Obsah (9)

§ 218§ 187§ 442§ 657§ 652§ 436§ 173§ 171§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-08-5503 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14.10.2010, Tallinn Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Reet Allikvere, Ele Liiv Tsiviil

§ 218

lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse.

§ 187

lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue

1. 14.02.2008 esitas AS Inges Kindlustus (hageja) maksekäsu kiirmenetluse avalduse Ruslan Melniku (kostja) vastu 67 623 krooni ja 63 sendi saamiseks. Kuna kostja esitas 20.05.2008 vastuväite, anti avaldus 27.05.2008 üle Harju Maakohtule lahendamiseks hagimenetluses. 25.06.2008 esitas hageja hagiavalduse Ruslan Melniku (kostja) vastu 67 623 krooni ja 63 sendi saamiseks. Hagiavalduse asjaoludel toimus 17.10.2007 Harjumaal Maardu linnas Ploomipuu puiesteel liiklusõnnetus, mille tagajärjel tekkis varaline kahju OÜ-le S.. Liiklusõnnetus põhjustati kostja poolt juhitud sõidukiga Opel Vectra XXXXXX. Kostja tsiviilvastutus oli kindlustatud hageja poolt, kes hüvitas kannatanule tekitatud kahju 63 129 krooni ja 63 senti. Nimetatud summale lisandusid kahjukäsitluskulud 4494 krooni. Hageja leiab, et tal on õigus esitada kostja kui kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu tagasinõue, sest kostja lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt, millega rikkus kehtivaid õigusakte. Hageja ei ole nõus kahju hüvitise vähendamisega. Kostja vastuväited
2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja ei lahkunud liiklusõnnetuse toimumise kohalt ning ei rikkunud kehtivaid õigusakte. Kostja oli 17.10.2007 teel politseisse, ning õnnetus toimus olles teel politseisse. Kostja ei peatunud koheselt, kui õnnetus oli juhtunud, vaid sõitis tagasi sündmuskohale, kus ootas 2 tundi politsei saabumist. Tegemist ei olnud õnnetusega, mille puhul põhjuste selgitamiseks eeldataks, et sõidukid jääksid seisma avariijärgsetele kohtadele. Tegemist polnud lahkumisega sündmuskohalt. Kostja üritas teisele juhile seletada, et ta oli seoses teise asjaga teel politseisse. Kostja pöördus sündmuskohale tagasi. 17.02.2010 esitas kostja taotluse hagi rahuldamise korral arvestada tema varanduslikku olukorda ja vähendada hüvitist. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
3. Harju Maakohus jättis 17.03.2010 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 48 lg 2 p 7 kohaselt on kindlustusandjal või garantiifondil õigus esitada tagasinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu, kui sõidukijuht lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt, rikkudes kehtivaid õigusakte. LKindlS § 48 lg 3 kohaselt käesolevas paragrahvis sätestatud tagasinõudega nõutakse sisse ka juhtumi käsitluse põhjendatud kulu. Hageja leidis, et kostja lahkus sündmuskohalt, rikkudes LE § 227, mis annab eelduse LKindlS § 48 lg 2 p-s 7 sätestatud tagasinõudeõiguse kohaldamiseks. LKindlS § 48 lg 2 p-s 7 sätestatud tagasinõudeõiguse rakendamise eelduseks on kahju tekitaja poolt selline liiklusõnnetuse kohalt lahkumine, mille eesmärgiks ja motiiviks saab/sai olla kahjutekitaja soov vältida tuvastada liiklusõnnetuse asjaolusid ehk varjata toimunut või selle teatavaid asjaolusid (n.ö kahjutekitaja põgenemine liiklusõnnetuse sündmuskohalt), või et isik oleks pidanud selgelt aru saama, et ta on kahju tekitanud, kuid ei asu kannatanu isikut kindlaks tegema. Käitumises peab seega esinema raske hooletus, tahtlus. Kostja väitis, et teda pole karistatud LS § 74³² järgi ja seega ei ole võimalik tema suhtes kohaldada ka LKindlS § 48 lg 2 p-st 7 tulenevat kindlustusandaja regressiõigust. Kohus sellega ei nõustunud. Õige on küll see, et LS § 74³²32 lg 1 järgi võidakse isikut liiklusõnnetuse sündmuskohalt 2 põgenemise või liiklusõnnetuses kannatada saanud abitus seisundis oleva inimese abita jätmise eest karistada, küll aga ei tulene seadusest, et LKindlS § 48 lg 2 p-st 7 tuleneva nõude esitamise või rahuldamise eelduseks oleks asjaolu, et kahju eest vastutav isik peab olema eelnevalt karistatud LS § 74.³² järgi. LKindlS § 48 lg 2 p-st 7 tuleneva regressinõude eelduseks on kohustuse rikkumine kohtu poolt ülalpool viidatud määral, mitte rikkumise tõttu isiku karistamine teises menetluses. Eeltoodu tõttu ei ole kostja väited põhjendatud selles osas, et teda oleks pidanud karistatama LS § 74³² järgi enne, kui tema suhtes regressinõue esitati. Vaidlus puudus selles, et 17.10.2007 toimus Harjumaal Maardu linnas Ploomipuu puiesteel liiklusõnnetus, mille põhjustas kostja sõidukiga Opel XXXXXX ja mille tagajärjel tekkis varaline kahju OÜ-le S.. Samuti puudus vaidlus selles, et kostja tsiviilvastutus oli kindlustatud hageja juures ja et hageja on kannatanule hüvitanud kahju 63 129 krooni ja 63 senti ja et kahju käsitlemise kulud on 4494 krooni. Kohtul puudub vajadus anda hinnang vigastada saanud sõiduki ülevaatuse aktile, sündmuse skeemile, vigastada saanud sõiduki fotodele, AS Silberauto pakkumisele ja arvetele, väärteoasjas nr 2314,07,034409 tehtud otsusele kostja suhtes. Vaidlus tekkis selle üle, kas kostja on lahkunud sündmuskohalt kehtivaid õigusakte rikkudes. LE § 227 sätestab, et kui inimesed liiklusõnnetuses viga ei saanud ja kui õnnetuses osalenud juhid või juht ja kahju saaja(d) on juhtumi põhjusi hinnates vastutuse küsimuses ühel meelel ning on oma arvamuse kirjalikult vormistanud ja nimetanud kahju tekitamise eest vastutava isiku ja on sellele alla kirjutanud, siis ei ole vaja liiklusõnnetusest politseile teatada. Sama sätte teise lause järgi tuleb õnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda sealt saadud korralduse kohaselt siis, kui kahju saaja ei ole teada ning sõidukit või õnnetusse puutuvaid esemeid tohib enne politsei kohalejõudmist liigutada vaid siis, kui teiste sõidukite liiklus on võimatu ja eelnevalt on tunnistajate juuresolekul ära märgitud sõiduki ja esemete asend ning jäljed. Eelmärgitud sättest tulenevalt on õnnetuse korral õnnetuses osalenud juhtidel kohustus fikseerida õnnetuse olukord ja leida lahendus selles, kes on vastutav tekkinud kahju eest ning kokkuleppele jõudes see ka vormistada, kokkuleppe puudumisel aga teavitada politseid juhtunust. LE §-st 227 tuleneva kohustuse eesmärk on tagada õnnetuse asjaolude väljaselgitamine, sealjuures kahju tekkimine, kahju tekitanud isiku väljaselgitamine, et tagada kannatanutele kiirelt hüvitise maksmine. Seda, et kostja oleks pärast õnnetust asunud teise juhiga sündmuse asjaolusid tuvastama ja et sõidukite juhid oleksid omavahel pärast juhtunut kokkuleppele jõudnud, ei ole kostja vaidlustanud. Seega ei ole kostja järginud LE §-st 227 tulenevat kohustust ja pärast avariid asunud teise poolega juhtunut fikseerima. Kostja väide, et tegemist pole sellise õnnetusega, millisel juhul oleks ta pidanud sõiduki jätma samale kohale, ei oma tähendust, kuna vaidluse esemeks ei ole mitte asjaolu, kas kostja jättis pärast õnnetust oma sõiduki samale kohale või mitte, vaid asjaolu, et kostja ei pidanud tegelikult vajalikuks üldse teise juhiga vaidlusaluse avarii asjaolusid lahendada LE § 227 kohaselt. Sõiduki samale kohale jätmisel on tähendust liiklusõnnetuse enda faktiliste asjaolude toimumise seisukohalt, mitte sündmuskohalt lahkumise seisukohalt. Kostja väitis, et tema oli teise asja tõttu teel politseisse ja teel sinna juhtus vaidlusalune õnnetus, mistõttu ta ei osanud oma kogemuste tõttu valida, milline käitumine on õigem ja määrava tähendusega ja selle tõttu läkski ta politseisse. Hageja ei ole seda vaidlustanud, ent leidis, et sellel ei ole vaidluse lahendamisel tähendust. Seega võib eeldada, et kostja väited sellest, et ta saabus sündmuskohale pärast seda, kui ta seoses teise asjaga oli vahepeal politseiasutuses käinud, on õiged. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et LE §-st 227 tulenevate kohustuste täitmata jätmine vahetult pärast õnnetust ei ole vaadeldav kostja soovina varjata sündmuse asjaolusid või takistada selle asjaolude väljaselgitamist. Sündmuskohale tagasitulemine ja õnnetuse asjaolude kohta oma selgituste andmine on tõendatud väärteoasjas nr 2314,07,034409 tehtud kostja kirjaliku selgitusega. Kostja käitumist õnnetuse järgselt ja LE §-st 229 tulenevate nõuete rikkumist ei saa hinnata VÕS § 104 lg-te 4 ja 5 järgi tahtlusena, raske hooletusena, mille eesmärgiks oleks olnud vältida juhtunud asjaolude kindlakstegemist või selle varjamist. Kostja käitumine on vaadeldav siin hooletusena VÕS 3 § 104 lg 3 järgi. Kostja ei olnud piisavalt hoolas selles, et võimalikult kiirelt juhtunu asjaolud tuvastada, mis välistanuks vajaduse õnnetuse asjaolude uurimise politseiametnike poolt, vaid pidas vajalikuks kõigepealt oma teises asjas politsei poole pöörduda ja alles siis pöörduda tagasi sündmuskohale. Eeltoodu tõttu leidis kohus, et käesoleval juhul ei ole võimalik kostja suhtes rakendada LKindlS § 47 lg 2 p-st 7 tulenevat regressinõuet ja hageja nõue tuleb jätta rahuldamata. VÕS § 140 lg 1 alusel võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine oleks täies ulatuses kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõetamatu. Seejuures tuleb arvesse võtta kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Kostja esitas E. tõendi, et ta on üliõpilane ja tasub õppemaksu 3301 krooni kuus. Lisaks on kostjal mitmed kohustused teiste isikute ees, milleks on vastavalt kohustus tasuda ego-järelmaksu müügilepingust tulenevaid igakuiseid makseid 16 470 krooni ja 12 senti arvuti eest ja 15 938 krooni ja 40 senti motorolleri eest ning igakuiselt AS-le STV 199 krooni sideteenuste eest. Hageja esitatud täituri informatsiooni (e-kiri 03.02.2010) kohaselt on kostja tasunud 34 073 krooni, mis viitab kostja sellisele varanduslikule olukorrale, mis võimaldab tal ka kahju hüvitamise kohustust täita. Üksnes kostjal esinevate kohustuste olemasolu ei ole aluseks VÕS § 140 alusel kahju hüvitamise vähendamiseks. Juhul, kui kostjal oleks kohustus hüvitada hagejale kahju, oleks kostja käitumist arvestades ebaõiglane kahju hüvitamine täies ulatuses ja väljamõistetavat kahjuhüvitist oleks võimalik vähendada 50% ulatuses. Apellatsioonkaebuse põhjendused
4. Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja nõustub kohtu seisukohaga VÕS § 104 rakendamise osas, kuid leiab, et LKindlS § 48 lg 2 p 7 rakendamise aluseks on ka hooletus VÕS § 104 lg 3 mõistes. VÕS § 104 lg 2 mõttes on süüvormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-97-05 viidanud, et LKindlS § 48 lg 2 p 7 alusel tekib kindlustusandjal tagasinõudeõigus siis, kui sõidukijuht oleks õigusakte rikkudes süüliselt liiklusõnnetuse toimumise kohalt lahkunud. Isiku süü on tuvastatud 3.02.2010 maakohtus toimunud kohtuistungil, kus kostja väitis, et kui õnnetus juhtus, siis sõitis ta edasi ning ei peatunud, et muusika mängis kõvasti. Kostja sai aru, et avarii oli toimunud. Teise juhiga ta pärast vaidlusalust õnnetust ei rääkinud, kuid tuli pärast sündmuskohale tagasi. Süü olemasolu on maakohus tuvastanud. Kohus on osaliselt kohaldanud vääralt VÕS § 104, leides, et kostja teo puhul oli tegemist hooletusega, mitte raske hooletusega. Kostja väitega on tõendatud, et ta sai selgesti aru, et tekitas kahju ning ei asunud kannatanu isikut kindlaks tegema, vaid jätkas sõitu. Kostja ei kontrollinud ka kannatanu sõidukis viibinud isikute tervislikku seisundit ega veendunud selle heaolus peale liiklusõnnetuse toimumist, rikkudes sellega LE §-des 225-227 sätestatut. VÕS I kommenteeritud väljaande (lk 330-334) VÕS § 104 kohta antud kommentaaride kohaselt on raske hooletusega tegemist siis, kui ei järgita käibes vajalikku hoolsust olulisel määral. Objektiivselt tähendab see hoolsuse tavalise määra tunduvat ületamist, mistõttu käitumine peaks olema rikkujaga sarnasele inimesele mõistlikult vastuvõtmatu. Sellisteks juhtumiteks võiks pidada nt LE või tööohutusnõuete jämedat eiramist vedamisel. Seega võib LE rikkumist lugeda raskeks hooletuseks VÕS § 104 mõttes. Kohus viitas otsuses LE §-st 229 tulenevate nõuete rikkumisele. Nimetatud säte sätestab lisanõuded mopeedijuhile ja jalgratturile ning ei ole seega asjassepuutuv. Kohus asus seisukohale, et vaidlus puudus selles, et 17.10.2007 toimus liiklusõnnetus, mille põhjustas kostjale kuulunud ja kostja valduses olnud sõiduauto, mille tagajärjel tekkis varaline kahju OÜ-le S.. Samuti puudus vaidlus selles, et kostja tsiviilvastutus oli kindlustatud hageja juures ja et 4 hageja on kannatanule kahju hüvitanud. Seega on kohtu arvates asjas tõendatud kostja poolt teisele isikule varalise kahju tekitamine ning samuti asjaolu, et kostja on vastutav liiklusõnnetuse põhjustamise eest ja et hageja poolt hüvitatud kahju ulatus on 63 129 kooni ja 63 senti ning käsitluskulud on 4494 krooni. Seetõttu leidis kohus, et nimetatud kaalutlustel puudub kohtul vajadus anda hinnang erinevatele otsuses loetletud tõenditele sh. väärteoasjas nr 234,07,034409 tehtud otsusele kostja suhtes. Hageja on seisukohal, et nimetatud tõend tõendab isiku süülisust nii KarS kui VÕS mõttes ja seetõttu on vaja nimetatud tõendile anda hinnang. Eelnevalt nimetatud Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-97-05 järgi, mille kohus jättis otsuse tegemisel arvestamata, tekib kindlustusandjal LKindlS § 48 lg 2 p 7 järgi tagasinõudeõigus siis, kui sõidukijuht on õigusakte rikkudes süüliselt liiklusõnnetuse toimumise kohalt lahkunud. Väärteoasjas tehtud otsus tõendab otseselt isiku süüd LE § 227 tahtlikus rikkumises. Seega on kohus eiranud

§ 442

lg 8 ehk jätnud motiveerimata, miks ta ei arvestanud isiku süülisust tõendavat tõendit. Juhul, kui kostjal oleks kohustus hagejale kahju hüvitada, tuleks kohtu arvates arvestada kostja käitumist liiklusõnnetuse kohta tagasi tulles ning oma seletuskirju andes, ja hinnata selliselt, et kahju hüvitamine täies ulatuses oleks tema suhtes ebaõiglane ning väljamõistetavat kahjuhüvitist oleks võimalik vähendada 50% ulatuses. Seega on kohus asunud seisukohale, et kahjunõude väljamõistmine 50% ulatuses on siiski põhjendatud, kuid on jätnud otsuses väljaöeldu põhistamata, mis on tsiviilkohtumenetlusõiguse oluline rikkumine. Põhistus peab tuginema tõenditele või tõendatuks tunnistatud asjaoludele, mitte olema väljendatud arvamusena. Apellant palub uue otsusega hagi rahuldada ja kostjalt välja mõista 67 623 krooni 63 senti. Vastus apellatsioonkaebusele 5. Kostja palub jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused 6. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 17.03.2010 otsus tuleb tühistada ja asjas on võimalik teha uus otsus, millega hagi rahuldada

§ 657lg 1 p 2 alusel.

Poolte vahel puudub vaidlus, et 17.10.2007 toimus liiklusõnnetus, mille põhjustas kostja sõidukiga Opel reg.nr XXX XXX ja mille tagajärjel tekkis varaline kahju S. OÜ-le. Hageja hüvitas 28.12.2007 kannatanule tekitatud kahju 63 129 krooni 63 senti. Sellele summale lisandub LKS § 48 lg 3 kahjukäsitluskulud 4494 krooni. Vaidlust ei ole selles, et kostja lahkus sündmuskohalt.

§ 652

lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. LKS § 48 lg 2 p 7 alusel eeldab tagasinõude esitamine kindlustusandja poolt, et tuvastamist leiab muu hulgas sõidukijuhi lahkumine liiklusõnnetuse toimumise kohast õigusakte rikkudes süüliselt. Tulenevalt VÕS § 104 lg-st 2 on süü vormideks tahtlus, raske hooletus ja hooletus, kusjuures hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine (lg 3), raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine (lg 4) ja tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine (lg 5). Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu otsuse järeldusega, et kostja ei rikkunud liiklusõnnetuse kohalt lahkumisega õigusakte, kuna tema tegevus ei sisaldanud rasket hooletust ega tahtlust. Süü vorm ei oma süülise tsiviilvastutuse kohaldamisel LKS § 48 lg 2 p 7 alusel tähtsust, vaid iseloomustab õigusrikkumise raskusastet. Kostja ei vaidle vastu, et ta lahkus õnnetuse toimumise kohalt, kuid leiab, et ta saabus hiljem 5 sündmuskohale tagasi ja kostja käitumist saab seetõttu hinnata hooletusena VÕS § 104 lg 3 järgi. Ringkonnakohus kostja seisukohaga ei nõustu. LE §-d 225 ja 227 annavad sõiduki kui suurema ohu allika juhile kõrgendatud hoolsuskohustuse ehk juhised, kuidas sõiduki juht peab käituma. Kostja lahkumist sündmuskohalt ei saa tsiviilasjas kogutud tõendeid hinnates pidada hooletuseks VÕS § 104 lg 3 järgi. Kostja tegevusetus liiklusõnnetuse toimumise kohal, s.t lahkumine sealt on käsitletav raske hooletusena VÕS § 104 lg 4 mõttes. Nõustuda saab apellandiga selles, et kohtuotsus on vastuoluline, millega on rikutud

§ 436lg-s 1 otsusele esitatud seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudeid.

Maakohus jättis hagi rahuldamata, kuigi pidas õiglaseks kahjuhüvitise väljamõistmist 50% ulatuses, põhjendusel, et kostja tuli tagasi sündmuskohale. Nimetatud põhjendus ei tulene seadusest ja on ebaõige. Ringkonnakohus leiab, et asjas ei ole vaja uuesti hinnata tõendeid kahju suuruse osas, sest maakohus on tuvastanud kahju ja käsitluskulude suuruse kokku 67 623 krooni 63 senti. Ringkonnakohus leiab, et kostjal esinevate kohustuste olemasolu (õppemaks, liisingmaksed jm) ei ole aluseks VÕS § 140 alusel kahju hüvitamise vähendamiseks. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et asjas on võimalik teha uus otsus ja hagi rahuldada. Asjaolu, et kostja on 26.03.2009 tagaseljaotsusega temalt välja mõistetud summast täitmise käigus osa tasunud, kuulub arvestamisele otsuse edasise täitmise käigus. Menetluskulude jaotus Vastavalt

§ 173

lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus kuulub tühistamisele, tuleb

§ 173

lg 3 muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust ja jätta maakohtus kantud menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse rahuldamisel jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel apellandi, s.o kostja kanda.

Kohus selgitab, et

§ 174

lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

§ 174

lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Ulvi Loonurm Reet Allikvere Ele Liiv 6