Obsah (4)
§ 440§ 193§ 285§ 452KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Viive Ligi, Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 08.06.2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-1748 Haldusas
kohtu alla andmise sätete tähenduses. Ringkonnakohus tühistas aga halduskohtu 14.08.2009 määruse, leides, et ei ole vaidlust selles, et eeluurimisvandekohtu poolt PõhjaCarolina tsentraalpiirkonna ringkonnakohtule 26.11.2007 kaebaja suhtes süüdistusakti esitamisest võib rääkida kui kaebaja „kohtu alla andmisest“
§ 440lg 1 p 3 ja Kar
S § 81 lg 5 p 2 tähenduses.
§ 440
lg 1 p 3 kohaldamisel kontrollitakse, kas need asjaolud tingiksid kuriteo aegumise, kui neile rakendada Eesti seadust. Sellisteks asjaoludeks on ka väljaandmist taotlevas riigis toimuva kriminaalmenetluse toimingud. Seetõttu ei ole
§ 440lg 1 p 3 ja Kar
S § 81 lg 5 p 2 kohaldamise aspektist tähtsust sellel, kas isiku kohtu alla andmine on toimunud Eestis või väljaandmist taotlevas riigis. Kaebaja seisukoht, et memorandumist nähtuvalt toimub süüdistatava kohtu alla andmine alles hilisemas menetlusstaadiumis, on väär. Memorandumist nähtuvalt otsustas Grand Jury kaebajat aktsepteerida prokuratuuri esitatud tõendite alusel. Seda, et süüdistustakt koostati eelnenud kohtueelse uurimise tõendusmaterjali pinnalt, kinnitab ka P. A. kirjalik tunnistus. Õige on vastustaja seisukoht, et Eesti õiguse kohaselt kriminaalmenetlust mitte ei algatata isiku suhtes, vaid menetlus alustatakse kuriteotunnuste ilmnemisel, so sündmuse kohta ja seda teeb reeglina uurimisasutus, mitte prokuratuur (
§ 193
). Kohus ei loe memorandumist välja seda, et kohtu alla andmine toimuks süüdistusakti esitamisest hilisemas staadiumis. Kohus ei nõustu vastustajaga ka selles, et hetk, mida memorandumis kirjeldatakse kui kohtumenetluse algust ehk siis süüdistuse ettelugemine kohtusaalis, on pigem sarnane
§-s 285 kirjeldatud kohtuliku uurimise algusega, mil prokurör teeb kohtusaalis ülevaate süüdistusest. Memorandumi kohaselt loetakse nimetatud toimingut esmaseks ilmumiseks, kus kohus tuvastab kohtualuse, kellele loetakse ette süüdistus ja selgitatakse võimalikku maksimaalset karistust.
§ 285räägib aga juba süüdistust kinnitavate tõendite esitlemisest, kohtule kriminaaltoimiku andmisest, isikult oma süü tunnistamise ja tema 3
(6)3-09-1748 kaitsjalt süüdistuse põhjendatuse kohta arvamuse küsimusest.
§ 285
nimetatud asja kohtuliku uurimise toimingud on samm edasi võrreldes memorandumis kirjeldatule. Vastustaja seisukoht, et süüdistusakt on süüdistusdokument, mille on väljastanud Grand Jury, mis on osa USA kohtuvõimust, on õige. USA õigusabitaotluses on kirjeldatud, et vandekohus vaatab vastava otsuse tegemiseks läbi talle esitatud tõendid ja kontrollib, kas eksisteerib põhjendatud kahtlus, et kuritegu on tõenäoliselt toime pandud ja et selle pani tõenäoliselt toime just antud isik. Asjaolu, et USA-s võib veel jätkuda kaebaja suhtes tõendite kogumine, ei välista seda, et isik on seal juba kohtu alla antud. Õige on vastustaja väide, et ka Eesti kriminaalmenetluses on võimalik tõendeid koguda ja esitada kohtuliku menetluse käigus. Ringkonnakohtu seisukoht aegumise katkemise osas on käesolevas asjas määrav ja kaebaja ei ole esitanud seisukohti või tõendeid, mis võimaldaksid halduskohtul asuda selles küsimuses teistsugusele seisukohale. Formaalselt oleks halduskohtul võimalik teha käesolevaga ka ringkonnakohtu 24.08.2009 määruse seisukohti eirav otsus, kuid ilma kindla siseveendumuseta, et kuritegude aegumine ei ole siiski KarS § 81 lg 5 p 2 mõttes katkenud ja kaebajat ei antud 27.11.2007 USA-s kohtu alla, ei pea kohus seda sisuliselt võimalikuks. Seega ei saa aegumise küsimuses võrreldes korralduse nr 508 andmise ajaga olla ilmnenud selliseid uusi asjaolusid, mis tingiksid korralduse kehtetuks tunnistamise käesoleval hetkel. Eeltoodust tulenevalt ei sisaldanud kaebaja poolt 04.08.2009 Vabariigi Valitsusele esitatud taotlus endas uusi asjaolusid HMS § 65 lg 3 tähenduses. Tallinna Ringkonnakohus on leidnud 24.08.2009 määruses, et kui kaebaja väide väljaandmise õigusliku aluse äralangemise kohta on ebaõige, ei ole kaebusel eduväljavaateid ning kui ei esine selliste õiguslike või faktiliste asjaolude muutumist, mille tõttu korralduse nr 508 andmise alus oleks ära langenud, ei saa kaebajal olla HMS § 65 lõikest 3 tulenevat õigust nõuda vastustajalt selle haldusakti kehtetuks tunnistamist. Seega puudus vastustajal juriidiline kohustus tunnistada oma 12.12.2008 korraldus nr 508 kehtetuks. Seetõttu ei oma määravat tähtsust ka see, kas kaebaja 04.08.2009 taotluse korraldus nr 508 kehtetuks tunnistada läbivaatamisel on tehtud mingeid menetlusvigu. Kuna haldusmenetlus, mille tulemusena anti korraldus nr 351, algas kaebaja enda 04.08.2009 taotluse esitamisega ja kaebaja oli vastustajale andnud kolmel korral selgitusi enne korralduse nr 508 vastu võtmist, ei olnud käesoleval juhul tegemist HMS § 40 tuleneva ärakuulamisõiguse rikkumisega. Kuna haldusakt anti kaebaja enda taotluse peale, sai kaebaja oma seisukoha ammendavalt taotlusesse kirja panna. Juhul, kui haldusorganil oleks tekkinud taotlusega seoses küsimusi või oleks seal esitatud andmed ebaselged, oleks haldusorgan pidanud küsima täiendavaid täpsustusi. Mis puutub Keskkriminaalpolitseile 24.08.2009 edastatud faksi, siis 25.08.2009 puudusid vastustajal õiguslikud takistused kaebaja väljaandmiseks.
§ 452
lõike 6 kohaselt edastatakse isiku väljaandmise jõustunud otsus viivitamata Keskkriminaalpolitseile täitmise korraldamiseks. Ehkki käesolev kohtumenetlus oli väljaandmise hetkel veel pooleli, ei saa nõustuda kaebajaga selles, et kaebaja oli õigusvastaselt aktiivne, organiseerides kaebaja faktilise väljaandmise toiminguid. Juhul, kui kohtuvaidluse jõustunud lõpplahend oleks andnud kaebajale õiguse, võttis vastustaja endale enne asja lõpplahendi jõustumist riski tasuda hiljem isiku nõudel kahju hüvitis. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. Marko Rudi apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 28.09.2009 otsus tühistada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 4
(6)3-09-1748 1) korraldus nr 351 on juba ärakuulamisõiguse rikkumise tõttu õigusvastane. Puuduvad mistahes HMS § 40 lg-s 3 sätestatud ärakuulamist välistavad asjaolud; 2) kaebajale süüks pandavad kuriteod on aegunud. Ringkonnakohus on 19.06.2009 otsuses siduvalt tuvastanud, et kaebaja pani süüteod toime aprillis 2004. Süütegude aegumist on
§ 440lg 1 p 3 alusel võimalik hinnata üksnes Eesti kontekstis.
Välisriigi kriminaalmenetlustoimingud ei saa katkestada Eestis süüteo aegumist väljaspool Eesti kriminaalmenetlust; 3) kuna kaebaja poolt väidetavalt toime pandud kuriteod aegusid 01.04.2009, ei ole õige kohtu seisukoht, et korralduse nr 351 andmisel ei esinenud ühtegi uut asjaolu, mis oleks tinginud HMS § 65 lg 3 alusel kestvalt kaebaja õigusi piirava haldusakti kehtetuks tunnistamise. 4) kohus on otsuse rajanud lubamatule tõendile: L. P. A. kirjalikule tunnistusele. Protsessiosaliseks mitteolevate isikute kirjalikud seletused ei ole tõendiks TsMS § 90 lg 2 mõttes. Puuduvad muud tõendid, mis viitaksid, et kaebaja on USA-s kohtu alla antud.
- Vabariigi Valitsus palub jätta Marko Rudi apellatsioonkaebuse rahuldamata: 1) halduskohus oleks pidanud menetluse HKMS § 24 lg 1 p 5 alusel lõpetama; 2) ärakuulamisõigust ei rikutud, kuid ühelgi juhul ei saaks ärakuulamisõiguse väidetav rikkumine olla sedavõrd oluline, et toob kaasa korralduse nr 351 tühistamise kohtu poolt; 3) süüteod ei olnud aegunud korralduse nr 508 vastuvõtmise ajal ega ole aegunud ka vahepeal ning seda ühtviisi nii Eesti kui ka USA õiguse kohaselt. Tulenevalt ringkonnakohtu 19.06.2009 otsusest katkes aegumine
- aastal ning selles küsimuses ei ole vahepeal mingeid muutusi toimunud; 4) L. P. A. kirjalik tunnistus on üksnes üks osa mahukast väljaandmistaotlusest ning vastustaja esitas tõendina väljaandmistaotluse tervikuna. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud väited, mis tingiksid halduskohtu otsuse lõppjärelduste ümberhindamise. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
- Esmalt peatub ringkonnakohus oma otsustusel mitte tagada Marko Rudi osavõttu kohtuistungist. HKMS § 15 lg 1 sätestab menetlusosalise õiguse võtta osa kohtuistungist. Samas leiab ringkonnakohus, et sarnaselt põhiõigustele pole ka ükski protsessiõigus absoluutne. Antud juhul arvestas ringkonnakohus asjaoluga, et kaebaja viibis USA vanglas ning kuigi võimalik oleks olnud videokonverentsi läbiviimine, oleks sellega kaasnenud toimingud (kaebaja toimetamine USA-s ühest vanglast teise, inglise keele tõlgi kaasamine kohtumenetlusse, et lahendada USA poolega videokonverentsi ajal tekkida võivaid tehnilisi probleeme) olnud liigselt koormavad. Samas oli kaebajal Eestis esindaja, kes oli tema huvisid kaitsnud kogu väljaandmismenetluse käigus. TsMS § 217 lg 1 alusel saab menetlusosaline menetluses osaleda ka oma esindaja kaudu. Samuti on käesolevas asjas tegemist puhtalt õigusliku vaidlusega süütegude aegumise üle, mistõttu ei saa asja lahendamine sõltuda kaebaja poolt isiklikult kohtumenetluses antud seletustest. Kõiki eeltoodud asjaolusid hinnates leidis ringkonnakohus, et kaebaja protsessiõigused on piisavalt tagatud ka juhul, kui osavõtt kohtuistungist toimub esindaja kaudu.
- Vastustaja on ka apellatsioonimenetluses esitanud väite, et käesoleva haldusasja menetlus oleks tulnud lõpetada. Samas ei ole vastustaja esitanud halduskohtu otsusele apellatsioonkaebust, mistõttu väljub nimetatud seisukoht apellatsioonkaebuse piiridest. Kuna aga ringkonnakohtul on õigus ka enda algatusel menetlus lõpetada, märgib ringkonnakohus, et 5
(6)3-09-1748 nõustub halduskohtuga, et puudub alus menetluse lõpetamiseks HKMS § 24 lg 1 p 5 alusel. Selleks, et tegemist oleks sama asjaga, peavad kattuma nii kaebuse alus kui ka nõue. Vaidlust ei ole selles, et käesolevas asjas ei taotle kaebaja korralduse nr 508 tühistamist. Seega ei ole tegemist sama asjaga. Asjaolu, et erinevate haldusaktide ja toimingute vaidlustamisel võivad kaebaja argumendid kattuda või sellised haldusaktid võivad olla suunatud sama eesmärgi saavutamisele, ei tähenda, et tegemist on samade asjadega.
- Kaebaja leiab, et vastustaja oleks pidanud korralduse nr 508 kehtetuks tunnistama HMS § 65 lg 3 alusel. Vastuseks ringkonnakohtu istungil esitatud küsimusele, miks kaebaja leiab, et korralduse nr 508 näol on tegemist kaebaja õigusi kestvalt rikkuva haldusaktiga, selgitas kaebaja esindaja, et seni, kuni korraldus nr 508 kehtib, rikub see kaebaja õigusi. HMS § 65 lg 3 sätestab: kui langeb ära kestvalt õigusi piirava haldusakti andmise alus õiguslike või faktiliste asjaolude muutumise tõttu, tuleb haldusakt isiku taotlusel tunnistada kehtetuks asjaolude muutumisest arvates. Ringkonnakohus leiab, et korralduse nr 508 näol ei ole tegemist isiku õigusi kestvalt piirava haldusaktiga. Kaebaja poolt kasutatava tõlgenduse korral tuleks sellisteks haldusaktideks lugeda kõik koormavad haldusaktid. Otsustus kaebaja välisriigile välja anda tehti 12.12.
- Tegemist oli ühekordse ja lõpliku haldusaktiga. Puudub vaidlus, et 12.12.2008 antud korraldus nr 508 oli õiguspärane, st et väljaandmine otsustati ajal, mil kaebajale süüks pandavad kuriteod ei olnud aegunud. Ringkonnakohus leiab, et süütegude väidetav aegumine 01.04.2009 ei saa mingil moel kohustada valitsust varasemat väljaandmise otsustust ümber vaatama. Otsustades isiku väljaandmise, kaotab väljaandev riik kontrolli välisriigis toimuva kriminaalmenetluse üle. Kui korraldus nr 508 oleks täidetud vahetult pärast selle andmist, kuid kaebaja poolt kirjeldatud kohtu alla andmist ei oleks välisriigis
- aprilliks 2009 toimunud, ei oleks Eesti Vabariik saanud hakata välisriigilt nõudma kaebaja tagasisaatmist. Sellist väljaandmise ümberotsustamist ei saa eeldada ka olukorras, kus kohtuvaidluste ning nende raames kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõude tõttu ei osutunud korralduse nr 508 täitmine koheselt võimalikuks. Haldusakt on isiku õigusi kestvalt piirav, kui selles kehtestatud kohustused on jätkuva iseloomuga, või mis on tähtajalised ning mille lõppemise tähtaeg ei ole veel saabunud. Kestvalt isiku õigusi piirava haldusaktiga ei ole tegemist, kui selle kehtetuks tunnistamisel ilma haldusakti tagasitäitmiseta ei ole isiku jaoks mingeid õiguslikke tagajärgi. Isiku välisriigile väljaandmine- tema loovutamine teise riigi kriminaaljurisdiktsioonile – toimub ühekordselt ning väljaandmise järel ei sõltu välja antud isiku õiguste ja kohustuste ulatus väljaandmisotsuse edasisest kehtivusest.
- Lähtuvalt eeltoodust tuleb esitatud apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kuna korraldus nr 351 oli õiguspärane, puudub vajadus teiste nõuete eraldiseisvaks lahendamiseks. Menetluskulud jäävad kaebuse esitaja kanda. Kaire Pikamäe Viive Ligi Oliver Kask 6
(6)