) mõtte kohaselt tuleb õigusvastaselt võõrandatud elamu tasuta kasutaja suhtes kohaldada
§-s 121 sellise eluruumi üürniku kohta sätestatut (p 1). Sellega välditakse kooskõlas
lõikega 2 uue ülekohtu tekitamist vara tagastamisel.
lg 1 kohaselt loetakse elamu tagastamisel kehtiv üürileping kehtivaks kolmeks aastaks alates elamu omandiõiguse üleminekust õigustatud subjektile. Sama sätte kohaselt peab omandireformi kohustatud subjekt sõlmima enne elamu tagastamist selle üürnikuga kirjaliku üürilepingu. J. Sil, L. Lil, A. Sil ja A. Vl on pärast A talu hoonete tagastamise otsustamist ja üleandmise aktiga vastuvõtmist kohustus käsitleda A. Jt samadel alustel kui isikut, kellel on elamu tagastamisel kehtiv üürileping ning neil on kohustus sõlmida A. Jga kirjalik elamu tasuta kasutamise leping (p 3). Korralduses leitakse, et kuivõrd tolleaegne pädev riigiorgan – Kingissepa Rajooni RSN Täitevkomitee rahandusosakond jättis õigusvastaselt võõrandatud A talu hooned riigivarana arvele võtmata ei tekkinud hoonetele pärast võõrandamist omanikku mistõttu puudub ka nende tagastamise kohustatud subjekt. Kohustatud subjekti puudumise tõttu tuleb A talu õigustatud subjektidele üleandmine Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ (edaspidi: tagastamise kord) ettenähtud aktiga teostada vallavalitsusel (p 2). 28.07.2009 andis Mustjala Vallavalitsus korralduse nr 71 „
§-s 121 (säte sisse viidud 29.01.1997.a. vastu võetud ja 02.03. samal aastal kehtima hakanud Omandireformi aluste seaduse muutmise seadusega) eraldi tagastamisele kuuluva eluruumi tasuta kasutamise lepingu alusel kasutajaid, kuna samal ajal kehtinud Elamuseaduse § 28 lg 3 juba määras, et eluruumi tasuta kasutamisele kohaldatakse üürilepingu kohta sätestatut. Vallavalitsus rõhutas, viidates
lg-s 2 toodud printsiibile, mille kohaselt omandireformi käigus vara tagastamine ei tohi tekitada uut ülekohut ning VÕS § 6 lg-sse 2 kirjutatud hea usu põhimõttele, oleks vastuvõetamatu asuda seisukohale, et kuivõrd Võhma kolhoos ei olnud A hoonete omanik, on tema poolt sõlmitud leping õigustühine. Asjaolu, et A. J asus A talu elumaja kasutama hoonete tolleaegse valdaja ja end nende omanikuks pidanud Võhma kolhoosi loal, ilmnes nii tsiviilasja nr 2-611/95 toimikus olevatest dokumentidest, A talu majaraamatust kui ka tunnistajate U. K ja A. He ütlustest. Samuti leiti puuduvat tõendid selle kohta, et kohalik ühismajand oleks andnud A. J kasutusse lisaks elumajale veel ka A aida ja rehehoone, mistõttu tuleb need õigustatud subjektidele tagastada suuruses, millises ait ja rehehoone õigusvastaselt võõrandati, samas kui A. J poolt õigusliku aluseta tehtud juurdeehitised, saun ja kelder muutuvad maa kinnistamise hetkest kinnisasja olulisteks osadeks ning kuuluvad edaspidi kinnistu omanikele. Neil asjaoludel muudeti vaadeldava 02.02.2009 korralduse p-ga 1.1 algse korralduse p-i 1, sõnastades selle järgmiselt: „Lugeda õiguslikult siduvalt kindlaks tehtuks, et A. J asus 1966.a. märtsis endise A talu elumaja kasutama selle tolleaegse valdaja ning end selle omanikuks pidanud Võhma kolhoosi loal ning et seetõttu tuleb A. J suhtes kohaldada
§-s 121 eluruumi üürniku kohta sätestatut.” 02.02.2009 korralduse p-ga 1.2 muudeti ka algse korralduse p-i 3, mille kehtivaks redaktsiooniks on nüüd järgmine tekst: „Lugeda õiguslikult siduvalt kindlaks tehtuks, et J Sil, L Lil, A Sil ja A. Vl on pärast A talu elumaja tagastamise otsustamist ja üleandmise aktiga vastuvõtmist kohustus käsitleda A. Jt samadel alustel, kui isikut, kellel on elumaja tagastamisel kehtiv üürileping.” Kaebuse kohaselt lõppes A. J omandiõigus A talu elumajale Saare maavanema korraldusega nr 143
A. V on arvamusel, et kuna A talu hooned anti kolhoosile tasuta varakasutuse reeglite järgi (ENSV Tsiviilkoodeksi
J juhtumile kohaldada (tl 204). Vastustaja selgitab (tl 68-69), et kuivõrd A talu hooned olid Võhma kolhoosi bilansis ja põhivarade nimekirjas luges kolhoos end nende omanikuks ning lubas 1996.a. A. Jl koos oma perega Ale elama asuda, mida tõendavad ka tunnistajad U K ja H H. Kolhoos ei nõudnud temalt üüri maksmist ega sõlminud kirjalikku lepingut. Seega ei asunud A. J hoonetesse elama omavoliliselt, nagu väidab kaebaja, vaid uskudes, et hoonete kasutusse andja Võhma kolhoos on nende omanik. Hea usu põhimõttest lähtuvalt oleks vastuvõtmatu asuda aastakümneid hiljem seisukohale, et leping ei olnud kehtiv põhjusel, et kasutusse andja ei olnud vara omanik (VÕS § 6 lg 2). Alles 1997.a. tuvastasid kohtud, et kolhoos ei olnud hoonete omanik, kuivõrd riik ei olnud talle nende omandiõigust üle andnud. Kuigi Mustjala Küla RSN TK 13.09.1989.a. otsuse nr 20 p 2, millega A talu elamu registreeriti A. J nimele, tunnistati Saare Maakohtu halduskohtuniku poolt seadusevastaseks ning tühistati seejärel Saare maavanema poolt, ei ole sellega ära muudetud A. J õiguslikku seisundit elamu kasutajana. Kaebaja väidet, et A talu elamu pole kantud ehitisregistrisse, vastustaja asjakohaseks ei pea. Ehitusregistri kannetel puudub õiguslik tähendus ning nende puudumine ei takista kasutuslepingu vormistamist ning seega ka Korralduse täitmist. Pealegi on elamu alates 20.12.2006 jällegi ehitisregistris. Avaldaja väiteid menetlusnormide rikkumise kohta vaidlustatud Korralduse andmisel peab vallavalitsuse esindaja osaliselt põhjendatuks, olles samas seisukohal, et A. V kaasamata 4 jätmine ei mõjutanud asja otsustamist (HMS § 58). Ka kohtumenetluses ei ole kaebaja esitanud asjaolusid, mis tinginuksid teistsuguse otsuse tegemise. 10.05.2009.a. taotluses (tl 102) märgib vastustaja esindaja, et 24.03.1996.a. on A. J ja tema pere liikmed registreeritud majaraamatusse kui alalised elanikud. Samas taotluses arendab vastustaja esindaja edasi seisukohta Eesti Vabariigist kui A talu praegusest omanikust. Ta märgib, et
lg 1 ja § 6 lg 1 kohaselt on omandireformi objektiks õigusvastaselt võõrandatud vara. Nii vara omanikult tema tahte vastaselt äravõtmine kui reaalse repressiooniohu tõttu mahajätmine eeldavad varale uue omaniku tekkimist. Omandireformi aluste seaduse eelnimetatud sätete ja mõtte kohaselt sai vara omanikuks tolleaegne riik. Ka nimetatud isik ise käsitles end sellise vara omanikuna. See avaldus muuhulgas selles, et pärast Eesti annekteerimist toimus mitte mahajäetud hoonete riigi omandiks tunnistamine, vaid nende riigi varana arvelevõtmine. Asjaolu, et A talu hooned jäid riigivarana arvele võtmata ei muuda ära tõsiasja, et need tollasele riigile kuulusid. Eesti taasiseseisvumise käigus sai taluhoonete omanikuks Eesti Vabariik. Kohtuistungil 12.10.2009 (tl 199-209) märkis vallavalitsuse esindaja, et enne Võlaõigusseaduse kehtestamist oli eluruumi kasutamist reguleerivate õigusaktide kohaselt elamusuhete keskseks persooniks üürnik, mitte omanik ning isegi 1992.a. kehtima hakanud Elamuseaduse § 28 lg 3 fikseeris senise praktika, mille kohaselt eluruumide tasuta kasutada andmisele kohaldati üürilepingu sätteid. Olles küll ainult A talu hoonete valdaja ja kasutaja kuid pidades end omanikuks andis kolhoos suulise lepinguga A. Jle kui oma töötajale tasuta kasutamiseks A elamu ja osa laudast. Hea usu põhimõttest lähtudes, kui lepingu pooled olid arusaamisel, et kasutusse andja on vara omanik, ei saa väita, et leping on õigustühine. Kuna põhimõte, et eluruumi tasuta kasutamisele kohaldatakse eluruumi üürilepingu sätteid, toimis, olles ka seadusandluses fikseeritud, polnud
§-s 121 vajadust viidata lisaks üürilepingule veel eluruumi tasuta kasutamisele kui samu tagajärgi kaasatoovale asjaolule. Mitte juhuslikult ei ole vaidlustatud Korraldusse sisse kirjutatud lõik uuest ebaõiglusest, mis leiaks aset, kui A. Jt üürnikuna võrdsustatud isikuna ei vaadeldaks. Kolmanda isiku L. Li arvates (tl 36-38) sai ÕVVTK Saare maakonnakomisjoni otsuses nimetatud Mustjala Valla TSN TK 07.01.1950.a. protokollilise otsusega kohalikule kolhoosile üle anda ainult A talu hoonete kasutamisõiguse, mitte omandi. L. L osundab, et kooskõlas
lõikega 7 antud vara võõrandamise õigusvastasuse tõendamise lihtsustatud korraga vara võõrandamise õigusvastasus ei vajanud kohtulikku tõendamist kui vara mahajätmine toimus reaalse repressiooniohu tõttu . L. L märgib, et Mustjala Vallavalitsus on aastaid rikkunud tagastamise korra p-e 23 ja 49, mille kohaselt otsustab vara ja maa tagastamise vara asukohajärgne vallavalitsus vastavalt kolme ja kuue kuu jooksul. Kolmanda isikuna kaasatud J. Si arvates (tl 95; vt ka tl 109) on Korralduses ekslikult väidetud, et A. J asus Ale elama 1966.a. Võhma kolhoosi juhtkonna loal. Võhma kolhoos polnud A hoonete omanik vaid kasutaja. A. J oli Ale elama asunud ilma Võhma kolhoosi nõusolekuta. Lõpuks lubati tal kolhoosi poolt A elada tingimusel, et ta hakkab kolhoosi Võhma laudas lüpsjaks. Seetõttu on A. J A hoonete pahauskne kasutaja ja omandireformi kohustatud subjekt, kelle suhtes
A. J kolmanda isikuna avaldas kohtuistungil 12.10.2009 (tl 206), et töötades kolhoosis noorkarjatalitajana sai ta esmalt korteri kontori kõrval asuvasse majja ning seejärel elamistingimuste parandamiseks esimees B K loal Ale. Pärast kolhoosi uue 8-korteriga 5 elumaja valmimist ning seni samuti Al korteris elanud majandi pearaamatupidaja ärakolimist lubas uus esimees tal võtta kasutusele ka raamatupidajast vabaks jäänud pinnad. Järelevalvet teostava organina kaasatud Saare maavanem leiab (tl 90), et A talu hoonete valdaja A. J õigusliku seisundi kindlaksmääramise osas on vallavalitsus Korralduse p-s 1 õigustatult otsustanud, et elamut hakati kasutama hoonete tolleaegse valdaja Võhma kolhoosi loal ning tema suhtes tuleb kohaldada
Samasugusele seisukohale on asunud ka ÕVVTK Saare maakonnakomisjon oma 16.06.2002.a. otsuses, kus konstateeritakse, et tagastatava A talu vara senisel sihtotstarbel kasutamise lepingu all tuleb mõista eelkõige eluruumi üürilepingut. Väär on aga Korralduses toodud viide Mustjala Vallavolikogu 12.04.2002.a. otsusele nr 4, mis ÕVVTK maakonnakomisjoni poolt juba 16.06.2002 täielikult seadusevastaseks tunnistati ning võib endaga kaasa tuua ka vaidlustatud haldusakti õigusvastasuse. Korralduse p-i 2 osas on maavanem seisukohal, et vara üleandmine õigustatud subjektidele tuleks teostada mitte vallavalitsusel vaid A. Jl, kes on hoonete kasutajaks.
lg 1 ja 12 lg 1 järgi on omandireformi kohustatud subjektid, kelle valduses vara on, kohustatud omandireformi õigustatud subjektidele vara tagastama. Üürilepingu sõlmimise kohustuse panemist Korralduse p-ga 3 õigustatud subjektidele hindab maavanem
Vallavolikogul tuleks vallavalitsuse ettepanekul seada vastavalt tagastamise korra p-le 31.1 vara senisel sihtotstarbel kasutamise tingimuseks Võlaõigusseaduses sätestatud tasulise üürilepingu sõlmimine tähtajaga 3 aastat kuivõrd A. J on vara valdajana õiguslikult seisundilt sarnane üürnikuga. Maavanem ei arva, et A talu hoonete omanik oleks Eesti riik. Kohtute poolt viidatud asjaolu, et pärast õigusvastast võõrandamist pole hooned olnud kellegi teise omandis, ei tõenda, et tegu oleks riigi omandis oleva varaga. Riigi varaga seonduvat reguleerib Riigivaraseadus, mille § 23 järgi täieneb riigi vara seaduste ja tehingute alusel. 12.05.2009 taotluses (tl 107) täiendab maavanema esindaja oma seisukohta, märkides, et hoonete õigusvastane võõrandamine toimus vara mahajätmise teel. Vara mahajätmise korral oli võimalus, et tollased riigiorganid võtavad selle arvele ja asuvad seda riigi nimel valdama ja kasutama. Vaid selline vara oleks vabariigi taastamisel saanud riigivarana üle tulla. Antud juhul aga see nii ei olnud, omanike lahkudes hakkas vara kasutama kohalik kolhoos. Kohtuistungil 12.10. 2009 (tl 207-209) osundas maavanema esindaja vaidlustatud Korralduse õigusvastasusele selles kaalutluste, põhjenduste, õiguslike ja faktiliste aluste välja toomata jätmise motiivil. Vastavalt Vara tagastamise korra p-le 25 oleks vallavalitsus pidanud välja selgitama, millises osas on A talu hooned A. J õiguspärases kasutuses ning milliste osas ta võib pärast nende tagastamist õigustatud subjektidele taotleda kasutamise jätkamist. Kui A. J poolt eluruumide kasutamise aluseks on üürileping, saab tugineda
Hetkel haldusakt kontrollitav ei ole. Maavanema esindaja ei pidanud korrektseks Korralduses välja toodud konstruktsiooni, et õigusvastase võõrandamise tulemusena muutusid A talu hooned esmalt Eestit annekteerinud NSV Liidu omandiks ning seejärel taasiseseisvumise järel loeti sellise vara omaniks Eesti riik. Valla täitevkomitee otsusest nähtub, et vara läks kolhoosi kasutusse. Tunnistaja U K ütluste kohaselt (tl 210) andis kolhoos spetsialistidele ja töölistele 60-ndatel aastatel elamispinna tavaliselt tasuta kuivõrd tööjõudu nappis. Nii sai korteri Ale ka lauta 6 lüpsjaks läinud A. J. Eluruumi kasutaja pidi maja korras hoidma kui selles elada tahtis ja kolhoos võis seejuures materjalidega abistada. Muid kohustusi sellise eluruumi kasutamisega ei kaasnenud. Tunnistaja A H andis ütlusi (tl 211), mille kohaselt oli 60-ndatel tavaline, et mahajäetud talumajades korteri saanutelt üüri ei võetud. Sellise eluruumi saanu pidi ise maja elamiskõlblikuna hoidma. Ka A. J sai esimehelt 1966-ndal aastal loa Ale asumiseks. Kohtu seisukoht ÕVVTK Saare maakonnakomisjoni 28.01.1997.a. ja 17.06.1998.a. otsustega nr 1/12 ja 6/9 määrati kindlaks õigustatud subjektid Mustjala vallas Võhma külas asuva õigusvastaselt võõrandatud vara -A talu maa (50,68 ha) ja hoonete suhtes. Omandireformi õigustatud subjektideks tunnistati vara endised omanikud L S (kokku 7/12 mõttelises osas) ja L L (S) (kokku 3/12 mõttelises osas) ning endiste omanike R Si ja A Si pärijad A S ja A. V, kumbki 1/12 mõttelises osas. Omandireformi objektiks olevat A talu elumaja kasutab alates 1996.a. koos perekonnaga A. J ning seetõttu peavad omandireformi kohustatud ja õigustatud subjektid vara tagastamismenetluse käigus lahendama ka küsimuse elumaja senise kasutaja edasisest suhtest kasutatud eluruumi. Juhul kui tegemist oleks eluruumi üürnike ja nende perekonnaliikmetega siis vastavalt
lg-le 1 loetaks kehtiv üürileping kehtivaks kolmeks aastaks, alates omandiõiguse üleminekust õigustatud subjektile, kui üürnik ja omanik ei lepi elamu tagastamisel kokku teisiti. Kui kirjalik üürileping on sõlmimata, tuleks see omandireformi kohustatud subjektil üürnikuga sõlmida enne tagastatava elamu üleandmist. Antud juhu A. Jl üürileping puudub, seda nii kirjalikus kui suulises vormis. Seetõttu pole ka
lg 1 otsekohaldatav (rakendatav) nagu vaidlustatud haldusakti lõplikust redaktsioonis, milles enam viidet volikogu
Samas just
lg 6 järgi võib Vabariigi Valitsuse või kohaliku omavalitsuse volikogu otsusel enne vara tagastamist seada õigustatud subjektile vara tagastamise eeltingimuseks vara senise valdaja või riigiasutuse või kohaliku omavalitsuse asutusega tagastatud vara senisel sihtotstarbel kasutamise lepingu sõlmimise tähtajaga kuni viis aastat. Seega võidakse tagastamise tingimuseks seada ka eluruumi senise kasutajaga üürilepingu sõlmimine kui tuvastatakse, et senise valdaja varakasutuse alus on samastatav üürilepingu alusel toimuva varakasutusega. Nimetatud vaatepunkti toetab samuti asjas arvamuse andmiseks kaasatud maavanem, kes oma 15.04.2009 seisukohas leiab: „vallavolikogul tuleks vallavalitsuse ettepanekul seada vastavalt tagastamise korra p-le 31.1 vara senisel sihtotstarbel kasutamise tingimuseks Võlaõigusseaduses sätestatud tasulise üürilepingu sõlmimine tähtajaga 3 aastat kuivõrd A. J on vara valdajana õiguslikult seisundilt sarnane üürnikuga.“ Viidatud korra p 31.1. järgi, „kui taotletakse vara tagastamist, mille senisel sihtotstarbel edasist kasutamist peab valla- või linnavalitus vajalikuks, esitab ta valla – või linnavolikogule ettepaneku võtta vastu otsus, mille kohaselt vara tagastatakse tingimusel, et õigustatud subjekt nõustub vara senisel 7 sihtotstarbel kasutamisega ning sõlmib sellekohase lepingu. Valla- või linnavalitsus teatab oma ettepanekust õigustatud subjektile, kellel on õigus esitada oma vastuväiteid volikogule.“ Käesoleval juhul on Mustjala Vallavalitsus oma 18.03.2002 istungil otsustanud teha vallavolikogule ettepaneku seada Võhma küla A talu tagastamise õigustatud subjektidele hoonete tagastamise eeltingimuseks viieaastase tähtajaga lepingu sõlmimine hoonete senisel sihtotstarbel kasutamiseks ning vallavolikogu on ettepanekut 12.04.2002 otsuse nr 4 vastuvõtmisega (tl 79) aktsepteerinud, otsustades, et õigustatud subjektidele A talu elumaja, lauda, rehehoone ja aida tagastamisel on eeltingimuseks viieaastase tähtajaga lepingu sõlmimine hoonete senise valdaja A. Jga nende senisel sihtotstarbel kasutamiseks. ÕVVTK Saare maakonnakomisjon, suhtudes vallavolikogu otsusesse kriitiliselt, on juba 10.06.2002 leidnud, et sellest ei nähtu, millist liiki lepingu sõlmimist A. Jga silmas peetakse ning ainult vallavolikogu esindaja selgitustest komisjoni istungil ilmnes, et see peaks olema eluruumi üürileping või eluruumi tasuta kasutamise leping. Eeltoodu võimaldab konstateerida, et vallavolikogu otsusest nr 4 kui haldusaktist õigustatud subjektide kohustused ja A. J õigused seoses taluhoonete tagastamisega üheselt ei selgu. Samuti on komisjoni otsuses õigustatult tähelepanu juhitud asjaolule, et juhul, kui A talu hoonete senist valdajat käsitleda üürnikuna võrdsustatud isikuna, siis tuleb eluruumi senisel sihtotstarbel kasutamise lepingu all mõista selle kasutamist üürilepingu alusel kuid
lg 1 näeb ette, et selline leping loetakse kehtivaks kolmeks aastaks, samas kui volikogu kohustab õigustatud subjekte sõlmima vara senise kasutajaga lepingut igal juhul viieks aastaks. Taolise
lõikes 1 sisalduva tähtajaga vastuolus oleva kohustuse panemine õigustatud subjektidele on seadusevastane ega võtta arvesse, et
lõikes 6 märgitud volitus õigustatud subjektide kohustamiseks on tähtaegade osas paindlik, tähistades neid formuleeringuga „kuni viis aastat“, võimaldades sõlmitavate lepingute eripäraga arvestada. Seega asub kohus seisukohale, et Mustjala Vallavolikogu 12.04.2002 otsus nr 4 sisaldab HMS §-s 63 lg 2 p-des 4 (kohustab toime panema õigusrikkumise nõudes viieaastase tähtajaga üürilepingu sõlmimist) ja 5 (haldusaktist ei selgu õigustatud subjektide ja A. J õigused ja kohustused lepingu sõlmimisel) toodud tühisuse tunnuseid ning on automaatselt kehtetu algusest peale (HMS § 63 lg 1). Volikogu otsuse ilmsele tühisusele viitab ka Mustjala Vallavalitsuse poolt antud ja käesolevas haldusasjas vaidlustatud Korralduse viimase redaktsiooni sisu, milles vallavolikogu 12.04.2002.a. otsust enam ei mainita ja selle sisu eiratakse (loobutud on õigustatud subjektidele viieaastase lepingu sõlmimise nõude esitamisest). Asjaoludest, et
Jga pole sõlmitud üürilepingut ei kirjalikus ega suulises vormis ja vallavolikogu 12.04.2002 otsus on tühine, tuleneb, et Mustjala Vallavalitsusel puudus vaidlustatud Korralduse andmisel õiguslik alus sättida õigustatud subjektidele vara tagastamise eeltingimuseks kohustus käsitleda A. Jt kui isikut, kellel on elumaja tagastamisel kehtiv üürileping. Sellise tingimuse võis kehtestada ainult vallavolikogu (
Iseenesest Elamuseaduse § 28 lg 3 taustal, milles sätestatakse, et „eluruumi tasuta kasutamisel kohaldatakse eluruumi üürilepingut reguleerivaid sätteid“, ei ärata küll kahtlust vallavalitsuse vaidlustatud Korralduse p-s 1 sisalduv järeldus, et A. J poolt A eluhoone tasuta varakasutus Võhma kolhoosi ja selle õigusjärglaste loal on samastatav eluruumi kasutamisena üürilepingu alusel (seda kinnitavad tunnistajate U. K ja A. He ütlused (tl 210-211), majaraamatu väljavõtte (tl 180-181)), kuid kompetentsi piiridest väljub resolutsiooni see osa, milles sätestatakse, et „seetõttu tuleb A. J suhtes kohaldada
§-s 121 eluruumi üürniku kohta sätestatut.“ Kas A. J suhtes, kellel kehtiv üürileping puudub,
§-s 121 eluruumi üürniku kohta toodut kohaldada või mitte on vallavalitsuse ettepanekul volikogu otsustada. Kuivõrd Elamuseadus § 28 lg 3 järgi kuuluvad eluruumi tasuta kasutamisel kohaldamisele eluruumi üürilepingut reguleerivad sätted, siis ei ole 8 asjakohased A. V poolt toodud viited Eesti Vabariigi rendiseaduse rakendamiseks A talu elumaja kasutamisaluse määramisel. Mis puutub kaebaja osundatud menetlusvigadesse seonduvalt menetlusosaliste vaidlustatud haldusakti andmisel läbiviidud haldusmenetlusse kaasamata jätmisel, siis on tegemist olulise rikkumisega. HMS § 40 järgi „enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalistele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited (lg 1) ning „enne menetlusosalise suhtes sellise toimingu sooritamist, mis võib kahjustada tema õigusi, peab haldusorgan andma talle võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks“ (lg 2). Seega on rikutud A talu suhtes omandireformi õigustatud subjektideks tunnistatud isikute õigust ärakuulamisele. Isiku ärakuulamise põhimõte on aga õiguse olla menetlusse kaasatud tuumaks, mille eiramine võib kaasa tuua ebaõige otsuse tegemise ning olla iseseisvaks kaevatava Korralduse tühistamise aluseks. Haldusorgani poolt läbiviidav menetlus peab tagama akti adressaatidele võimaluse oma menetlusõiguste kasutamiseks, mistõttu kohalikul omavalitsusel tuli A talu suhtes õigustatud subjektides tunnistatud isikuid alustatud menetlusest ja selle eesmärgist informeerida ning luua võimalused ärakuulamiseks. Kohtukulude nõuded asjas puuduvad. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 1 kohus o t s u s t a s: 1. Rahuldada A. V kaebus ja tühistada Mustjala Vallavalitsuse 03.04.2006.a. korralduse nr 82 „Tagastamisele kuuluvate A talu hoonete kasutaja A. J õigusliku seisundi kindlakstegemine“ punktid 1 ja 3. Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates selle avalikust teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui apellatsioonis ei taotleta selle lahendamist istungil. Aivar Koppel, halduskohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.