← Eesti

3-10-565/22

Obsah (5)§ 6§ 31§ 93§ 26§ 92

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 11.10.2010. a Tallinn Haldusasja number 3-10-565 Haldusasi Tallinna Kalmistud kaebus Kes

§ 6lg 3 p 3) Istungimenetluses Asja läbivaatamise vorm RESOLUTSIOON 1.

Rahuldada kaebus osaliselt, so ettekirjutuse tühistamisnõudes ja tühistada Tallinna KKA hallatavale asutusele Tallinna Kalmistud tehtud Keskkonnainspektsiooni 01.02.2010 ettekirjutus nr 01081008,

  1. Jätta rahuldamata taotlus kaebaja õigusabikulude hüvitamise nõudes.
  2. Välja mõista Keskkonnainspektsioonilt (Põhja regioon) kaebuse esitaja kasuks tasutud õigusabikuludest ½, so 125 EEK (sada kakskümmend viis krooni).
  3. Sekretäril saata käesolev kohtuotsus: - kaebaja esindajale: vandeadvokaat Piret Blankin; Jaana Nõgisto - vastustajale: Keskkonnainspektsiooni Edasikaebamise kord ja tähtaeg Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (

§ 31lg 4).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS 442 lg 6). KAEBUSE ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Keskkonnainspektsiooni Põhja Regiooni (KKI Põhja Regioon) peainspektor-nõunik T. T. koostas 01.02.2010 ettekirjutuse märkides adressaadiks Tallinna Kalmistud ( registrikood 75027896), millega kohustati likvideerima Tallinnas Liiva kalmistult ebaseaduslikult keskkonda viidud jäätmed tähtajaks 01.02.2012 ning esitama dokumendid, mis tõendaksid jäätmete nõuetekohasesse käitlemisse jõudmist Keskkonnainspektsiooni Põhja regioonile tähtajaks 06.02.2012 (edaspidi ettekirjutus).
  2. 03.03.2010 esitas Tallinna Keskkonnaameti hallatav asutus Tallinna Kalmistud Tallinna Halduskohtusse kaebuse, milles palub tuvastada Keskkonnainspektsiooni Põhja Regiooni inspektori T. T. 01.02.2010 ettekirjutuse nr 01081008 tühisus või alternatiivselt tühistada ettekirjutus. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHAD
  3. Kaebuse esitaja palub esmajärgus tuvastada ettekirjutuse tühisus, kuna selles ei nähtu adressaat (asutus Tallinna Kalmistud ei saa olla ettekirjutuse adressaat). Alternatiivselt palub kaebuse esitaja ettekirjutus tühistada. Ettekirjutuses on antud väärad tõlgendused materiaalõiguse sätetele ja jäetud kohaldamata õige materiaalõiguse norm. Samuti põhineb ettekirjutus olulisel kaalutlusveal ning õiguslikel järeldustel, mis ei vasta menetluses tuvastatud faktilistele asjaoludele. Ettekirjutus on ka ebaproportsionaalne. Ebaseaduslik ettekirjutus rikub kaebuse esitaja õigusi, kuna ettekirjutuse täitmine nõuab olulisi materiaalseid ressursse. Esmase hinnangu kohaselt maksaks ettekirjutuse täitmine (jäätmete likvideerimine, st sorteerimine ja äraviimine) umbes 7 miljonit krooni. Ettekirjutus on õigusvastane järgmistel põhjustel.
  4. Vastustaja on ettekirjutuses valesti tuvastanud saastaja ning teinud ettekirjutuse asutusele, kes ei saa olla selle adressaadiks. Ettekirjutus põhineb faktilisel asjaolul, et Liiva kalmistu juures olevale maa-alale on käesoleval hetkel ladestatud erinevaid jäätmeid u 9000m2 ulatuses. Vaatlusalune maa-ala on reformimata riigimaa, kuuludes seega riigile. Jäätmeid on selles asukohas ladestatud juba aastakümneid, enne Eesti Vabariigi taasiseseisvumist. Vastustaja on maa-ameti aerofotode kaudu tuvastanud, et suurem osa jäätmetest on sinna tekkinud alates
  5. aastast. Lähtudes sellest, et Liiva kalmistut haldab sihtotstarbeliselt Tallinna Keskkonnaameti asutus Tallinna Kalmistud, on vastustaja teinud ettekirjutuse jäätmete likvideerimiseks asutusele Tallinna Kalmistud. 4.1 Väär on vastustaja seisukoht, et Tallinna Kalmistud saaks üldse olla jäätmete ebaseaduslikult keskkonda viija. Lähtudes põhimäärusest on Tallinna Kalmistud Tallinna linna ametiasutuse Tallinna Keskkonnaameti hallatav asutus. Jäätmeseaduse (edaspidi „JäätS“) § 128 lg 2 kohaselt korraldab ebaseaduslikult keskkonda viidud jäätmetest põhjustatud saastuse likvideerimise saastaja oma kulul. Lõike 1 kohaselt on saastaja jäätmed ebaseaduslikult keskkonda viinud isik. Isikud jagunevad TsÜS
  6. osa kohaselt juriidilisteks ja füüsilisteks isikuteks. Ainult füüsilistel ja juriidilistel isikutel on õigus- ja teovõime. TsÜS § 25 lg 1 ja 2 kohaselt on eraõiguslik juriidiline isik täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts, tulundusühistu, sihtasutus ja mittetulundusühing. Avalik-õiguslik juriidiline isik on riik, kohaliku omavalitsuse üksus ja muu juriidiline isik, mis on loodud avalikes huvides ja selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel. Tallinna Kalmistud ei ole isik, vaid asutus, kes ei oma iseseisvat õigussubjektsust. Ka 2 KOKS § 35 lg 1 nimetab, et hallatav asutus ei ole juriidiline isik. Ta ei saa olla saastaja JäätS § 128 lg 1 tähenduses. 4.2 Tallinna Kalmistud ei saa olla ettekirjutuse adressaat. Keskkonnajärelevalvealaseid ettekirjutusi reguleerib keskkonnajärelevalve seadus (edaspidi KJS). KJS § 21 lg 4 p 4 kohaselt märgitakse ettekirjutusse füüsilise isiku nimi või juriidilise isiku nimetus, kellele ettekirjutus tehakse. Seega ka lähtuvalt KJS-st saab ettekirjutust teha vaid füüsilisele või juriidilisele isikule. Vaidlustatud ettekirjutuses ei ole adressaadina märgitud ühtegi juriidilist või füüsilist isikut, vaid ettekirjutus tehtud eraldiseisvat õigussubjektsust mitteomavale asutusele. Ettekirjutus on seetõttu tühine HMS § 63 lg 2 p 2 alusel, kuna sellest ei selgu haldusakti adressaat. Kaebuse esitaja palub kohtul tuvastada ettekirjutuse tühisus. 4.3 Põhjendamatu on vastustaja seisukoht, et ebaseaduslikult keskkonda viidud jäätmete likvideerimise eest vastutab kogu ulatuses Tallinna Kalmistud. Lähtudes JäätS § 128 lg-st 2 saab isik vastutada ainult tema enda poolt keskkonda viidud jäätmete eest, mitte jäätmete eest, mille on keskkonda viinud kolmandad isikud. Nagu nähtub ettekirjutuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest, on vastustaja tuvastanud, et ladestamispaika ei ole jäätmeid toonud mitte üksnes Tallinna Kalmistud, vaid platsile on jäätmeid toodud ka kõrvaliste isikute poolt. Menetluses tuvastati, et jäätmeplats oli kõigile isikutele vabalt ligipääsetav kuni aastani
  7. Vastustaja enda poolt Maa-ameti kaardirakenduse aerofotode põhjal tehtud järelduse kohaselt (vt ettekirjutuse lk 3) oli ca kolmandik jäätmeplatsi praegusest pindalast ladestamisalana kasutusel enne
  8. aastat. Asutus Tallinna Kalmistud tegutseb alates
  9. aastast (tema põhimäärus kinnitati 5.12.2001). Et Tallinna Kalmistud ei saa olla ainuke, kes ebaseadusliku prügi mahapaneku eest vastutama peaks, selgub ka järelevalvemenetluses tuvastatud ning ettekirjutuses kirjeldatud mahapandud prügi kogusest ja iseloomust (sh autokoorem tomativarte hunnikuga, suures koguses plasttopse ja joogitaarat, keevitusmask jne). Menetluses on võetud ütlused Tallinna Keskkonnaameti peaspetsialistilt L. P. alt, kes teavitas vastustajat, et tegemist on vana jäätmeplatsiga, kuhu kõige intensiivsemalt on jäätmeid vedama hakatud alates 1980-st aastast. Ettekirjutuses viidatud riigi Keskkonnaameti kirjas on vaidlusalust ladestuspaika nimetatud samuti Liiva kalmistu vanaks jäätmeplatsiks. Seega tegelikult on jäätmeplatsi näol tegemist nõukogude aja pärandiga, mis asub reformimata riigimaal (st riigile kuuluval maal) ning millist ebaseaduslikku olukorda on jäätmete kõrvaldamiseks isikud ära kasutanud aastakümneid. Tallinna Kalmistud ei vastuta kõikide jäätmete eest isegi juhul, kui jäätmete ladustamise koht on alates
  10. aastast mitu korda suurenenud. Ka sellest faktist ei saa sellest teha järeldust, et kõik või isegi suurem osa jäätmetest on sinna toodud asutuse Tallinna Kalmistud töötajate poolt. Tallinna Kalmistud töötajad on ilmselt küll olnud üks (bio)jäätmete toojatest, kuid kindlasti mitte ainukesed. Vastustaja ei ole tuvastanud peale asutuse Tallinna Kalmistud ühtki teist saastajat, samuti erinevate isikute, sh Tallinna Kalmistud töötajate, konkreetset osa ebaseaduslikult toodud jäätmetes. JäätS § 128 lg 1 mõistes saab saastajana käsitleda vaid isikut, kes on ebaseaduslikult jäätmeid oma aktiivse tegevusega keskkonda viinud, mitte asutust Tallinna Kalmistud. Nimetatud isik ei ole isegi õiguslikult pädev rakendama meetmeid riigi omandis oleval maal jäätmete kõrvaldamise takistamiseks. Tallinna Kalmistud ei vastuta kolmandate isikute toodud jäätmete ebaseadusliku keskkonda viimise eest.
  11. Vastustaja on jätnud põhjendamatult kohaldamata maaomaniku vastutuse 5.1 Liiva kalmistu jäätmeplatsi iseloomu ja ajalugu arvestades on ilmne, et kõiki saastajaid ega nende osa jäätmete keskkonda viimisel ei ole võimalik kindlaks määrata. Kaebuse esitaja leiab, et kui asutuse Tallinna Kalmistud (töötajate) osa jäätmete ladustamisel Liiva kalmistu jäätmeplatsile ei ole võimalik tuvastada, ei saa tuvastada ka vastutuse ulatust jäätmete likvideerimise eest. Vastustaja ei ole isegi püüdnud tuvastada Tallinna Kalmistud vastustuse osakaalu paljude erinevate saastajate tegevuse tulemusena tekkinud olukorra eest. Järelikult ei 3 saa antud juhul rakendada ühe isiku vastutust, lähtudes JäätS § 128 lg-st 2, vaid peab kohaldama JäätS § 128 lg
  12. JäätS § 128 lg 4 kohaselt, kui saastajat ei ole kindlaks tehtud ühe aasta jooksul jäätmete keskkonda viimise asjas süüteomenetluse alustamisest arvates, korraldab jäätmete käitlemise ja saastuse likvideerimise maa omanik, kellele kuuluval maal jäätmed või saastus asub. Reformimata riigimaa puhul on nimetatud maaomaniku kohustus lg 5 kohaselt riigil Keskkonnaameti kaudu. Tallinna Kalmistud ei saa ega peagi vastutama selliste jäätmete ebaseadusliku keskkonda viimise eest, mida ei ole ladestanud tema. JäätS § 128 lg-s 2 sisalduv „Saastaja maksab” põhimõte on rakendatav vaid juhul, kui suudetakse määratleda täpselt, millised jäätmed on keskkonda viinud just konkreetne isik, ning üksnes nende jäätmete osas. Kuna vaidlusaluses olukorras ei ole jäätmeid keskkonda viinud mitte ainult Tallinna Kalmistud töötajad, vaid märkimisväärses osas just kõrvalised isikud, keda antud menetluses ei ole ilmselt võimalik tuvastada, tuleb kohaldada maaomaniku vastutust vastavalt JäätS § 128 lg-tele 4 ja
  13. St jäätmeplatsi likvideerimise eest peab vastustust kandma riik Keskkonnaameti kaudu. 5.2 Kindlasti ei saa nõustuda vastustaja seisukohaga, justkui Tallinna Kalmistud „pakkus kõrvalistele isikutele võimalust“ jäätmeplatsile jäätmeid kõrvaldada. Tallinna Kalmistud ei ole kellelegi jäätmete kõrvaldamiseks võimalust pakkunud. Asutusel Tallinna Kalmistud ei ole olnud õiguslikku kohustust ega ka õigust seda jäätmeplatsi hooldada ega valvata. Tallinna Kalmistud ei ole ka keskkonnajärelevalveasutus, kellel oleks pädevust prügi mahapanekut takistada ning selleks sunnimeetmeid rakendada. Samuti ei oleks saanud Tallinna Kalmistud isikutelt rikkumistest hoidumist nõuda omanikuõiguste kaitse sätete alusel, kuna maa-ala omanikuks on riik. Vastustaja ei ole sellist kohustust ka tuvastanud. Küll aga on vastustaja tuvastanud, et ebaseaduslikku jäätmete mahapanekut ei lahendanud ka jäätmeplatsi väravate sulgemine, kuna jäätmeid hakati tooma väravate taha. Tähelepanuta ei saa jätta hoopis olukorra süvenemise eest vastutuse tekkimist Keskkonnainspektsioonil kui järelevalveasutusel, kelle kohustus on rikkumised tuvastada ja nende kõrvaldamiseks meetmeid rakendada. Jäätmeplats on samas kohas olnud aastakümneid, kuid riik maatüki omanikuna ja keskkonnajärelevalve teostajana on seda olukorda igasuguseid meetmeid tarvitusele võtmata tolereerinud.
  14. Liiva kalmistu jäätmeplatsi näol on tegemist ebaseadusliku ladestamispaigaga. Vastustaja on vastupidisele seisukohale asudes kohaldanud vääralt materiaalõigust. 6.1 Olemata selleks õiguslikult kohustatud, on Tallinna linn, erinevalt Keskkonnainspektsioonist, võtnud ette konkreetseid samme olukorra lahendamiseks. Tallinna Keskkonnaameti tellimisel on 2009.a lõpus valminud AS Geotehnika Inseneribüroo koostatud prügila sulgemisprojekt Liiva kalmistu vana jäätmeplatsi kohta. Töö näeb ette Liiva kalmistu vana jäätmeplatsi sulgemise selle katmise teel lähtuvalt keskkonnaministri 29.04.2004 määrusest nr 38 „Prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise nõuded“ (edaspidi: „määrus nr 38“). Määruse 38 § 56 sätestab ebaseadusliku ladestamisplatsi sulgemise nõuded. Nimetatud Liiva kalmistu jäätmeplatsi sulgemise kava on esitatud riigi Keskkonnaametile kinnitamiseks. Vastustaja arvates ei ole Liiva kalmistu jäätmeplatsi võimalik vastavalt sulgemisprojektile katmise teel sulgeda, kuna tegemist ei ole ebaseadusliku ladestamispaigaga määruse nr 38 ja JäätS mõttes. Oma sellist õiguslikku hinnangut põhjendab vastustaja sellega, et Liiva kalmistu jäätmeplats ei ole rajatud kehtestatud korra kohaselt ega saa seetõttu olla prügila. Kuna tegemist ei ole prügilaga, ei saa see vastustaja hinnangul olla ka ebaseaduslik ladestamispaik määruse nr 38 § 54 lg 2 mõttes (vt ettekirjutuse lk 3, all ja kl 4, ülal). 6.2 Kaebuse esitaja hinnangul saab Liiva kalmistu jäätmeplatsi sulgeda kooskõlas määrusega nr 38, sest tegemist on ebaseadusliku ladestamispaigaga. - Vastustaja lähtub valesti eeldusest, et ebaseadusliku ladestamispaigana kvalifitseerumiseks peab jäätmete ladestamise koht vastama prügila rajamisele ettenähtud nõuetele. Kui ladestamispaik vastaks kõigile prügilale esitatud nõuetele, ei oleks tegemist ebaseadusliku ladestamispaigaga vaid seadusliku prügilaga määruse nr 38 § 54 lg 1 tähenduses. Määrus aga 4 eristab seaduslikku ja ebaseaduslikku prügilat, viimane on käsitletav „ebaseadusliku ladestamispaigana”. Kaebuse esitaja seisukohta Liiva Kalmistul asuva jäätmeplatsi vastavusest prügila mõiste tunnustele. Prügila mõiste ja tunnused sätestab JäätS §
  15. Liiva kalmistu jäätmeplats on jäätmekäitluskoht, kus jäätmed on ladustatud maa peale ning see vastab kõigile JäätS § 34 tunnustele. Järelikult on vaatlusalune jäätmeplats prügila JäätS § 34 lg 1 tähenduses. Kuna Liiva kalmistul asuv jäätmeplats oli olemas keskkonnaministri
  16. juuni
  17. a määruse nr 34 jõustumise ajal ning selle näol ei ole tegemist seadusliku prügilaga määruse nr 38 § 54 lg 1 tähenduses, on see ebaseaduslik ladestamispaik määruse nr 38 § 54 lg 2 tähenduses. - Nõustuda ei saa vastustaja seisukohaga, mis on toodud ettekirjutuse lk-l 4, ülal: „Keskkonnainspektsioon leiab, et kui õigusaktiga on määratud tingimused, millele koht peab vastama, et seda nimetada prügilaks, siis juhuslikku kohta tekitatud jäätmehunniku prügilaks nimetamine ei ole õigusaktidega kooskõlas“. Selline seisukoht ei tulene seadusest ja on ebaloogiline. JäätS ei seo prügila mõistet määruses nr 38 sätestatud prügila rajamise nõuetega. Vaieldamatu on, et prügila rajamiseks tuleb määruses sätestatud nõudeid järgida, kuid nende nõuete mittejärgimine ei muuda prügilat mitte-prügilaks, vaid nõuetele mittevastavaks ehk ebaseaduslikuks prügilaks ehk ebaseaduslikuks jäätmete ladestamispaigaks. Ka vastustaja ise tugineb ettekirjutuse lk-l 3 riigi Keskkonnaameti 22.12.2009 kirjas antud seisukohale, et Liiva kalmistu jäätmeplatsi näol on tegemist ebaseadusliku ladestamispaigaga. Samas vastuoluliselt eeltooduga asub vastustaja (ettekirjutuse lk-l 4, ülal) seisukohale, et Liiva kalmistu jäätmeplatsile ei kohaldu määruse nr 38 § 54 lg 2, kuigi viidatud paragrahv sätestab ebaseadusliku ladestamispaiga mõiste. - Liiva kalmistu jäätmeplats vastab ehitise tunnustele. Jäätmeplats ei ole tekkinud juhuslikku kohta, vaid 5m sügavusse kruusaauku ( vt ka kaebuse Lisa 2 – prügila sulgemise projekt), mis vastab ehitise tunnustele (prügila tekkimise ajal oli eesmärk kruusaauk hiljem täita ja likvideerida maapinna tasandile). Samuti on kalmistu prügilale rajatud piire ja värav – st tegemist on väikese prügila jaoks piisava tehnilise varustusega. JäätS mõttes ebaseadusliku ladestamiskohaga on tegemist aga põhjusel, et see ei vasta prügilale seadustes ja alamalseisvates õigusaktides sätestatud nõuetele. Prügila asukoha mittemääratlemine planeeringuga on samuti üks puudustest, mis tingib jäätmekäitluskoha ebaseaduslikkuse. 6.3 Prügila JäätS ja määruse nr 38 mõistes on nii seaduslik kui ebaseaduslik ladestamispaik. See tuleneb otseselt JäätS § 34 definitsioonist, määruse nr 38 § 54 ülesehitusest ja pealkirjast ning lgs 2 sätestatud ebaseadusliku ladestamispaiga mõiste sõnastusest. Liiva Kalmistul asuv jäätmeplats on ebaseaduslik ladestuspaik ning seda saab sulgeda vastavalt määrusele nr
  18. Ebaseadusliku ladestamispaiga sulgemine toimub vastavalt määruse nr 38 §-le
  19. Tulenevalt eeltoodust tuleb vaidlustatud ettekirjutus tühistada ka põhjusel, et vastustaja on järelevalve teostamisel järelevalveobjekti valesti kvalifitseerinud.
  20. Vastustaja hinnang, et Liiva kalmistu jäätmeplatsi näol ei ole tegemist ebaseadusliku ladestamispaigaga, tingis ebaõige ettekirjutuse tegemise. Õigete õigusnormide kohaldamise korral oleks vastustaja pidanud teostama erinevate tegutsemisvõimaluste kaalumist. 7.1 Käesoleva objekti likvideerimisel kuulub kohaldamisele määruse nr 38 §
  21. Vastustaja ei ole kohaldanud seda paragrahvi kohaldanud. Sõltumata sellest, kes on antud juhul ladestamispaiga likvideerimise kohustatud subjekt, annab viidatud paragrahv vastustajale kaalutlusõiguse, kuidas ebaseadusliku ladestamispaiga likvideerimist nõuda. Likvideerimine saab kaebuse esitaja hinnangul toimuda nii jäätmete sorteerimise ja jäätmekäitluskohta vedamise teel kui ladestamiskoha sulgemise ja korrastamise teel. Korrastamiseks tuleb lugeda arvestades määruse nr 38 § 55 sõnastust ladestamispaiga sulgemistööde tegemist (nagu jäätmete koondamine, tihendamine, ladestuskoha eripära arvestava nõlvuse andmine, jäätmelademe katmine haljastust või muud kasutust võimaldaval viisil). Lähtuvalt määruses termini „korrastatud“ või „korrastamine“ kasutamisest, saab korrastamisest rääkida vaid tegevuse lõpetanud ja suletud prügila puhul. Seega eeldab korrastamine prügila sulgemist (see tuleneb tegelikult ka paragrahvi pealkirjast). 5 Ebaseadusliku ladestamispaiga korrastamise ettekirjutuse tegemisel peab järelevalveasutus arvestama määruse nr 38 § 56 lg-s 2 sätestatud kaalutluse teostamise piiridega. 7.2 Vaidlustatud ettekirjutus on tehtud JäätS § 19 lg 4, 28 lg 1, 73 lg 2 p 1, 128 lg 2 ja keskkonnajärelevalve seaduse § 21 lg 3 alusel, nõudes Liiva kalmistul asuvalt maa-alalt ebaseaduslikult, st. maa kasutusõigust omava isiku nõusolekuta ladestatud jäätmete likvideerimist sorteerimise ja jäätmekäitluskohta vedamise teel, mis on oluliselt töömahukam ja kulukam kui jäätmeplatsi sulgemine katmise teel. Ettekirjutuse ebaproportsionaalsus on muuhulgas tingitud asjaolust, et ettekirjutuses nõutud jäätmete sorteerimine ja vedu on kordades kulukam kui prügila sulgemine. Seda möönab ettekirjutuses ka vastustaja. Tallinna Kalmistud on palunud kolmelt jäätmevedajalt hinnapakkumist kalmistu jäätmete sorteerimiseks, väljaveoks ja utiliseerimiseks ning odavaim pakkumine tehti summas 6 759 200 krooni, mis ei sisalda käibemaksu. Asutusel Tallinna Kalmistud ei ole võimalik sellise maksumusega kohustust täita. Ettekirjutus on selgelt põhjendamatu. 7.3 Tallinna Keskkonnaamet on esitanud Keskkonnainspektsioonile AS Geotehnika Inseneribüroo aruande, mille järelduste kohaselt on kalmistu jäätmeplatsi mõju keskkonnale tühine. Vastustaja ei ole menetluses tuvastanud aruandes sedastatule vastupidist. Aruanne on teostatud põhjalikult ning selles esitatud järeldusi ei ole vastustajal võimalik kahtluse alla seada ilma, et vastustaja viiks ise läbi vastavasisulise uuringu. Samuti on vastustajale esitatud AS Geotehnika Inseneribüroo koostatud (eelnimetatud aruandest lähtuva) Liiva kalmistu vana jäätmeplatsi sulgemise projekt, mis näeb ette ebaseadusliku ladestamispaiga sulgemise katmise teel ning järelhoolduse ja seire. Kaebuse esitaja leiab, et vaidlusalusel juhul on tegemist just nimelt määruse nr 38 § 56 lg-s 2 kirjeldatud faktilise olukorraga, millisel juhul tulnuks vastustajal teha ettekirjutus ebaseadusliku ladestamispaiga korrastamiseks. Kuna aga vastustaja on valesti kohaldanud JäätS-t ning määrust nr 38 ning ekslikult leidnud, et jäätmeplatsi näol ei ole tegemist ebaseadusliku ladestamiskohaga, ei ole ta teostanud ka asjakohast kaalutlusõigust. Sellise kaalutlusõiguse teostamine ei nähtu ettekirjutuse põhjendustest.
  22. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vastavalt Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele nr 3-3-1-49-02 (p 11) on kaalutlusveana käsitletav mh diskretsiooni mitteteostamine, kui selle teostamine on nõutav. Kaebuse esitaja on seisukohal, et ettekirjutuse tegemisel on vastustaja õige normi kohaldamata jätmisega ja selles sätestatud diskretsiooni mittekasutamisega teinud olulise kaalutlusvea, mistõttu ei vasta ettekirjutus HMS §-s 54 sätestatud haldusakti õiguspärasuse nõuetele, teisisõnu on õigusvastane ning tuleb tühistada.
  23. 11.05.2010 vastuses märkis kaebaja lisaks järgnevat. 9.1 Vale adressaadi märkimine ei ole käsitletav vormiveana, vaid on selline haldusakti puudus, mis tingib sisulise haldusakti õigusvastasuse ning veelgi enam – selle tühistuse vastavalt HMS § 63 lg 2 p-le 2 ja kaebuses esitatud põhjendustele. (Haldusakti vorminõuded sisalduvad HMS §-s 55, mille kohaselt tehakse haldusakt reeglina kirjalikus vormis ning märgitakse selle andnud haldusorgani nimetus, haldusorgani juhi või tema volitatud isiku nimi ja allkiri, haldusakti väljaandmise aeg ning muud õigusaktiga ettenähtud andmed.) Vastustaja ei ole pööranud oma seletuses tähelepanu kaebaja põhjendustele, et vastustaja ei ole selgitanud välja kõiki jäätmeid keskkonda viinud isikuid, kuigi ta on ettekirjutuse tegemisel tuvastanud, et jäätmeid tarnisid jäätmeplatsile ka kolmandad isikud. Sealjuures on vastustaja jätnud tähelepanuta enda poolt järelevalvemenetluses tuvastatu, et jäätmeid on vaidlusalusele jäätmeplatsile veetud juba 1980.aastatest alates ning jäätmeplats oli Liiva kalmistul olemas kaua aega enne seda, kui haldusakti adressaadina märgitud asutus Tallinna Kalmistud üldse loodi. Juhul, kui vastustaja oleks soovinud teha ettekirjutuse Tallinna Keskkonnaametile, tulnuks tal Tallinna Keskkonnaamet märkida ettekirjutuse adressaadiks ning ühtlasi haldusaktis põhjendada, kuidas jäätmete ebaseaduslik keskkondaviimine on omistatav Tallinna Keskkonnaametile. Antud 6 juhul ei ole seda tehtud. Haldusakti kõnealust puudust ei ole võimalik kõrvaldada tagantjärele halduskohtumenetluses. 9.2 Keskkonnainspektsioonil puudub pädevus teha asutusele Tallinna Kalmistud, Tallinna Keskkonnaametile ega Tallina linnale JäätS § 128 alusel ettekirjutust selle eest, et Tallinna linn kohaliku omavalitsusena ei ole täitnud JäätS-st tulenevat kohustust teostada oma territooriumil järelevalvet ebaseadusliku jäätmekäitluse üle. Vastustaja põhistab vaidlustatud ettekirjutuse tegemist oma seletuses JäätS § 119 lg-s 3 sätestatud kohaliku omavalitsuse kohustusele teostada järelevalvet jäätmekäitluse üle tema haldusterritooriumil. Põhimõtteliselt on keskkonnainspektsioonil tulenevalt KeJS-s sätestatud üldisest järelevalvepädevusest (§ 7 lg 1) õigus kontrollida, kuidas kohalik omavalitsus täidab temale seadusega pandud keskkonnakaitse-ja kasutusalaseid ülesandeid. Seadus ei sätesta aga, ning vastustaja pole vaidlustatud ettekirjutuses ühelegi taolisele sättele tuginenud, et Keskkonnainspektsioonil oleks õigus kohalikule omavalitsusele teha ettekirjutusi, mis kohustavad kohalikku omavalitsust mingisuguseid järelevalvetoimingud tegema või meetmeid kohaldama või selliste meetmete kohaldamata jätmisel nt keskkonnakahjustuse ise likvideerima vms. KeJS sätestab keskkonnainspektsiooni ja maaameti volitused ning vastava menetluse (KeJS § 7 lg 4) üksnes juhuks, kui keskkonnainspektsioon või maa-amet leiab, et kohaliku omavalitsusüksuse volikogu või valitsuse üksikakt või antud keskkonnaluba ei vasta õigusaktide nõuetele. Kuna vaidlustatud ettekirjutus ei ole tehtud Tallinna linnale ning see ei ole tehtud kohaliku omavalitsuse tegevuse üle järelevalve teostamise raames (vähemalt ei sisaldu selline õiguslik alus haldusaktis ja haldusaktis peavad nähtuma selle faktilised ja õiguslikud alused) vaid antud isikute ehk halduse adressaatide üle teostatavas haldusjärelevalves JäätS § 128 alusel asutusele Tallinna Kalmistud, ei ole asjakohane vastustaja seletuses viidata kohaliku omavalitsuse kohustusele järelevalve teostamisel jäätmekäitluse üle oma haldusterritooriumil. Juhul kui ettekirjutus oleks tehtud keskkonnainspektsiooni poolt kohaliku omavalitsusüksuse poolt teostatavas järelevalves keskkonnajärelevalve alaste ülesannete täitmise üle, tulnuks sellisele järelevalvele ja selle käigus tehtavale haldusakti õiguslikule alusele ka haldusaktis viidata. Sellise viite puudumise korral ei saa ettekirjutust omavalitsuse üldise järelevalvekohustusega põhjendada. Igasuguse järelevalve näol kohaliku omavalitsuse tegevuse üle on tegemist sekkumisega kohaliku omavalitsuse autonoomiasse, millel peab olema seaduslik alus (PS § 154). Vahekokkuvõtteks, Keskkonnainspektsioon ei saa JäätS § 128 alusel teha ettekirjutust asutusele Tallinna Kalmistud selle eest, et Tallinna linn Tallinna Keskkonnaameti kaudu ei ole teinud ettekirjutusi Liiva kalmistule jäätmeid ladustanud isikutele. JäätS § 128 alusel saab ettekirjutuse teha ikkagi ainult füüsilisele või juriidilisele isikule, kes oma aktiivse tegevusega jäätmed ebaseaduslikult keskkonda viib, mitte kohalikule omavalitsusele või selle asutusele, kes väidetavalt jätab teostamata järelevalve. 9.3 Puudub õiguslik alus Tallinna Kalmistud suhtes vastustuse kohaldamisel lähtuda mingisugusest „laiendatud saastaja mõistest“. Õigusi piirava haldusakti tegemine peab põhinema kitsalt seaduslikul alusel. Arusaamatu on vastustaja arutluskäik jäätmeid keskkonda viinud kolmandate isikute vastustusest vabanemise aluste kohta Seadusliku aluse põhimõttega on lisaks eeltoodule vastuolus vastustaja seletuse lk-l 4 (ülal) esitatud käsitlus, mille kohaselt tuleb vaidlusalusel juhul saastajana käsitleda Tallinna linna Tallinna Keskkonnaameti hallatava asutuse Tallinna Kalmistud kaudu tulenevalt mõiste „saastaja“ nn „laiemast käsitlusest“, mille kohaselt peaks saastaja olema ka kohalik omavalitsus, kes jätab täitmata oma järelevalvekohustused. Saastaja mõiste on siiski positiivses õiguses defineeritud, et vältida sääraseid põhjendamatult laiendavaid tõlgendusi, ning on vastavalt JäätS § 128 lg-le 1 „jäätmed keskkonda viinud isik“. Täiesti kohatu on aga vastustaja väide, mille kohaselt Tallinna linnale, Tallinna Keskkonnaametile või asutusele Tallinna Kalmistud (kaebajale jääb siiani arusaamatuks ettekirjutuse adressaat) ettekirjutuses omistatud tegevus või tegevusetus on selline, mis vabastab jäätmed keskkonda viinud kolmandad isikud vastutusest. Vastustaja ei ole oma sellist väidet kuidagi õiguslikult põhistanud. Sellise 7 põhjendusega püüab aga vastustaja alusetult vabandada Keskkonnainspektsiooni tegematajätmisi jäätmeid keskkonda viinud isikute tuvastamisel.
  24. Menetluskulude küsimus Kaebaja ei nõustu vastustaja põhjendustega, mille kohaselt Tallinna Kalmistud poolt kantud õigusabikulud käesolevas halduskohtumenetluses ei kuulu väljamõistmisele Keskkonnainspektsioonilt, kuna Tallinna Keskkonnaameti üheks põhitegevuseks on keskkonnajärelevalve teostamine. Kaebuse rahuldamisel kaebaja menetluskulude väljamõistmata jätmine vastustajalt oleks ebaõiglane. On arusaadav, et kohtumenetluses osalemine on haldusakti andnud organile või asutusele üks tema pädevusest tulenevatest ülesannetest, ta peab olema võimeline oma haldusakte kohtus kaitsma ning välise õigusabi kasutamine eelduslikult ei ole õigustatud. Kuid Tallinna Kalmistud ei tee oma igapäevases tegevuses jäätmekäitluse alaseid ettekirjutusi, antud kohtumenetluses osalemine ei ole tema igapäevasesse ülesannete ringi kuuluv tegevus ning ta on käesolevas menetluses sunnitud osalema vaid vastustaja õigusvastase ja kaebajat äärmuslikult koormava haldusakti tõttu. Ka Tallinna Keskkonnaameti igapäevaste ülesannete ja põhikohustuste hulka ei kuulu Keskkonnainspektsiooni haldusaktide vaidlustamine ning ametil ei ole igapäevatöö kõrvalt ressursse oma hallatavale asutusele Tallinna Kalmistud kvalifitseeritud õigusabi pakkumiseks. Hoolimata asjaolust, et Tallinna Kalmistud on Tallinna Keskkonnaameti hallatav asutus (nagu ka näiteks Tallinna Botaanikaaed), on asutusel ametist sõltumatu eraldiseisev eelarve ning Tallinna Keskkonnaamet ei täida oma hallatavate asutuste ülesandeid. Liiatigi puudutab vastustaja seletuses viidatud Riigikohtu praktika haldusakti teinud haldusorgani (ehk halduskohtumenetluses vastustaja) kulutusi välisele õigusabile, juhul kui kaebus jäetakse rahuldamata, mitte haldusakti adressaadi (kes juhtub olema avaliku võimu asutus) kulutusi õigusabile, kui tema kaebus rahuldatakse. Vastustaja viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-62-08 ja sellele tuginev arutluskäik on seega tervikuna asjakohatu. Kohtuistungil lisas kaebaja esindaja, et linnavalitsuses on õigustöötajad, kes on piisavalt kvalifitseeritud, kuid nende rakendamine ei olnud võimalik suure töökoormuse tõttu.
  25. Tallinna Kalmistud palub tuvastada Keskkonnainspektsiooni Põhja Regiooni inspektori T. T. 01.02.2010 ettekirjutuse nr 01081008 tühisus või alternatiivselt tühistada ettekirjutus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Mõista kaebuse esitaja menetluskulud välja vastustajalt. VASTUSTAJA KESKKONNAINSPEKTSIOONI SEISUKOHAD
  26. Keskkonnainspektsioon ei nõustu kaebuse esitaja väidetega alljärgnevalt: 12.1 Keskkonnainspektsioon ei ole ettekirjutuses valesti tuvastanud saastajat ega seoses sellega teinud ettekirjutust asutusele, kes ei saa olla selle adressaadiks. Jäätmeseaduse § 128 lg 1 kohaselt jäätmete keskkonda viimisega ja jäätmetest põhjustatud saastusega seonduva kahju, sealhulgas jäätmete käitlemisega ja jäätmetest põhjustatud saastuse likvideerimisega seotud kulud hüvitab jäätmete keskkonda viinud isik (edaspidi saastaja). Tallinna Linnavolikogu 04.10.2001 otsusega nr 290 asutati asutus Tallinna Kalmistud. Tallinna Linnavalitsuse 05.12.2001 määrusega nr 130 kinnitati Tallinna Kalmistute põhimäärus, mille punkti 2.2.
  27. kohaselt on Tallinna Kalmistute üheks põhitegevusalaks jäätmekäitlus. Ettekirjutuse faktiliste asjaoludena on Keskkonnainspektsioon kirjeldanud, millised jäätmed on Liiva kalmistule ladestatud (kalmistul tekkivad jäätmed, kalmistu tegevusega seotud dokumentatsioon ja muud kontoris tekkinud olmejäätmed). Samuti on ettekirjutuse faktilistes asjaoludes nimetatud, et keskkonnakaitseinspektori kontrollkäigu ajal toodi platsile kalmistult kogutud jäätmeid juurde. 19.10.2009 asutuse Tallinna Kalmistud poolt Keskkonnainspektsioonile saadetud kirjast nr 1/1-13 selgub, et jäätmete ladestamiseks hakati 8 maa-ala kasutama, kuna ei olnud muud võimalust ja seal oli prügimägi juba olemas ning asutusele Tallinna Kalmistud oli teadmata selle seaduslikkus. Menetluse käigus on tuvastatud, et kalmistul mittetekkinud jäätmeid platsilt välja ei sorteeritud, vaid maeti muude jäätmete alla. Menetluse käigus on võrreldud erinevaid Maa ameti kodulehel olevaid erinevatel aastatel tehtud aerofotosid (Lisa 3) ning selgus, et põhiline kogus jäätmeid on platsile veetud alates 2000 aastast ning asutuse Tallinna Kalmistud tegevuse algusest saadik on Liiva kalmistul jäätmete kõrvaldamiseks kasutatud platsi mõõtmed suurenenud vähemalt 3 korda. Keskkonnainspektsioon ei pea sellist tegevust sihtotstarbeliseks maa kasutamiseks. Jäätmeseaduse § 119 lg 3 alusel on kohalikul omavalitsusel kohustus teostada järelevalvet jäätmekäitluse üle oma haldusterritooriumil. Kui kohaliku omavalitsuse asutus teab, et kuskile on ladestatud ebaseaduslikke jäätmeid, siis oleks pidanud ta laskma saastajatel jäätmed likvideerida. Kuna kohaliku omavalitsuse teadmisel on ladestatud jäätmed maetud kalmistult toodud jäätmete alla, siis on asutuse Tallinna Kalmistud tegevuse tulemusel nemad jäätmete keskkonda viijad ning seega saastajad ja vastutavad kogu ulatuses jäätmete likvideerimise eest. Ettekirjutuse adressaadiks Tallinna Kalmistute märkimisel on tegemist vormiveaga HMS § 58 mõttes. Keskkonnainspektsioon on läbivalt ettekirjutuses märkinud, et tegemist on Tallinna linna Tallinna Keskkonnaameti hallatava asutusega. Ka teavituses haldusmenetluse algatamise kohta, mis saadetud ka Tallinna Keskkonnaametile, on märgitud, et haldusmenetlus on algatatud Tallinna Keskkonnaameti hallatava asutuse Tallinna Kalmistud loata jäätmete ladestamise kohta Liiva kalmistul. Samuti on menetluse käigus ütlusi võetud nii Tallinna Kalmistud juhatajalt J. T. elt, kui ka Tallinna Keskkonnaameti juhatajalt A. K. lt ja peaspetsialist L. P. alt. Ettekirjutuse lk 3 on märgitud, et Tallinna Keskkonnaameti hallatav asutus Tallinna Kalmistud on tegevuse alustamisest saadik viinud jäätmeid ebaseaduslikult keskkonda. Ettekirjutuse tegemisel on kaalutletud Tallinna Keskkonnaameti tellimusel valminud Prügila sulgemisprojekti. Ettekirjutuse lk 5 on märgitud, et asutus Tallinna Kalmistud näol on tegu Tallinna Linnavalitsuse allasutusega ning jäätmekäitluse organiseerimine oma haldusterritooriumil on alati olnud kohaliku omavalitsuse üks seadusest tulenev kohustus. Seega on Tallinna linna Tallinna Keskkonnaameti hallatav asutus Tallinna Kalmistud saastaja jäätmeseaduse § 128 lg 1 mõttes ja adressaadi nimetamine lühendatult (Tallinna Kalmistud) on vormiviga, mis ei mõjutanud asja otsustamist. Keskkonnainspektsioon leiab, et selline haldusakti vormiline puudus ei peaks tingimata kaasa tooma haldusakti tühistamist, sest akti sisulist õiguspärasust on võimalik kontrollida. Kui sellise vormivea tõttu haldusakt tühistatakse, siis uue haldusakti väljaandmisel haldusakti sisu ei muutuks ja ettekirjutuse adressaadiks jääks kaebuse esitaja. 12.2 Keskkonnajärelevalve seaduse (KeJS) § 3 lg 1 kohaselt teostavad keskkonnajärelevalvet Keskkonnainspektsioon, Maa-amet ja kohalik omavalitsusorgan või -asutus. Seega on Tallinna Keskkonnaamet, kelle hallatav asutus on Tallinna Kalmistud, pädev lahendama ebaseaduslikult keskkonda viidud jäätmete küsimusi oma territooriumil ehk terves Tallinna linnas. Jäätmeseaduse § 127 lg 2 p 3 alusel on kohaliku omavalitsuse keskkonnakaitseinspektor kohtuväliseks menetlejaks, kui tuvastatakse ebaseaduslikult keskkonda viidud jäätmed. Samuti on jäätmeseaduse § 128 alusel kohaliku omavalitsuse keskkonnakaitseinspektoril õigus teha ettekirjutus saastajale ebaseaduslikult keskkonda viidud jäätmete kõrvaldamiseks. Kui kaebaja väidab, et jäätmeid on platsile viinud ka kolmandad isikud, siis on kohaliku omavalitsuse keskkonnakaitseinspektor jätnud oma seadusega ettenähtud kohustused täitmata ja väärteomenetluse ja haldusmenetluse läbi viimata luues oma tegevusetusega olukorra, kus väidetavalt kolmandate isikute poolt platsile viidud jäätmed maeti kohaliku omavalitsuse teadmisel kalmistutelt toodud jäätmete alla. Keskkonnainspektsiooni haldusmenetluse käigus Tallinna Keskkonnaameti peaspetsialist L. P. alt 02.02.2009 võetud ütlustest selgub, et temale teadaolevalt on Tallinna Kalmistud nimetatud ala kasutanud prügilana kogu oma tegevuse aja jooksul ja kui algselt kasutati ala vaid Liiva kalmistu tarbeks, siis viimastel aastatel on sinna viidud ka teiste kalmistute biolagunevaid jäätmeid. Tallinna Kalmistud juhataja J. T. e 19.10.2009 vastusest nr 1/1-13 selgub, et 9 prügimäge ei ole kunagi kasutatud kompostimise kohana, kuhu viidi ainult biolagunevaid jäätmeid. 12.3 Asjaolu, et jäätmeplats oli kasutusel juba 1980 aastast, ei anna alust eeldada, et sinna võib jäätmeid juurde vedada. Kohalik omavalitsus, kui järelevalvet teostav asutus, pidi teadma oma seadusest tulenevaid kohustusi, lõpetama õigusrikkumise ja leidma jäätmete ladustamiseks õigusaktides ettenähtud nõuetele vastava koha. Keskkonnainspektsioon leiab, et kohaliku omavalitsuse tegevusetuse tagajärjel on võimalikuks saanud praegune olukord, kus Tallinna linna Tallinna Keskkonnaameti hallatava asutuse Tallinna Kalmistud poolt ladestatakse jäätmeid selleks mitteettenähtud kohta ja Tallinna Keskkonnaamet on õiguslikult pädev rakendama meetmeid oma territooriumil asuval riigi omandis oleval maal jäätmete ebaseadusliku ladestamise takistamiseks, kuid on jätnud selle tegemata.
  28. Ettekirjutuses ei ole jäetud põhjendamatult kohaldamata maaomaniku vastutus. 13.1 Jäätmeseaduse § 128 lg 4 kohaselt kui saastajat ei ole kindlaks tehtud ühe aasta jooksul jäätmete keskkonda viimise asjas süüteomenetluse alustamisest arvates, samuti juhul, kui jäätmete ja saastuse likvideerimisega ei ole võimalik keskkonnakaitselistest kaalutlustest lähtuvalt viivitada, korraldab jäätmete käitlemise ja saastuse likvideerimise keskkonnajärelevalve asutuse või kohaliku omavalitsuse üksuse või kohaliku omavalitsuse asutuse ettekirjutuse alusel maa omanik, kellele kuuluval maal jäätmed või saastus asub. Nimetatud sätet saab rakendada, kui saastajat ei ole kindlaks tehtud ühe aasta jooksul jäätmete keskkonda viimise asjas süüteomenetluse alustamisest arvates. Keskkonnainspektsioon on tuvastanud saastaja, kelleks on Tallinna linna Tallinna Keskkonnaameti hallatav asutus Tallinna Kalmistud. Seega ei ole jäätmeseaduse § 128 lg 4 kohaldatav. 13.2 Kaebuses nimetatud „saastaja maksab“ põhimõtte kohaselt peab kõik tegevusega kaasnevad kulud kandma saastaja ning üldiselt tuleb vältida keskkonna kahjustamisega kaasnenud kulutuste panemist ühiskonnale. „Saastaja maksab“ põhimõtte rakendamise eesmärgiks on vältida olukorda, kus keskkonnakaitse arvelt säästva isiku pakutavad teenused või tooted saavad hinnaeelise võrreldes keskkonnasõbralikumalt käituvate isikute teenuste või toodetega. Saastajana tuleb käsitleda seoses keskkonnavastutusega kahju tekitajat. Traditsiooniliselt kasutatakse terminit „saastaja“ seoses saasteainete või jäätmete keskkonda viimisega. „Saastaja maksab“ põhimõtte kontekstis on „saastajal“ siiski laiem tähendus. Saastajaks võib olla mistahes isik, kes oma tegevusega tekitab keskkonnakahju. Kohandades „saastaja maksab“ põhimõtet keskkonnavastutuse regulatsiooniga võiks rääkida pigem „kahju tekitaja maksab“ põhimõttest. Kui avalik võim, kes peab teostama järelevalvet jäätmeseaduse täitmise üle, ladestab ise jäätmeid selleks mitteettenähtud kohta, jättes täitmata oma seadusest tulenevad kohustused õigusrikkumise lõpetamiseks, siis saab seda võrdsustada kolmandate isikute jaoks kui lubatud tegevust, mis vabastab nad vastutusest. Seega lasub kogu vastutus Tallinna linna Tallinna Keskkonnaameti hallatava asutuse Tallinna Kalmistute kaudu kohalikul omavalitsusel.
  29. Liiva kalmistu jäätmeplatsi näol ei ole tegemist ebaseadusliku ladestamispaigaga. Jäätmeseadus § 33 lõike 1 punkti 1 alusel kehtestatud keskkonnaministri 29.04.2004 määruse nr 38 „Prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise nõuded“ (Määrus nr 38) § 54 lg 2 mõttes on ebaseaduslik ladestamispaik määruse jõustumise ajal olemasolev lõikes 1 nimetamata prügila. See tähendab, et tegemist peab olema prügilaga. Keskkonnainspektsioon jääb oma seisukoha juurde, et kui mõiste on õigusaktiga sisustatud, siis ei ole võimalik väita, et juhuslikku kohta tekitatud jäätmehunnik, sõltumata selle suurusest, on prügila. Kehtiva jäätmeseaduse § 34 lg 1 alusel on prügila jäätmekäitluskoht, kus jäätmeid ladestatakse maa peale või maa alla, kaasa arvatud jäätmekäitluskoht, kuhu jäätmetekitaja ladestab jäätmed tekkekohal (käitisesisene prügila) ja jäätmekäitluskoht, mida kasutatakse püsivalt jäätmete vaheladustamiseks vähemalt aasta vältel. 14.1 Ebaõige on väide, et Liiva kalmistu jäätmeplats on jäätmekäitluskoht, kus jäätmed on ladustatud maa peale. Jäätmeseaduse § 19 lg 1 kohaselt on jäätmekäitluskoht tehniliselt varustatud ehitis jäätmete kogumiseks, taaskasutamiseks või kõrvaldamiseks. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt määratakse jäätmekäitluskoha asukoht planeerimisseaduses sätestatud korras. 10 Liiva kalmistu jäätmeplats ei ole tehniliselt varustatud ehitis ning see asukoht ei ole määratud planeerimisseaduses ette nähtud korras. Järelikult ei ole tegemist, mitte jäätmekäitluskohaga, kus jäätmed on ladustatud maa peale, vaid lihtsalt kohaga, kus jäätmed on ladustatud maa peale ning seega ei vasta Liiva kalmistu jäätmeplats jäätmeseaduse § 34 tunnustele. Määrus nr 38 nimetab läbivalt mõistet „prügila“. Varasemalt kehtinud keskkonnaministri 26.06.2001 määrus nr 34 „Nõuded prügilate rajamiseks, kasutamiseks ja sulgemiseks“ oli kooskõlas kehtinud jäätmeseadustega ja reguleeris samuti nõudeid prügilate suhtes. Üldreguleerivaks õigusaktiks oli 1992 aastal vastu võetud jäätmeseadus, mille § 9 pani kohalikele omavalitsustele ülesandeks määrata kindlaks oma haldusterritooriumil jäätmekäitluskohad ning anda välja nendel objektidel jäätmekäitluse teostamiseks jäätmeload. Jäätmekäitluskoha üheks määratluseks oli prügila. Liiva kalmistul asuv plats ei ole kunagi olnud kohaliku omavalitsuse poolt määratud jäätmekäitluskohaks ning sinna ei ole väljastatud jäätmeluba. Seega ei ole seda võimalik olnud määratleda kui prügilat. Seega leiab Keskkonnainspektsioon, et tegemist ei ole ebaseadusliku ladestamispaigaga, kuna ebaseaduslikuks ladestuspaigaks saab olla ainult varasem prügila ja seda Liiva kalmistul asuv jäätmeplats ei ole. 14.2 Kaebaja väide, nagu oleks Keskkonnainspektsioon nõustunud ettekirjutuses Keskkonnaameti väitega, et tegemist on ebaseadusliku ladestuspaigaga ja samas läinud oma väitega vastuollu, ei ole õige. Ettekirjutuse lk 3 viitab Keskkonnainspektsioon menetluse käigus kogutud tõenditele- Keskkonnaameti 29.12.2009 seisukohale nr HJR 8-2/38832-2 ning järgnevas lõigus selgitab, miks ta ei nõustu Keskkonnaameti seisukohaga, et tegemist on ebaseadusliku ladestuspaigaga
  30. Menetluskulude välja mõistmine

§ 93lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Selleks, et õigustada halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmist, peab kohtuasi olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv (Riigikohtu otsus haldusasjas nt 3-3-1-62-08). Käesolev haldusasi seondub otseselt Tallinna Keskkonnaameti ühe põhitegevusegakeskkonnajärelevalve teostamisega. Analoogseid ettekirjutusi on kaebuse esitajal seadusest tulenev õigus ja kohustus teha oma igapäevategevuse käigus. Seetõttu ei leia Keskkonnainspektsioon, et advokaadi abi kasutamine oleks olnud põhjendatud ja esindajatasus seisnevate menetluskulude väljamõistmine ei ole põhjendatud. Vastustaja palub jätta Tallinna linna Tallinna Keskkonnaameti hallatava asutuse Tallinna Kalmistud 03.01.2010 kaebus Keskkonnainspektsiooni 01.02.2010 ettekirjutusele nr 01081008 täies ulatuses rahuldamata.

  1. Kohtuistungil selgitas vastustaja täiendavalt, et ettekirjutus sooviti koostada Tallinna Keskkonnaametile, kui juriidilisele isikule, vastavalt võeti ka seletus Keskkonnaameti juhatajalt A. K.ilt ja peaspetsialist L. P.alt. Samas möönis vastustaja, et menetluse läbiviimisel teavitati Keskkonnaameti juhatajat algatatud menetlusest koopia saatmisega 25.09.09 (tlk 50) , milles Tallinna Kalmistud juhatajat J.T.ele tehti teatavaks haldusmenetluse alustamine, A.K. andis tunnistusi; seletusi nõuti J.T.elt, kellele anti vastamiseks aega kuni 19.10.09.a. Möönab, et ettekirjutus tehti valesti isikule, kes ei ole juriidiliseks isikuks. Menetluskulude väljamõistmiseks puuduvad põhjused. KOHTU SEISUKOHAD
  2. Kohus uurinud menetlusosaliste seisukohti ja esitatud tõendeid leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt, so tühistamisnõudes (

§ 26

lg 1) ja jätta rahuldamata ettekirjutuse tühisuse/kehtivuse nõue (

§ 6lg 3 p 3) 11 18.

Kohtuistungil nõustusid menetlusosalised, et KOKS § 35 lg 1 kohaselt ei ole valla või linna ametiasutuse hallatav asutus ei ole juriidiline isik, mistõttu tekkis küsimus, kas haldusakti adressaat on määratud õigesti. Kuigi kaebaja viitas, et tegemist võib olla ka HMS § 63 kohaselt tühise haldusaktiga, mis on kehtetu algusest peale, nähtub kohtule, et HMS § lg 2 nimetatud haldusakti tühisuse p 2 alusel tühisuse tunnuseks ei ole põhjus, et haldusaktist ei selguks selle adressaati. Kohtule nähtub, et adressaat on siiski märgitud, selleks on Tallinna Kalmistud ehk Tallinna Keskkonnaameti hallatav asutus. Samas ei saa nõustuda vastustajaga, et adressaat määrati õigesti, kuna kohtu arvates tuleb adressaadiks märkida see isik, kellele saab vastustuse ettekirjutusega panna ja kes on olnud asjas menetlusosaliseks. Kui kohus ei leia, et esineb haldusakti ilmselge tühisuse tunnus, siis see ei tähenda, et haldusakti ei saaks antud juhul tühistada. Kui kohus tuvastab, et haldusakti adressaat määrati valesti, siis sellise põhjuse tuvastamine on aluseks, et haldusakt tühistada. Samas on kohtuistungil vastustaja märkinud lisaks, et ettekirjutus sooviti teha tegelikult Tallinna Keskkonnaametile, mitte tema hallatavale asutusele. Nimelt kui KOKS § 35 lg 1 kohaselt ei ole valla või linna ametiasutuse hallatav asutus juriidiline isik, samuti ei ole ta juriidiline isik TSÜS 2.ptk sätete alusel. Nimelt märgib TSÜS § 24 ära, et juriidiline isik on seaduse alusel loodud õigussubjekt; juriidiline isik on kas eraõiguslik või avalik-õiguslik. Avalik –õiguslik juriidiline isik on riik, kohaliku omavalitsuse üksus ja muu juriidiline isik, mis on loodud avalikes huvides ja selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel (§ 25 lg 2). Juriidilisel isikul on isiku nimi, mis peab teda eristama teistest isikutest ( TSÜS § 30). Kuna antud juhul oli adressaadiks märgitud mitte üksnes ekslikult vaid ka ettekirjutuse sisust ja asjaoludest lähtuvalt hallatav asutus, kes ei ole juriidiline isik, kes ka ei osalenud haldusmenetluse adressaadina, siis ongi tegemist juhtumiga, mil adressaat on küll teada, kuid see määrati valesti. See ei välista iseenesest aga seda, et saastajaks ei saaks olla hallatav asutus, st isik, kes ei ole juriidiliseks isikuks, küsimuseks jääb ikkagi, kellele saab koostada ettekirjutuse ja kes seda asub täitma. Kohus nõustub kaebajaga, et JäätmeS § 128 lg 2 kohaselt korraldab ebaseaduslikult keskkonda viidud jäätmetest põhjustatud saastuse likvideerimise saastaja oma kulul, lg 1 kohaselt on saastaja jäätmed ebaseaduslikult keskkonda viinud isik. Keskkonnajärelvalvelisi ettekirjutusi reguleerib keskkonnajärelvalve seadus (KJS), selle seaduse kohaselt § 21 lg 4 p 4 alusel tuleb ettekirjutus teha füüsilisele või juriidilisele isikule, tema kohta tehakse kanne ka ettekirjutusse ja tema suhtes algatatakse haldusmenetlus. Seega ei ole antud juhul ettekirjutus tehtud isikule, kelle suhtes oleks läbi viidud haldusmenetlus ning isikule, kes ei ole isik, st tema õiguste ja kohustuse sisu erineb juriidilise isiku vastavast seisundist. Kohus nõustub vastustajaga, et Tallinna Linnavolikogu 04.10.01.a. otsusega nr 290 asutati Tallinna Kalmistud ja Tallinna Linnavolikogu 05.12.01 määrusega nr 130 kinnitati tema põhimäärus, mille kohaselt on Tallinna Kalmistute üheks põhitegevusalaks jäätmekäitlus (p 2.2.4), kuid sellest ei saanud teha järeldust, et hallatav asutus on juriidiline isik. Seega ei ole ettekirjutuse adressaat Keskkonnajärelvalve seaduse § 21 lg 4 p 4 ettekirjutuse nõuete kohaselt määratud õigesti ning ettekirjutuse alusmaterjalist lähtuvalt tegi vastustaja ebaõiged järeldused. Kohus leiab, et tegemist ei ole pelgalt haldusakti vormiveaga, mis ei mõjuta haldusakti kehtivust. Kohus leiab samuti, et asjas ei viidud läbi HMS kohast haldusmenetlust. Vastavalt oli seda sunnitud tunnistama ka vastustaja. HMS § 35 (haldusmenetluse algus) lg 2 kohaselt haldusorgan teatab menetlusosalistele haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks taotluse esitamisest. Haldusmenetluses on HMS § 36 (haldusorgani selgitamiskohustus) kohaselt seatud menetlusosalistele õigused ja kohustused, vastavalt selgitatakse need õigused ja kohustused adressaadile. Kui adressaat ei ole määratud õigesti, siis on menetlusosalistel erinevad menetlusseisundid ja ei piisa, kui Tallinna Kalmistud juhatajale esitati teade menetluse algatamisest ja teda käsitleti kui menetlusosalist, kellele tehakse ettekirjutus, kuid seda ei tehtud Tallinna Keskkonnaameti suhtes, kui ettekirjutus tuli teha juriidilisele isikule, kellele saab panna vastutust. Ebaselgeks muudab haldusakti ka tõsiasi, et vastustaja väidetel sooviti panna vastutus ka tegelikult juriidilisele isikule, so linna asutusele Tallinna KKA. Kohus selgitab lisaks, et erinevas rollis menetlusosalisel on rida erinevaid õigusi ja kohustusi, sj nt HMS § 37, § 38 ja § 40 tulenevalt on ettekirjutuse adressaadil õigus tutvuda asja 12 materjalidega, anda arvamusi ja esitada vastuväiteid, esitada asjas tõendeid jne, kuid kui adressaat on määratud valesti, siis ei ole usaldusväärne ka vastustaja seisukoht, et tunnistajana Tallinna Keskkonnaameti kaasamine tagas haldusmenetluses isikute piisava kaitse. Seejuures tuleb märkida, et HMS § 61 sätestab haldusakti kehtivuse eeldused. Nimelt on lg 1 kohaselt haldusakt kehtib adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Antud juhul ei ole vaidlust ka selles, et haldusakt tehti teatavaks hallatavale asutusele, mitte aga Tallinna Keskkonnaametile, kui adressaadile. Kohtuistungil möönis vastustaja, et kuivõrd adressaadina käsitleti siiski hallatavat asutust, siis menetlus viidi läbi ka vastavalt andes HMS-i kohase teabe ja menetlusosalise õigused ja kohustused mitte Tallinna Keskkonnaametile, kui juriidilisele isikule, keda esindab tema juhataja. Kohtule ei jäänud kahtlusi, et ettekirjutuses on menetlusosalisena osalenud selle adressaat Tallinna Kalmistud, kelle juhatajale tehti teavaks menetluse algus ja põhjused ja vajadus anda selgitusi. Vastavalt paneb ettekirjutus ka kohustused hallatavale asutuseleTallinna Kalmistud, mitte aga kohalikule omavalitsusüksusele (nt Tallinna linn) või siis juriidilisele isikule Tallinna Keskkonnaamet. Viimased ei olnud haldusmenetluse adressaatideks. Kohus leiab, et ka menetlusnõuete rikkumine oli sisuline, kuna Tallinna Kalmistud juhataja menetlusosalisena ei asenda Tallinna Keskkonnaametit või Tallinna omavalitsusüksust, kes menetlusosaliseks ei olnud määratud ning kellele ei tehtud haldusakti ka teatavaks. Haldusakti kehtivuse nõuded eeldavad, et HMS § 61 lg 1 kohaselt tehakse haldusakt teatavaks selle adressaadile. Kuivõrd kohus leiab, et haldusakti kehtivus tähendab seda, et aktis sisalduv regulatsioon omab õiguslikku jõudu, haldusakti tühisus on aga akti automaatne kehtetus, kui haldusaktis esinevad ilmselged puudused, mis on sätestatud seaduses, siis kohus saab rahuldada tühisuse tuvastamise kaebuse vaid juhul, kui haldusaktil on HMS § 63 lg 2 sätestatud puudused ja need puudused on ilmselged. Kui haldusaktis on puudused, mida seadus otsesõnu ei märgi, või kui need ei ole ilmselged, kehtib see haldusakt vaatamata tema võimalikule õigusvastasusele, seni kuni pädev organ või kohus ta kehtetuks tunnistab või tühistab. Haldusakti tühisuse tuvastamise nõue on hõlmatud sj

§ 6lg 3 p 3 nimetatud nõudega.

Kuna haldusakt ei ole siiski tühine, siis on kaebaja õigesti esitanud ka tühistamisnõude. Kohus leiab, et ettekirjutuse tegemisel tuleb vastustajal arvestada, et ta saab selle suunata kohaliku omavalitsuse üksusele või juriidilisele isikule, kellele saab panna vastavalt kohustusi ja vastutust, mis tuleneb omakorda Jäätmeseadusest ja sõltuvad isikust, kelle suhtes vastutust kohaldatakse, vastavalt sõltub sellest ka haldusakti motivatsioon, mis tagab haldusakti kontrollitavuse; omakorda ka haldusakti täidetavuse ja lõppeks omab tähendust ka nt kohtuotsuse täitmise kohustuvas osa suhtes. Kohus tühistab KKI ettekirjutuse nr 01081008 ja rahuldab kaebuse tühistamisnõudes. 19. Menetluskulud.

§ 92lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesolevalt oli kohtu arvates võimalik kasutada Tallinna Linnavalitsuses töötavate juristide abi, kelle võimekuses lahendada õiguslikke vaidlusi kohus ja menetlusosalised ei kahtle. Menetluskulude väljamõistmist haldusorganite kasuks on Riigikohtu HK käsitlenud mitmetes lahendites ja seal rõhutatakse, et menetluskulude väljamõistmisel kaebaja kasuks on mitmeid piiranguid, nt välise õigusabi vajadus haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorganite enda ametnike või töötajate kvalifikatsioon, kaebaja majanduslik seisund jms. Kohus nõustub, et kaebajaks ei ole käesolevalt füüsiline isik, mistõttu on väljamõistmisel arvestatavad mõnevõrra teistsugused alused, kui kaebajaks oleks füüsiline isik. Antud juhul on Kaebaja poolt esitatud taotlus menetluskulude väljamõistmiseks, milles märgitakse, et kaebaja Tallinna Kalmistud on kandnud haldusasjas menetluskulusid kokku 42 740 kr. Lisatud nimekirjast ja arvetest nähtub, et tegemist on õigusabile tehtud kulutustega, mille on hallatava asutuse eest tasunud linna ametiasutus Tallinna Keskkonnaamet. Riigilõivu tasus AB Tark / KO AS summas 250, 00 kr, 13 milline kuulub hüvitamisele 1/ 2 osas, kuna kaebus rahuldatakse ühes nõudes ja 125 krooni tuleb välja mõista vastustajalt, vastavalt on kohtule esitatud riigilõivu tasumist kinnitav dokument tlk 31. Kohus nõustub vastustajaga, et tehtud kulutused on põhjendamatult suured, kuid antud juhul ei ole kohtu arvates välise õigusabiteenuse kasutamine ilmtingimata olnud vajalik, vähemalt ei esitatud kohtule selliseid asjaolusid ja kui seda kasutati, siis ei tule seda välja mõista vastustajalt. Kuivõrd kohus saab omal algatusel vähendada põhjendamatult suuri kohtukulusid, saab kohus õigusabile tehtud kulutused jätta ka välja mõistmata. Üldjuhul tuleks ka siinkohal vaadata, kas kaebaja oleks saanud hakkama välise õigusabita, so teenuse tellimiseta advokaadilt. Kuna kaebus puudutas Tallinna Keskkonnaameti Tallinna Kalmistud (so hallatavale asutusele) tehtud ettekirjutust, siis hallatava asutusega seotud probleemid ei välju haldusmenetluses ametiasutuse igapäevategevuse pädevusest, kes nii või teisiti juhib hallatava asutuse tegevust. Kaebaja ei esitanud tõendeid, et Tallinna KKA ei oleks saanud osutada vajalikku õigusabi. Samas nähtub Keskkonnaameti põhimääruse § 7 p 9, et Keskkonnaametil on õigus teha ettepanekuid omavahelise koostöö ja töökorralduse kohta linna ametiasutustega. Kohus leiab, et vajadusel saada lisaks õigusabi oli võimalus pidada nõu linnavalitsuse juriidilise teenistusega, kelle õigusabitöötajatel on piisav pädevus, et koostada kohtukaebus, mis ei välju tavapärasest ettekirjutust puudutavast ja haldusmenetluse läbiviimise ja haldusakti kehtivuse teemast, seda enam, et ei esine erandlikke asjaolusid, kuigi kaebaja esindaja väitis, et ametnikud olid hõivatud. Kaebaja esindaja märkis, et välise õigusabi vajaduse tingis asjaolu, et kaebus puudutas KKI pädevust, esindaja ei kahtle, et Tallinna linna juristid ei oleks suutelised vastama antud teemal, kuid siin on oma spetsiifika ja see nõuaks täiendavat aja ja personalikulu ning see pärsiks nende igapäevast tööd. Samas nähtub, et Jäätmeseaduse § 128 lg 3 kohaselt samasuguse teemaga ja küsimuste ringiga tegeleb oma igapäevases töös Tallinna linn, tema ametiasutused, samuti on tavapäraseks tööks haldusmenetluse läbiviimine, haldusakti kehtivuse küsimused, mis ei saa olla üllatuslik; täiendavate ressursside vajadus jääb ebaselgeks. Kohus nõustub, et kohtupraktikas on käsitletud juhtumeid, mil haldusorganid kaitsevad nende endi koostatud haldusakte, kuid kohtule nähtub, et ka käesoleval juhul ei ole põhjust ignoreerida fakti, et välise õigusabi kasutamine ei olnud vajalik. Kohtule ei ole esitatud andmeid ja tõendeid, mis kinnitaks, et välise õigusabi kasutamine oli vältimatu ja et ametnikud olid sedavõrd hõivatud, et tuli pöörduda välise õigusabi järgi advokaadi poole ja teha kulutusi, mis on tavapärasest suuremad, st rahaliste ressursside puudusega tegemist ei olnud. Kuigi tegemist on teise isiku antud haldusaktiga, mille kaitseks kaebust ei ole esitatud, nähtub kohtule, et just kohaliku omavalitsusüksuse sama liiki tegevus annab piisava pädevuse, et lahendada küsimus sisemiste reservide arvel ja töötajatega, kes on hallatava asutuse huvides teenistusse palgatud. Kaebaja esindaja taotlus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja kohtukulude nõuet ei esitanud. Karin Kalmiste Kohtunik 14

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.