← Eesti

3-10-210/50

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Virgo Saarmets ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 6. oktoober 2010, Tallinn Haldusasja number 3-10-21

§ 12lg 8 p 2 kohaselt ning vara on E.

Aabi heauskses omandis. 11. H. Mäematt esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse 18.11.2009 korralduse nr 1878-k tühistamiseks. 1) Vaidlusalune korraldus rikub kaebaja subjektiivset õigus saada omandireformi objekt (Kandle tn 20 hoone ja krunt) tagasi kas tervikuna või osaliselt. 2

(10)3-10-210 2) Vastustaja ei teavitanud kaebajat vastavalt Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määruse nr 36 Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord (Kord) p-dele 25 ja 27 ekspertiisi määramisest ega selle läbiviimisest, rikkudes sellega haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg-st 1 tulenevat isiku ärakuulamise kohustust. 3) Ekspertarvamuses sisaldub oluline viga, mis mõjutab kogu ekspertarvamuse kasutamiskõlblikkust. Kõik arvutused ja ehitustehnilised arvestused mahu, põhitarindite muutuste ja ruumala muudatuse jms tähtsust omava väljaselgitamiseks on tehtud, võrreldes omavahel
  1. a ja
  2. a andmeid. Ekspertiisiakti lisadest nähtub, et Kandle tn 20 asuvad ehitised ei olnud natsionaliseeritud
  3. a RKN otsusega, vaid antud 12.12.1950 otsusega nr 635 peremehetu varana kohalikku elamufondi. Selle ajani ei olnud ehitise omand muutunud; isikud, kellel oli õigus omandit vallasasjana pärida, et julgenud pärandit vormistada, samas ei olnud nad valdusest loobunud. 4) Kandle tn 20 elamu tagastamise kohta ei ole kuni kaevatava korralduse tegemiseni tehtud kehtivat tagastamisotsust. Tallinna Linnavalitsuse 19.03.2001 korraldus kaotas oma õigusjõu seda tühistava kohtuotsusega. Korralduse vastuvõtmise hetkel kehtinud ORAS § 12 lg 8 järgi tuli alates 02.03.1997 lähtuda hoone säilivuse üle otsustamisel Vabariigi Valitsuse 25.11.1997 määrusest nr 220 Ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise kord ja metoodika (Metoodika). Selle kohaselt on hindamisele kuuluvaks asjaoluks ehitise väärtus. Ehitise väärtusesse ei arvestata neid uuendusi ja parendusi, mis ei vasta Korra vastuvõtmise ajal kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse §-le 43 (ehitusseaduse § 3 nõuded). Menetlusviga sisaldub ka selles, et välja jäi selgitamata hoones pärast õigusvastast võõrandamist tehtud, kuid arvesse mittevõetavate tööde väärtuse ulatus üldisest muudatuste väärtusest. Hoone senine valdaja on teinud remonttöid hoone tule- ja elektriohutuse tagamiseks. Kõik ehitises tehtud tööd, mis on ehitise säilimisele ohuks, peavad olema ehitise väärtusest väljaspool. 5) Korralduses ei ole arvestatud Tallinna Linnavalitsuse 19.03.2001 korralduse nr 986-k osas tehtud kohtuotsustega. Kohtud leidsid, et vara tagastamata jätmise ja kompenseerimise menetluse alustamine oli õigusvastane, sest Kandle tn 20 vara tagastamise menetluses kaalub õigustatud subjekti huvi üles avaliku huvi ning haldusorgan ei ole vara tagastamise üle otsustamisel järginud kehtivat seadust (
  4. a kehtinud ORAS § 12 lg 8 p 1 ja 2 redaktsiooni) ega selgitanud välja hoone vähemalt osalise tagastamise võimalust. Jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et vara mittetagastamise korraldus kui selline on isiku õiguspärast ootust ja õiguskindlust rikkuv. Kohtuotsusega tuvastatud asjaolud ja õiguse kohaldamine on vaieldava korralduse vastuvõtmiseks vastustajale siduvad.
  5. Tallinna Linnavalitsus palus jätta kaebuse rahuldamata. 1) Korraldus vastab HMS §-s 54 nimetatud nõuetele ning menetlusnõuete rikkumist ei saa antud juhul pidada selliseks, mis tooks kaasa haldusakti tühisuse. Ka menetluse ökonoomika seisukohalt on ebaõige tunnistada haldusakti kehtetuks vaid menetlusvea tõttu. Vaidlusalune korraldus on sisuliselt õige, kuna ekspertarvamusest selgub, et Kandle tn 20 ehitis ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Korra ja Metoodika sätete rikkumine võiks vara tagastamise korralduse tühistamise aluseks olla siis, kui menetlusnormide rikkumise tõttu jäid esitamata teave ja dokumendid, mis võisid mõjutada eksperthinnangut. Kaebaja pole esitanud ega viidanud mitte ühelegi teabele või dokumendile, mis oleks oluliselt mõjutanud eksperthinnangut. Kaebusest ei selgu, millised vajalikud ja asjakohased asjaolud jäid eksperdil välja selgitamata. 2) Vastustajal puudub omandireformi käigus ehitiste tagastamisel kaalutlusõigus, kuna seaduste regulatsioon määrab täpselt kindlaks, millistel tingimustel tuleb ehitis tagastada ja millistel juhtudel jätta tagastamata ning kompenseerida. Antud juhul ei saa pidada teavitamis- ning ärakuu- 3
(10)3-10-210 lamiskohustuse kui menetlusnormi rikkumist selliseks, mistõttu saaks pidada vaidlusalust korraldust kehtetuks. 3) Ekspertarvamus lähtub vara võõrandamise aja määramisel ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 13.09.1993 otsusest nr 1060, millest nähtub, et maja valdus on maha jäetud reaalse repressiooniohu tõttu, repressioonioht on tõendatud. Vastavalt ORAS kuni 02.03.1997 kehtinud metoodikale on ekspertarvamuses kõik arvutused tehtud õigesti, võrreldes
  1. a ja
  2. a andmeid, kuna 13.03.1995 keskkonnaministri määruse nr 16 p 1.3 kohaselt võrreldakse võrdluses õigusvastaselt võõrandatud jääkvara osakut vara võõrandamise momendi seisuga (A=100%) tänaseks uuendatud ja asendatud jääkvara kogu osakuga (B=x%); kriteeriumiks on seega 1/2A. Seega määratakse põhitarindite kulumid võõrandamise kuupäeva (23.07.1940) seisuga ja omandireformi alguse (20.06.1991) seisuga. Alates 02.03.1997 kehtima hakanud ORAS redaktsiooni kohaselt hinnatakse ehitist hindamise aja seisuga, kuid samuti võrreldakse võõrandamise momendi ja omandireformi alguse seisu. 4) Isegi kui lugeda võõrandamise kuupäevaks 12.12.1950, oleks metoodika põhimõtte kohaselt siiski arvutused sellised, mis jätaksid õigustatud subjekti taotluse hoone tagastamiseks rahuldamata. Võõrandamise aja muutumisega 10 aasta võrra suureneks õigusvastaselt võõrandatud vara kulum. Seega väheneks hoone jääkväärtus võõrandamise hetkel. Kuna hindamisel vaadeldakse vaid põhitarindeid, on muutus suhteliselt väike, sest normatiivne kulum on 1-2% aastas. Kandle tn 20 ehitise kohta olemasolevatest andmetest nähtub, et ehitustöid aastatel 1940-1950 ei tehtud. Lisaks oli elamu selle ajani, mil ta arvati Kohalike Nõukogude Elamufondi koosseisu, pooleliolev ehitis. Eksperdi ülesandeks õigusvastaselt võõrandatud vara säilivuse ekspertarvamuse koostamisel ei ole õiguslike hinnangute andmine. Metoodika kohaselt puudub vajadus välja selgitada hoones pärast õigusvastast võõrandamist tehtud, kuid arvesse mittevõetavate tööde väärtuse ulatust üldisest muudatuste väärtusest. Väär on kaebaja väide, mille järgi kõik ehitises tehtud tööd, mis on ehitise säilimisele ohuks, peavad olema ehitise väärtusest väljaspool, kuna metoodikas puuduvad igasugused viited kaebuses toodud arvutusskeemi rakendamiseks. 5) Kuna ehitis ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul, on ekslik ning põhjendamatu väide, et võis esineda võimalus hoone tagastamiseks. Ringkonnakohus leidis 11.12.2003 otsuses, et korraldus nr 986-k oli õigusvastane, sest haldusorgan ei järginud hoone tagastamise küsimuse lahendamisel kehtivat seadust, st alates 02.03.1997 kehtivat ORAS § 12 redaktsiooni, ega selgitanud välja hoone vähemalt osalise tagastamise võimalust. Pärast ringkonnakohtu 11.12.2003 otsust on oluliselt muutunud kohtupraktika küsimuses, millist ORAS § 12 lg 8 redaktsiooni tuleb kohaldada ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse määramisel. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-2-08 märkinud, et kui kohaliku omavalitsuse täitevorgan ei ole jõudnud teha otsust ehitise tagastamise või mittetagastamise kohta 02.03.1997, tuleb pärast selle tähtaja saabumist rakendada ehitiste hindamisel Korda ja alates 02.03.1997 kehtivat ORAS § 12 lg 8 redaktsiooni. Kui kohaliku omavalitsuse täitevorgan on jõudnud teha otsuse ehitise tagastamise või mittetagastamise kohta enne 02.03.1997, siis tuleb ka edaspidi sama ehitise hindamisel lähtuda enne 02.03.

§ 12lg 8 redaktsioonist.

Kaebajale tagastati Kandle tn 20 asuv hoone Tallinna Linnavalitsuse 27.10.1993 korraldusega nr 1151-k, st enne 02.03.1997. Seega kuulub uue kohtupraktika kohaselt Kandle tn 20 asuva hoone endisel individualiseeritaval kujul säilivuse kindlaksmääramisel kohaldamisele ainult enne 02.03.

§ 12lg 8.

Seega on ebaõige kaebaja väide, et ringkonnakohtu 11.12.2003 otsuses tuvastatud asjaolud ja õiguse kohaldamine on vaieldava korralduse vastuvõtmisel siduvad. 13. Tallinna Halduskohus tühistas 07.04.2010 otsusega Tallinna Linnavalitsuse 18.11.2009 korralduse nr 1878-k. 4

(10)3-10-210 1) Vastustaja on vastuses omaks võtnud, et ta ei teavitanud kaebajat vastavalt Korra p-le 27 ekspertiisi tellimisest, mistõttu puudus kaebajal võimalus eksperdile tõendeid ja dokumente esitada. Menetlusnõuete rikkumine ei saa aga kaasa tuua vaidlustatud korralduse tühistamist, kui rikkumine ei võinud mõjutada asja otsustamist ning sama sisuga haldusakt tuleks siiski uuesti välja anda (HMS § 58). Kaebaja halduskohtumenetluses uusi, ekspertarvamust ümberlükkavaid tõendeid ei esitanud, mistõttu ei saa järeldada, et ta oleks esitanud neid ekspertiisi käigus. Samas on kaebaja seisukohal, et ekspertarvamuse koostamisel on lähtutud valest vara õigusvastase võõrandamise ajast. Kaebaja peab vara õigusvastase võõrandamise ajaks 12.12.1950, mil Tallinna linna TSN TK otsusega nr 635 anti elamu kui peremehetu vara nõukogude elamufondi. Ekspertarvamuses on vara õigusvastase võõrandamise ajaks loetud 23.07.1940, mil maa natsionaliseeriti Riigivolikogu deklaratsiooniga. Kohus nõustub kaebajaga, et maa Riigivolikogu deklaratsiooniga natsionaliseerimise aega ei saa automaatselt pidada maal asuvate hoonete õigusvastase võõrandamise ajaks. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 13.09.1993 otsus ei kinnita, et majavaldus oleks koos maaga natsionaliseeritud, vaid selles tuvastatakse, et majavaldus on maha jäetud reaalse repressiooni ohu tõttu. ORAS § 6 lg-d 1, 2 ja 4 eristavad vara natsionaliseerimist ning õigusvastaste repressioonide tõttu vara mahajätmist. Asjaolu, mis võib kinnitada vara mahajätmist repressiooniohu tõttu, on vara peremehetuks muutumine. Tallinna linna TSN TK 12.12.1950 otsus elamu kui peremehetu vara nõukogude elamufondi andmise kohta võibki viidata asjaolule, et vara jäeti maha repressiooniohu tõttu. 2) Korra p 18 kohaselt tuleb avalduste läbivaatamisel ja tõendite hindamisel kindlaks määrata vara omanik õigusvastase võõrandamise hetkel. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 13.09.1993 otsuse nr 1060 p-ga 2 loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Aline Nõmmikule, kes vastab ORAS §-s 7 toodud nõuetele. Aline Nõmmik suri 13.12.1944, seega enne elamu nõukogude elamufondi andmist, mistõttu vara õigusvastase võõrandamise ajaks ei saaks pidada kaebaja poolt välja pakutud 12.12.
  1. Tallinna Riikliku Notariaalkontori registreerimisraamatusse on 23.12.1948 notariaalregistri nr 11518 all registreeritud Kandle tn 20 maja hooldajaks Aline Nõmmiku minia Leontine Nõmmik põhjusel, et kohal ei viibi surnud Aline Nõmmiku pärijaid. Eesti Riigiarhiivi 07.07.1993 arhiiviteatisest nähtuvalt arreteeriti Aline Nõmmiku poeg Sigurd Nõmmik Riikliku Julgeoleku organite poolt 05.11.1944 ning NSVL SM Erinõupidamise 04.03.1946 otsusega mõisteti talle 10 aastat vabadusekaotuslikku karistust, ta vabanes 05.03.
  2. Julgeolekukomitee vastusest Tallinna linna TSN TK Elamute Valitsuse juhataja päringule 01.02.1960 ilmneb, et Sigurd Nõmmikut ei karistatud koos vara konfiskeerimisega. Tallinna Linnaarhiivi teatise järgi natsionaliseerimistoimikutest ei nähtu, et maja oleks natsionaliseeritud. Seega ei saa lugeda elamu õigusvastase võõrandamise ajaks Riigivolikogu deklaratsiooniga maa natsionaliseerimise aega 23.07.1940, millest on lähtutud ekspertarvamuse koostamisel. Puuduvad andmed ka selle kohta, et elamu oleks konfiskeeritud või muul viisil õigusvastaselt võõrandatud Aline Nõmmiku elu ajal. Samuti puuduvad vara tagastamise toimikus tõendid, millest ilmneks, et Aline Nõmmik jättis veel
  3. a elamu maha repressiooniohu tõttu. Seega puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et elamu õigusvastane võõrandamine toimus Aline Nõmmiku elamu omanikuks oleku ajal. Samas on asjas tõendid, millest võib järeldada, et Aline Nõmmiku otsene pärija – poeg Sigurd Nõmmik ei saanud represseerimise tõttu tema pärandit vastu võtta. Kaebaja isa Ralf Nõmmik oli surnud juba 02.05.
  4. Kaebaja on selgitanud, et kuni Kandle tn 20 elamu TSN TK 12.12.1950 otsusega nr 635 peremehetu varana kohalikku elamufondi arvamiseni ei julgenud pärima õigustatud isikud pärandit vormistada. Kui Eesti Riigiarhiivi andmetest saab järeldada, et kaebaja onul Sigurd Nõmmikul ei olnud seoses õigusvastase kinnipidamiskohas viibimisega pärandi vormistamine ka faktiliselt võimalik, siis kaebaja oma surnud isa Ralf Nõmmiku õigusjärglasena võis seoses onu saatusega tõepoolest karta repressiooniohtu. Olukorras, kus asjas olemasolevate tõendite põhjal ei ole võimalik tuvastada pärijate poolt vara mahajätmise konkreetset aega, tuleb lähtuda esimesest võimalikust ajast. Vara mahajätmine reaalse repressiooniohu tõttu ehk vara õigusvastane võõrandamine tuleb lugeda tuvastatuks vä5
(10)3-10-210 hemalt seisuga 23.12.1948, mil elamule määrati hooldaja, kelleks ei olnud Aline Nõmmiku pärija. Kui aga lähtuda kehtivast ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 13.09.1993 otsusest nr 1060, ei saanud vara õigusvastane võõrandamine toimuda hiljem kui vara viimase endise omaniku Aline Nõmmiku surma päeval 13.12.1944. Kuna Kandle tn 20 elamu kapitaalremondi kavand koostati vara tagastamise toimikust nähtuvalt alles 03.09.1950 ning asjas puuduvad andmed, et alates 23.07.1940 kuni Aline Nõmmiku surmani 13.12.1944 või elamule hooldaja määramiseni 23.12.1948 oleks elamus arvestatavaid ehitustöid teostatud, ei saanud ekspertarvamuses elamu seisukorra hindamine 23.07.1940 seisuga kaasa tuua andmete lahknevusi võrreldes nimetatud kuupäevadega ega valede järeldusteni jõudmist. 3) Ekspertarvamuses hinnatakse vara endisel individualiseeritaval kujul säilimist nii enne kui pärast 02.03.

§ 12lg-st 8 lähtudes.

Ringkonnakohus leidis 11.12.2003 otsuses, et haldusorgan pidi vara tagastamise üle otsustamisel järgima kehtivat ORAS redaktsiooni ning välja selgitama hoone vähemalt osalise tagastamise võimaluse. Samuti ei nõustunud ringkonnakohus linnavalitsuse seisukohaga, et ORAS uus redaktsioon ei ole kohaldatav seetõttu, et vara tagastamata jätmine oli

  1. a juba sisuliselt otsustatud. Kuivõrd ei ringkonnakohus ega halduskohus ei teinud linnavalitsusele ettekirjutust lähtuda uue korralduse andmisel kohtuotsuses tuvastatud asjaoludest, ei saa käesolevas vaidluses tuvastada vastustaja poolt jõustunud kohtuotsusest tuleneva ettekirjutuse süülist täitmata jätmist. 4) Pärast ringkonnakohtu
  2. a otsuse tegemist on kohtupraktika ORAS § 12 lg 8 erinevate redaktsioonide kohaldamise osas täpsustunud. Riigikohus leidis 03.03.2008 otsuses nr 3-3-1-208, et ORAS redaktsiooni valikul ei saa lähtuda kaebajale soodsamast variandist, vaid lähtuda tuleb Korra p-st 4, mille kohaselt rakendatakse Korda õigusvastaselt võõrandatud ehitise hindamisel, mille kohta kohaliku omavalitsuse täitevorgan ei ole enne 02.03.1997 teinud otsust selle ehitise tagastamise või mittetagastamise kohta. Riigikohtu viidatud otsus kinnitab ringkonnakohtu
  3. a otsuses väljendatud seisukohta, et Kord ning ORAS § 12 lg 8 alates 02.03.1997 jõustunud redaktsioon kuuluvad kohaldamisele ka juhul, kui asjas on enne 02.03.1997 antud korraldusi ehitiste tagastamise kohta, mis on kohtuotsustega seadusevastasteks tunnistatud. Kaebajale tagastati Kandle tn 20 asuv hoone Tallinna Linnavalitsuse 27.10.1993 korraldusega, st enne 02.03.1997, kuid nimetatud korraldus tunnistati Tallinna Halduskohtu 07.12.1995 otsusega seadusevastaseks. Ühtegi teist tagastamise korraldust Tallinna Linnavalitsus enne 02.03.1997 ei teinud. Seetõttu kuulus ekspertarvamuse koostamisel kohaldamisele ORAS alates 02.03.1997 kehtinud redaktsioon. Eeltoodud õigusaktidest lähtudes tuli eksperdil hinnata ehitise väärtuse kasvu kapitaalremondi või ümber-, peale-, alla- või juurdeehituse tõttu. 5) Ekspertarvamuse koostamisel ei ole rikutud Korra p
  4. Ekspertarvamusest ilmneb, et ekspertiis teostati vara tagastamise toimikust, Eesti Riigiarhiivist, Riiklikust Ehitisregistrist, Tallinna Linnaarhiivist ning Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ametist saadud kirjalike lähteandmete ja materjalide, mitte kohapealse ülevaatuse alusel. Seega sai ekspert ekspertiisi teostamisel arvesse võtta vaid dokumenteeritud materjale hoone parenduste ja uuenduste kohta, mis välistab omavoliliste juurdeehitiste arvessevõtmise. Lisaks ei ole kaebaja esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et mõne eksperdi poolt ekspertiisi käigus arvesse võetud ehituse kohta on olemas kohaliku omavalitsuse otsus selle likvideerimiseks seoses ehitusnormide rikkumisega. Asjaolu, et ekspert oleks pidanud ehitusnormide rikkumisega teostatud ehitustööd ekspertarvamuses spetsiaalselt ära nimetama, ei tulene ORAS ega Korra sätetest. 6) ORAS § 12 lg 9 säte ei pane täiendavate andmete esitamise kohustust eksperdile, vaid eksperdi esitatud arvamuse põhjal peab kohalik omavalitsus otsustama korraldusega hoone osalise tagastamise. Ekspertarvamuses leidis ekspert, et kapitaalremontide, ümber-, peale-, alla- või juurdeehituste jääkväärtus moodustab 77% ja õigusvastaselt võõrandatud ehitise säilinud osade jääkväärtus moodustab 23% ehitise koguväärtusest. Seega on ekspertarvamusest lähtudes alus 6

(10)3-10-210 hoone säilinud väärtusele vastava mõttelise osa (23% ehitise koguväärtusest) tagastamiseks. Vastustaja vaidlustatud korralduses hoone osalist tagastamist kaalunud ei ole. 7) Seega oli vastustajal korralduse andmisel võimalik vaidlusalusest ekspertarvamusest lähtuda. Kuigi kohus ei saa nõustuda ekspertarvamuses märgitud vara õigusvastase võõrandamise ajaga, ei mõjutanud see kokkuvõttes ekspertarvamuse lõppjäreldusi. Kaebaja ekspertiisist teavitamata jätmine ei toonud kaasa sisult ebaõige ekspertarvamuse koostamist. Kuna ekspert on andnud hoone endisel individualiseeritaval kujul säilivuse kohta hinnangu lähtudes nii ORAS kuni 02.03.1997 kehtinud ning alates 02.03.1997 kehtinud redaktsioonist, ei ole ekspertarvamus puudulik ning sisaldab korralduse andmiseks vajalikku informatsiooni. Hoone osalise tagastamise võimalust ei pidanud kindlaks tegema ekspert, vaid ekspertarvamuse alusel vastustaja. Kuna ta seda teinud ei ole, on korraldus vastuolus nii ORAS § 12 lg-ga 9 kui ka ringkonnakohtu otsuse motiividega. 8) Vaidlustatud korralduse p-ga 2.2 jäeti kaebaja tagastamise taotlus lisaks vara endisel individualiseeritaval kujul mittesäilivusele rahuldamata ka ORAS § 12 lg 3 p 3 alusel, mille kohaselt vara ei kuulu tagastamisele, kui see on füüsilise isiku heauskses omandis. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et Kandle tn 20 asuv kinnistu on E. Aabi heauskses omandis. Kaebaja võõrandas kinnistu 08.06.1995 müügilepinguga E. Aabile pärast seda, kui hooned ja maa talle
  1. ja
  2. a korraldustega tagastati. Kuigi korralduse andmise hetkel on vaidlusalune vara E. Aabi heauskses omandis, ei saa see olla käesoleva korraldusega vara tagastamata jätmise aluseks, kuna vaidlustatud korralduse eesmärgiks ei olnud lahendada õigusvastaselt võõrandatud vara faktilise tagastamise täidetavuse küsimust, vaid küsimust sellest, kas kord juba kaebajale faktiliselt tagastatud vara tagastati talle ka seadustega kooskõlas või mitte. Kuivõrd korraldusega vara tagastamata jätmine toob kaasa kaebajale nõuete esitamise seoses vara saamisega õigusliku aluseta, ei saa vara tagastamata jätmist põhistada sellega, et nimetatud vara on teise isiku heauskses omandis. Kuna langeb ära ka korralduse p-s 2.2 märgitud vara tagastamata jätmise alus, kuulub korraldus tervikuna tühistamisele. 9) Nõustuda ei saa väitega, et Kandle tn 20 hoone kaebajale tagastamata jätmine on vastuolus õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõttega. Tallinna Linnavalitsuse 27.10.1993 korraldus, millega otsustati kaebajale tagastada Kandle tn 20 endisel kinnistul asuvad hooned, tunnistati seadusevastaseks juba Tallinna Halduskohtu 07.12.1995 otsusega, millest nähtuvalt kohtumenetluse käigus kaebaja õiguspärase ootuse ja õiguskindluse rikkumise küsimust ei tõstatanud. Pärast nimetatud otsuse tegemist ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust ja õiguskindlust selles, et Kandle tn 20 endisel kinnistul asuvate hoonete tagastamist uuesti või varasemast teisiti ei otsustata. Kohalik omavalitsus on haldusaktiga tagastamise taotluste lahendamisel kohustatud järgima seadust ning tegema kindlaks hoone endisel individualiseeritud kujul säilivuse. Nimetatud küsimuses määratud ekspertarvamust ei ole võimalik õiguspärase ootuse ja õiguskindluse printsiipidele tuginedes eirata, vastasel juhul puuduks haldusorganil üldse võimalus enda ekslike tagastamise korralduste ümbervaatamiseks. Kuigi halduskohus tugines 29.12.2001 otsuses õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtetele, ei toetanud nende ülimuslikkust ringkonnakohus 11.12.2003 otsuses. Ringkonnakohus asus seisukohale, et
  3. ja
  4. a tehtud kohtuotsustest tuleneb linnavalitsusele ettekirjutus asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus. Kuna uue otsuse tegemisel ei saa linnavalitsus ehitise endisel individualiseeritaval kujul kindlakstegemisel arvestada õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtetega, ei välistanud kohus seega võimaliku uue ekspertarvamuse tulemusena ka kaebajale ebasoodsa haldusakti andmist. Eeltoodud kaalutlustel tuleb kaebus rahuldada. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 7
(10)3-10-210 14. Tallinna Linnavalitsus palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja uue otsusega kaebuse rahuldamata jätta. 1) Halduskohtu poolt Riigikohtu 03.03.2008 otsusele nr 3-3-1-2-08 antud tõlgendus on ebaõige. Kuivõrd kaebajale tagastati Kandle tn 20 asuv hoone Tallinna Linnavalitsuse 27.10.1993 korraldusega nr 1151-k, st enne 02.03.1997, kuulub uue kohtupraktika kohaselt Kandle tn 20 hoone endisel individualiseeritaval kujul säilivuse kindlaksmääramisel kohaldamisele ainult enne 02.03.

§ 12lg 8 redaktsioon.

Samas on ekspertarvamuses ehitise säilivuse hindamisel lähtutud nii enne kui pärast 02.03.

§ 12lg-st 8.

Mõlemad arvutusmeetodid näitavad, et ehitis ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Lähtudes alates 02.03.1997 kehtivast ORAS § 12 lg-st 8 moodustab kapitaalremontide, ümber-, peale-, alla- või juurdeehituste jääkväärtus 77% ja õigusvastaselt võõrandatud ehitise säilinud osade jääkväärtus 23% ehitise koguväärtusest. ORAS § 12 lg 8 p-dest 1 ja 2, § 12 lg-st 9 ja Metoodika p-st 19 nende koostoimes tuleneb, et mõtteline osa ehitisest kuulub tagastamisele üksnes siis, kui selle säilivus jääb vahemikku 25-75%. Käesoleva asja materjalidest nähtub, et ehitis on säilinud 23% ulatuses, seega puudub seadusest tulenev alus vara mõttelise osa tagastamise kaalumiseks. Vastustaja ei ole vaidlusaluses korralduses kaalunud ehitise osalise tagastamise võimalust, sest seadus sellist võimalust ei anna. 2) Samuti puudub võimalus otsustada vara tagastamise üle põhjusel, et nimetatud vara on teise isiku heauskses omandis (ORAS § 12 lg 3 p 3). Riigikohus on 21.05.2002 otsuses nr 3-3-1-2902, 18.06.2002 otsuses nr 3-3-1-33-02 ja 05.11.2008 otsuses nr 3-3-1-49-08 leidnud, et juhul, kui vara on füüsilise isiku heauskses omandis vara tagastamise otsuse tegemise ajal, on see aluseks vara tagastamata jätmisele. Vaidlustatud korralduse andmise ajal oli Kandle tn 20 asuva maa ja selle ehitise omanik 23.08.1995 kinnistusraamatusse tehtud kande alusel E. Aab. 3) Tulenevalt HMS §-st 58 ja riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p-st 1 ei ole menetlus- ja vorminõuete rikkumine aluseks haldusakti tühistamisele, kui need ei võinud mõjutada asja otsustamist. Haldusakti ebapiisav motiveerimine ei saa olla aluseks haldusakti tühistamisele, sest asja uuel otsustamisel tuleks vastustajal anda välja samasisuline haldusakt. Isegi kui langeks ära üks haldusakti andmise alus, jääks teine alles ning vastustajal tuleb sellegipoolest anda välja uus samasisuline haldusakt.

  1. H. Mäematt palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. See, millist ORAS § 12 lg 8 redaktsiooni tuleb Kandle tn 20 osas kohaldada, tuleneb Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-2-
  2. Kohus ei ole ORAS § 12 lg 8 hilisemat redaktsiooni kohaldades teinud viga ega kohaldanud valesti materiaalõiguse normi. Kohus ei ole teinud ka tõendite hindamisel ebaõigeid järeldusi. Kuna vara tagastamata jätmise õiguslikuks järelmiks ei ole pelgalt subjekti taotluse rahuldamata jätmine, vaid tema vastu nõuete esitamine tulenevalt asja saamisest õigusliku aluseta, siis peavad korralduses sisalduvad vara tagastamata jätmise kõik alused olema seaduslikud. Nõuete esitamine asja saamisest õigusliku aluseta ei ole mitte pelgalt hüpotees, vaid selline nõue on ka esitatud ja on hetkel Harju Maakohtu menetluses. Vara osalise tagastamise kohta teeb otsustuse haldusorgan, mitte ehitusekspert. Vara osalise tagastamise võimaluse asjaolu oli ringkonnakohtu 11.12.2003 otsuses tuvastatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on kohaldanud vaidlustatud otsuses ebaõigesti materiaalõiguse norme, mistõttu tuleb apellatsioonkaebus rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada.
  4. Käesoleval juhul on vaidluse all küsimus, millisest ORAS § 12 lg 8 redaktsioonist tuli vastustajal vaidlustatud korralduse andmisel lähtuda: kas enne või pärast 02.03.1997 kehtinud redakt8

(10)3-10-210 sioonist. Enne 02.03.

§ 12

lg 8 p-de 1 ja 2 järgi loeti vara endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui vara kuju ja suurus ei olnud oluliselt muutunud, arvestades, et ehitised loetakse endisel individualiseeritaval kujul säilinuks ka siis, kui nende põhiotstarbel kasutatav kubatuur pole ümberehituste tõttu suurenenud või vähenenud rohkem kui poole ulatuses võõrandamisaegse kubatuuriga võrreldes; ehitisi ei loeta endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui kõik põhikonstruktsioonid on asendatud kokku rohkem kui poole ulatuses. Ehitise põhikonstruktsioonideks loetakse vundament, välispiirded, kandvad seinad, vahelaed ja katus. Pärast 02.03.1997 kehtiva ORAS § 12 lg 8 p-de 1 ja 2 järgi loetakse vara endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui vara kuju, väärtus ja suurus ei ole oluliselt muutunud, arvestades, et ehitis loetakse endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui kapitaalremondi või ümber-, peale-, alla- või juurdeehituse tõttu lisandunud väärtus ei ületa 1/4 ehitise koguväärtusest; ehitist ei loeta endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui kapitaalremondi või ümber-, peale-, alla- või juurdeehituse tõttu lisandunud väärtus moodustab vähemalt 3/4 ehitise koguväärtusest. 18. Kohtutoimikule lisatud ekspertiisiaktis hinnati Kandle tn 20 asuva õigusvastaselt võõrandatud ehitise säilimist nii enne kui pärast 02.03.

§ 12lg 8 redaktsioonist lähtuvalt.

Ekspertiisiaktis leiti, et kui lähtuda enne 02.03.1997 kehtinud redaktsioonist, siis on Kandle tn 20 asuva ehitise põhikonstruktsioonid asendatud rohkem kui pooles ulatuses (68%) ja ehitise põhiotstarbel kasutatav kubatuur on suurenenud rohkem kui pooles ulatuses (297%). Kui aga lähtuda pärast 02.03.1997 kehtivast redaktsioonist, siis on vara väärtus oluliselt muutunud. Kapitaalremontide, ümber-, peale-, alla- või juurdeehituste jääkväärtus moodustab 77% ja õigusvastaselt võõrandatud ehitise säilinud osade jääkväärtus moodustab 23% ehitise koguväärtusest. Seega ei ole ehitis ekspertiisiakti andmetest nähtuvalt säilinud endisel individualiseeritaval kujul olenemata sellest, millisest ORAS § 12 lg 8 redaktsioonist antud juhul vara hindamisel lähtuda. Ka vastustaja on lähtunud vaidlustatud korralduses mõlemast regulatsioonist ning leidnud, et kuna vara ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul kummagi regulatsiooni järgi, siis ei kuulu vara tagastamisele. 19. ORAS § 12 lg 3 p 2 kohaselt (kehtis nii enne kui pärast 02.03.1997) ei kuulu omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele, kui vara ei ole säilinud sama paragrahvi lg-s 8 sätestatud endisel individualiseeritaval kujul. Seejuures sisaldab aga alates 02.03.1997 kehtiv ORAS § 12 täiendavalt lõiget 9, mis sätestab, et kui ehitise väärtus on kapitaalremondi või ümber-, peale-, alla- või juurdeehituse tõttu oluliselt suurenenud ja puudub sama paragrahvi lg 8 p-des 1 ja 2 sätestatud alus ehitise tervikuna tagastamiseks või tagastamata jätmiseks, tagastatakse ehitise säilinud väärtusele vastav mõtteline osa. Enne 02.03.

§ 12nimetatud lõiget ei sisaldanud.

Seega puudub enne 02.03.1997 kehtinud regulatsioonist lähtudes võimalus tagastada õigusvastaselt võõrandatud vara osaliselt ning vara tuleb jätta tagastamata, kui muudatused moodustavad enam kui 50%. 20. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga selles, et halduskohus on kohaldanud ebaõigesti ORAS § 12 lg-t 9 ning kaebajal puudub antud juhul õigus vaidlusaluse ehitise tagasisaamisele ka osaliselt. ORAS § 12 lg 3 p-st 2, lg 8 p-dest 1 ja 2 ning lg-st 9 lähtuvalt kuulub mõtteline osa ehitisest tagastamisele vaid juhul, kui ehitise muudatused jäävad vahemikku 25-75%, sest kui muudatused jäävad alla 25%, loetakse ehitis endisel individualiseeritaval kujul säilinuks ning ehitis kuulub tervikuna tagastamisele; kui muudatused moodustavad enam kui 75%, siis ehitis tagastamisele ei kuulu, kuna see ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Käesoleval juhul moodustasid kapitaalremontide, ümber-, peale-, alla- või juurdeehituste jääkväärtus 77% ja õigusvastaselt võõrandatud ehitise säilinud osade jääkväärtus 23% ehitise koguväärtusest. Seega jättis vastustaja toodud sätetest lähtuvalt õigesti kaebaja taotluse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks rahuldamata, sest ei enne ega pärast 02.03.

§ 12

lg 8 redaktsiooni kohaselt ei olnud vara säilinud endisel individualiseeritaval kujul ning kaebajal puudus antud juhul kummagi regulatsiooni järgi ka õigus vara osalisele tagastamisele. 9

(10)3-10-210
  1. Kuigi ringkonnakohus ei nõustu vastustaja käsitlusega ORAS § 12 lg 3 p-st 3, mille kohaselt ei kuulu omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele, kui see vara on füüsilise isiku heauskses omandis, ning nõustub selle sätte osas halduskohtu otsuses toodud käsitlusega, ei anna see antud juhul alust vaidlustatud korralduse tühistamiseks, sest vara mittetagastamise selle aluse äralangemine ei muudaks asja lahendust. Vara tagastamata jätmine oli tulenevalt ORAS § 12 lg 3 p-st 2 õiguspärane ning korralduse tühistamisel tuleks vastustajal anda välja uus samasisuline haldusakt.
  2. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega selles osas, et kaebaja teavitamata jätmine ekspertiisi korraldamisest ei mõjutanud antud juhul asja tulemust, seetõttu ei ole selline menetlusnõuete rikkumine aluseks haldusakti tühistamisele (HMS § 58). Samuti ei toonud ekspertiisiaktis valest vara võõrandamise ajast lähtumine kaasa ebaõigeid tulemusi, kuivõrd aastatel 1940-1950 ei ole elamus arvestatavaid ehitustöid teostatud.
  3. Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja tühistab halduskohtu otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata.
  4. Vastustaja ei ole tema kantud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt taotlenud ega menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente esitanud, seetõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 92 lg 1 ja § 93 lg 1). Silvia Truman Virgo Saarmets Viive Ligi 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.