KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 12. oktoober 2010, Tallinn Haldusasja number 3-10-1842 Haldusasi M. V.e kaebus Viimsi V

§ 28; § 31 lg 4).

VAIDLUSTATUD HALDUSAKT 1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (edaspidi ÕVVTK) Harju maakonnakomisjoni 24. septembri 1993 otsusega nr 1470 tunnistati omandireformi objektiks Viimsi vallas asuv maaüksus Heldri A-77 (endine kinnistu nr 182). Eesti Ajalooarhiivi teatise kohaselt oli kinnistu suuruseks 1929. aastal märgitud 26,76 ha. Käesoleva kohtumenetluse 1 poolte kinnitusel paikneb sellest maast 11,3323 ha tiheasustusalal ning 15,4277 ha hajaasustusalal. ÕVVTK maakonnakomisjoni otsusega tunnistati omandireformi õigustatud subjektideks T. V., L. V., U. V. ja E. N. igaüks ¼ osas. 17. aprillil 1997 lepinguga loovutasid L. V., T. V. ja E. N. maa tagastamise nõudeõiguse M. V.ele. 17. detsembri 2007 lepinguga loovutas M. V.ele maa tagastamise nõudeõiguse ka U. V.. 2. Viimsi Vallavalitsuse erinevate korraldustega on Heldri A-77 õigusvastaselt võõrandatud maast tagastatud 18,5236 ha, millest tiheasustusalale jääb 4,0178 ha ning hajaasustusalale 14,5058 ha. Viimsi Vallavalitsuse 09. augusti 1994 korraldusega (tl 31 pöördel) määrati T. V.ele, L. V.ele, E. N.le ja U. V.ele võrdsetes osades kompensatsioon tagastamisele mittekuuluva 4,4599 ha suuruse maa eest. Viimsi Vallavalitsuse 18. aprilli 1995 korraldusega nr 46 (tl. 32 pöördel) määrati samadele isikutele kompensatsioon 7,01 ha suuruse maa eest. 3. Viimsi Vallavalitsuse 26. märtsi 2010 korraldusega nr 170 otsustati M. V.ele osaliselt kompenseerida õigusvastaselt võõrandatud maa Viimsi vallas (endine kinnistu nr 182 kogupindalaga 26,76 ha). Kompensatsiooni suuruseks määrati korraldusega 229 400 krooni. KAEBUSE ESITAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED 4. 16. juulil 2010 esitas M. V. Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Viimsi Vallavalitsuse 26. märtsi 2010 korralduse nr 170 tühistamist. Kaebuse esitaja leiab, et korralduses on kompensatsioon valesti arvutatud, kuna pärast seda, kui Viimsi Vallavalitsuse erinevate korraldustega oli õigusvastaselt võõrandatud maast tagastatud 18,5236 ha, peaks kompenseerimisele kuuluma 8,2364 ha, millest tiheasustusalal paikneb 7,3145 ha ja hajaasustusalal 0,9219 ha ning M. V.el kui ¾ nõudeõiguse omanikul peaks olema seega õigus saada kompensatsiooni kokku 6,1173 ha maa eest, ent vaidlusaluse korraldusega on määratud kompenseerimisele kuuluva maa suurusena üksnes 5,3689 ha ning eksitud on ka maa kompenseerimisele kuuluva maa jaotuse osas haja- ja tiheasustusala vahel, mille tõttu on kaebuse esitaja lõppkokkuvõttes saanud 229 415 krooni kompensatsiooni, ent oleks pidanud saama kompensatsiooni 275 518 krooni. VASTUSTAJA SEISUKOHT 5. Viimsi Vallavalitsus leiab, et M. V.e kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. Vastustaja selgitab, et pärast seda, kui T. V., L. V. ja E. N. loovutasid nõudeõiguse kaebuse esitajale, jäid õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise/kompenseerimise õigustatud subjektideks U. V. ¼ mõttelises osas (6,69 ha, sellest tiheasustusalas 2,8331 ha ja hajaasustusalas 3,8569

1. ha)ning M. V. ¾ mõttelises osas (20,07 ha, sellest tiheasustusalas 8,4993 ha ja hajaasustusalas 11,5707 ha). Järgnevalt selgitab vastustaja, et Viimsi Vallavalitsuse 18. aprilli 1995 korraldus nr 46 tühistati Viimsi Vallavalitsuse 02. juuni2006 korraldusega nr 328, ent selleks ajaks oli U. V.ele 2,8675 ha suuruse maa eest kompensatsioon välja makstud. Siinkohal viitab vastustaja Vabariigi Valitsuse 13. juuli 1993 määruse nr 216 „Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra“ punktile 24. Samuti toob vastustaja välja, et U. V.ele on tagastatud 2,4075 ha maad, mis tähendab kokkuvõtte seda, et enne seda, kui U. V. oma nõudeõiguse kaebuse esitajale loovutas, oli U. V.el maa tagastamise/kompenseerimise nõudeõigus 6,69 ha maale, millest on tagastatud 2,4075 ha maad ja määratud kompensatsioon 2,8675 ha maa eest ning kompenseerimisele kuulus veel 1,415 ha maad samas kui M. V.el oli maa tagastamise/kompenseerimise nõudeõigus 20,07 ha maale, millest on tagastatud 16,1169 ha maad ja kompenseerimisel kuulus veel 3,9539 ha 2 maad. Vastustaja selgitab, et seejärel omandas M. V. järelejäänud endise Heldri A-77 maa tagastamise/kompenseerimise nõudeõiguse kogu ulatuses (3,9539+1,415=5,3689
2. ha)ja jäi õigusvastaselt võõrandatud Heldri A-77 maa tagastamise/kompenseerimise ainukeseks subjektiks. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 6. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab et M. V.e kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Viimsi Vallavalitsus on 26. märtsi 2010 korralduse nr 170 andmisel hinnanud vääralt varem õigusvastaselt võõrandatud endise Heldri A-77 maa tagastamise ja kompenseerimisega seotud asjaolusid ning jõudnud seetõttu kokkuvõttes valele järeldusele kompenseerimisele kuuluva maa suuruse osas. 7. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et õigusvastaselt võõrandatud maa suuruseks oli antud juhul 26,76 ha (267600 m2) ega selles, et ÕVVTK maakonnakomisjoni otsusega tunnistati õigustatud subjektideks võrdsetes mõttelistes osades neli isikut: L. V., T. V., E. N. ja U. V.. Vaidlust pole ka selles, et 17. aprillil 1997 lepinguga loovutasid kolm esimesena nimetatud õigustatud subjekti oma nõudeõiguse M. V.ele ning sestpeale olid omandireformi õigustatud subjektideks ¼ osas (vastavalt 66 900 m2) U. V. ja ¾ osas (vastavalt 200 700 m2 M. V.). 8. Vastustaja poolt esitatud Viimsi Vallavalitsuse korralduste kohaselt oli vaidlusaluse korralduse andmise ajaks tagastatud M. V.ele õigusvastaselt võõrandatud maad kokku 161 161 m2 ulatuses järgmiselt: ▪10.03.1997 korraldusega nr 190 65 267 m2 ▪ 31.08.1999 korraldusega nr 1530, mida on ¾ mõttelist osa 96 300 m2 suurusest maast muudetud 07.03.2003 korraldusega nr 158 (ehk arvestuslikult 72 225 m2) ▪ 31. augusti 1999 korraldusega nr 1531 11 591 m2 ▪ 24. oktoobri 2008 korraldusega 12 078 m2 5. U. V.ele on Viimsi Vallavalitsuse 31. augusti 1999 korraldusega nr 1530, mida on muudetud 07.03.2003 korraldusega nr 158 tagastatud ¼ mõttelist osa 96 300 m2 suurusest maast (ehk arvestuslikult 24 075 m2). Pärast seda, kui Viimsi Vallavalitsus oli otsustanud eelnimetatud maa U. V.ele tagastada ning U. V. ja M. V. olid 19. novembril 2003 Viimsi Vallavalitsuse 07. märtsi 2003 korraldusest nr 158 lähtudes parandanud kinnistusraamatu kande ja jaganud seejärel kaasomandis oleva maa kaheks iseseisvaks kinnistuks (tl. 35 jj), loovutas U. V. oma maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõiguse 17. detsembril 2007 sõlmitud lepinguga (tl. 38) M. V.ele. 6. Vastustaja selgituse ja esitatud tõendite kohaselt on Heldri A-77 maa kompenseerimise küsimust otsustatud kahel korra:
   Viimsi Vallavalitsuse 09. augusti 1994 korraldusega otsustati T. V.ele, L. V.ele, E. N.le ja U. V.le kompenseerida võrdsetes mõttelistes osades tagastamisele mittekuuluv 44 599 m2 suurune maa;
   Viimsi Vallavalitsuse 18. aprilli 1995 korraldusega nr 46 määrati samadele isikutele võrdsetes mõttelistes osades kompensatsioon 7,01 ha suuruse maa eest. 3 Viimatinimetatud korraldus on aga tühistatud Viimsi Vallavalitsuse 02. juuni 2006 korraldusega nr 328. Seega on kehtivate haldusaktide alusel otsustatud U. V.ele kompenseerida ¼ suurune mõtteline osas 44 599 m2 suurusest maast ehk arvestuslikult 11150 m2. Vastustaja seisukoht, et U. V.ele on kompenseeritud 2,8675 ha (28675 m2) on ekslik, kuna Viimsi Vallavalitsuse 18. aprilli 1995 korraldus nr 46 on tühistatud ega oma seega õiguslikke tagajärgi. Asjaolu, et U. V.ele on selle korralduse alusel kompensatsioon reaalselt välja makstud, ei oma kohtu hinnangul antud juhul tähtsust, kuna sellise kompensatsiooni maksmiseks ei ole vastava korralduse tühistamise tõttu seaduslikku alust. Kohtu hinnangul ei saa asjakohaseks pidada vastustaja viidet Vabariigi Valitsuse 13. juulil 1993 määruse nr 216 „Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise kord“ punktile 24. Sellest sättest ei tulene, et maa tuleks isikule kompenseerituks lugeda ka juhul kui haldusakt, millega kompensatsioon määrati, on kehtetuks tunnistatud. Nimetatud säte puudutab keeldu varem kehtinud õigusaktide kohaselt määratud kompensatsioonide suurust ümber arvutada, ent see ei reguleeri olukorda, kus kohaliku omavalitsuse otsus õigustatud subjektidele kompensatsiooni määramise kohta hiljem tühistatakse. 7. Eeltoodu tõttu on vastustaja vaidlusaluse korralduse andmisel ekslikult leidnud, et U. V.ele on kompenseeritud 2,8675 ha maad, kuna asjas kogutud tõendite pinnalt on tuvastatav üksnes 1,1150 ha suuruse maa kompenseerimine U. V.ele. See omakorda tähendab seda, et ajal, mil U. V. loovutas oma nõudeõiguse M. V.ele (st. 17. detsembril 2007), oli nõudeõiguse loovutajal reaalne nõudeõigus 66900-24075-11150=31675 m2 tagastamisele või kompenseerimisele (algne nõudeõigus ¼ suurusele mõttelisele osale õigusvastaselt võõrandatud 267600 m2 suurusest maast miinus Viimsi Vallavalitsuse korraldusega tagastatud ¼ suurune mõtteline osa 96 300 m2 suurusest maast miinus Viimsi Vallavalitsuse 09. augusti 1994 korraldusega kompenseeritud ¼ suurune mõtteline osa 44 599 m2 suurusest maast). 8. Samuti tuleb tähele panna, et Viimsi Vallavalitsuse 09. augusti 1994 korraldusega on määratud tagastamisele mittekuuluva 44 599 ha suuruse maa eest kompensatsioon neljale tol ajal omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud isikule. Ei nähtu, et nimetatud korraldus oleks tühistatud või et seda oleks muudetud ning seega näib, et ¾ mõttelise osa eest kõnealusest 44 599 m2 suurusest maast on T. V.ele, L. V.ele ja E. N.le määratud kompensatsioon enne seda, kui nimetatud isikud loovutasid oma maa tagastamise nõudeõiguse M. V.ele. 9. Kokkuvõttes tähendab see seda, et õigusvastaselt võõrandatud Heldri A-77 maa osas olid vaidlustatud korralduse andmise ajaks vastu võetud järgmised otsused:
   T. V.ele oli määratud kompensatsioon ¼ mõttelise osa eest 44 599 m2 suurusest maast (ehk arvestuslikult 11 149,75 m2 eest);
   L. V.ele oli määratud kompensatsioon ¼ mõttelise osa eest 44 599 m2 suurusest maast (ehk arvestuslikult 11 149,75 m2 eest);
   E. N.le oli määratud kompensatsioon ¼ mõttelise osa eest 44 599 m2 suurusest maast (ehk arvestuslikult 11 149,75 m2 eest);
   U. V.ele oli määratud kompensatsioon ¼ mõttelise osa eest 44 599 m2 suurusest maast (ehk arvestuslikult 11 149,75 m2 eest);
   M. V.ele oli tagastatud 16 1161 m2 maad;
   U. V.ele oli tagastatud 24075 m2 maad. Seega on vastustaja vaidlustatud korralduse andmisel ekslikult leidnud, et U. V.ele on varem kompenseeritud 28675 m2 maad, samuti ei selgu vaidlustatud korraldusest, kas või kuidas on M. V.ele kompensatsiooni määramisel arvestanud asjaoluga, et enne seda, kui M. V. omandas ¾ suuruse mõttelise osa maa tagastamise nõudeõigusest T. V.elt, L. V.elt ja E. N.lt, on Viimsi 4 Vallavalitsus otsustanud eelnimetatud isikutele maa osalise kompenseerimise, millist otsust arusaadavalt muudetud ega tühistatud ei ole. Eeltoodud põhjendustel ei saa põhjendatuks pidada vallavalitsus vaidlusaluses otsuses esitatud arvestust M. V.ele kompenseerimisele kuuluva maa suuruse osas. MENETLUSKULUD 10.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse rahuldamisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks.

§ 93

lõikes 1 sätestatakse, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebuse esitaja enne kohtuvaidlusi (pärast kohtuistungil asja sisulise arutamise lõpetamist) kohtukulude nimekirja ja kuludokumente ei esitanud, kohus andis kaebuse esitajale täiendava tähtaja nende esitamiseks kuni

1. oktoobrini
3. oktoobril 2010 laekus kohtule maksekorraldus, kust nähtub, et M. V. on Raivo Salumäele tasunud 2500 krooni selgitusega „Viimsi Vallavalitsuse 26.03.2010 korralduse nr 170 ja
4. 06.2010 vaideotsuse vaidlustamine, menetlus Tallinna Halduskohtus haldusasjas 3-10-1842“. Menetluskulude nimekirja kaebuse esitaja esitanud ei ole ega ole ka muul moel selgitanud, mis on esitatud maksekorraldusega tõendatud kulu tegelikuks sisuks – ei nähtu, milliseid teenuseid ja millises mahus on Raivo Salumäe kaebuse esitajale esitanud ning seetõttu ei ole üksnes esitatud maksekorralduse pinnalt võimalik võtta seisukohta kulude põhjendatuse osas. Samas on kaebuse esitaja tasunud 250 krooni riigilõivu. Riigilõiv tuleb kaebuse esitaja kasuks vastustajalt välja mõista. Kristjan Siigur kohtunik 5