1, § 16, § 34 ja § 36, Euroopa Liidu õigusaktidele ning Riigikohtu seisukohtadele tuginedes leidis kaebuse esitaja, et ministeerium on lähtunud oletustest ega ole oma haldusaktis ümberpaigutamist piisavalt põhjendanud, katkestas kuu enne õppeaasta lõppu tema õpingud ning jättis ta ilma maikuus Tartu Vanglas toimuma pidanud olulisest näooperatsioonist. Oma huvi põhjendas ta toimingute õigusvastasuse tuvastamise ja tekitatud kahju hüvitamise sooviga ning lisas, et on nõus minema kompromissile, kui tema väärikust alandav, au ja hea nime teotav ja laimav informatsioon ümber lükatakse ning tagatakse keevitaja kursuse lõpetamine ja näooperatsiooni tegemine. Justiitsministeeriumi kirjalikus vastuses (tl. 29-31) peeti kaebust põhjendamatuks, paluti seda mitte rahuldada ning viidati justiitsministri 25.03.2008 määrusega nr. 9 kehtestatud „Täitmisplaani“ § 2 lg 2, § 8 kehtestatule ja kohtupraktikale. Seejuures märgiti, et õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust viibida või valida paigutamist mingisse konkreetsesse vanglasse, osakonda või 1 1 kambrisse ning selgitati, et vanglate poolt esitatud seisukohti hindavad ja analüüsivad ministeeriumi erialaspetsialistid, tegemist on vanglateenistuse julgeolekutööga, mille iseloomust tulenevalt ei avaldata haldusaktis konkreetseid asjaolusid. Vastuseks kaebuse väidetele selgitati inimväärikuse mõistet ja leiti, et kaebaja ümberpaigutamise otsuses toodud motivatsioon pole seda alandav ega ta enda käitumisest tingitud julgeolekualastel faktiväidetel põhinemise tõttu ka laimav. Õppimise katkestamise osas märgiti eraldi, et kaebaja on oma käitumisega ise ümberpaigutamise tinginud ning lisati, et operatsiooni vajadus puudus ja seda pole ka määratud. Kohtuistungil jäi A. S kirjalike väidete ja taotluste juurde ning selgitas täiendavalt, et operatsiooni ärajäämise ja keevitaja kutsest ilmajäämine on talle tekitatud 70 000 krooni suuruse moraalse kahju. Justiitsministeerium palus kirjalikus vastuses kaebust arutada ilma tema esindaja osavõtuta ega saatnud kedagi kohtuistungile, selle toimumise aeg ja koht olid talle teatavaks tehtud (tl. 21 ja 23). KOHTU PÕHJENDUSED Kinnipeetavate paigutamine vanglatesse ja ühest vanglast teise ümberpaigutamine on reguleeritud
s. A. S on juba kinnipeetav ja oli vaidlusaluse haldusakti andmiseni paigutatud Tartu Vanglasse.
lg 1 ja 2 sätestatu lubab kinnipeetavat justiitsministri poolt kehtestatud korra alusel ühest kinnisest vanglast teise ümber paigutada juhul, kui see on vajalik tema individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlusel. Justiitsminister on vastava korra kinnitanud 25.03.2008 määrusega nr. 9 kehtestatud „Täitmisplaanis“. Selle õigusakti § 8 kohaselt toimub kinnipeetavate ühest vanglast teise ümberpaigutamine selle vangla direktori taotlusel, kus kinnipeetav karistust kannab. Taotluse suhtes kehtivad nõuded ja selle menetlemise kord on reguleeritud sama õigusakti § 9, 10, 11 ja 12. Tartu Vangla taotlus A. S ümberpaigutamiseks (tl. 35) vastab kõigile nõuetele ning halduskohtule ei ole esitatud ühtegi väidet ja tõendit, millest saaks järeldada, et Justiitsministeerium oleks taotluse menetlemisel kehtestatud reegleid rikkunud. Lisaks omab tähendust ka „Täitmisplaani“ § 23, mille kohaselt peab enne selle õigusakti jõustumist paigutatud kinnipeetavate ümberpaigutamisel lähtuma praegu kehtivatest sätetest üksnes võimaluse korral ja arvestama vaid seda, et ümberpaigutamine poleks vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega.
lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärk õiguskorra kaitsmine ja kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele. A. S kannab karistust alates 09.02.2005 (tl. 35), tema ümberpaigutamine Viru Vanglasse on vaidluse põhjuseks oleva otsuse põhjenduste kohaselt toimunud just selle eesmärgi parema täitmise tagamiseks (tl. 11) ning miski kohtule esitatust ei kinnita, et see eesmärk saaks Viru Vanglasse paigutamise korral tema suhtes kuidagi rikutud olla. Mis puutub kohtuistungil esitatud väitesse, et seoses ümberpaigutamisega on muutunud kaebaja kinnipidamise režiim (tl. 52-53), siis ei nähtu vaidlustatud haldusaktist, et Justiitsministeerium oleks otsustanud millegi muu, kui ühest vanglast teise ümberpaigutamise üle.
lg 1 p 1 ja lg 4 kohaselt lahendatakse kinnipeetava vanglasisene paigutamine vangla direktori või tema poolt määratud isiku kinnitatud kinnipeetava individuaalse täitmiskavaga. Sama seaduse § 69 lg 4 annab ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise õiguse üksnes vangla direktorile või edasilükkamatute juhtude puhul kõrgemale kohalviibivale vanglaametnikule. Justiitsministeeriumil ei ole pädevust otsustada, kuidas kinnipeetavat vanglasiseselt paigutada ning milliseid piiranguid või keelde talle kohaldada. Kohtuistungil väitis A. S, et Viru Vanglas pole talle täitmiskava koostatud (tl. 53), kuid see asjaolu ei puutu Justiitsministeeriumi peale esitatud kaebuse lahendamisse, sest individuaalse täitmiskava koostamine ei kuulu samuti Justiitsministeeriumi õigustesse, vaid on Justiitsministri 14.05.2008 määrusega nr. 21 kehtestatud „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhendi“ § 5 lg 1 kohaselt vangla inspektor-kontaktisiku pädevuses. A. S ei ole esitanud kaebust Viru Vangla tegevusele oma täitmiskava koostamisel või vanglasisesel paigutamisel. Halduskohtumenetluse seadustiku § 25 lg 4 kohaselt ei või halduskohus otsuses ületada nõude piire 2 2 ega teha otsust nõude kohta, mida pole esitatud. Oluline tähendus on ka asjaolul, et ühest vanglast teise ümber paigutamise otsustus on oma loomult haldusakt, kuid kaebus piirdub üksnes tuvastamisnõudega, Justiitsministeeriumi otsuse tühistamise nõuet pole esitatud ja praeguseks on juba oluliselt ületatud halduskohtumenetluse seadustiku § 9 lg 1 selleks kehtestatud 30 päevane kaebetähtaeg. Selline olukord jätab A. S ilma võimalusest oma õigusi tõhusalt kaitsta, sest ka kaebuse rahuldamise korral jääks ümberpaigutamise otsus jõusse ja tema olukord samaks. Samuti on tühistamisnõude esitamine oluline eeldus kahju hüvitamise puhul, sest riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 kehtestatu võimaldab vastava nõude esitamist üksnes siis, kui isik on ise astunud samme selleks, et kahju oma õiguste kaitsmise või taastamisega kõrvaldada või vältida. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud mittevaralise kahju rahalise hüvitamise alused on käsitletud riigivastutuse seaduse § 9 lg 1. Kehtestatu järgi on see võimalik vaid süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse, sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Lisaks õiguste rikkumisele on vajalik veel ka kahju tekitaja süü ning põhjuslik seos kahju tekkimise ja seda põhjustanud õigusvastase tegevuse vahel. A. S väidetel on Justiitsministeerium põhjustanud talle näooperatsioonist ja õppimise võimalusest ilmajätmisega 70 000 krooni suuruse mittevaralise kahju (tl. 52-53). Samas ei kinnita tema haigusloo väljavõte (tl. 40-41) üldse mingit kirurgilise ravi vajadust ning kuigi teise vanglasse ümberpaigutamine, selle põhjuste vastavas otsuses esitamine ja võimalik õppimise katkemine võib kinnipeetavale ebameeldiv olla, ei saa ka see tekitada talle niisugust kahju, mille hüvitamist võiks nõuda riigivastutuse seaduse alusel. Ühtegi muud arvestatavat põhjendust peale kahju hüvitamise soovi pole kaebaja nimetanud ja neid ei ole halduskohus ka iseseisvalt tuvastanud. Halduskohtumenetluse seadustiku § 7 lg 1 võimaldab haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamise nõuet esitada aga üksnes siis, kui kaebajal on selleks põhjendatud huvi ja sama seadustiku § 26 lg 1 p 3 kohaldamiseks peab see huvi leidma kohtumenetluses ka tuvastamist. Eeltoodust tulenevalt jääb A. S kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 kohaselt täies ulatuses rahuldamata. Kaebuse esitaja on kohtumäärustega vabastatud 250 krooni suuruse riigilõivu tasumisest (tl. 16). Kuna Justiitsministeerium oma menetluskulude hüvitamise nõuet ja kuludokumente esitanud pole, jääb riigilõiv Eesti Vabariigi kanda ja poolte muud võimalikud menetluskulud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 1 ja § 93 lg 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik 3 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.