Obsah (6)

§ 4§ 117§ 118§ 121§ 171§ 3

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 26. novembril 2009. a, Tallinnas Haldusasja number 3-09-1618 Haldusasi Harju

) § 3 lg 4 kohaselt pärandi avanemisel tekkis pärijal õigus pärida ja

§ 4kohaselt pidi pärija pärimiseks pärandi vastu võtma.

Pärandi avanemise ajal kehtinud

§ 117

ja 117 kohaselt tuli pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks esitada avaldus pärandi avanemise kohta notarile. Kui pärandi avanemise koht oli välismaal, pärandvara aga asus Eestis, andis pärimisõiguse tunnistuse välja notar, kelle tööpiirkonnas vara asus. Seega pidanuks H. V. pärijad pöörduma maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks Eesti notari poole.

1. Ajavahemikul 16.07.2000 kuni 27.11.2005 kehtinud MaaRS § 192 lõike 3 redaktsiooni kohaselt tuli nõudeõigust pärima õigustatud isikul pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus ühe aasta jooksul pärandi avanemisest arvates. Teise maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse (2MaaRSMS) § 26 lõikega 2 kehtestati, et kui pärand on avanenud enne 2MaaRSMS-i jõustumist (16.07.2000), tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada avaldus pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks pärandi avanemise koha notarile ühe aasta jooksul 2MaaRSMS jõustumisest arvates (so hiljemalt 16.07.2001). Viimatinimetatud säte tunnistati kehtetuks 13.11.2002 vastu võetud ja 01.01.2003 jõustunud MaaRS-i muutmise seaduse (MaaRSMS) §-ga
2. MaaRSMS § 12 kohaselt on maa tagastamise nõudeõigust pärima õigustatud isikul juhul, kui pärand avanes enne MaaRSMS-i jõustumist (enne 01.01.2003), õigus esitada avaldus pärandi avanemise kohta notarile ühe aasta jooksul MaaRSMS-i jõustumisest arvates (s.o hiljemalt 01.01.2004). Säte on kehtiv. Seega kui pärand avanes enne 16.07.2000, oli isikul õigus esitada notarile avaldus pärandi vastuvõtmiseks ühe aasta jooksul seaduse jõustumisest ehk kuni 16.07.
3. 01.01.2003 jõustunud MaaRSMS §-ga 12 anti ka enne 16.07.2000 avanenud pärandi puhul täiendav võimalus avalduse esitamiseks kuni 01.01.
4. Järelikult, kui isikud ei ole tähtaegselt pöördunud maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks Eesti notari poole, on nad kaotanud õiguse nõuda maa tagastamist.
5. MaaRS § 192 lõike 3 kohaselt (kehtib alates 27.11.2005) peab nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. 27.11.2005 jõustunud MaaRSMS § 26 sätestab, et kui pärand on avanenud enne MaaRSMS jõustumist (27.11.2005) ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul MaaRSMS jõustumisest arvates (s.o hiljemalt 27.08.2006). Kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Seadusandja on 27.11.2005 jõustunud MaaRSMS-iga sätestatud tähtaja pärimisõiguse tunnistuse 4 kohalikule omavalitsusele esitamiseks juhtudel, kus vastav dokument on varem väljastatud või alles väljastatakse tähtaegselt esitatud avalduse alusel. Seega tuli A. V.l ja E. V.l nõudeõiguse pärimisel pärandi vastuvõtmiseks ja pärimisõiguse tunnistuse saamiseks õigeaegselt, pöörduda Eesti notari poole ja hiljemalt 27.08.2006 esitada Jõelähtme Vallavalitsusel pärimisõiguse tunnistus nõudeõiguse pärimise kohta. Kanadas väljaantud Ontario Kohtu (Üldosakonna) 01.10.1997 tõend testamendi täitja määramise kohta ei ole käsitletav maa nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistusena MaaRS § 19 lõike 3 mõttes.
6. MaaRS § 192 lõike 3 ja MaaRSMS § 26 ei anna kohalikule omavalitsusele kaalutlusõigust, kas maa tagastamise menetlust jätkata või mitte, vaid kohustab teda lõpetama tagastamise menetluse ning kompenseerimise menetlust mitte alustama, juhul kui isik pole tähtaegselt esitanud kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Korraldus nr 612 ei ole kooskõlas kehtiva õigusega, kuna A. V.le ja E. V.le maa tagastamisel on jäetud arvestamata maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks sätestatud kord. Põhiseaduse (PS) §-st 10 ja 154 tuleneb kohaliku omavalitsuse kohustus järgida riigis kehtestatud õigusnorme. Vältimaks olukorda, kus kohalikul omavalitsusel oleks võimalus käituda seadusandja tahet eirates omavoliliselt, on vaja kohalike omavalitsuste antavate üksikaktide üle järelevalvet. Kehtiv õigus paneb nimetatud ülesande maavanemal. Maavanema pädevuses on teostada järelevalvet, millest tulenevalt lasub maavanemal kohustus kontrollida kohalike omavalitsuste üksikaktide seaduslikkust. Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) §-s 85 sätestatu eesmärgiks on tagada üksikakti objektiivne õiguspärasus. Kõik kehtivad õigusaktid on täitmiseks, seega on õigusaktide täitmise tagamine väga oluline avalik huvi. VASTUSTAJA SEISUKOHT
7. Vaidlus puudub selles, et kolmandad isikud on Kanadas esitanud avalduse oma õiguseellase pärandi vastuvõtmiseks ja nad on määratud H. V. testamenditäitjateks ning et H. V. testamendi kohaselt olid kolmandad isikud õigustatud võrdsetes osades pärima kinnis- ja vallasvara, mis kuulusid H. V.le Eesti Vabariigis, kaasa arvatud igasugused seaduslikud õigused kinnisvaradele. Seega puudub vaidlus selles, et H. V. pärandvara hulka kuulus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõigus, mille pärimiseks olid kolmandad isikud õigustatud võrdsetes osades. Vaidlus puudub ka selles, et kolmandad isikud on reaalselt asunud H. V. pärandvara üle valitsema. Kolmandate isikute avalduse alusel on neile väljastatud tõend H. V. testamenditäitjaks määramise kohta, samuti on kolmandad isikud
8. a. Augustis ja
9. a. Juulis esitanud vastustajale taotluse õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise kohta.
10. H. V. pärandi avanemise ajal kehtinud MaaRS § 192 lg 1 kohaselt kohaldati õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõudeõiguse pärimisele Eesti tsiviilseaduse sätteid. H. V. pärandi avanemise ajal kehtinud

§ 117

lg 1 sätestas, et pärandi vastuvõtmiseks või pärandist loobumiseks tuleb

§ 118sätestatud tähtajal esitada pärandi avanemise koha kohtule kirjalik avaldus.

Ontario kohtule esitanud taotlusega on kolmandad isikud kõnealuse nõude täitnud.

§ 117

lg 3 sätestas, et kui pärija ei ole esitanud

§ 117

lg 1 nimetatud avaldust ega avaldust pärandist loobumise kohta, kuid on asunud

118 sätestatud tähtajal pärandvara või selle osa valdama, kasutama või käsutama, loetakse ta pärandi vastu võtnuks. Kõnealusest sättest ning eespool osundatud asjaoludest tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et isegi kui 5 kolmandad isikud ei oleks võtnud H. V. pärandit vastu

§ 117lg 1 kohaselt, siis on nad pärandi vastu võtnud tegudega.

21.

§ 121

lg 2 sätestas, et kui pärija on pärandi vastuvõtmiseks asunud valdama, kasutama või käsutama kas või osa pärandvarast, loetakse, et ta on kogu pärandi vastu võtnud.

§ 121

lg 3 kohaselt oli pärandi osalise vastuvõtmise või osalise loobumise avaldus, samuti pärandi tingimusliku vastuvõtmise või sellest tingimusliku loobumise avaldus tühine. Viidatud sätetest tulenevalt oli Eesti õiguse kohaselt pärandi vastuvõtmine võimalik üksnes tervikuna, mis tähendab, et kui kolmandad isikud on H. V. pärandi vastuvõtnud siis tuleb nad lugeda H. V. pärandi vastuvõtnuks tervikuna, sealhulgas ka õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõudeõiguse osas. Vastustaja ei nõustu siinkohal väitega, et kolmandad isikud oleksid pidanud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks pöörduma Eesti notari poole. 22.

§ 118lg 1 redaktsioon jõustus alles 31.12.1999.

Antud juhul oli aga pärandvara juba 1997. a. kolmandate isikute poolt vastu võetud, ning sellel ajal mainitud täpsustus ei kehtinud. Samuti on vaieldav, kas välismaal elavale isikule kuuluvat pärandvara hulka kuuluvat õigust saab üldse lugeda Eestis asuvaks pärandvaraks. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõudeõigust realiseeritakse küll Eestis, kuid see ei tähenda, et pärandaja pärandvara hulka kuuluv õigus asub samuti Eestis, mitte pärandi avanemise kohas. Maavanem ei ole põhjendanud, miks tuleks asuda seisukohale, et pärandvara hulka kuuluv nõudeõigus asub Eestis. Sõltumata sellest, kas lugeda õigusvastaselt võõrandatud maa nõudeõigust välismaal elava pärandaja Eestis asuvaks pärandvaraks või mitte ning kas kohaldada alatees 31.12.1999 jõustunud

§ 117

lg 1 redaktsiooni, ei mõjuta see nõudeõiguse pärimist kolmandad isikute poolt, sest pärandi vastuvõtmine tegudega oli igal juhul võimalik. Seega on kolmandad isikud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõudeõiguse pärandi Eesti seaduste kohaselt vastuvõtnud.

1. Kolmandate isikute suhtes tagastamismenetluse läbiviimine ei sõltu nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse esitamisest. Maavanem on jätnud tähelepanuta, et H. V. pärandi avanemise ning kolmandate isikute poolt tema pärandi vastuvõtmise ajal ei kehtinud Maareformi seadusest tulenevat nõuet pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise tingimusena. Sellise nõude kohaldamine kolmandate isikute suhtes ei oleks kooskõlas ei muutunud õigusliku regulatsiooni eesmärgiga ega ka õiguskindluse põhimõttega. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjektide pärijale kohustamine õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks tulenes eesmärgist kiirendada õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise läbiviimist pärandvara hulka kuuluva nõudeõiguse vastuvõtmise tähtaja lühendamise teel. Kuna käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et kolmandad isikud on H. V. pärijad ning lisaks sellele ei saa eespool esitatust nähtuvalt seada kahtluse alla ka nende poolt H. V. pärandi, sh ka õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõudeõiguse vastuvõtmist, siis puudus vajadus kolmandate isikute kohustamiseks nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks.
2. Kolmandate isikute suhtes õigusliku regulatsiooni kohaldamine, mille kohaselt õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõudeõiguse kohta pärimisõiguse tunnistuse esitamata jätmine tooks kaasa tagastamismenetluse lõpetamise, on vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisemenetluse läbiviimise alustamise ajal vastav regulatsioon puudus ning kolmandad isikud ei pidanud eeldama, et nende suhtes läbiviidava menetluse aluseks olev 6 õiguslik regulatsioon võiks muutuda ja sellest võiksid tuleneda nende jaoks kitsendused. Maavanem on protesti esitamisel jätnud täiesti tähelepanuta ka kolmandate isikute õiguspärase ootuse ja usalduse kaitse vajaduse. Kolmandate isikute suhtes on pikema aja jooksul viidud läbi õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlust, mille jooksul pole kuni käesoleva aasta märtsini tekkinud kahtlusi õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõudeõiguse puudumisest või tagastamismenetluse läbiviimise aluseks olevate dokumentide ebasobivusest. Kolmandatele isikutele tagastati H. V. pärijatena ka vastustaja 16.11.2000 korraldusega nr 580 Ojamäe, Ojamäe I, Ojamäe II ja Ojamäe III maaüksused, mis kinnistati ka 12.06.
3. Kuigi faktiline olukord oli kõnealuste maaüksuste kolmandatele isikutele tagastamisel identne käesolevas haldusasjas vaidlusi tekitanud olukorraga, ei tekitanud Ojamäe maaüksuste tagastamine Maavanemas mittemingisugust vastuseisu.
4. Osundatud asjaoludest tulenevalt ei ole käesoleval ajal võimalik lõpetada kolmandate isikute suhtes õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlust põhjendusega, et neil puudub pärimisõiguse tunnistus õigusvastaselt võõrandatud maa nõudeõiguse pärimise kohta. sellisel alusel tagastamismenetluse lõpetamine käesoleval ajal oleks vastuolus õiguspärase ootusega, et maa kuulub neile tagastamisele ning selleks puudub menetluslik takistus. Samuti on sellise õiguspärase ootuse tekkimist kinnitanud ühe tagastamismenetluse edukas läbiviimine kolmandate isikute suhtes
5. a. Oluline on ka see, et antud juhul puudub kahtlus selles, et kolmandad isikud on H. V. pärijad, õigustatud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõudeõigust pärima ning vastavat õigust realiseerima asunud. Sellises situatsioonis puudub ka mistahes sisuline põhjendus, miks peaks kolmandate isikute suhtes tagastamismenetluse lõpetama pelgalt pärimisõiguse tunnistuse puudumise tõttu – puudub sisuline vajadus ja põhjendus kolmandatele isikutele õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamata jätmiseks ja menetluse lõpetamiseks ning tegemist ei oleks kohase ja proportsionaalse sammuga haldusmenetluses. KOLMANDATE ISIKUTE SEISUKOHT
6. Protesti rahuldamise korral tekiks olukord, kus 16 aastat (1992-2008) väldanud haldusmenetlus lõppeks kolmandatele isikutele ebasoodsalt sellisel alusel, millest enne maavanema järelevalvemenetluse algatamist ei olnud ükski haldusorgan kolmandaid isikud ega pärandajat teavitanud. Kõnealust alust ei olnud kehtivas õiguses haldusmenetluse alustamise ega ka kolmandate isikute kui pärijate menetlusse astumise ajal. Haldusmenetluse alustamise ajaks võib pidada pärandaja avalduse esitamist, mille alusel pärandaja tunnistati 25.10.1995 muuhulgas maaüksuse tagastamise õigustatud subjektiks. Võttes arvesse ORAS § 16 lg 1, algas haldusmenetlus sel juhul hiljemalt 17.01.
7. Seega on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise haldusmenetluse alguse aeg hiljemalt 17.01.1992 ja haldusmenetluse läbiviimisel, samuti aga selle õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda eelkõige sel ajal kehtinud õigusest. Pärandi avanemise hetkel kehtinud MaaRS § 192 lg 1 kolmas lause sätestab, et nõudeõiguse pärimisele kohaldatakse Eesti tsiviilseaduse sätteid, ORAS § 161 lg 1 teine lause täpsustab, et Eesti tsiviilõigust kohaldatakse sõltumata pärandi avanemise kohast. Tegelikult ei realiseerunud Eestis seadusandja kava viia pärimisasjade menetlemine üle kohtute pädevusse, tegelikkuses toimus ka pärast

jõustumist vastavalt sama seaduse rakendussätetele pärimisasjade menetlus ikka notarite juures. Järelikult tuli

§117

lg 1 ja

§ 171

lg 2 koosmõjus pärandi vastuvõtmiseks või pärandist loobumiseks esitada pärandi avanemise kohta, so Kanada notarile kirjalik avaldus. Protestis esitatud seisukoht viidi eesti seadusandlusesse alles 31.12.1999, mil

§ 117

lg 1 teise lause kohaselt esitatakse avaldus notarile, kelle tööpiirkonnas pärandvara asub, kui 7 pärand avanes välismaal ja pärimisele kohaldatakse Eesti seadust. Järelikult on ekslik protesti esitaja väide, mille kohaselt oleksid kolmandad isikud pöörduma tagastamise nõudeõiguse pärimiseks Eesti notari poole, kuivõrd kõnealune säte ei kehtinud pärast avanemise hetkel, so 10.08.

1. Eesti seadusandja ei saa kehtivalt teha ettekirjutusi selle kohta, kas teistes riikides võtavad pärandi vastuvõtmise avaldusi vastu notarid või muud ametiasutused, samuti, kas selle tulemusel väljastatakse pärimisõiguse tunnistus või mõni muu dokument.
2. Kooskõlas Eestis kõnealusel ajal kehtinud pärandi vastuvõtusüsteemiga ei saa olla kahtlust, et kui pärija on enne MaaRS § 192 lg 3 jõustumist või ühe aasta jooksul pärandi avanemisest esitatud notarile avalduse pärandvara vastuvõtmiseks või on asunud selle aja jooksul pärandvara valdama, kasutama ja käsutama, on ta vastu võtnud ka maa tagastamise nõudeõiguse. Välisriigis avanenud pärandi puhul tuleb üldjuhul lugeda piisavaks ka muid tegusid ja avaldusi, mis sealse riigi õiguse järgi on olemuselt võrdväärsed pärandi vastuvõtmise avalduse esitamisega Eesti notarile. Kuivõrd Kanadas ei ole kasutusel dokumenti, mis oleks Eesti õiguse mõttes sarnane pärandi vastuvõtmise tõendi või pärimisõiguse tunnistusega, ning vastustaja on andud kolm korraldust (nr 160, 612 ja 580), milles tunnistas pärandaja nõudeõiguse pärijateks kolmandad isikud testamenditäitja määramise tõendi alusel, siis võib kõnealust tõendit põhjendatult lugeda nõudeõiguse pärimist tõendavaks dokumendiks. Lisaks kohtu poolt kinnitatud testamendile, väljaantud testamenditäitja määramise tõendile näitab kolmandate isikute testamendi vastuvõtmist nende poolt koostööpõhisele hoiuagentide finantsasutusele (Estonian (Toronto) Credit Union Limited) 10.09.1997 esitatud dokument, milles kinnitavad ennast olevat pärandaja õigusjärglased, pärijad. Nii Eesti kui ka Kanada õiguse järgi on kolmandad isikud pärinud pärandaja vara – nad on testamendijärgsed pärijad, testament vastab selle tegemise aja ja koha õigusele ning on võimalik tõendada, et kolmandad isikud on pärandi oma tegude ja avaldustega vastu võtnud. Ka pärandi avanemise hetkel kehtinud

§ 117lg 3 tunnistab võimalust pärandit teoga vastu võtta.

1. Riigikohus sedastas 21.02.2003 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-12-03, et pärimistunnistus ei tekita tsiviilõigusi ega –kohustusi. Seega ei mõjuta pärimistunnistuse olemasolu või puudumine iseenesest pärimisõigust ega selle ulatust. Kolmandad isikud saavad pärandvara koosseisu kuuluva nõudeõiguse MaaRS § 192 lg 3 selle esialgses sõnastuses kehtinud (st perioodil 03.07.2001 kuni 27.11.2005 kehtinud) normi alusel kaotada vaid juhul, kui nad ei esita pärimisavaldust või ei tee ülalnimetatud tegusid ühe aasta jooksul pärandi avanemisest. Selline säte ei saa kohustada pärijat, antud juhul kolmandaid isikuid, mingit ettenähtud tähtaja jooksul esitama avaldusi pärimisõiguse tunnistuse saamiseks ega seda välja võtma. Kolmandad isikud võtsid pärandi vastu MaaRS §192 lg 3 esialgses sõnastuses ette nähtud tähtaja jooksul. Järelikult ei saanud kõnealune säte selle esialgse sõnastuse kehtivuse perioodil anda põhjust nõuda pärijatelt mingeid muid tegusid peale testamendi ja selle järgi pärimist tõendava dokumendi esitamise. Teises haldusmenetluses on Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 02.04.1997 otsusega nr 10799 pärandaja tunnistatud õigustatud subjektiks Jõelähtme vallas Ojamäe 2 maaüksuse maa suhtes. Vastustaja andis 16.11.2000 korralduse nr 580, millega tagastas kolmandatele isikutele Ojamäe maaüksuse. 22.02.2001 esitas vastustaja Tallinna Kinnistusametile avalduse, millega palus kinnistusraamatusse sisse kanda kolmandate isikute nimele registreeritud katastriüksuse. 12.06.2001 rahuldati kinnistamisavaldus Tallinna Linnakohtu kinnistusameti poolt ning Tallinna Linnakohtu kinnistusameti Harju kinnistusjaoskonna kinnistusregistri avati registriosa, kuhu kanti muu hulgas kolmandad isikud kaasomanikena. Ojamäe maaüksust puudutav menetlus läbis mitmed instantsid ning sealjuures ei leidnud neist ükski, et oleks rikutud nõudeõiguse pärimiseks sätestatud korda või mõnda muud haldusakti kehtivust küsimärgi alla 8 seadvat nõuet. Kõnealuse ja vaidlusaluse menetluse ning haldusakti puhul on tegemist oma sisult, alustelt ja menetluse eripäralt kahe väga sarnase menetluse ning haldusaktiga. Erinevalt käesolevast vaidlusest, ei esitatud protesti esitaja esimesele menetlusele ühtegi ettepanekut või ettekirjutust, järelikult ei pidanud ka sealjuures hinnatud dokumentatsiooni puudulikuks. Uurimispõhimõtte kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel.
2. ORAS § 12 lg-st 7 tuleneb, et õigustatud subjektile tuleb talle kohustusi seadvad tähtajad teatada kirjalikult. Korra p 56 lg 4 sätestab kuupäevad, milleks õigustatud subjektiks tunnistatud isik on kohustatud lõpule viima maa tagastamise menetluses vajalikud toimingud. Eelnevalt tsiteeritud punkti lg 5 (nii lg 4 kui ka lg 5 on jõustunud 01.07.2002, st kehtis ka korralduse nr 612 andmise ajal) sedastab, et kohalik omavalitsus teatab tähtaja koos korras sätestatud vajalike toimingute loeteluga õigustatud subjektile kirjalikult. Kuivõrd vastustaja ei ole kolmandatele isikutele kordagi teatanud vajalike (lisa)toimingute tegemisest, ei ole kolmandad isikud pidanud vajalikuks täiendavate dokumentide esitamist ega osanud arvata, et nende esitamine oleks tarvilik ning senine dokumentide maht ja sisu võiks ohustada neid kui õigustatud subjekte pärandist ilma jätmisest, kuivõrd nendelt ei olnud pärimisõiguse tunnistust nõutud ka Ojamäe maaüksuse tagastamise menetluses. Vastustaja ei ole kolmandaid isikuid kirjalikult teavitanud pärimistunnistuse esitamise vajadusest ja tähtajast, st ei saa ORAS-st või korrast tuletada pärijatele kohustust teha vastavat toimingut. Maavanem ei ole pidanud vajalikuks korralduses nr 630-k seda küsimust käsitleda.
3. Kolmandatel isikutel on tekkinud haldusmenetluse raames õiguspärane ootus taotletud maa tagastamisele. Kui pärandi avanemise ajal kehtis maa tagastamise nõudeõiguse pärimise kohta üks regulatsioon, oleks ebamõistlik, et pärijatele kohalduvad pärandi avanemise hetkel mitte veel kehtinud redaktsioonid karmimate nõuetega. Protesti esitaja ja vastustaja tegevusest järeldasid kolmandad isikud, et haldusmenetluse lõpptulemusena langetatakse otsus, mis on kolmandate isikute soovidele vastav. Riigikohtu 27.03.2002 otsusest haldusasjas nr 3-3-1-17-02 järeldub, et haldusorganite selline tegevus võib rikkuda kolmandate isikute õiguspärast ootust. Kuna vastustaja korraldusest nr 612 järeldub, et vastustaja kavatses andja ja andis kolmandatele isikutele soodsa korraldusele, siis saab eelnevas kirjeldatud hea haldustava rikkumist heita ette eelkõige protesti esitajale. Riigikohus tõdes 16.10.2002 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-41-02 tõdenud, et protesti läbivaatamisel peab halduskohus alati arvestama õiguskindluse põhimõttega, sest protesti esitamiseks ei näe HKMS ette tähtaega (viidatud otsuse p 11). Vaidlustatud korralduse nr 612 võttis vastustaja vastu
4. aasta detsembris; protesti esitaja pöördus halduskohtusse alles käesoleva aasta juulis. Ka selle vahepealse perioodi jooksul süvenes kolmandatel isikutel õiguspärane ootus, et neile soodus haldusakt jääb kehtima. Ühe haldusorgani protestiga teise vastu võib üldjuhul tühistada kas haldusakte, mis ei riiva kolmandate isikute õigusi või kus õiguspärast ootust ei ole saanud tekkida. Maavanem ei ole protestis toonud esile korralduse nr 612 tühistamise kooskõla õiguskindluse ega õigusrahu põhimõttega, samuti puuduvad protestis viited võimalikule ülekaalukale avalikule huvile, mis korralduse osalist tühistamist peaks õigustama. Kuivõrd isiku õiguste rikkumine haldusmenetluses toob kaasa kahjunõude haldusorgani vastu ning sellisel juhul võib isik nõuda kahjuhüvitisena sama eset, mille saamiseks oli suunatud esialgne haldusmenetlus, siis vastustaja korralduse nr 612 tühistamise korral on paratamatu, et riigil või vallal tuleb sama vara anda üle kolmandatele isikutele kui pärijatele kahju hüvitisena. Eeltoodust lähtudes on vastustaja korraldus nr 612 kooskõlas kehtiva õigusega sh on arvestatud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisel nõudeõiguse pärimiseks sätestatud korraga. Kui korralduse nr 612 9 andmisel esines ka minetusi, siis ei ole seda enam võimalik tühistada tulenevalt õiguskindluse põhimõttest.
5. Riigikohus on otsuses haldusasjas nr 3-3-1-60-09 asunud seisukohale, et MaaRS §192 lg 3 ja MaaRSMS §26 võivad teatavatel asjaoludel olla vastuolus PS-ga. Kui kohus kolmandate isikutega selles osas nõustub, siis tuleb jätta maavanema protest rahuldamata, sest vaidlustatud haldusakti vastuolule muude normidega ei ole maavanem tuginenud. Kui aga halduskohus kolmandate isikutega ei nõustu ja loeb vaidlusalused sätted asjakohasteks õigusnormideks, siis paluvad kolmandad isikud kohtul kontrollida nende vastavust PS-le käesoleva kohtuasja asjaoludel. Õigusselguse põhimõtte kohaselt peab isikul olema võimalik piisava selgusega ette näha, missuguse õigusliku tagajärje üks või teine tegu kaasa toob (ibid). Järelikult on haldusmenetluses osaleval isikul mõistlik ootus, et selline õiguslik olukord, mille kehtides tema taotluse alusel menetlust alustati, kehtib kuni menetluse lõpetamiseni. Vastupidine oleks mõeldav ainult siis, kui õigusmuudatusega koos tagastatakse ka eemalviibivatele isikutele (kolmandad isikud ei ela Eestis) tõhus ja õigeaegne teave seadusmuudatuste kohta. Lisaks tuleb rõhutada, et õiguskindluse põhimõtet ei järgi vaidlusalused sätted ka sel juhul, kui enne nende kehtestamist on haldusorgan olemasolevate dokumentide põhjal samadele isikutele juba tagastanud õigusvastaselt võõrandatud vara.
6. Selleks puhuks kui kolmandate isikute seisukoht vaidlusaluste sätete vastuolust PS-ga ei leia kinnitust, paluvad kolmandad isikud kohtul kontrollida ka seda, kas maavanema ajaliselt piiramatu õigus pöörduda protestiga halduskohtusse on kooskõlas PS-ga, eelkõige õigusega õiguskindlusele (PS § 10) ning õigusega tõhusale menetlusele ja korraldusele, samuti õigusega heale haldusele (PS § 14). Kolmandatel isikutel on senise haldusmenetluse jooksul kujunenud veendumus neile soodsa otsuse kohta, mille ka vastustaja andis. Õiguspraktikas on üheselt kinnitatud sellise normi nagu HKMS § 9 lg 1 vajalikuks just õiguskindluse põhimõtte tõhusaks järgimiseks. Samas ei ole kolmandate isikute arvates sellist eesmärki võimalik saavutada, kui protesti kaudu saab õiguskindluse välistada. Järelikult ei saa pidada legitiimseks seadusandja eesmärki jätta maavanema protestiga halduskohtusse pöördumise aeg reguleerimata. Samuti puudub vajadus täieliku reguleerimata jätmise järele, sest kui ka eeldada maavanema järelevalvemenetluse eripärasid, siis ei ole mingit takistust anda maavanemale halduskohtusse pöördumiseks nt sama pikk tähtaeg (nagu seda näeb ette HKMS § 9 lg 1) alates järelevalvele allutatud haldusorgani keelduva vastuse saamisest (käesoleval juhul 25.05.2009). PS §-de 10 ja 14 eesmärkide saavutamiseks on möödapääsmatu selline HKMS regulatsioon, mis piirab ammendavalt haldusakti tühistamise aega ja võimalusi, sh protesti esitamise võimalusi. KOHTU PÕHJENDUSED
7. Käesolevas haldusasjas puudub vaidlus selle üle, et Harju Maavalitsuse ÕVVTK 25.10.1995 otsusega nr. 8540 omandireform õigustatud subjektiks tunnistatud H. V. suri xx. xxxxxxxx xxxx. aastal Kanadas, Torontos ning Ontario Kohus väljastas A. ja E. V.le viimaste taotluse ning H. V. testamendi alusel
8. oktoobril
9. aastal testamenditäitja määramise tõendi (toimiku lk. 9-11). Jõelähtme Vallavalitsus on andnud korralduse V. maaüksuse tagastamiseks kaebajatele 10.12.
10. Vaidlus puudub selle üle, et A. ja E. V. ei pöördunud kuni Jõelähtme Vallavalitsuse poolt 10.12.2008 korralduse andmiseni pärimisõiguse tunnistuse väljastamiseks Eesti notari poole. Seega tuleb kohtul välja selgitada, kas vaidlusaluse maa tagastamiseks kaebajatele piisas Ontario Kohtu poolt väljastatud testamenditähtaja määramise tõendist; kui ei, siis kas saab nad lugeda oma tegudega pärandvara vastuvõtnuks ning sellega on 10 täidetud ka maa tagastamise tingimused või minetasid nad vara tagastamise õiguse seoses tähtaegse notarisse pöördumata jätmisega, nagu väidab protesti esitaja.
11. H. V. surma ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 130 sätestas: “Välismaine isik käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kelle elukoht (paragrahv 21) või juriidiline isik, kelle asukoht (paragrahv 40) on väljaspool Eestit.” Seega on H. V. välismaine isik, kelle surmast Kanadas tekkisid väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi õigussuhted, mida reguleeriva seaduse kindlakstegemiseks tuli lähtuda H. V. surmapäeval kehtinud kollisiooninormidest. TsÜS
12. peatükk sätestab kollisiooninormid pärimisõigusele. TsÜS § 157 lg 3 kohaselt kohaldatakse vallasvara pärimisele selle maa seadust, kus oli pärandaja viimane elukoht. H. V. surmapäeval kehtinud AÕS § 8 lg 1 sätestas: ,,Kinnisasi on maatükk koos selle oluliste osadega. Asi, mis ei ole kinnisasi on vallasasi.” Seega saab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõigust pidada vallasasjaks, mille pärimise suhtes kehtis kollisiooninormina TsÜS § 157 lg
13. Samas tulenes TsÜS §-st 1, et TsÜS kehtestab vaid tsiviilõiguse üldpõhimõtted ning on kohaldatav vaid pärimisseaduse üldosana. Erisused omandireformi käigus nõudeõiguse pärimisele tulenesid H. V. surmapäeval kehtinud Maareformi seadusest (MaaRS) ning Omandireformi aluste seadusest (ORAS). MaaRS § 192 lõige 1 sätestas: ,, Nõudeõigus on päritav. Kui tagastataval maal asub samale isikule tagastatav ehitis, on ka ehitise tagastamise nõudeõigus päritav. Nõudeõiguse pärimisele kohaldatakse Eesti tsiviilseaduse sätteid.” ORAS § 161 lg 1
14. ja
15. lause sätestasid: ,,Nõudeõigus on päritav tsiviilseaduses sätestatud korras. Nõudeõiguse pärimisele kohaldatakse Eesti seaduse sätteid, sõltumata pärandi avanemise kohast.” MaaRS § 192 lõike 1 kolmandat lauset, samuti ORAS § 161 lõike 1
16. ja
17. lauset tuleb pidada TsÜS-välisteks kollisiooninormideks, mis osundavad, millise riigi seadusi tuleb nõudeõiguse pärimise menetluses kohaldada. Seega tuli nõudeõiguse pärimise menetluses kohaldada Eesti seaduse sätteid. MaaRS § 192 lg 2 sätestas: ,,Kui kohalik omavalitsus ei ole teinud tagastamise või kompenseerimise otsust, on nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise aluseks õigustatud subjektiks tunnistamise otsus.” Muid vara tagastamise seisukohalt tähtsust omavaid nõudeõiguse pärimise sätteid MRS ega ORAS H. V. pärandi avanemise ajal ei sätestanud.
18. jaanuari
19. aastal jõustus pärimisseadus (

), mille § 164 lg 1 sätestas: ,,Käesoleva seaduse sätteid kohaldatakse pärandi suhtes, mis on avanenud pärast 1996. aasta 31. detsembrit.”

§ 117

lg 1 sätestas: ,,Pärandi vastuvõtmiseks või pärandist loobumiseks tuleb käesoleva seaduse paragrahvis 118 sätestatud tähtajal esitada pärandi avanemise koha kohtule kirjalik avaldus.”

§ 118

lg 1 sätestas: ,,Kohus võib pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks anda tähtaja, saates selle kohta kirjaliku teate pärima õigustatud isikule või avaldades teate üleriigilises päevalehes. Tähtaeg ei või olla lühem kui kaks kuud teate kättesaamisest või avaldamisest.”

§ 118

lg 2 sätestas: ,,Pärandit ei saa vastu võtta ega sellest loobuda, kui pärandi avanemisest on möödunud 10 aastat.”

§ 3

lg 3 sätestas: ,,Pärandi avanemise koht on pärandaja viimane elukoht.”

§ 3lg 2 sätestas: ,,Pärandi avanemise aeg on pärandaja surmapäev.” 35.

Haldusasja materjalidest nähtuvalt avanes H. V. pärand

1. augustil
2. aastal Kanadas.
3. oktoobril
4. aastal ehk seega enne kahe kuu möödumist pärandi avanemisest on A. ja E. V.le väljastatud H. V. testamendi alusel testamenditäitja määramise tõend. Testamendiga nimetas H. V. enda pojad A. V. ja E. V. enda testamenditäitjateks ja volinikeks, pärandades ühtlasi kõik oma varad, ükskõik, millest nad koosnevad ja kus need asuvad, nii kinnisvara kui ka isiklik vara, kaasa arvatud varad, mille üle on H. V.l volitus, oma volinikkudele (toimiku lk. 11 pöördel). Kuigi A. ja E. V. pöördusid

-s sätestatud tähtaegu järgides pärandi avanemise koha (Kanada) kohtu poole, 11 ei täitnud nad ORAS § 161 lõike 1 1.ja

1. lausest tulenevaid nõudeid, mille kohaselt tuleb nõudeõiguse pärimise menetluses kohaldada Eesti seaduse sätteid, samuti MRS § 192 lõikest 2 tulenevat nõuet, mille kohaselt on nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise aluseks õigustatud subjektiks tunnistamise otsus. Kohus on seisukohal, et ORAS § 161 lõiget 1 tuleb tõlgendada selliselt, et nõudeõiguse pärimise kohta pärimisõiguse tunnistuse taotlemise korral pidid kolmandad isikud pöörduma Eestis asuva kohtu poole. Tuleb eeldada, et kohus, kelle poole pärimiseks avaldusega pöördutakse, järgib enda asukohamaa, mitte mõne teise õigussüsteemi seadusi, mistõttu nõudeõiguse pärimiseks Kanada kohtu poole pöördudes ei kohalda kohus kolmandate isikute nõudeõiguse pärimisele Eesti seaduse sätteid. Seetõttu on protesti esitaja õigesti leidnud, et nõudeõiguse pärijad saavad taotleda pärimisõiguse tunnistust vaid Eestist ning seetõttu ei saa A. ja E. V.le väljastatud testamenditäitja tõendit võrdsustada Eestis väljastatava pärimisõiguse tunnistusega. Järgnevalt uurib kohus, kas saab lugeda A. ja E. V. nõudeõiguse pärinuks oma tegudega.
2. Pärandi avanemise aja ORAS ega MRS mingeid kitsendusi nõudeõiguse pärimisele isiku tegudega ette ei näinud. Seega tuleb lähtuda Pärimisseadusest.

§ 117

lg 3 sätestas: ,,Kui pärija ei ole esitanud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud avaldust ega avaldust pärandit loobumise koha, kuid on asunud käesoleva seaduse paragrahvis 118 sätestatud tähtajal pärandvara või selle osa valdama, kasutama või käsutama, loetakse ta pärandi vastu võtnuks.” Kolmandad isikud on õigesti viidanud, et Kanada finantsasutusele Credit Union Limited

1. septembril
2. aastal esitatud dokumendiga H. V.st järelejäänud rahade saamiseks (toimiku lk. 80) saab järeldada, et kolmandad isikud võtsid pärandava vastu ning asusid seda valdama, kasutama ja käsutama. Kolmandate isikute tahet pärandvara vastu võtta saab järeldada ka asjaolust, et nad pöördusid kahe kuu jooksul pärandaja surmapäevast testamendiga Ontario Kohtu poole testamenditäitja määramise tõendi väljastamiseks.
3. Järgnevalt uurib kohus seda, kas pärast kolmandate isikute poolt H. V. pärandi vastuvõtmist jõustunud õigusaktide sätteid said mõjutada kolmandate isikute õigusi ja kohustusi H. V. nõudeõiguse pärimisel.
4. juulil
5. aastal jõustunud MaaRS § 192 lg 3 sätestas: ,,Pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus ühe aasta jooksul pärandi avanemisest arvates.” Kohus märgib, et eeltoodud säte ei saanud kehtestada kolmandatele isikutele täitmiseks tagantjärgi kohustusi, kuna sätte selline tõlgendus oleks vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Olukorras, kus H. V. pärand avanes juba
6. aastal, ei olnud kolmandatel isikutel võimalik eeltoodud sättest tulenevalt kohustust sättes märgitud ajal täita. Seega tuleb järeldada, et eeltoodud sättest tulenev kohustus sai hakata kehtima alles
7. juulil
8. aastal avanenud pärandi suhtes. Samas jõustus
9. juulil
10. aastal ka Teine maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadus, mille § 26 lg 2 sätestas: ,,Kui pärand on avanenud enne käesoleva seaduse jõustumist, tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada avaldus pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks pärandi avanemise koha notarile ühe aasta jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates.” Kohus on seisukohal ,et eeltoodud sätte eesmärgiks ei saa pidada tegudega pärandi vastuvõtmise kitsendamist, vaid siiski nõudeõiguse pärimiseks õigustatud isikute poolt nõudeõigust tõendavate pärimisõiguse tunnistuste esitamise kiirendamist. Olukorras, kus kolmandad isikud olid oma tegudega enne sätte jõustumist pärandi, sh nõudeõiguse juba vastu võtnud ning puudus kahtlus nende nõudeõiguse olemasolus, ei saanud nimetatud sättest tuleneda kolmandatele isikutele keeldu oma nõudeõiguse realiseerimiseks ega ka vastustajale kohustust tagastamismenetluse lõpetamiseks. Käesolevas haldusasjas on oluline see, et Jõelähtme 12 Vallavalitsus andis
11. novembril
12. aastal korralduse nr. 580, millega tagastati kolmandate isikute kaasomandisse Jõelähtme vallas Ojamäe 2 maaüksus, mille suhtes oli Harju Maavalitsus ÕVVTK otsusega tunnistatud õigustatud subjektiks H. V.. Nimetatud ajal tagastamismenetluse lõpetamise kohustus seoses Eesti notari poolt pärimisõiguse tunnistuse esitamata jätmisega kohaliku omavalitsuse suhtes ei kehtinud. Seega ei saa kohus pidada Jõelähtme Vallavalitsuse
13. novembri
14. aasta korraldust ka seadusega vastuolus olevaks. Eeltoodud sätted ei saanud anda kohalikule omavalitsusele õigust tagastamismenetluse lõpetamiseks; samuti ei hoiatanud need nõudeõigust pärima õigustatud isikuid tähtaegselt notari poole pöördumata jätnud tagajärgedest.
15. MaaRSMS (Rkogu 26.10.2005 seadus, jõustus 27.11.2005) §-ga 8 muudeti MaaRS § 192 lõiget 3 järgmiselt: ,,Nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik peab üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata.” Kuna Jõelähtme Vallavalitsuse
16. detsembri
17. a korraldus nr. 612 on antud pärast eeltoodud sätte jõustumist, tuleb kohtul võtta järgnevalt seisukoht selles, kas Jõelähtme Vallavalitsus pidi nimetatud sättest juhinduma ning pöörduma pärast
18. novembri 2005 kolmandate isikute poole nõudega, esitada Jõelähtme Vallavalitsusele pärimisõiguse tunnistus H. V. nõudeõiguse pärimise kohta. Kohus on seisukohal, et sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt. Nagu kohus on eelnevalt välja selgitanud, avanes H. V. pärand
19. augustil
20. aastal. Seega ei saanud Jõelähtme Vallavalitsus nõuda kolmandatelt isikutelt
21. novembri
22. a seisuga pärimisõiguse tunnistuse esitamist nõudeõiguse pärimise kohta 9 kuu jooksul alates pärandi avanemisest, kuna sellise nõudmise esitamisega oleks kohalik omavalitsus pannud kolmandatele isikutele tagantjärgi täitmiseks võimatu kohustuse. Kuna ei ole võimalik eeldada, et seadusandja kehtestaks isikutele tagantjärgi õiguskindluse põhimõttega vastuolus olevaid, mittetäidetavaid kohustusi ning kohtul puudub alus tõlgendada sätet grammatiliselt teisiti kui see kirjas on (st. et pärimisõiguse tunnistus nõudeõiguse pärimise kohta tuleb esitada üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates, mitte sätte jõustumisest arvates), tuleb sätet tõlgendada selliselt, et see ei saanud puuduta pärijaid, kelle puhul pärand oli avanenud enne sätte jõustumisest.
23. 27.11.2005 jõustus ka MaaRSMS § 26, mis sätestas järgmist: ,,Kui pärand on avanenud enne käesoleva seaduse jõustumist ja nõudeõiguse pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata.” Järgnevalt võtab kohus seisukoha selles, kas Jõelähtme Vallavalitsus pidi kolmandatele isikutele maa tagastamisel nimetatud sättest juhinduma ning nõudma isikutelt nõudeõiguse pärimise kohta pärimisõiguse tunnistuse esitamist. Kohus on seisukohal, et nimetatud sätet tuleb tõlgendada kooskõlas sätte eesmärgiga. MaaRSMS seletuskirjas selgitatakse MaaRS § 192 lõike 3 muudatust järgmiselt: ,,Tänaseks enam kui 13 aastat kestnud maareformi jooksul peaks kõigil olema olnud piisavalt aega ja võimalusi asjakohaste menetlustoimingute teostamiseks. Kui aga õigustatud isikud ei avalda tähtaegselt soovi oma õigusi realiseerida, tuleks nad lugeda nõudeõigusest loobunuteks. Selline, võib-olla suhteliselt jõuline, lähenemine aitaks oluliselt kaasa maareformi kiirendamisele.” Riigikohus asus haldusasjas nr. 3-3-1-60-09 p-s 18 seisukohale, et kuna MaaRSMS § 26 on sisult analoogne MaaRS § 192 lg-ga 3, tuleb seda tõlgendada samamoodi. Seega saab järeldada, et eeltoodud seletuskirjas toodud selgitus kehtib sisuliselt ka MaaRSMS § 26 13 suhtes. Seletuskirjast saab järeldada, et sätte eesmärgiks on lugeda isik nõudeõigusest loobunuks juhul, kui ta ei ole asunud mõistliku aja jooksul oma nõudeõigust realiseerima. Selline olukord võib ilmneda eelkõige siis, kui isik ei ole tähtaegselt kohalikku omavalitsust nõudeõiguse pärimisest teavitanud ning kohalikul omavalitsusel puuduvad andmed selle kohta, kes on pärijad. Selline viivitus võib kaasa tuua maareformi põhjendamatu venimise, mille vältimine on ilmselgelt olnud seadusemuudatuse eesmärgiks. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul sellist olukorda ei esine. Haldusasja materjalidest nähtub, et kolmandad isikud asusid H. V. poolt pärandatud nõudeõigust realiseerima veel enne MaaRSMS § 26 jõustumist. Seda kinnitab Jõelähtme Vallavalitsuse
24. novembri
25. aasta korraldus nr. 580, millega tagastati kolmandate isikute kaasomandisse Jõelähtme vallas Ojamäe 2 maaüksus, mille suhtes oli
26. aprilli
27. a Harju Maavalitsuse ÕVVTK otsusega tunnistatud õigustatud subjektiks H. V.. Nimetatud otsuses märgitakse, et H. V. nõudeõiguse on pärinud A. V. ja E. V. (toimiku lk. 82 pöördel). Kuna kolmandad isikud asusid oma nõudeõigust realiseerima ning Jõelähtme Vallavalitsus oli kolmandate isikute nõudeõiguse alusel asunud neile maad tagastama veel enne MaaRSMS § 26 jõustumist, puudus kohalikul omavalitsusel alus pärast isikute nõudeõiguse alusel õigusvastaselt võõrandatud maa osalist tagastamist jätta see pärast seadusemuudatuse jõustumist teises osas tagastamata ning lugeda isikud nõudeõigusest loobunuks põhjusel, et nad ei ole esitanud kohalikule omavalitsusele tähtaegselt pärimisõiguse tunnistust. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et MaaRSMS §-st 26 tulenevat kohaliku omavalitsuse kohustust, lõpetada tagastamise menetlus ning mitte alustada kompenseerimise menetlust, tuleb tõlgendada kitsendavalt ning see kehtib vaid olukorras, kus nõudeõiguse pärinud isikud ei ole veel asunud oma nõudeõigust realiseerima ning õigusvastaselt võõrandatud maad ei ole jõutud neile nõudeõiguse alusel tagastada. Olukorras, kus sisuline vaidlus isikute nõudeõiguse osas puudub, isikute nõudeõigus on dokumentaalselt tõendatud ning kohalik omavalitsus on jõudnud isikutele juba osa nõudeõiguse alusel tagastamisele kuuluvast maast tagastada, nimetatud säte kohaldamisele ei kuulu ning tagastamismenetlus tuleb ka muu maa osas lõpule viia.
28. Eeltoodud kaalutlustel jätab kohus protesti rahuldamata. Kolmandate isikute esindaja esitas kohtule kohtuistungil taotluse kolmandate isikute menetluskulude väljamõistmiseks protesti esitajalt, summas 1795 eurot (28 086 krooni) arvete nr. 29185, nr 29348 ja 29377 alusel. HKMS § 92 lg 7
29. lause kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kohus, tutvunud õigusabi spetsiifikaga, on seisukohal, et õigusabikulud on ülepaisutatud ning neid tuleb HKMS § 93 lg 5 alusel vähendada. Arvestades vaidluse keerukust, on põhjendatud kolmandate isikute kasuks välja mõista 20 000 krooni. Kuna taotlusest ei nähtu, kes kolmandatest isikutest ning millises osas menetluskulusid kandis, tuleb kulud välja mõista mõlema kolmanda isiku kasuks võrdsetes osades, summas 10 000 krooni. Vastustaja, Jõelähtme Vallavalitsuse lepinguline esindaja advokaat Taimar Ehrlich on taotlenud samuti menetluskulude väljamõistmist Harju maavanemalt, summas 25 260 krooni. Arvestades asjaolu, et vallavalitsuse poolt õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise korralduse andmine on toimunud kohalikule omavalitsusele seadusega pandud tegevuse täitmiseks, peab kohalik omavalitsus üldjuhul olema suuteline kaitsma kohtus oma õigusi ametnike kaudu, kasutamata advokaadi abi. Samas, arvestades asjaolu, et käesoleval juhul on tegemist õiguslikult keeruka, seaduste tõlgendamist nõudva vaidlusega, on välise õigusabi kasutamine ning menetluskulude väljamõistmine Jõelähtme Vallavalitsuse kasuks põhjendatud. Arvestades samas Jõelähtme Vallavalitsuse ametnike pädevust ka ise teatud osas kohtumenetluse dokumentide koostamisse panustada, peab kohus siiski vajalikuks Jõelähtme Vallavalitsuse menetluskulusid vähendada 15 000 kroonile. 14 Tiina Pappel kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTU RESOLUTSIOON
30. Rahuldada Harju maavanema apellatsioonkaebus osaliselt.
31. Tühistada Tallinna Halduskohtu
32. novembri
33. a otsus osas, millega mõisteti Harju Maavalitsuselt välja Jõelähtme Vallavalitsuse, E. V. ja A. V. kasuks menetluskulud.
34. Teha selles osas uus otsus, millega jätta Jõelähtme Vallavalitsuse, E. V. ja A. V. taotlused menetluskulude väljamõistmiseks rahuldamata.
35. Muus osas jätta Tallinna Halduskohtu
36. novembri
37. a otsus asjas nr 3-09-1618 muutmata.
38. Jätta Jõelähtme Vallavalitsuse, E. V. ja A. V. taotlused apellatsioonimenetluse kulude väljamõistmiseks Harju Maavalitsuselt rahuldamata. 15