← Eesti

2-07-3063/30

Obsah (8)§ 200§ 197§ 198§ 650§ 230§ 101§ 113§ 94

2-07-3063 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL ÄRAKIRI Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 29. märts 2010.a, Tallinn Tsiviilasja num

) § 200 lg 4 kohaselt tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Seoses sellega, et hageja ei ole andnud nõusolekut tasaarvestamiseks, ei saa nimetatud sättest tulenevalt käesolevas asjas nõudeid tasaarvestada. Arvestades kostja õigeksvõttu ja asjaolu, et käesolevas asjas ei ole võimalik nõudeid tasaarvestada, jättis kohus ülejäänud tõendid tähelepanuta.

  1. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Alternatiivina taotles kostja asja tagasisaatmist esimese astme kohtule. Maakohus oli kostja hinnangul asja lahendamisel kohaldanud vääralt materiaalõigust ja menetlusõigust. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidles hageja kostja apellatsioonkaebusele vastu.
  2. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
  3. aprilli 2009.a otsusega kostja apellatsioonkaebuse, tühistas Harju Maakohtu
  4. aprilli 2008.a otsuse tsiviilasjas ning saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.
  5. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on maakohus ebaõigesti tõlgendanud

§ 200

lg 4 sätteid.

§ 197

lg-te 1 ja 2 kohaselt lõpeb kohustus samaliigilise kohustuse tasaarvestamisega.

§ 198kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele.

Vastavalt kohtupraktikale võib tasaarvestuse avalduse esitada ka kohtule esitatud menetlusdokumendis ja sellisel juhul loetakse tasaarvestuse avaldus tehtuks menetlusdokumendi hagejale kättetoimetamisega. Asjaolu, et teine pool (hageja) ei ole nõus 3

(8)2-07-3063 tasaarvestusega või eitab tasaarvestava nõude olemasolu, ei anna alust

§ 200

lg-le 4 tuginedes asuda seisukohale, et tasaarvestuse avaldus ei kehti või et tasaarvestus ei ole lubatud. Kui kostja tugineb tasaarvestusele ja hageja sellega ei nõustu, peab kohus tuvastama, kas kostjal on tasaarvestav nõue hageja vastu ja kas hageja nõue on tasaarvestusega lõppenud. Maakohus on seega jätnud põhjendamatult hindamata kostja tõendid tasaarvestava nõude olemasolu kinnitamiseks ja kostja avalduse tasaarvestuse kohta tähelepanuta. Asjaolu, et kostja tunnistas hageja nõuet, ei tähenda, et ta oleks hagi õigeks võtnud.

  1. Asja uue läbivaatamise käigus on hageja oma väiteid
  2. oktoobri 2009.a avaldusega ringkonnakohtu otsusest lähtuvalt täpsustanud ning esitanud
  3. veebruaril 2010.a täiendavaid tõendeid. Hageja märgib, et kostja poolt tasaarvestuse tegemiseks esitatud nõue tuleneb kolmandatele isikule väidetavalt tasutud summadest. Hageja leiab, et isegi kui kostja on sellised summasid tasunud, ei ole nendel tasumistel seost hagejaga. Hageja hinnangul on kostja poolt kulutuste tõendamiseks esitatud tõendid vastuolulised ning esitatud arvetelt nähtuvad kaubad ja teenused ei ole üldse seotud xxx elamuga. Kostja nõude ebaõigsust tõendab muu hulgas asjaolu, et xxx kolmandas majas on kokku 6 korterit kogupinnaga 299,7 m2, millest Hagejale kuulub korter nr 16 pindalaga 78,9 m
  4. Isegi kui kostjal oleks õigus vaidlusaluste kulutuste hüvitamist hagejalt nõuda, peaksid kulutused olema jagatud proportsionaalselt korterite ruutmeetrite arvuga. Hagejale teadaolevalt ei ole kulude hüvitamist teistelt korteriomanikelt ka nõutud.
  6. veebruaril 2010.a toimunud kohtuistungil jäi hageja varasemalt esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja esindaja vaidles hagile vastu, paludes jätta hagi rahuldamata. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
  7. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
  8. Vastavalt TsMS § 658 lg-le 1 jätkub maakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks lahendamiseks saatmise korral menetlus esimese astme kohtus seisundis, milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist. Maakohus teeb uuesti menetlustoimingud, mis ringkonnakohtu otsuse kohaselt on ebaseaduslikud. Sama paragrahvi teisest lõikest tuleneb, et ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud.

§ 197

lg-st 1 tuleneb, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.

§ 197

lg 2 kohaselt lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. 13. Asja menetluses ei ole vaidlust olnud hageja 8818,97 krooni suuruse nõude (nn passiivnõude) olemasolu ja täidetavuse üle. Pooled on vaielnud selle üle, kas kostjal on tasaarvestav nõue (nn aktiivnõue) hageja vastu (summas 14 972,30 kr) ja kas hageja nõue on tasaarvestusega lõppenud. Tsiviilasjas tehtud ringkonnakohtu lahendiga on tuvastatud

§ 198kohase tasaarvestuse avalduse tegemine kostja poolt. 4

(8)2-07-3063
  1. Kohtu hinnangul puuduvad kostjal hageja vastu nõuded, millega ta saaks hageja nõude tasaarvestada. Kostja poolt esitatud nõuded tulenevad väidetavatest kulutustest, mida kostja on teinud xxx elamu haldamise ja korrashoiuga seonduvalt. Täpsemalt on kostja 2006.a juulis kindlustanud xxx elamu korteriomanike kaasomandi ning tasunud sellega seoses kindlustusmakseid, lasknud 2006.a esimesel poolel teostada elamu trepikoja remondi, kahe ukse vahetuse ning katuse remondi, kandes tellitud tööde ja teenustega seonduvalt kulutusi kolmandate isikute ees (vt toimik, I kd, lk 48 jj). Poolte esitatust järelduvalt on nii hageja kui kostja xxx elamus asuvate korteriomandite omanikud, või vähemalt olid seda kostja poolt vaidlusaluste kulutuste tegemise hetkel. Poolte avaldatu põhjal korteriühistut (korteriühistuseaduse tähenduses) korteriomandite kaasomandi valitsemiseks xxx elamus moodustatud ei olnud.
  2. Eeltoodust johtuvalt tuleb kohtu hinnangul arvestada asja lahendamisel korteriomandiseaduse (KOS) norme, mis reguleerivad korteriomanike omavahelisi suhteid kaasomandi eseme korrashoiul ja valitsemisel. Vastavalt KOS § 13 lg-le 1 tasub korteriomanik kaasomandil lasuvad maksud, kannab avalik-õiguslikud reaalkoormatised ja kaasomandi majandamise kulutused ning saab kaasomandi majandamisest vilja võrdeliselt talle kuuluva kaasomandiosa suurusega. Korteriomanikud võivad sellest suhtest kõrvale kalduda kokkuleppe alusel. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on korteriomanik kohustatud kaasomandi eseme korrashoiu ja valitsemise kulutused teistele korteriomanikele hüvitama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud suuruses. KOS §13 lg-s 3 sätestatu järgi ei ole korteriomanik kohustatud hüvitama kaasomandi eseme korrapäraseks korrashoiuks vajalikest kulutustest suuremaid kulutusi, millega ta ei ole nõustunud. Samuti tuleneb KOS § 15 lg-st 1, et korteriomandi kaasomandi eset valitsevad korteriomanikud ühiselt, kui seaduse või korteriomanike kokkuleppega ei ole ette nähtud teisiti. Vastavavalt KOS § 15 lg-le 2 on korteriomanikul õigus teha kaasomandi eseme säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste korteriomanike nõusolekuta ning ta võib teistelt korteriomanikelt nõuda, et nad hüvitavad vajalikud kulutused kaasomandi kulude kandmise suhte alusel. Osundatud õigusnormidest järelduvalt saaks kostja nõuda hagejalt kaasomandile tehtud kulutuste hüvitamist, kui taolised kulutused oleksid kaasomandi eseme säilitamiseks vajalikud. Muude kulutuste hüvitamise eeldusena oleks vajalik korteriomanike kokkulepe või korteriomanike enamuse otsus (KOS § 19 lg 1). Taolist korteriomanike kokkulepet või enamuse otsust kohtule teadaolevalt vaidlusaluste kulutuste osas ei eksisteeri. Seejuures saaks kulutuste hüvitamist nõuda üksnes võrdeliselt hagejale kuuluva kaasomandiosa suurusega ühises asjas. Kohus märgib, et samadele õiguslikele lõppjäreldustele viiks ka asjaõigusseaduse asjakohastest normidest (§ 72 lg 4 ja § 75 lg 1) juhindumine. Kostja vastuses välja toodud kulutustest võiks kaasomandi säilitamiseks vajalikeks kulutusteks KOS § 15 lg 2 mõistes pidada üksnes elamu katuse remondiga seonduvaid kulutusi. Juba nimetatud asjaolu välistaks kohtu hinnangul kostja nõude kindlustusmaksete, trepikoja remondi ja uste paigaldamise kulutuste osas. Korteriomandiseaduse eelkäsitletud sätete kohaldumise tõttu ei saaks kostja nõuda nende kulutuste hüvitamist ka alusetu rikastumise normidele tuginevalt.
  3. Lisaks nõustub kohus hageja seisukohaga, et kostja ei ole trepikoja remonti ja uste paigaldamist xxx elamus ka tõendanud. Kostja poolt kulutuste tegemise tõendamiseks esitatud OÜ E ja OÜ NP arvetelt (vt toimik I kd, lk 47 ja 49) ei selgu, millega seoses on arvetel kirjeldatud kupu kostjale müüdud ja teenuseid osutatud. Kostja võib olla kõnealuseid kulutusi seega küll teinud, kuid puudub õiguslik alus nõuda nende hüvitamist 5
(8)2-07-3063 hagejalt. Kohus ei pea seetõttu vajalikuks hinnata otsuses poolte esitatud väiteid ja tõendeid OÜ E majandustegevuse olemasolu või puudumise kohta 2006.a märtsis.
  1. Nagu juba eelpool märgitud, võiks elamu katuse remondiga seotud kulutuste osas kostjal hageja vastu põhimõtteliselt KOS § 15 lg 2 kohane nõudeõigus eksisteerida. Samas ei ole kostja ka nimetatud kulutuste tegemist kohtu hinnangul veenvalt tõendanud, kuna kostja poolt kulutuse kohta esitatud tõendid on oma sisult vastuolulised. Kulutuse tõendamiseks esitatud arve-saateleht (vt toimik, I kd, lk 46) kannab
  2. veebruari 2006.a kuupäeva, arve tasumise tähtajaks on märgitud
  3. veebruar 2007.a. Tasutud on mainitud arve kostja esitatud tõenditest nähtuvalt aga hoopis
  4. veebruaril 2003.a (vt toimik, I kd, lk 48), seega ligikaudu kolm aastat varem. Kostja esindaja väidete kohaselt
  5. veebruari 2010.a kohtuistungil on tasumist tõendaval orderi kviitungil aastaarv "2003" ekslik ning tegelik aastaarv peaks olema "2006". Kohtu hinnangul ei saa siiski asja lahendamisel kostja esindaja taolistest põhistamata väidetest lähtuda.
  6. Isegi kui lugeda kostja poolt katuse remondile tehtud kulutusi tõendatuks, saaks hageja nende kulutuste osas tugineda

§ 200lg-le 4.

Nimelt on asja materjalide põhjal ebaselge, kas see nõue oleks hageja vastu maksmapandav. Hageja on oma väidetes muu hulgas tuginenud asjaolule, et katuse remont oli tingitud ehituspraagist ning katuse puudused kuulusid töövõtja poolt kõrvaldamisele garantiitööde korras. Hageja on esitanud oma väidete kinnituseks ka xxx hoone renoveerimise ehituse peatöövõtulepingu (vt toimik, I kd, lk 56-67), mille punkt 12.1 näeb ette töövõtja garantiikohustuse kestvusega kolm aastat arvates tööde vastuvõtmisest.

§ 650

lg 1 kohaselt eeldatakse töövõtja poolt töö suhtes garantiikohustuse (töövõtugarantii) võtmisel, et garantii katab kõiki selle kehtivuse ajal ilmnenud töö lepingutingimustele mittevastavusi. Töövõtugarantiile kohaldatakse vastavalt

§-des 230 ja 231 sätestatut. Lähtudes

§ 230

lg-s 1 sätestatust, tuleb garantii all mõista garantii andja lubadust teostatud tööd garantiis ettenähtud tingimustel tasuta või tasu eest parandada või tagada muul viisil töö vastavus garantiis ettenähtud tingimustele, millega antakse tellijale seaduses sätestatust soodsam seisund. Lisaks tuleb arvestada ka ehitusseaduse §-s 4 sätestatud ehitusettevõtja garantiikohustust. Kostja ei ole oma vastuväidetes iseenesest garantii olemasolu ka eitanud, kuid leidnud samas, et tegemist ei olnud garantiijuhtumiga, s.t et katuse parandamine ei pidanud toimuma garantiikorras (vt toimik, II kd, lk 4). Lähtudes ülaltoodust, peaks olema esmalt siduvalt tuvastatud, kas katuse remont (parandamine) kuulus teostamisele töövõtugarantii korras või mitte. Sellest sõltub, kas hageja on kohustatud kostjale kulutusi hüvitama. Käesoleva tsiviilasja menetluse raames seda tuvastada võimalik ei ole. Tuvastamine eeldaks kostja poolt iseseisva nõude esitamist ning asja menetlusse tuleks kaasata ka katuse renoveerimise töid teostanud töövõtja (eeldatavalt OÜ B ). Kostja väide, et hageja saaks soovi korral ise nõuda (n-ö regressi korras) kulutusi töövõtjalt pärast nende hüvitamist kostjale, on ülalviidatud normide kontekstis õiguslikult asjakohatu. 19. Arvestades ülaltoodut, kuulub hageja põhinõue summas 8818,97 krooni rahuldamisele. See nõue ei ole tasaarvestusega lõppenud, kuna asja menetluses ei ole tuvastatud, et hagejal oleks kostja ees kohustusi, mille täitmist saaks viimane hagejalt nõuda. 20. Kohtu hinnangul kuulub rahuldamisele ka hageja viivisenõue summas 2642,61 krooni (vt ka toimik, I kd, lk 214-218). Kostja sellele nõudele iseseisvaid vastuväiteid esitanud ei ole, samuti pole kostja menetluses vaidlustanud hageja poolt esitatud arvete tasumata jätmist. Kohtu hinnangul on nõue õiguslikult põhjendatud.

§ 101lg 1 p 6 annab võlausaldajale õiguse nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral 6

(8)2-07-3063 viivist.

§ 113

lg 1 esimesest lausest tulenevalt võib viivist nõuda alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks on vastavalt sama lõike teisele lausele

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas.

§ 94

lg-s 1 sätestatu järgi on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

  1. jaanuari ja
  2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Intressimäära õigeaegse avaldamise korraldab

§ 94lg 2 järgi Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded.

Vastavalt Eesti Panga poolt väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud teadetele oli

§ 94

lg-s 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne

  1. juulit 2006.a 2,75%, enne
  2. jaanuari 2007.a 3,50%, enne
  3. juulit 2007.a 4%, enne
  4. jaanuaril 2008.a 4%, enne
  5. juulit 2008.a 2,5% ning alates
  6. jaanuarist 2009.a on kõnealune intressmäär olnud 1%. Eelnimetatud viivisemääradest on hageja viivisenõude esitamisel ka lähtunud.
  7. Seonduvalt poolte esitatud väidete ja tõenditega märgib kohus järgmist. KOS §13 lg-st 2 lähtudes on iseenesest põhjendatud ka hageja seisukoht, et kostja saaks temalt kulutuste hüvitamist nõuda võrdeliselt hagejale kuuluva kaasomandi osa suurusega. Tasaarvestuse aluseks olevate nõuete esitamisel ei ole kostja kaasomandi osa proportsioone arvestanud. Kostja esindaja on seda
  8. veebruaril 2010.a toimunud istungil sisuliselt ka möönnud (vt toimik, II kd, lk 4). Kostja esindaja on samas väitnud, et Tallinnas xxxasuval kinnistul paikneb kokku kolm maja. Viimatinimetatud asjaolul puudub kohtu hinnangul asja lahendamise seisukohast õiguslik tähtsus. Pooltel on seonduvalt katuse remondi kulutuste hüvitamise kohustusega muu hulgas vaidlus selle üle, kas xxx elamu katus oli ehitusettevõtja poolt renoveeritud projektikohaselt või mitte. Sellega seonduvalt on hageja esitanud väljavõtte RYL 90 ehitusstandarditest (vt toimik, I kd, lk 221-213) ja kostja elamu renoveerimise eelprojekti seletuskirja (vt toimik, I kd, lk 82-84). Renoveerimistööde teostuse projektikohasust saaks hinnata eriteadmistega isik (ehitusspetsialist). Kohtul vastavad eriteadmised puuduvad, mistõttu ei pea kohus võimalikuks eelviidatud dokumente otsuses sisuliselt hinnata. Kostja poolt esitatud kindlustuspoliis ning maksekorraldused kindlustusmaksete tasumise kohta (vt toimik, I kd, lk 41-45) iseenesest kinnitavad kostja väiteid elamu kaasomandile tehtud kulutuste osas. Samas puudub kostjal kohtu arvates õigus nõuda nende hüvitamist hagejalt (vt otsuse p 15).
  9. Vastavalt TsMS §-le 6 tehakse tsiviilasja menetlustoiminguid toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Kohus peab vajalikuks kasutada TsMS § 136 lg-st 4 tulenevat õigust ning muuta tsiviilasja hinda käesoleva kohtulahendiga. Vastavalt TsMS § 136 lg-le 1 võib kohus määrata tsiviilasja hinna muu hulgas juhul, kui ta leiab, et hageja või muu avaldaja nimetatud hind ei vasta tegelikkusele. Asja materjalidest järelduvalt on hageja pidanud tsiviilasja hinnaks 9959,18 krooni. Lähtudes TsMS § 133 lg-tes 1 ja 2 sätestatust, tuleb hagihind arvutada põhinõude järgi ning hagihinda arvutades ei arvestata kõrvalnõudena esitatud intressinõuet, muu hulgas viivisenõuet. Hageja põhinõude suuruseks on 8818,97 krooni, mida tuleb eeltoodut arvestades lugeda seega ka tsiviilasja hinnaks (hagihinnaks).
  10. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud 7

(8)2-07-3063 keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus käesoleva otsusega hagi rahuldab, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3). Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik ÄRAKIRI ÕIGE KOHTUNIK 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.