3-10-1491/9

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-1491 Otsuse kuupäev 15.oktoober 2010 Kohtunik Maare Aloe Kohtuasi Veera Lehtmetsa (Lehtmets) avaldus represseeritu pensioniõigusliku staaži tuvastamiseks Asja läbivaatamise kuupäev 6.oktoober 2010 Istungil osalenud isikud Avaldaja Veera Lehtmetsa esindaja Priit Lehtmets ja kaasatud isiku – Sotsiaalkindlustusameti esindaja Silvia Azojan Resolutsioon

1. Rahuldada Veera Lehtmetsa avaldus.
2. Tuvastada juriidilise faktina asjaolu ja arvestada Veera Lehtmetsa pensioniõigusliku staaži hulka kolmekordselt ajavahemik 15.11.1956 – 01.05.1963, mil ta viibis asumisel Krasnojarski krais. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib selle avalikult teatavakstegemisest 16.oktoobrist 2010 arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt 15.novembril 2010 (k.a). Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA TAOTLUS Veera Lehtmets sündis 26.03.1916 Porkunis. 25.03.1949 saadeti ta asumisele Krasnojarski kraisse ja Eestisse tagasi õnnestus avaldajal reaalselt pöörduda alles 1963.aasta detsembris. Avaldaja väidab, et peale amnestiat 1956.aastal ei õnnestunud Eestisse tagasi kohe pöörduda, kuna asumisel olemise koht oli passistamata piirkond ja kohalikud võimuorganid takistasid ja lausa keeldusid passi saamiseks vajalike dokumentide väljastamisest, viidates kõikvõimalikele määrustele ja seadustele, millest avaldaja ei olnud teadlik. 04.06.2010 esitas V.Lehtmets kohtule taotluse, milles palub lugeda asumisel oleku aeg alates 15.novembrist 1956 kuni maini 1963 pensioniõigusliku staaži hulka kolmekordselt. KAASATUD ISIKU - SOTSIAALKINDLUSTUSAMETI ESINDAJA SEISUKOHT Sotsiaalkindlustusameti esindaja on seisukohal, et passistamisseaduse puudumine ei takistanud Eestisse tulemist, kuna taotleja tuli niikuinii enne passistamisseadust ja väidab, et ta ei jõudnud järeldusele, et taotlejal oleks õigusvastaselt võetud õigus tagasi Eestisse naasta. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Kohus, tutvunud asja kõigi materjalidega, ära kuulanud menetlusosaliste seletused ja tunnistajate ütlused, on seisukohal, et avaldus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Vabariigi Valitsuse 10.01.2002 määruse nr 6 „Pensioniõigusliku staaži tõendamise kord“ § 28 kohaselt on isikul õigus pöörduda pensioniõigusliku staaži tõendamiseks kohtusse, kui dokumendid pensioniõigusliku staaži või selle eri perioodide kohta ei ole säilinud. Avaldaja taotleb pensioniõigusliku staaži tuvastamist tunnistajate ütluste alusel seoses sellega, et muid dokumente kogu asumisel viibimise perioodi kohta säilinud ei ole. Kaasatud isiku esindajal selles osas vastuväiteid ei ole. Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse (ReprS) § 2 lg 1 p 7 kohaselt on õigusvastaselt represseeritud isikuks isik, kes repressiooni ajal oli Eesti Vabariigi kodanik või 1940.aasta 16.juuni seisuga Eestis õiguspäraselt asunud mittekodanikust alaline elanik, kes deporteeriti (küüditati või asustati ümber) tema alalisest, okupeeritud territooriumil olevast asukohast kas okupantriigi või mõne muu riigi territooriumile, olgu see okupeeritud või mitte, või kes jäeti pärast karistuse ärakandmist sundasumisele väljaspool Eestit. Sama seaduse § 12 p-s 1 sätestatu kohaselt on õigus soodustingimustel vanaduspensionile riikliku pensionikindlustuse seaduse mõttes represseeritul, kellel on olemas vanaduspensioni määramiseks nõutav pensionistaaž ning kes õigusvastaselt represseerituna on viibinud asumisel. Vastavalt ReprS § 13 lg 1 punktile 4 arvestatakse Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka represseeritud isiku puhul vahi alt, kinnipidamiskohast või asumiselt vabanemisele järgnenud aeg kuni Eestisse elama asumise õiguse andmiseni, kui isikult oli õigusvastaselt võetud õigus asuda elama Eestisse, kolmekordselt. Kuigi asja materjalidest nähtuvalt vabastati Veera Lehtmets 14.11.1956, tekkis tal reaalne võimalus Eestisse naasmiseks alles mais
3. Tunnistajate Vladimir Kimmi, Salma Lipmani ja Leida Haraku ütlustest nähtuvalt (tl 32-34) viibisid nad koos Veera Lehtmetsaga Krasnojarski krais Abanski rajoonis. Varem ei saanud nad Eestisse tulla, kuna varem ei olnud Eestisse teed lahti ja passe neil ka ei olnud, mistõttu ei saanud nad külast lahkuda. Siis, kui külanõukogust hakati passe andma, see oli umbes 196o-ndatel, siis tekkis neil reaalne võimalus Eestisse tulla. Headel töölistel hoiti passe kinni, et takistada neil külast lahkumast. Tunnistajate ütlustes ei ole põhjust kahelda ning lähtuvalt eeltoodust loeb kohus tuvastatuks, et Veera Lehtmets viibis õigusvastaselt Krasnojarski krais asumisel alates 25.märtsist 1949, milles ei ole ka vaidlust ning (vähemalt) kuni 01.maini
4. Maare Aloe kohtunik