KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 12. oktoobril 2010. a, Tallinnas Haldusasja number 3-10-1966 Haldusasi H. T.i

§ 22lg-le 8 riik hiljem taotluse esitanutele õppelaenu ei hüvita.

1. 29.07.2010 saabus Tallinna Halduskohtule H. T.´i kaebus Paide Linnavalitsuse 29.06.2010 otsuse nr 6.2-4/992 tühistamise ning õiguspärase haldusakti väljaandmiseks kohustamise nõudes. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT
2. Kaebaja asus õppima Mainori Kõrgkooli
3. aastal ärijuhtimise erialale. Kuna valitud erialal õppimine tähendas kaebaja jaoks arvestatavaid rahalisi kulutusi, siis oli eriala valikul üheks otsustavaks teguriks võimalus võtta õppelaenu ning teadmine, et õppelaen kustutatakse riigi poolt vastavalt kuni 06.07.2009 kehtinud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse § 18 lõikele
4. Kõne all olev regulatsioon kehtis katkematult alates 01.09.2003, sh ajal, mil kaebaja tegi oma erialavaliku, samuti ajal, mil kaebaja tegi oma töökoha valiku. Kaebaja on täitnud kõik kuni 06.07.2009 õppetoetuste ja õppelaenu seaduse § 18 lõikest 5 tulenevad tingimused seisuga 15.06.
5. Kaebaja võttis õpingute jooksul kokku 85 000 krooni õppelaenu, täitis Mainori Kõrgkoolis
6. aastal õppekava (898, ärijuhtimine) täies mahus, on töötanud 12 kuud huvijuhuna Paide Gümnaasiumis ja töötab seal jätkuvalt ning esitas 15.06.2010 kõik nõutavad dokumendid (taotluse õppelaenu põhiosa kustutamiseks, kehtiva õppelaenulepingu koos selle kõikide lisade ja ülikooli lõpudiplomiga) oma tööandjale. Riigi
7. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt

§ 22

lg 8 kohaselt muudeti varemkehtinud sätet nii, et eelpool loetletud kriteeriumid peavad olema täidetud

1. juuliks
2. aastal. Hiljem kriteeriumi täitnud isikutele õppelaenu ei kustutata. Seadus kuulutati välja 22.06.
3. Kaebaja täitis eespool märgitud kriteeriumid 15.06.2010 seisuga. Seega on kaebaja lähtunud nii erialavalikul (õpetaja) kui õppekava realiseerimiseks vajalike finantsotsuste tegemisel heausklikult riigipoolsest lubadusest, et riik hüvitab tema õppelaenu maksed õppetoetuste ja õppelaenu seaduse kohaselt. Kaebaja ei ole otsinud kooli ajal teisi õppemaksu tasumise võimalusi kui õppelaen, kuna õppelaenu kustutamise korral ei oleks selleks vajadust olnud.
4. Kaebaja palub halduskohtul tunnistada Riigi
5. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt

§ 22

lg 8 kui otsuse aluseks olev õigusnorm põhiseaduse §-ga 10 vastuolus olevaks ning jätta see kohaldamata. Põhiseaduse § 10 põhimõtetest tuleneb igaühe õigus mõistlikule ootusele, et seadusega lubatut rakendatakse isikute suhtes, kes on hakanud oma õigust realiseerima. Seadus, mis seda õigust rikub, on vastuolus Põhiseadusega (Riigikohtu Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

1. märtsi
2. a lahend asjas nr 3-4-1-2-99). Kaebaja tegi mitme aasta jooksul väga olulisi elukorralduslikke otsuseid, tuginedes muuhulgas riigi aastaid kestnud lubadustele kustutada eespool loetletud tingimuste täitmisel õppelaen. Nimetatud lubaduse tagasiulatuvalt lõpetamine ei ole kooskõlas õiguskindluse põhimõttega.
3. Seaduse väljakuulutamise ning seaduses sätestatud kriteeriumide täitmise tähtaja vahele jäi vaid neli tööpäeva, mis ei ole kindlasti piisav, et isikul oleks võimalik kohaneda ning oma finantsilised ressursid ümber korraldada vastavalt uuele seadusele, arvestades seda, et õppelaenu kustutamisega arvestades on tehtud finantsilised kaalutlused, mis omavad mõju küllaltki pika perioodi jooksul. Põhiseaduse § 11
4. lausest tuleneb proportsionaalsuse 2 põhimõte, mille kohaselt õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas sobivad, vajalikud ja proportsionaalsed kitsamas tähenduses e. mõõdukad. Antud juhul on riik võtnud kasutusele kaebajat väga oluliselt koormava abinõu: lõpetada lubatud õppelaenu kustutamine täielikult ning väga ootamatult ning ülilühikese etteteatamise ajaga. Abinõuga püüti majanduslikult keerulisel ajal hoida kokku ressursse riigieelarves. Sarnase tulemuse oleks võinud riik saavutada ka kasutades kaebajat vähem koormavaid abinõusid näiteks vähendada õppelaenu kustutatavat summat või peatada kustutamine mingiks fikseeritud ajaperioodiks. Samuti oleks riigil olnud võimalik hüvitada kaebajale tema õppelaenu kustutamine rahaliselt riigile majanduslikult paremal ajal. Riigi
5. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt

arutamise stenogrammist on näha, et riigikogu isegi ei ole püüdnud leida mõnda isikut vähem koormavat abinõu. Seega ei ole antud abinõu vajalik. Samuti ei ole abinõu mõõdukas. Õppelaenude kustutamise näol ei ole tegemist riigieelarve mastaape arvestades sellise kokkuhoiuga, mis ähvardaksid riiki pankrotiga või omaks avaliku huvi seisukohast mingit muud väga olulist mõjupunkti. Rahandusministeeriumi juriidilise osakonnajuhataja A. S. tunnistas 01.09.2009 vastuses Eesti Päevalehele, et muudatuse mõju käesoleva aasta õppelaenu põhiosa ning õppelaenude eest tasutava erisoodustusmaksu kuludele

1. aasta eelarves on vähene. Järelikult ei oma õppelaenude kustutamisele minev ressurss sellist avalikku huvi, mis muudaks vabandatavaks nii ulatusliku põhiseadusliku aluspõhimõtte rikkumise. Teiselt poolt on õppelaenude kustutamise lõpetamisel väga oluline negatiivne mõju kaebaja majanduslikule olukorrale. Seetõttu ei ole käesolev meede ka mõõdukas. Kokkuvõtvalt on Riigi
2. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt

§ 22

lg 8 ebaproportsionaalne (laiemas mõttes) ning seega põhiseaduse §-ga 10 vastuolus. VASTUSTAJA SEISUKOHT

1. Kaebus tuleb jätta rahuldamata, kuna puudub alus Paide Linnavalitsuse 29.06.2010 kirja tühistamiseks. Õppelaenu põhiosa kustutati vaid neil isikutel, kellel oli täidetud Vabariigi Valitsuse määruse nr 284 „Õppelaenu tagasimaksmise ning kustutamise tingimused ja kord“ (edaspidi määrus) § 4 lõikes 1 sätestatud nõuded. Määruse § 4 lõiget 1 muudeti 30.07.2009 määrusega nr 136 ja rakendati tagasiulatuvalt alates 01.07.
2. Tulenevalt määruse muutmisest ei ole kaebajal täidetud määruse § 4 lõikes 1 sätestatud nõuded. Kaebaja on enne 01.07.2009 töötanud kohaliku omavalitsuse asutuses vähem kui 12 kuud (asus tööle 26.08.2008) ja täitnud Mainori Kõrgkoolis ärijuhtimise õppekava alles
3. aastal. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 3 „Kohaliku omavalitsuse põhimõtted“ punkt 3 sätestab, et kohaliku omavalitsuse üheks põhimõtteks on seaduste järgimine oma ülesannete ja kohustuste täitmisel. Tehes kaebaja poolt vaidlustatud otsust, oli vastustaja kohustuseks järgida kehtivaid seadusi, mistõttu ei saanud ka Paide Linnavalitsus rahuldada kaebaja taotlust. Haldusmenetluse seaduse § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Paide Linnavalitsuse 29.06.2010 otsus nr 6.2-4/992 on õiguspärane, kuivõrd ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, mistõttu puudub alus selle tühistamiseks ja vajadus kaebaja taotluse suhtes uue menetluse läbiviimiseks. KOHTU PÕHJENDUSED
4. Paide Linnavalitsus jättis
5. juuni
6. a kirjaga nr 6.2-4/992 (toimiku lk 24) rahuldamata H. T.´i
7. juuni
8. a taotluse õppelaenu põhiosa kustutamiseks. Kohus on 3 seisukohal, et kiri reguleerib kaebuse esitaja õigusi ja kohustusi, mistõttu kirja tuleb pidada haldusaktiks (käesoleval juhul korralduseks).
9. Nii H. T.’i taotluse esitamise ajal
10. juunil
11. a kui ka selle lahendamise ajal
12. juunil
13. a reguleeris õppelaenu tagasimaksmist õppetoetuste ja õppelaenu seadus (ÕÕS). Vastavalt ÕÕS 01.07.2009 jõustunud muudatustele oli isikul võimalik taotleda õppelaenu kustutamist kas 1) ÕÕS § 18 lõike 5 alusel ning Vabariigi Valitsuse kehtestatud tingimustel ja korras või 2) kuni
14. aasta
15. septembrini kehtinud Eesti Vabariigi haridusseaduse § 361 lõike 6 alusel ning enne ÕÕS-i jõustumist kehtinud ning õppelaenu lepinguga kehtestatud tingimustel ja korras juhul, kui isiku õppelaenuleping oli sõlmitud enne ÕÕS-i jõustumist ning isik oli esitanud taotluse õppelaenu kustutamiseks ning tõendid eksmatrikuleerimise kohta seoses õppekava täies mahus täitmisega enne
16. a
17. juulit (ÕÕS § 30 lg-d 1 ja 2). ÕÕS jõustus
18. septembril
19. Vaidlus puudub selle üle, et H. T.’i õppelaenu leping oli sõlmitud pärast ÕÕS-i jõustumist,
20. septembril
21. Seega tuleb uurida, kas H. T. vastas ÕÕS § 18 lõikes 5 sätestatud tingimustele. H. T.’i taotluse esitamise ning lahendamise ajal kehtis ÕÕS § 18 lg 5 järgmises redaktsioonis: „Isikul, kes enne
22. aasta
23. juulit on lõpetanud õppe käesoleva seaduse § 15 lõikes 1 või 2 nimetatud õppeasutuses seoses õppekava täitmisega täies mahus, olnud teenistuses või tööl riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuses või tööl avalik-õigusliku juriidilise isiku juures vähemalt 12 kuud ning esitanud taotluse õppelaenu põhiosa kustutamiseks, kehtiva õppelaenulepingu koos selle kõikide lisadega ja dokumendi, mis tõendab laenusaaja eksmatrikuleerimist seoses õppekava täitmisega täies mahus või õpingute lõpetamist seoses õppekava täitmisega täies mahus, on õigus riigi tagatud õppelaenu summa tagasimaksmata osa kustutamisele nimetatud asutuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku poolt. Õppelaenu kustutamise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus.“ Vaidlus puudub selle üle, et H. T. ei vastanud ka ÕÕS § 18 lõikes 5 sätestatud tingimustele, kuna ta esitas taotluse õppelaenu põhiosa kustutamiseks alles
24. juunil 2010 ning ta eksmatrikuleeriti kõrgkoolist seoses õppekava täitmisega täies mahus alles
25. juunil 2010, seega pärast ÕÕS § 18 lõikes 5 sätestatud taotluse esitamise ning eksmatrikuleerimise lõpp-tähtaega, milleks oli
26. juuni
28. ÕÕS § 18 lõikes 5 ning ÕÕS § 30 lõikes 2 sätestatud piirang, mis võimaldas isiku õppelaenu kustutada vaid juhul, kui vastav taotlus oli esitatud enne
29. juulit 2009 ning isik eksmatrikuleeritud seoses õppekava täies mahus täitmisega enne
30. juulit 2009, hakkas kehtima seoses Riigi
31. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt

(edaspidi Lisaeelarve seadus) vastuvõtmise ja jõustumisega. Lisaeelarve seaduse §-ga 22 muudeti muuhulgas eeltoodud sätteid, mis Lisaeelarve seaduse § 23 järgi jõustusid

1. juulil
2. Vaidlus puudub selle üle, et enne nimetatud muudatuste tegemist oleks kaebuse esitaja ka
3. juuni
4. a seisuga täitnud kõik ÕÕS § 18 lõikest 5 tulenevad õppelaenu kustutamiseks vajalikud kriteeriumid. Seega saab järeldada, et Lisaeelarve seaduse § 22 punktiga 3 ÕÕS § 18 lõike 5 muutmine välistas kaebuse esitaja õppelaenu kustutamise.
5. Kaebuse esitaja väitel on Lisaeelarve seaduse § 22 p 8 vastuolus Põhiseaduse §-st 10 tuleneva õiguskindluse ja õiguspärase ootuse printsiibiga ning tuleb jätta sellest lähtuvalt kohaldamata. Tekkinud õiguspärast ootust on kaebuse esitaja põhjendanud sellega, et tegi mitme aasta jooksul väga olulisi elukorralduslikke otsuseid, tuginedes muuhulgas riigi aastaid kestnud lubadusele kustutada tingimuste täitmisel õppelaen. Vastustaja on seisukohal, et kehivaid seadusi järgides ei saanud ta kaebuse esitaja õppelaenu kustutamise taotlust rahuldada. Kõigepealt märgib kohus, et Lisaeelarve seaduse § 22 p-ga 8 muudeti ÕÕS § 30 lõikeid 1 ja 2, mis kaebuse esitaja taotluse lahendamise seisukohast ka enne ÕÕS-i muudatuste jõustumist asjakohased ei olnud. Samuti tuleb silmas pidada, et vastustaja ei 4 pidanud lahendama kaebuse esitaja taotlust Lisaeelarve seaduse sätetele tuginedes, vaid lähtudes ÕÕS § 18 lõikest 5 ning selle alusel antud Vabariigi Valitsuse 25.08.2004 määrusest nr. 284 „Õppelaenu tagasimaksmise ning kustutamise tingimused ja kord“ (edaspidi Kord). Korra §-s 4 on ammendavalt loetletud õppelaenu kustutamise tingimused, mis sisuliselt kattuvad ÕÕS § 18 lõikes 5 toodutega: 1) 12-kuuline teenistus riigi- või kohaliku omavalitsuse asuses (Korra § 4 lg 1 p 1) ning 2) õppelaenu põhiosa kustutamise taotluse ning eksmatrikuleerimist tõendava dokumendi esitamine, kusjuures mõlemad tingimused pidid olema täidetud enne
6. juulit
7. Seega tuleb kohtul võtta seisukoht selles, kas ÕÕS § 18 lg 5 (alates
8. juulist 2009 jõustunud redaktsioonis) ning Korra § 4 lg 1 (alates
9. augustist 2009 jõustunud redaktsioonis) on vastuolus Põhiseaduse §-st 10 tuleneva õiguskindluse ja õiguspärase ootuse printsiibiga.
10. Lisaeelarve seaduse eelnõu (511 SE) seletuskirja kohaselt oli ÕÕS § 18 lõikes 5 sätestatud soodustuse andmise eesmärgiks huvi suurendamine teatud asutustes töötamise vastu, kuid tööturu tänases olukorras ei täida nimetatud säte oma algset eesmärki ning sellest on kujunenud teatud osa õppelaenu võtnud isikute hüve, mis seab põhjendamatult ebavõrdsesse olukorda õppelaenu mittevõtnud isikud, muude isikute juures töötavad õppelaenu võtnud isikud või õppelaenu võtnud isikud, kellel üldse puudub töö. Seletuskirja järgi oleks riigi tagatud õppelaenu tagasimaksmata osa riigieelarve vahendite arvelt kustutamise lõpetamine alates
11. juulist 2009 vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega vaid juhul, kui tuvastada, et isikud on õppelaenu võtnud vaid seetõttu, et nad teadsid, et kehtib regulatsioon, mille alusel on neil õigus pärast õpingute edukat lõpetamist riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuses või avalik-õigusliku juriidilise isiku juurde tööle või teenistusse asumisel laenu kustutamisele riigieelave vahenditest. Selline väide ei oleks seletuskirja järgi aga kooskõlas õppelaenu olemusega, mille kohaselt on õppelaen riigitagatisega laen hariduse omandamisega kaasnevate kulutuste katmiseks. Isiku õiguspärase ootuse riivest saaks rääkida vaid juhul, kui isik oleks läinud haridust omandama vaid ja ainuüksi seetõttu, et saada tulevikus õppelaenu kustutamist riigieelarve vahenditest. Seletuskirja kohaselt omandatakse haridust siiski muul põhjusel ning seetõttu ei saa pidada õppelaenu riigieelarve vahendite arvelt kustutamise lõpetamist isiku õiguspärast ootust rikkuvaks. Ka ei saanud isikud võtta õppelaenu selle kustutamise eeldusel seetõttu, et isikutel ei saanud olla õppelaenu võttes teadmist, et laenu kustutamiseks õiguse tekkides on nad saanud riigitööle (puudub nö suunamine riigitööle) või et nad endiselt on riigitööl (riigitöötaja staatus ei ole eluaegne). Lisaks tuleb eelnõu seletuskirja koostajate arvates arvestada, et õppelaenu kustutamise lõpetamiseks on olemas avalik huvi, mis kaalub üles sellist soodustust saanud isikute isiklikud huvid – arvestades õppelaenu kustutamisega riigieelarvele kaasnevat koormust ning asjaolu, et selline soodustus ei täida enam oma algset eesmärki ning seab ebavõrdsesse olukorda isikud, kelle õppelaenu ei kustutatud, on olemas pingelise riigieelarve olukorras ülekaalukas huvi soodustuse lõpetamiseks.
12. Kohus nõustub Lisaeelarve eelnõu seletuskirjas toodud seisukohtadega. 27.09.2007 õppelaenu lepingut sõlmides ei saanud kaebuse esitajal olla kindlust selles, et ta täidab tulevikus kõik soodustuse saamiseks vajalikud kriteeriumid ning saab asuda soodustust realiseerima. Riigikohtu halduskolleegium leidis
13. veebruari
14. a. otsuses asjas nr. 3-3-1-6-02: „Õiguskindluse põhimõte kaitseb isiku õiguspärast ootust ja usaldust, et isikult ei võeta ära riigi poolt antud õigusi, mida isik on asunud realiseerima“ (otsuse p 18). Kaebuse esitajal ei saanud tekkida õigust ja seega ka õiguspärast ootust õppelaenu kustutamisele ka enne
15. juulit 2009 kehtinud ÕÕS järgi varem, kui alles kõrgkoolist eksmatrikuleerimisel. Seega sai kaebuse esitaja asuda oma õigust õppelaenu kustutamiseks realiseerima alles
16. 5 juunil
17. Sel ajal kehtisid aga ÕÕS ja Kord juba redaktsioonis, mis välistasid kaebuse esitaja õiguse realiseerimise ning seega ka õiguspärase ootuse tekkimise. Seetõttu on väär väita, et kaebuse esitaja õiguspärane ootus sai tekkida juba õppelaenu lepingu sõlmimisel või Paide Gümnaasiumisse tööle asumisel. Kaebuse esitajal ei olnud Lisaeelarve seaduse vastuvõtmise ajal ÕÕS-st tulenevat õppelaenu kustutamise õigust, mida ta oleks saanud asuda realiseerima. Haldusasjas nr. 3-4-1-20-04 leidis Riigikohtu halduskolleegium: „Õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist - seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda. Otsus selle kohta, milliseid reforme läbi viia ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on seadusandja pädevuses“ (otsuse p 14). Kohus on seisukohal, et pingelise riigieelarve olukorras esines ülekaalukas avalik huvi õppelaenu kustutamise lõpetamiseks.
18. aastal muudeti riigieelarvet lisaeelarve seadustega kahel korral olukorras, kus oli ilmne, et
19. a. riigieelarves planeeritud riigi tulud jäävad üldise majandusolukorra halvenemise tõttu märkimisväärses osas laekumata.
20. aasta riigieelarve koostamisel oli aluseks võetud rahandusministeeriumi
21. aasta suvine majandusprognoos, mis eeldas
22. aastaks 2,6%-list majanduskasvu.
23. aasta lisaeelarve koostamisel lähtuti prognoosist, et Eesti sisemajanduse kogutoodang väheneb
24. aastal reaalselt 8% võrra ning jooksevhindades 6,5% võrra. Sellest tulenevalt prognoositi lisaeelarve seaduse vastuvõtmise ajal, et
25. aasta riigieelarvesse kavandatud 77,117 miljardi krooni suurustest maksutuludest laekub tegelikult 66,405 miljardit krooni, s.o 10,712 miljardit vähem. Samuti peeti reaalseks riigieelarves kavandatud mittemaksuliste tulude laekumata jäämist 0,8 miljardi krooni ulatuses (Vt riigi
26. aasta lisaeelarve ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 432 SE seletuskirja Riigikogu kodulehel). Eeltoodust tulenevalt tuli pidada põhjendatuks riigieelarve puudujäägi vähendamist erinevate riiklike soodustuste andmise lõpetamise, palkade ning muude kulude kärpisime kaudu. Tuleb märkida, et Riigikohtu üldkogu on pidanud vajadust, vähendada taolises olukorras riigieelarve puudujääki ning suurendada riigi tulusid, põhiseadusega kooskõlas olevaks (Riigikohtu üldkogu
27. märtsi 2010 otsus asjas nr. 3-4-1-8-09, p 105). Kohtul ei ole võimalik anda hinnangut sellele, kas riik oleks pidanud õppelaenude kustutamise lõpetamise asemel valima riigieelarve puudujäägi lahendamiseks mõne teise lahendustee. Eelviidatud otsuses leidis Riigikohtu üldkogu, et „[p]õhiseaduse mõtte kohaselt on Riigikogul riigi majandus- ja eelarvepoliitiliste eesmärkide seadmisel ja riigieelarve kujundamisel lai valikuruum (otsuse p 109). Seega on kohtu kontroll seadusandja taoliste otsuste üle piiratud. Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et seaduse väljakuulutamise ning seaduses sätestatud kriteeriumite täitmise tähtaja vahele jäi 4 tööpäeva, mis on tõepoolest lühike aeg seaduse muudatusega kohanemiseks. Samas ei saa nõustuda kaebuse esitaja väitega, et see tähtaeg oleks kuidagi mõjutanud kaebuse esitajat finantsiliste ressursside ümberkorraldamisel. Nimelt tekkis kaebuse esitajal kohustus tasuda õppelaenu tagasi alles pärast eksmatrikuleerimist. Kaebuse esitaja eksmatrikuleeriti aga alles
28. juunil
29. a ning seega jäi talle piisavalt aega finantsiliste ümberkorralduste planeerimiseks. Kohus on seisukohal, et puudub ÕÕS § 15 lg 8 ja Korra § 4 lg 1 vastuolu PS §-ga
30. Kohus jätab eeltoodud põhjendustel kaebuse rahuldamata. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad ka kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda. Tiina Pappel kohtunik 6