KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, liikmed Virgo Saarmets ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 10. juuni 2010, Tallinn Haldusasj

) § 28 lg-s 10 kehtestatud taotluse esitamise tähtaega ja seetõttu ei ole H. P. täidetud

-s sätestatud tingimused õppelaenu osaliseks kustutamiseks.

1. H. P. esitas 11.11.2009 Tartu Halduskohtule kaebuse Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks kustutama osaliselt kaebaja õppelaen vastavalt Korrale ning taotles riigi
2. aasta teise 3-09-2619 lisaeelarve seadusega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (Lisaeelarve seadus) § 22 põhiseadusevastaseks tunnistamist. Tartu Halduskohus saatis 13.11.2009 määrusega haldusasja kohtualluvuse järgi menetlemiseks Tallinna Halduskohtule. Tallinna Halduskohus võttis 13.01.2010 määrusega menetlusse H. P. kaebuse taotlusega kohustada Sotsiaalkindlustusametit vaatama läbi kaebaja 29.09.2009 taotlus õppelaenu osaliseks kustutamiseks. Kaebuse põhjendused: 1) Vastustaja keeldumine õppelaenu osalisest kustutamisest ei ole põhjendatud. Kaebaja vastas Korra § 3 lg-s 1 sätestatud tingimustele: õppekava täitmine nominaalaja jooksul ja alla 5-aastase lapse kasvatamine. Taotlus oli esitatud Korrale tuginedes ning vastustaja kohustus avaldust menetlema, mitte seda tagastama, sest Kord oli Riigi Teatajas avalikult kättesaadav ja kandis märget „kehtiv“. Riigi Teataja on kohaks, kust isikul peab olema võimalus saada küllaldasi viiteid asja suhtes kohaldatavate õigusnormide kohta (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-66-05, 3-4-1-10-03 ja 34-1-13-03). Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-15-06 tulenevalt on isikul õigus menetluse lõpuleviimisele avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel. 2) Kaebaja võttis õppelaenu 30.05.2008, mil

võimaldas pärast õppekava nominaalaja jooksul täitmist ning lapse sünni korral taotleda õppelaenu osalist kustutamist. 01.07.2009 jõustunud

uus redaktsioon võttis kaebajalt selle võimaluse. Lapse saamise otsus oli kaebaja jaoks pikalt kaalutletud ning õppelaenu osalise kustutamise võimalus oli määrava tähtsusega, miks kaebaja nägi vaeva, et õppekava nominaalaja jooksul täita. Kaebaja võttis õppelaenu õppemaksu tasumiseks. Kui õppelaenu võtmise hetkel poleks olnud tagatud võimalust tingimuste täitmisel õppelaenu osalist kustutamist taotleda, oleks kaebaja läinud kooli kõrvalt tööle, mis poleks võimaldanud õppekava nominaalaja jooksul täita. Kaebaja uskus seaduse sellisel kujul kehtimajäämisse. 3) Riik on

muutes rikkunud õiguspärase ootuse printsiipi ning seadusemuudatuse mõju on kaebajale tagasiulatuv, sest kaebajal puudub võimalus oma käitumist minevikus muuta – puudub võimalus jätta õppelaen võtmata ning minna õppemaksu tasumiseks tööle. Kaebaja ootus, et õppelaenu tagasimaksmise ning õppelaenu osalise kustutamise kord jäävad kehtima kuni 2008. a võetud õppelaenuga kaasnevate õiguste realiseerimiseni vastavalt õppelaenu võtmise hetkel kehtinud

versioonile, oli põhjendatud. Kaebaja asus oma õigusi realiseerima juba õppides, tehes kõik endast sõltuva, et tal oleks võimalik õppekava nominaalaja jooksul täita. Lapse sündides täitis kaebaja tingimuse osalise õppelaenu kustutamiseks. 4) Põhiseadusega on vastuolus Lisaeelarve seaduse § 22 p 4, millega tunnistati kehtetuks

§ 18

lg-d 51-57, ja p 7, mille kohaselt täiendati

§ 28lg-ga 10.

Nimetatud sätete kehtetuks tunnistamisega ja täiendamisega loobus riik üle võtmast kaebaja laenukohustust krediidiasutuse ees lapse kohta 50% ulatuses. Selline loobumine rikub õiguspärase ootuse printsiipi, mille kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt ebasoodsas suunas. Riik ei võimaldanud kaebajal õppelaenu võttes ette näha, et seadusega tagatud õigusest võib ilma jääda. 4. Sotsiaalkindlustusamet palus jätta kaebuse rahuldamata. Kuni 30.06.2009 kehtinud

redaktsiooni § 18 lg 51 kohaselt oli ühel kuni 5-aastast last kasvataval vanemal, kes elab Eestis püsivalt välismaalaste seaduse või Euroopa Liidu kodaniku seaduse tähenduses või on resident tulumaksuseaduse tähenduses ja kes on lõpetanud õppe

§ 15

lg-s 1 või 2 nimetatud õppeasutuses seoses õppekava täitmisega täies mahus, õigus taotleda riigi poolt tagatud õppelaenu summa tagasimaksmata osa (v.a intressid) kustutamist.

§ 28

lg 10 kohaselt menetletakse kuni 01.07.2009 kehtinud § 18 lg-s 51 nimetatud isiku õppelaenu osalise kustutamise taotlust, mis on krediidiasutusele esitatud enne 01.07.2009, ning see kustutatakse taotluse esitamise het2

§ 28lg-s 10 kehtestatud taotluse esitamise tähtaega.

Sellest tulenevalt ei ole kaebajal

-s sätestatud tingimused õppelaenu osaliseks kustutamiseks täidetud. Seetõttu on õppelaenu osalisest kustutamisest keeldumine põhjendatud. Õigusaktide õiguspärasuse kohta ei saa vastustaja võimude lahususe põhimõttest tulenevalt seisukohta anda. 5. Tallinna Halduskohus jättis 05.03.2010 otsusega kaebuse rahuldamata. 1) Kaebaja esitas taotluse õppelaenu osaliseks kustutamiseks 29.09.2009, tuginedes taotluse esitamisel Korrale. Kaebaja esitas kohtule ka 28.09.2009 tehtud Korra elektroonilise väljatrüki Riigi Teatajast (tl 8), millel on redaktsiooni kehtivuse lõpu märge „Hetkel kehtiv“. Sellest tulenevalt võis kaebaja vastustajale taotluse esitamise ajal põhjendatult eeldada, et Kord kehtib. Samas nähtub Korra preambulast, et see kehtestati

§ 18lg 51 alusel, mis oli seega volitusnorm Korra kehtestamiseks.

2) Kuni 30.06.2009 kehtinud

§ 18

lg 51 sätestas: „Kuni 5-aastast last kasvataval ühel vanemal, kes elab Eestis püsivalt välismaalaste seaduse või Euroopa Liidu kodaniku seaduse tähenduses või on resident tulumaksuseaduse tähenduses ja kes on lõpetanud õppe käesoleva seaduse § 15 lõikes 1 või 2 nimetatud õppeasutuses seoses õppekava täitmisega täies mahus, on õigus taotleda riigi tagatud õppelaenu summa tagasimaksmata osa (välja arvatud intressid) osalist kustutamist. Õppelaenu osalise kustutamise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus.“ Kaebaja täitis õppelaenu osalise kustutamise taotlemiseks vajalikud eeldused 17.08.2009 ning esitas vastava taotluse 29.09.2009. Lisaeelarve seaduse § 22 p-ga 4 tunnistati

§ 18lg-d 51-57 alates 01.07.2009 kehtetuks.

Delegatsiooninormi kehtetuks tunnistamisega alates 01.07.2009 tuleb lugeda kehtivuse kaotanuks ka Kord, mistõttu tähtsust ei oma asjaolu, millal tegi elektrooniline Riigi Teataja Lisaeelarve seadusest tuleneva muudatuse Korra kehtivuse lõpu märkes. Vaidlus puudub selle üle, et Lisaeelarve seadus on ettenähtud korras Riigi Teatajas avaldatud. 3) Lisaeelarve seaduse § 22 p-ga 7 täiendati

§ 28mh lg-ga 10 järgmises sõnastuses: „Kuni 2009.

aasta

1. juulini kehtinud § 18 lõikes 51 nimetatud isiku õppelaenu osalise kustutamise taotlust, mis on krediidiasutusele esitatud enne
2. aasta
3. juulit, menetletakse ja tema õppelaenu kustutatakse taotluse esitamise hetkel kehtinud korras.“ Nimetatud redaktsioonis kehtis

§ 28

lg 10 nii kaebaja poolt taotluse esitamise kui ka selle läbivaatamata jätmise ajal.

§ 28

lg-st 10 tuleneb, et kuni 5-aastast last kasvatava vanema õppelaenu osalise kustutamise taotlust on võimalik menetleda ning õppelaenu kustutada vaid juhul, kui see on krediidiasutusele esitatud enne 01.07.2009. Kaebaja täitis õppelaenu osalise kustutamise eeldused ning asus oma õigust õppelaenu kustutamiseks realiseerima alles pärast

§ 18lg 51 kehtivuse kaotamist.

Korra § 3 lg 5 järgi esitatakse taotlus ja taotlusele lisatud dokumendid Sotsiaalkindlustusametile krediidiasutuse kaudu, kellega isik on sõlminud õppelaenulepingu. Kaebaja esitas taotluse otse vastustajale. Kuna kaebaja esitas taotluse vastustajale pärast

§ 28

lg-s 10 sätestatud tähtaega, jättis vastustaja põhjendatult taotluse

§ 28lg-le 10 tuginedes ning HMS § 14 lg 5 ning lg 6 p 1 alusel läbi vaatamata.

4) Kaebaja leidis, et Lisaeelarve seaduse § 22 p-d 4 ja 7 rikuvad tema õiguspärast ootust, mistõttu tuleks need tema osas kohaldamata jätta. Tekkinud õiguspärast ootust on kaebaja põhjendanud sellega, et tal puudub võimalus oma käitumist minevikus muuta – jätta õppelaen võtmata ning minna õppemaksu tasumiseks tööle. Kohus märgib, et kuni 5-aastast last kasvatava vanema 3

§ 18

lg-d 51-58 lisati

21.04.2004 vastu võetud Eesti Vabariigi haridusseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse §-ga

1. Seaduseelnõu seletuskirjast nähtuvalt on eelnõu koostajad õppelaenu kustutamise eesmärki selgitanud järgnevalt: „Lapse sünni ja kasvatamisega kaasnevad perele täiendavad kulutused. Õppelaenu tagasimaksmise kohustus suurendab veelgi väljaminekuid ning muudab noorte lastega perede majandusliku olukorra pingeliseks. Õppelaenu osalise kustutamise eesmärgiks on seega ennetada ja leevendada noorte lastega perede majanduslikke raskusi.“ Seaduseelnõu seletuskirjast ei nähtu, et seadusandja eesmärk oleks õppelaenu osalise kustutamise taotlemise võimaluse ellukutsumisel olnud suurendada kõrgharidust omandavate inimeste arvu, õppelaenu võtjate hulka, sündimust või õppekava täitmist nominaalaja jooksul. Seetõttu ei saanud kaebajal eraldi õppelaenu võtmisest, õppekava nominaalajaga täitmisest ega ka pere juurdekasvu planeerimisest tekkida veel õiguspärast ootust õppelaenu osaliseks kustutamiseks. Kaebaja õiguspärane ootus õppelaenu osalisele kustutamisele sai tekkida alles pärast lapse sündi. Vaidlus puudub selle üle, et kõik õppelaenu osalise kustutamise eeldused täitis kaebaja alles siis, kui õppelaenu osalist kustutamist võimaldav regulatsioon enam ei kehtinud. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on otsuses 3-4-1-20-04 leidnud: „Õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist – seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda. Otsus selle kohta, milliseid reforme läbi viia ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on seadusandja pädevuses.“ Käesoleval juhul oli seadusandja
2. a väljendanud õppelaenu osalise kustutamise taotlemise võimalusega soovi toetada noorte lastega perede majanduslikku olukorda.
3. a kujundas seadusandja regulatsiooni vastavalt muutunud oludele ümber. Lisaeelarve seaduse eelnõu seletuskirjast nähtub, et „vajaduse muudatuste järele on tinginud erakorraline olukord Eesti majanduses“. Sellega väljendas seadusandja vajadust muutunud olude tingimustes kõnealuse soodustuse andmine lõpetada. Eeltoodust lähtudes ei ole Lisaeelarve seadus vastuolus põhiseadusega ning puudub alus Lisaeelarve seaduse § 22 p-de 4 ja 7 kohaldamata jätmiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4. H. P. palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. Menetluskulud palutakse jätta vastustaja kanda. Kaebaja jäi juba halduskohtus esitatud seisukohtade juurde, lisades järgmist: 1) Õiguskindlusele vastab olukord, kus riik ei kehtesta uusi regulatsioone meelevaldselt ja nö üleöö. Käesoleval juhul võeti Lisaeelarve seadus vastu 18.06.2009 ja sellega vastuvõetud muudatused jõustusid 27.06.
5. Selleks ajaks oli kaebaja juba kaheksandat kuud rase. Kaebajal oli selle ajani teadmine, et lapse sündides täidab ta Korras kehtestatud tingimuse, mis võimaldab taotleda õppelaenu osalist kustutamist. Esimese tingimuse – lõpetada kool nominaalaja jooksul – täitis kaebaja 16.06.
6. Seega asus kaebaja juba enne seaduse muudatust oma õigusi realiseerima, tehes kõik endast sõltuva, et täita kehtivad tingimused õppelaenu kustutamiseks. Seaduse muudatuse mõju on kaebaja suhtes tagasiulatuv, sest kaebajal puudub võimalus oma käitumist minevikus muuta – puudub võimalus jätta õppelaen võtmata ja minna õppemaksu tasumiseks tööle. Seaduse muudatuse hetkel ei olnud kaebajal võimalik lükata ka lapse saamist edasi, seega muutus seadusega tagatud õiguse kadumisega kaebaja majanduslik olukord keerulisemaks. Seaduse muudatus jõustus 27.06.2009 ja hakkas kehtima 01.07.
7. Isegi kõige parema tahtmise ja ettevalmistuse korral ei oleks isikul olnud võimalik oma elu nii kiiresti ümber korraldada. 2)

alusel välja antud Korra kohaselt oli võimalik taotleda õppelaenu kustutamist isikutel, kes olid õppekava täitnud nominaalaja jooksul ning kes kasvatasid kuni 5-aastast last. Seega oli 4

-st ei selgu, et õppelaenu osalist kustutamist saavad taotleda majandusraskustes noorte lastega pered. 3) Riigil oli kohustus soodustuse andmise hetkel kaaluda kõiki seisukohti ja võimalusi. Olukorras, kus riigil ei olnud võimalik pikema aja jooksul tagada soodustuse kestma jäämist, oleks riik pidanud kas soodustuse andmisest loobuma või kehtestama soodustuse andmisele teistsuguse korra. Kuid riik otsustas soodustuse andmise just selliselt nagu see oli kehtestatud

-s ja Korras. Kui riik leiab, et raskel ajal ei ole vaja inimesi aidata, ning muudab seadusi sisuliselt üleöö, pannes õppelaenu võtnud pered keerulisse olukorda, siis peaks olema ka inimesel võimalus rasketele aegadele viidates loobuda riigi ees olevate kohustuste täitmisest, nt otsustab isik, et ei maksa makse kuni majandusliku olukorra paranemiseni.

1. Sotsiaalkindlustusamet palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palutakse jätta kaebaja kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle rahuldamiseks ja halduskohtu otsuse tühistamiseks.
3. Isikul on õigus seadusest tulenevale õigusele/soodustusele vaid juhul, kui ta vastab selleks seaduses toodud tingimustele. Ajal, mil kehtis

§ 18

lg 51, mis võimaldas kooli nominaalajaga lõpetanud ja alla 5-aastast last kasvataval vanemal taotleda õppelaenu osalist kustutamist riigi poolt, ei vastanud kaebaja selles sättes toodud tingimustele, seega puudus tal õigus õppelaenu osalisele kustutamisele. Ajaks, mil kaebaja vastas viidatud sättes toodud tingimustele (pärast lapse sündi), oli see tunnistatud juba kehtetuks. Seega ei ole kaebajal kunagi olnud õigust taotleda riigi poolt õppelaenu osalist kustutamist. See, et kaebaja täitis lapse sünniga

§ 18

lg-s 51 toodud tingimused, ei anna talle õigust nõuda kehtetu seaduse kohaldamist tema suhtes. Haldusorganil tuleb haldusakti andmisel ja toimingu sooritamisel lähtuda kehtivast õiguskorrast (HMS § 54 ja § 107 lg 1), seetõttu jättis vastustaja põhjendatult kaebaja taotluse läbi vaatamata. Viide Riigikohtu halduskolleegiumi 05.04.2006 otsusele nr 3-3-1-15-06 ei anna alust kaebuse rahuldamiseks, sest ka Riigikohus leidis selle lahendis, et isikul on õigus menetluse lõpuleviimisele avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel (samale seisukohale on asunud ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 17.03.1999 otsuses nr 3-4-1-2-99 ja Riigikohtu halduskolleegium 20.06.2000 otsuses nr 3-3-1-30-00). Kaebaja esitas taotluse 29.09.2009, seega ajal, mil

§ 18lg 51 oli kehtetu.

Halduskohus leidis õigesti, et

§ 18

lg 51 kehtetuks tunnistamisega kaotas kehtivuse ka Kord ja seda olenemata asjaolust, kas Riigi Teataja elektrooniline versioon sisaldas nimetatud õigusakti kohta õiget kehtivuse märget või mitte. Ainuüksi vastav märge elektroonilises Riigi Teatajas ei muuda tegelikult kehtetut õigusakti kehtivaks. 10. Kaebaja on leidnud ekslikult, et riik on rikkunud

muutes tema õiguspärast ootust. Õiguspärast ootust saab rikkuda õiguse suhtes, mis on isikul olemas. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium selgitas 30.09.1994 otsuses nr III-4/A-5/94: „Põhiseaduse mõtte kohaselt on Eestis õiguse üldpõhimõtteks õiguspärase ootuse printsiip. Selle printsiibi kohaselt on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik.“ Seega ei tohi riik võtta isikult sõnamurdlikult talle kord antud õigusi ja vabadusi. Kuna kaebajal ei ole kunagi olnud õppelaenu osalise kustutamise õigust, siis ei saanud riik seadusemuudatusega sõnamurdlikult kaebaja õiguspärast ootust rikkuda ega jätta kaebajat temale antud õigusest ilma. Kaebaja õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisega oleks olnud tegemist olukorras, kus kaebaja oleks vastanud 5

§ 18

lg-s 51 kehtivuse ajal selles toodud tingimustele ja ta oleks esitanud taotluse õppelaenu osaliseks kustutamiseks, kuid seaduse hilisema muutmise läbi oleks kaebaja jäänud sellest õigusest ilma. Käesoleval juhul ei olnud kaebajal

§ 18

lg 51 kehtivuse ajal selles toodud õigust, mistõttu ei saanud seadusandja selle sätte kehtetuks tunnistamisega kaebaja õiguspärast ootust rikkuda. 11. Põhjendamatud on kaebaja viited õiguspärase ootuse tekkimisele seeläbi, et ta asus oma õigusi realiseerima. Õigust saab realiseerima asuda alles siis, kui isikul on vastav õigus olemas. Õiguse realiseerimine tähendanuks olukorda, kus kaebaja oleks vastanud

§ 18

lg-s 51 toodud tingimustele ja ta oleks esitanud taotluse õppelaenu osaliseks kustutamiseks riigi poolt. Kaebaja püüdlemine selle poole, et ta vastaks õppelaenu kustutamiseks seaduses toodud tingimustele, ei ole õiguse realiseerimine.

1. Õppelaenu võttes ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et riik kustutab osaliselt tema õppelaenu. Riik oli kehtestanud tingimused, millistel juhtudel õppelaen kustutatakse. Kaebaja ei vastanud õppelaenu võttes nendele tingimustele. Õppelaenu võttes riskis kaebaja olukorraga, et selleks ajaks, kui ta lõpetab kooli ja saab lapsevanemaks, on seadust muudetud. Halduskohus viitas õigesti Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 02.12.2004 otsusele nr 3-4-120-04, milles Riigikohus leidis, et õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda kehtiva regulatsiooni kivistamist – seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada. Riik peab reageerima ühiskondlikele ja majanduslikele muutustele, et riiki toimivana hoida ja mitte majanduslikesse raskustesse sattuda. Seadusandja peab arvestama riigieelarve koostamisel riigi majandusliku olukorra ja võimalustega. Käesoleval juhul kärbiti riigi poolt hüvitatavate õppelaenude võimalust majanduslanguse tõttu, mis tõi kaasa vajaduse riigi poolt tehtavate kulutuste vähendamiseks. Milliseid isikute gruppe selline kärpimine puudutab ja milliseid mitte, on poliitiline otsus ega kuulu kohtuliku kontrolli alla.
2. Kuivõrd olukorras, kus lapse sünniks tehakse ettevalmistusi pea aasta ning eeltoodu tähendab muuhulgas kasvava perekonna eelarve planeerimist, võis praegu vaidluse all oleva soodustuse kaotamine olla ootamatu ja seada kaebaja halvemasse olukorda võrreldes varasema regulatsiooni kehtima jäämist usaldades tehtud plaanidega, kontrollib ringkonnakohus, kas ja kuivõrd kaebaja olukord seadusemuudatuse tõttu halvenes.
3. Kaebaja on kohtule esitanud 30.05.2008 AS-ga SEB Pank sõlmitud õppelaenulepingu, mille pinnalt saab järeldada, et kaebaja on võtnud õppelaenu kokku 50 000 krooni (maksimaalmääras nii 2007/2008 kui ka 2008/2009 õppeaasta tarvis).

§ 18

lg 2 p 1 järgi tuleb õppelaen tagasi maksta õppekava kahekordse nominaalkestuse jooksul ehk praegusel juhul 6 aasta jooksul.

§ 16

lg 6 järgi on õppelaenu intress aastas maksimaalselt 5%.

§18

lg 52 ja Korra § 5 kohaselt oleks riik vastava otsuse tegemisele järgnevast kvartalist alates kustutanud kaebaja õppelaenu 50% ulatuses, kandes kvartalimaksetena jaanuari, aprilli, juuli ja oktoobri

1. kuupäevaks krediidiasutusele üle kustutamisele kuuluva summa. Käesoleval juhul oleks see olnud 1041,67 krooni kvartalis. Jättes praegusel hetkel andmata hinnangu, kas sellise summa jäämine kaebaja kanda igas kvartalis võib perekonna eelarve tasakaalust välja lüüa või olla sellele vähemalt oluliseks koormaks, osutab ringkonnakohus regulatsioonile, mis annab kaebajale võimaluse muutunud regulatsiooniga harjumiseks ning õppelaenu tagasimakseks vajalike ettevalmistuste tegemiseks.
2. Kõigepealt võib viidata

§ 18

lg-le 1, mille kohaselt alustab laenusaaja laenu tagastamist 12 kuu möödumisel õppe lõpetamisest arvates. Ka aasta on piisavalt pikk aeg, et teha vajalikud ümberkorraldused. Kaebaja vastab aga

§ 18

lg 4 tingimustele, mis näeb ette järgmist: „Õppelaenu tagasimaksmise tähtaja kulgemine peatub ja intressi tasumise kohustust ei teki laenusaajal ajateenistuses viibimise ajaks või ühel vanemal lapse kolmeaastaseks saamiseni või arst6