← Eesti

3-10-1141/30

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 30.09.2010, Tallinn Haldusasja number 3-10-1141 Haldusasi Honey Investments OÜ kaebus Harku 17.12.2009 otsuse nr 114 tühistamiseks. Asja läbivaatamise vorm Kirjalikus menetluses Resolutsioon

  1. Jätta Honey Investments OÜ kaebus rahuldamata.
  2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.
  3. Sekretäril saata käesolev kohtuotsus: - kaebaja esindajale: advokaat Anto Variku - vastustaja esindajale: vandeadvokaat Taivo Ruus Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates (HKMS § 31 lg 1 ja 4). Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil (HKMS § 32 lg 5). Edasikaebamise kord Vallavolikogu ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. Harku Vallavolikogu
  5. detsembri 2009.a. otsuse nr 114 keelduti detailplaneeringu algatamisest Muraste külas Lastekodu III ja Lastekodu IV kaebuse esitajale kuuluvatel maaüksustel. Kinnisasjade omanik Honey Investments OÜ esitas
  6. jaanuaril 2010.a Harku Vallavolikogule vaide Otsuse kehtetuks tunnistamiseks, mis jäeti
  7. märtsil 2010.a tehtud Harku Vallavolikogu otsusega rahuldamata. 1
  8. 30.04.2010 saabus Tallinna Halduskohtusse Honey Investments OÜ kaebus Harku Vallavolikogu 17.12.2009 otsuse nr 114 kehtetuks tunnistamiseks. 19.05.2010 võttis kohus kaebus menetlusse ja palus vastustajalt kirjalikku vastust 1 kuu jooksul. 05.08.2010 määrusega määras kohus kaebuse läbivaatamise viisiks kirjaliku menetluse ja määras lõplike seisukohtade esitamise aja. KAEBUSE ESITAJA HONEY INVESTMENT OÜ SEISUKOHAD
  9. Erinevate huvide väärtustamist ei ole vastavalt seaduses nõutule selgesõnaliselt läbi viidud. Kaebuse esitaja arvates on planeerimisseaduse § 10 lg 1 kohaselt kohane otsus detailplaneeringu algatamisest keeldumise kohta kaalutlusotsus. Haldusakti põhjendus peab ka kolmandat isikut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Diskretsiooniotsuse õiguspärasuse määrab eelkõige see, kas asutus on kaalumisel arvestanud vaid asjakohaseid aspekte, kas on arvestatud kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid ning kas otsuse poolt ja vastu rääkivaid argumente on väärtustatud õigesti ja kooskõlas diskretsioonivolituse eesmärgiga. Seega saaks Otsuse põhjendust lugeda õiguspäraseks juhul, kui selles on selgelt välja toodud kõik vastandlikud huvid, mida Harku Vallavolikogu Otsuse tegemisel arvesse võttis ja samuti ka kaal, mida Volikogu erinevatele arvesse võetud huvidele omistanud on. Juhul kui mõni huvi jäetakse arvesse võtmata, tuleks seda ka põhjendada. Otsusest võib välja lugeda järgmised arvesse võetud asjaolud: • Muraste külas on elamualad jagunenud nii, et sellel pool Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna maanteed, kus asuvad kaebaja kinnisasjad, asub vähem elamualasid kui teisel pool; • kaebaja eskiislahendus ei määratlenud ära kavandatava liiklussõlme rahastamist; • detailplaneeringu algatamise vastu räägivad erinevad Otsuses avamata „avalikud huvid"; • kehtiv üldplaneering ei näe kaebajale kuuluvatel kinnisasjadel ette hoonestust ja Harku vald kavatseb ka järgmises üldplaneeringus seda mitte ette näha. Kõigile ülaltoodud aspektidele, mis Otsuse tegemisel arvesse võeti ja mis kõik volikogu tõlgenduses räägivad detailplaneeringu algatamisele vastu, omistatakse suur kaal. 3.
  10. Arvesse ei ole võetud kinnisasja omaniku huvisid. Arvestamata jätmisel puudub sisuline põhjendus ning mainitud on vaid asjaolu, et kohalik omavalitsus ei ole kohustatud nimetatud huvidest lähtuma.
  11. märtsil 2010.a koostatud otsuses on viidatud PS § 154 ka KOKS § 3 p l j a § 6 1gl, milliste normide kehtivust ha kohaliku omavalitsuse pädevust kohaliku elu suunamisel ei ole kaebuse esitaja kunagi kahtluse alla seadnud. Samuti on kaebaja teadlik planeeringute hierarhiast. Otsuses on kaalumine läbi viidud olulise diskretsiooniveaga. Arvesse ei ole võetud kinnisasja omaniku huvisid. Asjaolu, et Volikogu ei ole kohustatud ainult kinnisasja omaniku huvidest lähtuvalt otsustama ei peaks tähendama, et nimetatud huvisid ei peaks üldse koos teiste asjakohaste huvidega arvesse võtma ning neid kõrvutama teiste huvidega, et jõuda kaalutletud ja õiguspärasele lõppotsusele. Täielikult arusaamatu on Volikogu viide arengueelistele detailplaneeringu kehtestamisel võrreldes teiste maaomanikega, kes ootavad uue üldplaneeringu kehtestamist (vahemärkusena võib öelda, et ka uues üldplaneeringus on kaebaja maaüksused jäetud sisuliselt sihtotstarbeta). 3.2 Arvesse on võetud ebaolulisi asjaolusid. Liiklussõlme ehitamise rahastamise mittemääratlemine eskiislahenduses ei saa mõjutada menetluse algatamise otsustamist. See tähendab vaid seda, et menetluse käigus tuleb antud küsimusele tähelepanu pöörata ja omanikuga selles osas läbi rääkida. Juhul, kui menetluse käigus vastavas küsimuses kokkuleppele ei jõuta, võib see küll olla planeeringu kehtestamata jätmise aluseks, kuid 2 pelk fakt, et juhul kui menetlus algatatakse, kerkib üles lahendamist vajavaid küsimusi, ei saa olla mõjufaktoriks menetluse algatamise otsustamisel. Menetlus ongi muuhulgas selleks ette nähtud, et erinevaid üleskerkivaid küsimusi lahendada. 3.3 Otsuses on võetud vaikivaks eelduseks, et esinevad teatud avalikud huvid, mis a priori vastanduvad kinnistu omaniku erahuvidele. Avalike huvide sisu ei ole avatud (v.a. keskkonnakaitse ja tasakaalustatud arengu põgus mainimine). Avalikud huvid on iseenesest määratlemata õigusmõiste ja juhul kui kaalumisel toetutakse määratlemata Õigusmõistega tähistatud asjaoludele, peaks kindlasti eriti põhjalikult põhistama. „Avalike huvide" mõiste avamisel tuleb paratamatult jõuda järeldusele, et need ei vastandu alati erahuvidele. Nimelt on avalikeks huvideks muuhulgas ka elukohalähedaste töökohtade olemasolu ja teenuste kättesaadavus. Kuna Otsuses käsitletakse „avalikke huve" vaid sellistena, mis räägivad kinnisasja omaniku huvidele vastu, tuleb lugeda, et avalikkuse huvi töökohtade ja teenuste vastu on jäetud arvesse võtmata. Samuti tuleb märkida, et „tasakaalustatud areng" on samuti määratlemata sisuga mõiste ja selle argumendi eeldusena kasutamisel tuleks selgitada, millisel põhjusel nähakse ühte lahendust tasakaalustatud arenguga kooskõlas olevana ja teist mitte. Arusaamatu on, miks 500-1000 meetri kaugusele jääva ala arendamisega saaks avalikkuse huvi töökohtade ja teenuste vastu paikkonnas rahuldatud aga Lastekodu III ja Lastekodu IV maaüksuste puhul ei ole see võimalik. Keskkonnakaitse näol ei ole tegemist absoluutse ja kaalumise tulemust ette määrava argumendiga ning see kuulub kaalumisele koos teiste huvidega. Elamumaade jagunemine maantee suhtes on küll üldiselt asjaoluks, mida võib ja peaks arvestama ärimaade planeerimisel, kuid see ei ole ainukeseks faktiliseks asjaoluks, mis peaks mõjutama teenuste pakkumise koha planeerimist kuna arvesse peaks võtma ka reaalselt olemasolevat ettevõtlushuvi. Vald võib küll planeerida äritegevuse toimumist teatud kitsas piirkonnas kuid juhul kui vastava piirkonna kinnistuomanikel huvi ega võimalusi ei ole on tulemuseks ikkagi teenuste puudumine.
  12. Kaebaja nõustub Otsusega selles osas, et juhul kui detailplaneeringuga soovitakse lahendust, mis eeldab üldplaneeringu muutmist ei saa detailplaneeringu koostamist või detailplaneeringu koostamise tellimist detailplaneeringu koostamisest huvitatud isikule üle anda. Samas aga ei välista üldplaneeringu muutmise taotlus automaatselt ja tingimusteta detailplaneeringu algatamist kui sellist. Juhul, kui kohase menetluse ja kõikide asjaolude väljaselgitamise ning arvessevõtmise järel selgub, et üldplaneeringu muutmine ei ole põhjendatud, võib see hiljem olla aluseks detailplaneeringu kehtestamata jätmisele. Otsust põhistatakse muuhulgas mitmel korral ka väitega, et hetkel menetletav uus üldplaneering ei hakka antud kinnistutel hoonestust ette nägema. Selline põhistus ei ole kaebaja seisukohalt legitiimne, kuivõrd üldplaneeringu lahendus peaks selguma menetluse käigus ja seega ei ole Volikogul alust olla ennetavalt veendunud lõpptulemuses. Kaebaja on seisukohal, et Volikogu üritab tekitada kunstlikku "nõiaringi", et saavutada kaebaja ebavõrdne kohtlemine ja tema huvidega mittearvestamine.
  13. 20.07.2010 esitas kaebaja täiendavate tõenditena dokumendid tõendamaks asjaolu, et vald on eelnevalt pidevalt kaalunud ja julgustanud kaebajat esitama avaldust detailplaneeringu algatamiseks.
  14. juuni 2006.a Harku vallavalitsuse istungi protokolli, millega otsustati mitte algatada detailplaneeringu koostamist Lastekodu III ja Lastekodu IV maaüksustel põhjusel, et lahendatud ei ole nimetatud ala tehnovõrkude areng. Samast protokollist selgub, et vallavalitsuse arvates oleks detailplaneering võimalik algatada peale Muraste piirkonna ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni koostamist ja magistraaltrasside väljaehitamist. Kaebaja ja Harku vallavolikogu esimehe vahel
  15. septembril 2009.a allkirjastatud ühiste huvide protokoll Lastekodu III ja Lastekodu IV kinnistute arendamiseks. Nimetatud dokumendi punkt 5 sätestab, et vald algatab hiljemalt
  16. aasta lõpuks Lastekodu III ja Lastekodu IV detailplaneeringu 3 vastavalt kaebaja poolt eelnevalt vallale saadetud taotlustele ja esitatud materjalidele (vt. punktis 5 nimetatud loetelu, mille kaebaja lisab sh.
  17. juuni 2007.a Harku abivallavanema resolutsioon, seletuskiri „Ületee Muraste“ arendusprojekti juurde,
  18. aprillil 2008.a koostatud selgitus ja avaldus Harku vallale, esitlusmaterjalid
  19. augusti 2008.a toimunud
  20. juuni 2007.a toimunud volikogu istungile.
  21. Kaebaja palub kohtul tühistada Harku Vallavolikogu 17.12.2009 otsus nr 114 ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. VASTUSTAJA HARKU VALLAVOLIKOGU SEISUKOHAD
  22. Vastustaja ei nõustu kaebusega ja leiab, et see on põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Kaevatud otsus on piisavalt motiveeritud ning selles sisalduvad kaalutlused on teostatud kooskõlas kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgiga ning arvestades proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Vastustaja põhjendab oma seisukohti järgnevalt. 7.1 Esitatud kaebus on võrdlemisi üldine ega haaku suures osas kaevatud otsuse ja selles kajastatud õigusliku olukorraga. Nii näiteks ei ole võimalik mõista kaebuses esitatud väidet „kunstliku nõiaringi tekitamisest“ ja sellega seonduvalt „kaebaja ebavõrdsest kohtlemisest“. Kuivõrd kaebuses ei ole selgitatud, mida peetakse silmas „kunstliku nõiaringi tekitamisega“ ja kuidas konkreetselt ja kellega võrreldes on kaebajat ebavõrdselt koheldud, on sellisele avaldusele selgituse esitamine raskendatud. Seesugused ilukirjanduslikud väljendid on juriidilises mõttes paljasõnalised avaldused, mida kohus ei peaks otsuse tegemisel arvestama. 7.2 Tähelepanuväärne on kaebuses lk 2 esitatud loetelu, millest nähtuvalt kaebaja mõistab, et kaevatud otsuses on toodud välja vähemalt 4 kaalutlust, miks vastustaja leidis, et DP algatamine antud juhul ei olnud põhjendatud. Vastustaja nõustub esitatud arusaamaga suuremas osas, kuid peab vajalikuks täpsustada, et kaevatud otsuses sisaldus veel üks, seejuures kõige olulisem kaalutlus taotletud DP koostamise algatamata jätmiseks. Nimelt on otsuses viidatud kehtiva planeerimisseaduse § 9 lõikele 7, mille kohaselt võib detailplaneering põhjendatud vajaduse korral sisaldada kehtestatud üldplaneeringu põhilahenduste muutmise ettepanekut, milleks sama lõike p 1 kohaselt on m.h vastava maa-ala üldplaneeringuga määratud maakasutuse juhtotstarbe ulatuslik muutmine. Kuivõrd kaebaja poolt Harku Vallavalitsusele 09.04.
  23. a esitatud taotlusest nähtuvalt sooviti seni 100% maatulundusmaa sihtotstarbega Lastekodu III ja Lastekodu IV maaüksustele rajada äri- ja eluhooneid, oleks taotletud DP kehtestamine toonud kaasa kehtiva üldplaneeringu muutmist. Kaevatud otsuses on seda asjaolu käsitletud ning selgesõnaliselt sedastatud, et vallavolikogu hinnangul ei ole kehtiva üldplaneeringu muutmine vajalik ja ka esitatud taotlusest sellist põhjendatud vajadust ei nähtu. 7.3 Riigikohtu halduskolleegiumi 06.11.
  24. a otsuses nr 3-3-1-6-2-02 p 11 on kolleegium planeerimisdiskretsiooni käsitledes märkinud: „Planeeringu kehtestamise otsustamisel teostab kohalik omavalitsus planeerimisdiskretsiooni. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huvi.“ Vastustaja leiab, et on kaevatud otsuses diskretsiooniõigust teostades HMS § 4 lg 2 sätestatud põhimõtteid järginud. Nii on vallavolikogu lähtunud otsuse tegemisel volituse piirnormiks olevaks PlanS § 9 lg 7 sätestatud normist ja leidnud, et põhjendatud vajaduse puudumisel ei ole üldplaneeringut muutva detailplaneeringu algatamine vajalik ega võimalik. Samuti on otsuse tegemisel lähtutud volituse piirnormiks olevast PlanS § 8 lg 7 sätestatud normist, mille kohaselt on kehtestatud üldplaneering aluseks detailplaneeringute koostamisele detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel. Kaevatud otsuses on viidatud kaalutlusõiguse eesmärgile, milleks antud juhul on PlanS § 1 lg 2 ja 3 sätestatud kohustus tagada tasakaalustatud ruumiline areng ning arvestada keskkonnakaitse vajadustega. Kinnisasja omaniku põhjendatud huve on otsuses piisavalt kaalutud ning sedastatud, 4 et kinnisasja senise maakasutuse ja ehitusõiguse muutmine ei ole seadusega tagatud omandiõigus. Omanik peab arvestama kohaliku omavalitsus ja teiste asjast huvitatud isikute seisukohtadega. Kaalumise tulemusel on asutud seisukohale, et kohalik omavalitsus ei ole kohustatud oma territooriumi planeerimisel lähtuma kinnisasja omaniku soovist, vaid kehtestatud üldplaneeringust ja piirkonna tasakaalustatud arengust. 7.4 Harku vallas on koostamisel uus üldplaneering, milles kavandatu kohaselt kaebajale kuuluvate kinnistute sihtotstarvet ei muudeta. Selles osas on kaebaja ja vald pidanud kirjavahetust, milles vald on väljendanud jätkuvat seisukohta senise väljakujunenud olukorra arvestamise osas ning põhjendanud, et Lastekodu III ja Lastekodu IV on ka kavandatava üldplaneeringu kohaselt käsitletav loodusliku alana, kus on üldplaneeringuga lubatud tingimustel võimalik arendada elamuehitust hajaasustuse põhimõttel. 7.5 Nõustuda ei saa kaebuses esitatud seisukohaga, nagu DP algatamata jätmise otsuse langetamisel võetud arvesse ebaolulise asjaoluna liiklussõlme ehitamise rahastamise mittemääratlemine eskiislahenduses. Erinevalt kaebajast leiab vastustaja Riigikohtu halduskolleegiumi 19.05.
  25. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-26-10 tuginedes, et selline kaalutlus tuli teostada just enne DP algatamise otsuse langetamist. Nimelt on Riigikohtu viidatud otsuses esitatud analüüsi kohaselt on valdadel laia kaalutlusõiguse kohaselt õigus siduda detailplaneeringuga ka selliseid infrastruktuuri objekte, mis iseenesest ei pruugi paikneda otseselt detailplaneeringuga hõlmatud maa-alal ega sisaldu EhS § 13 sätestatud kommunikatsioonide loetelus (avalikult kasutatava tee, üldkasutatav haljastuse, välisvalgustus ja vihmaveekanalisatsioon), kuid ka selline kaalutlus peab olema teostatud ja leping arendajaga sõlmitud enne planeeringu koostamise algatamist. Antud asjas on ilmne, et DP koostamise taotleja ei ole avaldanud mittemingisugust valmisolekut eskiisis näidatud liiklussõlme rajamise finantseerimiseks, kuid vald sellise sõlme rajamise kohustus enda peale võtta ei saa. Seega on taotletud DP algatamata jätmine õiguspärane ka üksnes märgitud liiklussõlme rajamiseks vajalike rahaliste vahendite puudumise motiivil. 7.6 Kinnistusraamatu andmetest nähtuvalt on kaebaja omandanud Lastekodu III ja Lastekodu IV kinnistud 25.01.
  26. a kui maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistud (kinnistute sihtotstarve on olnud registriosa avamisest alates maatulundusmaa). Arvestades kinnistute sihtotstarvet ja kehtivat valla üldplaneeringut ei ole kaebajal olnud kunagi alust loota senise sihtotstarbe muutmist ning maatulundusmaale äri- ja eluhoonete ehitusõiguse saamist. Arvestades kehtivat üldplaneeringut ja kinnisasja sihtotstarvet, on kaebaja õiguspäraseid huve otsuse tegemisel piisavalt kaalutud. Kuivõrd kaebuses ei selgitata, milliseid kinnisasja omanike täiendavaid huve ei ole tema arvates otsuse tegemisel arvestatud, ega selgitatud, missugused huvid peaksid tingima maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistu sihtotstarbe muutmist äri- või elamumaaks, tuleb etteheidet kinnisasja omaniku huvide kaalumata jätmisest pidada paljasõnaliseks. 7.7 Avalikke huve on kaevatud otsuses käsitletud eelkõige detailplaneeringu koostamise rahastamise aspektist lähtuvalt. Vallavolikogu on otsuses viidetega planeerimisseadusele ja Riigikohtu praktikale veenvalt põhjendanud, miks ei ole võimalik anda üldplaneeringut muutva detailplaneeringulahenduse tellimist eraõiguslikule isikule. Samas peaks mõistlikule isikule olema otsusest arusaadav otsuse motiveeriva osa lõpp, millest nähtuvalt on vallavolikogu käsitlenud avaliku huvina piirkonna tasakaalustatud arenguga seoses kehtestatud üldplaneeringu säilimise vajadust ja ka motiveeriva osa alguses viidatud olemasoleva olukorra arvestamise vajadust. Olemasolevast olukorrast tulenevalt on avalikkusele suunatud hooned kavandatud TallinnRannamõisa-Kloogaranna maanteest põhja poole, kus paiknevad põhilised elamualad. 7.8 Vaideotsuses käsitletud Riigikohtu halduskolleegiumi 27.01.2010 otsuses haldusasjas nr 3-3-179-09 on käesoleva vaidlusega analoogset olukorda üksikasjalikult käsitletud ning punktis 14 muuhulgas märgitud: „Kolleegium märgib, et planeeringuala maakasutuse üldpõhimõtted, mis tulenevad maakonna üldplaneeringust ning valla kehtivast
  27. a üldplaneeringust, ei näe 5 nimetatud kinnistute maa-alal ette kinnisvaraarendust, vaid seavad tingimusi, mis tagavad metsaala säilimist ja rohelise võrgustiku toimimist. Planeeringutes kehtestatud eelnimetatud tingimused väljendavad vaieldamatult avalikku huvi. Käesolevas asjas on kohalik omavalitsus ja kohtud seisukohal, et taotletava detailplaneeringu elluviimine eeldaks üldplaneeringute muutmist. Detailplaneering võib põhjendatud vajaduse korral sisaldada üldplaneeringu muutmise ettepanekut. Kolleegium on
  28. aprilli
  29. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-12-07 rõhutanud, et detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine on vaid erandlikult võimalik näiteks üldplaneeringu kehtestamise järel tekkinud ülekaaluka ja õiguspärase erahuvi korral. Selles asjas ei ole tuvastatud sellist ülekaalukat ja põhjendatud erahuvi, mis tingiks üldplaneeringu erandlikku muutmist“. Kuna viidatud kohtuasjas osales vastustajana sama menetlusosaline, nähtub Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-12-07 ühemõtteliselt valla elanike võrdne kohtlemine. Vallavolikogu on sarnases olukorras langetanud sarnaste isikute suhtes sarnaseid otsuseid ning jätnud üldplaneeringut muutva detailplaneeringu koostamise taotluse järjekindlalt algatamata. Täiendavalt tuleb rõhutada, et sarnaselt Riigikohtus käsitletud vaidlusega ei ole ka käesolevas haldusasjas tuvastatud ja kaebaja ei ole isegi püüdnud näidata sellist ülekaalukat ja põhjendatud erahuvi, mis tingiks üldplaneeringu erandliku muutmise. Kaevatud vallavolikogu otsuses nr 114 on sellele asjaolule viidatud.
  30. Vastustaja palub jätta Honey Investments OÜ kaebus Harku Vallavolikogu 17.12.
  31. a otsuse nr 114 tühistamiseks rahuldamata ja jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda ja mõista vastustaja menetluskulud välja kaebajalt. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  32. Kohus uurinud menetlusosaliste seisukohti ja esitatud tõendeid leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kohus ei nõustu esitatud kaebusega ja leiab, et see on põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Kaevatud otsus on piisavalt motiveeritud ning selles sisalduvad kaalutlused on teostatud kooskõlas kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgiga ning arvestades proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Kohus põhjendab oma seisukohti järgmiselt.
  33. Kaebaja poolt Harku Vallavalitsusele 09.04.
  34. a esitatud taotlusest nähtuvalt sooviti seni 100% maatulundusmaa sihtotstarbega Lastekodu III ja Lastekodu IV maaüksustele rajada äri- ja eluhooneid. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et kõige olulisem kaalutlus taotletud DP koostamise algatamata jätmisel on nimelt PlanS § 9 lg 7 tulenev. Kehtiva planeerimisseaduse § 9 lg 7 kohaselt võib detailplaneering põhjendatud vajaduse korral sisaldada kehtestatud üldplaneeringu põhilahenduste muutmise ettepanekut, milleks sama lõike p 1 kohaselt on vastava maa-ala üldplaneeringuga määratud maakasutuse juhtotstarbe ulatuslik muutmine. Vaidlust ei ole küsimuses, et taotletud DP kehtestamine toob kaasa kehtiva üldplaneeringu muutmise. Vastustaja leiab oma kaebuses ja vaidlustatud otsuses, et kehtiva üldplaneeringu muutmine ei ole vajalik ja ka esitatud taotlusest sellist põhjendatud vajadust ei nähtu. Kaebaja mõistab, et kaevatud otsuses on toodud välja kaalutlused, miks vastustaja leidis, et DP algatamine antud juhul ei olnud põhjendatud. Siiski kaebaja leiab oma kaebuses, et Harku Vallavolikogu ei ole otsuse tegemisel kaalunud kinnisasja omanike huve piisava põhjalikkusega. Kaalumine on viidud läbi olulise diskretsiooniveaga. Arvesse on võetud ebaolulisi asjaolusid, kuna taotletud planeeringulahenduses ettenähtud liiklussõlme rahastamise osas tuleb leida lahendus planeerimismenetluse käigus. Otsuses ei ole sisustatud avalike huvide mõistet. Taotletud üldplaneeringu muutmine ei välistaks tingimusteta detailplaneeringu algatamist kui sellist. Kaebajat on kunstliku nõiaringi tekitamisega ebavõrdselt koheldud. 6 Kuigi kaebaja vaidleb vastustaja kaalutlustele vastu, saab kohus siiski järeldada, et kaebajale olid keeldumise motiivid teada ja arusaadavad, kuid ta ei pea neid põhjendatuteks.
  35. Riigikohtu Halduskolleegiumi 06.11.
  36. a otsuses nr 3-3-1-62-02 (vastustaja ekslikult märkinud 3-3-1-6-2-02) p 11 on kolleegium planeerimisdiskretsiooni käsitledes märkinud, et „Planeeringu kehtestamise otsustamisel teostab kohalik omavalitsus planeerimisdiskretsiooni. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huvi.“ Vastustaja leiab, et ta on kaevatud otsuses diskretsiooniõigust teostades HMS § 4 lg 2 sätestatud põhimõtteid järginud. Kohus nõustub vastustajaga, et Vallavolikogu on lähtunud otsuse tegemisel volituse piirnormiks olevast PlanS § 9 lg 7 sätestatud normist ja leidnud, et põhjendatud vajaduse puudumisel ei ole üldplaneeringut muutva detailplaneeringu algatamine vajalik ega võimalik. Samuti on otsuse tegemisel lähtutud volituse piirnormiks olevast PlanS § 8 lg 7 sätestatud normist, mille kohaselt on kehtestatud üldplaneering aluseks detailplaneeringute koostamisele detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel. Kaevatud otsuses esiletoodud kirjelduse kaudu on kohtu seisukohalt sisuliselt viidatud kaalutlusõiguse eesmärgile, milleks antud juhul on PlanS § 1 lg 2 ja 3 sätestatud kohustus tagada tasakaalustatud ruumiline areng ning arvestada keskkonnakaitse vajadustega.
  37. Kaebaja poolt 25.01.2006 omandanud Lastekodu III ja Lastekodu IV kinnistud on maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistud. Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ § 6 punkti 9 kohaselt on maatulundusmaa põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks kasutatav maa või maa, millel on metsa- või põllumajanduslik potentsiaal. Sama määruse § 7 lõike 4 täpsustab, et maatulundusmaa sihtotstarbe koosseisu arvatakse järgmised kõlvikud: haritav maa, metsamaa, looduslik rohumaa, õuemaa ja muu maa. Maatulundusmaa hulka loetakse ka need maa-alad, mida ei kasutata põllumajandussaaduste tootmiseks või metsa kasvatamiseks, kuid millele ei määrata muud sihtotstarvet, kuna nendel on metsa- või põllumajanduslik potentsiaal. Vastustaja on Otsuses märkinud, et planeeringu taotluses märgitakse selle eesmärgiks planeeritav ala jagada äri-, tootmis-, ühiskondlike hoonete, sotsiaalmaa, maatulundusmaa ja transpordimaa kruntideks. Vastustaja on arvestanud, et tegemist on suurte maaüksustega: vastavalt Lastekodu III mü pindala on 9,8 ha millest 1,9 ha on metsamaad; Lastekodu IV mü pindala on 9,8 ha, millest 1,1 ha on metsamaad. Harku valla 1996 a üldplaneeringu funktsionaalse tsoneerimise skeemi kohaselt paiknevad maaüksused planeerimata alal ehk piirkonnas, kuhu hoonestust ette ei nähtud. Seega maatükkide omandamisel ei saanud kaebajale iseenesest märgitud planeeringust tulla ootusi, et olukord ilmtingimata muutub, mis ühtlasi kinnitab, et maatükkide omandamisel oli võimalik veenduda, et puudub kindel tagatis, et maaüksustele valla poolt soovitakse ehitamist, seega ei saanud kaebajal olla märgitud asjaoludel õigustatud ootust sihtotstarvete muutmisele. Vaidlust ei ole ka küsimuses, et uus üldplaneering esialgu ei kavanda maaüksuste osas äri-ja tootmisfunktsiooniga maa tekkimist. Kuigi kaebaja märgib, et vastustajal ei saa toetuda menetluses olevale uuele üldplaneeringule, ei ole kohtu arvates vastustaja seda ka teinud. Vastustaja kontrollitud taustandmed kinnitavad aga kohtu arvates seda, et avalike arutelude tulemusel kujunenud olukord kinnitab siiski, et puudub avalik huvi ehitada ärihooneid sinna, kuhu neid senine üldplaneering ei ole kavandanud. Kaebaja eskiisist nähtub, et ta kavandab tegevust etapiliselt, vastavalt ehitada koolituskeskus, ettevõtlusinkupaator, teenindustegevus koos klubiruumide rajamisega, looduskultuurikeskuse ja loodusradade, ökoturismi, laste ja noortega seotud tegevused ja bussipeatuse ootepaviljoni rajamine. Kavandatud tegevusi peab vastustaja vajalikeks, kuid leiab, et loetletud teenused on 7 vajalikud mitte Klooga maanteest maismaapoolses osas, vaid seal, kus on juba välja kujunenud põhilised elamualad, so põhjapoolses suunas. Põhjapoole maanteest oli otsusest nähtuvalt kavandatud ehitamine ka uue üldplaneeringu kohaselt, seega saab järeldada, et selle menetluse kestel oli elanike ja valla arengu soove arutatud ja teada, et põhiliste elamualade juurde soovitakse jätta teeninduskeskustega seotud rajatised ja mitte vastupidi. Kohtule ei ole esitatud andmeid, mis kinnitaksid, et avalik huvi ehitamiseks on just nimelt kaebaja kinnistutel ja et kehtiva üldplaneeringu alal ehitamise vastu huvi puudub, sj ka ärihoonete ehitamise vastu. Kuivõrd avalik huvi on valla otsuse kohaselt just nimelt selline ehitusalade määratlemine, see lähtub asjaolust, et elamuala on välja kujunenud ja sellel alal ka soovitakse ehitada vajalikud teenindusasutused vms vajalik, siis ei saa kohus nõustuda, et valla seisukohad ei ole selged ja põhistatud. Kuigi kaebaja märgib, et vahet ei oleks, kas ehitada 500 m kaugemale, nähtub, et valla kehtiva üldplaneeringuga ehitusalade suhtes on valla otsustus kooskõlas, samas ei saa ette heita ka seda, et jätkuvalt soovitakse ehitada sinna, kus üldplaneering seda võimaldab. Vastustaja ei väida, et DP poleks selleks vahendiks, mis ei võimalda üldplaneeringut muuta, vastupidiselt on vastustaja sellega arvestanud, vastavalt ta ka toob esile ja viitab PlanS § 9 lg 7, kuid vastustaja ei näe hetkel selleks muutuseks põhjendatud vajadust. Vastustaja on õigesti selgitanud, et vaideotsuses oli juba käsitletud Riigikohtu halduskolleegiumi 27.01.2010 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-79-09 käesoleva vaidlusega analoogset olukorda ning vastustaja ka viitas punktis 14 märgitule: „Kolleegium märgib, et planeeringuala maakasutuse üldpõhimõtted, mis tulenevad maakonna üldplaneeringust ning valla kehtivast
  38. a üldplaneeringust, ei näe nimetatud kinnistute maa-alal ette kinnisvaraarendust, vaid seavad tingimusi, mis tagavad metsaala säilimist ja rohelise võrgustiku toimimist. Planeeringutes kehtestatud eelnimetatud tingimused väljendavad vaieldamatult avalikku huvi. Käesolevas asjas on kohalik omavalitsus ja kohtud seisukohal, et taotletava detailplaneeringu elluviimine eeldaks üldplaneeringute muutmist. Detailplaneering võib põhjendatud vajaduse korral sisaldada üldplaneeringu muutmise ettepanekut. Kolleegium on
  39. aprilli
  40. a otsuses haldusasjas nr 33-1-12-07 rõhutanud, et detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine on vaid erandlikult võimalik näiteks üldplaneeringu kehtestamise järel tekkinud ülekaaluka ja õiguspärase erahuvi korral. Selles asjas ei ole tuvastatud sellist ülekaalukat ja põhjendatud erahuvi, mis tingiks üldplaneeringu erandlikku muutmist“. Vallavolikogu on eelnevast nähtuvalt sarnases olukorras langetanud sarnaste isikute erahuvide osas sarnaseid otsuseid ning jätnud üldplaneeringut muutva detailplaneeringu koostamise taotluse järjekindlalt vallas algatamata. Käesolevas haldusasjas tuvastatud ja kaebaja märgitud huvides ei ole esile toodud sellist ülekaalukat ja põhjendatud erahuvi, mis tingiks üldplaneeringu erandliku muutmise vajaduse, va et võib mõista, et kaebaja on omandanud suured maaüksused, millel ta ei soovi või millele ei kavanda maa sihtotstarbega kooskõlas olevat tegevust. Volikogu märkusest, et volikogu ise ei näe vajadust üldplaneeringu muutmiseks nähtub vajadus säilitada olemasolev maakasutus, kuivõrd ehitamine jätkub üldplaneeringu alusel, st avaliku huvi esiletoomist. Kohtule ei nähtu, et see põhjendus oleks valla arengu seisukohalt väheoluline või ebaoluline. Erahuvides on aga tagatud ehitamine palju väiksemas mahus, nt saab ehitada vastavalt hajaasustuse põhimõttel, keelatud ei ole ka maa sihtotstarbelise kasutuse vajadusest tingitud hoonete ehitamine. Kaebaja sj soovib realiseerida siiski äärmiselt ulatuslikku äri- ja elamuehituse projekti, muuta senist olukorda olulisel määral, mis viitab, et vallal peab olema võimalus otsustada, kas ta suudab avalike huvidega kooskõlas oleva valla tasakaalustatud arengu ja keskkonnakaitselised nõuded sellise projekteeringu puhul tagada. Senine üldplaneeringujärgne ehitamine avaliku huvi tagas piisaval määral, mistõttu vald seda ka märgib, et kaebaja taotlus muuta olukorda ei kaalu üle valla huvisid. Kohtu arvetes on vald piisavalt ära märkinud, mis on avalikuks huviks. Üldplaneering näeb ette teistsuguse arengu, st tasakaalustatud arengu, seega ei saa ka kohus väita vastupidiselt, et 8 vald asjakohatult seda ei soovinud muuta. Selle tõttu ongi vald märkinud vajaduse säilitada piirkonna planeeritud tasakaalustatud ja keskkonnakaitseliselt vajalik areng. Väheoluline ei ole asjaolu, et projekti elluviimisel tuleks rajada ringristmik, mille väljaehitamise ja finantseerimise korraldamist vald endale ei saa võtta, kaebaja ei ole ka kinnitanud, et tema selle kulutuse teeb. Ehitamisel üldplaneeringus määratud ehitusalal ei pruugi sellist probleemi kaasa tuua. Kohtule ei nähtu, et finantseerimisega seotud arutluse oleksid asjakohatud, seda enam, et antud juhul tuleks vallal finantseerida ka DP algatamisest tekkivad kulutused. Kaebaja on õigesti märkinud, et kokkuleppevõimalusi eraõiguslikule isikule DP tellimise ja koostamise üleandmiseks sellise DP puhul, mis muudab üldplaneeringut, seaduse kohaselt ette nähtud ei ole ja tõepoolest nähtub ka seadusest, vastavalt PlanS § 10 lg 6 lausest 3, et eraõiguslik isik ei tohi olla DP koostamise tellijaks, kui planeeringu koostamine ei toimu vastavuses kehtestatud üldplaneeringuga, siis on igati asjakohane sellele põhjusele ka viidata DP algatamisest keelduvas otsuses. Kui valla huvi eraisiku huviga ei kattu, siis ta ei saa ega soovi õigustatult seda ka finantseerida. Kaebaja seisukoht, et sellise DP algatamisel ei saaks vald automaatselt ja tingimusteta loobuda DP algatamisest on kohtule ebaselge. Kui kaebaja peab silmas seda, et vald võiks hiljem DP-st loobuda, siis ei leidu õigustust, miks teha jätkuvalt kulutusi, mille perspektiivitus on juba välja selgitatud ja mis toob kaasa vaid asjatuid lootusi. Vallal puudub antud DP algatamisel valikuvõimalus hiilida kõrvale kulutustest, mis kaasnevad DP-ga kui selle algatajaks ja finantseerijaks on vald. Kulutuste tegemist ei saa vallalt nõuda, kui vald ei näe valla huvi ja vajadust DP vastu, st ta ei saaks ju teha kulutusi, mis ei ole tehtud lähtudes avalikest huvidest. Kohtu arvates on finantsküsimusi kaaludes piisavalt põhjendatud taotluse mitterahuldamist ja jääb ebaselgeks kaebaja soov panna vallale jätkuvalt ülesandeks kulutuste kandmine ja nende tegemise vajadus perspektiivitule lahendile, so tegutseda eesmärgil, mil võiks vallale teha etteheiteid alusetute lootuste andmises või kulutuste põhjustamises, mis ei tulene valla ehk avalikust huvist. Seega ei saa ka nõustuda seisukohaga, et DP algatamata jätmise otsuse langetamisel arvestati ebaolulise asjaoluna liiklussõlme ehitamise rahastamise mittemääratlemist eskiislahenduses ja et arvesse ei tuleks võtta ka seda, et planeeringu alustamisel tuleb koostamise ja finantseerimise kuludega arvestada vallal. Vastustaja ongi õigustatult viidanud Riigikohtu halduskolleegiumi 19.05.
  41. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-26-10, millest nähtub, et selline kaalutlus tuli teostada just enne DP algatamise otsuse langetamist; valdadel on laia kaalutlusõiguse kohaselt õigus siduda detailplaneeringuga ka selliseid infrastruktuuri objekte, mis iseenesest ei pruugi paikneda otseselt detailplaneeringuga hõlmatud maa-alal ega sisaldu EhS § 13 sätestatud kommunikatsioonide loetelus (avalikult kasutatava tee, üldkasutatav haljastuse, välisvalgustus ja vihmaveekanalisatsioon), kuid ka selline kaalutlus peab olema teostatud ja leping arendajaga sõlmitud enne planeeringu koostamise algatamist. Kohus juba märkis, et DP koostamise taotleja ei ole avaldanud ise valmisolekut eskiisis näidatud liiklussõlme rajamise finantseerimiseks, samas märkis kohus, miks vald sellise sõlme rajamise kohustust enda peale võtta ei saaks. Seega ei saa nõustuda, et vald peab leidma taotletud DP huvides vajalikke rahalisi vahendeid, nähtub, et avalikes huvides ta peaks neid leidma ja hoidma üldplaneeringukohaseks ehitamiseks. Valla otsuses toodud põhjused kinnitavad, et avalikes huvides ei ole antud juhul võimalik algata DP-d, mis muudaks ulatuslikult senist üldplaneeringut. Kohus nõustub kaebajaga, et otsuses ei ole välja toodud selgesõnaliselt, miks vald ei ole töökohtade küsimust esile toonud, kuid kohus ei pea seda ka selliseks motiveerimisveaks, mis tooks kaasa otsuse õigusvastasuse, kuivõrd valla vajaduste märkimine ehitada ärihooned mujale, st üldplaneeringus ehitamiseks ettenähtud alale, sisuliselt märgibki, et kõik vajadused on seotud sellele alale ehitamisega. Sisuliselt on seega ka tööhõive seotud eelmärgitud alaga. Kohtu arvates 9 on vastustaja lühidalt ja selgelt need asjaolud märkinud, seega ka läbi kaalunud ja kohtule ei nähtu, et valla huvid oleks valla seisukohalt vähetähtsad. Kohus nõustub vastustajaga, et arvestades kinnistute sihtotstarvet ja kehtivat valla üldplaneeringut ei ole kaebajal olnud siiski alust loota maakasutuse senise sihtotstarbe muutmist ning maatulundusmaale äri- ja eluhoonete ehitusõiguse saamist, kuna Lastekodu III ja Lastekodu IV oli ja on ka kavandatava üldplaneeringu kohaselt käsitletav loodusliku alana, kus on üldplaneeringuga lubatud tingimustel võimalik arendada elamuehitust hajaasustuse põhimõttel ja ka uue üldplaneeringu osas on kaebajale olukorda tutvustatud (tlk 49), kaebaja kaebusest ei nähtu asjaolusid, et ta ei teaks tema maa sihtotstarbest tulenevaid majandamise võimalusi. Kaebaja senist üldplaneeringukohast maakasutust aga ei piirata, kui DP-d ei algatata. Kaebaja poolt täiendavalt esitatud materjal 06.06.2006.a Harku vallavalitsuse istungi protokolli ja 15.09.09 koostatud ühiste huvide protokolli kohta arvamust vaidlusalune otsus ei saa sisaldada, kuivõrd lahendatud taotlusega koos neile ei ole kohtule teadaolevalt viidatud ja selles osas arvamust eraldi küsitud. Lisamaterjal kinnitab, et kaebaja taotluse menetlemisele oli arutletud teemal, et lahendatud ei ole nimetatud ala tehnovõrkude areng. Kui kaebaja sealt ka sai arusaama, et vallavalitsuse arvates oleks detailplaneering võimalik algatada peale Muraste piirkonna ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni koostamist ja magistraaltrasside väljaehitamist, siis ikkagi nähtub, kuivõrd olulised takistused jäid volikogu ette, kui tal tuli langetada vaidlusalune otsus ja kui neid ületada ei saanud. Kaebaja ja Harku vallavolikogu esimehe vahel 15.09.2009.a allkirjastatud ühiste huvide protokoll Lastekodu III ja Lastekodu IV kinnistute arendamiseks p-is 5 sätestab, et vald algatab hiljemalt
  42. aasta lõpuks Lastekodu III ja Lastekodu IV detailplaneeringu vastavalt kaebaja poolt eelnevalt vallale saadetud taotlusele, kuid ka see ei tähenda veel, et volikogu sai jätta arvestamata seadusest tulenevad takistused, kui need asja otsustamise ajaks ikkagi säilisid. Pigem näitab esitatud materjal, et vallavalitsus oli igati püüdnud asja kaaluda, mitte vastupidi. Volikogu pädevuses langetada vaidlusalune otsus kaebaja ei kahtle. Volikogu kollegiaalorganina ei ole aga seotud valla jaoks mittesiduva ühise kavatsuste protokolliga, seega ei saa kaebaja siinkohal viidata samuti õigustatud ootusele, mis tingiks otsuse tühistamise. Kohus juba märkis, et kaebaja on kaebuses oma soovides leidnud, et DP võiks algatada, kuid hiljem selle realiseerimise takistuse põhjuste tekkimisel kehtestamata jätta, ei ole asjakohane, kuna selle realiseerimise takistused tehti juba kindlaks. Pealegi nähtub kohtule, et kaebaja selline soov viitab, et kaebaja justkui sooviks taas nö õigustatud ootust tekitada, mis aga ei ole eesmärgipärane ja vajalik ühegi isiku huvides, kuna õiguslikke eeliseid see ei looks. Kaebaja vihje, et vajalikku äritegevust ei pruugi valla poolt planeeritud alal tekkida, on oletus ning kaebaja ei viita ühelegi asjaolule või allikale, mis seda väidet kinnitaks. Kohtule nähtus, et ka uue üldplaneeringu arutamisel ei saanud tekkida loodetud avalikku huvi, muidu ei oleks läbivalt kaebaja saanud vastuseid, mis märgivad ära, et uues üldplaneeringus selles küsimuses muutusi ei ole ette näha. Seega on kaebaja väide tõendamata ja jääb kohtu jaoks vaid kaebaja oletuse tasandile, mis veel ei tähenda, et keelduva otsuse motivatsioon oleks vale või puudulik. Isegi juhul, kui tulevikus võivad olud muutuda, on võimalik esitada muutunud oludest tulenevalt uus taotlus. Arvestades kehtivat üldplaneeringut ja kinnisasja sihtotstarvet, on kaebaja õiguspäraseid huve otsuse tegemisel piisavalt kaalutud ja vald on jõudnud õiguspärasele tulemusele, kuivõrd ei ole kaebajat ka ebavõrdselt kohelnud. Kui avalik huvi ei toeta erahuvi ja hetkel kõneleb kaebaja äritegevusele vastu, siis ei ole vale ka järeldus, et taotletud ärihoonete ehitamine kaebaja maaüksustel praeguste valla eesmärkidega ei ole kooskõlas. Vallavolikogu on käsitlenud avaliku huvina piirkonna tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamise ja keskkonnakaitse vajadusi. 10 Selles asjas ei ole tuvastatud sellist ülekaalukat ja põhjendatud erahuvi, mis tingiks üldplaneeringu erandlikku muutmist, seda enam, et kaebaja maaüksused on soetamise sihtotstarbelt kasutatavad, st välistatud ei ole majandustegevus vastavuses sihtotstarbega. Kaevatud vallavolikogu otsuses on sellele viidatud ja otsus ei riku kaebaja õigusi ning tuleb jätta tühistamata. Eeltoodu alusel ning juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 jätab kohus kaebuse rahuldamata.
  43. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema kanda- HKMS § 92 lg
  44. Vastustaja menetluskulude nõuet ei esitanud. Karin Kalmiste Kohtunik 11

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.