KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Määruse tegemise aeg ja koht 24. august 2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-5
§ 33lg 8, § 741 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Viktor Nikiforov esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles leidis, et Murru Vangla eluosakonna 6-II kambris nr 212 karistuse kandmise ajal 26.06.2008–28.07.2009 olid tema olmetingimused ebasanitaarsed ja inimväärikust alandavad – seinad ja põrandad mustad; laes hallitusseened; kamber liigniiske; valgustus ebapiisav; WC kambrist eraldamata ja lahtine sanitaarsõlm lehkab ebameeldivalt; must vesi tekitab naha kuivust ja põletikke; niiskus ja suvine hapnikupuudus kambris võib tekitada nahahaigusi ja tuberkuloosi. Selline kohtlemine on vastuolus põhiseaduse (PS) §-dega 10 ja 18 ning kaebajal on õigus nõuda tekitatud kahju hüvitamist (Murru Vanglale esitatud kahjunõude suurus oli 300 000 krooni). Samuti palus 3-09-575 kaebaja hüvitada 03.10.2008 Ämari Vanglast Murru Vanglasse ületoomisel kaduma läinud 10 CD-plaadi kaotamisega tekitatud varalise kahju 5000 krooni.
- Tallinna Halduskohus jättis kirjalikus menetluses tehtud 25.03.2010 otsusega rahuldamata V. Nikiforovi kaebuse Murru Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks ja moraalse kahju hüvitamiseks.
- Viktor Nikiforov esitas halduskohtu otsuse peale 03.05.2010 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse. Apellant leidis, et kaebetähtaeg hakkas kulgema kohtuotsuse kättesaamisest ehk käesoleval juhul 05.04.2010 ja seega on kaebus esitatud tähtaegselt.
- Tallinna Ringkonnakohus vabastas 15.06.2010 määrusega V. Nikiforovi apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest ning jättis apellatsioonkaebuse käiguta, andes apellandile 10 päeva aega apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse esitamiseks.
- Viktor Nikiforov esitas 08.07.2010 ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse tähtaja ennistamise taotluse, milles märkis, et tegemist on tema jaoks väga olulise haldusasjaga ning tema eksimus edasikaebamise korra osas ei olnud tahtlik. Apellatsioonkaebuse esitamise 30päevane tähtaeg on iseenesest piisav. Apellant lähtus täie kindlusega sellest, et apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg hakkab kulgema nimelt kohtuotsuse kättesaamise hetkest, mistõttu ta ei pööranud kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise ajale erilist tähelepanu. Ka apellandi kriminaalasjas nr II-1/41/2004 oli tema edasikaebamise tähtaeg 19 päeva võrra pikem, sest otsuse vene keelde tõlkimine oli viibinud. Apellanti võis lisaks sellele eksitusse viia teine kohtutele kaebuse esitamise seadus. V. Nikiforov palub apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg ennistada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6.
§ 31
lg 4 kohaselt võib apellatsioonkaebuse esitada ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja kulgema hakkamise hetk ei sõltu sellest, kas halduskohus lahendas asja suulises või kirjalikus menetluses. Tallinna Halduskohus tegi asjas otsuse avalikult teatavaks 25.03.2010 kell 16.00. Otsuse avalikult teatavakstegemise aja määras halduskohus kindlaks 11.01.2010 määrusega (tl 143), mille tõlge (tl 146) edastati 13.01.2010 ka V. Nikiforovile (tl 147). Ehkki kohtutoimikus puudub informatsioon Tallinna Halduskohtu 11.01.2010 määruse kaebaja poolt kättesaamise aja kohta, nähtub V. Nikiforovi apellatsioonkaebusest üheselt, et ta on olnud kohtu poolt otsuse avalikult teatavakstegemise ajast (25.03.2010) teadlik ning mõistnud selle tagajärgi. Tallinna Halduskohus on 25.03.2010 otsuse resolutsiooni juures edasikaebamise korra ja tähtaja osas märkinud järgmist: „Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 25.03.2010, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (
§ 31lg 4).
Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem.“ Halduskohtu otsusest nähtub seega üheselt, et apellatsioonkaebuse esitamise viimaseks 2
(4)3-09-575 päevaks oli 26.04.2010 (esimene tööpäev pärast 30 päeva möödumist kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest).
- V. Nikiforov esitas apellatsioonkaebuse 03.05.2010 (nii apellatsioonkaebuse ringkonnakohtusse saabumise kui ka kirja kohtule edastamiseks Tallinna Vanglale üleandmise kuupäev). Apellatsioonkaebuses on V. Nikiforov märkinud, et kohtu poolt määratud apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg, 30 päeva kohtuotsuse teatavaks tegemisest, on muudetud, sest kaebaja sai kohtuotsuse kätte hilinemisega alles 05.04.2010, mis on vangla vastavas žurnaalis ka registreeritud. Hilinemise põhjuseks oli asjaolu, et otsus saadeti algselt Murru Vanglasse, kuigi kaebaja viibib Tallinna Vanglas. Apellant märkis, et vastavalt seadusele hakkab kaebuse esitamise tähtaeg kulgema otsuse kättesaamise hetkest ja järelikult on apellatsioonkaebus tähtaegne. Ringkonnakohtule 08.07.2010 esitatud apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluses möönab V. Nikiforov oma eksimust ja selgitab, et lähtus varasematest kogemustest ega pööranud halduskohtu otsuses märgitule erilist tähelepanu.
- Ringkonnakohus leiab, et V. Nikiforovi apellatsioonkaebus on esitatud tähtaja rikkumisega ning mõjuvaid põhjuseid apellatsioonitähtaja möödalaskmiseks käesoleval juhul ei esine, mistõttu puudub ka alus nimetatud tähtaja ennistamiseks ja V. Nikiforovi vastavasisuline taotlus tuleb jätta rahuldamata.
- Riigikohus on oma praktikas pidanud küll põhjendatuks kohelda kinnipeetavaid kui erilist isikute gruppi apellatsioonitähtaja kulgema hakkamise osas teatud juhtudel teistmoodi kui vabaduses viibivaid isikuid, ennistades vajaduse korral kinnipeetavate puhul erandlikult apellatsioonitähtaja eesmärgiga tagada isikute faktiliselt võrdne kohtlemine kohtumenetluses (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 02.12.2009 määrus haldusasjas nr 3-3-1-78-09, p-d 10, 11; 10.05.2010 määrus haldusasjas nr 3-3-1-17-10, p 14). Samuti on Riigikohus möönnud võimalust, et küllaldaseks põhjuseks tähtaja ennistamiseks võib olla ka õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimus protsessitoimingutes. Siiski ei saa tähtaja ületamine olla vabandatav, kui kaebaja pole ise olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad (nt Riigikohtu halduskolleegiumi 16.01.2009 määrus haldusasjas nr 3-3-1-75-08, p 17).
- Vaatamata eelnevale ei ole ringkonnakohtu arvates käesoleval juhul apellatsioonitähtaja ennistamine põhjendatud, seda eelkõige põhjusel, et Tallinna Halduskohtu 25.03.2010 otsuses oli edasikaebamise kord sätestatud ainuüheselt mõistetavalt ning konkreetselt märgitud ka kuupäev (25.03.2010), millest 30-päevane edasikaebamise tähtaeg kulgema hakkas. V. Nikiforov ei saanud pärast otsusega tutvumist enam mõistlikult eeldada, et apellatsioonitähtaega tuleb hakata arvestama muust kuupäevast kui 25.03.
- Apellandi viited tema kriminaalasjas toimunule ei ole asjakohased, sest ta selgitab ka ise, et seal esinesid erandlikud asjaolud (kohtulahendi tõlkimine viibis pikka aega). Samuti ei saanud apellanti eksitada teine menetlusseadus, sest halduskohtu otsuse peale edasikaebamise kord oli otsuses üheselt märgitud ning selle mõistmiseks puudus vajadus tutvuda menetlusseadusega. Kuigi on selge, et kinnipeetavatel puudub tegelik võimalus saada kohtuotsuse ärakiri viivitamata pärast selle avalikult teatavaks tegemist kohtukantseleis ning seega on paratamatu, et neil ei pruugi alati jääda apellatsioonkaebuse esitamiseks seaduses ettenähtud 30 päeva, vaid mõnevõrra vähem, ei tähenda see veel automaatset apellatsioonitähtaja pikenemist, vaid tähtaja ennistamise põhjendatuse üle tuleb igal üksikjuhtumil otsustada eraldi. Sarnaselt ei 3
(4)3-09-575 pikene apellatsioonitähtaeg ka nendel isikutel, kel pole mõnel muul objektiivsel põhjusel (nt haigus, välisreis vms) võimalik kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise ajal ilmuda kohtukantseleisse lahendi ärakirja saamiseks. Ka Riigikohus möönis eespool viidatud lahendites sellisel alusel tähtaja ennistamise erandlikkust. Tähtaja ennistamise taotlusest nähtuvalt põhjustas käesoleval juhul apellatsioonkaebuse esitamisega hilinemise esmajoones asjaolu, et apellant ei pööranud kohtuotsuses märgitule piisavalt tähelepanu. V. Nikiforov ei ole esitanud ühtegi väidet selle kohta, et tal poleks olnud reaalselt võimalik apellatsioonkaebust tähtaegselt (s.o hiljemalt 26.04.2010) esitada. Vastupidise eeldamiseks ei anna iseenesest alust ka asjaolu, et esitatud apellatsioonkaebus on küllaltki mahukas (28 lk koos lisatud taotlustega). Sellises olukorras ei pea ringkonnakohus apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamist põhjendatuks vaatamata asjaolule, et V. Nikiforov on apellatsioonkaebuse esitanud 30 päeva jooksul halduskohtu otsuse tõlke kättesaamisest arvates. 11. Eelneva põhjal ja
§ 33lg 3 p 2 alusel tagastab ringkonnakohus V.
Nikiforovi apellatsioonkaebuse selle esitajale, sest apellatsioonkaebus on esitatud pärast apellatsioonitähtaja möödumist ning ringkonnakohus ei ennista tähtaega.
§ 33
lg 9 alusel tuleb seega lugeda, et apellatsioonkaebust Tallinna Halduskohtu 25.03.2010 otsuse peale ei ole esitatud. Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 4
(4)