← Eesti

3-09-747/38

Obsah (5)§ 194§ 31§ 88§ 193§ 33

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Virgo Saarmets ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. oktoober 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-0

§ 194

järgi saab kriminaalmenetluse alustamine tulla kõne alla alles kuriteo tunnuste sedastamisel kriminaalmenetluse ajendis. Seega ei ole sündmuste ajalise kulgemisega kooskõlas rääkida laskemoona ebaseadusliku käitlemisega seotud menetlustoimingutest teiste süüteoasjade (narkovedu ja mootorsõiduki juhtimisõiguseta juhtimine) menetlemisel tehtud toimingute kestel. Kriminaalmenetluse ajendiks võib olla kuriteoteade või kuriteole viitav muu teade, mis on esitatud suuliselt või kirjalikult (

§ 194lg 1, § 195 lg 2, § 197).

Seega ei oma tähendust kuriteost teadasaamise viis ja selle vormiline külg. Kuriteoteade iseenesest ei ole tõend ja selle saamiseks tuleb teate teinud isiku suhtes viia läbi sellised menetlustoimingud, mille tulemusena tõend saadakse (nt tunnistaja ülekuulamine). Hetkeks, kui kaebaja pidi asuma tegu lahendama, ei olnud ühtki menetlustoimingut seoses laskemoona ebaseadusliku käitlemisega kas väärteo- või kriminaalmenetluses läbi viidud. Segi ei tohi ajada haldusmenetluse ja süüteomenetluse toiminguid, millele kaebaja ei ole oma

  1. märtsi
  2. a seletuse andmisel tähelepanu pööranud. See omakorda näitab soovimatust talle antud tööülesannetesse süveneda; 2) distsiplinaarjuurdluse materjalide põhjal võib üheselt aru saada, et tegemist oli kaebaja emotsionaalsete, mitte seadusel põhinevate otsustega. Kaebaja
  3. märtsi
  4. a seletusest ilmneb, et tema pahameele teenis tema väljakutsumine teiste tööd tegema, kuigi ei narko- ega juhtimisõiguseta juhtimise asjas ei ole ta menetlustoiminguid teinud. Suhtumine kolleegidesse ja tööülesannete täitmisse jäi kaugele professionaalsest, seda enam, et kaebajat ei kutsutud välja mitte puhkepäeval, vaid valveajal; 3) toimunut kinni peetud isikute seisukohalt vaadates ei olnud menetlus kaebaja poolt läbi viidud mõistliku aja jooksul. Alates politseijaoskonda saabumisest kell 05.30 kuni 11.30-ni tegeles kaebaja kinni peetud isikutega vaid põgusalt ja kulutas enamuse aega vaidlusele kolleegidega. Kriminaalasi saadeti prokuratuuri alles
  5. veebruaril
  6. a, kuigi kaebaja
  7. märtsi
  8. a seletuse kohaselt ei olnud tegemist keerulise juhtumiga. Teenistusalased probleemid oleks saanud lahendada näiteks pöördumisega politseijaoskonna juhi või mõne teise kõrgema politseiametniku poole; 4) kaebaja headele töötulemustele vastandub tema keeruline isiksus, millega on püütud pikka aega leppida. Samas on politseiteenistuses isikuomadused samuti olulised. Kaebajale määrati kergeim distsiplinaarkaristus. Seejuures arvestati, et kriminaalmenetlus viidi lõpuni ning viivitus ei toonud kaasa raskeid tagajärgi. Samas täheldati kaebaja käitumisest tingitud pikka aega kestnud probleeme, mis antud juhul realiseerusid korralduste täitmata jätmises, menetlustoimingutega viivitamises ja töökohalt lahkumises. Karistus on proportsionaalne rikkumise raskuse ja iseloomuga.
  9. Tallinna Halduskohtu
  10. juuli
  11. a otsusega kaebus rahuldati ja vaidlustatud käskkiri tühistati. Kohtuotsuse põhjendused: 1) vaidlust pole selles, et kaebajal oli
  12. –
  13. veebruaril
  14. a valveaeg, mil ta pidi olema puhkeajal kättesaadav edasilükkamatute menetlustoimingute teostamiseks. Paide kriminaaltalituse komissar J. A. korraldusel kutsuti kaebaja edasilükkamatute 3

(12)3-09-747 menetlustoimingute teostamiseks
  1. veebruari
  2. a varahommikul politseijaoskonda. Kaebaja saabus sinna umbes kella 05.30 paiku. Kaebajat karistati distsiplinaarkorras selle eest, et ta pani
  3. veebruaril
  4. a valveuurija ülesandeid täites toime vääritu teo ja jättis oma teenistuskohustused nõuetekohaselt täitmata. Vaidlus on selle üle, kas distsiplinaarkaristuse määramine oli põhjendatud; 2) kaebaja ei pea karistuse määramist õiguspäraseks, leides eelkõige, et ebaseaduslikke korraldusi ei pea täitma. Ettekandes (tl 55) on kaebaja selgitanud, et varasemad toimingud oleksid pidanud olema vormistatud ja tema oleks saanud alustada abistamist toimingute jätkamisest. Ettekandest nähtuvalt keeldus kaebaja ka isikute kinnipidamise vormistamisest seisuga kell 05.35, sest isikud olid toimetatud politseijaoskonda tunduvalt varem ja neid ei oleks pidanud üldse arestimajja paigutama. Vastustaja omakorda ei leia, et korraldused oleksid olnud ebaseaduslikud. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttest saab järeldada, et isikute kinnipidamist ei nõutud narkootikumidega seotud süüteoasjas, vaid kinnipidamine oleks võinud osutuda võimalikuks laskemoona ebaseadusliku käitlemise asjas (tl 43). Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast (tl 46) ei nähtu otseselt seda, millised menetlustoimingutega seostatavad korraldused jäid kaebajal täitmata, kuid haldusasja materjalist tervikuna saab järeldada, et ülesandeks olid eelkõige edasilükkamatud menetlustoimingud laskemoona ebaseadusliku käitlemise asjas (tl 38, 40, 43, 58, 77); 3) eeldusel, et kaebaja kutsuti menetlema laskemoona käitlemisega seonduvat süütegu, nähtub politseiprefektile esitatud ettekannetest, et kaebaja jaoskonda saabumise ajal kuulas ülemkomissar N. S. parasjagu narkootikumidega seotud süüasjas tunnistajana üle A. S.. Politseijuhtivinspektor M. M. ettekandest nähtub, et ta näitas korrapidamisteenistuse ruumis kaebajale padruneid, millele järgnes kaebaja küsimus, et mida ta nende padrunitega teeb. Kaebaja oli seejärel läinud oma kabinetti ja M. M. alustas ettekande koostamist selle kohta, kuidas laskemoon politseijaoskonda sattus (tl 52). Korrakaitsetalituse vanemkonstaabel P. S. ettekandest nähtub, et mõne aja pärast tõi M. M. tema kätte ettekande padrunite leidmise asjaolude kohta ning palus selle viia kaebajale. Kaebaja ei olevat olnud ettekandega rahul ning lahkunud jaoskonnast (tl 53). Ka politseijuhtivinspektor K. O. ettekandest ilmneb, et ettekande koostamine toimus mõnevõrra hiljem ja pärast seda, kui kaebaja oli suundunud oma kabinetti. Selles osas asja materjalides sisulisi vastuolusid ei ole. Eelnevast järeldub, et jaoskonda saabudes ei oleks kaebajal olnud võimalik laskemoona ebaseadusliku käitlemise asjas koheselt edasilükkamatute menetlustoimingutega alustada.

§ 31

lg 3 kohaselt on edasilükkamatuteks menetlustoiminguteks isiku kahtlustatavana kinnipidamine, vaatlus, läbiotsimine ning kahtlustatava, tunnistaja või kannatanu ülekuulamine. Sama seadustiku § 193 lg 1 sätestab, et uurimisasutus alustab kriminaalmenetlust esimese uurimis- või muu menetlustoiminguga, kui selleks on ajend ja alus. Isikute ülekuulamine toimus paralleelselt narkootikumidega seotud süüteoasjas ning padrunite kui võimalike asitõendite vaatlusega oleks ilmselt saanud küll alustada, kuid menetlustoimingu lõpliku vormistamise korral oleks pidanud olema juures ka ettekanne padrunite leidmise kohta, isikute ülekuulamise protokollid või muu materjal, millega padrunite vaatlust seostada. Vaatlusel kui toimingul ei oleks sisulist tähendust, kui see ei oleks seostatav muu asjassepuutuva materjaliga. Vaatluse kui ühe edasilükkamatu menetlustoiminguga oleks aga olnud võimalik alustada siis, kui esitati ettekanne padrunite leidmise asjaolude kohta. Asjast nähtub, et kaebajale selgitati (võimaliku) esialgse ebaselguse järgselt, et nimetatud asjas ei ole veel (muid) toiminguid tehtud ja seega ei ole veel olemas ka (mahukamat) kriminaalasja materjali. Kaebaja pidas materjali (vähemalt esialgu või sel hetkel) siiski ebapiisavaks ning lahkus politseijaoskonnast, mida on talle karistuse määramise käskkirjas ka selgelt ette heidetud. Kaebaja omakorda põhjendas lahkumist vajadusega vahetada riided ning panna selga politseivorm. Kaebaja väitel jõuab ta jaoskonnast koju umbes 5 minutiga. Kaebaja selgituste kohaselt oli tema (ajutine) lahkumine struktuuriüksuse juhile näha, kuigi luba lahkumiseks otseselt ei antud, kuid samas ei antud ka 4

(12)3-09-747 korraldust majja jääda. Kui J. A. umbes 15 minuti pärast helistas ja kaebajat uuesti kutsus, tuli ta politseijaoskonda tagasi. Vaidlustatud käskkirjas on küll jaoskonnast lahkumist ühe etteheitena nimetatud, kuid asjast tervikuna ilmneb, et omavaheliste vaidluste ja erinevate arusaamade juures ei olnud see siiski kõige olemuslikum küsimus. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte p-st 5 võib isegi järeldada, et sisuliselt ei ole struktuuriüksuse juhi poolt kaebaja vahepealset lahkumist (riiete vahetamiseks) üldse ette heidetud. Pooltel on olnud ka erinevad arusaamad materjali vormistatuse korrektsusest või korrektsuse astmest, kuid ka see ei ole enam esmatähtis. Menetleja on menetlustoimingute teostamisel suhteliselt iseseisev ning asjast nähtuvalt ei olnud tegemist olukorraga, kus padruneid oleks tulnud vaadelda kiireloomuliselt. Samas ei pea sellest järeldama, et valveuurija lahkumine politseijaoskonnast oli täiesti korrektne tegevus, või siis et tuleks heaks kiita tema vahepealne (põhjendamatu) nõue kolleegidele vormistada seoses laskemoona ebaseadusliku käitlemise asjaga põhjalikum algmaterjal, kuid kokkuvõttes ei nähtu sellest tegevusest või tegevusetusest siiski edasilükkamatute menetlustoimingutega seonduvate korralduste täitmata jätmist ja lahkumist keset uurimistoiminguid, nagu seda on nimetatud käskkirjas. Uurimistoimingute ajaline järjestus on samuti menetleja otsustada ja näiteks ülekuulamisi ei ole kaebaja põhjendamatult pooleli jätnud; 4) kaebaja politseijaoskonda naasmise järgselt ei ole vastustajal tema tegevuse osas enam sisulisi etteheiteid olnud. Kaebaja ettekandest nähtuvalt kuulas ta vajalikud isikud üle ja selgitas välja kõik tõendamisele kuuluvad asjaolud ning kriminaalasi edastati
  1. veebruaril
  2. a ringkonnaprokurörile. Prokuratuuril ei ole kaebaja tegevusele seoses menetluse läbiviimisega etteheiteid olnud. Ette ei saa heita seda, et uurija jätab ühe või teise edasilükkamatu uurimistoimingu teostamata, kui ta ei pea seda õigustatuks ja kui need on tema menetluslikud otsustused; 5) ATS § 84 p 1 järgi on distsiplinaarsüütegu teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. Vastustaja on teinud käskkirja andmisel kaalutlusvigu, sest korralduste täitmata jätmist, menetlustoimingutega viivitamist ega teenistuskohustuste süülist täitmata jätmist seoses laskemoona ebaseadusliku käitlemise kohta alustatud menetlusega asjast ei nähtu. Seega ei ole kaebaja ATS § 84 p-s 1 sätestatud distsiplinaarsüütegu toime pannud ning käskkiri tuleb selles osas tühistada; 6) kaebajale on käskkirjas ette heidetud ka ATS § 84 p-s 3 ette nähtud vääritut tegu ehk süülist tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust. Käskkirja kohaselt puudus kaebajal soov aidata või teha koostööd teiste politseiametnikega, kellele ta valveuurijana appi kutsuti, ning, üritades luua väärkujutelma sellest, et temal takistati või tal ei olnud võimalik välja selgitada menetlusega seotud asjaolusid, eiras ta politsei põhiväärtusi, milleks on ausameelsus ja koostöö. Ka selles osas on vastustaja teinud käskkirja andes kaalutlusvigu, sest eelnevast nähtuvalt ei tehtud kaebajale kui valveuurijale ülesandeks kolleegide abistamist erinevate menetlustoimingute teostamisel nende menetluses olevates asjades. Kaebaja pidi teostama kõigepealt edasilükkamatuid uurimistoiminguid laskemoona ebaseadusliku käitlemisega seotud süüteoasjas ning seda pärast edasi menetlema, mida ta ka tegi ning mille tulemuste osas ei ole vastustajal ega prokuratuuril hiljem etteheiteid olnud. Väide, et kaebaja soovis luua ebaõiget ettekujutust eelnimetatud menetlusega seotud asjaoludest, jääb paljasõnaliseks. Koostöö ja ausameelsus on kahtlemata olulised väärtused, kuid vaidlustatud käskkirjast ei selgu, milles nende põhimõtete eiramine täpsemalt väljendus. Kolleegide vahelisi võimalikke vaidlusolukordi ja erimeelsusi ei saa pidada sellisteks teguriteks, mis seaksid kahtluse alla koostöö ja ausameelsuse põhimõtete järgimise. Ringkonnaprokurör M. Lunga on pidanud koostööd kaebajaga menetluslikes küsimustes väga heaks ja andnud kiitva hinnangu ka tema 5
(12)3-09-747 töökvaliteedile (tl 75). Seega ei ole kaebaja pannud toime ka ATS § 84 p-s 3 sätestatud distsiplinaarsüütegu ning käskkiri tuleb tühistada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. Lääne Politseiprefektuuri apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja jätta uue otsusega kaebus rahuldamata ning menetluskulud poolte kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kohus leidis, et kaebaja ilmumisel politseijaoskonda puudus esimese menetlustoimingu alustamiseks ja läbiviimiseks vajalik M. M. ettekanne padrunite leidmise kohta ning seetõttu ei olnud kaebajal võimalust asuda täitma oma tööülesandeid. Vastustaja kohtuga ei nõustu. Kriminaalmenetluse ajendiks võib olla kuriteoteade või kuriteole viitav muu teade, mis on esitatud suuliselt või kirjalikult. Tähtsust ei oma kuriteost teadasaamise viis (kirjalik või suuline teade) ja selle vormiline külg (ettekanne, avaldus, kaebus jne). Kuriteoteade iseenesest ei ole tõend ning tõendi saamiseks tuleb teate teinud isiku suhtes viia läbi sellised menetlustoimingud, mille tulemusena tõend saadakse (nt tunnistaja ülekuulamine). Distsiplinaarmenetluses ja kohtus antud kaebaja seletuste ning M. M. ja J. A. ettekannete kohaselt edastati teade süüteo toimepanemise kohta kaebajale suuliselt, mis on kooskõlas

sätetega. Ka kaebaja möönab, et ettekanne ei ole tõend

mõttes, ning on pakkunud ühe võimaliku toiminguna padrunite leidja ülekuulamise tunnistajana. Järelikult ei ole vaidluse põhituum ettekande esitamise ajas, sest selle hilisem esitamine ei oleks takistanud kaebajal asuda läbi viima menetlustoiminguid ning ettekande asemel võinuks padrunid leidnud politseiametniku üle kuulata. Kohus on arutlenud esmase menetlustoimingu – padrunite vaatluse - ning kuriteoteate üle, jättes kõrvale asjaolu, et politseijaoskonnas ootasid süüteo toime pannud isik ja võimalik tunnistaja, kes oli süüteo toime pannud isikuga ühes sõidukis. Vaadates toimunut nende seisukohalt, võib väita, et menetlus süüteoasjas ei olnud kaebaja poolt lõpuni viidud mõistliku aja jooksul. Politseijaoskonda saabumisest (kell 5.30) kuue tunni jooksul (kuni 11.30) tegeles kaebaja isikutega vaid põgusalt ning enamus ajast kulus vaidlustele kolleegidega. Ei esinenud ühtki takistust alustamaks menetlust kahtlustatava või tunnistaja ülekuulamisega. Ka kohus möönis, et menetlustoimingute järjekord ei ole oluline, ning sellega vastustaja nõustub. Kriminaalasi saadeti prokuratuuri alles

  1. veebruaril
  2. a, kuigi kaebaja enda seletuse kohaselt ei olnud tegemist keerulise juhtumiga. Isikute pikka ooteaega ei saa õigustada sellega, et kaebajale oli väljakutsumine ja talituse juhi antud juhised isiklikel põhjustel vastuvõetamatud. Teenistusalased probleemid saab lahendada muul moel, näiteks pöördumisega kõrgemate politseiametnike poole. Menetlusalune isik või tunnistaja ei ole vaidlustanud prefektuuri toiminguid, mis aga ei tähenda, et nende õigustega ei peaks menetleja arvestama. Väärteomenetluse seadustiku § 6 kohustab kohtlema menetlusosalisi väärikalt ja au haavamata ning tagama nende õigused. Kaebaja pidi menetlema asja esialgse informatsiooni ja materjalide põhjal. Seega pole väide nende puudulikkuse, mittenõuetekohasuse või vähesuse kohta asjakohane. Kohtus kaebaja kinnitas, et täiendavaid dokumente keegi juurde ei koostanud. Eelnevast järeldub, et tegemist oli pigem emotsionaalsete kui seadusel põhinevate kaebaja otsustega. Kaebaja
  3. märtsi
  4. a seletusest ja kohtuistungil antud ütlustest ilmneb selgelt, et tema pahameele teenis väljakutsumine teiste tööd tegema, kuigi narko- ega ka mootorsõiduki juhtimisõiguseta juhtimise asjas ei ole ta menetlustoiminguid teinud. 6

(12)3-09-747 Suhtumine kolleegidesse ja tööülesannetesse jäi kaugele professionaalsest, seda enam, et teda ei kutsutud välja mitte puhkepäeval, vaid valveajal. Kohus jättis need distsiplinaarjuurdluse käigus tõendamist leidnud asjaolud arvestamata. Küsimus ei ole uurimistoimingute ajalises järjestuses, sest nendest mitte kinnipidamist ei ole kaebajale ette heidetud. Kaebaja keeldus täitmast juhi korraldust ning lahkus, viidates mitteküllaldasele algmaterjalile ning soovimatusele teiste eest tööd ära teha, mis leidis distsiplinaarmenetluse käigus tõendamist; 2) õige pole kohtu seisukoht, et distsiplinaarjuurdluse käigus ei ole tõendatud kaebaja poolt väärkujutelma loomine sellest, et tal takistati või tal ei olnud võimalik välja selgitada menetlusega seonduvaid asjaolusid. Kaebaja kutsuti abistama politseiametnikke, kes viisid läbi politseioperatsiooni ning olid seotud teiste süüteoasjade menetlemisega. Koostöö seisnes talle antud korralduse täitmises viia läbi kriminaalmenetlus laskemoona ebaseadusliku käitlemise osas. Teised ametnikud olid seotud politseioperatsiooniga ning menetlustoimingutega teistes süüasjades. J. A. ettekandest nähtuvalt jäi töökäsi puudu. Väited, et kaebajale ei ole antud menetlemiseks dokumente, ta pidi kaua oma kabinetis ootama, ta ei mõistnud, mida ta peab padrunitega tegema, ei vasta tegelikult toimunule. Selline käitumine ei ole kooskõlas ausameelsusega. Kaebaja on moonutanud temal olnud teavet. Väited on ümber lükatud M. M., J. A. ja K. O. ettekannetega. J. A. andis kaebajale korduvalt selgitusi väljakutsumise põhjuste kohta ning teavet menetluse läbiviimise asjaolude kohta; 3) distsiplinaarmenetluse materjalide juurde lisatud kaebaja iseloomustus ei näita teda positiivsest küljest. Headele töötulemustele vastandub tema keeruline isiksus, millega on püütud pikka aega leppida; 4) kohus on analüüsinud, kas iga kaebajale etteheidetav rikkumine oleks võinud kaasa tuua tema karistamise. Antud juhul esines ühes käitumisaktis mitu erinevat tegu ehk rikkumist, mis kogumis väärisid karistamist; 5) kaebaja on esitanud vaid ühe temaga koos töötanud prokuröri antud iseloomustuse, mis kinnitab edukat koostööd konkreetselt selle prokuröriga. Seda hinnangut ei saa laiendada koostööle teiste prokuröridega. Arvestamata ei saa jätta ka J. A. ettekannet ning distsiplinaarjuurdluse materjalidele lisatud iseloomustust, mis kinnitab häid professionaalseid omadusi, kuid samas näitab kaebaja negatiivseid külgi; 6) kohtotsuses viidatakse käskkirja lakoonilisusele. Käskkirjas on kirjeldatud rikkumised, näidatud kvalifikatsioon, karistuse liik ja määr. Käskkirjas viidatakse distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttele ning prefekti otsusele, millega tutvumise kohta on kaebaja andnud allkirja 16. märtsil 2009. a, s.o samal päeval käskkirjaga tutvumise kohta allkirja andmisega. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-54-02 märkinud, et kui haldusakti motivatsiooni esitamine tervikuna oleks ebaproportsionaalne, tuleb haldusaktis ära tuua vähemalt põhimotiivid. Seetõttu ei ole karistamise käskkirjas korratud distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes tuvastatud ja analüüsitud seisukohta. Kohus jättis selle asjaolu tähelepanuta. 6. Kaebuse esitaja T. B. kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) kohtuotsus on õige ja selle tühistamiseks pole alust. Kohus, erinevalt varasematest institutsioonidest, on hinnanud kõiki seisukohti ja tõendeid, sh siiani vastuolulisi ja sisult erinevaid asjaolusid kinnitavaid tõendeid, ning jõudnud õiglasele otsusele, mis on esitatud arusaadavalt; 7
(12)3-09-747 2) kriminaalmenetluse ajendite olemasolu kohta padrunite ebaseaduslikku käitlemist puudutavas kuriteos oli samasugune informatsioon kuriteoteatest või kuriteole viitavast teatest esmalt M. M. ning seejärel kaebajal. Jääb arusaamatuks, miks on vaja kuriteoteadet edastada ühelt politseiametnikult teisele, kui neist üks oli juba tööl, sai ja pidi seda teadet analüüsima ning vastu võtma otsuse kriminaalmenetluse alustamisest või alustamata jätmisest. Sellele pole vastustaja jätkuvalt tähelepanu pööranud. Vastustaja arusaamist mööda pidi kaebaja padrunite kuritegu menetlema esialgse materjali ja informatsiooni põhjal, kuid sellest ei kaota tähendust juba teostatud toimingute (ka haldustoimingute) täpne vormistamine. Kohus märkis õigesti, et padrunite vaatlusel kui toimingul ei oleks sisulist tähendust, kui see ei oleks seostatav muu asjassepuutuva materjaliga. Vastustaja märgib ka ise, et padrunid leiti isiku läbivaatusel, pööramata tähelepanu asjaolule, et tegemist on

§ 88

kohaselt iseseisva menetlustoiminguga, mille teostamise järgselt on kriminaalmenetlus alustatud vastavalt

§ 193

lg-le 1; 3) kui vastustaja analüüsib menetluse lõpuleviimise aja seisukohast kaebaja tekitatud viivitust, on põhjendamatu jätta märkimata, et kuriteoteate esmane valdaja jättis teatele üldse reageerimata ning venitas menetluse aega veelgi pikemaks. Väide, et kaebajal ei olnud ühtegi takistust alustada menetlust kahtlustatava või tunnistaja ülekuulamisega, on vale, ning seda on kaebaja juba kohtuistungil selgitanud. Vastustaja viitab ülekuulamisele kui lihtsalt vormistamist vajavale toimingule. Kahtlustatavana ülekuulamisele eelneb aga kahtlustuse koostamine, mida on võimatu teha, kui on kindlaks tegemata kuriteo toimepanemise aeg, koht ja viis ning muud kuriteo tehiolud vastavalt

§-le 62.

§ 33

lg 1 kohaselt on kahtlustatav isik, kes on kuriteos kahtlustatavana kinni peetud, või isik, keda on piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises ja kes on allutatud menetlustoimingule. Seega on kahtlustuse esitamine võimalik alles siis, kui piisav alus isiku kahtlustamiseks on olemas. Vastustaja arvamus, et esimeseks menetlustoiminguks kriminaalasjas saab olla kahtlustatava ülekuulamine, ei ole õige, sest selline toiming eeldab alati tõendite kogumist. Kohatu on väide, et padrunite ebaseadusliku käitlemise kriminaalasi saadeti prokuratuuri alles kuue päeva möödumisel. Kiirmenetlust kohaldatakse 48 tunni jooksul, üldmenetlusele ei ole sätestatud tähtaega. Väita, et 2 päeva asemel 4 päevane (nädalavahetusel üldmenetluses toiminguid reeglina ei tehta) uurimine on liiga aeglane, pole kohane. Kriminaalmenetluse subjektide osavõttu, menetlustoimingute olemust ning põhjendamatut või põhjendatud kiireloomulisust või seadusele vastavust on kohtuistungil ja kohtuotsuses käsitletud. Kaebaja nõustub kohtu seisukohaga. Kohus järeldas õigesti, et menetluslikku otsustust ei saa uurijale ette heita. Distsiplinaarasi põhinebki sellel, et kellelegi kaebaja kui uurija menetlusotsustused ei meeldi ning väidetavalt viisid kaebaja valikud valede menetlusotsustusteni, kuid keegi pole öelnud, milline otsustus oli vale. Väidetavalt olid edasilükkamatud menetlustoimingud tegemata (korraldused täitmata), kuid pole viidatud, millised toimingud olid vastustaja arvates täitmata. Juhi ja alluva erinev arusaam ja arvamus, millele ei ole järgnenud vale otsustust või õigusvastast tagajärge, ei saa olla karistamise aluseks; 4) vastustaja väide kolleegide abistamise kohta on saanud selgituse kohtuotsuses, kus on ümber lükatud nn abistamise versioon, lahti on seletatud erinevad menetlused, millega konkreetne politseiametnik tegeles. Kaebaja märgib täiendavalt, et väärteomenetlust teostas korrakaitsepolitseinik (sellekohane väärteoprotokoll on lisatud vastusele), narkosüüteos tegi menetlustoiminguid K. O. ning ühe toimingu N. S. (tema töö seisnes tunnistaja ülekuulamises, kes protokollis ütlused omakäeliselt; protokoll lisatud vastusele), ebaseaduslikud padrunid leidnud M. M. ei ole osalenud ühegi menetlustoimingu protokollimises. See ei viita „töökäte puudusele“. Nimetatud politseiametnike võimekus ei ole nii madal, nagu seda esitatakse; 5) etteheidet kaebajal olnud teabe moonutamise kohta ei oska kaebaja millegagi sisustada, sest ta pole aru saanud, milliseks ta selle teabe moonutas. Ehkki M. M., K. O. ja J. A. on 8

(12)3-09-747 politseiametnikud, keda on teenistusaja jooksul distsiplinaarkorras karistatud (karistused on kustunud), ei ole vastustaja pööranud tähelepanu nende ja kaebaja ettekannete vastuolulisusele. K. O. ettekanne ei lükka midagi ümber, sest temaga kaebaja tol hommikul ei suhelnud. M. M. kaebaja omast erineva ettekande puhul pole arvestatud, et ta ei viibinud kogu aeg koos kaebajaga ning esitab asjaolusid kuuldu ning isikliku emotsiooni ja arvamuse pinnalt. J. A. ettekandes sisalduvad asjaolud on juba ammu ümber lükatud. Tema mure isikute kinnipidamise pärast on õigustatud, kuid pole jõutud arusaamiseni, et toiming tehti valesti nende endi poolt. Ühegi juhi poolt ei ole õige kasutada kaebajat tõendite fabritseerimise vahendina, keda saab allutada ebaseaduslike korralduste täitmisele; 6) vastustaja kinnitab jätkuvalt kaebaja keerulist isiksust. Need isikuomadused ei ole takistanud kaebajal alates
  1. aastast tegemast tööd erinevate inimestega (kannatanud, tunnistajad, kahtlustatavad, kaitsjad, prokurörid, kohtunikud jne) probleemivabalt. Kaebaja lisab vastusele iseloomustuse
  2. aastast. Vastustaja väitel ei saa ühe prokuröri arvamus laieneda koostööle teiste prokuröridega. Sama lähenemist tuleks arvestada ka kolleegide puhul - eriarvamus ja vaidlused ühe kolleegiga ei saa laieneda kogu kollektiivile.
  3. Kirjalikus menetluses avalduste ja seisukohtade esitamiseks määratud tähtajaks menetlusosalised täiendavaid avaldusi ja seisukohti ei esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Apellatsioonimenetluses käib jätkuvalt vaidlus selle üle, kas T. B. on Lääne Politseiprefektuuri
  5. märtsi
  6. a käskkirjaga nr 144p karistatud distsiplinaarsüütegude eest õiguspäraselt. Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega T. B. kaebuse rahuldamata jätmiseks alust.
  7. Asja materjalidest nähtub, et
  8. veebruaril
  9. a esitas politseiprefektile ettekande (tl 57) Paide kriminaaltalituse politseijuhtivinspektor K. O.,
  10. veebruaril
  11. a esitasid ettekanded (tl 50-51 ja tl 52) Paide kriminaaltalituse komissar J. A. ja Paide kriminaaltalituse politseijuhtivinspektor M. M.,
  12. veebruaril
  13. a esitas ettekande (tl 53) Paide politseijaoskonna korrakaitsetalituse vanemkonstaabel P. S.. Lääne Politseiprefektuuri
  14. veebruari
  15. a käskkirjaga nr 77t algatati distsiplinaarjuurdlus Paide kriminaaltalituse politseijuhtivinspektor T. R. poolt kriminaalasjas nr 09250000254 menetlustoimingute tegemata jätmise asjaolude uurimiseks (tl 45).
  16. märtsil
  17. a esitas politseiprefektile distsiplinaarjuurdluse asjaolude kohta ettekande (tl 54-56) T. R. ning
  18. märtsil
  19. a esitas J. A. käskkirjaga nr 77t distsiplinaarjuurdluse läbiviijaks määratud Lääne Politseiprefektuuri politseikontrolli büroo vanemkomissar M. M. vastused (tl 58) T. R. ettekande lõpus sisalduvatele seisukohtadele.
  20. märtsil
  21. a on koostatud distsiplinaarjuurdluse kokkuvõte (terviktekst tl 69-74), millel on politseiprefekti
  22. märtsi
  23. a resolutsioon „Määran T. R. distsiplinaarkaristuse noomitus“. Politseiprefekti
  24. märtsi
  25. a käskkirjaga (tl 46) karistati T. R. vääritu teo ja teenistuskohustuste süülise mittenõuetekohase täitmise eest distsiplinaarkorras noomitusega. Käskkirja alusteks on märgitud
  26. märtsi
  27. a distsiplinaarjuurdluse kokkuvõte ja politseiprefekti
  28. märtsi
  29. a otsus. Nii distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtet kui ka käskkirja tutvustati T. R. allkirja vastu
  30. märtsil
  31. a (vt tlk 46 pöördel ja tlk 74 pöördel). 9
(12)3-09-747
  1. Apellatsioonkaebuses peetakse alusetuks halduskohtu etteheidet distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja lakoonilisuse kohta, leitakse Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-54-02 motivatsiooni tervikuna esitamise ebaproportsionaalsuse korral haldusaktis vähemalt põhimotiivide äratoomise vajaduse kohta väljendatud seisukohale viidates, et kohus pidanuks asjaolud selgitama ja käskkirja õiguspärasust hindama käskkirja alusena näidatud distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttele tuginedes, samuti leitakse, et kohus on jätnud mitmete distsiplinaarjuurdluse käigus tõendamist leidnud asjaoludega arvestamata. Vastustaja arvates on kohus põhjendamatult analüüsinud, kas iga kaebajale etteheidetav rikkumine oleks võinud kaasa tuua tema karistamise, sest vastustaja hinnangul esines ühes käitumisaktis mitu erinevat tegu ehk rikkumist, mis kogumis väärisid karistamist. Ringkonnakohus vastustaja seisukohtadega ei nõustu.
  2. Vastustaja viide Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-54-02 väljendatud seisukohtadele ei ole käesolevas asjas asjakohane, sest seaduses on distsiplinaarkaristuse vormistamisele sätestatud konkreetsed nõuded, millele vaidlustatav käskkiri ei vasta. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 11 lg 2 p 3 kohaselt tuleb dokumenti, millega vormistatakse distsiplinaarkaristus, kohustuslikult kanda muuhulgas vähemalt süüteo, samuti karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjeldus. Distsiplinaarsüüteoks saab olla teenistuja konkreetne tegu või tegevusetus, mille kirjeldus tuleb obligatoorselt karistuse määramise käskkirjas välja tuua. Vaidlustatud käskkirjas süüdistatakse kaebajat üldsõnaliselt
  3. veebruaril
  4. a soovi puudumises aidata või teha koostööd teiste politseiametnikega, väärkujutelma loomises, politsei põhiväärtuste – ausameelsus ja koostöö – eiramises, valetamises või muus ebaaususes, kriminaaltalituse juhi antud korralduste täitmata jätmises, osavõtmatuses, tööülesannetega kurssi viimise ja menetlustoimingute läbiviimisega viivitamises ning tööülesannete täitmiselt koju lahkumises. Käskkirjast ei selgu, millistes kaebaja konkreetsetes tegudes koostöösoovi puudumine, väärkujutelma loomine, politsei põhiväärtuste eiramine, valetamine või muu ebaausus väljendus, millised kriminaaltalituse juhi korraldused jäid täitmata ning milles seisnes ning mis ajal leidis aset tööülesannete täitmisega viivitamine. Sedavõrd üldsõnaliste ja ebamääraste süüdistuste põhjal ei saa kohus distsiplinaarkaristuse määraja kaalutlusotsuse õiguspärasust kontrollida. Samuti ei saa kohus distsiplinaarjuurdluse käigus kogutud materjalide, väidetavalt tuvastatud asjaolude või kohtumenetluse käigus vastustaja antud seletuste põhjal asuda distsiplinaarsüütegusid ise sisustama ning selle põhjal otsustama, kas teenistujale määratud karistus on vastavuses süüteo (süütegude) raskuse, toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega, nagu seda nõuab TDVS § 8 lg
  5. Kohus ei asenda distsiplinaarkaristuse määrajat, vaid kontrollib tema kaalutlusotsuse õiguspärasust. See aga eeldab selgust, millise süülise teo või tegude eest on otsustatud teenistujat karistada.
  6. Vastustaja arusaama kohaselt pidanuks halduskohus kaebaja karistamise käskkirja õiguspärasuse kontrollimiseks pöörduma käskkirja andmise aluseks märgitud distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte poole. Nimetatud kokkuvõttes puuduvad distsiplinaarjuurdluse käigus tuvastatud asjaolud ning distsiplinaarsüütegude kirjeldamise osas (vt kokkuvõtte lk 12) ei sisalda kokkuvõte enamat kui käskkiri, mille sisu on toodud käesoleva otsuse p-s
  7. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte lk-del 1-10 on toodud J. A., M. M., K. O., P. S., T. R. ettekannete ning selles ettekandes sisalduvate 10
(12)3-09-747 seisukohtade kohta J. A. poolt antud kommentaaride sisu, lk-del 10-11 kajastatakse T. R. iseloomustust ja kirjeldatakse tema käitumise puudujääke, mis põhjustavad tema ja teiste Paide politseijaoskonna töötajate vahel pingeid, lk-l 12 sisaldub distsiplinaarsüütegude eespool juba viidatud kirjeldus ja kvalifikatsioon ning kergendava asjaoluna märgitu, et kriminaalasi nr 09250000254 edastati ringkonnaprokurörile
  1. veebruaril
  2. a ja kõik tõendamist vajavad asjaolud selgitati T. R. poolt välja ning seega puudub T. R. tegevuses raske tagajärg kriminaalasja menetluse seisukohalt. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttest ei selgu, millised distsiplinaarsüüteo asjaolud luges juurdluse läbiviija kokkuvõtte koostamise aluseks olnud ja selles viidatud materjali (ettekannete) põhjal tuvastatuks. Seega, isegi kui nõustuda seisukohaga, et distsiplinaarsüüteo(tegude) täpsema kirjelduse ning distsiplinaarmenetluse käigus tuvastatud asjaolude selgitamiseks ja kontrollimiseks tuleks kohtul pöörduda distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte poole, ei oleks see käesolevas asjas võimalik, kuna kokkuvõte neid ei sisalda.
  3. Ekslik on vastustaja arusaam, et kohus ei pea distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas mitme rikkumise kirjeldamise korral iga rikkumist eraldi analüüsima. Mitme süüteo üheaegsel esinemisel tuleb nii karistuse määrajal kui ka kohtul hinnata iga süütegu eraldi. Distsiplinaarsüütegude kogumi puhul karistuse määramise käigus iga teo eraldi hindamine on oluline, sest distsiplinaarkaristuse määramise kohtuliku kontrolli tulemusena võib selguda, et osa distsiplinaarmenetluses süüks arvatud tegudest ei ole tegelikult tõendamist leidnud. Isikule mitme teo eest distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas ka ainult ühe süüteo alusetu omistamine võib mõjutada talle määratud distsiplinaarkaristuse raskust. Süütegude kogumis mõne teo alusetu omistamise korral võib kaalutlusotsus olla õigusvastane ka siis, kui isikule on määratud karistuseks noomitus, sest asjaolude õige tuvastamise ja õiguspärase kaalutlemise korral võib karistuse määramise õigust omav isik jõuda ka järeldusele, et tegu ei vääri karistamist, ning karistuse määramisest loobuda.
  4. Vaidlustatud käskkirjas on kaebajale muu hulgas süüks arvatud tööülesannetega kurssi viimise ja menetlustoimingute läbiviimisega viivitamist. Käskkirjast jääb mulje, et
  5. veebruari
  6. a varahommikul edasilükkamatute menetlustoimingute teostamiseks teenistusse kutsutud kaebaja oli pärast teenistusse saabumist tegevusetu ja lahkus teenistusest koju. Apellatsioonkaebuses leitakse, et kaebaja pidanuks koheselt pärast politseijaoskonda jõudmist alustama kahtlustatava või tunnistaja ülekuulamisega, ning märgitakse, et politseijaoskonda jõudmisest (kell 5.30) kuue tunni jooksul (kuni 11.30) tegeles kaebaja politseijaoskonda toimetatud isikutega vaid põgusalt ning enamus aega kulus vaidlustele kolleegidega. Kaebaja
  7. märtsi
  8. a ettekandest nähtub, et talle helistati kell 04.56, politseijaoskonda jõudis ta kell 5.35; ta asus asjaolusid selgitama, talle näidati padruneid, umbes kella 06.15 toodi talle M. M. ettekanne; pärast vestlust J. A. käis ta kodus riideid vahetamas; naasmisel andis M. M. talle üle S. A. võetud mobiiltelefoni, rahakoti, sõiduauto võtmed, padrunid ja M. M. koostatud ettekande; ta otsis internetist üles relvaseaduse ja avas protokolli; uuris, kas arestimajas viibivate isikute kinnipidamise kohta on koostatud dokumendid; vestles prokuröri abiga; alustas kahtlustuse koostamist; vestles korduvalt prokuröriga; käis kinnipeetud sõidukit üle vaatamas; sai K. O. A. S. seletuse; käis arestimajas kuriteo asjaolusid selgitamas; otsustas, et mõlemad isikud tuleb arestimaja ruumidest toimetada uurija kabineti ukse taha; S. A. ülekuulamine algas kell 10.15-st ja lõppes kell 10.55 ning tema suhtes kohaldati pärast kahtlustatavana ülekuulamist tõkendit elukohast mittelahkumise kohta; saanud J. A. loa kinnipeetud sõiduk tagastada, andis ta S. A. juhiloa, 11
(12)3-09-747 rahakoti ja mobiiltelefoni; läks koos S. A. sõiduki juurde, kus oli väljaviimist vajav koer; pärast kabinetti naasmist juhatati tema juurde A. S., kelle suhtes oli väärteoprotokolli koostamine M. H. poolt selleks ajaks lõpetatud; A. S. kahtlustatavana ülekuulamine algas kell 11.20 ja lõppes kell 12.05; ka tema suhtes kohaldas kaebaja tõkendina elukohast lahkumise keeldu; seejärel läks kaebaja S. A. kasutuses olnud auto juurde ning S. A. ja A. S. lahkusid autoga, kasutades järele kutsutud juhtimisõigusega isiku abi. Selline sündmuste jada ei kinnita apellatsioonkaebuse väidet kuue tunni jooksul vaid põgusalt jaoskonda toimetatud isikutega tegelemise kohta. Kui käskkirjas on rikkumisena silmas peetud nende isikute ülekuulamata jätmist ajavahemikus 05.30 kuni 07.15, mil kaebaja naasis politseijaoskonda, pole sellise käitumise hindamine teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmisena iseenesest välistatud, kuid käskkirjas etteheidetavate tegude ebamäärasust ja kontrollimatust arvestades ei saa politseiprefekti kaalutlusotsust pidada õiguspäraseks. Lauri Madise Virgo Saarmets Ruth Virkus 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.