← Eesti

3-09-575/48

Obsah (6)§ 26§ 31§ 7§ 15§ 92§ 93

3-09-575 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 25. märts 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-09-575 Haldusasi V.N. kaebus

§ 26lg 1 p 6, § 92 lg 1/.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 25.03.2010, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (

§ 31lg 4).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS 442 lg 6). õigusvastasuse ASJAOLUD

  1. 30.10.2008 esitas Murru Vangla eluosakonna (EO) 6-II, kamber 212, kinnipeetav V.N. Justiitsministeeriumile avalduse seoses Murru Vangla EO 6-II ebasanitaarsete, inimväärikust 1 alandavate elamistingimustega /tl 9/. Nimetatud märgukirjale vastas 23.12.2008 kirjaga nr 112/9049 Murru Vangla direktori asetäitja vangistuse ja järelevalve alal direktori ülesannetes /tl 8/.
  2. 03.11.2008 esitas V.N. Murru Vanglale avalduse seoses sellega, et 03.10.2008 tema ületoomisel Ämari Vanglast Murru Vanglasse läks kaduma 10 CD-plaati /tl 76, 88/. Murru Vangla vangistusosakonna juhataja vastas avaldusele 21.11.2008 /tl 78/.
  3. 06.04.2009 esitas V.N. Murru Vanglale kahjunõude, paludes hüvitada talle vanglas valitsevate ebainimlike tingimustega tema inimväärikuse alandamise ja tervise kahjustamise tõttu tekitatud moraalne kahju 300 000.- krooni ulatuses /tl 37-39/.
  4. 24.04.2009 kirjas vastas Murru Vangla V.N.ile, et tema taotlus kahju hüvitamiseks ei ole põhjendatud /tl 40/.
  5. 18.03.2009 esitas V.N. Tallinna Halduskohtule kaebuse Murru Vangla administratsiooni toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks ja kaebuse esitajale tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks põhjusel, et kinnipeetavate hoidmine nende inimõigusi riivavates tingimustes ei saa olla õigustatud /tl 1-7, 12-13, 15, 20, 23-24/.
  6. 08.05.2009 kohtumäärusega kohus võttis V.N.i kaebuse menetlusse /l 47-48/ ja 05.11.2009 määrusega kohus määras lahendada kaebus kirjalikus menetluses /tl 97/.
  7. 25.05.2009 esitas V.N. kohtule kaebuse täpsustuse, milles muu hulgas taotles kohustada Murru Vanglat hüvitama seoses 10 CD-plaadi ärakaotamisega põhjustatud varalise kahju 2500+2500=5000 krooni /tl 58-64, 75, 82-87/
  8. 29.05.2009 esitas Murru Vangla kohtule oma kirjaliku seletuse kaebuse kohta /tl 8991/.
  9. 25.11.2009 ja 03.12.2009 esitas kaebaja /tl 103-107, 115-117, 119, 122/ ning 08.12.2009 esitas vastustaja /tl 124-126/ kohtule oma täiendavad seisukohad. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja V.N. on seisukohal, et Murru vangla toimingud rikuvad kaebaja õigusi ja piiravad tema vabadusi, mistõttu vastavalt

§ 7on tal õigus halduskohtu poole pöörduda.

Kaebajat on juba karistatud vabadusekaotusega pikaks ajaks. Murru Vangla administratsioon ei kindlustanud teda selliste kinnipidamistingimustega, millised inimväärikust ei riivaks. Vastavalt peamistele printsiipidele, vabadusest ilmajäetud isikute – kinnipeetavate - hoidmine nende inimväärikust riivavates tingimustes ei saa olla ressursside puudumisega õigustatud. Kinnipidamistingimused EO-s 6-II, kus kaebajat käesoleval ajal hoitakse, absoluutselt ei vasta ühiskonnaelu positiivsetele aspektidele lähedastele tingimustele, samuti Euroopa standardi tingimustele vanglates kinnipidamisel. Kõigepealt on vaja luua kõik elutingimused, seejärel aga kinnipeetavad paigutada, selleks, et vältida õigusvastasust õigussuhetes. Murru Vangla territooriumil käesoleval ajal on olemas muud eluruumid, nagu seda on endised blokid (nr 1; nr 2; nr 6), millised võiks korrastada (luua nendes tingimusi), seejärel paigutada sinna kinnipeetavaid. Ühtlasi Eesti Vabariigi ja Euroopa Ühenduse poolt eraldatakse vahendeid vanglate sisustamiseks ja nendes kinnipeetavate hoiutingimuste loomiseks. Jääb arusaamatuks, mille peale need vahendid kulutatakse ja miks kinnipeetavad peavad kannatama (topelt, omades juba niigi oma karistusi vabadusest ilmajätmise näol). Kaebaja karistuse kandmise ajal vangla kinnipidamise režiimi ei riku, aga teda määrati sellisse blokki (EO 6-II), milline on juba mitu aastat rikkujate jaoks mõeldud ja mis absoluutselt ei vasta elutingimustele ning kus kaebaja viibib juba peaaegu üheksa

(9)kuud, alates 25.06.
  1. a. Sanitaartingimused on inimväärikust alandavad: hallitusseente olemasolu koridoride seintel, jalutushoovides, sanitaarsõlmedes, samuti ehtsad seened, millised suve lõpust südasügiseni kasvavad koridori lõpus laes, mis kinnitab ventilatsiooni ja hapniku puudumist ruumis, kus on vaid niiskus, mida sisse hingame. Me 2 pidevalt räägime administratsioonile tingimuste loomisest, vastus on üks - puuduvad vahendid. Suveajal siin on tugev niiskus ja hapnikupuudus, mis tingib aju tegevuse vähendamist ja kopsudesse niiskuse sissehingamist, nahahaiguste tekkimist, võimalikku haigestumist tuberkuloosi jne. Ruumides pidevalt hingame sisse tolmu, mille sisaldus atmosfääris on väga suur, seejärel on nina ja kopsud täis, hommikuti ninast „lendavad välja“ hüübinud vereklombid. On vaid ühetunnine jalutuskäik värskes õhus ööpäevas, teiste ettenähtud nelja tunni jooksul on kahetunnised jalutuskäigud koridoris, millised 24 inimese jaoks ruumis praktiliselt võimatud koridori mõõtmete tõttu. Kui jalutab maksimaalselt 4 inimest, siis teised enam ei mahu, sest koridori mõõtmed on väga väikesed (laius 1,20 m, pikkus 20 m). Samas kui teisel territooriumil kinnipeetavad jalutavad tänaval oma ruumide juures värskes õhus ja suuremal alal, mitu tundi ööpäevas. Kaebaja vaevaga püüdis saavutada lisavalgustust ruumis, praegu lisati teine lamp, enne seda valgus oli mitte küllaldane, see mõjutas silmi, nad valutasid ja ta pöördus arsti poole silmatilkade pärast, milliseid kasutab siiamaani. Toa põrandad ja seinad haisevad ja pudenevad, sanitaarsõlm on lahtine, sealt tuleb pidevalt juba ära mädanenud torudest lehka. Suveajal torudest voolab vesi, mida me lapiga iga 20 minuti tagant kuivatame, see aga koguneb taas ja voolab, aga meie seda niiskust pidevalt sisse hingame. Kaebaja pidevalt kannatab kehal tekkivate põletike (naha mädanemise) pärast seetõttu, et lahtine sanitaarsõlm asub akna juures, kus on tuuletõmme. Meditsiiniline teenindamine on väga kasin, selleks, et arsti juurde pääseda, peab umbes kuu aega korduvalt vastuvõtule avaldusi kirjutama, samuti on ravipreparaatide osas puudus, ettekäändena on kriis Eesti riigis. Miks kaebaja peab seetõttu kannatama!? Ja kes annab talle pärast ta tervise tagasi. Kogu mööbel on vana ja katkine. Koristad tuba iga päev, järgmisel päeval on jälle põrandal ja kõikjal ruumis tolmuhunnikud. Toas mõõtmetega 20,53 m2 viibis pidevalt üle 8 inimest, mis ületas isikute arvu normi. Alles nüüd hiljuti, üks inimene võeti ära ja jäi 7 inimest. See on tõsine probleem, mida peab lahendama. Murru vangla pole antud iseloomustuste ja kinnipeetud iseloomuga arvestanud. Kaebaja pandi istuma EO-sse 6-2 (VangS § 6 lg 1) järgi julgeoleku eesmärgil ja seetõttu, et ta ei kuulunud selliste kinnipeetavate kategooriatesse, nagu: kes õpivad, töötavad, seksuaalmaniakid ja pedofiilid. EO-s 6-2 viibivad vaid rikkujad, kelleks kaebaja polnud. Kaebaja pöördus nende probleemidega Murru Vangla administratsiooni poole, samuti Justiitsministeeriumisse. Murru Vangla administratsiooni vastus oli ebakonkreetne, ei vasta tegelikkusele ja pole veenev. Mis puudutab seeni laes, ruumi koridoris, siis vastuses on öeldud, et seeni polnud mitte kusagil leitud, kuid see on eksitav. Asi on selles, et siin viibisid esindajad Justiitsministeeriumist, ja tol päeval kaebaja isiklikult näitas seda kohta laes, kus seened olid ja kasvasid, nemad seda nägid. Samuti esindajad nägid kõiki neid tingimusi, millistes kaebajat hoitakse. 16.04.
  2. a õiguskantsler kontrollis Murru vangla EO 6-2 ruumide ja kambrite seisundit. See seisund polnud seal inimeste kinnipidamiseks üldse kõlblik. Jääb arusaamatuks, miks Murru vangla ei rakendanud enam kui aasta jooksul mitte mingeid abinõusid EO 6-2 ja selle kambrite korrashoiuks. Põhiseaduse § 10 „inimväärikuse põhimõtetele vastavad“, § 18 „või väärikust alandav kohtlemine või karistamine“, § 15 „minu õigus pöörduda kohtu poole õiguste ja vabaduste rikkumisel“, samuti § 25 alusel, „igaühel on õigus ükskõik kelle poolt talle tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele“ on kaebajal õigus seda halduskohus vaidlustada. Kaebaja inimväärikust mitte austades, inimõigustest mitte kinni pidades, tema pika kinnipidamisaega mitte arvestades, Murru Vangla tekitas talle tõsiseid kannatusi, selle samaga mittevaralist ja moraalset tervisekahju. Kui kaebaja kandis karistust Ämari Vanglas, umbes
  3. aasta lõpus, ametlikult, lühiajalise kokkusaamise toa kaudu toodi talle vabadusest makk (SONYO, koos raadio ja CD-plaatidega) samuti 5 CD-plaati, kuna makki omades on õigus kuulata ka selliseid plaate. Veidi hiljem, umbes novembri kuus, anti talle vabadusest üle uuesti 5 CD-plaati, pärast mida oli tal käes 10 CD-plaati. Ilma ametliku loata ei oleks keegi neid plaate vabadusest tuua lubanud, kaebaja 3 esitas oma avaldused direktorile. Ämari Vanglast kaebaja Murru Vanglasse kolimisel Murru Vangla kaotas ära kaebaja plaadid. Isiklike asjade nimekirjas on selgelt mustana valgel märgitud „CD-plaadid – 03.10.2007 – 10 tk, mis puutub videokassette „10 tk“, tegi spetsialist ümberkirjutamise ajal ilmselt väikese vea, kuid lahtris on algselt märgitud CD-plaadid. Videokassette ei saanud kaebajal asjade hulgas olla, kuna tal polnud videomakki ning keegi ei oleks lubanud anda talle vabadusest Ämari Vanglasse neid videokassette. Sellega on tekitatud varaline kahju 2500+2500=5000 krooni. Vastustaja Murru Vangla on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja väidete kohaselt on 6-ndasse eluosakonda paigutatud vanglarežiimi rikkujad, kelle hulka tema ei kuulu. Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 11 lg 1 kohaselt toimub kinnipeetava paigutamine vanglasse täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi. Julgeolekuosakonna töötajad lähtuvad kinnipeetavate vangla eluosakondadesse paigutamisel kinnipeetava isikuomadustest, taustinformatsioonist ja muudest aspektidest. Murru Vanglas paigutatakse üldjuhul eraldi eluosakondadesse õppivad-, töötavad-, seksuaalkuritegusid või liiklusalaseid kuritegusid toime pannud kinnipeetavad. Kaebaja paigutati 26.06.2008 6-ndasse eluosakonda, kuna ta ei kuulunud eelpoolnimetatute hulka. VangS § 6 lg-s 1 on sätestatud vangistuse täideviimise eesmärk, milleks on kinnipeetavate suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Nimetatud EO-s on kaebaja suhtes vangistuse eesmärkide täideviimine kõige tõhusam. Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid vanglas julgeoleku tagamise meetmete kohaldamisel sätestab VangS § 66 lg 1, mis näeb ette, et kinnipeetavate järelevalve kohaldatakse viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. EO 6 päevakava on koostatud kooskõlas VangS ja muude vangistust reguleerivate õigusaktidega. Kaebajale on võimaldatud sektsiooni piires 4 tundi päevas jalutada, tagatud vähemalt 1 tund päevas värskes õhus viibimist ning tal on ka võimalus 2 korda nädalas külastada spordisaali. Kuna kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust valida kambrit või eluosakonda, ei saa ka kaebaja EO 6 avatud sektsiooni paigutamine olla kaebuse esitaja suhtes diskrimineeriv. V.N. väidab, et sanitaartingimused
  4. eluosakonna II sektsioonis (EO 6-II) on inimväärikust alandavad. Kaebajale on kõik VangS §-s 45 kirjeldatud tingimused tagatud. Murru Vangla kinnitab, et eluruumid on täiesti elamiskõlblikud ning vastavad eluruumidele esitatud üldistele nõuetele. Murru Vangla lähtub kinnipeetavate elamistingimuste nõuete täitmisel Vabariigi valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 vastuvõetud „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ ning „Eluruumidele esitatavad nõuded“ sätetest. Eluruumidele esitatavad nõuete p 1 sätestab, et eluruumidele esitatavate nõuete eesmärk on inimestele ohutu ja tervisliku elukeskkonna tagamine ning p 2 kohaselt peab eluruum võimaldama inimesele selles ööpäevaringse viibimise. Samade nõuete p-s 12 sätestatu kohaselt võib eluruume hoonetes, kus eluruumidena kasutatavad ruumid ei vasta käesolevate nõuete punktidele 3-10, edasi kasutada eluruumidena, kuid hoone kapitaalremondi või renoveerimise korral tulevad eluruumidena kasutatavad ruumid ümber ehitada vastavalt käesolevatele nõuetele. Murru Vangla puhul on tegemist vana ühiselamutüüpi vanglaga, mille hooned on valminud enne Ehitusseaduse vastuvõtmist ning seega ajal, mil eluruumidele kehtisid teised nõuded. Alates 11.08.2008 viibib kaebaja kambris nr
  5. 18.05.2009 on eelnimetatud kambris teostatud niiskuse sisalduse ja temperatuuri kontroll. Mõõtmise tulemustele tuginedes on vangla seisukohal, et kambris nr 212 vastavad niiskuse sisaldus ja temperatuur nõuetele. Kõnealune kamber on ette nähtud korras lampidega valgustatud ning seal on aken mõõtmetega 0,94m x 0,94m, seega on kindlustatud ka ruumi piisav valgustatus. Kambri ventileerimiseks on kaebajal võimalik avada kambris aken. 4 Tõsiselt võetav ei ole kaebaja väide niiskusest ja hapnikupuudusest tekkinud seente olemasolu kohta. Vastustaja ei ole tuvastanud nähtavaid seeni kaebaja poolt nimetatud kohtades. Samas on kaebaja ka väitnud, et ta peab pidevalt sisse hingama ruumides olevat tolmu, kuna atmosfääris on väga suur tolmu sisaldus. Vastustajale jääb selgusetuks, kuidas saab niiskes ruumis tolmu sisse hingata – kui ruum on niiske, siis ei saa seal kuidagi tolm ringi lennelda. Kinnipeetav leiab ka, et inventar kambris on vana ja katkine, mistõttu vaatamata igapäevasele koristamisele on järgmisel päeval ikkagi tolmuhunnikud põrandal. Vastustaja nõustub kaebajaga selles osas, et mööbel kambris on vana, kuid see ei saa kuidagi korraliku koristamise puhul olla tolmu tekkimise põhjuseks. Kambris nr 212 on põrandapinda 20,53 m² ning seega on Vangla sisekorraeeskirja §-st 6 lg 6 lähtuvalt lubatud sinna paigutada 8 kinnipeetavat. Piisava puhtuse hoidmise korral kambri seinad ega põrand ei haise. Kanalisatsioonist võib küll tulla ebameeldivat lõhna, kuid selle vältimiseks on WC augu sulgemiseks korgid, mille kasutamisel kambris lõhna tunda ei ole. Ebatõenäoline on kaebaja väide, et suveajal voolab kambris torudest vesi, mida tuleb iga 20 minuti tagant kuivatamas käima. Vastustaja ei ole kambri ülevaatamisel tuvastanud torudest voolavat vett. Murru Vanglale jääb arusaamatuks, millised olid need tingimused, mis tekitasid kaebajale sellist kahju, mille hüvitamist ta kohtu kaudu soovib. Kaebaja üldine rahulolematus EO 6 elamistingimustega, ei anna alust väiteks, et tema inimväärikust alandati. Vastustaja möönab, et EO 6 kambrid vajavad sanitaarremonti. Samas ruumid, kus teostatakse remonti, ei ole sellepärast veel kasutamiseks kõlbmatud. Vastustaja on seisukohal, et ka käesoleval hetkel ei ole elamistingimused EO-s 6 sellised, mis oleksid inimväärikust alandavad. Murru Vangla tervishoiuosakond on korduvalt kaebaja terviseprobleemidega tegelenud. Meditsiinipersonal on olnud kättesaadav vastavalt vangla võimalustele ja esinenud terviseprobleemide tõsidusele. Alates 27.08.2009 on kaebaja viibinud tervishoiuosakonnas arsti vastuvõtul 8 korral ning talle on osutatud ravi. Seega ei vasta tõele kaebaja väide meditsiinilise abi kättesaamatuse kohta. Vastustajal oleva info kohaselt on kinnipeetav kaebuses viidatud tervisehädaga seoses Murru Vangla tervishoiuosakonna poole pöördunud. Kuid väide, et haigus on tekkinud seoses asjaoluga, et sanitaarsõlm on akna läheduses ja seal on pidevalt tuuletõmbus, on vähe tõenäoline, kuna tuulega haigust tekitav bakter ei levi. Samas kambris viibivatel kinnipeetavatel sarnased terviseprobleemid puuduvad. Täpsema info saab vangla kohtule esitada juhul kui kinnipeetav sellega nõus on. Vanglas viibiva kinnipeetava õigused ja vabadused on piiratud ja ei ole samastatavad vabaduses viibiva isiku õiguste ja vabadustega. Samas peavad kinnipeetavale olema tagatud tema põhiseaduslikud õigused ja tema õigusi ei tohi rohkem piirata, kui see on seadusega lubatud. Murru Vangla ei ole rikkunud Kaebaja põhiseaduslikke õigusi. Samuti pole V.N.it piinatud ega tema väärikust alandatud. Üksnes ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Murru Vangla leiab, viidates riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 9 lg-le 1 ja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26.02.1998 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-23-98 märgitule, et kaebajale ei ole tekitatud mittevaralist kahju süüliselt tema väärikuse alandamisega. Väärikust alandava kohtlemisena saab käsitleda juhtumeid, kui isikut sunnitakse tegema midagi ebameeldivat või alandavat. Piinamisega antud juhul ei saa tegu olla, kuna see hõlmab eriti intensiivseid ja julmi kannatusi, kuid tõsiseid kannatusi või tagajärgi kaebaja ei kirjelda. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna igakord alust hüvitise väljamõistmiseks. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse peab olema tõsine. Vaid ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised läbielamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Murru Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste 5 riivele. Kinnipeetavat, arestialust ja vahistatut tuleb kohelda inimväärikalt ning kindlustada, et vanglas või arestimajas viibimine ei põhjustaks isikule rohkem kannatusi ega ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad kinnipidamisega. Selline põhimõte tuleneb ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, mis aitab ühest küljest rõhutada inimväärikuse olulisust, juhtides samas tähelepanu sellele, et iga ebameeldivustunne, mida isik kogeb, ei ole veel inimväärikuse rikkumine. Murru Vangla nõustub, et kinnipeetavate kambrites esines mõningaid puudusi, kuid mitte kaebaja poolt kirjeldatud määras ega ulatuses, mis tooks endaga kaasa inimväärikuse alandamise. Vastustaja on taganud kaebajale inimväärsed kinnipidamistingimused, mis võivad küll olla veidi ebamugavad, kuid vastavad õigusaktides sätestatud nõuete miinimummäärale. Samas tegeleb vastustaja pidevalt selle nimel, et parandada kinnipidamistingimusi, mistõttu on kaebuses nimetatud osakonna kambrites (ka kõnealuses kambris) käesoleva aasta III kvartalis viidud läbi kinnipidamistingimusi parandav remont kambrites on tualettpotid, tualetti eraldavad kambrist vaheseinad, olemas on ventilatsioon, elektrijuhtmed asuvad seina sees ning lülitid ja pistikupesad on kambrites olemas. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, mille kohaselt kambris nr 212 oli õhuniiskus kõrge, mida tõendavad ka 18.05.2009 - 25.05.2009 osakonnas teostatud õhuniiskuse ja temperatuuri mõõtmise tulemused. 22.05.2009 - 29.05.2009 peale kütteperioodi lõppu teostatud mõõtmise tulemustest nähtuvalt oli kambri nr 212 õhuniiskuse keskmine näit 59,9%. Eesti projekteerimisnormide kohaselt on ruumiõhu niiskuse piirideks talvel 25-40% ja suvel 3070%. Seega jäi õhuniiskus kambris normi piiridesse. Kaebaja on tõendina esitanud Õiguskantsleri 16.04.2007 kontrollkäigu kokkuvõtte. Kaebaja viitab Õiguskantsleri poolt nimetatud puudustele ning on asunud seisukohale, et kokkuvõttes kirjeldatud olukord vastas tegelikkusele ka kaebaja poolt viidatud perioodil. Õiguskantsleri poolt väljatoodud seisukohti on tõlgendatud kontekstiväliselt. Samuti on kaebaja jätnud tähelepanuta asjaolu, et Õiguskantsleri ettepanekud ja tähelepanekud on pigem soovituslikku laadi ning ei too endaga kaasa juriidilisi kohustusi. Samas on vastustaja seisukohal, et kui arvestada Õiguskantsleri
  6. aasta tähelepanekuid, siis tuleb arvestada ka Õiguskantsleri 11.03.2009 Murru Vanglas läbiviidud kontrollkäigu tulemusi. Oma 17.04.2009 kirjas on Õiguskantsler vanglale kinnitanud, et hindab Murru Vangla kinnipeetavate põhiõiguste kaitstuse üldist olukorda heaks. Õiguskantsler möönab, et on puudusi, kuid peab üldist olukorda rahuldavaks. Murru Vangla on Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) sellekohasele praktikale viidates seisukohal, et 5-4 osakonna kambrid ja vangla poolt loodud tingimused on üldjoontes rahuldavad ning vastavad VangS-s ja vangla sisekorraeeskirjades toodud nõuetele ning kui kaebajale tekitatigi vangla 5-4 osakonnas viibimisega ebamugavustunnet, siis arvesse/võttes, hinnates ja võrreldes kõiki antud asjaolusid kogumis, ei küüni kaebajale tekitatud ebamugavustunne Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni Artikkel 3 rikkumiseni. KOHTU PÕHJENDUSED
  7. Kaebusest ja asjas kogutud dokumentidest nähtuvalt seisnevad asjas vaidlustatud Murru Vangla toimingud kinnipeetav V.N.i paigutamises ja hoidmises EO-s 6-II, kamber nr 212, kus elamistingimused on väidetavalt kaebaja inimväärikust alandavad ja tema tervist kahjustavad. Samas ei ole kaebajale olnud tagatud piisav meditsiiniline abi. Sellega on kaebajale väidetavalt tekitatud moraalset kahju, mida on kaebaja arvates õiglane hüvitada 300 000.- krooniga. Teiseks vaidlustab V.N. antud asjas Murru Vangla toimingud, mis seisnevad väidetavalt kaebajale kuulunud 10 CD-plaadi ärakaotamises, millega on talle tekitatud varaline kahju 2500+2500=5000 krooni. VangS § 11 lg 8 kohaselt on vangla tekitatud kahju hüvitamiseks kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda 6 tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kuivõrd muid toiminguid kaebaja oma 06.04.2009 Murru Vanglale esitatud kahjunõudes ei nimetanud, siis jätab ka kohus V.N.i väited muudest vangla ebaseaduslikest toimingutest tähelepanuta. Teiseks kohus rõhutab, et kuna

§ 7

lg 1 järgi kohtusse saab pööärduda üksnes oma subjektiivsete õiguste kaitseks, siis kaebaja väited teiste kinnipeetavate õiguste rikkumisest jäävad samuti tähelepanuta. Kohus alustab V.N.i kaebuse kontrolli hinnangu andmisega varalise kahju nõudele ja seejärel moraalset kahju nõudele, alguses tema tervise kahjustamise ja siis inimväärikuse alandamise aspektist, osundades seejuures asjakohastele õigusnormidele. 2. PS § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse (st varalise) kahju hüvitamist. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud RVastS-s. RVastS § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Vastavalt RVastS § 7 lg-le 3 käesoleva paragrahvi lõigete 1-2¹ alusel hüvitatakse otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Vastavalt RVastS § 8 lg-le 1 varaline kahju hüvitatakse rahas. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Sama seaduse § 12 lg 1 järgi kahju kannatanud isikule on kahju hüvitama kohustatud avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati, kusjuures lg 2 kohaselt avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahjuks loetakse igasugune selle avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsilise isiku poolt vahetult põhjustatud kahju, sõltumata sellest, kas ülesandeid täideti teenistussuhte, lepingu, üksikkorralduse või muul alusel. Seega varalise kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimiseks peavad esinema järgmised elemendid: seadusega kaitstud õigushüve rikkumise tõttu peab olema kannatanul tekkinud varaline kahju ja nimetatud kahju on põhjustanud avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes, st tekkinud kahju ja kahjutekitaja tegevuse vahel peab olema põhjuslik seos. Kui kasvõi üks elementidest puudub, siis kahju hüvitamist ei järgne.

§ 15

lg 3 ja § 16 lg 2 kohaselt tuleb menetlusosalisel esitada oma väiteid kinnitavad tõendid.

  1. V.N.i väitel, tema kaebust tõlgendades, on riigiasutus Murru Vangla (st avaliku võimu kandja) kaebaja kinnipidamist teostades (st avalik-õiguslikus suhtes) kaotanud ära (st õigusvastase tegevus) kaebajale kuulunud 10 CD-plaati (st rikkunud kaebaja omandiõigust), millega kaebajal on tekkinud varaline kahju kogusummas 5000.- krooni. Kaebusest nähtuvalt kaebaja ise ei sea kahtluse alla põhjusliku seose olemasolu vastustaja toimingu ja kaebajal väidetavalt tekkinud kahjuliku tagajärje vahel. Asja materjalidest ilmneb, et kaebaja on korduvalt pöördunud Murru Vangla poole kõnealuste CD-plaatide kadumise/kättesaamise küsimuses ja saanud selles osas ka vastused/selgitused /tl 76-78/. Vastustaja jättis kohtueelses menetluses V.N.i sellekohase nõude sisuliselt rahuldamata, kuigi sõnaselgelt seda 24.04.2009 vastuses märgitud ei ole /tl 40/. Samas ei ole ka kaebaja oma vanglale esitatud kahjunõudes sellel küsimusel pikemalt peatunud, isegi mitte varalise kahju nõude suurust märkinud. Kohus on antud juhul seisukohal, et kaebaja nõue varalise kahju hüvitamiseks kogusummas 5000.- krooni on ilmselgelt põhjendamatu. Esiteks, kaebaja ei ole suutnud tõendada, et tal üldse kõnealused 10 CD-d olid tema Ämari Vanglast Murru Vanglasse ületoomisel ja et need 7 läksid kaduma vastustaja õigusvastase tegevuse tagajärjel. Kinnipeetava varade kaart /tl 79/ nende plaatide olemasolu ei kinnita. Kuidas kaardi kandeid lugeda/tõlgendada, on selgitatud vangla 21.11.2009 vastuses kaebaja märgukirjale /tl 78/ ja kohtul pole sellele midagi lisada. Vangla tegi V.N.ile ettepaneku esitada plaatide olemasolu tõendav dokument, kuid sellist ei ole kaebaja esitanud ei vanglale ega ka kohtule. Teiseks, isegi kui eeldada, et kaebajal olid kunagi Ämari Vanglas need plaadid, ei ole kaebaja tõendanud, et need läksid kaduma Murru Vangla õigusvastase toimingu tagajärjel. Lisaks on täielikult tõendamata ja (uute) CD-plaatide keskmisi hindu arvestades täiesti arusaamatu ja ilmselgelt ülepaisutatud kahjunõude suurus (2500+2500=5000 krooni). Seda enam, et kaebaja ei ole isegi tõendanud, et need olid üldse originaalplaadid (mitte ise salvestatud/kõrvetatud). Kohus tuletab meelde, et kahju hüvitamine ei tohiks tuua kaasa isiku alusetut rikastumist, vaid peaks taaslooma endise varalise olukorra, st sellise, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Neil asjaoludel jääb V.N.i varalise kahju nõue kogusummas 5000.- krooni rahuldamata.
  2. RVastS § 9 lg 1 kohaselt füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 2 mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Lisaks määratleb vastutuse piirid ka RVastS § 13, mille lg 1 kohaselt hüvitise suuruse määramisel arvestatakse: 1) kahju tekkimise ettenägematust; 2) objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel; 3) õiguste rikkumise raskust; 4) eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel; 5) muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Tulenevalt RVastS § 7 lg-st 4, kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks käesolevale seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 2 sätestab, et vabaduse võtmisest, samuti muude isikuõiguste rikkumisest, eelkõige isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise korral tuleb kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab. Kohtupraktikas on kohaldatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist väga erandlikel ja raskete rikkumiste juhtudel. Eestis väljakujunenud kohtupraktika järgi mittevaraline kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (nt alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida on talle tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. Riigikohtu tsiviilkolleegium (RKTsK) on 26.02.1998 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-23-98 defineerinud moraalset kahju PS § 25 tähenduses järgnevalt: „Moraalse kahjuna kuulub põhiseaduse § 25 alusel hüvitamisele püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendamatult loodetud heaolu loomise kaotus“. Niisuguste asjaolude tõendamine objektiivsete tõenditega (meditsiinitõendid) on võimalik vaid siis, kui rikkumine on olnud niivõrd intensiivne, et on põhjustanud isikule juba ilmselgeid tervisekahjustusi (näiteks hingelised kannatused ja stress on viinud psüühika- või südametegevuse häireteni, antisanitaarsed elamistingimused on põhjustanud haigestumist jms). Sealjuures isegi arsti poole pöördumise korral ei pruugi kohus lugeda rikkumist nii oluliseks, et selle korvamine on võimalik vaid rahas. Näiteks on Riigikohtu halduskolleegium (RKHK) 05.10.2006 otsuses nr 3-3-1-44-06 leidnud, et arstitõendid, mis näitavad, et N. K. on erinevatel aegadel viibinud ambulatoorsel ravil seoses "tugevalt väljendunud närvipingutusega" ja depressiooniga ning on arsti poole pöördunud seoses stressiga, ei tingi 8 automaatselt mittevaralise kahju hüvitamist rahaliselt. Samas lahendis on viidatud RKTsK
  3. veebruari
  4. a otsusele asjas nr 3-2-1-11-04, kus on leitud, et "igale au teotamise juhtumile ei pea reageerima rahalise kompensatsiooni väljamõistmisega, sest kohtumenetlus ise ja kohtulahend võivad olla piisavad selleks, et kõrvaldada au teotamisega põhjustatud negatiivsed tagajärjed". RKHK jagas tsiviilkolleegiumi seda seisukohta, tõdedes, et halduskohtumenetluses ettenähtud õiguskaitsevahendid, eeskätt õigusvastasuse tuvastamise nõue võib rahuldamise korral olla piisav, heastamaks väiksema intensiivsusega au teotamisega tekitatud hingelisi üleelamisi. RKHK 06.06.2002 otsuses haldusasjas 3-3-1-27-02 on märgitud, et PS § 25 eesmärk ei ole moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. Mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega, näiteks vabandamine kannatanu ees. Kuna inimväärikus on kõigi isiku põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja vabaduste kaitse eesmärk, siis on PS-s ja sellest tulenevalt kohtupraktikas ka pööratud erilist tähelepanu inimväärikuse tagamisele. Nii on RKHK 22.03.2006 otsuses asjas nr 3-3-1-2-06 tõdenud, et kartseri kohaldamine sellekohase õigusliku aluseta on õigusvastane ning selle meetme erakordselt piiravast iseloomust tulenevalt ka inimväärikust kahjustav. Sellisel juhul on tegemist rikkumisega, mille raskus õigustab mittevaralise kahju hüvitamist (ka kooskõlas VÕS § 134 lg-s 3 sätestatuga). Kolleegium pidas selles lahendis kartserisse paigutamist intensiivselt põhiõigusi riivavaks ning kinnipeetava seisundit märgatavalt halvendavaks karistuseks. Kohus toob sellekohase kohtupraktika esile näitamaks võrdluseks, mida tuleb käsitada põhiõiguse intensiivse riive/piirangu/rikkumisena. Seega tuleb mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kaebuse lahendamisel tuvastada, kas haldusakt või toiming (sh ka tegevusetus), millega väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane, kas isikul on kahju tekkinud, kas kahju on selline, mida saab hüvitada rahas ja sealjuures just taotletavas summas, kas haldusorgan on süüdi kahju tekkimises ning kas esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja õigusvastase haldusakti või toimingu vahel. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju hüvitamise kaebus rahuldamisele.
  5. V.N.i väiteil tema elamistingimused Murru Vanglas ei vasta ettenähtud nõuetele ning need on kaebaja inimväärikust alandavad ja tema tervist kahjustavad. Samas ei ole kaebajale olnud tagatud piisav meditsiiniline abi. Kaebaja hindab talle eelmärgituga põhjustatud moraalse kahju suuruseks rahalises väärtuses 300 000.- krooni. Kohus märgib kõigepealt, et isegi kui eeldada, et kaebaja kinnipidamisetingimused ei vasta nõuetele, siis ei ole kinnitamist leidnud kaebaja väide, et need on põhjustanud tal tervisekahjustusi ja et kaebajale ei ole võimaldatud arstiabi. V.N.i tervisekaardi väljavõttest, mille kohus kaebaja taotlusel välja nõudis, nähtuvalt alates Murru Vanglasse saabumisest 03.10.2007 kuni tema kahjunõude lahendamiseni vangla poolt on kaebajale võimaldatud nii üldarsti kui ka mitmete eriarstide vastuvõtte, teostatud korduvalt laboratoorseid jm uuringuid ja nõustamist ning kirjutatud välja vastavalt esitatud kaebustele ja kindlakstehtud tervisehädadele ravi, kokku ligi 20 korral /tl 140/. Järelikult on arstiabi olnud kaebajale küllaldaselt ja igakülgselt kättesaadav (osadest soovitatud protseduuridest/uuringutest on kaebaja isegi ise keeldunud), seda on talle osutatud vastavalt vajadusele ja vanglas olevate võimaluste piires, nagu nõuavad VangS § 52 ja vangla sisekorraeeskirja § 9 lg 1 (kinnipeetava füüsilist ja vaimset tervist kontrollitakse vastavalt vajadusele. Haigestunud kinnipeetavat ravitakse vanglateenistuse võimaluse piires). Kaebaja pole näidanud konkreetselt ära, milliste „ravipreparaatide puudumise tõttu kriisi tagajärjel Eesti riigis on kaebajal tulnud kannatada“. Sealjuures on oluline, et üks põhilisi kaebusi – nahaprobleemid, furunkuloos – on kinnipeetaval diagnoositud juba
  6. a, st ammu enne seda, kui kaebaja asus karistust kandma Murru Vanglas ja eriti veel EO-s 6-II. Tervisekaardist ei ilmne ka muid tervisekahjustusi, mis võiksid olla tingitud kaebaja väidetavatest inimväärikust alandavatest 9 tingimustest. Näiteks peavalu võivad põhjustada mitmed muud terviseprobleemid (peavalu võib kaasneda ühe sümptomina), nagu ravimata hambad ja nägemisprobleemid (silmarõhk), magamatus jms. Tuleb nõustuda vastustajaga, et kaebajal pole tekkinud püsivat kehalise terviklikkuse kaotust, väljanägemise muutust, olulist psüühika või närvitegevuse häiret, samuti heaolu langust või põhjendamatult loodetud heaolu loomise kaotust. Kohus leiab, et ülaltoodud järeldust kinnitab kaudselt ka tõik, et kolmveerand aastat pärast Murru vanglasse asumist, 25.07.2008, (ja sama palju enne kahjunõude esitamist) on arst kinnitanud, et V.N. „võib töötada“. Seega moraalne kahju tervisekahjustuse näol on kohtu arvates tõendamata ja vastav hüvitisenõue täiesti alusetu.
  7. Puudub kahtlus, et vanglas tuleb kinnipeetava inimväärikust austada ja tema õigusi järgida, kuigi sellekohane sõnaselge säte - § 41 – jõustus VangS-s alles 24.07.2009, s.o pärast kahjunõude vanglale ja kaebuse kohtule esitamist. Samas kohus ei nõustu kaebajaga, et tema puhul on neid nõudeid rikutud. Vastavalt VangS § 8 lg-le 1 kinnipeetaval on lubatud liikuda kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ning ajal. Vangla sisekorraeeskirja § 10 lg 1 järgi vangla direktor kinnitab vangla päevakava, milles nähakse ette kinnipeetavate äratus, loendus, hommikvõimlemine, tualett, söömine, tööle saatmine, töötamine, õppimine, kultuuri- ja spordiürituste jm ajad ning direktori vastuvõtuajad. Kuivõrd Murru vangla kodukord näeb ette, et kinnipeetav on kohustatud järgima vangla päevakava, ning viimane näeb ette igapäevaselt vastavalt graafikule 1 tund – 1 tund ja 15 minutit kestva jalutuskäigu /tl 95-96/, siis on põhjendamatu kaebaja nurin vaid ühetunnise jalutuskäigu üle värskes õhus ööpäevas, kui jalutuskäigu pikkus on võrdne kõigi EO 6 kinnipeetavate jaoks.
  8. VangS § 11 lg 1 järgi kinnipeetava paigutamine vanglasse toimub täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt vanglas paigutatakse kinnipeetav kambrisse või tuppa. Vangla sisekorraeeskirja § 6 lg 1 järgi vanglas paigutatakse kinnipeetav ühe- või mitmekohalisesse tuppa või kambrisse, lg 6 alusel kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Kuna kaebaja on ise kinnitanud fakti, et kambris nr 212 on põrandapinda 20,53 m², siis oli sinna 8 kinnipeetava paigutamine kooskõlas vangla sisekorraeeskirja eelmärgitud sätetega ja väidetav ülerahvastatus ei saanud kaebajale kuidagi moraalset kahju tekitada. Ühestki õigusaktist ei tulene liiatigi, et kinnipeetava paigutamisel tuleb arvestada tema soovidega. Vastavalt VangS § 45 lg-le 1 kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas. Nõuded kambri sisustusele on toodud vangla sisekorraeeskirja § 7 lg-s
  9. Kaebaja ei ole tõendanud, et kambri 212 sisustus sellele ei vastanud. Tulenevalt VangS § 45 lg-st 2 kinnipeetav on kohustatud oma kambrit ja selle sisustust korras hoidma ning puhastama. Ka VangS § 67 p 4 kohustab kinnipeetavat suhtuma heaperemehelikult talle usaldatud esemetesse ja pidama korras tema kasutuses olevad elu- ja olmeruumid. Eeltooduga seoses märgib kohus kõigepealt, et kaebaja etteheited vanglale, et „kõikjal ruumis on tolmuhunnikud“ ja kaebaja peab pidevalt tolmu sisse hingama, on tehtud valel aadressil. Jääb arusaamatuks, kuidas vana öökapp või voodi põhjustab rohkem tolmu kui seda teeks uus vastav mööbliese. Ka on ebaloogiline ja seega ebausutav, et olukorras, kus kaebaja teisalt väidab, et tegemist on ruumide liigniiskusega, tolm lendub. Tolm lendab ikka (liig)kuivades ruumides. Samas puuduvad tõendid, et kaebaja eluruumis vanglas ületaks 10 õhuniiskus "Eluruumidele esitatavate nõuetega" või Eesti projekteerimisnormidega lubatud normid: kaebaja esitatud õiguskantsleri 16.04.2007 kontrollkäigu kokkuvõttes ei mainita ei niiskust ega seeni, liiatigi käsitletakse kokkuvõttes
  10. ja
  11. eluosakonna, mitte aga EO 6 olmetingimusi /tl 108-111/; Õiguskantsleri 11.03.2009 Murru Vanglas läbiviidud kontrollkäigul kontrolliti küll ka EO 6 olmetingimusi, kuid kokkuvõttes on antud negatiivne hinnang üksnes pesemisruumidele, kambrite olmetingimuste kohta on õiguskantsler märkinud suhteliselt leebelt, et nende parandamiseks on „palju arenguruumi“. 17.04.2009 kaaskirjas on õiguskantsler märkinud, et kontrollkäigul ei tuvastatud raskeid ja põhimõttelisi põhiõiguste rikkumisi ning et õiguskantsler hindab Murru Vangla kinnipeetavate põhiõiguste kaitstuse üldist olukorda heaks /tl 129-134/;
  12. a maikuus EO-s 6 teostatud õhuniiskuse ja temperatuuri mõõtmise tulemused samuti ei kinnitanud kaebaja väidet, et kambris nr 212 on õhuniiskus kõrge, vaid näitasid, et see jäi normi piiridesse /tl 127-128/. Samuti on paljasõnaline kaebaja väide, et Justiitsministeeriumi esindajad kaebaja näitamisel tuvastasid koridori laes ehtsad seened. Kaebaja kambris nr 212 on avatav aken mõõtmetega 0,94m x 0,94m, mistõttu on tagatud nii ruumi piisav loomulik valgustatus kui õhutamisvõimalus ehk võimalus nii õhutemperatuuri kui ka –niiskust täiendavalt reguleerida. Tõmbetuule tekitamine või vältimine on seega samuti kambrielanike enda kätes.
  13. RVastS § 11 lubab rahalise hüvitise asemel kahjulike tagajärgede kõrvaldamist, kui need kulud on väiksemad kui rahaline hüvitis. Seega isegi, kui kaebaja õigusi oleks rikutud sel määral, et oleks alus talle hüvitis määrata (kohus nii ei arva), siis EO-s 6-II (praegune 5-4) on nii vastustaja seletusest kui ka eelviidatud õiguskantsleri 11.03.2009 Murru Vanglas läbiviidud kontrollkäigu tulemustest nähtuvalt püütud parandada kinnipidamistingimusi. Osakonna kambrites (sh kambris nr 212) on möödunud aasta III kvartalis viidud läbi remont kambrites on tualettpotid, tualetti eraldavad kambrist vaheseinad, olemas on ventilatsioon, elektrijuhtmed asuvad seina sees ning lülitid ja pistikupesad on kambrites olemas. Järelikult, kui varem oligi kambris halb lõhn, siis nüüdseks peaks see olema kõrvaldatud. Ebasanitaarseid eluosakonna pesemisruume ei kasutata ning kasutatakse spordisaali pesemisruume. Kaebaja on isegi kinnitanud, et valgustust on parandatud lambi lisamisega. Seega peab kohus põhjendamatuks V.N.i väidet, et vangla ei ole midagi ette võtnud olmetingimuste parandamiseks, viidates vahendite puudumisele. Kohus märgib, et kahtlemata on majanduslik olukord riigis põhjustanud ka vanglatele eraldatavate vahendite vähendamise, kuid see asjaolu ei ole viinud selleni, et V.N.i kinnipidamine toimuks seetõttu inimväärikust alandavates tingimustes. Olukorras, kus kõigil riigis tuleb solidaarselt pingutada majandusliku languse tõttu, puudub kinnipeetaval, kes oma seadusvastase käitumisega on end ise seadnud normaalsest elust eraldatud keskkonda, õigus tahta, et tema kinnipidamistingimuste parandamisse panustatakse maksumaksja raha rohkem, kui üldine olukord seda võimaldab.
  14. Kokkuvõtteks on kohus seisukohal, et Murru Vangla ei ole V.N.it ebainimlikult ega alandavalt kohelnud (väärkohelnud) ega tema inimväärikust alandanud ja järelikult ei ole vastustaja saanud kaebajale ka sellega moraalset kahju põhjustada, mida tuleks rahas hüvitada. Murru Vangla on õigesti osundanud vastavale Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, mis kinnitab eelmärgitud seisukohta. Vangla ja konkreetne kamber ei ole mugavus- ja heakorraastmelt kahtlemata võrdustatavad elumaja ja isikliku korteriga, kuigi mõlema suhtes kehtivad eluruumile kehtestatud üldised nõuded, mis peavad tagama kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kaebaja ei ole tõendanud, et need miinimumnõuded on täitmata. Kaebajale askeetlike, ebameeldivate tingimuste tõttu tekitatud võimalik ebamugavustunne ei küüni aga Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni Artikkel 3, Euroopa Vanglareeglistiku ega Eesti siseriiklike õigusaktide rikkumiseni. Lisaks ei saa kohus jätta 11 märkimata, et väidetava moraalse kahju hüvitise suurus 300 000.- krooni on ebarealistlik, vastuolus nii senise sellekohase kohtupraktika kui ka põhimõttega, et kahju hüvitamine ei tohi viia alusetu rikastumiseni, mistõttu isegi juhul, kui kohus oleks pidanud vajalikuks kaebajale hüvitis välja mõista, oleks see olnud hoopis teises suurusjärgus. Kaebus on tervikuna alusetu ja see ei kuulu rahuldamisele. 10.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Et antud juhul jääb V.N.i kaebus rahuldamata ning Murru Vangla ei ole kooskõlas

§ 93

lg-ga 1 omapoolset kohtukulunõuet esitanud, siis jäävad poolte võimalikud menetluskulud nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 12

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.