saadud raha arvelt 33 500 (kolmkümmend kolm tuhat viissada) krooni. Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda. Kohtuotsus jõustus 19.10.2010 Riigikohtu määrusega.