3-10-270/14

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. märts 2010, Jõhvi 3-10-270 S. J kaebus Viru Vangla 28.01.2010 korralduse nr 1.1-4/19 õigusvastaseks tunnistamiseks
2. märts 2010 S. J ja Viru Vangla esindaja Eve Kangro Resolutsioon 1.Jätta S. J kaebus täies ulatuses rahuldamata. 2.Jätta 250 krooni suurune riigilõiv Eesti Vabariigi ja poolte muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 28.01.2010 vormistati Viru Vanglas korraldus nr 1.1-4/19 (tl. 5), millega otsustati vangistusseaduse § 8 lg 2 ja vangla sisekorraeeskirja § 12 tuginedes lukustada alates 28.01.2010 kuni asjaolude väljaselgitamiseni S7 osakonna kambrite uksed. Korraldust põhjendati asjaoluga, et samal päeval toimunud läbiotsimise käigus oli kahest kambrist leitud isevalmistatud torkeriistad. 01.02.2010 esitas S. J Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl. 1) ja palus, et kohus tuvastaks Viru Vangla 28.01.2010 korralduse nr 1.1-4/19 õigusvastasuse. Kaebaja leidis, et vangla on vangistusseaduse § 8 lg 2 ja mõistet „julgeolek“ valesti kohaldanud ja tõlgendanud ning rikkunud sellega tema vangistusseaduse § 4’ ja Euroopa vanglareeglistikust tulenevaid õigusi. Oma huvi põhjendas ta sooviga esitada tulevikus mittevaralise kahju hüvitamise taotlus. Viru Vangla kirjalikus vastuses (tl. 21-22) paluti kaebust mitte rahuldada, kirjeldati vaidlusaluse korralduse andmise aluseks olnud asjaolusid ning oma seisukohti asjasse puutuvate õigusaktide sisu 1 1 suhtes. Seejuures leiti, et kaebajal puudub põhjendatud huvi ning märgiti, et kambrite lukustamine võis talle küll ebamugavust tekitada, kuid inimväärikuse rikkumisega tegemist ei olnud. Kohtuistungil jäid nii kaebaja kui Viru Vangla esindaja oma kirjalike väidete juurde. S. J väitis, et on soovinud vaidlustada nii korraldust kui selle kehtivust, kuid möönis, et tühistamisnõuet ta kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu siiski esitada ei saa. Kaebusele täienduseks väitis ta, et direktori asetäitjal puudus pädevus sellise käskkirja andmiseks ning leidis, et tegemist on ilma süüdlaste väljaselgitamiseta toimunud kollektiivse karistamisega. Eve Kangro olulisi täiendusi ei esitanud. KOHTU PÕHJENDUSED S. J kaebusega vaidlustatud Viru Vangla 28.01.2010 korraldus nr 1.1-4/19 (tl. 5) rajaneb vangistusseaduse § 8 lg
3. Nimetatud säte kohaselt võib vanglateenistus põhjendatud vajaduse korral kambreid või osakondi lukustada vangla sisekorraeeskirjas või kodukorras ettenähtud ajast erinevalt, kui see on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks või kinnipeetava õigusvastase käitumise vältimiseks. Kuna seejuures on seaduseandja määratlenud ainsa tingimusena, et vastav otsus oleks kirjalik, on tegemist kaalutlusotsustusega, mille puhul on vanglal väga ulatuslik kaalutlusruum. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktide kohtuliku kontrolli võimalused on piiratud. Halduskohus saab kontrollida vaid, kas on täidetud haldusakti õiguspärasuse eeldused ning järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on toodud haldusmenetluse seaduse §
4. Viru Vangla vaidlustatud korraldus järgib neid, sest on antud pädeva vanglaametniku poolt andmise hetkel kehtinud õiguse alusel ja sellega kooskõlas. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 12 järgi on vangistusseaduse § 8 lg 2 kohase otsuse tegemine selle direktori asetäitja pädevuses, kellele allub vangistusosakond. Vaidlustatud korraldus ongi antud vangistuse ala direktori ülesandeid täitnud vanglaametniku poolt. Korraldus sisaldab endas viiteid asjakohaste õigusaktide sätetele, selles on esitatud faktiline alus ja põhjendused ning on võimalik mõista, miks oli piirangu kehtestamine vajalik. Vangistusseaduse § 66 lg 1 ja 3 kohaselt peab vangla korraldama kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagaks selle seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. See, mida täpselt hõlmab mõiste „vangla julgeolek“ sõltub konkreetse vangla eripärast ja on suurelt osalt iga vangla enda otsustada. Vangla sisekorraeeskirja § 64’ p 1 kohaselt on kinnipeetavale vanglas keelatud vardad ja muud sarnased esemed, millega saab tekitada või on võimalik tekitada vigastusi. Antud juhul nähtub vaidlustatud korraldusest selgelt, et S7 osakonna kahest kambrist leiti isevalmistatud torkeriistad, millede suhtes saab järeldada, et tegu võib olla vigastuste tekitamist võimaldavate ja seega vangla julgeolekut ohustavate esemetega. Julgeolekuosakonna spetsialisti poolt koostatud õiend ja fotod (tl. 25-27) kinnitavad, et tegemist oli kambrites asuvate seebialuste küljest pärinevate metalloradega. Kuna need puudusid ka paljudes teistes kambrites, oli vajadus asjaolusid kogu osakonna ulatuses selgitada vaieldamatult olemas ning selleks valitud meede eesmärgi suhtes igati proportsionaalne. Ükski kohtule esitatud väidetest ja tõenditest ei anna alust arvata ka seda, et rikuti võrdse kohtlemise või mistahes muud õiguse üldtunnustatud põhimõtet, rakendatud meetme otstarbekuse üle otsustamiseks halduskohtul aga õigus puudub. Vangla õigus lukustada terve osakonna kambrid tuleneb otseselt vangistusseaduse § 8 lg 2 ja on seotud kohustusega tagada vangla üldine julgeolek. Tegemist ei ole karistusvahendiga ning miski vastavas korralduses sisalduvast ei viita sellele, et tegelikult oli otsuse tegemise aluseks vangla soov kõiki S7 osakonna kinnipeetavaid piirangu kehtestamise läbi karistada. Seega on kaebaja vastavad väited alusetud. Seda on ka tema seisukoht mõiste „julgeolek“ väära tõlgendamise kohta. Eelnevalt juba märgitu kohaselt saab seda mõistet lisaks seaduseandjale sisustada vaid konkreetne vangla oma eripäradest lähtuvalt ning kinnipeetavatel vastavat õigust pole. Vangistusseaduse § 4’ tuginemisel on kaebajal jäänud tähelepanuta asjaolu, et selle paragrahvi teine lõige lubab vangla julgeoleku kaalutlustel kohaldada ka selliseid piiranguid, mida pole seaduses 2 2 konkreetselt üldse sätestatudki. Ka Euroopa vanglareeglistikule pole antud juhul võimalik toetuda, sest selles õigusaktis on Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee sõnaselgelt ja korduvalt öelnud, et tegemist on üksnes liikmesriikidele antava soovitusega. Kambrite lukustamises seisneva meetme kohaldamise õigus on vangistusseaduse § 8 lg 2 otseselt ette nähtud ning lisaks ei ole kaebaja nimetanud ka ühtegi konkreetset sätet, millisest tulenevaid soovitusi tema puhul ei järgitud. Eelnevalt toodud järeldustel on S. J kaebus põhjendamatu ja jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse (tl. 7) alusel vabastatud 250 krooni suuruse riigilõivu tasumisest. Viru Vangla esindaja oma menetluskulude hüvitamise taotlust ei esitanud (tl. 38). Seega jääb riigilõiv Eesti Vabariigi ja poolte võimalikud muud menetluskulud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 1 ja § 93 lg 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik 3 3