Obsah (4)

§ 23§ 19§ 20§ 25

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Iko Nõmm ja Imbi Sidok Otsuse tegemise aeg ja koht 25. oktoober 2010. a.

) § 23 lõikes 2 nimetatud selgitust, miks tunnistajad on kutsutud ja et testament sisaldab tema viimast tahet. Hageja on hagi esitamiseks õigustatud isik põhjusel, et hagi rahuldamisel omandaks jõu hageja kasuks

1. juunil
2. a. tehtud testament. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Testaatoriga oli võimalik kontakti saada nii testamendi tegemise päeval kui enne ja pärast seda, ta tundis inimesi ära. Pärandajal esinenud pahaloomuline kasvaja oli küll raske haigus, kuid see ei seadnud temale selliseid piiranguid, et ta ei oleks saanud aru ümbritsevast ega olnud võimeline vaidlusalust testamenti tegema ehk oma viimset tahet väljendama. Psühhiaater R. L. arvamuse kohaselt ei saa asjas esitatud ja kogutud meditsiinidokumentide põhjal hageja väiteid põhjendatuks pidada. Testaator kirjutas testamendile alla mitme teovõimelise tunnistaja juuresolekul, kellest T. N. ja T. T. on testamendile vastavad kinnitused ja allkirjad andnud. Kostja valduses on testaatori prooviallkirjadega leht, millel ta oli enne testamendi allkirjastamist allkirja tegemist harjutanud. Kostja suhtlus vennaga oli hea ja regulaarne kogu venna eluaja jooksul.
3. augusti
4. a. testamendi tegemise määravaks põhjuseks oli asjaolu, et testaator sai hagejalt eneselt teada hageja kavatsusest kogu pärandvara müüa ning selline kavatsus ei olnud testaatorile vastuvõetav. Pärast hageja kasuks
5. juunil
6. a. testamendi tegemist vähenes tema huvi testaatori ja tema eest hoolitsemise vastu. Mis puutub hageja väidetesse

§ 23

nõuete rikkumisest, siis omakäeliselt testamendi tegemise kuupäeva ja aasta märkimata jätmine (need on märgitud teise isiku poolt) ei ole selliseks vormipuuduseks ega testaatori tahte selliseks oluliseks osaks, mis tooks kaasa testamendi tühisuse tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg. 1 mõttes. Esimese astme kohtu otsus

1. mai
2. a. otsusega jättis Pärnu Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 4 Esialgselt taotles hageja testamendi tühisuse tuvastamist.
3. aprilli
4. a. avaldusega muutis hageja oma nõudeid selliselt, et soovis esmalt tuvastada testamendi puudumise ja selle tuvastamata jätmisel tuvastada testamendi tühisuse. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 376 lg. 1 kohaselt saab hageja hagi eset või alust muuta üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Hageja on oma hagi aluseks olevad põhilised väited, et testamendil on allkiri võltsitud, et testaator ei olnud otsusevõimeline, samuti viide

§-le 23 ehk vorminõuete rikkumisele, esitanud juba esialgses hagiavalduses. Hagi muutmise tingisid nii kostja vastuväited kui kohtu poolt hagejale antud soovitus oma nõuete täpsustamiseks ja alternatiivseks esitamiseks. Kohus oli selleks ette andnud TsMS § 376 lg. 1 kohase nõusoleku ja seega on hagi muutmisel menetlusnorme järgitud.

§ 19lg.

1 (testamendi tegemise ajal kehtinud) kohaselt on testament ühepoolne tehing, millega pärandaja (testaator) teeb oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi. Sama paragrahvi lõike 2 järgi peab testaator testamendi isiklikult tegema.

§ 20lg.

1 sätestab testamendi liigid – notariaalne ja kodune.

§ 23lg.

1 kohaselt võib testaator teha koduse testamendi, millele ta kirjutab alla vähemalt kahe teovõimelise tunnistaja juuresolekul ning milles märgib ära testamendi tegemise kuupäeva ja aasta. Tunnistajad peavad olema testamendi allakirjutamise juures üheaegselt. TsÜS § 78 lg. 1 ütleb, et kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalik vorm, peab tehingudokument olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega ei ole testaatori allkirjata testamenti kui ühepoolset tehingut olemas. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi dokumendiosakonnas tehtud dokumendiekspertiisi järeldusena on vaidlusalusel testamendil kaks allkirja (lehe ülemises ja keskmises parempoolses ääres, mõlemal juhul kuupäeva all) tõenäoliselt kirjutatud A-H. P. poolt. Ekspertiisiakti hindamisskaala järgi tähendab see seda, et esinevad identifikatsioonilised tunnused ei võimalda kategoorilisemat arvamust anda, kuid tõenäosus, et kirjutajaks on keegi teine isik, on väike. Kohus veendus tunnistajate T. N., T. T., L. N. ja M. S. vastavasisuliste kokkulangevate ütluste põhjal, et keegi teine pärandaja eest nimetatud allkirju vaidlusalusele testamendile ei kirjutanud. Tunnistajad viibisid testamendi allkirjastamise hetkel ise samas ruumis ja selgitasid sarnaselt ka teisi testamendi allakirjutamisel esinenud meeldejäänud asjaolusid. Hageja väited selle kohta, et testaator ei suutnud pastapliiatsit käes hoida, on jäänud paljasõnalisteks. Ekspertiisiaktis on küll leitud, et vähemalt

1. augustil
2. a. haiglasse tulles antud nõusolek tutvumisest haigla eeskirjade ja raviprotseduuridega võib olla kirjutatud kellegi teise poolt, kuid see üksnes kinnitab hageja väiteid pärandaja eest mõne allkirja kirjutamisest haiglas, ei lükka aga ümber eelnevalt tuvastatut. Seega ei ole testamendi puudumise tuvastamise nõude rahuldamiseks alust. Hageja esitatud väited, nagu ei oleks pärandaja ja kostja suhelnud aastaid ning nagu ei oleks pärandaja suhtunud oma õesse hästi, mis võiks kahtluse alla seada testamendi tegemise kostja kasuks, ei ole kinnitust leidnud. Tunnistajad K. P. ja O. E. kinnitasid, et kostja ja tema venna vahel oli tavaline õe ja venna suhe, tunnistaja M. E. märkis muuhulgas, et testaator olla ka küsinud oma õe järgi. Ühest järeldust ei pea kohus võimalikuks teha ka kostja vastuväidete osas, mis puudutavad hageja suhtumise jahenemist testaatorisse pärast hageja kasuks testamendi tegemist. Selle kohta on tunnistajad M. S. ja A. E. esile toonud ühe episoodi haiglast, kus hageja olevat üles näidanud hoolimatust testaatori suhtest, nimetades teda „elavaks laibaks“ ja soovides raha saada. Kumbki nimetatud tunnistajaist ei osanud selgitada, milles seisnes hageja rahahuvi tegelik põhjus, samuti viitas „elavale laibale“ vaid tunnistaja M. S., kelle ütluste läbivalt negatiivne alatoon hageja suhtes ning sugulus kostjaga (kostja õde) teeb kohtu hinnangu selles osas ettevaatlikuks. Samas tuleb märkida, et nii nimetatud hageja kui kostja väidete osas on oluline käsitlus testaatori otsusevõimest ja tema tegeliku tahte vastavusest testamendi sisule. TsÜS § 13 lg. 1 kohaselt on tühine tehing, mille isik tegu vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing 5 mõjutab tema huve (otsusevõimetus), välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks. Seega on oluline testaatori seisund testamendi tegemise ajal. Asjas kogutud tõendid – sealhulgas ja eelkõige haiguslugu, õenduspäeviku ja õendusloo sissekanded ning pärandajat haiglas külastanud tunnistajate M. S., A. E.i, T. N., T. T. ja H. T. ütlused, aga ka haigla töötajate L. N., arsti M-P. M ja hooldusõdede M. G., V. J., M. M., M. P., L. K. ja J. K. ütlused – ei anna mingit alust kõnealuse testamendi tühisuse tuvastamiseks TsÜS § 13 lg. 1 alusel. Tunnistaja V. J. – testaatorile võõras ja erapooletu isik –, kes võttis haigla hooldusõena testaatori haiglasse vastu ning oli tööl ka testamendi tegemise päeval, kinnitas, et tema meelest oli A-H. P. mõistus
3. augustil
4. a. selge ja ta oli adekvaatne, kui tal oleks olnud valusid, kajastuks see õenduspäevikus. Nimetatud päeva kohta on õenduspäevikus üksnes kanne „vasak käsi turses, lööve nahal“, õendusloos aga puuduvad üldse kanded perioodi kohta
5. augustist
6. augustini
7. a. Isegi kui jätta kõrvale kostja õe M. S. kui lähedase isiku ja testamendi allkirjastamise hetkel ruumis viibinud teiste isikute ütlused, ei muudaks see eelnevat järeldust. Tunnistaja A. E. sattus enda sõnul haiglasse juhuslikult pärast testamendi tegemise päeva ja kinnitas, et testaator (tunnistaja onu) oli selgelt temale öelnud, et tegi testamendi M. kasuks, sest ei soovinud, et maja läheks müügiks. Tunnistaja ütlustes puudub kohtul alus kahelda ja muuhulgas saab nendest ütlustest ka teha järelduse, et testaator sai hästi aru, et ta tegi testamendi ja just oma õele. Sisuliselt ei ole asjas kogutud ega esitatud tõendeid, mis annaksid aluse väita, et A-H. P. oli haiglas viibimise ajal otsusevõimetu. Hageja väide, et tema ei saanud testaatoriga kontakti, ei ole usutav, kuivõrd mitu tunnistajat (M. S. ja H. T.) kinnitas, et L. S. käis haiglas pärandajat vaatamas vaid korra (lisaks haiglasse toomisele). Ka haigla töötajad M-P. M. ja M. M. mäletasid üksnes kostjat. Sedavõrd põgusate kontaktide põhjal ei saa hageja teha järeldust, et testaator ei olnud kontaktivõimeline ega saanud ümbritsevast aru. A-H. P. manustatud ravimid võisid haigla töötajate kinnitusel tekitada unisust, võtta maha ärritust ja aeglustada motoorikat (tunnistaja J. K.), kuid selle mõju on patsiendi puhul individuaalne ega pruugi tema arusaamist ümbritsevast halvata. Kostja on esitanud ka psühhiaatri kui asjatundja arvamuse, kes on analüüsinud nii haiglas viibimise ajal koostatud kui varasemat perioodi käsitlevaid meditsiinilisi dokumente ja jõudnud järeldusele, et vaatamata vähkkasvaja progresseerumisele ja ravile kangete valuvaigistitega ei saa olemasoleva dokumentatsiooni põhjal püstitada hüpoteesi ega teha järeldust, et testaatoril puudus
8. augustil
9. a. otsuseja teovõime. Riigikohus leidis lahendis 3-2-1-23-08, et

§ 23lg.

2 oluline eesmärk on see, et testaator teadvustab endale, et ta avaldab oma viimset tahet. Selle sätte eesmärk on ka teavitada ja hoiatada tunnistajaid eesmärgil, et tunnistajad saaksid aru, et testaator kirjutab alla oma testamendile ja et ta on teo- ja otsustusvõimeline. Tunnistajate teavitamine on testaatori tahteavaldus, mida võib TsÜS § 68 lg. 1 kohaselt teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Tahteavaldus võib olla ka kaudne (TsÜS § 68 lg. 3), mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet kaasa tuua õiguslik tagajärg. Seega peab

§ 23lg.

2 kohaselt testaator tunnistajaid teavitama küll ise oma tahtest, kuid

ei välista, et ta ei võiks teha seda ka muul viisil kui suuliselt või kirjalikult, sealhulgas teoga. Kui testaator ei ütle ega kirjuta tunnistajatele, et nad on kutsutud testamendi allakirjutamise juurde, siis ei ole see seaduse selline rikkumine, mis tooks igal juhul kaasa tehingu tühisuse (TsÜS § 87). Seega võib testaator, kelle tervislik seisund takistab või raskendab tal tunnistajaid teavitada suuliselt või kirjalikult, teha seda ka muul viisil, s. h. teoga. Tunnistajate M. S., T. N., T. T. ja L. N. ütlustega on tõendatud, et testamendi teksti ja sellel olevad kuupäevad kirjutas L. N., olles selleks saanud vastavad juhised kostjalt. Asjaolu, kas nimetatud isik kirjutas valmiskirjutatud teksti sõna-sõnalt ümber või konsulteeriti vaid üldistes punktides, nagu pärandvara sisu ja pärandaja andmed, ei oma määravat tähtsust ja tunnistajad, s. h. L. N. ise, andsid selle kohta erinevaid ütlusi. See, et testaator ei kirjutanud 6 kuupäeva ja aastaarvu ise, ei tee testamenti tühiseks, lähtudes

§ 23lõikest 1 ja § 25 lõikest 2 ning Ts

ÜS § 83 lõikest 1.

§ 25lg.

2 lubab tuvastada testamendi tegemise kuupäeva ja aastat ka muul viisil (seega selle otsese äramärkimiseta) ja seega ei too

§ 23

lõikes 1 sätestatud testaatori poolt isikliku kuupäeva ja aasta märkimise kohustuse rikkumine kaasa testamendi tühisust TsÜS § 83 lg. 1 mõttes, kuivõrd

vastavate sätete eesmärgist seda ei tulene.

§ 23

lõigetest 2 ja 3 tulenevate nõuete täitmise tuvastamisel on olulisim hinnata, kas ja kuidas said toimuvast aru nii testaator kui juurdekutsutud tunnistajad. Nagu nähtub haigla töötajate (M. G., J. K.) tunnistustest, oli testaator sõnaaher ning tema käest pidi isegi küsima, kas ta soovib valuvaigisteid. Sellises tervislikus seisundis on arusaadav, et pärandaja ei pruugi olla eriti jutukas. Tunnistajad T. N. ja T. T. kinnitasid, et testament loeti ette, seejärel küsis testaator M. S. prille, harjutas allkirju proovilehel, tutvus testamendiga ja kirjutas seejärel alla. T. T. sõnul kutsus testaator teda ja T. N. seejärel alla kirjutama, öeldes, et tulge teie ka ja kirjutage (T. N. sõnul tunnistajana ja testamendile) alla. Testamendi teksti koostanud L. N. ei mäletanud päris täpselt toimunu asjaolusid, s. h seda, et tema ise oleks testamendi ette lugenud, küll aga meenus talle, et tema ise ja testaator kirjutasid alla ja et eelnevalt proovis testaator mitu korda allkirja teha, mis tuli temal hästi välja. Tunnistajates ei äratanud asetleidnud sündmused kahtlusi testaatori arusaamises toimuvast. Palatis toimunud sündmusi kirjeldas tunnistajatega sarnaselt ka M. S.. Arvestades eelnevat ja testamendi allkirjastanud tunnistajate väga vähest kokkupuudet testaatoriga, on kohus veendumusel, et nii testaator kui juurdekutsutud tunnistajad said aru, et tegemist on pärandaja viimase tahte avaldusega ehk testamendiga ja et testaator tegi selle täie teadmise juures. Seega ei ole vaidlusaluse testamendi puhul rikutud eespoolnimetatud seadusesätteid, testament on kehtiv ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud

§ 23lg. 2 ja 3 nõuete järgimise vaidlusaluse testamendi tegemisel ja on jätnud ebaõigesti kohaldamata Ts

ÜS § 83 lg. 1. Samuti on kohus ebaõigesti tuvastanud asjaolu, et nii testaator kui ka juurdekutsutud tunnistajad T. N. ja T. T. said aru, et tegemist on pärandaja A-H. P. viimase tahte avaldusega ehk testamendiga ja et testaator tegi selle täie teadmise juures. Maakohus leidis ebaõigesti, et

§ 25lg.

2 lubab tuvastada testamendi tegemise kuupäeva ja aastat muul viisil selle otsese äramärkimiseta. Testaatori poolt tunnistajate juuresolekul tehtud kodusele testamendile omakäeliselt kuupäeva ja aasta märkimata jätmine kujutab endast testamendi vorminõuete olulist rikkumist. Riigikohus leidis otsuses 3-2-1-87-05, et

-s on tehingu vormireeglid, s. h. testaatori poolt kuupäeva ja aasta äramärkimine imperatiivselt reguleeritud. TsÜS § 83 lg. 1 järgi on tehing seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Vastav vorminõue on seadusega sätestatud seetõttu, et hiljem ei saaks olla vaidlustatav testamendile testaatori poolt allkirja kirjutamise aeg ja pärimiseks esitatava testamendi allkirjastamine testaatori poolt, sest kodune testament jäi kostja valdusse ja välistatud peab olema võimalus kasutada mingil moel testaatori poolt võimalikult tühjale paberile varasemalt antud allkiri hilisemaks pärimiseks esitatavaks testamendiks. Kohus ei ole kaevatavas otsuses põhjendanud, milline on seaduses sätestatud tunnistajate juuresolekul tehtud koduse testamendi vormi – kuupäeva ja aasta äramärkimine testaatori poolt – eesmärk ja samuti, miks ei tulene sellest eesmärgist teisiti. Kohus tuvastas, et ainult tunnistajale T. N. avaldas testaator küsimuse, et kas tema kirjutab testamendile alla. Teisele tunnistajale testaator seda ei avaldanud. Samuti ei avaldanud testaator kummmalegi tunnistajale ei suuliselt ega kirjalikult seda, et testament sisaldab tema viimset tahet. 7 Tunnistajate M. S., T. N., T. T. ja L. N. ütlused testamendi ettelugemise kohta on vastuolulised ja seega ei ole nimetatud asjaolu tõendatav, eriti kui kõrvaline isik L. N. eitab kategooriliselt, et tema testamendi kõva häälega palatis ette luges. Seega ei ole leidnud tuvastamist asjaolu, et kõnealuse testamendi tegemisel oleks täidetud

§ 23lõikes 2 sätestatu.

Kuigi kohus on viidanud otsuse tegemisel Riigikohtu lahendile 3-2-1-23-08, ei ole selle kaasuse asjaolud ülekantavad vaidlusalusele tsiviilasjale. Kohus on tunnistajate ütlustele ja dokumentaalsetele tõenditele (hooldushaigla dokumendid, psühhiaatri arvamus) tuginedes tuvastanud, et testaator oli teo- ja otsusevõimeline, sai kõigest aru ning oli võimeline suhtlema ja kirjutama. Apellandile on arusaamatu, miks testaator, kes ei olnud kohtu käsitluse järgi ja asjas esinevate tõendite alusel sellises tervislikus seisundis, mis oleks takistanud või raskendanud tal teavitada tunnistajaid sellest, et neid kutsuti tunnistajaks testamendi tegemise juurde ja testament sisaldab tema viimast tahet, pidanuks tunnistajaid vastavatest asjaoludest teavitama muul viisil kui suuliselt või äärmisel juhul kirjalikult. Kohus on aga ebaõigesti seda asjaolu püüdnud tuvastada tunnistajate ütluste kaudu ja selliselt, kas tunnistajate arvates sai testaator aru toimuvast. Vastava asjaolu juures omavad tähtsust ka tunnistaja L. N. ütlused selle kohta, et tema kirjutas testamendi ja koostas selle kostja ütluste ja kostja poolt etteantud teksti järgi. Testaatoriga tema ei suhelnud. Seega on vaidlusalune testament tühine seadusega kehtestatud vorminõuete rikkumise tõttu. Vastustaja seisukoht Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on õige ning apellatsioonkaebus ei anna alust seda tühistada. Kolleegium järgib maakohtu otsuse põhjendust ja kooskõlas TsMS § 654 lõikega 6 ei korda seda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele leiab kolleegium, et maakohus on õigesti leidnud,

§ 23lg.

1 nõude – märkida kodusele testamendile kuupäev ja aasta – eesmärgiks ei ole tuua ainuüksi selle nõude rikkumise korral kaasa testamendi tühisus: osundatud normis ei ole taolist tagajärge ette nähtud,

§ 25lg.

2 kohaselt on aga kodune testament tühine juhul, kui selles ei ole märgitud selle tegemise kuupäeva ega aastat ning ka muul viisil ei ole võimalik tuvastada testamendi tegemise päeva. Juba ainuüksi asjaolust, et

§ 25lg.

2 võimaldab juhul, kui testamendile ei ole üldse selle tegemise kuupäeva ja aastat märgitud, tuvastada testamendi tegemise aega muude asjaolude alusel, järeldub, et seadusandja eesmärgiks ei olnud sätestada koduse testamendi tühisus juhul, kui testamendile on selle tegemise kuupäev ja aasta küll märgitud, kuid seda ei ole teinud testaator isiklikult. Asjaolule, nagu oleks vaidlusalune testament tehtud sellel märgitud kuupäevast erineval ajal, ei olegi hageja tuginenud. Et vaidlusalune testament tehti sellel märgitud kuupäeval, nähtub ka testamendi tegemise juures viibinud tunnistajate ütlustest. Seega on vaidlusaluse testamendi tegemise kuupäev teada ja testamendi tühisusest selle tunnuse alusel ei ole põhjust rääkida. Apellandi poolt osundatud Riigikohtu lahendist 3-2-1-87-05 ei nähtu, et selles oleks

§ 23lõiget 1 ja § 25 lõiget 2 nende koosmõjus teisiti tõlgendatud.

Viidatud lahendist ei nähtu, nagu tuleks kodust testamenti tühiseks pidada ainuüksi asjaolu tõttu, et testaator ei ole sellele omakäeliselt tegemise kuupäeva ja aastat märkinud. Nii on selles lahendis keskendutud

§ 23

lõikes 2 sätestatud nõuete rikkumisele ning leitud, et testament on tühine juhul, kui testaator ei ole teadvustanud endale, et ta avaldab oma viimset tahet, ega teavita sellest ka testamendi tegemise juurde kutsutud tunnistajaid. Kolleegium nõustub maakohtu järeldustega selle kohta, kuidas said testaator ja testamendi tegemise juurde kutsutud tunnistajad toimuvast aru, ega pea võimalikuks hinnata esitatud tõendeid teisiti, kui seda tegi maakohus. Asjakohatu on apellatsioon-kaebuses 8 maakohtule tehtud etteheide selle kohta, et kohus tuvastas, kas testamendi juurde kutsutud tunnistajate arvates sai testaator toimuvast aru:

§ 23lg.

3 lause 2 kohaselt on testamendile alla kirjutanud tunnistajate arusaamine testaatori teo- ja otsustusvõime kohta oluline ning sellele, et oluline on välja selgitada, kas tunnistajad teavad kinnitada, et testaator otsustus- ja teovõimelisena sai sau, et ta kirjutab alla oma testamendile, on juhtinud tähelepanu ka Riigikohus oma lahendis 3-2-1-23-08. Arvestades maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid, mille põhjal kohus jõudis veendumusele, et nii testaator kui tunnistajad said aru, et tegemist on testaatori viimse tahteavaldusega, ei ole vaidluse lahendamisel määravat tähendust asjaolul, et testamendi teksti kirjutas haigla töötaja L. N. etteantud teksti järgi ning et ta ise testaatoriga ei suhelnud. Lahendis 3-2-1-23-08 on Riigikohus leidnud, et

§ 23

lõiget 2 ei saa tõlgendada liialt kitsalt ning oluline on arvestada selle sätte eesmärki, milleks on see, et testaator teadvustab endale, et ta avaldab oma viimset tahet, ning teavitab sellest ka tunnistajaid. Samas juhtis Riigikohus tähelepanu sellele, et tunnistajate teavitamine on testaatori tahteavaldus, mille ta võib teha mis tahes viisil, sealhulgas teoga. Et

§ 23

lõikes 2 ei ole kindlaks määratud, mil viisil tuleb tahteavaldus tunnistajate teavitamiseks teha, siis on testaatoril võimalik avaldada oma tahet mitmel viisil ja etteheidetav ei ole, et ta tegi seda just teatud viisil. Vastavalt TsMS § 171 lõikele 1 jäävad menetlusosaliste apellatsioonimenetluse menetluskulud apellandi kanda.

1. veebruaril
2. a. esitatud hagiavalduselt oleks hagejal tulnud sel ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RlvS) lisa 1 kohaselt tasuda lõivu 30.250 krooni.
3. juuli
4. a. määrusega andis maakohus hagejale menetlusabi, vabastades ta hagiavalduselt tasumisele kuuluva riigilõivu tasumisest 5000 krooni ületavas ulatuses (kd. I, tl. 75 – 76). Seega jäi tasumata 25.250 krooni.
5. juunil
6. a. esitatud apellatsioonkaebuselt oleks hagejal tulnud tasuda riigilõivu RlvS lisa 1 kohaselt 65.000 krooni.
7. juuni
8. a. määrusega jätkas ringkonnakohus hagejale menetlusabi andmist ja vabastas ta riigilõivu tasumisest 5000 krooni ületavas osas (kd. II, tl. 15 – 17). Seega jäi apellandil tasumata 60.000 krooni. TsMS § 190 lg. 4 lauses 1 sätestatu kohaselt, kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi või avalduse rahuldamata jätmise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Vaatamata sellele ei otsustanud maakohus hagejalt vähem tasutud riigilõivu riigituludesse väljamõistmist ega ka hageja selle tasumisest vabastamist. Kahes kohtuastmes kokku on hageja jätnud riigilõivust tasumata 85.250 krooni. Apellatsioonikohtu istungil taotles apellant puhuks, kui tema hagi ja apellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, vabastada ta vähem tasutud riigilõivu tasumisest riigituludesse. Taotluse kohaselt on apellant pensioniealine, alates
9. jaanuarist
10. a. likvideeritakse tema töökoht (valvur XXXXX XXXXXXXXX) ning vara, mille arvel riigilõivu tasuda, apellandil ei ole. TsMS § 190 lg. 7 võimaldab kohtul mõjuval põhjusel vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Kolleegium leiab, et arvestades apellandi pensioniiga, töökoha eeldatavat kaotust ja tema majanduslikku seisundit, mille kohta täpsemad andmed on apellant esitanud kohtumenetluse käigus, on võimalik vabastada ta täiendava riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest osas, mis ületab 10.000 krooni. Seega vabastatakse L. S. riigituludesse riigilõivu tasumise kohustusest 75.250 krooni ulatuses. Vastavalt TsMS § 179 lõikele 8 tuleb riigilõivu riigituludesse tasumisega viivitamise korral tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg. 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 9 Iko Nõmm Imbi Sidok Malle Seppik