KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Merike Varusk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 26. oktoober 2009 kell 16:00, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja numbe

) § 177 lg 1 sätestas, et kui kohustise täitmise tähtaeg on kindlaks määramata või on kindlaks määratud nõudmise momendiga, on kreeditoril õigus nõuda täitmist, võlgnikul aga õigus täita kohustis igal ajal.

§ 177

lg 2 sätestas, et võlgnik on kohustatud sellise kohustise täitma seitsmepäevase tähtaja jooksul, arvates kreeditori poolt nõude esitamise päevast, kui viivitamatu täitmise kohustus ei tulene seadusest, lepingust või kohustise olemusest. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 92 lg 1 (09.04.1999 kehtinud redaktsioon) sätestas, et kirjalik tehing on lihtkirjalik või notariaalselt tõestatud.

§ 273

sätestas, et laenuleping summaga üle viiekümne rubla peab olema sõlmitud kirjalikus vormis (viiskümmend rubla – 5 EEK).

§ 276

lg 1 sätestas, et laenajal on õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud. TsÜS § 92 lg 2 (09.04.1999 kehtinud redaktsioon) sätestas, et kirjalikus vormis tehtud tehingule kirjutavad alla tehingu teinud isikud. Seaduses sätestatud juhtudel peab allkiri olema notariaalselt tõestatud.

1. Kohus, hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
2. Hagiavalduse kohaselt on poolte vahel 09.04.1999 sõlmitud laenuleping, mille alusel hageja andis kostjale üle 172 000 krooni. Laenulepingu järgselt kuulus iga kuu
3. kuupäeval tasumisele intress 3,5 % kuus. Kostja on laenu tagastanud vaid 21 234 krooni ja jätnud tagastamata ka osaliselt intressid. Eeltoodust tulenevalt palub hageja kostjalt välja mõista laenu põhiosa 152 000 krooni ja intressivõlgnevuse summas 152 000 krooni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vaidleb hagile täies ulatuses vastu.
4. Hageja leiab, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping 09.04.1999, kostja leiab, et pooled ei ole kehtivat laenulepingut sõlminud, kuna kohtule esitatud laenulepingul puuduvad mõlema poole allkirjad. Hageja tugineb tehingu tegemise ajal kehtinud

§ 273, mille kohaselt pidi laenuleping olema sõlmitud kirjalikult ja Ts

ÜS § 92, mille kohaselt on kirjalik tehing lihtkirjalik või notariaalselt tõestatud ning kirjalikus vormis tehtud tehingule kirjutavad alla tehingu teinud isikud. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja andis kostjale üle 22 000 krooni sularahas ja 150 000 krooni kandis hageja kostja pangakontole. Kohus leiab, et kostja seisukoht, et tulenevalt tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS 92 lg 1 ja 2 kohaselt peavad 6 2-03-302 mõlemad pooled kirjalikus vormis tehtud tehingule alla kirjutama, on õige. Samas leiab kohus, et kuna pooled ei vaidlusta raha üle andmist, siis ei too laenulepingu kirjaliku vormi järgimata jätmine (

§ 273) kaasa laenulepingu tühisust.

Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus oma lahendis nr 3-2-1-54-

1. Kuigi hageja on esitanud kohtule mõlema poole poolt alla kirjutamata lepingu (I kd, tl 4), on sama lepingu esitanud kohtule ka kostja (II kd, tl 3), mille teksti paigutusest, mahakriipsutustest ja sõnastusest nähtub, et tegemist on ühest ja samast kirjalikust lepingutekstist tehtud koopiaga. Kuna kostja esitatud laenulepingu koopialt nähtub, et kostja on pidanud arvestust laenulepingujärgsete tagasimaksete kohta (II kd, tl 3 pöördel), siis järeldab kohus, et kostja oli laenulepingu tingimustest teadlik ja ei vaidlustanud neid, mistõttu kohus leiab, et poolte vahel olid kokku lepitud ka laenulepingu tingimused.
2. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et laenulepingu järgselt on kostja tagastanud kas sularahas või ülekannetega 134 234 krooni (II kd, tl 113-117; 127-131). Hageja leiab, et kostja on tagastanud laenu põhiosa 20 000 krooni ja ülejäänud maksed on tasutud lepingujärgse intressi eest, kostja leiab, et kõik maksed on kostja poolt tehtud laenulepingu põhiosa tagastamiseks. Hageja leiab, et laenulepingu kohaselt tuli iga kuu
3. kuupäeval tasuda intressi 3,5 % kuus ja kostja on seda kohustust täitnud kuni veebruarini
4. a. Hageja hinnangul maksis kostja maist
5. a kuni detsembrini
6. a igakuiselt 6 020 krooni, mis oli 3,5 % 172 000 kroonist. 13.01.2000 tasus kostja 11 234 krooni, millest 10 000 krooni oli tagasimakse ja 1 234 krooni intressimakse ja 20.01.2000 tagastas kostja laenu 10 000 krooni. Peale seda oli laenulepingu järgne võlgnevus 152 000 krooni ja sellelt kuulus tasumisele intress 3,5 % kuus summas 5 320 krooni (II kd, tl 114-115). Kostja on tunnistanud hageja poolt esitatud maksete arvestuse õigsust, kuid leiab, et tema poolt tehtud ülekanded läksid laenu tagastamiseks aga mitte intresside maksmiseks. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et osaliselt tasus poolte vahel sõlmitud laenulepingu alusel makseid osaühing S. Kostja on esitanud kohtule väljavõtte osaühing S pangakontolt (II kd, tl 4-11, 19) ja osaühing S kassaraamatust (vihik, II kd, tl 12-16), milledelt nähtuvad hagejale tehtud maksed. Osaühing S pangakontolt nähtub, et hagejale tehtud ülekannete selgituseks on märgitud „tagasimakse“ (II kd, tl 4-11). Kohus leiab, et kuigi tehingu tegemise ajal kehtinud tsiviilkoodeks ei määratlenud, millises järjekorras loetakse tasutuks kohustatud poole poolt laenulepingu täitmiseks tehtud makseid ja osaühing S on märkinud hagejale tehtud maksetele selgituseks tagasimakse, tuleb poolte vahel sõlmitud laenulepingu tingimusi ja maksete iseloomu arvestades pidada osaühing S poolt tehtud makseid intressimakseteks. Nimetatut näitab asjaolu, et kuni kostja ja osaühing S poolt jaanuaris
7. a laenu põhiosast 20 000 krooni tagastamiseni on kostja tasunud igakuiselt 6 020 krooni (II kd, tl 114) ehk 3,5 % 172 000 kroonist. Kostja on korduvalt kinnitanud, et ta nõustub hageja esitatud tagasimaksete arvestusega. Samuti nähtub kostja ja osaühing S maksetest, et pärast
8. a jaanuari, mil oli tagastatud laenu põhiosast 20 000 krooni, vähenesid kostja ja osaühing S poolt tehtud maksed 5 320 kroonini, ehk 3,5 %-ni 152 000 kroonilt. Samuti nähtub osaühing S kassaraamatust, et 10.09.1999 hagejale tehtud 10 000 makse juures on märge, et
9. oktoobril tuleb maksta intresse (II kd, tl 16). Asjaolu, et kostja ja osaühing S poolt tagastati laenu põhiosast jaanuaris
10. a vaid 20 000 krooni ja makstud rahast 1 234 krooni loeti intressimakseteks näitab kostja ja osaühing S poolt tehtud hilisemad maksed, s.o igakuiselt 152 000 kroonilt makstud 3,5 % ehk 5 320 krooni edaspidine tasumine. Juhul, kui jaanuaris
11. a oleks tagasi makstud laenu põhiosas 21 234 krooni, siis oleks laenulepingu tasumata osaks jäänud 150 766 krooni, millelt 3,5 % oleks moodustanud 5 276.81 krooni. Seega leiab kohus, et kostja oli teadlik laenulepingu järgsest intressi maksmise kohustusest ja ta seda kohustust ka täitis läbi osaühingu S ning, et 7 2-03-302 jaanuaris
12. a arvestati laenu tagasimakseks 20 000 krooni, mida näitab 5 320 kroonini vähenenud osaühing S poolt tehtavad igakuised maksed.
13. Kostja 05.09.2009 kirjaliku vastuse kohaselt kandis kostja hagejalt 09.04.1999 raha saamisel selle samal päeval üle osaühingu S pangaarvele. Raha vajas kostja jalgrataste ostmiseks. Kostja leiab, et hageja oli rataste müügist väga huvitatud ja alustas pärast jalgrataste ostmist hoogsat müügitööd. Kostja vastuväidete kohaselt leppis ta hagejaga kokku, et hageja saab kõik jalgrattad osaühingu S kauplusest omahinnaga ja jalgrataste müügist saadud kasum loetakse laenulepingu järgse intressi maksmiseks. Kostja vastuväidete kohaselt Ki kõik hagejale üle antud jalgrattad osaühing S kassaraamatusse (vihik). Kostja on esitanud kohtule 10.09.1999 sõlmitud lepingu (II kd, tl 17), milles pooled on kokku leppinud, et osaühing S tagastab hagejale 172 000 kroonise laenu 83 000 krooni ulatuses jalgratastes. Lisaks pooltele on nimetatud lepingule alla kirjutanud osaühing S kaupluses töötanud AA, HP ja HU. Pärast 10.09.1999 sai kostja teate, et hageja on läinud Ameerika Ühendriikidesse. Kostja vastuväidete kohaselt oli hageja selleks ajaks võtnud 83 000 krooni eest jalgrattaid omahinnas, mis on ära märgitud 10.09.1999 viiepoolselt alla kirjutatud lepingus. Hageja on vastu vaielnud asjaolule, et poolte vahel on 10.09.1999 sõlmitud laenu tagastuse leping. Hageja on leidnud, et nimetatud dokumendil on võltsitud tema alkkiri ja on esitanud sellekohase kuriteoteate, mille alusel 24.12.2003 on Tallinna prokuratuuris alustatud kriminaalmenetlust kriminaalasjas nr 03731000252 (võetud tsiviilasja juurde). Nimetatud kriminaalmenetlus on lõpetatud määrusega 15.08.
14. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhjenduste kohaselt jõudis käekirjaekspertiisi läbi viinud ekspert arvamusele, et kuna vaidlustatud materjal on esitatud koopiana ja järgib A K allkirja kuju ning nimi on kirjutatud suhteliselt väheinformatiivsetes trükitähtedes, ei ole võimalik määrata, kas vaidlustatud käekirjaline tekst ja allkiri on kirjutatud A K poolt ning samadel põhjustel ei ole võimalik määrata ka seda, kas see võib olla kirjutatud MP poolt. Eeltoodust tulenevalt ja arvestades asjaolu ning juhindudes tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 64 lg 3, leiab kohus, et kuna dokumendi originaali puudumise tõttu ei ole võimalik tuvastada, kas hageja on 10.09.1999 allkirjastanud laenu tagastuse lepingu, siis tuleb tõlgendada 10.09.1999 lepingu olemasolu kohustatud isiku kasuks, seega leiab kohus, et poolte vahel oli 10.09.1999 sõlmitud laenu tagastuse leping.
15. 10.09.1999 sõlmitud laenu tagastuse lepingu kohaselt on pooled kokku leppinud, et osaühing S tagastab osaliselt laenu A Kile (mille sai MP ja AK vahelisel laenulepingul 172 000 krooni jalgratastes summas 83 000 krooni (II kd, tl 17). Kohus leiab, et kuigi kohus on asunud käesoleva kohtulahendi punktis 10 seisukohale, et 10.09.1999 sõlmitud laenu tagastuse leping on poolte vahel sõlmitud, ei tulene nimetatud lepingust, et hagejale on 83 000 krooni eest jalgrattaid üle antud. Kostja on jalgrataste üleandmist hagejale tõendanud tunnistajate HP(III kd, tl 38-39) ja AA (III kd, tl 41-42) ütlustega. Kohus leiab, et

§ 276

lõike 2 kohaselt ei ole laenulepingu vaidlustamine tunnistajate ütluste kaudu lubatud, kui laenuleping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis. Tulenevalt

§ 273tuli poolte vahel sõlmida kirjalik laenuleping.

Seega tulenes

§ 276

lg 2 põhimõttest, et keelatud on tunnistajate ütlustega tõendada laenulepingute täitmist, mis peavad olema sõlmitud kirjalikus vormis. Samale seisukohale on asunud Riigikohus oma lahendis nr 3-2-1-47-

1. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et tunnistajate H. Puu ja A. A ütlused tuleb jätta tähelepanuta. Samuti leiab kohus, et kostja vande alla antud ütlused jalgrataste üleandmise kohta (III kd, tl 128129) tuleb jätta tähelepanuta, kuna kostja on isiklikult huvitatud tõendi loomisest. Kostja poolt esitatud osaühing S kassaraamatus (II kd, tl 18) on märgitud K rattad ja loetletud 18 jalgratast koguväärtuses 83 000 krooni. Kohus leiab, et nimetatud märkmeid ei saa käsitleda hagejale jalgrataste kogumaksumuses 83 000 krooni üleandmist tõendava dokumendina. Kuigi kostja 8 2-03-302 on esitanud asja juurde ka osaühing S kassaraamatu, ei nähtu nimetatust, et hageja oleks oma allkirjaga kinnitanud 83 000 krooni väärtuses jalgrataste vastuvõtmist. Kostja on selgitanud, et ta ei ole kunagi väitnud, et hagejale anti 83 000 krooni väärtuses jalgrattaid üle üks päev enne hageja Ameerikasse lahkumist (III kd, tl 120). Kohus leiab, et arvestades osaühing S kassaraamatu koostamise põhimõtteid, oleks pidanud asjaolu, et hagejale anti jalgrattad üle muul ajal kui 10.09.1999, kajastuma osaühingu S kassaraamatus vastaval kuupäeval kannetena, mida aga kassaraamatust ei nähtu. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et pole tõendatud kostja ja osaühing S poolt hagejale 83 000 krooni väärtuses jalgrataste üleandmine ja seega kostja poolt laenulepingust tuleneva kohustuse 83 000 krooni ulatuses täitmine.
2. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et tõendatud on, et kostja on läbi osaühing S tagastanud hagejale laenu 20 000 krooni ja seega on laenulepingu järgsed kohustused täitmata 152 000 krooni ulatuses. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt välja mõista 152 000 krooni.
3. 16.09.2009 on hageja esitanud nõude suurendamise avalduse, milles palub välja mõista intressivõlgnevus summas 152 000 krooni (III kd, tl 92-93). Avalduse kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista intress ajavahemiku eest september
4. a kuni detsember
5. a summas 148 960 krooni ja osaliselt jaanuari
6. a eest summas 3 040 krooni. Pooled ei olnud laenulepingus kokku leppinud laenulepingu tagastamise tähtajas. Tehingu tegemise ajal kehtinud

§ 177

lg 1 sätestas, et kui kohustise täitmise tähtaeg on kindlaks määramata või on kindlaks määratud nõudmise momendiga, on kreeditoril õigus nõuda täitmist, võlgnikul aga õigus täita kohustis igal ajal. Hageja esindaja on 22.01.2008 toimunud kohtuistungil esitanud tõendina poolte vahelise elektroonilise kirjavahetuse (II kd, tl 92-97; III kd, tl 134141), mille kohaselt hageja on pidanud kostjaga läbirääkimisi laenu tagastamise osas. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole tal hagejaga elektroonilist kirjavahetust olnud (III kd, tl 124). Kohus leiab, et kuigi kostja on esitanud kohtule poolte vahel toimunud elektroonilise kirjavahetuse väljatrükid (II kd, tl 92-97) ja edastanud need ka kohtule elektrooniliselt (III kd, tl 134-141) ei tõenda need elektroonilised väljatrükid poolte vahelise elektroonilise kirjavahetuse olemasolu. Kohus on viidatud elektroonilist kirjavahetust korduvalt kohtuistungitel uurinud ja leiab, et kohtule nii väljatrükkidena kui ka elektrooniliselt edastatud e-kirjad ei tõenda sellekohase kirjavahetuse olemasolu, kuna välistatud ei ole nende loomine käesolevas asjas tõendina esitamiseks. Nimetatut kinnitab näiteks asjaolu, et II kd, tl 93 asuv elektroonilise kirjavahetuse väljatrükk ei sisalda näiteks väidetava kostja kirja ees pealdist, et kellelt on kiri saadetud ning kes on saatja jms. Samuti on paljasõnalised hageja väited, et hageja lepinguline esindaja RV püüdis tulutult kostjaga ühendust saada. Kuna hageja ei ole tõendanud nõude esitamist enne hagi esitamist, siis leiab kohus, et hageja on esitanud nõude kostjale alles hagi esitamisel, s.o 08.05.2003. Tulenevalt

§ 177

lg 2 tekkis kostjal alates nimetatud tähtajast kohustus täita laenulepingust tulenev kohustus seitsmepäevase tähtaja jooksul, arvates hageja poolt nõude esitamise päevast. Kuna kostja nimetatud tähtaja jooksul laenu ei tagastanud, kaotas hageja alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest intressi arvestamise õigusliku aluse. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus oma lahendis nr 3-2-1-89-

1. Seega tekkis hagejal õigus esitada üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahju hüvitise nõue (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest), kuid nimetatud nõuet hageja esitanud ei ole. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja 16.09.2009 esitatud intressivõlgnevuse nõue summas 152 000 krooni jätta rahuldamata.
2. Pooled on palunud enda kasuks vastaspoolelt välja mõista menetluskulud. Kohus leiab, et kuna kohus jättis hagi osaliselt rahuldamata, siis tulenevalt hagi esitamise ajal kehtinud TsMS 9 2-03-302 § 60 lg 1 tuleb hagi osalise rahuldamise tõttu jätta kummagi poole menetluskulud tema enda kanda.
3. Muud poolte seisukohad ja esitatud tõendid ei ole asjakohased. Merike Varusk Kohtunik 10