3-09-1877/38

(8)Kambrites sisuliselt puudus ventilatsioon, pidevalt levis ebameeldiv hais, seintel ja laes oli hallitus, tualettides polnud valgustust ja WC-potti, WC-nurgas olev auk haises tugevalt, kraanist saadav vesi oli roostene ja äärmiselt ebameeldiva haisuga ning puudus soe vesi, seinad olid määrdunud ja neid polnud võimalik puhastada, kuna seinte katteks olev paber ja värv olid niisked ja pudenesid, puudus osa pistikuid ja lüliteid. Kambris nr 151 olid elektrijuhtmed korrektselt isoleerimata ja valgustuse lüliti paigaldati alles 10.12.2008.a., kamber tolmas, mistõttu oli hingamine raskendatud ning WC ei olnud kambrist varjendussirmiga eraldatud. Kambris nr 215 polnud põrand kohaselt viimistletud, sest puudusid plaadid vms ning põranda pinnaks oli krobeline tsementpõrand, mida oli võimatu koristada, õhk oli pidevalt niiske, mistõttu riiete kuivatamine oli võimatu, sest riided hallitasid, niiskuse sisseimendumise tõttu tekitas põrand lisaniiskust ning ebameeldivat haisu. Samuti oli kaebaja sunnitud kasutama duširuume ja koridori, mis olid äärmiselt ebasanitaarsed - määrdunud, lagunenud, ebapiisava ventilatsiooniga, hallitasid. Kaebaja palus kambrites viibimise ajal korduvalt vastustajal viia ta üle teise kambrisse või puudused kõrvaldada, kuid seda ei tehtud. Vastustaja küll vastas kaebaja pöördumistele 8.09.2008.a. kirjaga nr 1-12/7033//1-13/7208 ja 18.12. 2008.a. kirjaga nr 1-12/9077-1, mööndes osaliselt puuduste olemasolu, kuid väites, et elutingimuste parandamine pole rahapuudusel võimalik. Puuduste olemasolu on vastustaja möönnud ka oma 30.07.2009.a. vastuses. Kambrites nr 215 ja 151 ebainimlikes tingimustes elamise tõttu on kaebaja kannatanud stressi all ning olnud sunnitud stressi leevendamiseks kasutama ravimeid. Nendes kambrites hoidmisega tekitati kaebajale oluliselt rohkem kannatusi ja ebameeldivusi, kui vanglas viibimisega paratamatult kaasneb. Kambris nr 215 õhuniiskuse mõõtmisel ulatus niiskuse protsent umbes 70%-ni, optimaalne on aga 40% - 60%. Kõrge õhuniiskusega ruumides tekib hallitus paratamatult. Vastustaja on teinud veel ühe mõõtmise, kuid oluliselt hiljem, kui kaebaja viibis kambris 215, mistõttu selle mõõtmise tulemused ei tõenda, et ka kaebaja kambris viibimise ajal oli õhuniiskus normi piires. Akna avamise võimalust, arvestades Eesti klimaatilisi tingimusi, ei saa käsitada nõuetekohase ja piisava ventilatsioonina, kuna akna avatuna hoidmisel ei vastaks kambrid temperatuuri osas enam nõuetele. Vangistusseaduse(VaS) § 41 lg 1 järgi koheldakse kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Sama seaduse § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse(EhS) alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. EhS § 3 lg 4 kohaselt ei või ehitis ohustada selle kasutajate ega teiste inimeste elu ega tervist. Ehitise osades ega pindadel ei või koguneda niiskust inimese elu, tervist või vara ohustaval määral. Sama seaduse § 3 lg 5 sätestab, et ehitise kasutamine ja hooldamine ei või selle kasutajale põhjustada ettearvamatuid riske ega õnnetusi, nagu näiteks libisemine, kukkumine, kokkupõrge, põletused ja elektrilöögid. Murru Vangla põhimääruse § 2 p 3 järgi on vangla ülesandeks tagada kinnipeetavatele tervislik eluruum, toit ja riietus. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr REC

(2006)2 kinnitatud "Euroopa vanglareeglistiku"(edaspidi „vanglareeglistik“) punktide 1 ja 3 kohaselt lähtutakse vabaduskaotusliku karistuse rakendamisel materiaalsetest tingimustest ja moraalsetest tõekspidamistest, mis ei alanda inimväärikust ning vangide kohtlemisel on oluline tagada nende tervis ja eneseväärikus. Punkti 18.1 järgi peavad vangide paigutamise, eriti magamistingimused vastama meditsiini- ja hügieeninõuetele, arvestama ilmastiku- ja ventilatsiooniolusid, eriti seda, et ruum oleks piisavalt suur, valgustatud, köetud ja õhutatud ja punkt 19 sätestab, et kogu vangla asutus peab olema alati puhas ja korras. Seega on vastustaja rikkunud VaS-s ja vanglareeglistikus ettenähtud nõudeid ning tekitanud sellega kaebajale hingelist valu ja ebameeldivustunnet ja teda alandanud. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni(edaspidi „konventsioon“) art 3 ning põhiseaduse(PS) § 18 kohaselt ei või kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Kaebaja sundimine pikaajaliselt nõuetele mittevastavates kambrites viibima oli tema inimväärikust alandav ja ebainimlik kohtlemine. Ka õiguskantsleri 16.04.2007.a. kontrollkäigust Murru vanglasse nähtub, et kõnealuses eluosakonnas, millele kontrollkäigu kokkuvõttes viidatakse kui 9. eluosakonnale, esinevad äärmiselt ebasanitaarsed ning ebainimlikud ja inimväärikust alandavad tingimused, millega 2

(8)nõustus ka vastustaja. Elukeskkonna parandamiseks rahaliste vahendite puudumine ei õigusta ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist. Riigikohtu halduskolleegium on 22.03.2006.a. lahendis nr 3-3-1-2-06 leidnud, et olulised puudused kartserile kehtestatud nõuete täitmisel võivad olla piisavad selleks, et hinnata kartseris viibimist inimväärikust alandavaks. Tuvastades inimväärikusele mittevastava kohtlemise, on kohus juba sellega pidanud võimalikuks isikule mittevaralise kahju tekkimist. EhS § 72 lg 1 tõepoolest viitab, et enne nimetatud seaduse jõustumist ehitatud ehitis ei pea vastama kõigile §-s 3 nimetatud nõuetele, kuid peab vastama ehitise ohutusega seotud nõuetele. Kui ehitises koguneb liigniiskust ja seal on seetõttu hallitus, ehitises võib saada elektrilööke ja seal puudub ventilatsioon, siis selline ehitis kujutab inimesele ohtu. Vastustaja väide, et nimetatud kambrites niiskust ei kogune, on paljasõnaline. Väide, et elektrilöökide ohtu polnud, on vastuolus vastustaja enda kinnitusega, et pistikud ja lülitid paigaldati kambritesse nr 215 ja nr 151 alles peale kaebaja lahkumist. Vastustaja põhjendus, et tegemist on üle 60 aasta tagasi ehitatud ehitisega, ei õigusta kinnipeetavate hoidmist ükskõik millistes tingimustes. Kaebaja pole väitnud, et samaaegselt oli konkreetne ruum liigselt niiske ja ka tolmune, niiskuse oli kambris nr 215, tolm lendles aga kambris nr

1. Vastustaja vastuse lisaks olevas Tervisekaitseinspektsiooni kirjas on öeldud, et vesi ei vastanud nõuetele rauasisalduse osas. Liigne rauasisaldus aga tekitab ebameeldivat lehka, muudab vee häguseks ja tekitab pruuni setet. Kaebaja oli sunnitud jooma nõuetele mittevastavat joogivett, mis tekitas vastikustunnet, ebameeldivust ja stressi. Vastustaja väide, et stressis oli kaebaja juba varem, on paljasõnaline. Stress, meeleolu langus, alandustunne jms tekkis kaebajale just ruumide mittevastavuse tõttu, mitte aga tulenevalt muudest asjaoludest. Vastustaja esitatud õiguskantsleri 11.03.2009.a. kontrollkäigu tulemusi ei saa arvestada, sest nagu ka vastustaja on viidanud, olid 2009.a. alguses paljud puudused juba kõrvaldatud. Riigivastutuse seaduse(RVS) § 9 lg 1 kohaselt võib isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise korral. Lisaks on kaebajale tekitatud ka tervisekahjustusi. Tõendatud on vastustaja süü kaebajale mittevaralise kahju tekitamisel, sest vastustaja ei astunud samme kambrites nõuetele vastavate tingimuste loomiseks, kuigi see oli tema seadusest tulenev kohustus. Kokku üle 3 kuu nõuetele mittevastavates kambrites viibimist ei saa kuidagi pidada lühiajaliseks viibimiseks. Hindamaks, kas kaebaja inimväärikust alandati, on oluline, et kaebaja viitas nendes kambrites viibimise ajal korduvalt rikkumistele ja nõudis enda mujale üleviimist. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Kõnealustes kambrites esines mõningaid puudusi, kuid mitte kaebaja poolt kirjeldatud hulgal ega ulatuses, mis oleks käsitatav inimväärikuse alandamisena. Kaebaja viibis nendes kambrites lühiajaliselt. Vastustaja on taganud kaebajale inimväärsed kinnipidamistingimused, mis võivad küll olla veidi ebamugavad kuid vastavad õigusaktides sätestatud nõuete miinimummäärale. Vastavalt EhS §-le 72 ei pea enne seaduse jõustumist ehitatud ehitis vastama §-s 3 sätestatud nõuetele, välja arvatud ehitise ohutuse nõuded. Seega on õiguspärane ja kohane lähtuda kinnipidamistingimuste hindamisel Vabariigi Valitsuse 26.01.1999.a. määrusega nr 38 kehtestatud eluruumidele esitatavatest nõuetest(edaspidi „määrus nr 38“). Pidevas ekspluatatsioonis olevad vanglahooned vastavad EhS-i ohutuse nõuetele - ei ohusta inimese elu või tervist, pindadel ei kogune sellisel määral niiskust, mis võiks ohustada seda kasutava isiku tervist või vara; ehitise kasutamine ei tekita kasutajale ettearvamatuid riske libisemise, kukkumise, kokkupõrke, põletuste või elektrilöökide näol. Määrus nr 38 on vanglas kohaldatav, kuna kinnipeetavad viibivad oma kambrites suurema osa ööpäevast, tuleb kambrite hindamisel lähtuda eluruumidele kehtestatud nõuetest. Kinnipeetavate kambrid vastavad vähemalt määruses sätestatud miinimumnõuetele, mõningate näitajate ajutine kõikumine ei saa tekitada inimväärikust alandavat olukorda. Nimetatud nõuete eesmärgiks on tagada inimesele ohutu ja tervislik elukeskkond, vanglate puhul tulenevad aga VaS-st teatud ehitustehnilised erisused. Vanglas teostati mõõtmisi hügrotermomeeter Fluke 971-ga kaks korda päevas, kell 9.00- 10.30 ja 21.00 – 22.
2. Esimese korruse vasakpoolsete kambrite ööpäevane keskmine õhuniiskuse protsent oli 64,3 % ja sama korruse parempoolsetes kambrites 61,9 %. Teise korruse üheski kambris polnud märgata õhuniiskuse protsendi suuri erinevusi ööpäeva jooksul, keskmine näitaja oli 58,7 %. Kaebaja väide, et vesi on roostene ja hai3

(8)seb, ei vasta tõele. Vee kvaliteeti on Tervisekaitseinspektsiooni poolt kontrollitud, vesi on joomiseks kõlbulik ja tervisele ohutu. Ka on kambrite nr 215 ja nr 151 vee lõhna- ja maitseomadusi proovinud vastustaja esindaja, vesi on selge ja läbipaistev ning kõrvalmaitseta. Mingit ebameeldivat lõhna kambrites kontrollimise käigus ei tuvastatud, samuti pole kambritest ega

1. eluosakonna duširuumidest leitud hallitusseeni. Kaebaja väidab, et kambris oli liigne niiskus ning siis jälle, et kambris oli lendleva tolmu tõttu raske hingata, kuid niiskes ruumis tolm ei lendle. Vanglateenistust ei saa teha vastutavaks kinnipeetavate tegevuse eest, kes sihilikult lõhuvad kambreid.
2. osakonna kinnipidamistingimused võivad olla ebamugavad, kuid kindlasti mitte inimväärikust alandavad, vastustaja tegeleb pidevalt nende parandamisega. Kambrites on tualetipotid, tualetti kambrist eraldavad vaheseinad ja ventilatsioon. Elektrijuhtmed asuvad seina sees, mis ei võimalda kinnipeetavatel neid kohe ära lõhkuda, olemas on lülitid ja pistikupesad. Väär on kaebaja arvamus, et vastustaja oleks pidanud ta paigutama ümber teise vanglasse. Kinnipeetavad ei vali endale ise vangistuse täideviimise kohta, vanglasse paigutamise ja teise vanglasse ümberpaigutamise otsused teeb Justiitsministeerium justiitsministri 25.03.2008.a. määrusega nr 9 vastuvõetud täitmisplaani alusel. Et kinnipeetavale ei meeldi temale määratud kamber, pole vangistuse eesmärki arvestades mõjus argument ning vangla keeldumist sel põhjusel kinnipeetava ümberpaigutamise taotlemisest ei saa lugeda haldusorgani tegevusetuseks. Euroopa Inimõiguste Kohus(EIK) on 6.03.2001.a. otsuses sedastanud, et kvalifitseerimaks teguviisi väärkohtlemisena konventsiooni rikkumise mõttes, peab väärkohtlemine saavutama teatud minimaalse raskusastme, mille tuvastamine on aga konkreetse kaasuse fakti ja asjaolude küsimus, kus võetakse arvesse kohtlemise kestvust, füüsilist ja vaimset mõju isikule ning teatud juhtudel ka ohvri sugu, vanust ning tervislikku seisundit. EIK on samuti leidnud, et kinnipidamistingimusi hinnates tuleb arvestada asjaolude kumulatiivset efekti, mis tuleneb kinnipidamise tingimustest ja ajast. Seega kinnipidamise üldisi olmetingimusi nagu kambri suurus, valgustus, ventilatsioon, korrasolek jne vaadatakse koos ülejäänud elementidega nagu jalutuskäigu võimalikkus värskes õhuks, kambriväline suhtlemine, toitlustamine, pesemisvõimalused, arstiabi ja sotsiaaltöötajate kättesaadavus. Kaebaja on noor rahuldava tervisega mees, kes paigutati kambritesse nr 215 ja nr 151 õiguspäraselt ning kellele oli tagatud korrapärane söök, sotsiaaltöötaja, arstiabi ja jalutamine värskes õhus. Ebainimlik kohtlemine või karistamine põhjustab ettekavatsetult õigustamatult suuri vaimseid või füüsilisi kannatusi, alandav kohtlemine või karistamine aga alandab isikut raskesti teiste ees või sunnib käituma vastu tema tahtmist või südametunnistust. Tuvastamisel, kas karistus või kohtlemine on alandav, tuleb arvesse võtta, kas selle eesmärk oli isiku alandamine ja alavääristamine. Arvestada tuleb ka ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti, kaebaja viibis kambris nr 215 11.-27.08.2008.a., kokku 16 päeva ning kambris nr 151 28.-29.
3. 2008.a., 18.-24.11.2008.a. ja 27.11.2008.a. - 28.01.2009.a., kokku 2 kuud 8 päeva.
4. eluosakonna kambrid ja vangla poolt loodud tingimused on üldjoontes rahuldavad ning vastavad VaS-s ja vangla sisekorraeeskirjas toodud nõuetele. Kui kaebajale tekitatigi kambrites nr 215 ja nr 151 viibimisega ebamugavustunnet, siis arvestades, hinnates ja võrreldes kõiki asjaolusid kogumis, ei küüni kaebajale tekitatud ebamugavustunne konventsiooni art 3 rikkumiseni. Iga ebameeldivus, mida isik kogeb, pole veel inimväärikuse rikkumine. Avaliku võimu kandja vabaneb mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et kahju põhjustanud avalikku ülesannet täitnud isik ei olnud kahju tekitamises süüdi. Väidetava kahju puhul tuleb tuvastada, kas isikule on õigusvastaselt põhjustatud hingelisi või füüsilisi kannatusi, mis on käsitletavad mittevaralise kahjuna, kas kahju tekitanud avaliku võimu kandja on kahju tekitamises süüdi ning kas mittevaralise kahju tekitamist pole võimalik heastada muude õiguskaitsevahenditega kui rahaline hüvitus. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka sellise kahju tekkimine ei anna igakord alust hüvitise väljamõistmiseks. Tekkinud kahju peab olema tõsine. Vangla lähtub kahju hüvitamise nõude lahendamisel, eelkõige sellest, kas taotlejal on kahju tekkinud, kas avalik-õiguslikus suhtes antud haldusakt või toiming, millega väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane ning kas esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja õigusvastase haldusakti või toimingu vahel. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju hüvitamise taotlus ra4

(8)huldamisele. Kaebaja jaoks kahjuliku tagajärje ja vastustaja tegevuse vahelist põhjuslikku seost saab kontrollida nii, et elimineerida vastustaja väidetav inimväärikuse alandamine ning kontrollida, kas kaebajale sellest väidetavalt tekkinud kahjulikud tagajärjed - meeleolu langus, masendus alandatus jms oleksid ka ilma vastustaja tegevuseta saabunud. Kaebaja kirjeldas selliseid tundeid juba enne Murru Vanglasse saabumist, seega pole kaebaja meeleolulangus, alandatus, masendus jms tunded seotud Murru Vangla kinnipidamistingimustega. Seega pole kinnipidamistingimustest tekkinud kahjud kaebaja tervisele tõendamist leidnud. KOHTU PÕHJENDUSED VaS § 45 lg 1 näeb ette, et kinnipeetava kamber peab vastama EhS-i alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri; kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse; kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas. Justiitsministri 30.11.2000.a. määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja § 7 lg 1 p 8 kohaselt peab kambris sisalduma võimaluse korral WC. Täpsemaid nõudeid kinnipeetava kambrile õigusaktidest ei tulene. Vastustaja on 8.09.2008.a. vastuses kaebajale väitnud, et kamber nr 215 oli kuiv, kuid õhus oli tunda niiskust; põrand on plaatimata, kuid puhas, samuti on puhtad seinad ja lagi ning hallitust pole. Hallitus koridoris on tingitud katuse läbilaskmisest. Kambri ja ülejäänud eluosakonna elutingimuste parandamiseks on vangla võtnud ühendust Riigi Kinnisvara AS-ga(tl 16). 18.12.2008.a. vastuses kinnitab vastustaja, et valgustustugevus kambris nr 151 oli 17.12.2008.a. mõõtmise ajal 300 lx, kamber oli puhas ja laelambi lüliti töökorras ning joogivee vastavus nõuetele tuvastati juba 31.01.2008.a., 2009.a. plaanib Riigi Kinnisvara AS teostada

1. eluosakonnas remonttöid, sh elektrijuhtmestiku renoveerimine ja WC-pottide paigaldamine(tl 21). 30.07.2009.a. vastuses kahjunõudele on vastustaja selgitanud, et 2009.a. maikuus peale kütteperioodi lõppu teostatud mõõtmisel oli
2. eluosakonna kambrite keskmine temperatuur päeval 18,3 – 20,3 kraadi ning õhuniiskuse keskmine näitaja 58,7 %. Eesti projekteerimisnormide kohaselt on ruumiõhu niiskuse piirideks talvel 25-40% ja suvel 30-70%. WC-dest ebameeldivat lõhna ei tuvastatud, kambrid olid ventileeritavad akende kaudu. Kambri nr 215 põrand on tasandatud, elektrijuhtmete ja erinevate lülititega seotud probleemid kambrites nr 215 ja 151 lahendatud. Tallinna Tervisekaitsetalituse kinnitusel on joogivesi tervisele ohutu ega ole roostene, duśiruumidest ei leitud hallitusseeni, duśiruume on võimalik ventileerida akende kaudu(tl 26-29). Seega on vastustaja möönnud niiskust kambri nr 215 õhus ja põrandal plaatide puudumist, hallitust koridoris, probleeme elektrijuhtmete ja lülititega ning WC-pottide puudumist mõlemas kambris. Tunnistaja, Murru Vangla kinnipeetav V. R. kinnitas kohtuistungil, et viibis koos kaebajaga 2008.a. augustis umbes 3 nädalat kambris nr
3. Kambris oli natuke palju niiskust, puudus ventilatsioon, tuulutada sai ainult akna kaudu, pesu kuivas 4 päeva ja tapeet hallitas. Kambris suitsetati akna peal, mujal suitsetamiseks ja pesu kuivatamiseks võimalust polnud. Põrandalt olid kahhelplaadid ära võetud, järel oli krobeline betoon. Tualetinurgas puudus WC-pott, WC-august tuli kambrisse rotte ja haisu, sest kuigi tualetinurk oli kambrist vaheseinaga eraldatud, puudus seal uks. Vesi kraanis lõhnas ebameeldivalt, kihises kloorist ja oli kummimaitsega. Koridori laes kasvasid seened ja seal haises kassipissi järele. Duśiruumis ei koristatud, seinad ja põrand olid mustusest ja niiskusest ligased, ventilatsiooniks oli seinas väike auk, kust telliskivi oli välja võetud. Kohus ei pea tunnistaja ütlusi kanalisatsiooniavast rottide kambrisse ilmumise ja koridoride kassipissihaisu osas tõepäraseks, sest kaebaja pole oma vangla direktorile ja Justiitsministeeriumile adresseeritud arvukates avaldustes-kaebustes-märgukirjades(tl 13-14, 17-20, 22-25), samuti kohtule esitatud kaebuses ja selle täienduses kordagi neid asjaolusid märkinud. Pole usutav, et kaebaja oleks oma õiguste rikkumisi kirjeldades niivõrd värvikad faktid ära unustanud, kui need tõesti aset oleksid leidnud. Tervisekaitseinspektsiooni Tallinna Tervisekaitsetalituse 3.03.2009.a. kirjast nähtuvalt ei vasta Murru Vangla joogivee kvaliteet nõuetele rauasisalduse poolest, kuid on tervisele ohutu(tl 5

(8)68). Seega pole vaidlusaluste kambrite kraanivee joogikõlbmatus tõendamist leidnud. Riigikohus on 22.03.2006.a. otsuses haldusasjas nr 3-3-1-2-06 rõhutanud, et „inimväärikus on kõigi isiku põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja vabaduste kaitse eesmärk. Inimväärika kohtlemise nõue laieneb ka kinnipeetavatele. Asjaolu, et isik kannab karistust kuriteo toimepanemise eest ja sellega seoses on tema suhtes seaduse alusel kohaldatud põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid, ei anna õigustust sekkuda isiku põhiõigustesse enam, kui see tuleneb otse seadusest.“ Sundventilatsiooni puudumist kõnealustes kambrites ei saa pidada inimväärikust alandavaks faktoriks, kuna kinnipeetavatel oli võimalik kambreid ventileerida akent avades. Kambris, kus viibib kuus kinnipeetavat, kes seal ka suitsetavad, ei saagi õhk kvaliteetne olla, vaid ongi vaatamata tuulutamisele umbne ja haisev. Kas ja mil määral suitsetamisega kambri õhku rikkuda, oli aga kambrielanike endi vaba valik. Kinnipeetavatel oli väljaspool kambrit võimalik suitsetada 1-2 korda päevas toimuvate jalutuskäikude ajal. Õigus suitsetada pole inimese põhiõigus. Et suitsetamine on tervisele kahjulik, on üldteada tõsiasi, seepärast ei saa vangla poolt kambrisse suitsetamisruumile kohase ventilatsiooni paigaldamata või väljaspool kambrit täiendavate suitsetamisvõimaluste loomata jätmist käsitada kaebaja õiguste rikkumisena või tema inimväärikuse alandamisena. Suur niiskusesisaldus kambris nr 215 augustikuus oli tingitud Eesti riigi asetsemisest kliimavöötmes, kus augustikuus tavaliselt sajab palju, mistõttu õhk ongi niiske, kuid ruumide kütmiseks on veel liiga soe. Seda kinnitab ka asjaolu, et kambris nr 151, kus kaebaja viibis kütteperioodil, ta niiskuse üle ei kaevanud, vaid kurtis hoopis tolmu üle. Tolm tulnuks aga kinnipeetavatel endil ära koristada, mitte nõuda selle kõrvaldamist vastustajalt. VaS § 45 lg 2 järgi on kinnipeetav kohustatud oma kambrit ja selle sisustust korras hoidma ning puhastama. Kaebaja inimväärikust alandavaks pole alust pidada ka koridori vihma läbilaskvat katust. Isegi kui koridori laes kasvasidki seened, ei saanud see asjaolu kohtu arvates kuidagi alandada kaebaja väärikust. Antisanitaarseteks ja inimväärikust alandavateks tingimusteks tuleb pidada kõnealustes kambrites WC-pottide puudumist, mistõttu kambrites levis kanalisatsioonihais, elektrijuhtmete ja pistikute nõuetele mittevastavust ning pesemisruumide antisanitaarset olukorda. Kaebaja väitel tekkis temal sellistes oludes viibimise tõttu stress, meeleolu langus ja alandustunne, mille hüvitamiseks palub ta vanglalt välja mõista 10 000 kr. Kaebaja hingelise kahju tõendamine objektiivsete tõenditega on võimalik vaid siis, kui rikkumine on olnud niivõrd intensiivne, et on põhjustanud isikule juba ilmselgeid tervisekahjustusi. Sealjuures isegi arsti poole pöördumise korral ei pruugi kohus lugeda rikkumist nii oluliseks, et selle korvamine on võimalik vaid rahas(Riigikohtu 5.10. 2006.a. otsus nr 3-3-1-44-06). Riigikohtu 6.06.2002.a. otsuses nr 3-3-1-27-02 on märgitud, et PS § 25 eesmärk pole moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. Mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega, näiteks vabandamine kannatanu ees. Stress ja meeleolu langus on meditsiinilised diagnoosid, mille esinemine ja kujunemismehhanism peavad olema arsti poolt tuvastatud. Kaebaja pole sellekohaseid tõendeid kohtule esitanud, mis tähendab, et tema väited stressi ja meeleolu languse tekkimisest kambrites nr 215 ja 151 viibimise tagajärjel on paljasõnalised. Küll aga ei vaja eraldi tõendamist, et nendes kambrites viibimine võis kaebajas tekitada alandustunnet. Mittevaralise kahju väljamõistmisel puudub ühtne metoodika, mille alusel kahju suurus kindlaks teha. Kohus määrab vastava summa asjaolude igakordsel hindamisel kaalutlusõiguse teel. Üheks võimalikuks pidepunktiks kahjusumma määramisel on seejuures ka varasem kohtupraktika, mis küll hõlmab ainult alusetult kartseris viibitud aja eest esitatud kahjunõudeid. Riigikohtu lahenditega on alusetult kartseris viibitud isikutele välja mõistetud 20 ööpäeva kartseris viibimise eest 10 000 kr(3-3-1-2-06) ning 15 ööpäeva eest 3000 kr(3-3-1-14-06). Lisaks on muude jõustunud kohtuotsustega välja mõistetud hüvitisi: 21 ööpäeva eest 700 kr(3-07-2153), 10 ööpäeva eest 3000 kr(3-07-571), 40 ööpäeva eest 300 kr(3-07-1761) ning 35 ööpäeva eest 2000 kr(3-05-225). Arvestades eeltoodut, võib kaebaja viidatud haldusasjas nr 3-3-1-2-06 välja mõistetud 10 000 kr pidada pigem erandiks kui reegliks. Hüvitise määramisel tuleb arvesse võtta antisanitaarsetes ja inimväärikust alandavates tingimustes viibitud aja pikkust, vastustaja tegevust olukorra parandamiseks ning asjaolu, et kahju hü6

(8)vitamine ei või viia isiku alusetult rikastumiseni. Arvestada tuleb ka asjaolu, et kambrite ja pesemisruumide antisanitaarne olukord on suures osas tingitud kinnipeetavate endi tegevusest, kes tahtlikult lõhuvad ruume ja nende sisustust. Seda on märkinud ka õiguskantsler kaebaja viidatud 16.

1. 2007.a. kontrollkäigu kokkuvõttes. Vastustaja pole kaebaja avaldusi, kaebusi ja märgukirju ignoreerinud, vaid on jõudumööda tegelenud kinnipeetavate elutingimuste parandamisega. Et need on kahe aasta jooksul paranenud, nähtub ka õiguskantsleri 11.03.2009.a. kontrollkäigu kokkuvõttest, kus hinnati Murru Vangla kinnipeetavate põhiõiguste kaitstuse üldist olukorda heaks(tl 62). Kaebaja pidi teda alandavates tingimustes viibima lühiajaliselt, kokku ainult 3 kuud. Eeltoodu alusel on kahjunõude summa 10 000 kr ilmselgelt alusetu, ülepaisutatud ja järelikult ebaõiglane. Kohtu arvates on proportsionaalne ja õiglane rahaline hüvitis kaebajale vastustaja poolt tekitatud mittevaralise kahju eest 1000 kr. Kaebajale määrati tema taotlusel õigusabi saamiseks advokaat, kohustades kaebajat hüvitama ühekordse maksena riigi õigusabi kulud ühe aasta jooksul pärast vabaduskaotusliku karistuse lõppemist. M. S. kaebuse koostas ja esindas teda kohtus OÜ Advokaadibüroo Arvisto & Koch advokaat Martin Lepp. Riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 sätestab, et kohtumenetluse käigus riigi õigusabi andmisel määrab asja menetlev kohus riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud kindlaks asjas tehtud kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohtuistungil esitas advokaat M.Lepp taotluse mõista advokaadibüroole Arvisto & Koch välja riigi õigusabi tasu 5040 kr. Õigusabitasu koosneb taotluse kohaselt tasust asja kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise eest summas 1350 kr, kaebuse koostamise ja täiendamise eest summas 1950 kr, tasust kohtulikus menetluses osalemise eest summas 900 kr, kokku 4200 kr ja käibemaksust (18 %) summas 840 kr. Taotlus kuulub rahuldamisele. Justiitsministri 26.01.2005.a. määruse nr 2 „Riigi õigusabi eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord“ §-de 12 lg 1, 2; 13 kohaselt on isiku esindaja tasu halduskohtumenetluses haldusasja kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise eest 150 kr iga poole tunni kohta ja kohtulikus menetluses osalemise eest 150 kr iga poole tunni kohta. Määruse § 1 lg 2 sätestab, et kui riigi õigusabi osutav advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mille pidaja on käibemaksukohustuslane, lisandub riigi õigusabi tasule ja riigi õigusabi osutamisega seonduvatele kuludele käibemaks 18 %. Määruse § 6 kohaselt maksab Eesti Advokatuuri juhatus riigi õigusabi osutajale tasu välja advokaadibüroo pidaja taotluse alusel, millele on lisatud ärakiri kohtuotsusest või määrusest, millega riigi õigusabi tasu kindlaks määrati. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku(HKMS) §-le 92 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja palub vastustajalt menetluskuludena välja mõista 500 kr riigilõivu. Arvestades seda, et kaebuse osalise rahuldamise korral mõistetakse menetluskulud välja proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega(HKMS § 92 lg 2), tuleb vastustajalt kaebaja kasuks menetluskuludena välja mõista 50 kr riigilõivu ning riigieelarvesse 504 kr tasu advokaadi õigusabi eest. Kaebajal tuleb tasuda riigieelarvesse ühekordse maksena 4536 kr riigi õigusabi kulude katteks ühe aasta jooksul pärast vabaduskaotusliku karistuse lõppemist. Kohtunik: D.Maastik TALLINNA RINGKONNAKOHTU RESOLUTSIOON
2. Rahuldada M. S. apellatsioonkaebus osaliselt.
3. Jätta Murru Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.
4. Muuta Tallinna Halduskohtu
5. detsembri
6. a. otsust haldusasjas nr 3-09-1877 ja mõista Murru Vanglalt M. S. kasuks välja 4 000 (neli tuhat) krooni.
7. Muuta Tallinna Halduskohtu
8. detsembri
9. a. otsust menetluskulude väljamõistmise osas. 7