Obsah (5)

§ 113§ 112§ 77§ 217§ 218

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Imbi Sidok ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 6. oktoober 2010

) § 189 lg. 1 kohaselt tuleb tagastatavalt rahalt tasuda intressi raha saamisest alates ja hageja nõue selles osas on 5082, 06 krooni. Müügilepingu rikkumise tagajärjel on hageja kandnud kulutusi lepingu eseme puuduste kindlakstegemiseks. Hageja on maksnud ekspertiisitasu 7601, 56 krooni, mida tuleb käsitleda hagejale tekitatud kahjuna. Viivist nõuab hageja alates 12. veebruarist 2009. a.

§ 113lg.

1 alusel, arvestades seda summalt 83.686, 56 krooni (76.085 + 7601, 56) ja kohaldades ajavahemiku kohta

1. veebruarist
2. juunini
3. a. määra 9, 5% aastas ja ajavahemikul
4. juulist
5. a.
6. aprillini
7. a. määra 8% aastas. Viivise kogusumma seisuga
8. aprill
9. a. moodustab 8346, 88 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei ole müügilepingut rikkunud ega teinud takistusi tema valduses olevate ruumide ülevaatamiseks. Kinnistu pidi algselt võõrandatama mitte hagejale, vaid O. F., kes on hageja isa ja kinnistu teine kaasomanik. O. F. on kostja valduses olevad ruumid üle vaadanud ning teadlik nende seisukorrast, rääkimata kogu kinnistu olukorrast. Nimetatu käis vahetult enne tehingut eluruume üle vaatamata. Kostja andis juba alguses hagejale üle kaasomandi osa hinda käsitleva 1Partner Kinnisvara hindamisakti, milles on majaosa (3toalise korteri) hinnaks märgitud 2.130.000 krooni ning käsitletud ka korteri seisukorda. Hindamisaktist nähtub, et korter oli heas seisus, kuid perspektiivis vajab täiendavat siseviimistluse remonti. Kostja on teavitanud hagejat hagiavalduses märgitud puudustest ja sellest, et korter vajas täiendavat viimistlusremonti ning hageja on olnud nõus asja ostmisega koos talle teadaolevate puudustega. Veekahjustuse põhjuse likvideeris kostja
10. a. ja mingeid veekahjustusi pärast seda ei ole tekkinud. Korteril ilmnenud veekahjustusi ei ole kostja püüdnud varjata ning tegemist ei ole varjatud puudustega

-i tähenduses. Et korteril võivad olla veekahjustused, pidi hageja teadma nagu sedagi, et seoses katuse vahetusega neid enam tekkida ei saa. Hageja ei saanud kostjale kuuluvaid eluruume üle vaadata enne tehingut, kuivõrd ostja vahetus tehingu toimumise ajal notari juures (algselt pidi leping sõlmitama O. F.) ning hageja ise ei nõudnud enne tehingu sõlmimist eluruumide ülevaatamist, kuigi selline võimalus tal oli. Hageja oli nõus omandama kinnisasja mõttelise osa selliselt, et ei pidanud ruumide ülevaatamist enne tehingut vajalikuks. Sellise otsuse tegemisel pidi ta tuginema kellegi teadmisele. Selleks võib olla tema enda teadmine sellest, et kostja kasutas eluruumi elamiseks ka pärast katuse vahetust, pealegi elas hageja ise samas elamus, mille kaasomanikuks on tema isa O. F.. Hageja ei või tugineda kohustuse rikkumisele, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu (ta ei vaadanud eluruumi üle). Hageja poolt esitatud

1. juuli
2. a. ekspertiisiakt on sisult vastuoluline ja rida selle järeldusi on põhjendamata. Sellest ei selgu, millistele ehitusnormidele II korruse viimistlus ei vasta ja miks on fassaadi renoveerimistööd ebakorrektsed, esitatud hinnakalkulatsioon on paljasõnaline ja lahti kirjutamata ning vastuolus akti järeldustega. Fassaaditööd on tehtud 4 kaasomanike teadmisel ja kokkuleppel ning nende tegemisest ja selle viisidest olid teadlikud nii kaasomanikud kui hageja, kes eluruumis elas. Lepingu eseme tegelik väärtus oli 1.900.000 krooni. Müügihinnaks oli kõigest 1.200.000 krooni. Seega on kostja müünud oma osa kaasomandist alla turuväärtuse, millega hageja on säästnud märkimisväärse summa. Hagejal puuduks õigus nõuda väidetavalt enammakstud 76.085 krooni tasumist ka seetõttu, et hageja ei alandanud ostuhinda 76.085 krooni võrra.
3. septembril
4. a. esitatud ostuhinna alandamise avalduses on hinda alandatud 120.468 krooni võrra. Esimese astme kohtu otsus
5. mai
6. a. otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Pooled sõlmisid
7. mail
8. a. lepingu, millega kostja võõrandas hagejale ½ mõttelist osa Tallinnas XXXXXXXXXX XX asuvast kinnistust 1.200.000 krooni eest.
9. septembril
10. a. esitas hageja kostjale avalduse ostuhinna alandamiseks 120.478 krooni võrra, kuna hoone on ehituslike puudustega.

§ 112lg.

1 sätestab, et kui lepingupool võtab vastu kohustuse mittekohase täitmise, võib ta alandada tema poolt selle eest tasumisele kuuluvat hinda võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. Seega saab hageja hinda alandada juhul, kui kostja on lepingut rikkunud. Ehitiste Riskihalduse OÜ

1. juuli
2. a. arvamuse kohaselt on võõrandatud mõttelisel osal järgmised puudused: laed ja tapeet on saanud niiskuskahjustusi, aluspõrand ühes ruumis on läbivajunud umbes 100 mm, aknaavade servad on vooderdamata ja viimistlemata; laudvoodri ja villa all on kasutuskõlbmatu puitmaterjal.

§ 77lg.

1 sätestab, et võlgnik peab kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava kvaliteediga. Kui lepingulise kohustuse täitmise kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, peab lepingupool kohustuse täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga. Lepingu punktis

2. 3 kinnitas kostja, et lepingu esemel ei ole mingeid talle teadaolevaid varjatud puudusi, millest ta ei ole ostjale teatanud või mida ostja ei saanud märgata ülevaatuse teostamisel. Lepingu punktis
4. 2 on ostja kinnitanud, et ta on üle vaadanud lepingu eseme koosseisu kuuluvad ehitised ja rajatise (välja arvatud müüja ainukasutuses- ja valduses olevad ruumid) ning talle müüja poolt nende kohta esitatud dokumentatsiooni ja ta on eelnimetatud andmete alusel teadlik ehitiste ja rajatiste seisukorrast. Vaidlust ei ole selles, et hageja oli enne ostu-müügilepingu sõlmimist tutvunud 1Partner Kinnisvara Tallinn OÜ hinnanguga, mille kohaselt on elamu ehitatud
5. a. ja müüdav mõtteline osa vajab perspektiivis täiendavalt siseviimistluse remonti. Sellest tulenevalt oli hageja teadlik, et lepinguesemel on siseviimistluse puudused. Kohus ei nõustu hageja väitega, et puudused on tunduvalt ulatuslikumad, kui selline kirjeldus viitas. Kõiki hageja poolt viidatud puudusi saab käsitleda puudustena, mis on kõrvaldatavad siseviimistluse remondiga, välja arvatud kõlbmatu puidu väljavahetamine. Hageja esitatud remonttööde maksumuse kalkulatsioonist selgub, et siseviimistluse remonttööde maksumus on 82.468 krooni. Arvestades, et müüdud mõttelise osa väärtus oli 1.900.000 krooni, siis ei saa siseviimistluse remonttööde maksumust summas 82.468 krooni pidada selliseks summaks, mis väljub tavapärase siseviimistlusremondi maksumusest. Hageja esitatud remonttööde maksumuse kalkulatsioonist selgub samuti, et fassaaditööd, kõlbmatu puidu väljavahetamine ja uue laudise paigaldus maksab 38.000 krooni. Neid remonttöid ei saa pidada siseviimistluse remontöödeks. Samas pidi hageja teadma, et ta ostab mõttelise osa elamust, mis on ehitatud rohkem kui 50 aastat tagasi. Seega pidi hageja arvestama ka ehitise tavapärase kulumisega. Puudub alus väita, et kasutuskõlbmatu puitmaterjaliga seonduv puudus väljub ehitise tavapärase kulumise piirest. 5 Kuna hageja oli teadlik siseviimistlusremondi vajadusest ning kasutuskõlbmatu puitmaterjaliga seonduv puudus ei välju tavapärase kulumise piirest, siis ei ole kostja müügilepingut rikkunud. Seega tuleb hageja nõue hinna alandamise tõttu raha tagastamiseks jätta rahuldamata. Sellest tulenevalt tuleb jätta rahuldamata ka nõuded kahju hüvitamiseks ning intresside ja viiviste väljamõistmiseks. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada. Maakohus on asjas kogutud tõendeid ebaõigesti hinnanud ja teinud ebaõige järelduse, et kostja ei ole müügilepingut rikkunud. Vaidlust ei ole selles, et müügilepingu esemel olid puudused, mida on kirjeldatud Ehitise Riskihalduse OÜ arvamuses ning müügilepingu punktis
7. 3 kinnitas müüja, et lepingu esemel ei ole varjatud puudusi, millest ei ole ostjale teatatud või mida ostja ei saanud märgata ülevaatuse teostamisel. Kuivõrd ühelt poolt puudused esinesid ja teiselt poolt oli müüja kinnitanud puuduste mitteesinemist, saab müüjat lugeda lepingut nõuetekohaselt täitnuks üksnes siis, kui asja lahendamisel oleks tuvastatud, et ostja oli lepingu eseme puudustest teadlik läbi selle, mida kostja oli talle teatanud või mida sai märgata lepingu eseme ülevaatusel. Menetluse käigus on tuvastatud, et kostja ainukasutuses olnud ruumide ülevaatust hageja poolt ei toimunud ning see on ka fikseeritud müügilepingu punktis
10. Järelikult küsimus, kas müüja vastutab lepingu eseme puuduste eest või ei, oleneb sellest, kas kostja teavitas hagejat puuduste olemasolust või mitte. Apellandi arvates on väljaspool kahtlust, et Ehitise Riskihalduse OÜ arvamuses kirjeldatud puudustest hagejale teatatud ei olnud: kostja poolt hagejale esitatud 1Partner Kinnisvara Tallinn OÜ hinnangust selliseid puudusi ei ilmnenud ning kostja ei teavitanud hagejat puudustest ka mingil muul viisil. Seega müüja poolt müügilepingu punktis
12. 3 antud kinnitus ei vasta tõele ning ühtlasi ei vasta lepingu eseme kvaliteet lepingus sätestatule. Täitmata on

§ 217

lõikes 1 sätestatud kohustus ja müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest

§ 218lg.

1 alusel. Maakohus tegi 1Partner Kinnisvara Tallinn OÜ hinnangust ebaõige järelduse, et hageja oli teadlik siseviimistluse puudustest. Kohus ei ole kõnealuse järelduse tegemisel arvestanud, et punktis

3. 4 on hindaja konstateerinud, et ülevaatuse põhjal otsustades on korter heas seisukorras, kuid sealsamas on hindaja väljendanud arvamust, et perspektiivis vajab korter täiendavalt siseviimistluse remonti. Punktis
4. 3 on hindaja samuti võtnud väärtust alandava tegurina arvesse, et korter vajab perspektiivis sanitaarremonti. Loetletud asjaolusid arvestades on ilmselge, et kõnealuse eksperthinnangu alusel ei saanud hageja kuidagi olla teadlik sellistest puudustest, mille olemasolu fikseeriti Ehitise Riskihalduse OÜ arvamuses. 1Partner Kinnisvara Tallinn OÜ hinnangust järeldus see, et lepingu ese on heas seisukorras ja ehk tulevikus vajab see siseviimistluse remonti. Selline hinnang kajastab tavapärast kasutuses olnud eluruumi seisundit, mis on heas korras ning mis nii, nagu iga pikemat aega kasutuses olnud ruum, vajab tulevikus tapeetimist-värvimist jms. Tegelik olukord oli oluliselt halvem. Eluruumi, millel on tuvastatud puudused – kõigi lagede tõsised niiskuskahjustused, praod, põrandate läbivajumine 10 cm ulatuses, vooderdamata akende paigaldusavad – ei ole tavapäraselt omased heas seisukorras korterile ning need tuleb kõrvaldada enne ruumide kasutusse võtmist, mitte "perspektiivis". 1Partner Kinnisvara Tallinn OÜ hinnangust nähtuva remondivajaduse iseloom (s. h. see, kas korter vajab remonti kohe või tulevikus ning milliseid töid eeldatav remont hõlmaks) erineb oluliselt sellest, mis tuleneb Ehitise Riskihalduse OÜ arvamusest. Müügilepingu tingimuste kohaselt pidi lepingu ese olema varjatud puudusteta ning seega ei saanud ostja eeldada, et ta peab kohe hakkama tegema kulutusi lepingu eseme puuduste kõrvaldamiseks. Puuduste kõrvaldamise maksumus ja selle suhe lepingu eseme väärtusesse ei ole siinjuures oluline. Maakohtu seisukoht, et puuduste kõrvaldamise 6 maksumus ei ületa tavapärase siseviimistlusremondi maksumust, ei tarvitse iseenesest olla vale, kuid sellest seisukohast ei saa järeldada, et müüja ei vastutagi selliste puuduste eest. Ehitise Riskihalduse OÜ arvamusest nähtub, et II korruse fassaaditööde tegemise käigus on laudvoodri ja villa alla jäetud kasutuskõlbmatu puitmaterjal, mis tuleb utiliseerida. Järelikult ei ole tegemist puudusega, mis kaasneb hoone tavapärase kasutamisega (kulumisega), vaid veaga fassaaditööde teostamisel: uuesti paigaldatud fassaadimaterjali alla jäeti vana puitmaterjal, mis niiskuse ja tuulutusvuugi puudumise mõjul muutus kasutuskõlbmatuks (s. h. on võimalik seenkahjustus). Kuna kumbki pool ei esitanud menetluses väidet, et kõnealune puudus on käsitletav ehitise tavapärase kulumisena, ei saanud maakohus TsMS § 436 lõikest 4 tulenevalt sellele asjaolule tugineda. Vastustaja seisukoht Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsust tühistada, küll tuleb TsMS § 657 lg. 1 p. 21 alusel otsuse põhjendust täpsustada. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja kui müüja andis hagejale
5. mail
6. a. sõlmitud müügilepingu alusel üle mõttelise osa kokkulepitud omadustega asjast või ei vastanud ehitiseosa, mida lepingu sõlmimiseni oli kinnistu seniste kaasomanike kokkuleppe kohaselt kasutanud elamiseks kostja, kokkulepitud tingimustele ning kas hagejal on sellele lepingurikkumisele tuginedes õigus alandada ostuhinda

§ 112

alusel.

§ 77lg.

1 kohaselt peab võlgnik kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava kvaliteediga ning kui lepingulise kohustuse täitmise kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, peab lepingupool kohustuse täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga. Ka müügilepingu korral peab

§ 217lg.

1 järgi ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele muu hulgas kvaliteedi osas.

§ 217lg.

2 p. 1 kohaselt ei vasta asi lepingutingimustele muu hulgas siis, kui sellel ei ole kokkulepitud omadusi.

§ 217lg.

2 p. 2 järgi ei vasta müüdud asi lepingutingimustele lisaks ka siis, kui asi ei sobi otstarbeks, milleks ostja seda vajab või milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. Vaidluse lahendamiseks on oluline tuvastada, millistele tingimustele pidi müügilepingu ese poolte kokkuleppe kohaselt vastama ning kas see tegelikkuses neile tingimustele vastas. Müügilepingu tekstis ei sisaldu tingimusi lepingueseme puuduste kohta. Lepingu punktis

2. 3 on kostja (müüja) kinnitanud, et lepingu esemel ei ole mingeid talle teadaolevaid varjatud puudusi, millest ta ei oleks ostjale teatanud või mida ostja ei saanud märgata ülevaatuse teostamisel. Lepingu punktis
5. on hageja (ostja) kinnitanud, et ta on üle vaadanud lepingu eseme koosseisu kuuluvad ehitised ja rajatise (välja arvatud müüja ainukasutuses ja valduses olevad ruumid) ning talle müüja poolt nende kohta esitatud dokumentatsiooni ja ta on nende andmete alusel teadlik ehitiste ja rajatiste seisukorrast. Apellatsioonikohtu istungil kinnitas hageja, et dokumentatsiooni all selles lepingupunktis on silmas peetud 1Partner Kinnisvara Tallinn OÜ koostatud hinnangut (kd. I, tl. 54 jj.), mille kostja talle enne lepingu sõlmimist esitas. Selles aktis on muuhulgas osundatud vajadusele perspektiivis teha kostja eluruumides sanitaarremont. Samas ei ole vaidlust ka selle üle, et kostja ainukasutuses olnud eluruum asus
6. a. ehitatud elamu II korrusel. Vanade eluruumide puhul tuleb arvestada sellega, et nende senisest tavapärasest kasutamisest tingitud kulumine ja sellega kaasnevad puudused, mida sarnastel uutel eluruumidel ei esine, ei kujuta endast veel lepingutingimustele mittevastavusi. Lepingutingimustele mittevastavust tuleb jaatada siis, kui eluruumil on puudusi, mida müüdud asjaga võrreldavatel vanadel eluruumidel tavaliselt ei esine (vt. Riigikohtu lahendi 3-2-1-23-10 punkt 12). Hageja väitel teadis ta eluruumi olukorrast 1Partner Kinnisvara 7 Tallinn OÜ arvamuse kohaselt. Selle arvamuse järgi vajas eluruum perspektiivis siseviimistluse remonti. Kostja elas eluruumis vahetult enne müügilepingu sõlmimist; hagejale kui isikule, kes samas elamus elas, oli see teada ja hageja ei ole tuginenud väitele, nagu oleks lepingutingimuseks seatud kostja eluruumis värske remondi tegemine. Seega tuleb eeldada, et kokkulepitu kohaselt võis eluruum vajada sanitaarremonti. Lisaks eespooltoodule ei olnud vaidlust selle üle, et hageja omandas müügilepingu esemeks olnud mõttelise osa kinnistust 1.200.000 krooni eest ning et selle eseme turuväärtus ületas sel ajal 1.900.000 krooni. Hageja ja tema isa laenutaotluse tõttu pangale esitamiseks tellitud kinnisvarabüroo arvamuse kohaselt (kd. I, tl. 202) oli kogu kinnistu väärtuseks sel ajal üle 5, 7 miljoni krooni, mis võimaldab hagejale müüdud mõttelise osa väärtuseks pidada koguni 2, 85 miljonit krooni. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja omandas vaidlusaluse lepingueseme olulises ulatuses alla turuväärtust. Ka seda asjaolu arvestades on ülimalt tõenäoline, et lepingueseme väärtuse kokkuleppimisel peeti muuhulgas silmas asjaolu, et kosja kasutuses olevad eluruumid vajavad teatud ulatuses remonti. Hagiavalduses tugines hageja väitele, et müügilepingu ese ei vasta lepingutingimustele seetõttu, et kostja ainukasutuses olnud ruumides olid laed saanud niiskuskahjustusi, aluspõrand ühes ruumis oli umbes 10 cm võrra läbi vajunud ning akende paigaldusservad olid vooderdamata ja viimistlemata. Menetluse kestel on jutuks olnud ka II korruse fassaadi puudus – fassaadi kaetud osade alla jääv kasutuskõlbmatu puitmaterjal. Kostja ei vaidlustanud asjaolu, et tema ainukasutuses olnud eluruumil olid hagiavalduses märgitud puudused, kuid väitis, et hageja oli müügilepingu sõlmimisel nendest puudustest teadlik ja tegemist ei ole müügilepingu rikkumisega. Fassaadi väidetava puudusega kostja ei nõustunud. Mis kostja kasutuses olnud eluruume puudutab, siis nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et nende puudusi ei saa hageja esitatud tõendite alusel pidada taolisteks, mis ei oleks kõrvaldatavad sanitaarremondi käigus, selle tegemise vajadus oli aga märgitud kostja poolt hagejale esitatud 1Partner Kinnisvara Tallinn OÜ
7. veebruari
8. a. aktis (kd. I, tl. 54 jj.), aga ka avalikkusele suunatud müügikuulutuses (kd. I, tl. 69). Nii ei nähtu hageja poolt ühes hagiavaldusega esitatud Ehitiste Riskihalduse OÜ
9. juuli
10. a. aktist (kd. I, tl. 14 jj.) kahjustuste üksikasjalikku kirjeldust ja ulatust ning selle põhjal ei ole võimalik järeldada, kas eluruumi puuduste kõrvaldamiseks vajatakse muud kui sanitaarremonti. Näiteks nähtub aktile lisatud remonttööde hinnakalkulatsioonist, et vajalik on aluspõrandate tasandus ühes toas, kuid see ei too kaasa põrandate viimistlust (kd. I, tl. 18 read 1 ja 2). Seda võib mõista selliselt, et aluspõrandate tasandus kujutabki endast sanitaarremondi käigus tehtavat põranda viimistlust, mingeid täiendavaid selgitusi aktis aga ei sisaldu. Menetluse käigus on kostja juhtinud tähelepanu hageja esitatud akti üldsõnalisusele ja piisava põhjenduse puudumisele (kd. II, tl. 48 – 49), hageja ei ole selle tõendi puuduste kõrvaldamiseks aga täiendavaid tõendeid esitanud. Seinte ja lagede viimistlustööd kuuluvad kolleegiumi hinnangul kahtluseta viimistlustööde hulka, mille tegemise vajadus pidi hagejale selguma kas või 1Partner Kinnisvara Tallinn OÜ aktist. Tunnistaja I. F. ütlused (kd. I, tl. 105) ei anna alust teistsugusele järeldusele, sest need ei võimalda teha järeldusi vajaliku remondi ulatuse ja liigi kohta. Pealegi tuleb selle tunnistaja ütluste puhul arvestada asjaoluga, et tegemist on hageja emaga, kelle ütlused loomuliku sümpaatia tõttu oma poja ja tema huvide vastu on suure tõenäosusega mõnevõrra kallutatud. Taolisele kallutatusele viitabki, näiteks, asjaolu, et tunnistaja arvamuse kohaselt seisnes eluruumi puudus muuhulgas ka selles, et elektrijuhtmeid ei olnud vahetatud, samas kui Ehitiste Riskihalduse OÜ arvamusest ei nähtu, nagu oleks elektrijuhtmete olukord tinginud nende väljavahetamise. Lisaks sellele, 1Partner Kinnisvara Tallinn OÜ ja BPE Kinnisvaraekspert OÜ, kes mõlemad on asjatundjad kinnisvara hindamise alal selle seisundist tulenevalt, on leidnud, et vaidlusalused, kostja ainukasutuses olnud eluruumid on heas seisundis (kd. I, tl. 54 jj. ja 202). Et mõlemad asjatundjad on eluruumid üle vaadanud – esimene veebruaris
11. a. ja teine 8
12. aprillil
13. a., siis ei saa eeldada, et eluruumi seisundi hindamisel ei oleks selle puudusi arvesse võetud. Asjatundjate arvamusest järeldub, et vaidlusalustel eluruumidel ei olnud puudusi, mida müügilepingu eseme hulka kuuluvate eluruumidega võrreldavatel vanadel eluruumidel tavaliselt ei esine. Pealegi, et kostja vaidlusaluses eluruumis elas, siis tuleb ka sellest lähtudes eeldada, et eluruum oli elamiskõlblik. Sama on kinnitanud nii eespool nimetatud 1Partner Kinnisvara Tallinn OÜ (kd. I, tl. 54 jj.), kelle asjatundja vaatas eluruumi üle kostja tellimusel, kui BPE Kinnisvaraekspert OÜ, kelle asjatundja hindas seda krediidiasutusele esitamiseks hageja isa tellimusel (kd. I, tl. 202). Eespoolkirjeldatust järeldub aga, et kinnisvara asjatundjate arvates ei olnud kostja kasutuses olnud eluruumil puudusi, mis oleksid takistanud selles elamast. Veel enam, hageja isa tellitud hinnangu kohaselt oli kinnistul asuva elamu vanema osa (s. h. elamu II korrus, kus asus kostja ainukasutuses olnud eluruum) eluruumidest osa renoveeritud ja osa keskmises seisukorras, elamu vanema osa üldseisukorda hindas asjatundja aga turu keskmisest paremaks (kd. I, tl. 202 (lk. 15)). Nende tõendite alusel saab järeldada, et eluruum ei vajanud elamiskõlblikkuseks kohest remonti. Oma väidet, nagu oleksid vaidlusaluse eluruumi puudused olnud ulatuslikumad kui hagejal oli alust eeldada, ei ole hageja seega tõendanud. Eespooltoodud põhjendusel leiab kolleegium, et kostja kasutuses olnud eluruumid vastasid lepingus kokkulepitule ja selle eluruumi puudused ei anna hagejale alust õiguskaitsevahendi kohaldamiseks. Fassaadi puuduste kohta ei ole hageja kogu menetluse kestel esitanud oma sõnaselgeid väiteid, viidates hagiavalduses vaid selle lisana esitatud Ehitiste Riskihalduse OÜ
14. mai
15. a. aktile (kd. I, tl. 2). Kostja ei ole selle puuduse esinemist tunnistanud, seega pidi hageja puuduse olemasolu tõendama. Kolleegium leiab, et hageja ei ole seda tõendanud. Nii on hageja selle puuduse kohta esitanud üksnes eespoolmainitud
16. mai
17. a. akti, mille punktis 6 on väidetud, et II korruse fassaaditööde kaetud osade all on laudvoodri ja villa alla jäetud kasutuskõlbmatu puitmaterjal. Samas ei nähtu aktist, milles seisneb puitmaterjali väidetav kõlbmatus ja milliste tunnuste ning normide alusel on taolisele järeldusele jõutud. Ka ei nähtu sellest mingite uuringute või mõõtmiste tegemist. Seega ei sisalda akt piisavaid objektiivseid asjaolusid, mida asjatundja järeldus oleks eeldanud. Kolleegium leiab, et ainuüksi
18. juuli
19. a. aktis esitatud andmed ei anna piisavat alust tuvastada, et II korruse fassaadil oleks olnud aktis väidetud puudused, mingeid muid tõendeid selle puuduse kohta ei ole hageja aga esitanud vaatamata sellele, et kostja oma vastuses hagiavaldusele akti puudustele osundas. Seega ei ole hageja oma väidet fassaadi puudusest tõendanud ja juba ainuüksi sellest tulenevalt ei saa kerkida küsimust lepingurikkumisest ja selle alusel õiguskaitsevahendi kohaldamisest. Apellatsioonimenetluse menetluskulud tuleb vastavalt TsMS § 171 lõikele 1 jätta apellandi kanda. Imbi Sidok Peeter Pällin Malle Seppik