) § 29 lg 3 p 6 alusel kehtetuks. Käskkirja kohaselt koostas hankija hankes sisalduvad tööde mahud 2008.a. PRM-i majanduskulude eelarvest lähtudes. 15.01.2008.a. seisuga oli tavahoolde ja perioodilise hoolde kuluks ette nähtud 168,1 milj. kr, kuid 14.11.2008.a. vähendati seda 159,4 milj. kroonini ja 19.01.2009.a. kinnitati majanduskulude eelarves suuruseks 144,7 milj. kr, sellest 17,5% perioodilise hoolde kuludeks. Hankemenetluses esitatud pakkumustes on pakkujatel perioodilise hoolde osakaal 23-26%. 10.03.2009.a. vähendati majanduskulude eelarvet 144,2 milj. kr-ni, lisaks on menetlemisel uus negatiivne riigieelarve. Eeltoodu alusel ei saa hankija avatud hankemenetluses väljakuulutatud tingimustel lepingut sõlmida, sest hankedokumentides sätestatud lepingu objektiks olevaid kõiki töid ja tööde mahtusid pole võimalik tellida rahaliste vahendite vähendamise tõttu. Peale selle pole hankijal võimalik hankelepingut sõlmida hanketeates märgitud ajavahemikuks 1.12.2008 – 30.11.2016, sest lepingu täitmine tagasiulatuvalt alates 1.12.2008.a. on võimatu. Turgel Grupp AS ja Destia OY vaidlustasid käskkirja Riigihangete Ameti juures asuvas vaidlustuskomisjonis, taotledes selle kehtetuks tunnistamist. Vaidlustuse kohaselt on käskkirjas esitatud põhjendused puudulikud, vastuolulised ning sisuliselt väärad, mistõttu tuleb käskkiri tunnistada kehtetuks, et hankemenetlus saaks jätkuda ning päädida hankelepingu sõlmimisega. 4.06.2009.a. vaidlustuskomisjoni otsusega nr 113-09/107859 jäeti vaidlustus rahuldamata. Komisjon leidis, et määratlemata õigusmõiste „põhjendatud vajadus” sisustamisel tuleb lähtuda
-i eesmärgist, milleks on tagada hankija rahaliste vahendite läbipaistev, otstarbekas ja säästlik kasutamine, isikute võrdne kohtlemine ja olemasolevate konkurentsitingimuste efektiivne ärakasutamine riigihankel, ning riigihanke korraldamise üldpõhimõtetest. Kuna
ei näe ette hankija õigust anda nõustumust hankelepingule muudel tingimustel, kui sisaldusid pakkumuses ja ka hankelepingu muutmine on pärast selle sõlmimist rangelt piiratud, siis poleks
-i eesmärgiga kooskõlas jätkata hankemenetlust olukorras, kus hankija poolt pakkumusele antav nõustumus kui tahteavaldus ei saaks väljendada hankija tegelikest võimalustest lähtuvat tahet. Kooskõlas seaduse mõttega ei saa hankija anda nõustumust ka pakkumusele, mille alusel sõlmitava hankelepingu täitmine kokkulepitud tingimustel pole objektiivselt võimalik. Eelarveliste vahendite vähendamine on hankijast otseselt mittesõltuv asjaolu, mille ettenägemist ei saanud temalt eeldada. Hankemenetluse kehtetuks tunnistamisega kaasnevast kahjust olulisemaks tuleb pidada kahju, mida kannaksid hankija ja edukas pakkuja siis, kui hankija sõlmiks hankelepingu, mille nõuetekohane täitmine on muutunud tema jaoks objektiivselt võimatuks. Hankelepingu muutmine on
lg 3 kohaselt lubatud üksnes sellisel juhul, kui muutmise vajadus ilmneb pärast lepingu sõlmimist. Seega on seadusandja kohustanud hankijat hindama kõiki hankelepingu sõlmimisega seotud ja sellest tuleneda võivaid asjaolusid enne nõustumuse andmist ja lepingutingimuste muutmise vajaduse ilmnemisel korraldama hankelepingu sõlmimise asemel uut riigihanget muudetud tingimustel. Asjakohatu on küll tuginemine negatiivse riigieelarve eelnõule, kuid seda tuleb käsitada täiendava argumendina, mille puudumine ei muudaks oluliselt haldusakti motiveeriva osa sisu. Käskkirja põhjendusena märgitud asjaolu, et hankedokumentides nimetatud hankelepingu kehtivuse algusaeg on möödunud ning lepingut pole võimalik sõlmida ja täita tagasiulatuvalt alates sellest kuupäevast, on tavateadmise tasemel tuvastatav asjaolu, mille täiendavat põhjendamist pole mõistlik eeldada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebajad(vaidlustusmenetluses vaidlustajad) Turgel Grupp AS ja Destia OY paluvad vaidlustuskomisjoni otsus ja PRM-i 8.05.2009.a. käskkiri nr 60 tühistada. Vaatamata sellele, et hankemenetlus on kehtetuks tunnistatud, on kaebajal põhjendatud huvi kohtuvaidluse jätkamiseks, kuna ta soovib hiljem esitada vastustajale kahjunõuet hankemenetluses tehtud kulutuste hüvitamiseks. 13.10.2008.a. pakkumuste avamise protokollist nähtuvalt tegid parima pakkumuse kaebajad, kelle poolt pakutud I perioodi tööde maksumus oli peaaegu 2,6 milj. kr soodsam konkurentide pakkumisest. Hankemenetluse kehtetuks tunnistamine ja kohe uue korraldamine avaldab negatiivset mõju vabale konkurentsile, kuna pakkujad on teadlikud teineteise poolt pakutavatest hindadest, ning 2
lg 3 p 6 järgi saab hankemenetluse kehtetuks tunnistamiseks hankija enda poolt tuleneda hankijale ettenähtamatust asjaolust, mille esinemist hankija ei saa mõjutada.
lg 1 p 2 sätestatud kõigi pakkumuste tagasilükkamise võimalus on nähtud ette nendeks juhtumiteks, mis on hankijale ettenähtavad ja tulenevad ennekõike hankijast endast. Iseenesest pole välistatud, et hankemenetlus tunnistatakse kehtetuks hankemenetluse ajal kardinaalselt muutunud majandusliku olukorra tõttu, kuid majanduslangus pole nö automaatselt selleks aluseks, mis vabastaks hankijad kõigi oma kohustuste täitmisest. Majanduse tsükliline iseloom on igale mõistlikule isikule üldteada asjaolu ja see iseenesest pole selliseks erakordseks sündmuseks, mis põhjustaks hankemenetluste kehtetuks tunnistamist ilma täiendavaid selgitusi esitamata. Seda, miks hankija otsustab jätta täitmata oma kohustused just konkreetse hankemenetlusega seoses, peab hankija suutma iga hanke puhul eraldi põhjendada, mitte piirduma üldsõnaliste viidetega eelarve kärpeid puudutavatele otsustele. Kuna hankemenetluse kehtetuks tunnistamise otsus hankija omal algatusel on parima pakkumuse teinud isiku õiguseid piirav ning põhineb seadusandja poolt antud laial diskretsiooniruumil, kehtib selle õiguspärasuse osas ka rida vormilisi nõudeid, mis on esile toodud Riigikohtu praktikas: mida ulatuslikum on diskretsiooniruum, seda põhjalikum peab olema otsuse põhjendus, eriti kui see on tehtud isiku kahjuks; põhjenduses peavad olema teineteisega loogiliselt seotud faktilised asjaolud ja õiguslikud alused ning see peab haldusakti adressaati ning kohut veenma diskretsiooni teostamise õiguses; viitamisel muudele dokumentidele peab viide olema sellise detailsusastmega, et on näidatud ka asjasse puutuv dokumendi osa, ning viide dokumendile peab olema loogiliselt seostatud ülejäänud põhjendustega; pelk viide raha puudumisele pole piisavaks põhjenduseks isiku kahjuks diskretsiooniotsuse langetamisel; vastustaja ei saa kohtumenetluse käigus esitada vaidlustatud otsusele täiendavaid põhjendusi. Vaidlusaluse käskkirja puudulike põhjenduste pinnalt pole võimalik tuvastada, kas diskretsiooni on teostatud õiguspäraselt või mitte. Põhjendust seoses väidetava eelarveliste vahendite puudumisega ei saa mingil juhul pidada põhjalikuks. Umbmääraste viidete tegemine otsustele, mille puhul pole nimetatud isegi otsuse tegijat, ning selle pinnalt nentimine, et konkreetse hankelepingu täitmiseks vahendid puuduvad, ei anna kaebajatele mingisugust selgust, miks ja kes vastustaja eelarvelisi vahendeid vähendas(kas Vabariigi Valitsus, ministeerium, vastustaja ise või keegi teine), miks viib eelarveliste vahendite vähendamine just konkreetse hanke tühistamiseni ja mis kaalutlustest lähtuvalt seda tehti. Iseenesest võib raha puudumine olla ajendiks sellise otsuse langetamisele, kuid seejuures peab olema esile toodud, miks otsustati piirata just konkreetse isiku õigusi. Abstraktsele eelarvekärpele viitamine ei tähenda, et riigiasutus vabaneb automaatselt varem võetud kohustuste täitmisest. Vastustajat ei vabasta põhjendamiskohustusest see, kui eelarve kärpimise otsuse langetas ministeerium või Vabariigi Valitsus, vastustaja on riigiasutuse ja kokkuvõttes lasub põhistamiskohustus riigil. Haldusakti põhjenduses loetletud faktilised asjaolud ning õiguslikud alused pole üksteisega loogiliselt seotud, pole kaalutud kolmandate isikute õigusi ja avalikku huvi. Käskkirjas viidatud muud otsused eelarvekärbete osas pole erinevalt vaidlustuskomisjoni arvamusest äratoodud info põhjal tuvastatavad, sest pole märgitud otsuse andjat ega dokumendi numbrit, rääkimata dokumendi sisust. Vaidlustuskomisjoni seisukoha ekslikkust kinnitab ka see, et ta ise pole suutnud vastavaid otsuseid tuvastada. Käskkirjas esitatud põhjenduste pinnalt puudub kaebajatel võimalus veenduda, kas vastustaja on teostanud talle usaldatud diskretsiooniõigust korrektselt või mitte. Võttes arvesse vastustaja enda korduvat õigusvastast käitumist vaidlusaluse riigihanke läbiviimisel, mis on tekitanud olukorra, kus üle poole aasta pärast hanketeates märgitud kuupäeva pole hankelepingut endiselt sõlmitud, on kaebajate arvates vaja väga kaalukat avalikku huvi, mis põhistaks hankemenetluses ning sellega seotud vaidlustus- ja kohtumenetlustes osalenud kaebajate õiguste tagaplaanile jätmist. Vastustaja ei saa tekitada olukorda, kus peamiselt tema enda õigusvastase tegevuse tulemusena on hankelepingu sõlmimine muutunud keeruliseks. Vastustaja käsitlus, et hankemenetlus tuleb tunnistada kehtetuks, kuna on võimatu hankelepingu täitmine tagasiulatuvalt alates 1.12.2008.a., on vastuolus nii põhiseaduse(PS) §-s 15 sätestatud õigusega pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse kui ka Euroopa Liidu nn õiguskaitsedirek3
ei näe otsesõnu ette hankelepingu muutmise võimalust enne selle sõlmimist, siis on seadusandja soovinud sellist tegevust keelata. Tegemist on hoopis lüngaga õiguslikus regulatsioonis, mis tuleb ületada tõlgendamise teel. Ainus hankemenetluse põhimõtetega, PS §-ga 15 ja õiguskaitsedirektiivide mõttega kooskõlas olev tõlgendus on, et hankelepingut tuleb muuta selliselt, et see kestabki kas lühemat aega või selle täitmine lükatakse kohtuvaidlustele kulunud aja võrra edasi. Niisugune seisukoht ei riiva mingil moel ka kolmandate isikute õiguseid, kuna neil ei saa tekkida mingit õiguspärast ootust, et pakkuja poolt oma õiguste kaitseks kohtusse pöördumine tekitab võimaluse osaleda uues hankemenetluses. Samuti pole põhimõtteliselt võimalik isikute ebavõrdne kohtlemine, kuna oma õiguste kaitseks kohtusse pöördunud pakkuja on võrreldes kõigi teiste isikutega teistsuguses positsioonis. Ebavõrdselt saab kohelda aga ainult samas olukorras isikuid. Riigi poolt läbiviidav menetlus mitte üksnes ei pea olema õiglane, vaid ka näima sellisena. Sellest põhimõttest tulenevalt on vastustaja kohustuseks hajutada kahtlused ka selles osas, et vaidlusaluses käskkirjas toodud põhjendused on otsitud ning vastustaja tegelikuks eesmärgiks on kaebajatest vabanemine. Käskkirjast nähtuvalt tehti esimene eelarvekärbe 14.11.2008.a., teine 19.01. 2009.a. ja kolmas 10.03.2009.a., seega oli vastustaja juba 2.12.2008.a. vaidlustuskomisjoni otsuse ajaks teadlik, et tema eelarvelistest vahenditest ei piisa parima pakkumuse teinud vaidlustajatega hankelepingu sõlmimisest, rääkimata kallima pakkumuse teinud ühispakkujatega AS ASPI ja OÜ Hiiu Teed hankelepingu sõlmimisest. Sellele vaatamata tegi vastustaja 22.12.2008.a. uue ebaseadusliku otsuse vaidlustajate kvalifitseerimata jätmise ning ühispakkujate AS ASPI ja OÜ Hiiu Teed edukaks tunnistamise kohta. 27.01.2009.a. vaidlustuskomisjoni otsuse ajaks oli vastustaja teadlik ka teisest väidetavast eelarvekärpest, kuid sellele vaatamata otsustas hankemenetluse kehtetuks tunnistamise asemel Tallinna Ringkonnakohtus oma 22.12.2008.a. otsuste kehtimajäämise eest edasi võidelda. Veelgi enam - vastustaja pidas ka väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluste puhul, mis korraldati nn ajutiste lepingute sõlmimiseks, vajalikuks küsida pakkumusi vaid AS-lt ASPI, kes oli vaidlusaluses hankemenetluses teinud nõrgema pakkumuse. Samuti on vastuoluline vastustaja väide seoses hankelepingu tagantjärgi sõlmimise võimatusega - kui see on võimatu juba alates 1.12.2008.a., siis jääb arusaamatuks, miks võttis vastustaja 22.12.2008.a. vastu otsuse kaebajate kvalifitseerimata jätmise kohta ning osales sellele järgnenud vaidlustus- ja kohtumenetluses. Vastustaja(hankija) Põhja Regionaalne Maanteeamet palub jätta kaebus rahuldamata.
lg 1 p 2 ei saa piirata või täpsustada §-s 29 lg 3 p 6 sätestatud normi olemust ja eesmärki, tegemist on kahe erineva hankemenetluse lõpetamise alusega. Rahandusministeeriumi poolt koostatud riigihangete juhise kohaselt võib
§-s 29 lg 3 p 6 nimetatud põhjendatud vajaduseks olla eelkõige hankemenetluse-väline hankijast endast sõltumatult tekkinud takistus lepingu sõlmimiseks – näiteks mingi loodusõnnetuse tagajärjel tekkinud olukord või negatiivse lisaeelarve vastuvõtmine, millega hankija kaotab rahalised vahendid hanke teostamiseks.
§-le 49 lg 1 p 2 tuginedes saab hankija kõik pakkumised tagasi lükata, kui ta on hankedokumentides näinud ette mõne objektiivse ja mittediskrimineeriva aluse kõigi pakkumiste tagasilükkamiseks. Niisugused alused peaksid olema seotud hankemenetlusega, eelkõige pakkumuse endaga, mitte sellest väljapoole jäävate asjaoludega. Käskkirjas nimetatud eelarveliste vahendite vähenemise põhjus on ilmselgelt vastustajast mittesõltuv erakorraline asjaolu, mille ettenägemist ei saa vastustajalt eeldada. Samal põhjusel pole võimalik nimetatud aluseid sätestada hankedokumentides hanke väljakuulutamisel, mis võimaldaks vastava aluse esinemisel teha otsuse kõigi pakkumuste tagasilükkamiseks. Vaidlustatud hanke kehtetuks tunnistamise põhjused on erandlikud ning ka ainukesed võimalikud põhjused riigihanke kehtetuks tunnistamiseks. Vastustajal polnud võimalik ette näha sedavõrd ulatuslikku majanduskriisi, seda ajastada, hoomata selle mõju riigi majanduslikule olukorrale, olukorra äkilist halvenemist ning 4
-i mõttest ja eesmärgist. Vastustaja nõustub vaidlustuskomisjoni seisukohaga, et olukorras, kus hankijal erinevalt hankemenetluse alustamise hetkest pole vahepealsete riigieelarve muudatuste tõttu rahalisi vahendeid hankelepingu sõlmimiseks, tooks keeld hankemenetlust kehtetuks tunnistada kaasa potentsiaalse vastuolu nii riigihanke läbipaistvuse kui kaudselt ka rahaliste vahendite otstarbeka kasutamise põhimõtetega. Kuna
ei näe hankijale ette õigust nõustuda hankelepinguga muudel tingimustel, kui sisaldusid pakkumuses, ja ka hankelepingu muutmine on pärast selle sõlmimist rangelt piiratud, poleks
-i eesmärgiga kooskõlas jätkata hankemenetlust olukorras, kus hankija poolt pakkumusele antav nõustumus kui tahteavaldus ei saaks väljendada hankija tegelikest võimalustest lähtuvat tahet. On ilmne, et hankija ei saa anda nõustumust pakkumusele ja sõlmida hankelepingut, mida ta ei ole suuteline täitma. Nõustuda ei saa kaebajate seisukohaga, et
§-s 69 hankelepingu muutmise võimaluse puudumine enne selle sõlmimist on käsitletav lüngana õiguslikus regulatsioonis, mis tuleb ületada tõlgendamise teel. Riigihankemenetlus on rangelt formaalne menetlus, mis ei võimalda hankijal seadust endale meelepäraselt tõlgendada. Hankelepingu muutmine on lubatud
lg 3 kohaselt üksnes sellisel juhul, kui muutmise vajadus ilmneb pärast lepingu sõlmimist. Vaidlustuskomisjon leidis õigesti, et seadusandja on sisuliselt kohustanud hankijat hindama kõiki hankelepingu sõlmimisega seotud ja sellest tuleneda võivaid asjaolusid enne nõustumuse andmist ja lepingutingimuste muutmise vajaduse ilmnemisel korraldama hankelepingu sõlmimise asemel uue riigihanke muudetud tingimustel. Hankelepingu tingimuste muutmise piiramise eesmärgiks on riigihanke läbipaistvuse ja pakkujate võrdse kohtlemise põhimõtete tagamine. Hankelepingu sõlmimine kas väljakuulutatust väiksemas mahus või hilisemal perioodil rikuks neid põhimõtteid olulisel määral. Käskkiri on piisavalt motiveeritud, põhjenduses on märgitud konkreetsed rahalised vahendid ja nende kehtestamise kuupäevad, millest sõltub vaidlusaluse riigihanke teostamine. Vastustajalt ei saa eeldada kõigi hankemenetluses tehtud otsusega seotud dokumentide ümberkirjutamist otsusesse koos põhjendustega ja vaidlustuskomisjon leidis õiguspäraselt, et otsuses esitatud andmete põhjal poleks huvitatud isikul ebamõistlikult raske tuvastada viidatud eelarvemuudatuste täpsemaid asjaolusid. Riigikohtu halduskolleegium leidis 14.01.2004.a. otsuses nr 3-3-1-82-03, et haldusmenetluse seaduse(HMS) §-s 56 ettenähtud haldusakti põhjendamise kohustus ei tähenda, et haldusaktis tuleb viidata eraldi kõigile toimikus olevatele dokumentidele, mida akti andmisel arvesse võeti. Pealegi on haldusakti andjal muule dokumendile numbrilise täpsusega viitamise kohustus vaid siis, kui viidatavas dokumendis sisalduvad haldusakti motiivid, mis kujutavad endast haldusakti põhjendust. Vaidlusaluse käskkirja motiivid sisalduvad aga käskkirja tekstis. Kuid ka siis, kui motivatsioon oleks puudulik, ei saaks kaebajad nõuda käskkirja tühistamist, sest vastavalt HMS §-le 58 ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui need rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Vastavate eelarveliste vahendite vähendamist käsitletavate dokumentide lisamine käskkirjale ei muudaks vastustaja lõppotsustust. Vastuolusid käskkirja väljaandmise ning vastustaja käitumise vahel ei esine. Hanke kvalifitseerimise ning vastavaks ja edukaks tunnistamise otsused võeti vastu 2008.a. oktoobris - detsembris. Esimene eelarve vähendamine toimus 14.11.2008.a. Selle vähendamise tulemusel oli vastustaja võimeline sõlmima hankelepingut väljakuulutatud mahus, sest vähendatud eelarvest oleks vastustaja suutnud kokkulepitud tööde eest veel maksta. Seega polnud vastustaja kõnealuste otsuste vastuvõtmise ajal teadlik, et eelarvet vähendatakse sellises mahus, mis muudab hankelepingu täitmise võimatuks. 1.03.2009.a. jõustunud riigieelarve seadusega vähendati riigiteede hoiule ettenähtud rahalisi vahendeid. Kuna vaidlustatud hooldehange oli eelmisel aastal ainus hange, puudus vastustajal kaalutlusruum. Uus hanke, mille menetlus alles käib, maht on 10 milj. kr varasemast väiksem 5
§-s 29 lg 3 p 6 sätestatud eeldus, s.o. põhjendatud vajadus. Sellise otsusega ei rikuta ühegi pakkumuses osalenud isiku mistahes õigust ning täiendavat kaalumist otsuse langetamisel teostada polnud võimalik. Seetõttu on kaebus ilmselgelt perspektiivitu, sest isegi selle rahuldamise korral pole peale kohtukulude väljamõistmise võimalik prognoosida kaebajale mitte mingisuguseid muid soodsaid tagajärgi. Kolmas isik AS Nordecon Infra kohtuistungile ei ilmunud. Kohtule kirjalikult esitatud arvamuses selgitab, et nõustub täielikult vastustaja poolt kohtule esitatud seisukohaga ega pea vajalikuks sellele midagi lisada. Vaidlustuskomisjoni otsus on õige ja seaduslik, kaebus on põhjendamatu ja perspektiivitu ning selle rahuldamiseks pole alust. Vaidlus ei puuduta kolmanda isiku õigusi ega vabadusi, mistõttu kolmas isik ei soovi kohtuistungil osaleda ega halduskohtus edaspidi seisukohti esitada. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus ei nõustu vastustaja väitega, et vaidlustatud käskkiri ei riku kaebajate õigusi. Hankemenetluse kehtetuks tunnistamine rikub kaebajate õigust hanketeates sätestatud tingimustel osaleda riigihankemenetluses ning pakkumuse parimaks osutumisel sõlmida hankeleping. Vaidlusalune riigihange on kehtetuks tunnistatud
lg 3 p 6 alusel, mis kehtib järgmises sõnastuses: „Hankemenetlus lõpeb: 6) hankemenetluse kehtetuks tunnistamisega Ameti otsusega või hankija enda otsusega Ameti ettekirjutuse alusel või põhjendatud vajaduse korral omal algatusel;“. „Põhjendatud vajadus“ on määratlemata õigusmõiste. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on otsuses nr 3-4-1-5-05 sedastanud, et määratlemata õigusmõiste on õigustehniline vahend, mille puhul seadusandja loobub detailsete ettekirjutuste andmisest seadustes enestes, delegeerides normi täpsustamise seaduse rakendajale. See tähendab, et niisugust mõistet sisaldav haldusakt on antud kaalutlusõiguse alusel. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huvi. Riigikohtu halduskolleegium väljendas 6.11.2002.a. otsuses nr 3-3-1-62-02 seisukohta, et juhtudel, kui tuginetakse määratlemata õigusmõistetele, peab haldusorgan esitama tavapärasest põhjalikuma sisulise motivatsiooni, mis võimaldaks haldusakti adressaadil mõista akti sisu ning kohtul kontrollida, kas määratlemata õigusmõisteid sisustati haldusakti andmisel mõistlikult. Mida ulatuslikum on diskretsiooniruum ja keerukam õiguslik ning faktiline olukord, seda põhjalikum peab olema motivatsioon. Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Haldusorgani diskretsiooniruumi võivad aga kitsendada haldusorganist mittesõltuvad tegurid. Praegusel juhul on sellisteks teguriteks Maanteeameti peadirektori käskkirjad 23.01.2009.a. nr 14 ja 19.03.2009.a. nr 73, millega tavahoolde ja perioodilise hoolde kuluks ette nähtud summad PRM-i 2009.a. koondeelarves vähenesid 2008.a. eelarves kindlaks määratud 168,1 milj. kroonilt 144,2 milj. kroonile. Eelarve vähendamise tingis ülemaailmsest majanduskriisist põhjustatud Eesti riigi majanduse järsk langus, mistõttu vähenesid oluliselt riigieelarvesse laekuvad summad. Kohus ei nõustu kaebajatega, et praegune majanduskriis pole erakordne sündmus, vaid kõigest majanduse tsüklilisest iseloomust tingitud võnge, mida iga mõistlik isik pidanuks ette nägema. Fakt, et majanduskriis tabas kõiki maailma riike ootamatult, annab tunnistust kriisi erakordsusest. Olukorras, kus arenenud riikide juhtivad majandusteadlased polnud võimelised majanduslanguse saabumist ette nägema, oleks äärmiselt ebaõiglane vastustajalt sellist ettenägemisvõimet nõuda. Vaidlustatud käskkiri on piisavalt motiveeritud. Selles on ära toodud kuupäevad, millal vastustaja eelarvet vähendati ning vähendatud summad. Märkimata on küll jäetud, et kärped tehti Maanteeameti peadirektori 6
lg 3 p 6 alusel kehtetuks tunnistada, kuivõrd tegemist on hankijast mittesõltuvate asjaoludega, mille ettenägemist ei saanud hankijalt eeldada. Vaidlustuskomisjon on õigesti märkinud, et hankemenetluse kehtetuks tunnistamine muudab küll kasutuks hankija ja pakkujate poolt tehtud kulutused ja võib mõjuda negatiivselt konkurentsiolukorrale, kui pakkujad saavad hankemenetluse kaudu teavet konkurentide poolt pakutavate hindade kohta, kuid sellest olulisemaks tuleb pidada eeldatavalt kahju, mida kannaksid hankija ja edukas pakkuja juhul, kui hankija sõlmiks hankelepingu, mille nõuetekohane täitmine on muutunud tema jaoks objektiivselt võimatuks. Õige on kaebajate seisukoht, et hankemenetlust ei saa tunnistada kehtetuks põhjusel, et võimatu on hankelepingu täitmine tagasiulatuvalt alates 1.12.2008.a. Niisuguse põhjenduse aktsepteerimine muudaks pakkujatel võimatuks oma õiguste kaitsmiseks kohtusse pöördumise, sest enamasti jõuab hankelepingu sõlmimise tähtaeg kätte enne kohtumenetluse lõppemist. Selle põhjenduse äralangemine ei muuda aga kaevatud käskkirja õigusvastaseks, sest hankemenetluse kehtetuks tunnistamiseks piisab ka käskkirjas toodud peamisest alusest - riigieelarve kärbetest põhjustatud võimatusest tellida kõiki hankedokumentides sätestatud lepingu objektiks olevaid töid ja tööde mahtusid. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku(HKMS) §-le 92 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Kaebajad on kaebuse esitamisel tasunud kahe peale kokku 20 000 kr riigilõivu. Tallinna Ringkonnakohus on 8.09.2009.a. määruses haldusasjas nr 3-09-1269 asunud seisukohale, et kuna vastavalt riigilõivuseaduse(RLS) §-le 13 lg 1 teeb riigilõivu tagastamise otsuse riigilõivu võtja ja esialgne kaebus esitati Tallinna Ringkonnakohtule, kellele tasuti ka riigilõiv, siis on ringkonnakohus kohustatud otsustama kaebajale riigilõivu tagastamise küsimuse. Riigikohtu üldkogu tunnistas 8.06.2009.a. otsusega asjas nr 3-4-1-7-08
lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks, leides, et ringkonnakohus apellatsioonikohtuna pole pädev läbi vaatama vaidlustuskomisjoni otsuse peale esitatud kaebust ning see tuleb esitada halduskohtule. Riigikohtu otsusest tulenevalt on kaotanud oma sisu ka RLS § 56 lg 16, mille kohaselt tasutakse ringkonnakohtule Riigihangete Ameti juures asuva vaidlustuskomisjoni otsuse peale kaebuse esitamisel riigilõivu olenevalt riigihanke eeldatavast maksumusest kas 10 000 või 20 000 kr. Viidatud norm käsitleb ringkonnakohtule, mitte halduskohtule esitatud kaebuselt tasutavat riigilõivu. Kuivõrd praegu pole kehtivat erinormi vaidlustuskomisjoni otsuse peale halduskohtule esitatavalt kaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu kohta, tuleb selles küsimuses lähtuda RLS §-st 56 lg 10 kui üldnormist, mille kohaselt tasutakse halduskohtule kaebuse esitamisel riigilõivu 250 kr. Enammakstud riigilõiv tuleb kaebajale tagastada HKMS § 84 lg 4 p 1 alusel. Seega on kaebajad maksnud ettenähtust 19 750 kr rohkem riigilõivu. Kuna HKMS § 84 lg 7 järgi tagastatakse rohkem tasutud riigilõiv isiku nõudel, tuleb kaebajal selle summa tagasisaamiseks esitada rahandusministri 29.12.2006.a. määruse nr 68 „Riigilõivu sularahas vastuvõtmise, tasumise kontrollimise ja tagastamise kord“ § 11 nõuetele vastav taotlus Tallinna Ringkonnakohtule. Kohtunik: D.Maastik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.