KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Imbi Sidok ja Iko Nõmm Otsuse tegemise aeg ja koht 4. oktoober 2010. a.,

) 61 lg. 3 kohaselt võib kohus vanema varalise seisundi või lapse vajaduse muutumisel huvitatud isiku nõudel elatise suurust muuta. Igakuine elatusraha ühele lapsele ei või

§ 61lg.

4 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ehk 2175 krooni. Poolte ühine alaealine tütar – 3, 5 aastane A. J. – elab hageja juures. Hageja taotles elatusraha suuruse muutmist ja palus kostjalt välja mõista lapse ülalpidamiseks elatise 3460 krooni. Kohtule esitatud tõenditega ei ole hageja tõendanud, et lapsele kuluks ühes kuus kokku vähemalt 6920 krooni ning hageja on need kulutused ka reaalselt kandnud. Arvestades poolte sissetulekute vähenemist ja üldist rasket majanduslikku seisu, on hageja poolt lapsele tehtavad kulutused ülehinnatud. Lähtuda tuleb vajalikest ja mõistlikest lapse ülalpidamise kulutustest. Mõistlikuks ei saa pidada, et 3, 5-aastase lapse transpordile kulub 500 krooni kuus, kuna eelkooliealistel lastel on ühistranspordis tasuta sõidu õigus. Samuti tuleks hagejal lapse ülalpidamisel, kui võimalusi on vähem, kulutada vähem mängudele ja muudele maksetele ning leida teisi võimalusi lapse arendamiseks ja kasvatamiseks nii lasteaia kaudu kui ka iseseisvalt lapsega tegeldes, samuti kasutades pakutavaid ühiskondlikke soodsa hinnaga või tasuta lasteüritusi. Kostja kuue kuu keskmine palk oli 10.595, 13 krooni. Kostja on esitanud tõendi, mille kohaselt ta maksis veebruaris kommunaalkulusid 2321, 15 krooni, kommunaalkulud ei ole aga sellises suurusjärgus aastaringselt. Kostja ei ole esitanud Swedbank AS-i tõendit, et ta tasus kuni 31. märtsini 2010. a. laenu osamakseid ja intresse 318, 85 eurot (orienteeruvalt 4975 krooni) kuus. Kuna hageja on juba kolme kuu möödumisel pärast kompromissi kinnitamist esitanud uue hagi elatise suuruse muutmiseks, hageja ei ole tõendanud olulisi muudatusi väikelapsele tehtavate ülalpidamise kulutuste osas ning kostja sissetulek võimaldab maksta elatist lapse ülalpidamiseks seaduses märgitud alammäära ulatuses, siis kuulub hagi rahuldamisele osaliselt - 2175 krooni kuus + 21% tulumaksu osa summas 457 krooni, mida füüsiline isik, kes saab kohtuotsuse alusel

§ 61järgi elatist, peab maksma.

2632 krooni peaks katma lapsele tehtavad tavapärased kulutused pooles ulatuses. Erandlikke asjaolusid, mille tõttu peaks lapsele väljamõistetav elatis olema suurem, hageja esile toonud ei ole.

§ 136lg.

2 järgi võib kohus huvitatud isiku nõudel muuta alimentide (elatise) suurust ja elatise välja mõista sama seaduse sätete alusel nõude esitamisest alates. Seega kuulub elatis väljamõistmisele alates

1. veebruarist
2. a. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Maakohus kohaldas ebaõigelt materiaal- ja menetlusõiguse norme. Kohus leidis õigesti, et poolte materiaalne seisund ei ole kompromissi sõlmimise hetkest muutunud, kuid elatusraha ikkagi suurendas. Otsuse tegemise ajal kehtinud

§ 61lg.

3 kohaselt võib kohus elatise suurust muuta lapse vajaduse või vanema varalise seisundi muutumisel. Kostja seisund ei ole paranenud, võrreldes ajaga, mil pooled kompromissi sõlmisid, see on hoopis halvenenud. Kostjal ei ole enam võimalust teha ületunnitööd ja saada lisatasu. Kostja sissetulek on keskmiselt 4502 krooni kuus. Ühiselt hagejaga võetud laenu tagasimakseid 4 pangale hageja ei tasu nagu ka pooltele ühisvarana kuuluva korteri kommunaalteenuste makseid. Neid makseid teeb kostja oma ema kaasabil, emale tuleb kostjal aga võlg tagastada. Hageja abikaasa töötus ei ole argumendiks hagi rahuldamisel, vastasel juhul peaks kostja ülal pidama võõrast täiskasvanud inimest. Hageja ei ole märkinud, milliseid ja kui suuri toetusi ta saab. Hagiavalduses viitab hageja lapse lasteaia kuludele, kuid esitatud tõendid puudutavad ajavahemikku kuni 30. novembrini 2009. a., s. o. ajavahemikku, mil sõlmiti kompromiss. Kostja maksab hagejale elatusraha regulaarselt ja õigeaegselt ning võlga tal ei ole. Seadusega ei ole ette nähtud muuta pooltevahelist kompromissi ühe osapoole nõusolekuta.

§ 136

käib nõuete kohta, mis tekkisid enne

rakendamist. Vaidlusaluse olukorra kohta käib

§ 70

. Kuna kompromissi on kostja täitnud kohaselt, ei ole kohtul alust mõista elatist välja varasemast ajast, kui kohtuotsuse tegemise hetkest. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohus on vaidlust lahendades rikkunud materiaal- ja menetlusõiguse norme, otsus tuleb seetõttu TsMS § 656 lg. 1 p. 5 ja lg. 2 ning § 657 lg. 1 p. 3 alusel tühistada, tsiviilasi saata aga uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Pooled vaidlevad selle üle, kas nende ühise tütre ülalpidamiseks kohtulikus kompromissis määratud elatis 1500 krooni kuus on piisav lapse ülalpidamiskulude katmiseks või tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista varasemast suurem elatis. Selle vaidluse pidi maakohus lahendama kuni 30. juunini 2010. a. kehtinud

§ 61lg.

3 alusel. Osundatud sätte kohaselt võib kohus huvitatud isiku nõudel vanema varalise seisundi või lapse vajaduse muutumisel elatise suurust muuta. Elatise suurendamist võib iseenesest nõuda ka siis, kui elatis on kindlaks määratud kohtulahendis, milleks vaidlusalusel juhul on 23. novembri 2009. a. kohtumäärus poolte kompromissi kinnitamise kohta. Elatise suuruse muutmisel tuleb arvestada samade asjaoludega nagu elatise väljamõistmisel. Seega tuleb

§ 61

lõikes 3 sätestatut arvestades lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest, et tagada lapse arenguks piisavad materiaalsed vahendid. Arvestada tuleb ka kummagi vanema varalise seisundiga, jättes kummagi vanema kanda sellise osa lapse vajaduste rahuldamisest, mis vastab vanema varalisest seisundist tulenevalt tema võimalusele ülalpidamist anda. Elatise suuruse muutmiseks on aga alust juhul, kui lapse vajadused või vanemate varaline seisund või mõlemad on kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega võrreldes muutunud. Seega peab kohus elatise suuruse muutmise üle otsustades võtma aluseks eelmise kohtulahendi tegemise ajal esinenud asjaolud ning tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta. Seejuures peab kumbki pool tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg. 1 järgi tõendama nende asjaolude muutumise, millele tema väited või vastuväited tuginevad. Hageja põhjendas kolm kuud pärast kohtuliku kompromissi sõlmimist esitatud hagiavalduses elatise suurendamise vajadust väitega, et lapse vajadused on suurenenud, hageja varaline olukord halvenenud ja kostja varaline olukord paranenud. Hageja väitis lapse vajaduste rahuldamiseks vaja minevat 6920 krooni kuus, kuid ei toonud esile, milline on lapse vajaduse muutus, võrreldes kompromissi sõlmimise ajaga. Maakohus leidis otsuses, et lapsele väidetavalt vajalikud kulutused on üle hinnatud ning lapse vajaduste muutumist ei ole hageja tõendanud, samas ei ole kohus otsuses tuvastanud faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid teha järeldusi selle kohta, milline on lapse põhjendatud vajaduste rahuldamiseks kuluv rahasumma ning kas see erineb kompromissiaegsete põhjendatud vajaduste rahuldamiseks vajalikust summast. Asjaoludena, millega võiks põhjendada hageja varalise olukorra halvenemist, on hageja poolt esiletoodust käsitletavad hageja ajutine töövõimetus seoses rasedusega ja sellest 5 tingitud töötasu piiratus (hageja väitel sai ta ajavahemikul

1. septembrist
2. detsembrini
3. a. ajutise töövõimetuse hüvitist kokku 7138 krooni) ning hageja abikaasa töötus. Menetluse kestel teatas hageja lapse sünnist
4. aprillil
5. a. Kostja varalise olukorra paranemist põhjendas hageja väitega, et lapsega suhtlemiskorra määramise vaidluses teatas kostja, et tal on pingeline töögraafik, ta töötab tihti mitu nädalat järjest puhkepäevadeta ning on nõus last puhkuse ajal endaga sanatooriumisse kaasa võtma. Mingeid faktilisi andmeid selle kohta, milline oli poolte varaline seisund kompromissi sõlmimise ajal, hageja ei esitanud, nagu ka varaliste olukordade võrdlust tolle aja seisuga. Kohtuotsus ei sisalda samuti mingeid faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid võrrelda poolte varalist olukorda kohtuotsuse tegemise ja kompromissi sõlmimise ajal. Kohtuotsuses sisalduvad järeldused poolte varalise olukorra kohta on vastuolulised. Nii on kohus esmalt leidnud, et poolte sissetulekud on vähenenud ja üldine majanduslik seis on raske, ja seejärel, et kostja sissetulek võimaldab tal maksta elatist kompromissis märgitud summat ületavas osas, millest iseenesest järeldub, nagu oleksid kostja sissetulekud suurenenud. Taolisi vastuolulisi järeldusi ei ole kohus selgitanud. Mingit hinnangut ei ole kohus andnud kostja vastuväidetele, et hageja poolt esitatud väited ja tõendid puudutavad kompromissi sõlmimisele eelnevat ajavahemikku, et hageja abikaasa töötus ei saa mõjutada kostja ja hageja vahelisi vastastikuseid kohustusi, et hageja ei ole esile toonud, milliseid toetusi talle makstakse, või et hageja ei osale pangalt võetud ühislaenu tagastamises ning makseid teeb kostja oma ema abiga, kelle ees tal tekib tagasimakse kohustus. Maakohtu otsus on vastuoluline ka osas, mis puudutab kostjalt suurendatud elatise väljamõistmist. Nii on maakohus leidnud, et kostja suudab maksta lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras, milleks on 2175 krooni, kostjalt välja on mõistnud aga 2632 krooni, mis elatise miinimummäära ületab. Ebaõige on maakohtu arusaam, nagu oleks kostjalt 2632 krooni väljamõistmise korral elatise suuruseks 2175 krooni sellest tulenevalt, et kostja poolt makstavast elatisest tuleb tulumaksuseaduse kohaselt tulumaksu tasuda elatise saajal.

§ 61

lõigetes 1, 2 ja 4 sätestatust tulenevalt on elatis rahasumma, mis kostja on kohustatud igakuuliselt lapse ülalpidamiseks tasuma, seejuures ei ole seaduse kohaselt seda seatud sõltuvusse sellest, kas ja kellel tuleb tasutavalt elatiselt maksta tulumaksu. Nii ei reguleerita

-s tulumaksuga seonduvat.

§ 61lg.

4 kohaselt ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, milleks praegu on 2175 krooni. Elatise suuruse üle otsustamiseks võib küll olla vajalik arvestada sellega, kes ja kuipalju peab kohustatud vanemalt väljamõistetud elatiselt tulumaksu tasuma, sest kohustatud vanema poolt makstavast elatisest on lapse vajaduste rahuldamiseks võimalik kulutada üksnes seda osa, mis jääb järele pärast tulumaksu tasumist. Kui väljamõistetava elatise suurus aga ületab 2175 krooni, siis ei ole tegemist elatise väljamõistmisega seaduses sätestatud miinimumsuuruses, vaid sellest enam. Maakohus kohaldas ebaõigesti ka

§ 136lõiget 2, mille näol on tegemist rakendussättega, mis käis enne 30.

juunini 2010. a. kehtinud

jõustumist kohtuotsusega väljamõistetud alimentide (elatise) kohta. Et vaidlusaluses õigussuhtes määrati elatis kindlaks kompromissiga osundatud

kehtimise ajal, siis ei kuulu viidatud rakendussäte kohaldamisele.

§ 61

lõikega 3 kooskõlas ei ole ka otsuse resolutsioon, mille sõnastuse kohaselt muudeti maakohtu

1. novembri
2. a. kohtumäärust teises tsiviilasjas, mitte selle kohtumäärusega kindlaksmääratud elatise suurust, nagu osundatud õigusnorm seda võimaldab. TsMS § 436 lg. 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 438 lg. 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS 442 lg. 8 lausete 1 – 4 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida 6 kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Osundatud normidest tuleneb ka, et kohtuotsus peab olema loogiline ja vastuoludeta. Eespooltoodud põhjendusel maakohtu otsus neile nõuetele ei vasta. Et tuvastamata on vaidluse lahendamiseks keskset tähendust omavad asjaolud, ei saa ringkonnakohus otsuse puudusi kõrvaldada, sest oluliste asjaolude kogumi esmakordsel apellatsioonimenetluses tuvastamisel rikutaks kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale tõendite hindamise ja asjaolude tuvastamise osas edasi kaevata. Ka peab vaidluse esmalt lahendama esimese astme kohus (TsMS § 9 lg. 3), see eeldab ka seaduses sätestatud põhimõtetele vastava kohtulahendi tegemist. Kolleegium leiab lisaks sellele, et maakohus ei täitnud vaidlust lahendades ka eelmenetluse ülesandeid. TsMS § 392 lg. 1 p. 3 kohustab maakohut eelmenetluses muuhulgas eelkõige välja selgitama menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta. Vaatamata sellele, et hagi alusena esiletoodu oli hageja elatise suurendamise nõuet silmas pidades puudulik, ei juhtinud kohus sellele hageja tähelepanu ega arutanud menetlusosalistega ka kohtuistungil vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest, nagu TsMS § 351 lg. 1 seda ette näeb. Asja uuel arutamisel tuleb maakohtul eespoolosundatud puudused kõrvaldada ja lahendada vaidlus põhjendatud ja seadusliku kohtuotsusega. Menetluskulud tuleb poolte vahel jaotada asja uuel sisulisel läbivaatamisel. Iko Nõmm Imbi Sidok Malle Seppik