← Eesti

3-09-1877/57

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Ruth Virkus, Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 30. september 2010, Tallinn Haldusasja numb

) § 41 lg 1 sätteid, kuna kambrites viibimisega tekitati taotlejale rohkem kannatusi ja ebameeldivusi, kui paratamatult vanglas kinnipidamisel tavaliselt tekib. Kaebaja oli sunnitud elama ebainimlikes, inimväärikust alandavates ja ebatervislikes tingimustes. Vangla on taotlejale tekitanud stressi, pingeid, närvilisust, alandust, hingelisi kannatusi ja hirme (võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 5). Kinnipeetav taotleb riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 alusel Murru Vanglalt 10 000 krooni suuruse hüvitise väljamõistmist.

  1. Murru Vangla jättis kahju hüvitamise nõude rahuldamata (30.07.2009 vastus kahju hüvitamise nõudele, tl 26-29). Vangla tõdes, et eluruumidena kasutatavad ruumid ei pruugi vastata Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusele nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“, kuid neid võib edasi kasutada eluruumidena ja hoone kapitaalremondi või renoveerimise korral tuleb eluruumidena kasutatavad ruumid ümber ehitada vastavalt nõuetele (viidatud määruse § 12). WC-dest ei tule ebameeldivat lõhna. Kambrite aknaid on võimalik avada. Vangla kodukorra punkt 29 alapunkt 4 ja 5 järgi on kinnipeetav ise kohustatud oma kambrit ja selle sisustust korras hoidma ning puhastama. Elektrijuhtmetega on probleemid käesolevaks ajaks lahendatud. Tervisekaitseinspektsiooni Tallinna Tervisekaitsetalitus on oma 03.03.2009 kirjas nr 3-3/258-1 (tl 68) teavitanud Riigi Kinnisvara AS sellest, et Murru Vangla joogivesi on tervisele ohutu ja külm vesi ei ole roostene. Duširuumist ei leitud seeni, seal on ka võimalik aknaid avada. Kõik taotleja poolt esitatud probleemid on võetud teadmiseks ja edastatud Riigi Kinnisvara AS-le, kes on määratud hooldustööde teostajaks Murru Vanglas. Taotlejal ei ole tekkinud püsivat kehalise terviklikkuse kaotust, väljanägemise muutust, olulist psüühikaega närvitegevuse häiret ega heaolu langust või põhjendamatult loodetud heaolu loomise kaotust (tuginedes Riigikohtu 26.02.1998 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-23-98 väljendatud moraalse kahju definitsioonile). Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 alusel peab tekkinud kahju olema põhjuslikus seoses kahjutekitaja tegevusega ja kahju peab olema tekitatud õigusvastaselt. Vaid ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega, vaid tekkinud kahju peab olema tõsine. Murru Vangla ei ole oma tegevusega kinnipeetava õigusi rikkunud. Justiitsministeerium leidis, et vangla
  2. eluosakonna kambrid vastavad üldjoontes vangistusseaduses ja vangla sisekorraeeskirjas toodud nõuetele ning ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika poolt inimväärikaks peetavatele tingimustele. Murru Vangla on seisukohal, et olmetingimused eelmainitud ruumides on rahuldavad üldjoontes ning vastavad nõuetele. Arvesse võttes, hinnates ja võrreldes kõiki antud asjaolusid kogumis, ei küündi M. Soinile tekitatud ebamugavustunne Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste 2

(15)3-09-1877 kaitse konventsiooni artikkel 3 rikkumiseni. Puuduvad asjaolud, mis viitaksid sellele, et Murru Vangla ei ole täitnud seadusest tulenevat kohustust tagada M. Soinile inimväärsed elamistingimused. Kahju hüvitamise taotlus on põhjendamata.
  1. M. Soini esitas 27.08.2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Murru Vangla poolt tekitatud 10 000 krooni suuruse kahju hüvitamist. Kaebuses korrati Murru Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses kirjeldatud asjaolusid. Kaebuse põhjendused: a) vastustaja vastas kaebaja pöördumistele 08.09.2008 kirjaga nr 1-12/7033, 1-13/7208 ja 18.12.2008 kirjaga nr 1-12/9077-1, mööndes osaliselt puuduste olemasolu, kuid väitis, et elutingimuste parandamine pole rahapuudusel võimalik. Puuduste olemasolu on vastustaja möönnud ka oma 30.07.2009 vastuses. Vangla
  2. (endise numbriga
  3. ja enne seda 9.) eluosakonna kambrites nr 215 ja 151 ebainimlikes tingimustes elamise tõttu on kaebaja kannatanud stressi all ning olnud sunnitud stressi leevendamiseks kasutama ravimeid. Kambris nr 215 õhuniiskuse mõõtmisel ulatus niiskuse protsent umbes 70%-ni, optimaalne on aga 40% - 60%. Kõrge õhuniiskusega ruumides tekib hallitus paratamatult. Vastustaja on teinud veel ühe mõõtmise, kuid oluliselt hiljem, kui kaebaja viibis kambris 215, mistõttu selle mõõtmise tulemused ei tõenda, et ka kaebaja kambris viibimise ajal oli õhuniiskus normi piires. Akna avamise võimalust, arvestades Eesti klimaatilisi tingimusi, ei saa käsitada nõuetekohase ja piisava ventilatsioonina, kuna akna avatuna hoidmisel ei vastaks kambrid temperatuuri osas enam nõuetele; b)

§ 41

lg 1 järgi koheldakse kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Sama seaduse § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse (EhS) alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. EhS § 3 lg 4 kohaselt ei või ehitis ohustada selle kasutajate ega teiste inimeste elu ega tervist. Ehitise osades ega pindadel ei või koguneda niiskust inimese elu, tervist või vara ohustaval määral. Sama seaduse § 3 lg 5 sätestab, et ehitise kasutamine ja hooldamine ei või selle kasutajale põhjustada ettearvamatuid riske ega õnnetusi, nagu näiteks libisemine, kukkumine, kokkupõrge, põletused ja elektrilöögid. Murru Vangla põhimääruse § 2 p 3 järgi on vangla ülesandeks tagada kinnipeetavatele tervislik eluruum, toit ja riietus. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr Rec

(2006)2 kinnitatud „Euroopa vanglareeglistiku“ punktide 1 ja 3 kohaselt lähtutakse vabaduskaotusliku karistuse rakendamisel materiaalsetest tingimustest ja moraalsetest tõekspidamistest, mis ei alanda inimväärikust, ning vangide kohtlemisel on oluline tagada kinnipeetavate tervis ja eneseväärikus. Punkti 18.1 alusel peavad vangide paigutamise, eriti magamistingimused vastama meditsiini- ja hügieeninõuetele, arvestama ilmastiku- ja ventilatsiooniolusid ning eriti seda, et ruum oleks piisavalt suur, valgustatud, köetud ja õhutatud. Punkt 19 sätestab, et kogu vangla asutus peab olema alati puhas ja korras; c) seega on vastustaja rikkunud

-s ja vanglareeglistikus ette nähtud nõudeid ning tekitanud sellega kaebajale hingelist valu ja ebameeldivustunnet ja teda alandanud. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3 ning põhiseaduse (PS) § 18 kohaselt ei või kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Kaebaja sundimine pikaajaliselt nõuetele mittevastavates kambrites viibima oli tema inimväärikust alandav ja ebainimlik kohtlemine. Ka õiguskantsleri 16.04.2007 kontrollkäigust Murru Vanglasse nähtub, et kõnealuses eluosakonnas esinevad äärmiselt ebasanitaarsed ning ebainimlikud ja inimväärikust alandavad tingimused, millega nõustus ka vastustaja. Elukeskkonna parandamiseks rahaliste vahendite puudumine ei õigusta ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist. Riigikohtu halduskolleegiumi 22.03.2006 lahendis nr 3-3-1-2-06 leiti, et olulised puudused kartserile kehtestatud nõuete täitmisel võivad olla piisavad selleks, et hinnata kartseris viibimist inimväärikust alandavaks. Tuvastades inimväärikusele mittevastava kohtlemise, on kohus juba sellega pidanud võimalikuks isikule mittevaralise kahju tekkimist; 3

(15)3-09-1877
  1. d)EhS § 72 lg 1 viitab, et enne nimetatud seaduse jõustumist ehitatud ehitis ei pea vastama kõigile §-s 3 nimetatud nõuetele, kuid peab vastama ehitise ohutusega seotud nõuetele. Kui ehitises koguneb liigniiskust ja seal on seetõttu hallitus, ehitises võib saada elektrilööke ja seal puudub ventilatsioon, siis selline ehitis kujutab inimesele ohtu. Vastustaja väide, et nimetatud kambrites niiskust ei kogune, on paljasõnaline. Väide, et elektrilöökide ohtu polnud, on vastuolus vastustaja enda kinnitusega, et pistikud ja lülitid paigaldati kambritesse nr 215 ja nr 151 alles pärast kaebaja lahkumist. Vastustaja põhjendus, et tegemist on üle 60 aasta tagasi ehitatud ehitisega, ei õigusta kinnipeetavate hoidmist ükskõik millistes tingimustes. Kaebaja pole väitnud, et samaaegselt oli konkreetne ruum liigselt niiske ja ka tolmune, niiskus oli kambris nr 215, tolm lendles aga kambris nr 151. Vastustaja vastuse lisaks olevas Tervisekaitseinspektsiooni kirjas on öeldud, et vesi ei vastanud nõuetele rauasisalduse osas. Liigne rauasisaldus aga tekitab ebameeldivat lehka, muudab vee häguseks ja tekitab pruuni setet. Kaebaja oli sunnitud jooma nõuetele mittevastavat joogivett, mis tekitas vastikustunnet, ebameeldivust ja stressi. Vastustaja väide, et stressis oli kaebaja juba varem, on paljasõnaline. Stress, meeleolu langus, alandustunne jms tekkisid kaebajale just ruumide mittevastavuse tõttu, mitte aga tulenevalt muudest asjaoludest. Vastustaja esitatud õiguskantsleri 11.03.2009 kontrollkäigu tulemusi ei saa arvestada, sest nagu ka vastustaja on viidanud, olid 2009. a alguses paljud puudused juba kõrvaldatud;
  2. e)RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise korral. Lisaks on kaebajale tekitatud ka tervisekahjustusi. Tõendatud on vastustaja süü kaebajale mittevaralise kahju tekitamisel, sest vastustaja ei astunud samme kambrites nõuetele vastavate tingimuste loomiseks, kuigi see oli tema seadusest tulenev kohustus. Kokku üle 3 kuu nõuetele mittevastavates kambrites viibimist ei saa kuidagi pidada lühiajaliseks viibimiseks. Hindamaks, kas kaebaja inimväärikust alandati, on oluline, et kaebaja viitas nendes kambrites viibimise ajal korduvalt rikkumistele ja nõudis enda mujale üleviimist. Kaebusele oli lisatud kokkuvõte õiguskantsleri kontrollkäigust Murru Vanglasse 16.04.2007. 4. Tallinna Halduskohtu 01.12.2009 otsusega rahuldati kaebus osaliselt ja mõisteti Murru Vanglalt Margus Soini kasuks välja 1000 kr mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised: a)

§ 45lg 1 näeb ette, et kinnipeetava kamber peab vastama Eh

S alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri; kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse; kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja § 7 lg 1 p 8 kohaselt peab kambris sisalduma võimaluse korral WC. Täpsemaid nõudeid kinnipeetava kambrile õigusaktidest ei tulene; b) vastustaja on väitnud, et kamber nr 215 oli kuiv, kuid õhus oli tunda niiskust; põrand on plaatimata, kuid puhas, samuti on puhtad seinad ja lagi ning hallitust pole. Hallitus koridoris on tingitud katuse läbilaskmisest. Kambri ja ülejäänud eluosakonna elutingimuste parandamiseks on vangla võtnud ühendust Riigi Kinnisvara AS-ga. Vastustaja kinnitab, et valgustustugevus kambris nr 151 oli 17.12.2008 mõõtmise ajal 300 lx, kamber oli puhas ja laelambi lüliti töökorras ning joogivee vastavus nõuetele tuvastati juba 31.01.2008, 2009. a plaanib Riigi Kinnisvara AS teostada 6. eluosakonnas remonttöid, sh elektrijuhtmestiku renoveerimine ja WC-pottide paigaldamine. Vastustaja on 30.07.2009 vastuses kahjunõudele selgitanud, et 2009. a maikuus pärast kütteperioodi lõppu teostatud mõõtmisel oli 6. eluosakonna kambrite keskmine temperatuur päeval 18,3–20,3 kraadi ning õhuniiskuse keskmine näitaja 58,7 %. Eesti projekteerimisnormide kohaselt on ruumiõhu niiskuse piirideks talvel 25-40 % ja suvel 30-70 %. WC-dest ebameeldivat lõhna ei tuvastatud, kambrid olid ventileeritavad akende kaudu. Kambri nr 215 põrand on 4

(15)3-09-1877 tasandatud, elektrijuhtmete ja erinevate lülititega seotud probleemid kambrites nr 215 ja 151 lahendatud. Tallinna Tervisekaitsetalituse kinnitusel on joogivesi tervisele ohutu ega ole roostene, duširuumidest ei leitud hallitusseeni, duširuume on võimalik ventileerida akende kaudu. Seega on vastustaja möönnud niiskust kambri nr 215 õhus ja põrandal plaatide puudumist, hallitust koridoris, probleeme elektrijuhtmete ja lülititega ning WCpottide puudumist mõlemas kambris;
  1. c)tunnistaja, Murru Vangla kinnipeetav V. R. kinnitas kohtuistungil, et viibis koos kaebajaga 2008. a augustis umbes 3 nädalat kambris nr 215. Kambris oli liiga niiske, puudus ventilatsioon, tuulutada sai ainult akna kaudu, pesu kuivas 4 päeva ja tapeet hallitas. Kambris suitsetati akna peal, mujal suitsetamiseks ja pesu kuivatamiseks võimalust polnud. Põrandalt olid kahhelplaadid ära võetud, järel oli krobeline betoon. Tualetinurgas puudus WC-pott, WC-august tuli kambrisse rotte ja haisu, sest kuigi tualetinurk oli kambrist vaheseinaga eraldatud, puudus seal uks. Vesi kraanis lõhnas ebameeldivalt, kihises kloorist ja oli kummimaitsega. Koridori laes kasvasid seened ja seal haises kassipissi järele. Dušširuumis ei koristatud, seinad ja põrand olid mustusest ja niiskusest ligased, ventilatsiooniks oli seinas väike auk, kust telliskivi oli välja võetud. Kohus ei pea tunnistaja ütlusi kanalisatsiooniavast rottide kambrisse ilmumise ja koridoride kassipissihaisu osas tõepäraseks, sest kaebaja pole vangla direktorile ja Justiitsministeeriumile adresseeritud arvukates avaldustes, kaebustes ja märgukirjades, samuti kohtule esitatud kaebuses ja selle täienduses kordagi neid asjaolusid märkinud. Pole usutav, et kaebaja oleks oma õiguste rikkumisi kirjeldades niivõrd värvikad faktid ära unustanud, kui need tõesti aset oleksid leidnud;
  2. d)Tervisekaitseinspektsiooni Tallinna Tervisekaitsetalituse 03.03.2009 kirjast nähtuvalt ei vasta Murru Vangla joogivee kvaliteet nõuetele rauasisalduse poolest, kuid on tervisele ohutu. Seega pole vaidlusaluste kambrite kraanivee joogikõlbmatus tõendamist leidnud;
  3. e)Riigikohus on 22.03.2006 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-2-06 rõhutanud, et „inimväärikus on isiku kõigi põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja vabaduste kaitse eesmärk. Inimväärika kohtlemise nõue laieneb ka kinnipeetavatele. Asjaolu, et isik kannab karistust kuriteo toimepanemise eest ja sellega seoses on tema suhtes seaduse alusel kohaldatud põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid, ei anna õigustust sekkuda isiku põhiõigustesse enam, kui see tuleneb otse seadusest“;
  4. f)sundventilatsiooni puudumist kõnealustes kambrites ei saa pidada inimväärikust alandavaks faktoriks, kuna kinnipeetavatel oli võimalik kambreid ventileerida akent avades. Kambris, kus viibib kuus kinnipeetavat, kes seal ka suitsetavad, ei saagi õhk kvaliteetne olla, vaid ongi vaatamata tuulutamisele umbne ja haisev. Kas ja mil määral suitsetamisega kambri õhku rikkuda, oli kambrielanike endi vaba valik. Kinnipeetavatel oli väljaspool kambrit võimalik suitsetada 1-2 korda päevas toimuvate jalutuskäikude ajal. Õigus suitsetada pole inimese põhiõigus. Et suitsetamine on tervisele kahjulik, on üldteada tõsiasi, seepärast ei saa vangla poolt kambrisse suitsetamisruumile kohase ventilatsiooni paigaldamata või väljaspool kambrit täiendavate suitsetamisvõimaluste loomata jätmist käsitada kaebaja õiguste rikkumisena või tema inimväärikuse alandamisena. Suur niiskusesisaldus kambris nr 215 augustikuus oli tingitud Eesti riigi asetsemisest kliimavöötmes, kus augustikuus tavaliselt sajab palju, mistõttu õhk ongi niiske, kuid ruumide kütmiseks on veel liiga soe. Seda kinnitab ka asjaolu, et kambris nr 151, kus kaebaja viibis kütteperioodil, ta niiskuse üle ei kaevanud, vaid kurtis hoopis tolmu üle. Tolm tulnuks aga kinnipeetavatel endil ära koristada, mitte nõuda selle kõrvaldamist vastustajalt.

§ 45

lg 2 järgi on kinnipeetav kohustatud oma kambrit ja selle sisustust korras hoidma ning puhastama. Kaebaja inimväärikust alandavaks pole alust pidada ka koridori vihma läbilaskvat katust. Isegi kui koridori laes kasvasidki seened, ei saanud see asjaolu kohtu arvates kuidagi alandada kaebaja väärikust; g) antisanitaarseteks ja inimväärikust alandavateks tingimusteks tuleb pidada kõnealustes kambrites WC-pottide puudumist, mistõttu kambrites levis kanalisatsioonihais, elektrijuhtmete ja pistikute nõuetele mittevastavust ning pesemisruumide antisanitaarset olukorda. Kaebaja väitel tekkis temal sellistes oludes viibimise tõttu stress, meeleolu langus 5

(15)3-09-1877 ja alandustunne, mille hüvitamiseks palub ta vanglalt välja mõista 10 000 kr. Kaebaja hingelise kahju tõendamine objektiivsete tõenditega on võimalik vaid siis, kui rikkumine on olnud niivõrd intensiivne, et on põhjustanud isikule juba ilmselgeid tervisekahjustusi. Sealjuures isegi arsti poole pöördumise korral ei pruugi kohus lugeda rikkumist nii oluliseks, et selle korvamine on võimalik vaid rahas (Riigikohtu 05.10.2006 otsus nr 3-3-1-44-06). Riigikohtu 06.06.2002 otsuses nr 3-3-1-27-02 on märgitud, et PS § 25 eesmärk pole moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. Mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega, näiteks vabandamine kannatanu ees. Stress ja meeleolu langus on meditsiinilised diagnoosid, mille esinemine ja kujunemismehhanism peavad olema arsti poolt tuvastatud. Kaebaja pole sellekohaseid tõendeid kohtule esitanud, mis tähendab, et tema väited stressi ja meeleolu languse tekkimisest kambrites nr 215 ja 151 viibimise tagajärjel on paljasõnalised. Küll aga ei vaja eraldi tõendamist, et nendes kambrites viibimine võis kaebajas tekitada alandustunnet;
  1. h)Riigikohtu lahenditega on alusetult kartseris viibitud isikutele välja mõistetud 20 ööpäeva kartseris viibimise eest 10 000 kr (lahend nr 3-3-1-2-06) ning 15 ööpäeva eest 3000 kr (lahend nr 3-3-1-14-06). Lisaks on muude jõustunud kohtuotsustega välja mõistetud hüvitisi: 21 ööpäeva eest 700 kr (lahend nr 3-07-2153), 10 ööpäeva eest 3000 kr (lahend nr 3-07-571), 40 ööpäeva eest 300 kr (lahend nr 3-07-1761) ning 35 ööpäeva eest 2000 kr (lahend nr 3-05-225). Arvestades eeltoodut, võib kaebaja viidatud haldusasjas nr 3-3-1-206 välja mõistetud 10 000 kr pidada pigem erandiks kui reegliks;
  2. i)hüvitise määramisel tuleb arvesse võtta antisanitaarsetes ja inimväärikust alandavates tingimustes viibitud aja pikkust, vastustaja tegevust olukorra parandamiseks ning asjaolu, et kahju hüvitamine ei või viia isiku alusetult rikastumiseni. Arvestada tuleb ka asjaolu, et kambrite ja pesemisruumide antisanitaarne olukord on suures osas tingitud kinnipeetavate endi tegevusest, kes tahtlikult lõhuvad ruume ja nende sisustust. Seda on märkinud ka õiguskantsler kaebaja viidatud 16.04.2007 kontrollkäigu kokkuvõttes. Vastustaja pole kaebaja avaldusi, kaebusi ja märgukirju ignoreerinud, vaid on jõudumööda tegelenud kinnipeetavate elutingimuste parandamisega. Et need on kahe aasta jooksul paranenud, nähtub ka õiguskantsleri 11.03.2009 kontrollkäigu kokkuvõttest, kus hinnati Murru Vangla kinnipeetavate põhiõiguste kaitstuse üldist olukorda heaks. Kaebaja pidi teda alandavates tingimustes viibima lühiajaliselt, kokku ainult 3 kuud. Eeltoodu alusel on kahjunõude summa 10 000 kr ilmselgelt alusetu, ülepaisutatud ja järelikult ebaõiglane. Proportsionaalne ja õiglane rahaline hüvitis kaebajale vastustaja poolt tekitatud mittevaralise kahju eest on 1000 kr;
  3. j)kaebajale määrati tema taotlusel õigusabi saamiseks advokaat, kohustades kaebajat hüvitama ühekordse maksena riigi õigusabikulud ühe aasta jooksul pärast vabaduskaotusliku karistuse lõppemist. M. Soini kaebuse koostas ja esindas teda kohtus OÜ Advokaadibüroo Arvisto & Koch advokaat Martin Lepp;
  4. k)kohtuistungil esitas advokaat M. Lepp taotluse mõista advokaadibüroole Arvisto & Koch välja riigi õigusabi tasu 5040 kr. Õigusabitasu koosneb taotluse kohaselt tasust asja kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise eest summas 1350 kr, kaebuse koostamise ja täiendamise eest summas 1950 kr, tasust kohtulikus menetluses osalemise eest summas 900 kr, kokku 4200 kr ja käibemaksust (18 %) summas 840 kr. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 92 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja palub vastustajalt menetluskuludena välja mõista 500 kr riigilõivu. Arvestades seda, et kaebuse osalise rahuldamise korral mõistetakse menetluskulud välja proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 92 lg 2), tuleb vastustajalt kaebaja kasuks menetluskuludena välja mõista 50 kr riigilõivu ning riigieelarvesse 504 kr tasu advokaadi õigusabi eest. Kaebajal tuleb tasuda riigieelarvesse ühekordse maksena 4536 kr riigi õigusabikulude katteks ühe aasta jooksul pärast vabaduskaotusliku karistuse lõppemist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6
(15)3-09-1877 5. M. Soini esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palutakse Tallinna Halduskohtu 01.12.2009 otsus tühistada osas, milles jäeti kaebus rahuldamata, ja teha uus otsus, millega mõista Murru Vanglalt Margus Soinile täiendavalt välja 9000 krooni mittevaralise kahju hüvitamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjendused:
  1. a)halduskohus on jätnud arvestamata tunnistajana ülekuulatud V. R.i ütlustega kambris nr 215 WC-poti asemel olevast põrandaaugust rottide kambrisse ilmumise ja koridoris kassipissihaisu esinemise kohta. Tunnistaja ütluste kahtluse alla seadmine põhjusel, et kaebaja ei ole ise vastavale asjaolule tähelepanu juhtinud, ei ole lubatud (TsMS § 238 lg 5);
  2. b)kambritest saadav joogivesi oli ebakvaliteetne ja selle tarbimine äärmiselt ebameeldiv, mis toob kaasa inimväärikuse alandamise. Seda kinnitas ka tunnistaja ja vastav asjaolu nähtus Tallinna Tervisekaitsetalituse 03.03.2009 kirjast, kus oli selge viide, et vesi on rauasisalduse osas ebakvaliteetne, millega kaasneb hägusus ja ebameeldiv maitse. Isegi kui vesi ei ole tervisele otseselt kahjulik, on seda äärmiselt ebameeldiv tarbida;
  3. c)akna avamise võimalust, arvestades Eesti klimaatilisi tingimusi, kus temperatuur võib langeda väga madalale, ei saa käsitleda

§ 45

lg-s 1 ja Euroopa vanglareeglistiku p-s 15 nimetatud vajaliku õhuringluse ja õhuhulga tagamisena. Ei ole mõeldav, et vähemalt külmal perioodil hoiaksid kinnipeetavad akent pidevalt või vähemalt iga lühikese aja tagant avatuna, kuna vaid see tagaks, et põrandas olevast august ja ülejäänud kambrist tulev lehk ei oleks tugevalt tuntav kogu kambris ning kambrist läheks välja liigne niiskus. Tunnistaja ütluste kohaselt kambris nr 215 ei taganud akna avamine õhuringlust ega niiskuse ruumist väljaminekut, kuna aknasse päikest ei paistnud ja otse akna vastas asus kapitaalne müür, mis tegi õhu liikumise võimatuks. Seega ei olnud kambris ventilatsiooninõuded täidetud;

  1. d)kaebaja ei ole tuginenud asjaolule, et teda oleks häirinud suitsetamisest tulenev hais, vaid on selgelt viidanud, et ebameeldiv oli kambris olev WC-august ning niiskusest tulenev lehk, mille esinemisele on tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler. On tõendamata, et apellant suitsetas kambrites ja seega ei saa väita, et kambri õhu rikkumine oli apellandi vaba valik. Vastustajal on võimalik suitsetamisest tulenevat haisu kambris välistada, keelates kambrites suitsetamine. Kambris suitsetamine ei vabastanud vastustajat ventilatsioonisüsteemi paigaldamise kohustusest;
  2. e)piirmäärasid ületav niiskusesisaldus ei ole ruumides lubatud. Juhul, kui isik viibib liigniiskes ruumis, on see ebamugav ja võib kujutada ohtu tema tervisele. Niiskes kambris hoidmisega kaasneva ebamugavuse tekitamine ei ole vanglas ilmtingimata vajalik ja viitab

§ 41lg 1 rikkumisele.

Liigniiskus (kuni 70%) oli ka perioodil 22.05.200929.05.2009 teostatud mõõtmiste ajal, kuigi sel perioodil ei olnud tegemist sademeterohke perioodiga;

  1. f)juhul, kui erinevad ruumi osad – seinad, kooruv tapeet jms – tolmavad, siis on tegemist tolmuga, mis lendleb väikeste osadena õhus ja takistab hingamist ning tekitab muul viisil ebamugavustunnet. Sellist olukorda on võimalik vältida vaid vastavaid ruumi osi remontides ja paigaldades uued korrektsed pinnakatted. Kuna isiku elama sundimine kambris, kus esineb lendlev tolm, mis tekitab kurgu ja silmade kipitust, on käsitletav põhjendamatu ebamugavuse tekitamisena, siis on see käsitletav inimväärikust alandava kohtlemisena, millena halduskohus oleks pidanud vastavat rikkumist ka käsitlema;
  2. g)kahjuhüvitise määramisel peab arvesse võtma rikkumise intensiivsust, kestvust, poolte käitumist rikkumise kestel ja ka varasemat kohtupraktikat. Kaebuses kirjeldatud rikkumised olid intensiivsed. Arvestades, et kambrid olid sisuliselt elamiskõlbmatud, ei saa apellandi seal veedetud ligikaudu 3 kuud kvalifitseerida lühiajalise viibimisena. Vastustaja tegevust – saates kaebajale vaid formaalseid vastuseid – ei saa pidada kahju tekitamist lõpetavaks. Vastustaja on küll vaidlusalustes kambrites pärast kaebaja viibimist teinud teatud remonttöid, kuid see ei tähenda, et see vähendaks vastustaja vastutust. Selline tegevus saab vaid vähendada vastutust täiendava kahju hüvitamise nõuete osas; 7

(15)3-09-1877
  1. h)lahendites nr 3-3-1-14-06, nr 3-07-2153, nr 3-07-571, nr 3-07-1761 ja nr 3-05-225 ei ole mõistetud välja hüvitisi ruumi, milles kinnipeetav oli sunnitud viibima, mittevastavusest tulenevalt, vaid eelkõige alusetult kartseris viibimisest ning muudest asjaoludest tulenevalt. Seetõttu ei saa viidatud otsustega väljamõistetud kahjuhüvitiste suurusi võtta aluseks käesoleval juhul kahjuhüvitise määramisele ning ei saa ka järeldada, et kohtupraktikas on 10 000 krooni suuruse kahjuhüvitise väljamõistmine erandlik. Riigikohtu 22.03.2006 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-2-06 mõisteti sarnastel asjaoludel välja kahjuhüvitis 10 000 krooni;
  2. i)halduskohus tuvastas, et kaebaja inimväärikust alandati ja seega osutus kaebus edukaks. Asjaolu, et välja ei mõistetud apellandi poolt taotletud kahjuhüvitist kogu ulatuses, ei saa menetluskulusid puudutavas osas olla käsitletav 90% ulatuses kaebuse rahuldamata jätmisena. Menetluskulude väljamõistmisel peab eelkõige lähtuma sellest, kas rikkumine tuvastatakse või mitte ning asjaolu, kui suures ulatuses mõisteti hüvitisena välja nõutud summa, on teisejärguline. Hüvitise suuruse määramise riski jätmine vaid kaebaja kanda ei ole õiglane. 6. Murru Vangla oma vastuses vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Murru Vangla vastuväited apellandi väidetele:
  3. a)vastustaja ei lükanud V. R. väiteid kassiuriini haisu ja rottide olemasolu kohta ümber, kuna tegemist oli vastustaja jaoks uue asjaoluga. Vastustaja ei ole kindel, kas rottide olemasolu on üldse võimalik, kuna kanalisatsioonitorustik on kinnine ja omavahel ühendatud süsteem, mis on kümneid, kui mitte sadu meetreid pikk. Samuti on tõendamata, kust kaudu rotid torudesse sisenesid, kui kaua seal liikusid ning mil viisil on võimalik mööda torusid jõuda teisele korrusele. Samuti on kahtlane see, miks keegi teine peale tunnistaja ei ole neid näinud. Vastustaja nõustub siinkohal halduskohtu põhjendusega, et kaebuse esitaja ei oleks nii markantset fakti enda kaebusest välja jätnud, kui see oleks tõsi. Kuna aga apellant ei ole kunagi väitnud, et ta on rotte näinud, siis tuleb järeldada, et seda pole toimunudki ning kui apellant rotte isiklikult ei näinud, siis ei saanud see olla ka tema jaoks inimväärikust alandav. Vastustaja leiab, et apellandi kambris viibimise ajal kanalisatsioonitorust rottide välja ronimine ei ole tõendatud. Vastustaja on samuti seisukohal, et tunnistaja on oma ütlustes vastuoluline, kuna kassiuriinihais eeldab kassi olemasolu ning kassi olemasolu korral kindlasti ei ole närilisi. Tunnistaja ütlused ei ole tõesed, kuna moonutavad tegelikkust apellandile sobival moel;
  4. b)kambris 215 ja 151 saadaval joogiveel ei ole ebameeldivat lõhna ega spetsiifilist maitset, vesi on selge ja tarbimiskõlblik ning vastab nii siseriiklikele kui ka EL õiguse nõuetele (sotsiaalministri 31.07.2001 määrus nr 82). Tervisekaitseinspektsiooni 03.03.2009 kirjast ei selgu, kui palju oli vees rauda üle lubatud normi ning kui palju see vee kvaliteeti tegelikult mõjutas. Oluline on see, et vesi on tervisele ohutu ning seda võib tarbida. Kirjas viidati vaid võimalusele, et veel võib olla ebameeldiv maitse, kuid selles osas ei tehtud otseseid etteheiteid. Kui apellandi maitse- ja lõhnameel on tavalisest tundlikumad, on see apellandi isiklik eripära. Vanglas pakutavad hüved ei pea olema meelepärased kinnipeetavatele. Vanglas on tagatud tervisele ohutu ning tarbimiskõlblik joogivesi. Vastustaja teeb joogivee kvaliteedi säilitamise osas pidevalt mõistlikke, läbimõeldud ning vajalikke investeeringuid;
  5. c)kaebaja viibis kambris nr 215 koos tunnistajaga 11.08.2008 kuni 27.08.2008, mis on kokku 16 päeva. Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi veebilehe andmetel oli selle perioodi keskmine päevane (kell 14.00) temperatuur 18,25 kraadi. Augustikuine ilm ei takista akende avamist ning kambri tuulutamist, seega ei vasta apellandi väide, et aknaid ei saa avada, tõele. Samuti ei ole apellandi väide madala temperatuuri kohta asjakohane kambri nr 151 osas, kus apellant viibis talvel, kui oli kütteperiood. Kütteperioodil on kambrid lausa palavad ning akende avamine ei vähenda kambri temperatuuri sellisel määral, mis muudaks seal viibimise ebainimlikuks või talumatuks. Üksinda kambris viibides oli apellandil piisavalt vabadust valida akna avamise ja sulgemise sagedust ning vajadust. Akna avamist ning avatuna hoidmist ilmastiku- ega kambri olud ei takistanud; 8
(15)3-09-1877
  1. d)kambri nr 215 mõningane niiskus võis olla tingitud ilmastikust ja asjaolust, et tegemist oli kütteperioodi välise ajaga. Vastustaja nõustub, et selline olukord võis apellandile tekitada lühiajalist mõningast ebamugavustunnet. Ajutine ebamugavustunne ei riiva isiku õigusi ja vabadusi niisuguse intensiivsusega, mis võiks alandada inimväärikust. Väärikuse alandamise alla ei asetu igasugused hingelised läbielamised või ebamugavused, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Käesoleval juhul faktilised asjaolud sellisele õiguste riivele ei viita;
  2. e)apellandi väide, et vastustaja on olnud kambris esinevate puuduste kõrvaldamisel tegevusetu, ei vasta tõele, kuna kinnipeetavate elamistingimusi parendatakse pidevalt, sh ka kambreid nr 215 ja 151. Olenemata vastustaja pingutustest on kinnipeetavad hoolimatud riigivara suhtes, sh ka apellant, keda on rohkem kui korra distsiplinaarkorras karistatud vangla vara rikkumise eest;
  3. f)objektiivsete tõenditega ei ole võimalik tõendada, kas kambris nr 151 oli liigselt tolmu või mitte, see aga ei muuda fakti, et apellant pidi ise kambri puhtuse eest hoolt kandma. Kõige suurem tolmu tootja on inimene ise ning ilma otsese inimtegevuseta ei teki üldjuhul ruumidesse lendlevat tolmu. Apellandil oli võimalus kamber tolmuvaba hoida seda regulaarselt koristades. Tolmuvaegusi, mida apellant kaebuses kirjeldab, ei ole apellandil tuvastatud, kuid nii raskete tervisekahjustuste korral nagu hingamisraskused ning valutavad ja kipitavad silmad oleks ravi saamiseks tulnud pöörduda vangla meditsiinitöötajate poole. M. Soinile ei ole sellekohast ravi määratud;
  4. g)inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3 keelab piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise ja karistamise. Ka põhiseaduse § 18 kohaselt ei tohi kedagi piinata, julmalt ega väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Asja lahendamisel tuleks jälgida Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat. Näiteks on kohus leidnud, et minimaalse raskusastme kriteeriumi hindamisel tuleb arvestada asjaolude kumulatiivset efekti, mis tuleb nii kinnipidamistingimustest kui ka kinnipidamise kestusest. Kuigi inimväärikuse tagamisel tuleb arvestada subjektiivseid mõjusid, ei saa inimväärikuse põhimõttega vastuolus olevaks lugeda mistahes haldusakti või toimingut, mis adressaadi arvates rikub tema inimväärikust. Väärikust alandavaks saab lugeda üksnes sellist toimingut, mis kahjustab isiku olukorda ebaproportsionaalselt taotletava legitiimse eesmärgiga või toob kaasa isiku põhiõiguste moonutamise. Samas ei asetu väärikuse alandamise alla igasugused hingelised läbielamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Käesoleval juhul selliseid rikkumisi ei esine;
  5. h)kahjuna saab käsitleda seadusega kaitstavate õigushüvede väärtuste vähenemist, millel on kannatanu suhtes negatiivne iseloom ning mida on võimalik hinnata ja hüvitada. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles oleks kannatanu siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kahju hüvitamise eesmärk on niisiis kannatanu asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles tal oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevaid asjaolusid ei oleks esinenud, seega olukorda, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Seega tuleb kahju hüvitamise kaebuses eelkõige tuvastada, kas isikul on kahju tekkinud, kas toiming (sh ka tegevusetus), millega isikule kahju tekitati, on õigusvastane ning kas esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja õigusvastase toimingu vahel. Riigikohtu 26.11.2002 lahendis nr 3-3-1-64-02 on märgitud, et kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanut alusetu rikastumiseni, s.o olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta. Riigikohtu halduskolleegiumi 06.06.2002 otsuses nr 3-3-1-27-02 on märgitud, et mittevaraline kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (nt alandus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatusest, mida on talle tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. Apellandile tekkinud hirm, alandatus, mure ja kaotusvalu ei ole leidnud tõendamist, seega ei saa ka rääkida tekkinud kahjust ega selle hüvitamisest. Kaebuse lahendamisel tuleks lähtuda Riigikohtu halduskolleegiumi 15.03.2010 lahendist nr 3-3-1-93-09. 9
(15)3-09-1877 7. Murru Vangla apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu otsus osas, millega rahuldati osaliselt kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue summas 1000 kr, ning Margus Soini kaebuse täies ulatuses rahuldamata jätmist. Samuti palub Murru Vangla muuta otsust menetluskulude jagamise osas ning jätta M. Soini menetluskulud tema enda kanda ning mõista M. Soinilt välja Murru Vangla poolt kantud menetluskulud (riigilõiv). Murru Vangla jääb halduskohtus esitatud seisukohtade juurde ja põhjendab apellatsioonkaebust järgmiselt:
  1. a)kohus on jätnud põhjendamata, miks on vesikloseti pottide puudumine inimväärikust alandav. Vastustaja leiab, et ainuüksi asjaolu, et kambris oli aasia-tüüpi tualett, millele iseloomulikult ei olegi potti, ei ole alandav ega inimväärikust riivav. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus ei ole otseselt asunud seisukohale, et privaatsust mittevõimaldavad aasia-tüüpi tualetinurgad oleksid iseenesest inimväärikust alandavad. Sellised tualetid kambris ei ületa minimaalset raskusastet küündimaks ebainimlikuks või inimväärikust alandavaks kohtlemiseks. Kohus ei ole piisavalt motiveerinud, milles antud juhul inimväärikuse alandamine seisneb;
  2. b)halduskohus ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et kambris asuvad elektrijuhtmed ei vastanud nõuetele ning milles nõuetele mittevastavus avaldus. Elektrijuhtmete ja pistikute osas tunnistas Murru Vangla, et puudused kõrvaldati esimesel võimalusel ja selline olukord ei saa olla inimväärikust alandav;
  3. c)kohtuotsusest ei selgu, millega kohus luges tõendatuks, et 6-nda osakonna kinnipeetavate pesuruumis valitseb ebasanitaarne olukord. Kinnipeetavate pesuruumi koristatakse ja desinfitseeritakse regulaarselt. Asjaolu, et pesuruumis puudub värske remont, ei muuda pesuruumi antisanitaarseks ega inimväärikust alandavaks;
  4. d)mitte igasugune ebameeldivustunne või kannatus ei ole käsitletav piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemisena. Selleks, et tegemist oleks väärkohtlemisega, peab olema ületatud minimaalne raskusaste. Käesoleval juhul ei esine ühtegi sellist asjaolu ega ole esitatud ühtegi tõendit, mille alusel saab asuda seisukohale, et aset on leidnud inimväärikuse alandamine. Euroopa Inimõiguste Kohus on 18.01.1978 otsuses asjas Iirimaa vs Ühendkuningriik öelnud, et minimaalne raskusaste ei ole üheselt hinnatav, vaid sõltub erinevatest asjaoludest. Euroopa Inimõiguste Kohus on 06.11.1980 otsuses asjas Guzzardi vs Itaalia leidnud, et isegi kui kinnipidamistingimused olid ebameeldivad, siis ei tähenda nimetatud asjaolu koheselt EIÕK art 3 rikkumist. Vangistuses on tagatud seadusega ettenähtud miinimumnõuded ning kaebajat ei ole vangistuse ajal hoitud inimväärikust alandavates tingimustes. 8. M. Soini leiab kirjalikus vastuses, et Murru Vangla apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata. M. Soini seisukohad:
  5. a)kuigi aasia-tüüpi tualetid võivad veel teatud üksikutes kohtades olla Eestis kasutusel, siis sellise tualeti kasutamiseks sundimist ei saa pidada kinnipeetava inimväärseks kohtlemiseks. Aasia-tüüpi tualeti puhul ei ole täidetud ka Euroopa vanglareeglistiku p 15 nõuded, mille kohaselt peab kamber vastama hügieeninõuetele, sest aasia-tüüpi tualett ei vasta tänapäevastele hügieenistandarditele. Lisaks sellele, et aasia-tüüpi tualetti sisaldavas kambris olemine on iseenesest juba inimväärikust alandav, ilmneb selle inimväärikust alandav iseloom sealt lähtuvas ebameeldivas lehas. Seda on leidnud ka Riigikohus oma lahendis nr 3-3-1-2-06. Kaebaja selgitas, et tualeti puhul häiris teda pidevalt sealt tulev hais, mida ei olnud võimalik kõrvaldada. Halduskohus on tualeti antisanitaarsust piisavalt põhjendanud;
  6. b)kaebajale jääb Murru Vangla poolt esitatud seisukoht, et halduskohus ei ole põhjendanud, miks elektrijuhtmed ei vastanud nõuetele, arusaamatuks. Vangla on kogu menetluse vältel ja ka erinevates menetlusdokumentides (nt vangla vastus kaebusele) omaks võtnud, et erinevate elektriinstallatsioonide osas esines puudusi, mistõttu on sisuliselt ka nõustutud, et kamber ei olnud selles osas nõuetele vastav. Vastavatest puudustest likvideeriti vaid väike osa ja sedagi mitte koheselt; 10
(15)3-09-1877
  1. c)käesolevas asjas on esitatud piisavalt palju tõendeid, mis kinnitavad, et pesuruumid olid äärmiselt ebasanitaarsed. Seda kinnitasid nii tunnistaja kui ka õiguskantsler oma kontrollkäigul. Vangla ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks vastupidist;
  2. d)vangla ei ole põhjendanud, miks ca 3 kuu pikkuse perioodi jooksul mittenõuetekohasesse kambrisse paigutamine ei ole käsitletav inimväärikuse alandamisena. Juhul kui kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta ka kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju, siis ka sellisel juhul saab asuda seisukohale, et inimväärikuse alandamine on aset leidnud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I 10.

§ 45

lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas. Ehitusseaduse § 72 lg 1 kohaselt ei pea enne nimetatud seaduse jõustumist ehitatud ehitis vastama kõigile §-s 3 nimetatud nõuetele, kuid peab vastama ehitise ohutusega seotud nõuetele. Ehitusseaduse § 3 lg 4 kohaselt ei või ehitise osades ega pindadel koguneda niiskust inimese elu, tervist või vara ohustaval määral. Nimetatud säte on kehtestatud ehitise ohutuse tagamiseks ning sellele peavad vastama ka enne ehitusseaduse jõustumist püstitatud ehitised. Täpsemad nõuded eluruumina kasutatavatele ehitistele on kehtestatud elamuseaduse § 7 lg 1 alusel Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega kinnitatud „Eluruumidele esitatavate nõuetega“. Kartseri sisustus on reguleeritud vangla sisekorraeeskirja § 7 lõikes 4. Vangla sisekorraeeskirja § 7 lg-s 1 on sätestatud kambri suuruse norm ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu. 11.

§ 41

lg 1 järgi koheldakse kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. 12. Riigikohus on 22.03.2006 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-2-06 rõhutanud, et inimväärikus on isiku põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja vabaduste kaitse eesmärk. Inimväärika kohtlemise nõue laieneb ka kinnipeetavale. Asjaolu, et isik kannab karistust kuriteo toimepanemise eest ja sellega seoses on tema suhtes seaduse alusel kohaldatud põhiõiguste ja –vabaduste piirangud, ei anna õigustust sekkuda isiku põhiõigustesse enam, kui see tuleneb otse seadusest. Euroopa Inimõiguste Kohus on selgitanud, et inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3 kaitseb demokraatliku ühiskonna kõige põhilisemat väärtust sellega, et keelab mistahes tingimustel piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistuse, olenemata asjaoludest ja kannatanu käitumisest. Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt selgitanud, et väärkohtlemine peab saavutama minimaalse tõsidusastme ning et kaasnenud kannatused ja alandus peavad olema igal juhul suuremad kui vastava seadusliku kohtlemise või karistamisega paratamatult kaasnev kohtlemine või alandus, et see ulatuks konventsiooni art 3 kohaldamisalasse. Kohtuasjades Dougoz vs Kreeka (p 46) ja Kalashnikov vs Venemaa (p 102) on Euroopa Inimõiguste Kohus öelnud, et kinnipidamisolude hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ning ajavahemikku, mille vältel kinnipeetavat vastavates tingimustes hoiti, samuti kaebaja väidetavaid asjaolusid. 11

(15)3-09-1877
  1. Murru Vangla leiab oma apellatsioonkaebuses, et kohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks vesikloseti puudumine on inimväärikust alandav ning sellise seisukoha kujunemine ei ole kohtuotsusest jälgitav. Samamoodi ei ole vangla arvates tõendatud elektrijuhtmete nõuetele mittevastavus pikema aja vältel, kohus pole selle puuduse seost inimväärikuse alandamisega piisavalt põhjendanud, ning tõendamata on pesuruumide antisanitaarne seisund.
  2. Ringkonnakohus ei nõustu vanglaga, et halduskohus oleks pidanud põhjalikumalt põhjendama, miks eraldamata aasia-tüüpi WC on inimväärikust alandav, kuna selline asjaolu on üldiselt teada. Piisav on, et kohus tuvastas kaebuse esitaja kinnipidamise aja ning üldised tingimused. Vangla ei ole samuti tõendanud, et tualett, dušširuumid ning elektrijuhtmed olid üldiselt nõuetekohased.
  3. Duširuumide ebasanitaarsust on märkinud õiguskantsler 11.03.2009 kontrollkäigu aruande kokkuvõttes. Õiguskantsler tõdes küll aruande sissejuhatuses, et raskeid ja põhimõttelisi põhiõiguste rikkumisi kontrollkäigul ei tuvastatud ning leidis, et üldine kinnipeetavate põhiõiguste olukord oli hea, see ei tähenda aga, et konkreetsel juhul ei võinud olud olla sellised, et neid saab pidada inimväärikust alandavateks. Õiguskantsleri kontrollkäigul tuvastati kõige halvem olukord kinnipeetavate pesemisruumides ning aruandes märgiti, et eluosakondade osade kambrite seintelt on tapeet lahti ja koridoride seinad on määrdunud. Õiguskantsler märkis, et selline olukord võib kujuneda kinnipeetavate õiguste rikkumiseks ning olla vastuolus inimväärikust alandava kohtlemise keeluga. Elektrijuhtmetega seotud puudusi kinnitas vangla ise vastuses kaebusele (tl 59). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu poolt neile asjaoludele esitatud tõendite põhjal antud hinnanguga.
  4. Otsustus, kas puudused kinnipeetava olmetingimustes on sellised, et neid saab käsitleda inimväärikust alandavatena, on väärtusotsustus. Halduskohus ei asunud seisukohale, et WC puudumine ja selle asemel kambris nn aasia-tüüpi tualeti olemasolu on iseenesest inimväärikust alandav. Alandavaks pidas halduskohus olmetingimusi nende koosmõjus: olukorras, kus kambris on ebapiisav ventilatsioon, jääb kuivkäimlast leviv hais kambrisse suuremal määral püsima.
  5. Elektrijuhtmetega seotud probleeme ei saa pidada väheoluliseks, sest kinnipeetav, kes on paigutatud nõuetele mittevastavate elektrijuhtmetega kambrisse, peab pidevalt selle puudusega kui talle ohtlikuga arvestama.
  6. Kuigi vesikloseti olemasolu kambris ei ole kinnipidamistingimuste õiguspärasuse tagamiseks vajalik – vangla sisekorraeeskirja § 7 lg 1 p 8 kohaselt kuulub kambri sisustusse võimalusel WC –, siis nõutav on tualeti kasutamisel piisava puhtuse ja privaatsuse tagamine. WC-ks ei saa pidada kuivkäimlat (veeta klosetti). Ringkonnakohtu arvates saab vangla sisekorraeeskirja § 7 lg 1 p 8 mõista üksnes nii, et WC asemel kambris kuivkäimla paiknemine pole lubatud ning WC puudumisel kambris peab WC paiknema väljaspool kambrit. Sellist tõlgendust toetab sisekorraeeskirja § 7 lg 4 p 6, mis näeb kartseris WC olemasolu ette. Pole põhjendatud nõuda kartseris puhtamaid ja mugavamaid kinnipidamistingimusi kui kambris. Kohus nõustub vastustajaga, et aasia-tüüpi tualett on senimaani levinud ning otseselt tualeti tüüp ei saa inimväärikust alandada. Tualett peaks aga selleks, et eluruumi saaks pidada inimväärikust austavaks, olema piisaval määral eraldatud magamisruumist, et tagada kinnipeetava privaatsus selle kasutamisel. II
  7. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et halduskohus on alusetult jätnud arvestamata tunnistajana ülekuulatud V. R. ütlustega rottide ja kassiuriini haisu kohta, on 12
(15)3-09-1877 asunud väärale seisukohale kambrite 215 ja 151 kraanivee kvaliteedis, sundventilatsiooni puudumise tähtsuses, ventilatsiooni vajalikkuses, kambris 215 üleliigse õhuniiskuse olemasolu toimes ning kambris nr 151 lendleva tolmu osas. Lisaks leiab kaebaja, et halduskohus on ebaõigesti mõistnud välja kahju hüvitise liiga väikses ulatuses, arvestades puuduste tõsidust, ning arvab, et halduskohus on vastustajalt menetluskulude väljamõistmisel rikkunud menetlusnorme.
  1. Kaebuse esitaja ei nõustunud halduskohtu seisukohaga, et rottide olemine kambrites ning kassiuriinihaisu levimine koridorides on väheusutav, kuna kaebaja ise sellele ei tuginenud, vaid seda mainis oma ütlustes tunnistaja V. R., kellega tunnistaja viibis koos kambris 215 kuupäevadel 11.08.2008 – 27.08.2008 (17 päeva). Ringkonnakohus sedastab, et kaebajal oleks keeruline tõendada rottide olemasolu muul viisil kui tunnistajate ütluste ja enda vande all antava seletusega. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 21.04.2010 lahendis nr 3-3-1-14-10, et arvestada tuleb poolte võrdse kohtlemise tagamise vajadust ning kohus ei saa kaebaja väiteid arestimajas valitsenud tingimuste kohta tagasi lükata pelgalt tõendamatuse motiivil. Viidatud kohtuasjas vaieldi küll arestimaja tingimuste üle, kuid ringkonnakohtu arvates tuleb uurimispõhimõtet ja tõendamiskoormust sarnaselt sisustada ka käesolevas asjas. Seetõttu peab vastustaja usutavalt tõendama oma väidete õigsust osas, kus ta kaebuse esitaja väidetele kinnipidamistingimuste kohta soovib vastu vaielda. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et tunnistaja ütlused rottide kohta on ebausutavad, kuna rottide viibimine kambris ja nende tulek kuivkäimlast on asjaolu, mis ei oleks saanud kaebajale jääda kaebuse esitamisel ja vastustajale taotluste esitamisel tähelepanuta. On ebausutav, et rotid said kambrisse käimla (kanalisatsioonitorustiku) kaudu. Tunnistaja ütlustest koridoris leviva uriinihaisu kohta saab teha järelduse, et koridorides lehkas. Menetlusosalised pole väitnud, et vanglas, veel enam selle koridoris oleksid elanud kassid, ent tunnistaja ütlusi ei saa pidada ebausutavaks üksnes seetõttu, et ta arvas haisu pärinevat kassiuriinist. Koridori sanitaartingimused ei saa avaldada kaebaja inimväärsete kinnipidamistingimuste seisukohalt aga kuigi suurt mõju, arvestades seal viibimise vähest sagedust ja koridori kasutamise otstarvet.
  2. Ringkonnakohus leiab, et joogivee kvaliteedi osas on halduskohus jõudnud õigele järeldusele, et normist kõrgem rauasisaldus on tervisele ohutu ning ei muuda vett joogikõlbmatuks. Seda kinnitab Tervisekaitseinspektsiooni Tallinna Tervisekaitsetalituse kiri (tl 68). Kirjast nähtub aga, et lubatust kõrgema rauasisaldusega võib kaasneda ebameeldiv maitse ja hägusus, vee kollakas värvus ja pruun sete. Kogumis teiste kinnipidamistingimusi iseloomustavate asjaoludega tuleb ringkonnakohtu arvates ka seda puudust arvesse võtta mittevaralise kahju hüvitamisel.
  3. Kaebuse esitaja ei nõustunud halduskohtuga ka osas, milles kohus leidis, et sundventilatsiooni puudumist mõlemas kambris ning selle tõttu üleliigse õhuniiskuse olemasolu kambris 215 ja tolmamist kambris 151 ei saa pidada inimväärikust alandavaks faktoriks, kuna kinnipeetavatel oli võimalik kambreid ventileerida akent avades. Samuti leidis kaebaja, et halduskohus on vääralt jõudnud seisukohale, et ventilatsioon on vajalik kambritest suitsuhaisu väljasaamiseks ning et kuna suitsetamine on kinnipeetavate enda valik, siis pole selle jaoks vaja eraldi ventilatsiooni.

§ 45

lg 1 alusel peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Euroopa vanglareeglistiku p 18.1 alusel peavad vangide paigutamise, eriti magamistingimused vastama meditsiini- ja hügieeninõuetele, 13

(15)3-09-1877 arvestama ilmastiku- ja ventilatsiooniolusid, eriti seda, et ruum oleks piisavalt suur, valgustatud, köetud ja õhutatud. Vanglareeglistiku p 16a alusel peavad olema aknad nii suured, et võimaldada värske õhu juurdepääsu, välja arvatud piisava konditsioneerisüsteemi olemasolul. Ringkonnakohus ei saa nõustuda halduskohtu seisukohaga, et puudulik ventilatsioon ei või olla kambris üks inimväärikust alandavaid lisafaktoreid. Nii kaebaja kui ka tunnistaja on väitnud, et akna avamine ei taganud õhuringlust ega viinud niiskust välja, päike aknale ei paistnud ning aknast mõne meetri kaugusel oli müür, mis tegi õhu liikumise võimatuks. Murru Vangla väidab, et sellel ajal, kui kaebaja viibis kambris nr 215, oli keskmine õhutemperatuur väljas 18,25o C, mistõttu oli võimalik aken avada. Halduskohus järeldas õigesti, et kuna üldiselt on augustikuu üks vihmasemaid perioode aastas ning suhteline õhuniiskus on sel ajal üle keskmise, siis võib sellel ajal tõusta niiskusetase kambrites ajutiselt, kuna ruume ei köeta. See nõuab, et vangla võtaks meetmeid, et vähendada niiskuse taset kambris. Halduskohus ei tuvastanud, et kaebaja ise kambris suitsetas ning teised kinnipeetavad ei suitsetanud. Menetlusosalised ei väida, et kaebaja suitsetas kambris. Teiste kinnipeetavate poolt kambris suitsetamist ei saa ette heita kaebajale. Kui vangla seda võimaldas, pidi ta tagama ka õhu sellevõrra parema ventileerimise. Üksnes akna olemasolu kambris ei ole piisav, et tagada piisav ventilatsioon kuivkäimla, niiskuse ja suitsetamisega kaasnevate mõjude ärahoidmiseks. Kambris 151 kurtis kaebuse esitaja tolmu lendlemise üle. Vastustaja märgib vastuses kaebaja apellatsioonkaebusele, et niiskes ruumis tolm ei lendle. Ringkonnakohus juhib vangla tähelepanu asjaolule, et kaebaja pole väitnud selles ruumis liigset niiskust. Õige on kaebaja väide, et seinte ja põrandate lagunemisest tekkivat tolmu ei ole võimalik kinnipeetavatel täielikult koristamisega kõrvaldada. Seega on kolleegium seisukohal, et antud juhul tuleb ventilatsiooni puudumist kahju hüvitamise määramisel arvesse võtta inimväärikust alandavana.
  1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et mittevaralise kahju väljamõistmisel puudub ühtne metoodika, mille alusel kahju suurus kindlaks teha. Kohus määrab vastava summa asjaolude igakordsel hindamisel kaalutlusõiguse teel. Üheks võimalikuks pidepunktiks kahjusumma määramisel on seejuures ka varasem kohtupraktika. Kahju hüvitamise määramisel võtab kohus arvesse seda, et vastustaja eesmärk ei olnud inimväärikuse alandamine ning kaebuse esitajale kannatuste tekitamine, kuid see ei välistada inimväärikuse alandamise fakti (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu otsused asjades Peers vs Kreeka (p 74) ja Kalashnikov vs Venemaa (p 101).
  2. Kahju hüvitis peab olema piisav, et korvata väärikuse alandamisega tekitatud kahju. Ringkonnakohus, kaaludes mittevaralise kahju tekitamise ja kahju hüvitamise tagajärgi kaebajale, vaidlusalustes kinnipidamistingimustes viibimise kestust ja kinnipidamistingimusi nende kogumis leiab, et põhjendatud on mõista Murru Vanglalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitamiseks välja 4000 krooni. Ringkonnakohus selgitab, et kahju hüvitamisel ei saa lähtuda kohtupraktikas väljakujunenud alusetult kinnipidamise või kartseris kinnipidamisega tekitatud kahju hüvitamisel välja mõistetud hüvitise suurusest, sest alusetult kinnipidamise korral piiratakse eelkõige isiku vabadust, mis on teine õigushüve. Inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste tõttu tekitatud kahju suuruse kindlakstegemisel tuleb arvestada ka seda, et teistes kohtuasjades ei ole kinnipidamistingimused samasugused, mistõttu kahju suurus tuleb otsustada igal üksikul juhul eraldi. Varem on ringkonnakohus mõistnud 119 päeva kinnipidamise eest arestimajas märksa halvemates tingimustes 15 000 kr (ringkonnakohtu 25.01.2007 otsus asjas nr 3-04-240) ja enam kui aasta kestnud kinnipidamise eest samuti käesoleva juhtumiga võrreldes halvemates tingimustes 5000 kr (31.03.2010 otsus asjas nr 3-07-2247). 14
(15)3-09-1877
  1. Eeltoodud põhjendustel leiab kolleegium, et M. Soini apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele ning halduskohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ja tekitatud mittevaraline kahju välja mõista suuremas summas. Murru Vangla apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
  2. Murru Vangla taotlus menetluskulude väljamõistmiseks rahuldamata, kuna vangla apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. kaebajalt jääb Halduskohus mõistis vanglalt riigieelarvesse välja kaebajale osutatud riigi õigusabi kulud ja kaebajale riigilõivu proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Arvestades kaebuse rahuldamise ulatuse muutmist, tuleb muuta ka seda proportsiooni. Ekslik on kaebaja väide, et HKMS § 92 lõiget 1 tuleks kohaldada nii, et vastustajalt tuleks välja mõista kõik menetluskulud. Kaebaja kahjunõuet ei rahulda kohus täies ulatuses, vaid 40 % ulatuses. Asjaolu, et kaebaja inimväärikuse rikkumine leidis tuvastamist, ei tähenda kaebuse täielikku rahuldamist, sest kaebaja ei ole asjas taotlenud vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamist, vaid tekitatud kahju hüvitamist. Neljakümne protsendi ulatuses tuleb vastustajalt välja mõista ka menetluskulud. Apellatsioonimenetluses oli M. Soini riigilõivu tasumisest vabastatud ning ta sai riigi õigusabi. Riigi õigusabi taotluse kohaselt on apellatsioonimenetluses esindamiseks kulunud advokaat M. Lepal 4265 krooni ja 25 senti. Taotlus esitati 20.04.2010 ning kulud kanti 02.12.2009 kuni 19.03.
  3. Advokaadil kulus esindamiseks apellatsioonimenetluses 10 tundi ja 45 minutit, põhjendatud olid kohtuotsusega tutvumine, kaebajaga konsulteerimine, apellatsioonkaebuse koostamine, menetlusabi taotluse koostamine, kaebajaga kohtumine, menetlusdokumentidega tutvumine, vangla apellatsioonkaebusele vastuse koostamine jm riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramise taotluses näidatud tegevused. Riigi õigusabi tasu tuleb kindlaks määrata suuruses 3525 krooni, millele lisandub käibemaks, kokku 4265 krooni ja 25 senti. Riigi õigusabi kulud asjas puuduvad. Riigi õigusabi tasust tuleb HKMS § 95 lõike 2 alusel Murru Vanglal tasuda 40 % ja riigi õigusabi seaduse § 27 lõike 1 p 2 alusel kaebajal hüvitada 40 %. Riigilõiv, mille tasumisest kaebaja oli apellatsioonimenetluses vabastatud – 9000 kr suuruse kahju hüvitamise nõude pealt riigilõivuseaduse § 56 lõike 11 kohaselt 450 kr –, tuleb HKMS § 95 lg 1 kohaselt mõista vanglalt riigituludesse. Riigi õigusabi tasu on kahe kohtuastme peale kokku 5040 + 4265,25 = 9305,25 kr, millest vangla peab tasuma 3722,10 kr ja kaebaja hüvitama vastavalt Harju Maakohtu poolt kindlaks määratud riigi õigusabi tasu hüvitamise korrale 5583,15 kr. Silvia Truman Ruth Virkus Oliver Kask 15
(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.